3.Tühistada Tartu Maakohtu 25. septembri 2018 otsus osaliselt Reparo Ehitus Osaühingu nõude rahuldamise ulatuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Reparo Ehitus Osaühingu hagi Tartu linna (Tartu Linnavalitsuse kaudu) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks osaliselt ja mõista Tartu linnalt (Tartu Linnavalitsuse kaudu) välja Reparo Ehitus Osaühingu kasuks 63 839 eurot 72 senti, millest põhinõue on 55 585 eurot 75 senti ning sissenõutavaks muutunud viivis 8253 eurot 97 senti. Ringkonnakohus mõistab Tartu linnalt (Tartu Linnavalitsuse kaudu) välja Reparo Ehitus Osaühingu kasuks alates hagiavalduse esitamisest viivise 0,2% päevas tasumata summalt 49 722 eurot 75 senti kuni nõude täitmiseni, kuid kokku viivis ei tohi ületada põhinõude summat. Ringkonnakohus mõistab Tartu linnalt (Tartu Linnavalitsuse kaudu) välja Reparo Ehitus Osaühingu kasuks alates hagiavalduse esitamisest viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras nõudelt 5863 eurot kuni nõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui nõude summa.
4.Jätta maakohtu otsus muus osas muutmata, ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
5.1.Rahuldada Reparo Ehitus Osaühingu hagi Tartu linna (Tartu Linnavalitsuse kaudu) vastu osaliselt ja mõista Tartu linnalt (Tartu Linnavalitsuse kaudu) Reparo Ehitus Osaühingu kasuks välja 63 839 eurot 72 senti, millest 55 585 eurot 75 senti on põhivõlgnevus ja 8253 eurot 97 senti hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis.
5.2.Välja mõista Tartu linnalt (Tartu Linnavalitsuse kaudu) Reparo Ehitus Osaühingu kasuks viivis alates
12.aprillist 2017 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni põhinõudelt 49 722 eurot 75 senti määras 0,2% põhivõlgnevuselt päevas, kusjuures viivisenõue kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega 6359 eurot 83 senti ei tohi ületada põhinõude 49 722 eurot 75 senti suurust.
5.3.Välja mõista Tartu linnalt (Tartu Linnavalitsuse kaudu) Reparo Ehitus Osaühingu kasuks viivis alates
12.aprillist 2017 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni põhinõudelt 5863 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 5863 eurot kuni nõude
täitmiseni, kuid viivisenõue ei tohi ületada põhinõude 5863 eurot suurust.
5.4.Jätta Reparo Ehitus Osaühingu menetluskulud maakohtus 80% ulatuses Tartu linna (Tartu Linnavalitsuse kaudu) kanda ja Tartu linna (Tartu Linnavalitsuse kaudu) menetluskuludest maakohtus 20% ulatuses Reparo Ehitus Osaühingu kanda.
5.5.Välja mõista Tartu linnalt (Tartu Linnavalitsuse kaudu) Reparo Ehitus Osaühingu kasuks menetluskulu 6516 eurot (ilma käibemaksuta).
5.6.Välja mõista Reparo Ehitus Osaühingult Tartu linna (Tartu Linnavalitsuse kaudu) kasuks menetluskulu 1560 eurot (käibemaksuga).
5.7.Tasaarvestada poolte vastastikused menetluskulude nõuded ja välja mõista menetluskulu 4956 (neli tuhat üheksasada viiskümmend kuus) eurot (ilma käibemaksuta) Tartu linnalt (Tartu Linnavalitsuse kaudu) Reparo Ehitus Osaühingu kasuks.
5.8.Välja mõista Tartu linnalt (Tartu Linnavalitsuse kaudu) Reparo Ehitus Osaühingu kasuks menetluskuludelt summas 4956 eurot viivis alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 4956 eurot.
6.Jätta Reparo Ehitus Osaühingu menetluskuludest ringkonnakohtus 80% ulatuses Tartu linna (Tartu Linnavalitsuse kaudu) kanda ja Tartu linna (Tartu Linnavalitsuse kaudu) menetluskuludest ringkonnakohtus 20% ulatuses Reparo Ehitus Osaühingu kanda.
7.Välja mõista Tartu linnalt (Tartu Linnavalitsuse kaudu) Reparo Ehitus Osaühingu kasuks menetluskulu ringkonnakohtus 3600 eurot (ilma käibemaksuta).
8.Välja mõista Reparo Ehitus Osaühingult Tartu linna (Tartu Linnavalitsuse kaudu) kasuks menetluskulu ringkonnakohtus 844 eurot (käibemaksuga). Tasaarvestada poolte vastastikused menetluskulude nõuded ringkonnakohtus ja mõista Tartu linnalt (Tartu Linnavalitsuse kaudu) Reparo Ehitus Osaühingu kasuks välja menetluskulu 2756 (kaks tuhat seitsesada viiskümmend kuus) eurot (ilma käibemaksuta).
9.Välja mõista Tartu linnalt (Tartu Linnavalitsuse kaudu) Reparo Ehitus Osaühingu kasuks menetluskuludelt summas 2756 eurot viivis alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 2756 eurot.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Reparo Ehitus Osaühing (hageja) esitas 13. aprillil 2017 Tartu linna (Tartu Linnavalitsuse kaudu) vastu hagi põhivõlgnevuse 64 005 euro 15 sendi, kahjuhüvitise 5062 eurot 50 sendi, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 10 624 euro 85 sendi ning alates hagi esitamisest viivise 0,2% summalt 69 067 eurot 65 senti väljamõistmiseks, kuid mitte enam kui väljamõistetav võlgnevus. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 15. juunil 2016 töövõtulepingu nr ET 16/103 riigihanke tulemusel Rukkilille lasteaia osaliseks rekonstrueerimiseks. Tööd tuli teha ajavahemikus 20. juuni 2016 kuni 30. september 2016. Tööde käigus ilmnes, et hankedokumentide osaks olev ehitusprojekt ning tellija poolt hankemenetluse raames pakkumise tegemiseks kohustuslikuna ette nähtud hinnatabel on omavahel vastuolus ulatuses, mis puudutab lasteaia teise korruse rühmaruumide ja peahoone esimese korruse põrandakonstruktsioone P-2 ja P-3. Hageja tõi hinnatabeli ja ehitusprojekti omavahelise vastuolu välja 13. juulil 2016 kostjale edastatud e-kirjas ja 14. juulil 2016 edastas kostjale põrandate valamise kui muudatustöö kohta hinnapakkumise. Kostja kooskõlastas põrandate konstruktsiooni täpsustatud lahenduse 9. augustil 2016. Hageja valas teise korruse põrandad
15.augustil 2016. Kuivõrd periood oli erakordselt niiske, siis ei kuivanud hankedokumentatsioonis kirjeldatust paksem betoon pikema aja jooksul ära, millest tingituna ei saanud hageja paigaldada ka põrandakatet.
21.septembril 2016 saatis kostja hagejale märgukirja ja juhtis tähelepanu, et teise korruse rühmaruume ei ole kokkulepitud tähtajaks üle antud. 18. novembril 2016 edastas kostja hagejale leppetrahvinõude, milles teatas, et nõuab hagejalt lepingu tähtaja ületamise eest leppetrahvi suuruses 0,2% tegemata tööde tegelikust maksumusest. 28. novembril 2016 teavitas hageja kostjat sellest, et kostja nõuded on alusetud ning tellijal puudub õigus alandada plaatimistööde kvaliteedi tõttu hinda. Hageja selgitas 13. detsembri 2016 kirjas, et omanikujärelevalve keeldub akti allkirjastamast ning informeeris kostjat, et kostja on vastuvõtuviivituses, sest ei esine ühtegi alust lepingu viimast osamakset 20% ületavas osas tasu kinnipidamiseks. Hageja võttis vaidlusalused summad rahalise akti nr 3 projektist välja ja saatis selle akti koos lõppakti ja arvega 22. detsembril 2016 kostjale heakskiitmiseks. Hageja esitas kostjale 21. veebruaril 2017 voodite kohta ekspertarvamuse ja pakkus äärmistele vooditele turvapiirete ja kõikidele kappidele magnetsulguri paigaldamist ning palus voodite asenduse kooskõlastada. Hageja on esitanud kostjale 6. jaanuaril 2017 kostja poolt antud juhiste kohaselt muudetud akti nr 3 põhjal arve nr 201700003 summas 94 564 eurot 31 senti. Hageja
on koostanud kostjale rahalise akti nr 3 kostja 30. detsembri 2016 kirjas märgitud summas 78 803 eurot 59 senti, millele lisandub käibemaks. Hageja nõuab nimetatud arvest lisaks tasaarvestatud leppetrahvile 11 740 euro 56 sendi tasumist. Peale selle nõuab hageja kostjalt tasu põrandate muudatustööde eest 11 410 eurot 51 senti. Hagejal kui hankedokumentide alusel pakkumise tegijal ei olnud pakkumist tehes võimalik hankedokumente muuta. Hageja saab nõuda muudatustööde eest tasu ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 1023 lg-te 1 ja 2 alusel, sest hageja tegevus kujutas endast käsundita asjaajamist. Hageja muudatustööde nõude alternatiivseks aluseks on VÕS § 1028 lg 1 koosmõjus § 1032 lg-ga 2, nõudes kostjalt muudatustööde tulemusena saadu harilikku väärtust, sest kostja on saanud hagejalt põrandatega seotud muudatustöö olukorras, kus puudub kohustus, mille alusel hageja oleks pidanud sellise töö tegema. Muudatustöö tulemusena on kostja rikastunud. Kuna kostja on jätnud tarnitud kappvoodid vastu võtmata põhjendamatult, nõuab hageja kappvoodite eest lepingus kokkulepitud ja seni akteerimata tasu summas 11 902 eurot. Hageja on kostjale tarninud voodid, mis on toodetud teise tootja poolt kui ehitusprojektis näidisena välja toodud. Riigihangete seaduse (RHS) § 33 lg 8 keelab hankijal eelistada ühe konkreetse tootja toodangut teisele. Alternatiivselt kasutab kostja juba enam kui viie kuu jooksul õigusliku aluseta temale mittekuuluvaid asju ilma selle eest tasu maksmata. Kostja on kasutuseeliste näol hageja arvel rikastunud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1). Kostja ei saa hagejalt leppetrahvi tasumist nõuda (VÕS § 101 lg 3), sest teise korruse rühmaruumide ja esimese korruse valmimise viibimine on olnud otseselt tingitud kostja enda tegevusest (vigadest hankedokumentatsioonis ja projektis). Olulises osas tekitas tööde teostamise viivituse ka