Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Asja sisu kirjeldus, esitatud nõuded, väited ja tõendid, menetluse käik Hageja nõuded, väited ja tõendid Hagiavalduse (I kd tl 2-9) ning teiste menetlusdokumentide (II kd tl 3-6) kohaselt esitas kostja XX kohtuasjas nr X-xx-xxxx 18. veebruaril 2014 Harju Maakohtusse hagi, milles nõudis Eesti Vabariigilt (Maanteeameti kaudu, käesolevas asjas hageja) kahju hüvitamist. Hagiavalduses väideti, et perioodil 2010-2012 hageja tellimusel teostatud ehitustööd VIA Baltica Pärnu ümbersõiduteel kahjustasid kostja Xxxxxxxx xxx xx, Xxxxxx asuvat elamut ja muutsid selle sisuliselt elamiskõlbmatuks.

Tsiviilasi nr 2-18-5893 (c) "Maanteemeeste mõnituste saatel kaks kevadet kestnud uputus pani idanema saatanliku plaani. Enam ei tekkinud kõhklustki, kas lasta salarelv käiku. Majale oli tekkinud funktsioon ja asusin püünist punuma"; (d) "Irooniline, et kolmest punktist läks kohtus ainsana läbi see, mis sisuliselt oli bluff!"; (e) "Nüüd olen majaga jälle vanas seisus, aga rahaline olukord on parem, vähemalt lõpliku lammutamise suhtes"; (f) "Kõige magusamat rahuldust tunnen tõsiasjast, et 10 000 krooni asemel, mida kunagi küsisin maanteeameti töö tegemise eest enda sadevee toru ühendamisel ja millega mind demagoogia saatel pikale lainele suunati, maksid nad nüüd 50 korda rohkem. Just sellist kättemaksu ihkasin rahast rohkem"; (g) "Nimelt on tasemel bluff valetajate maailmas kõrgem aste labasest väljamõeldisest, sest head bluffi ei taba vastane ära". Seega oli kostja väidetavalt tee-ehitusel kahjustatud hoone tegelikult kahjustatud mitu aastat varem ja tee-ehituse ajaks juba elamiskõlbmatu. Kostjal puudus algusest peale kavatsus seda taastada (s.t kahju remondikulude näol kostjal tegelikult ei olnud) ning ta on kogu aeg soovinud seda lammutada. Kohtumenetluses väitis kostja selgelt vastupidist ja avaldas kohtule mittetõeseid asjaolusid. Nt kohtuasja nr X-xx-xxxx hagiavalduses väitis kostja, et elamu kahjustamine toimus hageja tellitud ehitustööde tulemusena ja pärast 2010. aastat (hagiavalduse punktid 1.4 ja 1.24; I kd tl 21-25). 24. aprilli 2014 seisukohas väitis kostja, et „[--] 2010.a. oli tekkinud vaid ebaoluline kahju (koorunud värv korstnajalalt). Oluline kahju (praod seintes, mädanik jne) tekkis hiljem [---]“ (24. aprilli 2014 menetlusdokumendi punkt 2.2.1.5; I kd tl 30-33). 18. septembri 2014 kohtuistungil täpsustas kostja esindaja, et „Antud juhul see esimene nõue, hoone ja muu vara kahju hüvitamise nõue, see kahju, mille hüvitamist hageja nõuab, ei tekkinud 2010.a See tekkis vahemikus 2010.a kuni ekspertarvamuse koostamiseni 11.12.2013. a.„ (18. septembri 2014 kohtuistungi protokolli lk 2, neljas lõik; I kd tl 34-35). 28. oktoobri 2014 menetlusdokumendi punktis 1.4 kinnitas kostja veelkord: „[---] hoonel ei eksisteerinud enne 2010 kevadet suuremaid kahjustusi, kui tavapäraselt samavanustel ja sarnastel hoonetel“ (I kd tl 27-29). Asjaolu juurde, et tema maja kahjustamine toimus pärast 2010. aastat ja hageja ehitustööde alustamist, jäi kostja kogu asja nr X-xx-xxxx menetluse vältel. 