Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 12. veebruaril 2019 e-toimikus ja tsiviilkantseleis Lubja 4 Tallinnas
Tsiviilasja number
2-17-13456
Kohtuasi
Seesam Insurance AS hagi Salva Kindlustuse AS vastu kahju ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
41 729,67 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Seesam Insurance AS (registrikood 10055752, asukoht Vambola tn 6, Tallinn, 10114); volitatud esindaja Martin Petermann Kostja: Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984, asukoht Pärnu mnt 16, Tallinn, 10141, e-post [email protected]) lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar
Menetluse liik Resolutsioon
Kirjalik menetlus
1.Seesam Insurance AS-i hagi Salva Kindlustuse AS-i vastu kahju ja viivise väljamõistmiseks rahuldada
2.Välja mõista Salva Kindlustuse AS-ilt põhinõue 36 549,61 eurot Seesam Insurance AS-i kasuks
3.Välja mõista Salva Kindlustuse AS-ilt kõrvalnõudena välja viivis seisuga 11.09.2017 summas 2260,06 eurot ning alates 12.09.2018 VÕS §-s 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni Seesam Insurance AS-i kasuks
Menetluskulude jaotus
Menetluskulud jätta täies ulatuses Salva Kindlustuse AS-i kanda
Edasikaebamise kord
Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks
1.Seesam Insurance AS (edaspidi hageja) esitas hagi Salva Kindlustuse AS-i (edaspidi kostja) vastu paludes mõista kostjalt välja hageja kasuks põhinõudena 36 549,61 eurot ja kõrvalnõudena viivis 11.09.2017 seisuga 1 401,75 eurot ning viivis alates 12.09.2018 VÕS §-s 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.
2.12.12.2017 menetlusdokumendis palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks VÕS § 113 lg 3 alusel kõrvalnõudena välja viivis seisuga 11.09.2017 summas 2260,06 eurot, alternatiivselt VÕS § 113 lg 2 alusel kõrvalnõudena välja viivis seisuga 11.09.2017 summas 1 401,75 eurot ning alates 12.09.2018 VÕS §-s 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Hagiavalduse asjaolud
3.18.10.2016 toimus Xxxx liiklusõnnetus, milles Xxxx OÜ sõidukijuht G K tagurdas autorongiga, mis koosnes veokist xxxx, r/m xxxx (edaspidi veok või veok xxxx) ja haagisest KRONE xxxx, r/m xxxx (edaspidi haagis või haagis KRONE) parkimisplatsil otsa seisvale veokile xxxx r/m xxxx (edaspidi veok xxxx), mis kuulus liiklusõnnetuse hetkel Xxxx OG-le.
4.Veoki Xxxx tsiviilvastutus oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel kindlustatud hageja juures. Haagise KRONE tsiviilvastutus oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel kindlustatud kostja juures. Nii sündmuskohal täidetud liiklusõnnetuse blanketilt kui Xxxx OÜ poolt 26.10.2016 hagejale esitatud sõidukikindlustuse kahjuavaldusest tuleneb, et liiklusõnnetuse eest vastutab Xxxx OÜ sõidukijuht G K.
5.Hageja hüvitas tema poolt kahju käsitlenud ja teda Xxxx esindavale kindlustusseltsile Xxxx 08.11.2016 56 008,88 eurot ja 19.01.2017 täiendavalt 17 090,33 eurot. Seega hüvitas hageja kokku 73 099,21 eurot. Hageja esitas 20.03.2017 kostjale tagasinõude 36 549,61 eurole (50% hageja poolt hüvitatud summast). 11.08.2017 esitas kostja hagejale vastulause, milles keeldus hagejale nõutud summat hüvitamast.
6.Liikluskindlustuse seaduse (edaspidi LKindlS) § 8 lg 3 tuleneb, et kui Euroopa parlamendi ja nõukogu määrusest nr 864/2007 (edaspidi Rooma II määrus) ei tulene teisiti, kohaldatakse õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele selle riigi õigust, kus kindlustusjuhtum aset leidis. Kuna antud juhul toimus kindlustusjuhtum st liiklusõnnetus Xxxx, siis kohaldatakse LKindlS § 8 lg 3 kohaselt tsiviilvastutuse jaotumise asjaoludele Xxxx õigust.
7.Rooma II määruse II peatüki art 4 p-st 1 tuleneb üldreegel, et kohaldamisele kuulub selle riigi õigus, kus kahju tekib. Kuna kannatanu sõiduk sai kahjustada ja remonditi Xxxx, siis kahju tekkimise kohaks saab lugeda Xxxx. Seega ei tulene Rooma II määrusest, et kuuluks kohaldamisele teistsugune reegel kui LKindlS § 8 lõikes 3 kirjas. Sama põhimõte, et liiklusõnnetuse korral kohaldatakse kindlustusjuhtumi toimumise koha õigust tuleneb Euroopa Kohtu 21.01.2016 otsuse C-359/14 ja C-475/14 punktidest 52 ja 53. Samuti on antud põhimõtet tunnistanud Riigikohus oma otsuse nr 3-2-1-45-16 punktis 15. Eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et Xxxx toimunud liiklusõnnetuse vastutuse tekkimise asjaoludele kohaldatakse Xxxx õigust.