vastuolu vee- ja kanalisatsiooni ehitusprojektis, kus oli märgitud, et olemasolev kanalisatsiooni sisend peaks läbi hoone olema juba varasemalt tehtud. Tööde käigus selgus, et kanalisatsiooni sisendid olid hoonest väljas pinnases, millega ühenduse teostamiseks pidi hageja tegema väljas kaevetöid, mis tekitas viivituse enam kui 21 päeva ulatuses. Juhul, kui kohus peaks leidma, et põrandate väljalammutamise ja paksemast betoonist valamise tööd olid hageja lepingujärgsed tööd, tugineb hageja sellele, et esialgse lepingu tähtaja ületamise puhul ei olnud tegemist lepingurikkumisega, kuna lepingu tähtaeg pikenes lepingu p 3.4 alusel automaatselt kuus nädalat kuni 11. novembrini 2016. Leppetrahvinõue on vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostja enda poolne eksimus hankedokumentatsiooni koostamisel on aluseks hagejalt leppetrahvi nõudmiseks suures ulatuses. Hageja taotles alternatiivselt VÕS § 162 alusel ka leppetrahvi vähendamist kuna hageja pidi kandma tema jaoks ootamatuid kulusid betoonist põrandavalude teostamiseks põrandakonstruktsioonide P-2 ja P-3 osas. Hageja palus vähendada leppetrahvi nõuet väidetava kahju suuruseni. Hageja tellis nõude maksmapanekuga seoses kohtueelset õigusabi Advokaadibüroolt NOVE. Kohtueelse õigusabi kulu on hagejale tekkinud seoses kostja lepingurikkumisega. Hageja esitas kostjale 6. jaanuaril 2017 kostja poolt antud juhiste kohaselt muudetud akti nr 3 põhjal arve nr 201700003 summas 94 564 eurot 31 senti. Kostja on sellest arvest tasunud 56 252 eurot 7 senti koos käibemaksuga. Kostjal on seega tasumata 38 312 eurot 24 senti. Lisaks on kostja keeldunud akteerimast aktis nr 3 rida „sisustus ja mööbel“ summas 11 902 eurot, millele lisandub käibemaks (kokku 14 282,40 eurot), mis seisneb vaidlusalustes rühma kappvoodites. Hageja nõuab kostjalt põhinõudena arvest nr 201700003 vähem tasutud osa 38 312 eurot 24 senti, akteerimisest keeldutud kappvoodite eest 14 282 eurot 40 senti, ja põrandate P-2 ning P-3 muudatustöödega seonduvalt 11 410 eurot 51 senti, kokku 64 005 eurot 15 senti. Hageja nõue koosneb järgmistest osadest: - tasu nõue 26 571 eurot 68 eurot senti, mida kostja püüdis tasaarvestada oma väidetava leppetrahvi nõudega;
- kappvooditega seotud tasu nõue summas 11 902 eurot, millele lisandub käibemaks (kokku 14 282 eurot 40 senti); - nõue summas 11 740 eurot senti, mis seisneb arve nr 201700003 summa ja kostja poolt tasutud summa vahes, millest on vaidlusalune leppetrahv summas 26 571 eurot 68 senti maha arvestatud. Kostja seniseid seisukohti arvestades võib arvata, et see summa koosneb plaatimistöödega seotud hinna alandamisest ja kahjuhüvitusnõudest; - Põrandate P-2 ja P-3 muudatustöödega seotud nõue 11 410 eurot 51 senti, milliseid töid keeldus kostja aktsepteerimast muudatustöödena. Lisaks põhinõudele nõuab hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist summas 5 062 eurot 50 senti ja viivist hagi esitamise seisuga summas 10 624 eurot 85 senti ning edasi protsendina põhinõudest määras 0,2% päevas.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ning mõista kostjalt välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostjal puuduvad hageja ees täitmata kohustused. Kostjal on hageja vastu erinevad nõuded, mis on kostja poolt tasaarvestatud hageja tasunõudega. Hageja hilines tööde üleandmisega 33 päeva ning teise korruse rühmaruumide ehitustööde kasutusvalmiduse tagamise ja peahoone vesikanal-kütte rekonstrueerimistööde lõpetamisega 62 päeva. Kostjal oli õigus nõuda leppetrahvi ruumide kasutusvalmiduse saavutamise, rekonstrueerimistöödega lõpetamise ja tööde üleandmisega viivitamise eest. Mõisteid „ehitustööde kasutusvalmidus“ ja „rekonstrueerimistööde lõpetamine“ tuleb mõista antud lepingu kontekstis ning hankelepingu p 12.5 mõttes kui „töö üleandmisega viivitamist“. Kui kohus peaks leidma, et hankelepingu p 12.5 kohaldub üksnes tööde üleandmisele, on kostjal õigus hageja loogikast lähtudes nõuda lepingu p 12.5 alt 2 kohaselt ühekordset leppetrahvi. Kostja ei nõua leppetrahvi eraldi teise korruse vee-, kanalisatsiooni- ja küttetöödega hilinemise eest, vaid teise korruse kui terviku kasutusvalmiduse tagamata jätmise eest. Kostjal oli õigus alandada hinda puudustega plaatimistööde eest. Omanikujärelevalvet teostanud isik on 1. detsembri 2016 arvamuses plaatimistööde kvaliteedist rühmaruumide ja köögiploki renoveerimistöödel jõudnud järeldusele, et kokkuvõttes ei vasta plaatimistööde kvaliteet tellija poolt esitatud nõuetele, ka keskmisele kvaliteedile. Kostjal oli õigus nõuda ka omanikujärelevalve täiendavate kulude ning oktoobrikuus sisseostetud söögi kallinemise kulude hüvitamist. Käsundita asjaajamise välistab käesolevas asjas poolte vahel lepingu olemasolu. Hageja tarnis kostjale Teritaja OÜ poolt toodetud voodid, kuigi vastavalt projekti tehnilisele kirjeldusele kohustus hageja tarnima Kuopion Woodi OY voodid. VÕS § 646 lg 5 kohaselt andis kostja hagejale aega 1. veebruarini 2017, kas voodid asendada nõuetele vastavatega või ammendavalt tõendada voodite samaväärsus. Kostjal on õigus nõuda ka hinnavahe hüvitamist VÕS § 135 alusel, mille olemasolu on põhjust eeldada, võttes arvesse vooditele uue hanke korraldamise vajadust ning hetketuruolukorda. Kuopion Woodi OY vooditele on väljastatud rahvusvaheline turvastandard EN 1129-1, Teritaja OÜ vooditele pole kostjale teadaolevalt väljastatud ühtegi turvastandardit. Asjaolu, et hetkel on vaidlusalused voodid kostja otseses valduses, ei saa tõlgendada kostja poolt töö vastu võtmisena hankelepingu mõttes, vaid voodid on jätkuvalt kostja käes tulenevalt sundseisust. Kuna kostja on tasaarvestanud hageja tasu maksmise nõudega leppetrahvi- ja kahju hüvitamise nõuded, ei ole hagejal võimalik ka viivisenõuet esitada. Kui kohus peaks leidma, et kostja on osaliselt lepingut rikkunud, palub kostja ülejäänud osas viivist vähendada, sest käesoleval juhul
ei ole hagejale kahju tekkimist tõendatud. Sama põhimõte on kohaldatav ka hageja edasiulatuvale nõudele. Hageja esitatud õigusabikulude koondnimekirjast tuleneb, et kohtueelse õigusabiteenuse osutamisele on kulutatud kokku 33 tundi 45 minutit, mida ei saa mõistlikuks pidada. Kostja tasaarvestab hageja nõudega: II korruse rühmaruumide ehitustööde kasutusvalmiduse saavutamisega ja peahoone vesi-kanal-kütte rekonstrueerimistööde lõpetamisega viivitamise eest leppetrahvi nõude 14 361 eurot 68 senti; majandusploki ja esimese korruse saali ning koridori ehitustöödega viivitamise eest leppetrahvi nõude 12 210 eurot; hinnaalandamise köögiploki seinte ja põrandate plaatimistööde mittevastavuse eest 2076 eurot 9 senti ja rühmaruumide tualettruumide plaatimistööde mittevastavuse eest 998 eurot 64 senti; kahjuhüvitise täiendavate kulude eest omanikujärelevalvele 400 eurot (käibemaksuga 480 eurot) ja oktoobrikuu toitlustuse kallinemise eest 1880 eurot 45 senti (käibemaksuga 2256 eurot 54 senti). Peale selle keeldub kostja mitteprojektijärgsete kostjaga kooskõlastamata kappvoodite hinnaga 11 902 eurot (käibemaksuga 14 282 eurot 21 senti) eest tasumisest ja soovib tasaarvestada uue voodite hanke kallinemisest tingitud kahju 8949 eurot 79 senti.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 25. septembri otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 33 122 eurot 2 senti (s.o põhivõlgnevus 29 241 eurot 23 senti ja viivis 3880 eurot 79 senti). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 13. aprillist 2017 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni määras 0,2% põhivõlgnevuselt päevas, viivisenõue kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega ei tohi ületada põhinõude suurust. Maakohus jättis hageja menetluskuludest 42% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 58% hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4050 eurot 90 senti ning hagejalt kostja kasuks välja 4524 eurot menetluskulude katteks. Maakohus tasaarvestas menetluskulude nõuded ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 473 eurot 10 senti. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hankedokumentides olnud hinnatabel koos tööde mahtudega (I kd, tl 22, 23) ei olnud kooskõlas ehitusprojektiga (I kd, tl 29). Nimetatud tõenditest nähtub, et hankedokumentides olev hinnatabel ei olnud põrandate P-2 ja P-3 osas kooskõlas objekti projektiga. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja teinud teise korruse põrandat P-3 vastavalt esialgsele ehitusprojektile nn komposiitpõrandana, vaid tellija ja projekteerijaga kooskõlastatult muudetud kujul. Kostja nõustus hageja muudatusettepanekutega. Samas ei ole tõendatud, et kuigi hanke hinnatabel ei vastanud põrandate osas projektile, soovis kostja ehitusprojektist erinevat põranda lahendust. Pooled ei ole kirjalikku muudatustööde kokkulepet sõlminud. Maakohus leidis, et käesolevas asjas on siduv eelarve VÕS § 639 mõttes (II kd, tl 55). Riigihanke hinnapakkumises oli ka põrandate P-2 ja P-3 ehitamine, kuid see ei hõlmanud projekti järgi ettenähtud põrandate ehitustöid. Vaidluse all on, kas hagejal oli kohustus vaidlusaluseid töid algse lepingu ja hinnakokkuleppe mahus teha. Hageja on hinnatabeli ja projektdokumentatsiooni erinevusest teatanud kostjale 13. juulil 2016. Maakohus nõustus hagejaga selles, et hankedokumentatsiooni nõuetekohasuse eest kannab vastutust kostja. Hageja taotles põrandakonstruktsiooni P-3 osas projektist erinevat lahendust. Muudatustööde tegemise kohta kirjalikus vormis kokkuleppe sõlmimata jätmine ei välista iseenesest hageja õigust nõuda hiljem faktiliselt tehtud tööde eest tasu maksmist. Kostja leiab, et hageja on põrandate muudatustööde tasunõudest loobunud. Hageja tegi kostjale oma 13. juuli 2016 e-kirjas (I kd, tl 31-32) ettepaneku põrandate P-2 ja P-3 muudatustöödeks,