19. juuni 2017 hagiavalduse täpsustatud tervikteksti punktide 1.3.1. ja 1.3.9. kohaselt: „Hagejale kuuluval kinnistul asuvad hooned ei ole uued ehitised vaid on seal olnud aastakümneid. Siiski ei esinenud hoonetel tavapärasest suuremaid kahjustusi ega kulumist ega muud säärast. [---] Nimetatud ehitised on tõepoolest juba aastakümneid vanad, kuid vanus ei loo eeldust, et tegemist oleks olnud elamiskõlbmatute ja oluliste kahjustustega hoonetega, nagu kostja on püüdnud menetluses väita. Tegemist oli hoonetega, millel olid normaalse kulumi tunnused nii nagu sarnastel sama vanadel hoonetel tavapäraselt. Hageja hinnangul tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel lähtuda eeldusest, et hoonetel ei eksisteerinud enne 2010 kevadet suuremaid kahjustusi, kui tavapäraselt samavanustel ja sarnastel hoonetel ning hooned olid normaalses olukorras. [--- ] Seega saab ja peab eeldama, et enne ehitustööde algust oli hageja elamu tavapärase kulumisega ning tavapärases seisukorras“ (I kd tl 44-57). Eelnevalt kirjeldatud ja kostja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 328 lõiget 1 eirav tegevus (kohtuasjas nr X-xx-xxxx avaldatud ebaõiged asjaolud) olid otseselt hageja poolt 13. septembril 2017 kompromissi sõlmimise põhjuseks. Valeväide, et kahju tekkis 2010. aastast hiljem ning ehitustööde tulemusena, omas keskset tähendust asja lahendanud kohtuniku 29. augusti 2017 e-kirja aluseks oleva siseveendumuse kujunemisel. Kostja valeväidete ja tõeste asjaolude varjamise tulemusel oli maakohus viidud

3 (12)

Tsiviilasi nr 2-18-5893 vääralt veendumuseni, et maja kahjustumine toimus hageja ehitustööde järel ja nende tulemusena. Seetõttu väljendas kohus 29. augusti 2017 e-kirjas veendumust, et vara kahjustamisest tulenev põhinõue (seni tekkinud kahju osas) kuulub kohtu poolt rahuldamisele. Hageja poolt kompromissiga nõustumise ainus põhjus oli omakorda maakohtu 29. augusti 2017 e-kiri ja selles väljendatud selgelt kostja nõuet toetav positsioon. Kohtu kirjast nähtus, et kohus oleks niikuinii kostja nõude suures osas rahuldanud ning kompromissi sõlmimiseta oleks hageja pidanud kandma ka suure osa kostja menetluskuludest. Eeltoodud kohtu seisukoha mõjul oli hageja sunnitud nõustuma kompromissi sõlmimisega. Kohtu seisukohast nähtuvalt oleks vastupidisel juhul lahendatud asi tema kahjuks, kahjuhüvitis temalt suures osas välja mõistetud ning suure tõenäosusega jäetud tema kanda ka menetluskulud. Väärandmete esitamiseta, kui kohus oleks kohtuasjas nr X-xx-xxxx teadnud maja kahjustamisest ja elamiskõlbmatuks muutumisest juba enne 2010. aastat, ei oleks kohtul üldsegi kujunenud kostja nõude osas 29. augusti 2017 e-kirjas väljendatud siseveendumust. Kohus ei oleks suunanud pooli sellist kompromissi sõlmima. Samuti ei oleks hageja nõustunud kompromissi sõlmimisega. Seega tehti xx xx xxxx tehing otseselt kostja avaldatud ebaõigete andmete mõjul. TsMS § 430 lg 8 sätestab, et „Kompromissi saab tühistada ja selle tühisusele saab tugineda tsiviilseadustiku üldosa seaduses nimetatud alustel ning kompromissist saab taganeda või selle üles öelda võlaõigusseaduses nimetatud alustel. Kompromissi saab tühistada või selle tühisusele tugineda ning kompromissist saab taganeda või kompromissi üles öelda üksnes kompromissi kui täitedokumendi alusel toimuva täitemenetluse hagiga lubamatuks