8.Lähtudes Euroopa Kohtu 21.01.2016 otsuse C-359/14 ja C-475/14 punktis 53 toodud juhisest, tuleb Xxxx õigusest lähtudes teha kindlaks, kes oli kohustatud kannatanule maksma hüvitist ja vajaduse korral see, millise osa kahjust peab kannatanule hüvitama vastavalt haagise valdaja ja veduki valdaja või juht. Xxxx Föderaalkohus jagas oma 2010 aasta otsuses veduki ja haagise omanike tsiviilõigusliku vastutuse nende sisesuhtes pooleks, st veduki omanik vastutab kahju kannatanu ees 50% ja haagise omanik 50%. Sellise vastutusprotsendi
jagunemist kinnitas hagejale muuhulgas Xxxx Rohelise Kaardi Büroo kahjukäsitleja J W oma 17.11.2016 saadetud e-kirjas.
9.Xxxx õiguse kohaselt peetakse veduki ja haagise omanikke kahjustatud isiku suhtes solidaarvõlgnikeks. See tuleneb Xxxx liiklusseaduse (xxxx) § 7 lõikest 1 ja Xxxx tsiviilseadustiku (BGB) §-st 421. Kui üks solidaarvõlgnik kahjustatud isikule kogu hüvitissumma välja maksab, tekib tal BGB § 426 alusel tagasinõue teise solidaarvõlgniku vastu. Kuna hageja on hüvitanud solidaarvõlgnikuna Xxxx kogu kahju, siis on tal õigus nõuda kostjalt kui haagise kindlustanud seltsilt tagasi 50% hageja poolt tasutud kindlustushüvitisest.
10.LKindlS § 52 kolmanda lause kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue 4. peatüki 3. jaos nimetamata isiku, kostja, vastu mõnel muul seadusest tuleneval alusel. Selliseks aluseks LKindlS § 52 kolmanda lause tähenduses on VÕS § 69 lõige 2, mis näeb ette kogu kohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude teise solidaarvõlgniku vastu, v.a talle endale langevas osas. Seega kui Xxxx õiguse järgi vastutavad kannatanu ees veduki ja haagise omanikud ning veduki ja haagise kindlustusandjad solidaarselt ning kui veduki vastutuskindlustusandja maksab kogu hüvitissumma kannatanule välja, siis läheb veduki vastutuskindlustusandjale üle veduki omanikule kui kogu kohustuse täitnud solidaarvõlgnikule kuuluv tagasinõue teise solidaarvõlgniku, haagise omanik ja tema vastutuskindlustusandja Xxxx õiguse kohaselt vastu, sest Eesti õigus ehk VÕS § 69 lõige 2 sellise tagasinõude ülemineku ette näeb.
11.Tagasinõude ulatus ehk see, millises ulatuses nõue veduki omanikul tekib s.t millises ulatuses see kindlustusandjale üle minna saaks, kui kindlustuslepingule kohalduv õigus nõude üleminekut võimaldaks, määratakse Euroopa Kohtu juhiste kohaselt ära aga mitte kindlustuslepingule kohalduva Eesti õiguse, vaid deliktilisele vastutusele kohalduva Xxxx õiguse järgi. Nagu eespool on näidatud, vastutavad Xxxx õiguse kohaselt veduki ja haagise omanik omavahelises sisesuhtes tekkinud kahju eest kuxxxxki pooles ulatuses. Seega saab hageja nõuda kostjalt 36 549, 61 euro tasumist.
12.Kostja on oma 11.08.2017 esitatud vastulauses asunud seisukohale, et hageja ja kostja vahelisele võlasuhte välistab LKindlS § 47 lg 1 I lause, millest tuleneb, et kui sõiduki juht põhjustab kindlustusjuhtumi sõidukiga, mis on kindlustusjuhtumi toimumise hetkel jäiga ühenduslüliga haakes teise sõiduki või haagisega, loetakse, et kahju põhjustas veduk. Kuna tekkinud kahju eest vastutavate isikute ringi määrab Euroopa Kohtu juhiste kohaselt ära mitte kindlustuslepingule kohaldatav Eesti õigus, vaid kahju tekkimise koha ehk Xxxx õigus, siis LKindlS § 47 kui Eesti õiguse norm üldse kohaldamisele ei tuleks, kuna antud säte kohaldub ainult Eesti Vabariigis toimunud liiklusõnnetustele (väite aluseks LKindlS § 8 lg 3). Samuti tuleneb LKindlS § 8 lg 3 sõnastusest, et võõrriigis toimunud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele ei kohaldata Eesti õigust, st välistatud on LKindlS §§-de 34-59 kohaldamine. Kuna LKindlS § 47 lg 1 I lause on kahju hüvitamise säte, siis ei kuulu see kohaldamisele. Eeltoodust tulenevalt on hageja hinnangul LKindlS § 47 lg 1 I lause kohaldamine välistatud.
13.Vastavalt Riigikohtu otsuse 3-2-1-45-16 p 15 on hageja kohustus tõendada, et hageja poolt nõutav kahju hüvitise suurus vastab Xxxx seadustele. Kahju hüvitamise olemus ja ulatus on sätestatud BGB § 249. BGB § 249 lg 1 sätestab, et isik, kes vastutab kahju tekitamise eest, peab taastama olukorra, mis oleks eksisteerinud kui kahju tekitanud asjaolu ei oleks esinenud. Seega vastab BGB § 249 lg 1 oma sisult identne VÕS § 127 lg 1. BGB § 249 lg 2 sätestab, et kui kahju seisneb asja kahjustumises, võib võlausaldaja asja taastamise asemel nõuda vajalikku rahasummat. Antud juhul on Xxxx auto remonditud. Seega on hageja hüvitanud kostjalt nõutava kindlustushüvitise, mis vastab Xxxx seadustele.