leides ka et põrandakonstruktsioon P-3 on projektis ebamõistlikult lahendatud, ja esitas
14.juulil 2016 muudatustööde hinnapakkumised (I kd, tl 32, 33). Maakohus ei nõustunud hagejaga, et hageja esindaja L. Kruuseli 10. augusti 2016 e-kirjas (I kd, tl 151) kostjale on hageja põrandate lisatööde nõuetest loobumise seadnud muuhulgas sõltuvusse sellest, et tarnetest ja nende kooskõlastustest tulenevatel tähtaja muudatustel trahvisanktsioone ei rakendata. Objekti 9. augusti 2016 protokollist nähtuvalt on kostja nõus töövõtja poolt välja pakutud põrandakonstruktsiooni muudatustega juhul, kui töövõtja loobub esitatud nõudest põrandate ehitamiseks ja kinnitab seda kirjalikult (I kd, tl 37); järgmisel päeval on hageja esindaja avaldanud e-kirjaga nõusolekut loobuda esitatud põrandate lisatööde nõuetest, kui põrandad saab teha projekteerija ja konstruktoriga kooskõlastatud lahenduste järgi (I kd, tl 151). Samas kirjas on hageja esindaja soovinud küll lisaks kooskõlastusi, viimasena, et tarnetest ja nende kooskõlastustest tulenevatel tähtaja muudatustel trahvisanktsioone ei rakendata. Tunnistaja H. Linki ütlustest nähtub, et L. Kruuseli 10. augusti 2016 e-kirja viimane punkt oli H. Linki hinnangul lause, millega H. Link ei saanud nõustuda; seega mingit kokkulepet materjali ja tarne osas, mis puudutas ka betooni kokkulepet, ei saavutatud (II kd, tl 53). Seega ei ole lisatud kooskõlastuste saamine kohtu hinnangul seatud sõltuvusse põrandate lisatööde nõuetest loobumisega, mistõttu on tõendatud, et hageja on põrandate lisatöödega seotud nõuetest loobunud. Seda kinnitab ka hageja käitumine. Kohus nõustus kostjaga, et asjakohased ei ole hageja viited seoses põrandate ehitusega käesolevas asjas käsundita asjaajamisele ja alusetule rikastumisele. Poolte vahel oli sõlmitud leping, millest tulenes hageja kohustus muuhulgas põrandate P-2 ja P-3 ehitamiseks. Käesolevas asjas on tõendatud, et hageja on loobunud põrandate P-2 ja P-3 muudatustööde eest tasu 11 410 euro 51 sendi (käibemaksuga)nõudest kostja vastu. Maakohus jättis hageja nõude selles osas rahuldamata. Hageja on kostjale tarninud voodid, mis on toodetud teise tootja poolt kui ehitusprojektis toodud Kuopion Woodi OY voodi margiga VK550UT. Hankedokumentatsiooni sisustuse spetsifikatsiooni seletuskirjas on märgitud, et võib pakkuda analoogset toodet (I kd, tl 102). Hageja tarnis Teritaja OÜ toodetud kappvoodid. Töövõtulepingu p 5.7 kohaselt vajas hageja kappvoodite asenduse läbiviimiseks kostja kooskõlastust. 2016. a kehtinud RHS § 33 lg 8 mõtte kohaselt on keelatud riigihanke käigus objektiivselt põhjendamatult ühe tootja eelistamine, mitte aga lihtsalt ühe tootja eelistamine teisele. Maakohus leidis, et hageja tarnis kostjaga kooskõlastamata lepingutingimustele mittevastavad voodid, mistõttu kostja keeldus põhjendatult töö vastuvõtmisest. Maakohus leidis, et hageja ei ole käesolevas asjas tõendanud, et nn heastamistööde tegemise tagajärjel voodid vastavad lepingu nõuetele. VÕS § 646 lg 5 kohaselt andis kostja hagejale aega 1. veebruarini 2017 asendada voodid nõuetele vastavatega või tõendada ammendavalt voodite samaväärsus. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks kostja antud täiendava tähtaja (I kd, tl 62) jooksul voodite samaväärsust tõendanud (eksperthinnang edastati kostjale kolm nädalat pärast täiendava tähtaja möödumist). Seega on kostja põhjendatult keeldunud hagejale kappvoodite eest tasumisest ning maakohus jättis hagi kappvoodite maksumuse 14 282 euro 40 sendi nõudes rahuldamata. Seda, et vaidlusalused voodid olid kostja otseses valduses ja ta kasutas neid, ei saa aga tõlgendada kostja poolt töö vastu võtmisena. Hageja nõudis kostjalt alternatiivselt voodite tasunõudega voodite kasutamise eest tasu 23 760 eurot. Extrahaus OÜ kirjast nähtuvalt võiks lasteaeda sobiva 44 voodi rendihind kuueks kuuks olla klassis 60 eurot/tk kuus + käibemaks. Kostja ei ole sellele hinnale sisulisi vastuväiteid esitanud. Extrahaus OÜ veebilehelt nähtub, et nad tegelikult sellist mööblit ei rendi ja hagejale on esitatud rendihinna oletatav hinnaklass.
Maakohus leidis, et kasutuseelise väärtuse täpne kindlakstegemine ei ole esitatud tõendit arvestades võimalik, mistõttu tuleb kasutuseeliste väärtus määrata lähtudes TsMS § 233 lg-st 2. Hageja poolt esitatud arvutuste kohaselt ületab voodite üheksa kuu rendihind 23 760 eurot tunduvalt kappvoodite tegeliku maksumuse. Kohtu hinnangul on põhjendatud väljamõistetava kasutuseelise väärtuse määramisel arvestada nende väärtuse langust (amortisatsiooni). Arvestades raamatupidamisliku mööbli aastast amortisatsiooni lineaarsel meetodil (20% soetusmaksumusest) mõistis maakohus kostjalt välja kasutuseelise väärtuse (14 282,40÷1825 päeva)×270 päeva = 2113 eurot. Kostja nõudis hagejalt kohtuvaidluse kõnes talle nõuetekohaste kappvoodite uue hanke kallinemisest tekkinud kahju 8949 euro 79 sendi tasaarvestamist (II kd, tl 69). Kostja ei ole konkreetset tasaarvestusavaldust enne kohtuvaidlusi esitanud. Poolel ei ole kohtuvaidlustes enam võimalik nõudeid tasaarvestada ja ta võib esitada vastavasisulise hagi. Seetõttu jättis kohus kostjapoolse kappvoodite riigihanke kallinemisest tingitud tasaarvestamise tähelepanuta. Kostja tasaarvestas hageja nõudega leppetrahvi nõuded. Kostja nõudis (I kd, tl 45) teise korruse rühmaruumide ja vee-, kanalisatsiooni- ning küttetööde tegemisega 62 päeva hilinemise eest 14 361 eurot 68 senti; majandusploki, esimese korruse saali ning koridori ehitustöödega seotud viivituse 33 päeva eest 12 210 eurot, kokku 26 571 eurot 68 senti. Maakohtu hinnangul ei ole võimalik tõlgendada lepingu p 12.5 selliselt, et poolte ühiseks tahteks oli näha ette leppetrahvi sanktsioon töö üleandmisega viivitamisel ka lepingu vahetähtaegade suhtes. Leppetrahvis on kokku lepitud üksnes tööde (lõpliku) üleandmisega viivitamise puhuks, milleks oli 30. september 2016. Maakohus nõustus hagejaga, et kostja oleks saanud nõuda hagejalt lepingu p 12.5 teise lause alusel vahetähtaja ületamise eest ühekordset leppetrahvi kuni 0,2% lepingu hinnast, sest vahetähtaja ületamine kujutab endast muud lepingu rikkumist lepingu p 12.5 mõttes. Samuti leidis kohus, et leppetrahvinõue on üldse põhjendamatu vahetähtaja (1. september 2016) rikkumise eest, sest leppetrahvinõude esitamine 18. novembril 2016 paar nädalat pärast kogu töö üleandmist (2. novembril 2016) ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Selline leppetrahvinõue on esitatud tagantjärele ja teenib eesmärki vältida lepingujärgse tasu maksmist. Hageja andis ruumid üle 2. novembril 2016. Kuna hageja hilines mh majandusploki, esimese korruse saali ning koridori ehitustööde üleandmisega 33 päeva nõudis kostja 18. novembril 2016 viivitamise eest leppetrahvi 12 210 eurot (33×370). Kostja on leppetrahvi arvestamisel arvesse võtnud üksnes konkreetse tööosa (185 000 eurot 14 senti ilma käibemaksuta) ning on samuti jätnud täies ulatuses arvesse võtmata tellija reservi. Võttes arvesse, et lepingu kogumaksumuseks oli 379 035 eurot 6 senti käibemaksuga, oleks sellest 0,2% 758 eurot 7 senti päevas. Kostja väited tema õiguse kohta hagejalt suuremat leppetrahvi nõuda võivad olla õiged, kuid kostja ei ole selliseid leppetrahvisummasid hageja nõudega tasaarvestanud ja kohus saab otsuse tegemisel tugineda vaid kostja tasaarvestusele. Kostja on arvestanud leppetrahvi hageja suhtes, lähtudes konkreetsete tööetappide maksumusest, mitte lepingu tervikmaksumusest, ja käibemaksuta. Hageja leidis, et tööde valmimistähtaega mõjutas asjaolu, et kostja tellis ajavahemikul 23. august 2016 – 23. september 2016 hagejalt seitsme muudatustöö kokkuleppe alusel lisa- ja muudatustöid (I kd, tl 109–116). Maakohus nõustus kostjaga, et kõigi viidatud muudatustööde kokkulepete p-dest 4 nähtub, et töövõtja on olnud nõus, et muudatused ei mõjuta lepingu täitmise lõpptähtaega ja ta ei ole vastuväiteid esitanud ning tööde tähtaja pikendamist taotlenud. Maakohus nõustus hagejaga, et asja materjalidest nähtuvalt tekitas kanalisatsiooni sisendi otsimine ajakadu ja lisatöid, kuid 6.–30. septembrini 2016 oli piisavalt aega nende tööde teostamiseks.