tunnistamise menetluses. Kui kohus sellise hagi rahuldab, loetakse, et kompromissil ei ole täielikult või osaliselt õiguslikke tagajärgi ja menetlus asjas, milles kompromiss sõlmiti, jätkub“. Hageja on seisukohal, et TsMS § 430 lg 8 II lause on osaliselt vastuolus põhiseadusega. Antud olukorras välistab TsMS § 430 lg 8 teine lause hagejal täielikult kohase õiguskaitsevahendi kasutamise. Hageja ei saa esitada kohtule täitemenetluse seadustiku § 221 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, sest täitemenetlust xx xx xxxx kohtumääruse täitmiseks ei toimunud. Kohtumäärus täideti ilma täitemenetluseta. Muid võimalusi kompromissi tühistamiseks aga TsMS § 430 lg 8 ette ei näe. TsMS § 430 lg 8 teise lause kohaldamine viiks antud juhul Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus oleva tulemuseni. Kompromissi sõlminud hageja kaotab igasuguse võimaluse end kaitsta ning reageerida ilmsiks tulnud kuritarvitusele pelgalt selle tõttu, et ta ei ole saanud vastaspoole kuritarvitusest ja pettusest teada varem. Seejuures ei ole info kättesaadavus ega info saamise hetk vähimalgi määral hageja kontrolli all ega tema riisikol: info avalikustamist kontrollib täielikult pettuse toime pannud kostja. Hagejat on antud juhul koheldud ebavõrdselt võrreldes isikutega, kes sarnasest kohtuasja raames toimunud pettusest on juhuslikult saanud teada varem, enne kompromissi täitmist. Nendel isikutel on võimalik kompromissi täitmisest keelduda ning esitada TsMS § 430 lg 8 teise lause kohaselt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi enda õiguste kaitsmiseks. Vahetegu isikute vahel ei põhine nende enda tegevusel ega tegevusetusel ja hooletusel vaid juhuslikel asjaoludel: kas ja millal pettuse toime pannud vastaspool suvatseb pettuse avalikustada. Eeltoodu piirab väga intensiivselt hageja PS §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õigust ning piirang rikub omakorda PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet, sest seab kohtusse pöördumise õiguse intensiivse piiramise sõltuvusse juhuslikest isikust endast mittesõltuvatest asjaoludest. Lõppastmes viivad riived PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse rikkumiseni: vara kaotatakse pettuse tõttu ning olukorra parandamiseks puuduvad mis tahes kaitsemeetmed. Hageja leiab, et PS § 15 lg 1 teise lause, PS § 15 lg 2 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 alusel tuleb antud asja lahendamisel jätta TsMS § 430 lg 8 teine lause kohaldamata ning tunnistada see PS-ga vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda kohtulikult kinnitatud kompromissi tühistada isikul, kes on kompromissi heausklikult täitnud täitemenetluseta ning saab pärast kompromissi

4 (12)

Tsiviilasi nr 2-18-5893 täitmist teada teise poole pettusest. Xx xx xxxx kompromissi alusel saadu on hageja poolt kostjale tasutud 32 000 eurot ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg 2 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel peab kostja seega kompromissi punktide 1.1-1.3 tühistamise tõttu tagastama hagejale 32 000 eurot. Lisaks kompromissisumma tagastamisele nõuab hageja VÕS § 113 lg 1 alusel kostjalt viivise tasumist alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude 32 000 eurot täieliku tasumiseni. Viivise määraks on VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud nn seadusjärgne viivisemäär. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et hageja TsÜS § 90 lg 2 ning VÕS § 1028 lg 1 alusel esitatud nõuet ei ole võimalik rahuldada, palub hageja kostjalt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7-8 alusel välja mõista kahju 32 000 eurot. See vastab rahasummale, millest jäi hageja ilma kostja rikkumise tõttu. Sarnaselt primaarnõudele nõuab hageja VÕS § 113 lg 1 alusel kostjalt kahju hüvitiselt viivise tasumist alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Viivise määraks on VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud nn seadusjärgne viivisemäär. Kostja seisukohad, vastuväited ja tõendid Kostja poolt esitatud kirjaliku vastuse (I kd tl 76-87) ja teiste menetlusdokumentide (II kd tl 2627) kohaselt ongi kompromissi peamine mõte õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel (VÕS § 578 lg 1) ning eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused (VÕS § 578 lg 2), mis ühtlasi kohtumenetluses tähendab ka poolte kokkulepet menetlus kompromissiga lõpetada (mitte asi sisuliselt lahendada, TsMS § 430 lg 1). Peamine eesmärk menetluse lõpetamisel kompromissiga on õigusrahu saavutamine. Seetõttu ongi seaduses selle õigusrahu rikkumisele (sh kompromissi tühistamisele) nähtud ette minimaalselt vähe võimalusi. Kõikide eelduste kohaselt peab kompromissiga menetluse lõpetamise korral see nii ka jääma ning peavad olema välistatud mistahes võimalikud vaidlused samadel teemadel. Kompromissi sõlmides peavadki ja saavadki pooled arvestada sellega, et võibolla on hagejal õigus, võibolla on kostjal õigus ja sellistel eriarvamustel olles sõlmivad pooled kompromissi, et saavutada õigusrahu. Kui aga üks pool hakkab hiljem argumenteerima, et tagantjärele talle “selgus” et tema enda menetluses esitatud väited/kahtlused ongi tõesed (see, mida täna väidab hageja) ja sellel alusel kompromiss tühistada, siis kaoks ära kompromissi peamine idee ja mõte - kokkuleppe sõlmimine ei tagaks kindlust, et vaidlus on lõplikult läbi. Hageja argumendid lähtuvad sisuliselt kõik väitest, et olukord on hageja jaoks ebaõiglane. Hageja väidab, et kui sisuliselt on alus tehingu tühistamiseks olemas (oma õiguste maksmapanekuks), siis on ebaõiglane – ja seetõttu ka vastuolus põhiseadusega – kui hageja oma õiguseid maksma panna ei saa (kuna ei saa tühistada). Seejuures tuleb esile tuua, et hageja ise eelmises vaidluses (X-xx-xxxx) järjekindlalt tugines kostja suhtes aegumise vastuväitele. Aegumise korral võib olukord samuti olla äärmiselt ebaõiglane, sest isik, isegi, kui talle on kahju tekitatud, ei saa kahju sisse nõuda, kui vastaspool tugineb sellele, et nõue on aegunud. Aegumise vastuväiteid korduvalt esitades ei arvanud hageja kordagi, et see võiks olla kostja XXi suhtes ebaõiglane ja seetõttu võiks asja siiski sisuliselt lahendada, et saada teada kas kahju on tekkinud või mitte. Ka aegumise korral on nõudeõiguse omaja põhiõigused tugevalt riivatud. Seega on hageja käitumine erinevates menetlustes kokkuvõttes üsnagi silmakirjalik õigluse ja ebaõigluse seisukohast vaatenurgast.