14.Vastavalt VÕS § 113 lg 2 muutub viivise nõue sissenõutavaks ajahetkest, mil võlausaldaja
teavitas võlgnikku oma võimalikust kahju hüvitamise nõudest. Hageja teavitas kostjat kahju hüvitamise nõudest 20.03.2017, siis VÕS § 113 lg 2 ja TsÜS § 135 lg 1 kohaselt hakkab viiviste arvestamine peale 21.03.2017 kuni hagi esitamiseni 11.09.2017, millele tuleb TsMS § 133 lg 2 alusel liita viivisenõue ühe aasta perioodi kohta. Viivis perioodil 21.03.201711.09.2017 (175 päeva) 8,00% viivise määraga põhinõudelt 36 549,61 eurot on kokku 1 401,75 ja perioodil 12.09.2017-11.09.2018 (365 päeva) 8,00% viivise määraga põhinõudelt 36 549,61 eurot on kokku 2923,65 eurot. Seega hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue kostja vastu hagiavalduse esitamise seisuga on 1 401,75 eurot.
15.12.12.2017 menetlusdokumendis muutis hageja viivisenõuet selliselt, et esmajärjekorras nõuab hageja kostjalt viivist VÕS § 113 lg 3 alusel ning kui kõnealune säte antud olukorras ei kohaldu, siis nõuab hageja kostjalt alternatiivselt viiviseid VÕS § 113 lg 2 alusel. Hageja märgib, et esitab viivisenõude VÕS § 173 lg 5 ja VÕS § 113 lg 3 alusel hetkest, mil hageja täitis solidaarkohustuse. Hageja hüvitas tema poolt kahju käsitlenud ja teda Xxxx esindavale kindlustusseltsile Xxxx 08.11.2016 56 008,88 eurot. Kui see summa jagada hageja ja kostja vahel pooleks, siis tekiks hagejal viivsenõue kostja ees 28 004,44 euro osas, mis muutub VÕS § 113 lg 3 ja TsÜS § 135 lg 1 kohaselt sissenõutavaks alates 09.11.2016. Hageja hüvitas 19.01.2017 täiendavalt 17 090,33 eurot, mistõttu tekib hagejal 20.01.2017 viivisenõue kostja vastu 8545,16 eurolt. Seega hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude summa kostja vastu hagiavalduse esitamise seisuga on VÕS § 113 lg 3 kohaselt 2260,06 eurot.
16.TsMS § 133 lg 2 kohaselt tuleb hagihinna arvestamisel sissenõutavaks muutunud viivisenõudele lisada täiendavalt viivisenõue ühe aasta perioodi kohta alates hagiavalduse esitamisest. Kostja vastuväited
17.Kostja esitatud hagi ei tunnista, kuid ei vaidlusta hageja põhinõude suurust 36 549,61 eurot. Kostja leiab, et hageja ei saa nõuda 18.10.2016 Xxxx toimunud liiklusõnnetusega seoses hageja poolt välja makstud 73 099,21 euro hüvitamist 50% ulatuses.
18.Kostja selgitab, et kuna vaidlusalune liiklusõnnetus toimus Xxxx ning liiklusõnnetuses tekitati kahju autorongiga, mille koosseisu kuuluvate sõidukite suhtes olid liikluskindlustus kindlustuslepingud sõlmitud Eesti kindlustusandjatega, siis tuleb esmalt kindlaks teha, millise riigi õigust tuleb hageja tagasinõudele kohaldada. Seejärel on võimalik hinnata, kas kohaldatavat õigust arvestades on hagejal kostja vastu tagasinõue või mitte.
19.Euroopa Kohus on hageja poolt kostja vastu esitatud hagi aluseks olevatele asjaoludele sarnast situatsiooni käsitlenud 21.01.2016 liidetud kohtuasjades C-359/14 ja C-475/14 tehtud otsuses (edaspidi Euroopa Kohtu otsus). Nimetatud otsuses on Euroopa Kohus käsitlenud veduki ja sellega ühendatud haagise osalusel toimunud liiklusõnnetusega kannatanule tekitatud kahju kogu ulatuses hüvitanud veduki kindlustusandja tagasinõuet haagise kindlustusandja vastu. Seejuures selgitas Euroopa Kohus oma otsuses, et tagasinõudeõiguse olemasolu ei saa tuletada kindlustuslepingust, vaid see eeldab, et haagise valdajal tekib kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev kaasvastutus sama kannatanu suhtes. Haagise valdaja hüvitamiskohustust tuleb käsitleda lepinguvälise võlasuhtena Rooma II määruse artikli 1 tähenduses.
20.Rooma II määruse artikli 4 kohaldatakse kõnesolevale lepinguvälisele võlasuhtele selle riigi õigust, kus kahju tekkis. Sama riigi õigusega määratakse Rooma II määruse artikli 15 punktide a ja b kohaselt kindlaks ka vastutuse alus ja ulatus ning vastutuse jagamise alused (Euroopa kohtu otsuse punktid 50-53). Kostja selgitab, et Rooma II määruse artikli 4 kohaselt tuleb vaidlusaluse liiklusõnnetuse puhul haagise valdaja hüvitamiskohustusele
kohalda Xxxx õigust. Kindlustusandja kohustus maksta kannatanule hüvitist tuleneb lepingust, mis seob teda vastava kindlustusvõtjaga. Seega on hüvitamiskohustuse alus lepinguline võlasuhe ning sellele võlasuhtele kohalduv õigus tuleb kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 593/2008 (edaspidi ka Rooma I määrus) alusel. Veduki ja sellega ühendatud haagise kindlustuslepinguid analüüsides tuleb kindlaks teha, kas nende kaht liiki sõidukite kindlustusandjad olid tõesti nende lepingute alusel nende sõidukitega põhjustatud õnnetuste korral kohustatud maksma kannatanule hüvitist (Euroopa Kohtu otsuse punktid 54-55). Rooma I määruse artiklist 7 tulenevalt kohaldatakse kindlustuslepingutele kindlustusandja asukoha õigust. Kuna nii hageja kui ka kostja asukohaks on Eesti, siis tuleb hageja ja kostja poolt sõlmitud kindlustuslepingust tuleneva hüvitamiskohustuse olemasolu kindlaks teha Eesti õiguse alusel.