Maakohus nõustus kostjaga, et pooled on lepingus ilmselt pidanud silmas VÕS § 103 järgset vääramatu jõu esinemist ja tavalisest niiskem suvi ei klassifitseeru vääramatu jõu alla ning puuduvad tõendid asjaolu kohta, mis oleks tööde tähtaega lepingu p 3.4 alusel pikendanud. Hageja rikkus lepingu p-s 3.2 ettenähtud tähtaegu. Muudatustööde kokkulepete sõlmimisel oli vajadusel hagejal võimalik taotleda tähtaegade muutmist. Hageja esitas taotluse tööde lõpptähtaja muutmiseks alles neli päeva enne lõpptähtaja saabumist. Vestlusest hageja esindaja L. Kruuseli ja kostja esindaja P. Metsjärve vahel ei ole põhjendatud välja lugeda, et kostja kunagi ja mingil juhul hageja rikkumiste suhtes leppetrahvi nõuet ei rakenda. Samuti ei ole tõendatud asjaolusid, mis tingiksid lepingu tähtaja pikenemist lepingu p 3.4 alusel. Maakohus ei lugenud põhjendatuks hageja taotlust leppetrahvi vähendamiseks. Kohus nõustus pooltega, et töövõtulepingus ei ole pooled lepingu hinna mõistet defineerinud. Samas ei ole see kohtu hinnangul käesoleva asja lahendamisel ka oluline, sest leppetrahvi nõudmisel ja tasaarvestamisel on kostja lähtunud vaid teostatud tööde osalisest maksumusest ilma käibemaksuta, samuti ei ole põhjendatud leppetrahvile lisada käibemaksu. Kostja on tasaarvestanud hageja nõudega hageja ebakvaliteetsete plaatimistööde hinna alandamise kokku 3689 eurot 68 senti. Kostja leidis, et plaatimistööde hinda tuleb alandada 25% võrra. Kuna kostja ei ole esitanud tõendeid mittekohase täitmise väärtuse suhte ega selle kindlakstegemise võimatuse kohta, ei saa mittekohase täitmise väärtust kindlaks teha VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause järgi. Seetõttu ei ole kohtul võimalik kostja plaatimistööde hinna alandamise tasaarveldamise nõuet rahuldada, isegi kui hageja oli lepingut rikkunud. Kostja nõuab hagejalt kahju hüvitamist, mis on lastele lasteaiatoidu sisseostmisega oktoobris 2016 täiendavalt kulunud koos käibemaksuga 2244 eurot ja ehitustööde venimisest tingitud omanikujärelevalve teenuse eest tasumiseks koos käibemaksuga 480 eurot. Tulenevalt viivitusest peahoone vesi-kanal-kütte rekonstrueerimistööde lõpetamisel, ei olnud võimalik kasutada lasteaia kööki ja kostjal tuli ise toidu valmistamise asemel toit sisse osta. Kostjal kulus oktoobrikuus toidule lisaks koos käibemaksuga 2244 eurot. Kantud kulude kohta on kostja esitanud arve (II kd, tl 20). Samuti pidi kostja tööde üleandmisega viivitamisest tulenevalt tasuma täiendavalt omanikujärelevalve eest käibemaksuga 480 eurot (II kd, tl 19). Maakohus nõustus kostjaga, et omanikujärelevalve olemasolu ehitusperioodil on ehitusseadustikust tulenevalt vältimatu. Hageja ei ole vastu vaielnud kahju arvutustele. Seega kandis kostja seoses lasteaiatoidu valmistamisega täiendavalt ja omanikujärelevalve pikendamisega kahju 2724 eurot. Kahju on põhjuslikus seoses hagejapoolse käitumisega ning kahju kokku 2724 eurot on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga ning kuulub hageja poolt kostjale hüvitamisele. Kuna maakohus luges põhjendatuks kostja leppetrahvinõude 12 210 eurot ja kahjuhüvitise täiendavate kulude eest 2724 eurot ning kostja on tasunud 11. jaanuaril 2017 koos käibemaksuga 56 252 eurot 8 senti, on kostja võlgnevus tasaarveldamise tagajärjel 18. jaanuari 2017 seisuga 23 378 eurot 23 senti. Teostatud tööde rahalisest aktist nr 3 (I kd, tl 72) ja arvest nr 201700003 (I kd, tl 73) nähtub, et arves nr 201700003 ei olnud arvestatud kappvoodite paigaldamise maksumust, sest need jäid akteerimata, ja kohus ei tuvastanud ka kostja kohustust nende eest hagejale tasuda, mistõttu puudub alus selle tasaarvestamiseks. Kostja ei ole tõendanud kappvoodite paigaldamisega talle kahju tekkimist või kappvoodite osas kostja nõude hageja vastu sissenõutavaks muutumist, mis annaks aluse selle tasaarvestamiseks. Kohtu hinnangul on tegemist kostja vastuväitega hageja tasunõudele kappvoodite eest. Hageja esitatud õigusabikulude nimekirjast tuleneb, et kohtueelse õigusabiteenuse osutamisele kulus 33 tundi 45 minutit (I kd, tl 87). Maakohus leidis, et sellist ajakulu ei saa käesoleva asja
kohtueelses menetluses mõistlikuks pidada. Maakohus luges põhjendatuks hageja esindaja kulutatud aja kokku 25 tunni ulatuses (keskmise hinnaga 150 eurot/t) 3750 euro väärtuses. Kostja on viidanud kahju puudumisele ja ei ole tõendanud asjaolusid, mis annaks alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel lepingus kokkulepitud viivisemäära 0,2% päevas vähendada. Kohus tuvastas, et kostja on hageja arve nr 20170003 maksmisega pärast 56 252 euro 8 sendi tasumist, leppetrahvi 12 210 eurot ja kahjuhüvitise 2724 eurot tasaarvestamist viivituses alates 19. jaanuarist 2017 23 378 eurot 23 senti, seega oli hagejal VÕS § 113 lg 1 järgi arve maksmisega viivitamise eest alates sellest ajast õigus nõuda viivist. Hageja sai viivist nõuda kuni hagi esitamiseni 3880 eurot 79 senti.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja (apellant I) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus täies ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ning mõista hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et poolte vahel sõlmitud lepingu alusel ei ole võimalik leppetrahvi nõuda ka vahetähtaja ületamise eest. Lepingu tuumikidee oli, et hoone oleks faktiliselt üle antud ning seda oleks võimalik kasutada alates 1. septembrist 2016. Tõlgendades lepingut selliselt, et 1. septembriks 2016 seatud tähtaja rikkumisel leppetrahv ei rakendu ei ole lepingu kõige olulisema eesmärgi täitmiseks ja tagamiseks ette nähtud tõhusat abinõud. Kui kohus leidis, et leppetrahvinõue vahetähtaja ületamise eest on alusetu, siis oleks kohus pidanud arvestama leppetrahvi kogu lepingu maksumusest, mitte osalisest maksumusest. Maakohtu väide, et kostja leppetrahvinõue on kooskõlas hea usu põhimõttega on täielikult alusetu ja põhjendamata. Maakohus on valesti hinnanud kostja leppetrahvinõudeid. Leppetrahvi arvestamisel tuli võtta aluseks töö maksumus käibemaksuga, kuna lepingu hind ehk lepingu maksumus oli lepingu p 4.1 järgi 379 035 eurot 6 senti käibemaksuga. Kohus oleks pidanud jätma hageja kappvoodite kasutuseelise nõude rahuldamata, kuivõrd nõude on põhjustanud hageja enda tegu ja tegevusetus (lepingu täitmisest keeldumisest teatamata jätmine), samuti on nõue vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus on jätnud põhjendamatult tasaarvestamata plaatimistöödest tuleneva kostjapoolse hinnaalandamise. Plaatimistööd on tehtud kokkulepitud kvaliteedist halvemini. Kostja käsitlust toetasid tunnistaja P. Holtsi ütlused ning seega oleks maakohus saanud määrata täitmise väärtused ka hinnanguliselt. Hageja õigusabikulude nõue on alusetu, kuivõrd VÕS § 115 lg 1 ja § 138 lg 3 eeldavad, et kostja oleks oma kohustusi rikkunud ning sellest oleks hagejale tekkinud kahju. Käesolevalt on aga hageja rikkunud oma kohustusi kostja ees. Kui kohus peaks leidma, et kostja on siiski oma kohustusi rikkunud, ei ole kohtueelsed õigusabikulud hagejale vajalikud. Maakohus on ekslikult rakendanud lepingus sätestatud viivisemäära kahjuhüvitisele ja kasutuseelistele, kuna see polnud kokku lepitud. Hageja viivisenõue tuleb jätta rahuldamata, vähendada viivist nullini või muu mõistliku määrani. Maakohus on jätnud viivise vähendamise nõude täielikult tähelepanuta, mistõttu palub kostja ringkonnakohtul arvestada ka kostja 18. mail 2017 esitatud menetlusdokumenti
p-des 3.9.6.–3.9.14 esitatud seisukohtadega. Lepingus kokkulepitud viivisenõue ja leppetrahvinõue peaksid olema omavahel proportsioonis.