5 (12)

Tsiviilasi nr 2-18-5893 Hageja leiab, et kostja võrdlus aegumise instituudiga ei ole asjakohane. Olukorrad on erinevad. Nõude aegumise korral ei ole võlausaldaja ise teinud aegumistähtaja jooksul midagi võla sissenõudmiseks, kuigi on nõudest ja selle sissenõudmise õigusest teadlik. Mis konkreetselt antud kaasust puudutab, siis on ülimalt oluline rõhutada ka seda, et hageja oli kogu tsiviilasja nr X-xx-xxxx menetluse kestel järjepidevalt olnud seisukohal, et tema (“Maanteamet“) ei ole kostjale (XX) kahju tekitanud. See tähendab, et hageja ei ole kunagi tunnistanud või võtnud omaks kahju tekitamist. Seetõttu on ka tegelikkuses vale ja eksitav käesolevas hagis esitada väiteid, justkui oleks hageja saanud teada pärast kompromissi sõlmimist, et ta ei ole kahju tekitanud. Hageja oli sellel seisukohal (eitas kahju tekitamist) läbivalt terve tsiviilasja X-xx-xxxx menetluse käigus ja seda “teades” sõlmis hageja ka kompromissi. Seega ei ole pärast kompromissi sõlmimist hageja jaoks tegelikkuses midagi “uut” selgunud. Hageja on alati lähtunud eeldusest, et ta ei ole kostjale kahju tekitanud. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja on kahju tekitanud. Hageja teeb viidatud ajaleheartiklist täiesti meelevaldsed järeldused, kuigi hageja enda argumendid on täielikult vastuolulised. Hageja üritab jätta muljet, et justkui oleks hageja ise ka hakanud uskuma, et ta on kahju tekitanud ja seetõttu sõlmis kompromissi. Tegelikult eitas hageja kahju tekitamist menetluse algusest kuni selle lõpuni ja ta sõlmis kompromissi lihtsalt selleks, et lõpetada kohtuvaidlus ning saavutada õigusrahu. Veel, mis konkreetselt antud kaasust puudutab, siis ka Riigikohus on ts asjas nr X-xx-xxxx hageja teistmisavaldust menetlusse võtmata jättes, sisuliselt tunnistanud TsMS § 430 lg 8 kehtivust. Isegi, kui kompromissi saaks tühistada (kui esineksid kõik eeldused tühistamiseks) on hageja tühistamisavaldus ikkagi mittekehtiv (TsÜS § 90 lg 3). Kostja soovib esmalt esile tuua ka selle, et isegi, kui esineksid kõik eeldused kompromissi tühistamiseks ja kõik hageja argumendid ja väited oleksid tõesed ja õiged, siis sellele vaatamata on hageja esitanud mittekehtiva tühistamisavalduse, kuna see on vastuolus seadusega. Nimelt, on hageja teinud avalduse, millega soovib tühistada kompromissi üksnes osaliselt, mitte täielikult. Hageja soovib (vt hagi p 2.1.13) tühistada kompromissi punktid 1.1.-1.3., kuid kompromiss sisaldab ka punkti 1.4. Seega soovib hageja kompromissi tühistada osaliselt. Vastavalt TsÜS § 90 lg 3 tehingu osa võib tühistada, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühistatud osata. Kompromissi p 1.4., mida hageja ei ole soovinud tühistada, kõlab järgmiselt: „Hageja (st käesolevas menetluses kostja XX) kinnitab, et tal ei ole Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu) vastu rohkem Xxxxxxxx xxx xx, xxxxx kinnistu naaberkinnistuks olevalt riigile kuuluvalt teelt tuleneva müraga ega sadevetega seonduvaid nõudeid“. Seega on kompromissi p 1.4. üheselt hageja kasuks ja kostja kahjuks ning seda võib oma sisu tõttu käsitleda kui kostja (XX) negatiivset võlatunnistustust hageja ees. Antud juhul ei ole alust mõistlikult eeldada, et kostja oleks soovinud sõlmida kompromissi, mille ainukeseks sisuks on see, et ta kinnitab hagejale, et tal puuduvad viimase suhtes nõuded (vt kompromissi p 1.4.). Kuivõrd TsÜS § 90 lg 3 näeb ette, et tehingu osa võib tühistada, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühistatud osata, siis on ilmselge, et hageja soovitud viisil kompromissi osaliselt tühistada ei või ja ei saa. Seega hageja ei ole tegelikkuses kompromissi tühistanud, mistõttu kompromiss kehtib jätkuvalt ning kompromissi alusel saadud rahasummad ja muud õiguslikud tagajärjed on õiguspärased ja kõik hageja (sh alternatiivsed) nõuded jms on alusetud ja ei ole kooskõlas seadusega. Hageja tühistamisavaldus ei kehti isegi siis, kui kõik muud tühistamise eeldused oleksid täidetud (kuigi kostja on igal juhul seisukohal, et ka muud tühistamise eeldused ei ole tegelikkuses täidetud). 6 (12)

Tsiviilasi nr 2-18-5893 Hageja väidetud pettust (ega hageja eksimust) ei esine. Hageja leiab, et kompromiss on osadeks jaotatav ning see oleks sõlmitud ka p-ta 1.4. Kostja väidetavad nõuded hageja vastu põhinesid 2010.-2012. aastal toimunud rikkumistel. See tähendab, et xx xx xxxx kompromissi sõlmimise hetkeks olid vastavalt TsÜS § 150 lg-le 1 sellised nõuded juba niikuinii aegunud. Kompromissi p 1.4 oli tegelikkuses sisutühi, sest kostjal ei olnud niikuinii kehtivaid ja sissenõutavaid nõudeid hageja vastu. Seega ei olnud see punkt kompromissi sõlmimisel määrava tähendusega. Teiseks jätab kostja oma vastuses tähelepanuta, et kompromissi p 1.4 on kompromissis hageja õigusi kaitsev säte. Seetõttu on hageja ka ainuke isik, kes saab hinnata ja selgitada, kas ta oleks kompromissi sõlminud ka nimetatud sätteta või mitte. Kompromissi p 1.4 ei olnud kompromissi sõlmimisel määrava tähendusega säte. Kostja on artiklis märkinud: „Saatuse tahtel kaotas maja elamu otstarbe mitu aastat enne teeehitust. Vaevasin tulutult pead, mida sellega ette võtta. Elamiseks teda vaja polnud, müratõkkeks oli“. Seega ei ole kostja kõnealuses artiklis kordagi maininud, et hoone oli tegelikult kahjustatud mitu aastat varem ja tee-ehituse ajaks juba elamiskõlbmatu. Kostja ei ole mitte kuskil maininud midagi hoone kahjustamisest ja/või elamiskõlbmatusest ega sellest, et kostja soovinuks hoone lammutada. On arusaamatu, kuidas sai hageja artikli tekstist selliseid järeldusi teha ja neid hagi alusena esitada. Hageja on avalduses ise välja toonud ning hagejat noominud, et valeandmete esitamine kohtule on lubamatu ning oma olemuselt kriminaalne tegevus, kuid hageja kostja hinnangul ise sõnaselgelt alusetuid järeldusi tekstist, mille ta on ise hagiavaldusele lisanud. Kostja on kõnealuses artiklis tegelikkuses öelnud, et maja kaotas elamu otstarbe. Selle lause taust on see, et samal kinnistul asub ka teine hoone, mille saunaosa oli kostja elamiskõlblikuks muutnud ja kuhu kostja asus elama ja elab siiani. Asjaolu, et isik vahetab elukohta, ei tähenda seda, et varasem elukoht muutuks kuidagimoodi varaliselt väärtusetuks ning seda võiks südamerahus kahjustada ja uputada ilma mistahes tagajärgedeta (hageja arusaam, et: kahju remondikulude näol hagejal tegelikult ei olnud). Kostja ei ole midagi rääkinud soovist hoone lammutada, vastupidi kostja kinnitas, et tal on hoonet vaja, see on sõnaselgelt kõnealuses artiklis kirjas. Kõnealuses artiklis on kostja välja toonud just nimelt selle, et hageja tegevuse tõttu algasid kinnistul uputused ning lahenduste otsimise asemel suhtus hageja kostjasse mõnitavalt, mis kõik viis lõpuks kohtuasjani. Seega hageja väited, mille kohaselt nähtub artiklist, et kostja ise kahjustas hoonet ja/või hoone oli sedavõrd kahjustatud, et see oli muutunud elamiskõlbmatuks juba enne ehitustööde algust ja/või kostjal oli algusest