21.Kindlustusvõtjaga sõlmitud kindlustuslepingust tulenev kindlustusandja kohustus katta kindlustusvõtja tsiviilvastutus kannatanu ees ja tingimused, mille esinemisel võib kindlustusandja kasutada liiklusõnnetuses kannatanu õigusi õnnetuse eest vastutavate isikute vastu sõltuvad kindlustuslepingutes suhtes kohalduvast õigusest, mis määratakse kindlaks Rooma I määruse artikli 7 alusel.
22.Juhul, kui Rooma II määruse alusel kindlaks määratud kohaldatava õiguse kohaselt on haagisega veduki põhjustatud liiklusõnnetuses kannatanul nõudeõigus nii haagise valdaja kui ka viimase kindlustusandja vastu, on veduki kindlustusandjal pärast kannatanule hüvitise maksmist tagasinõudeõigus haagise kindlustusandja vastu, kui Rooma I määruse artikli 7 alusel määratletav kindlustuslepingule kohalduv õigus näeb ette kannatanu õiguste ülemineku kindlustusandjale (Euroopa Kohtu otsuse punktid 56-60). Kuna antud juhul kohaldub kindlustuslepingutele Rooma I määruse artikli 7 kohaselt Eesti õigus, siis tuleb Eesti õiguse alusel kindlaks teha ka see, kas Eesti õigus võimaldab vaidlusaluses liiklusõnnetuseks kannatanuks olnud isiku õiguste üleminekut hagejale.
23.Eeltoodust järeldub kokkuvõtlikult, et hagejal on kostja vastu tagasinõue üksnes juhul, kui: haagise valdaja vastutab Xxxx õigusest tulenevalt vaidlusaluse liiklusõnnetuse tagajärjel sõiduki XXXX omanikule tekitatud kahju eest 50% ulatuses, kostja on haagise liikluskindlustuse kindlustusandjana Eesti õiguse kohaselt kohustatud maksma sõiduki XXXX omanikule hüvitist ning hagejale on Eesti õiguse kohaselt üle läinud sõiduki XXXX omaniku õigus nõuda kostjalt hüvitist.
24.Kostja on seisukohal, et antud juhul ei ole hageja tagasinõude tekkimise eeldused täidetud, kuna see, kas haagise valdaja vastutab sõiduki XXXX omanikule tekitatud kahju eest, on Xxxx õiguse kohaselt küsitav. Lisaks, sõltuvalt sellest, kuidas sisustada LKindlS § 47 reguleerimisala, puudub kostjal hüvitamiskohustus sõiduki XXXX omaniku ees või hagejal tagasinõue kostja vastu.
25.Hageja viitab hagiavalduses õigesti Xxxx Föderaalkohtu 27.10.2010 otsusele asjas nr IV ZR 279/081, mille kohaselt jaguneb veduki ja haagise valdajate tsiviilõiguslik vastutus nende sisesuhtes pooleks, st mõlemad vastutavad 50% ulatuses. Kostja selgitab, et Xxxx Föderaalkohtu kõnesolevat otsust on teravalt kritiseeritud. Kostjale teadaolevalt on Xxxx parlament algatanud eelnõu, mille kohaselt muudetakse Xxxx liiklusseadust ja kindlustuslepinguseadust selliselt, et vedukist ja haagisest koosneva autorongiga kahju tekitamisel kannaks tsiviilvastutust veduki omanik. Kuna eelnõu algatamise üheks ajendiks on Xxxx Föderaalkohtu 27.10.2010 otsus, milles on kehtivat õigust kohaldatud viisil, mis ei vasta seadusandja tahtele, siis on tõenäoline, et ka Xxxx kehtivat õigust hakatakse kohaldama eelnõust lähtuvalt ning Xxxx kohtupraktika muutub.
26.Kostjal ei ole haagise KRONE suhtes sõlmitud kindlustuslepingust tulenevat kohustus sõiduki XXXX omanikule hüvitist maksta. Kostjal on Euroopa Kohtu otsuse kohaselt sõiduki
XXXX omaniku ees hüvitamiskohustus vaid juhul, kui Eesti õigus näeb vastava hüvitamiskohustuse ette.
27.Liikluskindlustuse lepingust tulenevat kindlustusandja hüvitamiskohustust reguleerib liikluskindlustuse seaduse 4. peatükk. Seejuures sätestab LKindlS § 47 lg 1 esimene lause, et kui sõiduki juht põhjustab kindlustusjuhtumi sõidukiga, mis on kindlustusjuhtumi toimumise hetkel jäiga ühenduslüliga haakes teise sõiduki või haagisega, loetakse, et kahju põhjustas veduk. See tähendab, et Eesti õiguse kohaselt ei saa kannatanu haagise valdaja liikluskindlustuse kindlustusandjalt kahju hüvitamist nõuda juhul, kui kindlustusjuhtum põhjustati sõidukiga, mis oli kindlustusjuhtumi toimumise hetkel jäiga ühenduslüliga haakes haagisega. Antud juhul oligi tegemist sellise juhtumiga – liiklusõnnetus põhjustati sõidukiga Xxxx, mis oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel jäiga ühenduslüliga haakes haagisega KRONE. Seega ei ole kostja kohustatud sõiduki XXXX omanikule tekitatud kahju hüvitama, st sõiduki XXXX omanikul puudub nõudeõigus kostja suhtes.