5.Hageja (vastustaja I) vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
6.Hageja (apellant II) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Hageja palub teha uue otsuse, millega hagi rahuldada põhivõlgnevuse ja kahjuhüvitusnõude osas 68 842 euro 65 sendi ulatuses. Lisaks mõista välja hagis nõutud viivis. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata hageja täiendava tasunõude põrandate eest. Kohus leidis ebaõigesti, et asjas ei ole kohaldatavad käsundita asjaajamise ja alusetu rikastumise sätted. Kuivõrd hageja ei olnud kostja poolt soovitud põrandate muudatustööde tegemiseks kohustatud ja kostja nõudis seda hagejalt lepingu lõpetamise ähvardusel, siis teostas hageja kostja soovitud muudatustööd ilma, et selle kohta oleks sõlmitud kirjalik kokkulepe. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja täiendav tasunõue tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja on sellest loobunud. Hageja seadis kirjavahetuses lisatööde tasu nõudest loobumise sõltuvusse kostja leppetrahvi rakendamisest loobumisest. Kuna kostja ei olnud valmis kinnitama, et leppetrahvist loobub, siis pooled sellest osas kokkulepet ei saavutanud. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks alusetult välja leppetrahvi. Hageja viivitus oli tingitud kostja veast hankedokumentides, mis välistab hageja vastutuse VÕS § 101 lg 3 alusel. Maakohus tõlgendas ebaõigesti lepingu p 3.4, mille kohaselt pikenes lepingujärgne tööde tegemine automaatselt. Kuna lepingu p 3.4 järgi pikenes tööde tähtaeg kuni 11. novembrini 2016, ei ole hageja lepingut rikkunud ja kostja leppetrahvi nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei viivitanud põrandate valamise alustamisega ja võttis kasutusele kõik vahendid betooni kuivamise kiirendamiseks. Maakohus ei arvestanud tegelike ja objektiivsete ehitustehnoloogiliselt põhjendatud eeltöödega ja nende teostamise ajaga, et põrandaid ei saanud asuda valama koheselt lepingu sõlmimise järgselt. Põrandad tuli katta valamise järgselt esmalt kilega ja aktiivseid kuivendusmeetmeid ei saanud koheselt valamise järgselt kasutusele võtta. Tööde viibimist põhjustasid erinevad lisatööd. Kokkulepped nr 5–7 sõlmiti pärast lepingu tähtaja saabumist, mistõttu on ebamõistlik ja võimatu eeldada, et nende täiendavate tööde tellimine lepingu lõpptähtaega ei mõjuta. Tööde viibimist põhjustas vastuolu vee- ja kanalisatsiooni osa ehitusprojektis. Nende veninud tööde tegemine oli põrandate valamise eeltööks ja mõjutas põrandate ehitamist. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja leppetrahvi nõudmine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. On hea usu põhimõttega vastuolus, kui kostja enda eksimus hankedokumentatsiooni koostamisel saaks olla aluseks hagejalt leppetrahvi nõudmiseks suures ulatuses. Maakohus jättis alusetult leppetrahvi VÕS § 162 lg 1 alusel vähendamata. Maakohus jättis kaalumata leppetrahvi vähendamist õigustavad asjaolud ja poolte huvid. Hageja tasunõue voodite eest on põhjendatud. Voodite faktiline kasutuselevõtt tähendab töö vastuvõtmist konkludentse teoga. Maakohus oleks pidanud lähtuma riiklikult tunnustatud eksperdi P. Parki ja objekti projekteerija E. Leitoneni arvamusest, et vooditele tulnuks paigaldada magnetsulgurid ja äärmistele vooditele lisaturvapiirded.
Hageja nõude seoses kasutuseelistega arvestamine lähtuvalt voodite amortisatsioonist ei ole õige. Kostja ei esitanud ühtegi tõendit, et voodite mõistlik rendihind oleks olnud väiksem, kui hageja poolt esitatud tõenditest nähtus. Aluseks võetud amortisatsioonimäär on tõendamata. Hageja ei nõustu, et kohus vähendas mõistlikuks peetavat kohtueelse õigusabi kulu 25 tunnile. Maakohus oleks pidanud tuvastama, milliseid hageja esindaja toiminguid ei saa pidada mõistlikuks. Asjakohane on maakohtu viide 1,5 tunni ulatuses Hundipea sadamaga seotud õigusabikulu. Kuivõrd lepingu töö venimine ei olnud tingitud hagejast, ei saa hageja vastutada töö venimisega kaasnenud kulude (omanikujärelevalve ja lasteaiatoidu valmistamine) eest.
7.Kostja (vastustaja II) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et hageja ja kostja apellatsioonkaebused tuleb rahuldada osaliselt ning maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse vale kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu tühistada nõude rahuldamise ulatuse osas. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude kostja vastu tasu saamiseks osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõudena 55 585 eurot 75 senti ning sissenõutavaks muutunud viivise 8253 eurot 97 senti. Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 0,2% põhinõudelt 49 722 eurot 75 senti alates hagiavalduse esitamisest kuni nõude täitmiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte üle põhinõude summa ning viivise seaduses kehtestatud määras põhinõudelt 5863 eurot alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte üle põhinõude summa. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muus osas muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse osaliselt.
9.Hageja nõuab kostjalt tasu töövõtulepingu alusel tehtud tööde eest, tasu kappvoodite eest ning tasu tehtud lepingujärgsete töödega mittehõlmatud muudatustööde eest. Pooled ei vaidlusta maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid, mille kohaselt on poolte vahel sõlmitud 15. juunil 2016 Tartus Sepa tn 18 asuva Rukkilille lasteaia osaliseks rekonstrueerimiseks välja kuulutatud riigihanke tulemusel töövõtuleping nr ET 16/103, mille maksumuseks oli kokku lepitud 379 035 eurot 6 senti koos käibemaksuga. Hageja ja kostja on allkirjastanud tehtud tööde aktid 1 ja 2 summades 102 997 eurot 80 senti ja 165 130 eurot 6 senti ja need summad on kostja poolt nõuetekohaselt tasutud (I kd, tl 65jj). Hageja esitas kostjale allkirjastamiseks tehtud tööde akt nr 3 ning selle alusel arve nr 201700003 summas 94 564 eurot 31 senti (käibemaksuga), millest kostja on 11. novembril 2017 tasunud 56 252 eurot 8 senti (käibemaksuga) (I kd, tl 73, 75 pöördel).
10.Hagiavalduse kohaselt koosneb hageja nõue mitmest osast. Esiteks on hageja väitel kostja jätnud tasumata lepingu järgsete tööde eest tasu 38 312 eurot 24 senti (mis koosneb hagis kahest osast 26 571 eurot 68 senti ja 11 740 eurot 56 senti). Kostja ei ole vastuses hagile ega ka hilisemas menetluses esitanud sisulisi vastuväiteid kostja nõude kujunemisele ja sellele, et tööd, mille eest nõue on esitatud, on tehtud. Seega on hagejal VÕS § 535 lg 1 järgi kui töövõtjal tasu nõue kostja vastu tehtud lepingujärgsete tööde eest.
Kostja väitel on ta hageja nimetatud nõude tasaarvestanud oma nõuetega hageja vastu. VÕS § 197 lg 1 järgi võib juhul, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kostja väitel on tal hageja vastu leppetrahvi nõue II korruse rühmaruumide ehitustööde kasutusvalmiduse saavutamise ja peahoone vesi-kanal-kütte rekonstrueerimistööde lõpetamisega viivitamise eest 14 361 eurot 68 senti ning majandusploki ja esimese korruse saali ning koridori ehitustöödega viivitamise eest 12 210 eurot. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht, mille järgi saab kostja nõuda hagejalt leppetrahvi 12 210 eurot, ei ole õiguslikult põhjendatud. VÕS § 158 lg 1 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Pooltevahelise lepingu p 12.5 kohaselt on tellijal juhul, kui töövõtja viivitab töö üleandmisega üle kokkulepitud tähtaja, õigus nõuda leppetrahvi tasumist, mille suuruseks on 0,2 % lepingu hinnast iga viivitatud kalendripäeva eest. Lisaks on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi lepingu tingimuste muude rikkumiste korral iga rikkumise juhul kuni 0,2% lepingu tasust. Vastavalt töövõtulepingu p-le 3.2 pidi hageja andma töö üle 30. septembril 2016. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et tööd on üle antud 2. novembril 2016 (hagi p 56, I kd, tl 5 pöördel; kostja vastus hagile p 2.2.4 (I kd, tl 133)). Seega on kostjal hageja vastu leppetrahvi nõue juhul, kui tööde üleandmise puhul 2. novembril 2016 on tegemist sellise lepingulise kohustuse rikkumisega, mille eest hageja vastutab, teistsugust vastutusstandardit pooled kokku leppinud ei ole ning kostja on hagejat oma nõudmisest mõistliku aja jooksul rikkumise avastamisest teatanud (vt Riigikohtu 10. mai 2017 otsus tsiviilasjas 3-2-1-36-17, p 11). Kõikide nende asjaolude esinemist peab tõendama kostja. Kostja on menetluses olnud seisukohal, et puuduvad hageja vastutust välistavad asjaolud. Hagejale pidi olema teada kostja huvi lepingujärgse tähtaja täpse täitmise vastu, lasteaias algas õppetöö 1. septembril 2016. Kostja tunnistaja P. Holtsi ütluste kohaselt (II kd, tl 48jj) oli hageja kuni poole objektini enam-vähem graafikus, viivitus töödes tekkis töövõtja poolt pakutud põrandatööde lahenduse tõttu. Tunnistaja H. Lingi ütluste kohaselt oleksid hageja tööd „tehnilises mõttes“ tähtaja sisse mahtunud (II kd, tl 53). Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja on oma tõendamiskoormise leppetrahvi nõude kui hageja nõudega tasaarvestatava nõude sissenõutavuse suhtes täitnud. Kostja on tasaarvestuse avalduse esitanud hagejale 18. novembril 2016 (I kd, tl 45). Seega pöördub menetluses tõendamiskoormis ning hagejal tuleb tõendada, et kostjal tema vastu leppetrahvi nõuet ei ole.