peale soov hoone lammutada, ja et kostja on kõike seda artiklis tunnistanud, ei vasta tegelikkusele. Mis puudutab omaaegse kompromissi sõlmimise asjaolusid, siis pooled sõlmisid kompromissi just nimelt muuhulgas arvestusega, et hoone võis olla kahjustatud juba ka enne üleujutuste algust. Küsimus ei ole selles, kas hoone oli tegelikult enne kahjustatud või mitte, vaid selles, et sellisele võimalusele kohus otsesõnu poolte tähelepanu juhtis ja selle võimalusega pooled kompromissi sõlmides arvestasid. Hageja hagiavalduses esitatud vastupidised väited ignoreerivad fakte. Nimelt, pooli kompromissile suunates juhtis maakohus 29.08.2017 saadetud e-kirjas poolte (eelkõige kostja kompromissile mõjutamiseks) tähelepanu järgnevale: „Kohus selgitab, et käesolevas asjas on tagant järele väga raske selgeks teha, kui palju on kostja tegevusest põhjustatud üleujutused kahjustanud hageja vara. Kohus on veendunud, et kõik võimalikud tõendid selle asjaolu kohta on kogutud ja kohtule esitatud. Isegi eksperdid ei suuda seda asjaolu selgeks täpselt teha. Seega peab kohus nende tõendite põhjal tuvastama, kas 7 (12)

Tsiviilasi nr 2-18-5893 kahjustused olid enne 2010. a kevadet või mitte ning milline osa sellest võib olla kostja tegevusega põhjustatud. Kohtule ei aita kaasa, kui hageja annab üldise ülevaate ehitiste olukorrast, sest tegemist on (ehitusalase) eriteadmisi vajava asjaoluga. Kohtule jääb mulje, et hageja ei ole arvestanud hoonete kulumit ning hageja nõude täielik rahuldamine viib hageja rikastumiseni. Sellest tulenevalt teeb kohus veelkord pooltele ettepaneku lahendada asi kompromissiga – kostja tasub hagejale 30 000 eurot ja menetluskulud 2000 eurot.“ Seega, kohus tõi otsesõnu välja asjaolu, et (olenemata mida kostja on menetluses öelnud või ei ole öelnud) eksisteerib võimalus, et hoone oli juba eelnevalt kahjustatud ning kostja ei ole arvestanud hoonete kulumit ning kostja nõude (mis oli rohkem kui 3 x suurem kui 30 000 eurot) rahuldamine viiks kostja rikastumiseni ja just neid asjaolusid arvestades tegi kohus ettepaneku sõlmida kompromiss. Samuti tõi kohus selgelt välja selle, et mida iganes kostja kahjustuste kohta ütleb või ei ütle, siis see kohut ei aita. Seega kompromissi sõlmides arvestasid pooled ja kohus sellega, et võib-olla oli hoone osaliselt kahjustatud ka juba enne üleujutusi, aga võibolla ei olnud, ning selle asjaolu väljaselgitamine on sisuliselt võimatu, kusjuures kostja enda (kui eriteadmisi mitteomava isiku ütlused) ei oma selle asjaolu väljaselgitamisel tähtsust. Seda kõike teades ja arvestades, otsustasid pooled sõlmida kompromissi ning vaidluse lõpetada. Seetõttu ei ole mitte midagi uut hagejale pärast kompromissi sõlmimist kõnealusest artiklist selgunud. Kui hageja nüüd väidab, et kostja sõnad ongi kohaseks tõendiks sellistes eriteadmisi vajavates küsimustes, siis miks hageja ei nõustu nende kostja sõnadega, mida kostja on korduvalt ja korduvalt väljendanud selles osas, et hageja rikkumised põhjustasid üleujutusi, mis omakorda kahjustasid hooneid (seda on kostja öelnud ka hageja tuginetud artiklis ja hageja on hagis selle ka välja toonud). Hageja tuginemine kostja sõnade usaldusväärsusele on äärmiselt valikuline: hageja “usub” ainult seda, mis talle sobib. Hageja väidab ka seda, et just asjaolu – kas hoone oli elamiskõlbmatu enne üleujutusi, või mitte – oli kogu tsiviilasja jaoks määrava tähendusega. Nii see ei olnud. Kogu menetluse kõige olulisem küsimus oli see, kas hageja tegevus