28.Kostja selgitab täiendavalt, et ka Riigikohus on LKindlS § 47 sätestatuga sarnaselt sõnastatud liikluskindlustuse seaduse varasema redaktsiooni § 362 kohaldades leidnud, et selle sätte järgi on liikluskahju tekitamise eest vastutavaks kindlusandjaks haagist vedanud sõiduki kindlustusandja ja haagise kindlustusandja ei ole kohustatud liikluskahju hüvitama. Seega on ka Riigikohus leidnud, et haagise kindlustusandjal puudub hüvitamiskohustus kannatanu ees. Eelnevale tugiendes leiab kostja, et kuna kostjal puudub Eesti õigusest, st LKindlS § 47 lg 1 esimesest lausest tulenevalt hüvitamiskohustus sõiduki XXXX omaniku ees, siis ei saanud sõiduki XXXX omanikul olla sellist nõuet, mis oleks saanud hagejale üle minna. Järelikult ei saa hagejal olla kostja vastu ka tagasinõuet.
29.Alternatiivselt puudub hagejal Eesti õiguse kohaselt tagasinõue kostja vastu. Kostja selgitab, et juhul, kui kohus leiab, et LKindlS § 47 ei reguleeri kostja kui kindlustusandja hüvitamiskohustust sõiduki XXXX omaniku kui kannatanu ees, siis tuleb LKindlS § 47 käsitleda õigusnormina, mis reguleerib täitmise kohustuse jagunemist ning kindlustusandjate võimalikke tagasinõudeid veduki ja haagise kindlustusandjate omavahelises suhtes. Sellisel juhul sätestab LKindlS § 47, millal hüvitatakse kahju veduki suhtes sõlmitud kindlustuslepingu alusel ja millal haagise suhtes sõlmitud kindlustuslepingu alusel. Kuna LKindlS § 47 lg 1 esimese lause kohaselt lasub vaidlusaluse liiklusõnnetusega seotud hüvitamiskohustus hagejal kui sõiduki Xxxx (veduk) kindlustusandjal ning kostjal kui haagise KRONE kindlustusandjal hüvitamiskohustus puudub, siis välistab LKindlS § 47 lg 1 ka hageja tagasinõude kostja vastu.
30.Seda, et autorongiga põhjustatud liiklusõnnetuse korral puudub kahju hüvitanud kindlustusandjal Eesti õiguse järgi tagasinõue haagise kindlustusandja vastu, kinnitab ka eespool viidatud Riigikohtu lahend kohtuasjas nr 3-2-1-117-04. Nimetatud kohtuasi oli seotud liiklusõnnetusega, mis põhjustati kahest sõidukist koosneva autorongiga. Kannatanule tekitatud kahju hüvitas Eesti Liikluskindlustuse Fond, kes esitas hiljem tagasinõude pukseeritava sõiduki (kohtud leidsid, et pukseeritavad sõidukit tuleb käsitleda haagisena) kindlustusandja vastu. Riigikohus leidis, et Eesti Liikluskindlustuse Fond tagasinõue tuleb jätta rahuldamata, kuna haagise kindlustusandjal puudub liikluskahju hüvitamise kohustus. Seega on Riigikohus kindlustusandjate vahelist vaidlust lahendades leidnud, et kahju hüvitanud kindlustusandjal puudub Eesti õiguse järgi tagasinõue haagise kindlustusandja vastu.
31.Kostja selgitab, et pärast Euroopa Kohtu otsust saatis Xxxx Rohelise Kaardi Büroo 21.03.2016 kõikidele Rohelise Kaardi Büroodele kirja, mille kohaselt saab tagasinõudeõigust teostada vaid juhul, kui sellel on piisav lepinguline alus mõlema vastutuskindlustuslepingu näol. Seda arvestades peatas Xxxx Rohelise Kaardi Büroo ka veduki ja haagise põhjustatud
liiklusõnnetuste puhul tagasinõuete esitamise. Kostja märgib, et arusaama, mille kohaselt puudub haagise kindlustusandjal hüvitamiskohustus juhul, kui kahju tekitatakse vedukiga haakes olnud haagisega, toetab ka asjaolu, et haagise liikluskindlustuse maksed on kordades väiksemad vedukite liikluskindlustuse maksetest. Seega lähtuvad kõik Eestis tegutsevad liikluskindlustuse kindlustusandjad haagiste kindlustamisel LKindlS § 47 sätestatust, mille kohaselt tekib haagise kindlustusandjal hüvitamiskohustus vaid väga piiratud juhtudel.
32.Haagise KRONE liikluskindlustuse kindlustusmakse peaaegu terve aasta (periood 16.09.2016 kuni 25.08.2017) eest oli kokku 37,79 eurot. Eesti Liikluskindlustuse Fondi ja Eesti Kindlustusseltside Liidu kodulehekaudu kättesaadavate liikluskindlustuse teenuse võrdlusandmete kohaselt on sõiduki Xxxx liikluskindlustuse aastamakse hageja juures kindlustamisel kokku 8372,40 eurot. Kõige odavam liikluskindlustuse aastamakse samale sõidukile on 2035,20 eurot. Seega oli veduki ja haagise kindlustusmaksete suuruse vahe antud juhul 221-kordne (kui lähtuda hageja poolt sõidukile Xxxx pakutavast teenusest) või 54-kordne (kui lähtuda kõige odavamast sõidukile Xxxx pakutavast teenusest). Selline kindlustusmaksete erinevus ei ole mõeldav juhul, kui vedukist ja haagisest koosneva autorongiga kahju tekitamisel peaks nii veduki kui ka haagise kindlustusandja kahju hüvitama 50% ulatuses.