11.Hageja tugineb menetluses esmalt sellele, et tööde valmimise tähtaja pikenemise, mis on leppetrahvi nõude aluseks, põhjustas põrandatööde valamine (hagi p 3.1jj), mis oli tingitud hankedokumentatsiooni osadeks olnud hinnatabeli ja ehitusprojekti vahelisest vastuolust. Hageja väitel on ta pakkumist tehes lähtunud üksnes ja ainult hinnatabelist. Kostja ei ole hankedokumentides olevaid erinevusi vaidlustanud, kostja tunnistaja P. Metsjärv möönis, et „hinnatabeli kirjed olid tehnilisest kirjeldusest erinevad“. Ringkonnakohus leiab, et kostjal kui hankijal on kohustus tagada, et hankedokumentides ei esine vastuolusid ning kui hankeleping kas puuduste tõttu ettevalmistuses või muul põhjusel sätestab eri lepingupunktides üksteisega vastuolus olevad reeglid, määrata nende lahendamise kord (dokumentide prioriteetsus üksteise suhtes) pooltele arusaadavalt. Hanke väljakuulutamise ajal kehtinud RHS § 3 p 2 järgi oli hankija kohustatud tagama riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse, sama põhimõte tuleneb ka kehtiva RHS § 3 p-st 1. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt on ainuke alus lepingus kokkulepitud tööde suhtes ehitusprojekt, millest tuleb lähtuda ning mida ei saa muu dokumendiga muuta. Tegemist on
omavahel seotud ja kompleksse dokumentatsiooniga, mis on aluseks pakkumise tegemisel. Viimast kinnitab ehituse töövõtulepingu p 2.1, mis loetleb lepingu dokumentidena kõik hankedokumendid. Kostja dokumendis „Hankega seotud küsimused ja vastused“ (I kd, tl 177) on vastatud vaid hageja ühele konkreetsele küsimusele, sellest ei tulene muude küsimuste lahendamise korda. Kostja väide, et hageja oleks võinud teha vastuolude avastamisel järelepärimisi, ei muuda kostja kohustust tagada vastuoludeta dokumentatsioon. Kostja tunnistaja H. Linki ütlus (II kd, tl 53), et projektdokumentatsiooni kohta esitas küsimusi vaid üks teistest pakkujatest, ei muuda samuti kostja kohustust tagada, et hankedokumendid ei ole vastuolulised. Eranditult kõiki hankedokumentides esinevaid andmeid, sh projekti ning hinnatabeliga seotud erinevusi ei pruugi suuremate tööde puhul ka kõige hoolikam töövõtja enne märgata, kui tööde käigus. Hankija poolt esitatud kohustuslik hinnapakkumine on detailne ning seal ettenähtud põrandatööd on aluseks töövõtjale nii hinna kui tööde tähtaja arvutamisel. Hageja on põhjendatult apellatsioonkaebuses viidanud Riigikohtu 19. detsembri 2017 otsuse tsiviilasjas nr 2-15-15662 p-le 21, mille kohaselt riigihanke tulemusel sõlmitud leping on üldjuhul sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 mõttes ning tüüptingimuste tõlgendamiseks tuleb kohaldada erireeglit (VÕS § 39), mille järgi tõlgendatakse kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Praegusel juhul tähendab see seda, et hageja võis lähtuda poolte kokkuleppe tõlgendamisel hinnatabelis nimetatud tööde mahtudest, mille kohaselt tuli tal teha nn „õhuke põrand“ (olemasolevate põrandate tasandus kuni 10mm ulatuses, I kd, tl 22, 23), ilma seniste põrandate eemaldamise ning uuesti valamiseta. Seda ületavad tööd ei olnud töövõtulepingus poolte vahel kokku lepitud.
12.Ringkonnakohus leiab, et hageja on menetluses tõendanud, et vastuolu tehtavate tööde mahus ehitustööde projektis ning hinnapakkumises põhjustas lepingus kokkulepitud tähtaja ületamise. Kostja tunnistaja H. Linki väitel alustas hageja töid vastavalt kokkulepitule (II kd, tl 54). Hageja on esitanud kohtule kirjavahetuse kostjaga põrandatööde ulatuse kohta (I kd, tl 30jj), hageja on kostjat informeerinud tööde tähtaja võimaliku ületamise suhtes, 9. augustil 2016 on koostatud objekti nõupidamise protokoll, mille p-i 5 kohaselt toimusid poolte vahel läbirääkimised põrandatööde tegemise osas. Kostja nõustus hageja poolt pakutud lahendusega. Lisaks on hageja tuginenud ilmastikuoludele, mis takistasid põranda kuivamist. Ringkonnakohus leiab, et kostja tunnistajate ütlused ei tõenda vastupidist. Kostja ei ole esitanud menetluses sisulisi vastuväiteid sellele, et hageja lõpetas viivituseta tööd pärast seda, kui põrandad olid lubatud niiskustaseme 20. oktoobril 2016 saavutanud. Tööd anti üle 2. novembril 2016. Seega on kostja kaotanud VÕS § 101 lg 3 kohaselt õiguse kohaldada hageja vastu lepingulise tähtaja ületamisest tuleneva kohustuse rikkumisega seotud õiguskaitsevahendeid. Ringkonnakohus on seisukohal, et põrandate eemaldamine ja uuesti valamine oli lisatöö, mille tegemise suhtes ei kehtinud lepingus kokkulepitud lõpptähtaeg. Seega ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, mille kohaselt rikkus hageja lepingus ettenähtud tähtaegu. Kuigi hageja väitel tegi ta põrandatööd ilma, et selle kohta oleks sõlmitud kokkulepe (hagi p 42), on ringkonnakohus aga seisukohal, et põrandatööde suhtes on pooled kokkuleppe saavutanud, mida kinnitab 9. augustil 2016 koostatud objekti nõupidamise protokoll. Usutav on küll hageja väide, mille kohaselt oli ta nõus tegema lisatöid kartusel, et kostja lõpetab hagejaga lepingu, kuid see ei tähenda, et pooled ei oleks põrandatööde tegemise suhtes kokkulepet saavutanud. Kuna ringkonnakohus on seisukohal, et põrandate eemaldamine ja uuesti valamine oli lisatöö, omab tööde tegemise suhtes tähendust lepingu p 1.3, mille järgi on töövõtulepingu esemeks ka need tööd, mis ei ole lepingu p-s 1.1 nimetatud, kuid mille tegemine on häid tavasid, kvaliteedinõudeid ja töövõtja kutsealast professionaalsust silmas pidades kokkulepitud töö nõuetekohaseks tegemiseks, tellijale üleandmiseks ja tellija poolt sihipäraselt kasutamiseks
vajalikud. Olukorras, kus hagejal tuli puuduste tõttu hankedokumentides muuta oma esialgselt planeeritud töid, tuleb kohaldamisele töövõtulepingu p 3.4, mille järgi pikeneb lepingu tähtaeg asjaolude tõttu, mille eest töövõtja ei vastuta ning mida ta ei saanud mõjutada ning mille vältimist mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saa töövõtjalt oodata.
13.Hageja põhjendab tähtaja ületamist täiendavalt ka kostja poolt ajavahemikul 23. august 2016 kuni 23. september 2016 kostja poolt tellitud arvukate lisatöödega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et muudatustööde kokkulepetest (I kd, tl 109jj) nähtub, et hageja on olnud nõus sellega, et tööde tegemise lõppaega lisatööd ei mõjuta. Kokkulepped on sõlmitud ajal, mil mõlemale poolele pidi olema selge, et lõplik üleandmise tähtaeg pikeneb põrandatööde tegemise tõttu.
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult rahuldamata kostja 14 361 euro 68 sendi leppetrahvi nõude hageja vastu II korruse rühmaruumide ehitustööde kasutusvalmiduse saavutamise ja peahoone vesi-kanal-kütte rekonstrueerimistööde lõpetamisega viivitamise eest. Ringkonnakohus tugineb siinjuures otsuse p-des 10–12 toodule. Ka nimetatud töödega viivitamine oli põhjustatud vastuolust hankedokumentides, hankedokumnetide õigsuse riisikot kannab kostja. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on ka põhjendatult leidnud, et pooled ei ole kokku leppinud tööde vahepealses osalises üleandmises.
15.Kostja esitas hageja lepingulise tasu nõudele tasaarvestatava nõude, mis tuleneb väidetavalt hageja poolt ebakvaliteetselt tehtud plaatimistöödest. Kostja leiab, et tal on hageja vastu hinna alandamisest tulenev nõue 3074 eurot 73 senti. Ringkonnakohus leiab, et maakohus asus õigesti seisukohale, et kostjal ei ole hageja vastu hinna alandamisest tulenevat nõuet. Kostja väitel tuli töövõtulepingu p 1.2 kohaselt töid teostades lähtuda viimistluse puhul RYL 2000 ptk-st 74.5. Kostjapoolset omanikujärelevalvet teostanud P. Holtsi arvamuse kohaselt ei vasta kokkuvõttes plaatimistööde kvaliteet tellija poolt esitatud nõuetele (I kd, tl 147). Kostja leiab, et kuna ta on tööd vastu võtnud, on tal õigus alandada hinda VÕS § 112 lg 1 esimesest lausest tulenevalt rikkumise ulatust arvestades 25% võrra. VÕS § 112 lg 1 järgi juhul, kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Maakohus on õigesti juhtinud kostja tähelepanu sellele (II kd, tl 25 pöördel), et kostja peab tõendama kohase ja mittekohase täitmise väärtusi. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kuna kostja ei ole esitanud tõendeid mittekohase täitmise väärtuse suhte ega selle kindlakstegemise võimatuse kohta, ei ole praegusel juhul tegemist olukorraga, kus mittekohase täitmise väärtust saaks kindlaks teha VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause järgi. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt oleks kohus saanud määrata hagejapoolse täitmise väärtuse hinnanguliselt. Kostja poolt viidatud Riigikohtu lahendi puhul oli tegemist olukorraga, mil eseme puuduse mõju müügihinnale oli ilmselge, kuid ka sellisel juhul tuleb kohtul mitte määrata kindlaks hinna alandamise ulatus vaid kohtul on diskretsiooniõigus määrata kindlaks kohase ja mittekohase täitmise vahe. Ka täitmise nõude esitamata jätmine (kostja apellatsioonkaebuse p 2.5.7) ei mõjuta samuti kostja hinna alandamise nõude eelduste puudumist.