33.Hageja väidab hagiavalduses, et LKindlS § 47 ei kuulu antud asjas kohaldamisele, kuna Euroopa Kohtu otsusest tulenevalt määrab kahju eest vastutavate ringi ära kahju tekkimise koha õigus mitte Eesti õigus. Kostja selgitab, et hageja selline seisukoht on vale. Euroopa Kohtu otsuse kohaselt lahendatakse antud juhul Xxxx õiguse alusel üksnes küsimus sellest, kuidas jaguneb autorongiga kahju tekitamisel vastutus veduki ja haagise valdajate vahel. Veduki ja haagise kindlustusandjate hüvitamiskohustusele ja kindlustusandjate vahelistele võimalikele tagasinõuetele kohaldatakse aga Eesti õigust. Seega kuulub antud vaidluses kohaldamisele ka LKindlS § 47.
34.Ebaõige on ka hageja seisukoht, mille kohaselt tuleneb hageja tagasinõue kostja vastu VÕS § 69 lg 2 (LKindlS § 52 kolmanda lause kaudu). VÕS § 69 lg 2 reguleerib tagasinõudeid solidaarvõlgnike vahelises suhtes. Hageja ja kostja ei ole solidaarvõlgnikud, sest erinevalt hagejast puudub kostjal vaidlusaluse liiklusõnnetusega seoses hüvitamiskohustus. Samas, isegi juhul, kui hageja ja kostja oleksid solidaarvõlgnikud, siis puuduks hagejal ikkagi VÕS § 69 lg 2 tulenev tagasinõue, kuna LKindlS § 47 tulenevalt peaks hageja ja kostja omavahelises suhtes kohustuse täitma täies mahus (VÕS § 69 lg 1). Eelnevale tuginedes leiab kostja, et hagejal ei ole kostja vastu tagasinõuet ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
35.Hageja viivisenõue tuleb vähemalt osaliselt rahuldamata jätta. Hageja 20.03.2017.a tagasinõude kohaselt pidi kostja hageja poolt nõutud rahasumma tasuma 14 päeva jooksul alates nõude saamisest. Kostjal ei ole hageja ees rahalisi kohustusi, mistõttu ei saa hagejal kostja vastu olla ka viivisenõuet. Kui hagejal oleks kostja vastu tagasinõue, siis tekiks viivise arvestamise õigus kõige varem 04.04.2017, kuna kostja sai hageja nõude kätte 20.03.2017. Seega oli kostjal hageja nõude rahuldamiseks aega kuni 03.04.2017. Viivis perioodi 04.04.2017 kuni 11.09.2017 eest on kokku 1289,61 eurot. Seda arvestades tuleb hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutnud viivisenõue rahuldamata jätta 112,14 euro ulatuses.
36.Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole kostja vastu kulutuste hüvitamise nõuet VÕS § 113 lg 3 tähenduses ning, et õiguskirjandusest tulenevalt tuleks VÕS § 113 lg 3 käsitleda intressi mitte viivise nõude alusena või vähendada nullini või mitte kohaldada.
Kohtuotsuse põhjendused
37.Pooltel ei ole vaidlust 18.10.2016 Xxxx haagisega veduki põhjustatud liiklusõnnetusega tekitatud kahju asjaolude ega tekitatud kahju (põhinõude) suuruse üle ega selle üle, et hageja kui veduki kindlustusandja on kannatanutele kahju hüvitanud.
38.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on tagasinõue kostja kui haagise kindlustusandja vastu 50% kahju hüvitamiseks ning viivise kohaldamise üle.
39.LKindlS § 8 lg 3 tuleneb, et kui Euroopa parlamendi ja nõukogu määrusest nr 864/2007 (Rooma II määrusest) ei tulene teisiti, kohaldatakse õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele selle riigi õigust, kus kindlustusjuhtum aset leidis.
40.Rooma II määruse art 2 lg 1 kohaselt hõlmab määrus kahju õigusvastaselt tekitatud kahju tagajärgi ning art 4 lg 1 järgi, kui käesolevas määruses pole sätestatud teisiti, kohaldatakse kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes selle riigi õigust, kus kahju tekib, olenemata sellest, millises riigis kahju põhjustanud sündmus aset leidis, ning olenemata sellest, millises riigis või millistes riikides ilmnevad nimetatud sündmuse kaudsed tagajärjed.
41.Rooma II määruse art 15 (a) ja (b) järgi määratakse selle õiguse alusel kindlaks ka vastutuse alus ja ulatus, vastutusest vabastamise alused ning vastutuse mistahes piiramise ja jagamise alused. Sama tuleneb Euroopa Kohtu 21.01.2016 otsuse C-359/14 ja C-475/14 punktidest 52 ja 53 (I kd lk 120-126) ning Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-45-16 punktist 15.
42.Kuna kannatanu sõiduk sai kahjustada ja remonditi Xxxx, siis on kahju tekkimise kohaks Xxxx ja liiklusõnnetuse vastutuse tekkimise asjaoludele kohaldatakse Xxxx õigust.