16.Kostja väitel on tal hageja vastu tasaarvestatav nõue, mis tulenes täiendavatest kuludest tingituna omanikujärelevalvele (400 eurot ilma käibemaksuta ja toitlustuse kallinemise eest 1880 eurot 45 senti ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on ekslikult tunnistanud kostja nimetatud tasaarvestatavaid nõudeid hageja vastu. Kostja kandis väidetavalt tulenevalt viivitusest peahoone vesi-kanal-kütte rekonstrueerimistööde lõpetamisel täiendavaid kulutusi oktoobris
toidule, kuna toitu ei saanud lasteaias valmistada, lasteaia kööki ei olnud võimalik kasutada ja kostjal tuli ise toidu valmistamise asemel toit sisse osta. Kostja pidi samuti tööde üleandmisega viivitamisest tulenevalt tasuma täiendavalt omanikujärelevalve eest käibemaksuga 480 eurot (II kd, tl 19). Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 12, et kostja ei saa lepingu tähtaja ületamisega seonduvaid nõudeid hageja vastu esitada VÕS § 101 lg 3 alusel, seega puudub kostja tasaarvestatavatel nõuetel õiguslik alus.
17.Hageja nõuab kostjalt kappvooditega seotud tasu summas 11 902 eurot, millele lisandub käibemaks (kokku 14 282 eurot 40 senti). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud hageja nõude rahuldamata. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja lepingujärgseks kohustuseks oli tarnida kappvoodid. Kostja hageja poolt tarnitud ja paigaldatud kappvoodeid vastu ei võtnud. Ehitusprojektis (I kd, tl 101 pöördel) on kappvoodi kirjeldus toodud Kuopion Woodi Oy mudeli VK550UT alusel. Projektis on ka kirjeldatud materjal, viimistlus ja viidatud mehhanismi ja seadistuste osas tootja kodulehel olevale tehnilisele infole. Sulgudes on lehekülje lõpus lisatud: „(Võib pakkuda analoogset toodet!)“. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud sõnastusest tuleneb üheselt, et analoogse toote tarnimise puhul tuleb töövõtjal teha tellijale eelnevalt pakkumine, mille suhtes võtab tellija seisukoha. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et projektijärgne kappvoodite kirjeldus ei riku ka lepingu sõlmimise ajal kehtinud RHS § 33 lg-s 8 nimetatud ühe konkreetse tootja eelistamise keeldu. Hageja võis tarnida ka teiste tootjate tooteid, kuid kokkuleppel kostjaga. Vaidlust ei ole, et kostja ei ole hagejale eelnevat nõusolekut projektis kirjeldatud vooditest erinevate voodite paigaldamiseks andnud, seega on hageja oma lepingulist kohustust rikkunud, tarnides projektis kirjeldatust erinevaid voodeid. Hageja on oma tasunõudes tuginenud sellele, et kostja oleks pidanud hageja tarnitud voodid vastu võtma VÕS § 107 alusel, mis annab hagejale õiguse lepingulise kohustuse rikkumist heastada. Kostja andis 16. detsembri 2016 kirjas hagejale tähtaja kappvoodite asendamiseks või aktsepteeritava lahenduse pakkumiseks 1. veebruar 2017. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et tema poolt tarnitud voodid oleksid vastanud lepingujärgsetele nõuetele. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega. Hageja poolt esitatud 15. veebruari 2017 ekspertarvamuse kohaselt ei tuvastanud ekspert Kuopion Woody OY ja Teritaja OÜ voodite mõõtmetes, materjalides ja kasutamispõhimõttes suuri ja põhimõttelisi erinevusi (I kd, tl 77-82). Ekspert leidis, et Teritaja OÜ vooditel puuduvad alumise ja ülemise voodi turvapiirded. Kuopion Woodi OY vooditele on väljastatud rahvusvaheline turvastandard EN 1129-1, Teritaja OÜ voodite turvalisusstandardi kohta info puudub. Kostja esitatud hinnangu kohaselt (I kd, tl 84 pöördel) ei saa hageja tarnitud toodet lugeda samaväärseks projektijärgse voodiga: puuduvad turvapiirded, kapi ukse turvalukkfiksaator, voodi otsas liigutatav astmelaud, mis on ka turvaääriseks, voodi põhi ei ole tuulutatavast materjalist. Ringkonnakohus leiab, et heastamine, mis praegusel juhul tähendaks paigaldatud vooditele turvapiirete paigaldamist, ei muuda paigaldatud ja projektijärgselt olema pidanud voodeid samaväärseks, ulatuslikumaid töid ei ole hageja pakkunud ning see ei oleks ka VÕS § 107 lg 1 p 1 järgi mõistlik. Hageja nõue voodite tarnimise eest tuleb jätta rahuldamata. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väited, et voodite kasutamine tähendab nende vastuvõtmist.
18.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult rahuldanud hageja tasu nõude kappvoodite kasutamise eest osaliselt. Ringkonnakohus jätab maakohtu poolt väljamõistetud kasutuseelise suuruse 2113 eurot muutmata. Kostja ei soovinud hageja tarnitud kappvoodeid, seega ei ole nende suhtes hagejale omand üle läinud. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt ei ole hagejal tasunõuet kappvoodite kasutamise eest, kuna uute voodite hankemenetlus on
aeganõudev, ei ole õiguslikult põhjendatud. Tasu välja mõistmine ei ole ka hea usu põhimõttega vastuolus, kuna uute voodite üürimine oleks olnud kostja väitel kulukas. Viimane pigem kinnitab hageja nõude põhjendatust. Kostja võimalikud nõuded tulevikus hageja vastu ei muuda samuti hageja õigust nõuda kostjalt talle kuuluvate voodite eest tasu. Ringkonnakohus nõustub hageja apellatsioonkaebuses esitatuga, et maakohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse sätteid, jättes pooltega tasumäära arvestamisel arutamata lähtumist amortisatsioonimäärast, samuti ei ole maakohus oma arvutuskäigu aluseks võetud andmeid selgitanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei too nimetatud rikkumine aga kaasa maakohtu otsuse tühistamist kasutuseelise suuruse arvestamisel. Hageja poolt kohtule esitatud kasutuseelise väärtus ületab oluliselt kappvoodite maksumuse. Hageja ei ole ringkonnakohtule apellatsioonkaebusega koos esitanud teistsugust alust kasutuseeliste arvutamisel. Ringkonnakohtu istungil ei soovinud hageja esindaja uusi tõendeid esitada.
19.Hageja nõuab kostjalt põrandate P-2 ja P-3 muudatustöödega seotud tasu 11 410 eurot 51 senti. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on jätnud hageja nõude ebaõigesti rahuldamata. Ringkonnakohus asus otsuse p-des 11jj seisukohale, et vastuolu korral hankedokumentides tuleb neid tõlgendada hagejale soodsamalt. Iseenesest on maakohus põhjendatult leidnud, et riigihanke hinnapakkumises oli ka põrandate P-2 ja P-3 ehitamine, kuid see ei hõlmanud projekti järgi ettenähtud põrandate ehitustöid, samuti on maakohus õigesti leidnud, et hankedokumentide koostamise ja sellest tulenevate vastuolude riski kannab pool, kes on need dokumendid koostanud, eelarve tegemisel võtab töövõtja aluseks tellija antud andmed. Ringkonnakohus asus seisukohale, et pooled on põrandatööde tegemises kokkuleppe saavutanud, seega tuleneb hageja tasunõue VÕS § 635 lg-st 1. Maakohus on aga asunud ekslikult seisukohale, et hageja on loobunud põrandate P-2 ja P-3 muudatustööde eest tasu nõudest kostja vastu. Maakohus on tuginenud L. Kruuseli 10. augusti 2016 e-kirjale (I kd, tl 151) ja H. Linki ütlustele. Põhjendatud on hageja apellatsioonkaebuses toodu, mille kohaselt tuleneb L. Kruuseli kirjast, et hageja on seadnud lisatööde eest tasu nõude sõltuvusse kostja leppetrahvist loobumisega, kostja seda ei teinud ning kokkulepet lisatasu nõude esitamisest loobumise kohta ei saavutatud. Ka tunnistaja H. Lingi ütlustest ei tulene üheselt (II kd, tl 53 pöördel), et tellija oleks kooskõlastanud põrandate muutmistööd vaid tingimusel, et sellele ei järgne mingeid rahalisi nõudeid. Nimetatut ei muuda ka see, et hageja taotles kostjalt projektist erinevat lahendust. Selle lahendusega oli kostja nõus. Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid hageja põrandatööde tegemise tasu nõude kujunemisele.
20.Hageja nõuab kostjalt kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist summas 5 062 eurot 50 senti. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti rahuldanud osaliselt hageja kohtueelsed õigusabikulud, hageja nõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3. Kohtuvälised kulud on põhjendatud vaid siis, kui on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused. Maakohus on lugenud põhjendatuks hageja seisukoha, mille järgi oli kohtueelse õigusabi kulu hagejale tekkinud seoses kostja lepingurikkumisega. Hagejal ei olnud võimalust kostja nõuetele ja kirjadele reageerida ilma professionaalset õigusabi kasutamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et õigusabi kasutamine enne kohtumenetlust oli praegusel juhul mõistlik ja vajalik. Asja materjalidest tulenevalt on hageja esindaja püüdnud korduvalt saavutada kostjaga kokkulepet (nt I kd, tl 50; 57). Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude suuruse põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 18. mai 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10,
p 19). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud otsuses diskretsioonipiire ületanud. Maakohus on põhjendatult rahuldanud hageja nõude osaliselt 3750 euro väärtuses.
21.Hageja taotleb ka viivise väljamõistmist. Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuses väidetuga, et maakohus on ekslikult rakendanud lepingus sätestatud viivisemäära kahjuhüvitisele kohtueelsete õigusabikulude hüvitamisel ning kappvoodi kasutuseeliste nõudele. Pooled on lepingu p-s 12.6. kokku leppinud, et seadusjärgsest viivisest erinev viivisemäär rakendub hagejale tasu maksmisega viivitamise korral. Hageja õigusabikulud ja kappvoodite kasutamisega seotud nõue, s.o kasutuseelise hüvitise nõue, ei ole aga lepingu täitmisega seotud lepingust tulenevad nõuded. Seega ei ole pooled kokku leppinud, et seadusjärgsest viivisest erinev viivisemäär rakendub ka nõuetele, mis hagejal kostja vastu muude õigussuhete (nt omaniku- valdaja suhtest) alusel võivad tekkida. Ringkonnakohus leiab, et lepingus kokkulepitud viivise määr 0,2% päevas ei ole ebamõistlikult suur ning puudub alus selle vähendamiseks. Viivise määr 0,2% päevas ei ole seadusega vastuolus, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega (Riigikohtu 30. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d 48–49). Viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui alama astme kohus on rikkunud diskretsioonipiire. Käesoleval juhul maakohus seda teinud ei ole.