43.Xxxx liiklusseaduse/xxxxx (StVG) § 7 lg 1 kohaselt, kui mootorsõiduki või selle küljes vedamiseks mõeldud haagise käitamisel saab inimene surma või saab kahjustada inimese keha või tervis või saab kahjustada asi, siis on valdaja kohustatud hüvitama kahju saanud isikule sellest tekkinud kahjud (I kd lk 114).
44.Xxxx Föderaalkohtu (xxxx) on 27. oktoobri 2010. a otsuses kohtuasjas nr IV ZR 279/08 leidnud, et erinevalt kahest kahju põhjustanud mootorsõidukist, on veduk ja haagis ühtne käitamis- ja vastutusüksus, mille puhul ei saa rääkida ühelt poolt juhi ja veduki ning teisalt juhi ja haagise vastutuse osast, sest kahju põhjustab haagisega sõidukiga (autorongiga) sama juht sama tegevusega. Seetõttu on nende erinev vastutuse ulatus välistatud (I kd lk 32-47).
45.Kostja vastuväide, et Xxxx Föderaalkohtu kõnesolevat otsust on teravalt kritiseeritud ja kostjale teadaolevalt on Xxxx parlament algatanud eelnõu, mille kohaselt muudetakse Xxxx liiklusseadust ja kindlustuslepinguseadust selliselt, et vedukist ja haagisest koosneva autorongiga kahju tekitamisel kannaks tsiviilvastutust veduki omanik, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust, kuna antud ajal viidatud kohtuotsusest tulenev praktika kehtib ning muudatused võivad seda muuta alles tulevikus.
46.Rooma II art 19 sätestab, et kui isikul on lepinguväline nõue teise isiku vastu ning kui kolmas isik on kohustatud täitma võlausaldaja nõuet või on seda juba teinud , määratakse see, kas ja millises ulatuses on kolmandal isikul õigus kasutada võlgniku vastu võlausaldaja õigusi, mis tal oli nende suhet reguleerinud õiguse kohaselt, kindlaks selle õigusega, mille kohaselt oli kolmas isik kohustatud täitma võlausaldaja nõuet.
47.Euroopa Kohus asus 21.01.2016 otsuses C-359/14 ja C-475/14 punktides 56 ja 57 seisukohale, et Rooma I ja Rooma II määruseid tuleb tõlgendada nii, et õigus, mida
kohaldatakse tagasinõudele, mis on vedukijuhi põhjustatud liiklusõnnetuse tõttu kannatanule hüvitist maksnud veduki kindlustusandjal selle liiklusõnnetuse ajal veduki külge ühendatud haagise kindlustusandja vastu, määratakse kindlaks Rooma I määruse art 7 alusel, kui sellele õnnetusele Rooma II määruse art 4 jj alusel kohaldatavad kahju õigusvastasest tekitamiseks tuleneva vastutuse normid näevad ette kahju hüvitamise kohustuse jaotuse.
48.Vaidlus puudub, et hageja on tasunud kannatanule kogu nõude, seega tuleneb Rooma määruse II artiklist 19, et hageja võtab üle võlausaldaja ehk kannatanu nõude, millele kohaldatakse nõude loovutamise sätteid. Järelikult ei ole antud tagasinõude puhul tegemist uue õigussuhtega.
49.Riigikohtu lahendist nr 2-16-5564 p 11 tuleneb, et kindlustusandjale läheb pärast kannatanule kahju hüvitamist regressnõue üle seaduse alusel (VÕS § 173 lg 3 p 4). Seega ei saa veduki kindlustusandja tagasinõudeõigust haagise kindlustusandja vastu pärast hüvitise maksmist tuletada kindlustuslepingust vaid kahju õigusvastase tekitamist reguleerivatest seaduse sätetest. Seaduse alusel nõude üleminekule kohaldatakse nõude loovutamise kohta sätestatut VÕS § 173 lg 2. VÕS § 171 kohaselt on võlgnikul õigus esitada uue võlausaldaja vastu kõik need vastuväited, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega võib kostja esitada hageja vastu kõik vastuväited, mis ta oleks saanud esitada ka kahju kannatanud isiku vastu.
50.Kuna poolte vahel ei teki tagasinõude näol uut õigussuhet, millele kostja saaks esitada uusi vastuväiteid, siis on nad seotud kahju põhjustaja ja kahju kannatanu lepinguvälise võlasuhte raames esitatavate vastuväidetega. Kuna kostja kindlustusvõtja ehk haagise omanik ei saa esitada kahju kannatanule Xxxx seadustest lähtuvalt vastuväidet, mis vabastab teda täies ulatuses liiklusõnnetuse põhjustamisest, siis ei saa sellele tugineda ka haagise omaniku kindlustusvõtja Eestis toimuva vaidluse raames. Seega kui liiklusõnnetus toimub Eestis ja Eesti kindlustusselts esitab tagasinõude LKindlS § 53 nimetatud alustel, siis kohaldub tagasinõude alusena LKindlS § 53, kuid vastutuse tekkimise alus tuleneb eelduslikult VÕS §dest 1056-57 ja kahju suuruse alus tuleneb VÕS §-st 132. Kuna tekkinud kahju eest vastutavate isikute ringi määrab Euroopa Kohtu juhiste kohaselt ära Xxxx õigus, siis LKindlS § 47 kui Eesti õiguse norm kohaldamisele ei tule, kuna antud säte kohaldub ainult Eesti Vabariigis toimunud liiklusõnnetustele.