22.VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama sätte kolmanda lause kohaselt kui pooled on leppinud lepingus viivise määras kokku, siis kohaldatakse lepingus kokkulepitut. Kuivõrd ringkonnakohus leidis, et hageja nõue arve nr 201700003 alusel tasumata jäänud ulatuses on põhjendatud ning kostjal puuduvad tasaarvestatavad nõuded, siis tuleb kostjalt hageja kasuks mõista välja arve alusel tasumata jäänud summa 38 312 eurot 24 senti (koos käibemaksuga). Arve kohaselt on tasumise tähtaeg 18. jaanuar 2017 (I kd, tl 73). Tegemist on lepingu alusel teostatud tööde eest esitatud arvega. Kuivõrd pooled on leppinud kokku viivise määras 0,2% päevas tasumata summalt (lepingu p 12.6), siis kohaldub lepingus kokku lepitud viivise määr. Hagejal on õigus nõuda viivist arve tasumise tähtpäevast kuni hagi esitamiseni, s.o perioodi 19. jaanuar 2017 (k.a) – 11. aprill 2018 (k.a) summas 6 359 eurot 83 senti (koos käibemaksuga) (38 312,24 / 100 * 0,2 * 83). Hagejal on õigus nõuda viivist põhinõudelt 38 312 eurot 24 sendi alates hagiavalduse esitamisest kuni nõude täitmiseni lepingus kokkulepitud määras, s.o 0,2% päevas tasumata summalt, kuid viivisenõue kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega ei või ületada põhinõude summat. Ringkonnakohus luges põhjendatuks hageja nõuede summas 11 410 eurot 51 senti (koos käibemaksuga) seoses põrandate P-2 ja P-3 muudatustöödega (vt otsuse p-d 12 ja 19). Kuivõrd ringkonnakohus leidis otsuse p-s 12, et põranda tegemisega kaasnevad lisatööd on hõlmatud poolte vahelise kokkuleppega, laieneb nõude tasumata jätmisele lepingus kokkulepitud viivise määr, s.o 0,2% päevas. Hageja arvestab viivist alates arves nr 201700003 märgitud maksetähtpäevale järgnevast päevast, s.o alates 19. jaanuarist 2017. Vaidlust ei ole, et tööd anti üle juba 2. novembril 2016, seega on hageja tasu nõue sissenõutavaks muutunud. Hagejal on õigus nõuda viivist perioodi eest 19. jaanuar 2017 (k.a) – 11. aprill 2018 (k.a) kokku 1894 eurot 14 senti (koos käibemaksuga) (11 410,51 / 100 * 0,2 * 83). Hagejal on õigus nõuda viivist nõudelt 11 410 eurot 51 senti alates hagiavalduse esitamisest kuni nõude täitmiseni lepingus kokkulepitud
määras, s.o 0,2% päevas tasumata summalt, kuid viivisenõue kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega ei või ületada põhinõude summat. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on põhjendatult vähendanud hageja nõuet kappvoodite kasutuseelisest tulenevalt ning hageja nõuet kohtueelsele õigusabikulule. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kasutuseelisest tulenevalt 2113 eurot ning õigusabikulu 3750 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega nõuete vähendamise osas (otsuse p-d 18 ja 20). Ringkonnakohus leidis eespool, et hageja õigusabikulude ja kappvoodite kasutamisega seotud nõudele, s.o kasutuseelise hüvitise nõudele, kohaldub seadusjärgne viivisemäär. Hageja palus mõista õigusabikulult välja viivise alates hagiavalduse esitamisest. Samuti on viivisenõue kasutuseelise nõudelt põhjendatud alates hagiavalduse esitamisest. Kuivõrd tegemist ei ole lepingu alusel esitatud nõuetega, tuleb kohaldada seadusjärgset viivise määra, milleks on VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivist tuleb arvestada alates hagiavalduse esitamisest.
22.Apellatsioonkaebuse rahuldamise, maakohtu otsuse muutmise ning hagi suuremas ulatuses rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta ka menetluskulude jaotust. Vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 jäävad hageja menetluskulud maakohtus 80% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud maakohtus 20% ulatuses hageja kanda. Menetlusosalised ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid maakohtu poolt menetluskulude rahalisele kindlaksmääramisele. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsiooniõiguse piire ületanud ning maakohtu poolt määratud menetluskulude suurus on põhjendatud ja vajalik. Kuivõrd ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotuse protsenti vastavalt hagi rahuldamise ulatusele, tuleb muuta ka vastavalt uuele jaotusele ka rahaliselt väljamõistetavad menetluskulud. Maakohus luges hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks maakohtus 8145 eurot. Sellest tuleb kostjalt hageja kasuks mõista välja 80%, s.o 6516 eurot. Maakohus luges kostja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks 7800 eurot. Sellest tuleb hagejalt kostja kasuks mõista välja 20%, s.o 1560 eurot. Ringkonnakohus tasaarvestab poolte vastastikused menetluskulude nõuded TsMS 445 lg-st 1 tulenevalt ning tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks mõista välja 4956 eurot. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 alusel menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaksmäärava otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid kokku mitte üle menetluskulude suuruse. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab hageja ja kostja apellatsioonkaebused osaliselt ning rahuldab hageja apellatsioonkaebust suuremas ulatuses, tuleb menetluskulud jaotada vastavalt nõude rahuldamise ulatusele (TsMS § 171 lg 1, § 163 lg 1). Hageja menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta 80% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud ringkonnakohtus 20% ulatuses hageja kanda. Hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus on riigilõiv 1200 eurot ning lepingulise esindaja kulu 3630 eurot (ilma käibemaksuta). Lisaks palus hageja esindaja ringkonnakohtu istungil arvestada istungiga seotud kulu vastavalt istungi tegelikule kestusele 165 eurot / tund ning transpordikulu 4 tundi poole hinna määraga. Kostja menetluskuludeks ringkonnakohtus on riigilõiv 1100 eurot ning lepingulise esindaja kulu 5616 eurot (koos käibemaksuga).
Riigilõiv on kohtukulu TsMS § 138 lg 2 järgi. Hageja ja kostja on tasunud apellatsioonkaebuselt seaduses ettenähtud riigilõivu. Ringkonnakohus leiab, et hageja ja kostja esindajate kulud apellatsiooniastmes on põhjendatud osaliselt. Menetlusosaliselt ei saa välja mõista hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest (Riigikohtu 3. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13). Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus rahuldamata hageja taotluse hageja esindaja transpordikulu, s.o 4 tunni eest väljamõistmiseks. Hageja esindajal kulus kokku 23 tundi hageja esindamiseks ringkonnakohtus, s.o maakohtu otsuse analüüs ja apellatsioonkaebuse koostamine 10 tundi, kostja apellatsioonkaebuse analüüs ja sellele vastuse koostamine 10 tundi, kohtuistungiks ettevalmistumine 2 tundi ja kohtuistungil osalemine 1 tund. Kostja esindajal kulus kokku 36 tundi kostja esindamiseks ringkonnakohtus, s.o maakohtu otsuse analüüs, edasikaebamise perspektiivi hinnang kliendile, kliendiga nõupidamised apellatsiooni ja kompromissiettepaneku osas 4 tundi, kommunikatsioon hageja esindajaga, kompromissiettepaneku koostamine ja läbirääkimine 1 tund 15 minutit, apellatsioonkaebuse koostamine 14 tundi 45 minutit, hageja apellatsioonkaebusega tutvumine, analüüs, vastuse koostamine 12 tundi, hageja menetlusdokumendiga tutvumine, kohtuistungiks ettevalmistus, osavõtt kohtuistungist 4 tundi. Ringkonnakohus loeb põhjendatud esindaja ajakuluks kohtuistungiks ettevalmistust ning istungil esindamist kokku 3 tunni ulatuses nii hageja kui ka kostja esindaja puhul. Kohtuistung kestis ca 1 tund ning ringkonnakohus loeb põhjendatuks ettevalmistuse ajakulu 2 tunni ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd hagejat ja kostjat esindas nii maa- kui ka ringkonnakohtus sama esindaja, kellele olid apellatsioonkaebuste esitamiseks vaidluse asjaolud teada, samuti on hageja ja kostja põhiväited maa- ja ringkonnakohtu menetluses on olnud suures osas samad, on põhjendatud esindaja ajakulu kirjalike dokumentide koostamiseks ringkonnakohtus 17 tundi. Kokku on mõistlik esindajate ajakulu ringkonnakohtu menetluses 20 tundi. Hageja esindaja tunnitasu määr 165 eurot ilma käibemaksuta on mõistlik. Seega on hageja põhjendatud ja vajalik esindaja kulu ringkonnakohtus 3300 eurot ilma käibemaksuta. Lisaks on hageja tasunud riigilõivu apellatsioonkaebuselt 1200 eurot. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtu menetluses 4500 eurot (3300 + 1200), millest kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 80%, s.o 3600 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja esindaja tunnitasu määr 156 eurot käibemaksuga on mõistlik. Seega on kostja põhjendatud ja vajalik esindaja kulu ringkonnakohtus 3120 eurot käibemaksuga. Lisaks on kostja tasunud riigilõivu apellatsioonkaebuselt 1100 eurot. Kokku on kostja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtu menetluses 4220 eurot (3120 + 1100), millest hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 20%, s.o 844 eurot (käibemaksuga). Ringkonnakohus tasaarvestab poolte vastastikused ringkonnakohtu menetluskulude nõuded TsMS 445 lg-st 1 tulenevalt ning tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks mõista välja 2756 eurot (ilma käibemaksuta) (3600 – 844). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 alusel menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaksmäärava otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid kokku mitte üle menetluskulude suuruse. Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.