51.Maanteeliikluse seaduse/ xxxx (StVG) § 7 lg 1 kohaselt kui mootorsõiduki või selle küljes vedamiseks mõeldud haagise käitamisel saab inimene surma või saab kahjustada inimese keha või tervis või saab kahjustada asi, siis on valdaja kohustatud hüvitama kahju saanud isikule sellest tekkinud kahjud (lk 114-118).
52.Xxxx tsiviilseadustiku (BGB) §-st 421 kohaselt kui kohustus on mitmel inimesel selliselt, et igaüks on kohustatud kogu kohustuse täitma, kuid võlausaldajal on õigus nõuda kohustust vaid ühel korral (solidaarvõlgnik), siis võib võlausaldaja nõuda omal valikul igalt võlgnikult kohustust täielikult või osaliselt. Kuni kogu kohustuse täitmiseni on kohustus kõigil võlgnikel. BGB § 426 lg-te 1 ja 2 järgi on kõigi solidaarvõlgnike kohustused on võrdsed, kui ei ole määratud teisiti. Kui mõnelt solidaarvõlgnikult ei saa nõuda temale kohustuseks olevat summat, siis tuleb puudu jääv osa kanda teistel tagastamiseks kohustatud võlgnikel. (2) Kui solidaarvõlgnik rahuldab võlausaldaja nõude ja võib selles ulatuses nõuda teistelt võlgnikelt tagastust, läheb talle üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu. Üleminekut ei tohi kasutada võlausaldaja huvisid kahjustavalt (lk 114-118). Seega peetakse StVG § 7 ja BGB §-st 421 järgi veduki ja haagise omanikke kahjustatud isiku suhtes solidaarvõlgnikeks ning BGB § 426 alusel tekib tagasinõue teise solidaarvõlgniku vastu.
53.Xxxx Föderaalkohus jagas 2010 aasta otsuses (lk 32-46) veduki ja haagise omanike tsiviilõigusliku vastutuse nende sisesuhtes pooleks, st veduki omanik vastutab kahju kannatanud ees 50% ja haagise omanik 50%. Sellise vastutusprotsendi jagunemise kinnitamist hagejale tõendab Xxxx Rohelise Kaardi Büroo kahjukäsitleja J W 17.11.2016 saadetud e-kiri (lk 49).
54.LKindlS § 1 lg 2 kohaselt kohalduvad kohustuslikule liikluskindlustusele võlaõigusseaduse sätted. LKindlS § 52 kolmanda lause kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue 4. peatüki 3. jaos nimetamata isiku vastu mõnel muul seadusest tuleneval alusel. VÕS § 69 lõige 2 näeb ette kogu kohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude teise solidaarvõlgniku vastu, väljaarvatud talle endale langevas osas. Auto remondikulude kandmine kokku 73 099,21 eurot Xxxx teostatud remondi eest on tõendatud maksmisotsuste ja maksekorraldustega (lk 8-9,12-17,22-30). Seega läheb veduki vastutuskindlustusandjale üle veduki omanikule kui kogu kohustuse täitnud solidaarvõlgnikule kuuluv tagasinõue teise solidaarvõlgniku, haagise omaniku ja tema vastutuskindlustusandja vastu ja hageja saab nõuda kostjalt 36 549,61 euro tasumist.
55.Kuna kindlustusmaksete arvestamine on kostja kui kindlustusandja enda riisiko, siis ei saa hagejast väiksema kindlustusmakse kohaldamine olla hea usu põhimõtte kohaldamise ja seeläbi hagi rahuldamata jätmise aluseks.
56.VÕS § 113 lg 3 kohaselt kui isikule tuleb hüvitada tema poolt tehtud kulutused, võib neilt nõuda viivist alates kulutuste tegemisest. Kui kulutused on tehtud asjale, mis tuleb välja anda isikule, kes on kohustatud kulutused hüvitama, ei pea see isik maksma viivist aja eest, mille eest asja viljad või muu kasu jäävad hüvitise saamiseks õigustatud isikule.
57.Hageja esitas viivisenõude VÕS § 173 lg 5 ja VÕS § 113 lg 3 alusel hetkest, mil ta täitis solidaarkohustuse 08.11.2016, mis on tõendatud hagejat esindavale kindlustusseltsile Xxxx 56 008,88 euro tasumisega (lk 8 pöördel). Seega summa jagamisel poolte vahel pooleks, on hagejal viivsenõue kostja ees 28 004,44 eurot, mis muutub VÕS § 113 lg 3 ja TsÜS § 135 lg 1 kohaselt sissenõutavaks alates 09.11.2016. Hageja hüvitas 19.01.2017 täiendavalt 17 090,33 eurot, mistõttu tekib hagejal 20.01.2017 viivisenõue kostja vastu 8545,16 eurolt.
58.Kohus on seisukohal, et VÕS § 113 lg 3 järgi saab hageja antud nõude puhul kostjalt viivist nõuda. Kuna Euroopa Kohtu ja Riigikohtu otsustest tuleneb, et hageja tagasinõudele kohaldatakse nõude loovutamise sätteid, siis on ka VÕS § 173 lg 5 asjakohane säte. Seega on hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude summa kostja vastu hagiavalduse esitamise seisuga VÕS § 113 lg 3 kohaselt 2260,06 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kuna kohus rahuldab hageja esimeses järjekorras esitatud viivise nõude, siis alternatiivselt esitatud viivise nõuet otsuses ei käsitleta. Kostjalt tuleb hageja kasuks TsMS § 367 alusel välja mõista viivis alates 12.09.2018 VÕS §s 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulude jaotus
59.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi täielikult, siis tuleb jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
60.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra,
määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et antud asjas tuleb menetluskulud kindlaks määrata pärast kohtuotsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.