põhjustas kostjale kahju või mitte. See asjaolu – et hageja tegevus põhjustas kostjale kahju – on tuvastatud kohtumenetluse käigus antud ehitustehnilise eksperthinnaguga (I kd tl 89-100) ning täiendavalt ekspertarvamusega (I kd tl 106-171). Ekspertiisi tulemusi ja ekspertide arvamusi ei saa põrmustada mingisuguse ilukirjandusliku ajalehelooga, millest hageja teeb kaugeleulatuvaid valejäreldusi. Eelnevas menetluses nähtus erinevatest tõenditest, et hageja põhjustas kostjale kahju. Kostja nõue hageja vastu oli 96 404 eurot ning kompromiss sõlmiti summale 30 000 eurot, seega kostja tegigi suuri järeleandmisi ning see ongi kompromissi mõte. Kostja ei ole kuskil öelnud, et hoone oli enne ehitustööde algust elamiskõlbmatu. Hageja muudab täiesti meelevaldselt kostja sõnu. Hageja manipuleerib hagis ka muude asjaoludega ning eksitab kohut. Hageja väidab hagis sisuliselt, et talle selgus hiljem peale kompromissi sõlmimist, et ta ei ole kahju tekitanud ja nüüd seda “teadasaanuna” on ta olnud pettuse ohver ja suures eksimuses ja soovib kompromissi tühistada, sest ta poleks soovinud kompromissi sõlmida. Hageja jätab mainimata, et ta on ise nimetatud kohtuasja menetluse kestel pakkunud kostjale asja lõpetamist kompromissiga (I kd tl 101), saates vastavasisulise ettepaneku kostjale (teises menetluses hageja XXi esindajale) 12.07.2017 ning pakkudes kompromissisummaks 25 000 eurot. See pakkumine on tehtud enne kohtupoolset ettepanekut, s.t enne seda kohtu kirja, mida hageja siin menetluses serveerib justkui ainsa põhjusena kompromissi sõlmimiseks. Käesolevas asjas üritab hageja jätta muljet, et kompromissi sõlmimine tuli hagejal kõne alla üksnes seetõttu, et kohus seda 29.08.2017 soovitas. Selline selgitus on seega täiesti ebaõige. Hageja leiab, et kostja viited hageja 12. juuli 2017 e-kirjale ei ole asjakohased. Vaidlust ei ole

8 (12)

Tsiviilasi nr 2-18-5893 selles, et selle alusel kokkulepet ei sõlmitud ning kompromissini ei jõutud. Hageja esitas pärast seda 18. juulil 2017 põhjaliku vastuse kostja täiendatud hagiavaldusele ning vaidlus läks edasi. Kompromissi sõlmimine sai võimalikuks üksnes pärast kohtu-poolset 29. augusti 2017 e-kirja. Hageja esitatud hagiavaldus põhineb ainuüksi ühel ajaleheartiklil, millest on hageja teinud täiesti põhjendamatud ja eksitavad järeldused. Hageja järelduste sisulisel ebaõigsusel on kostja peatunud varasemalt, kuid kostja soovib välja tuua täiendavalt ka järgneva. Kõnealune ajaleheartikkel ei ole esimene ja ilmselt ei jää ka viimaseks kostja artikliks. Seejuures on enamus kostja artikleid ilukirjanduslikku laadi, mis sisaldavad endas segu tegelikkusest ja väljamõeldistest ning liialdustest. Kostja esitab näitena artikli, mis on avaldatud samas väljaandes xx xx xxxx “xxxxxxxxx xxxxxxxx xxxxx” (I kd tl lk 102-104), milles on juttu rottideks muutunud inimestest jms. Ka hageja poolt tõendina viidatud lugu tervikuna lugedes on ilmselge, et tegemist on liialdusi ja kujutelmasid täis looga, millega autor soovib edasi anda oma mingisugused mõtteid. See on ilukirjandus. Selline artikkel ei ole “omaksvõtt” kohtumenetluses (eriti peale kohtumenetluse lõppu!), ega ka muul viisil sisuline tõend kohtumenetluse jaoks (eriti kõrvutatuna kohtumenetluse käigus teostatud ekspertiiside ja muude tõenditega). Kuivõrd kompromiss kehtib, siis ei ole alust kompromissi alusel tasutut tagasi nõuda, ega nõuda ka viivist. Hageja ei nõustu sellega, et 31.10.2017 artikkel oleks ilukirjandus.. Tegemist on faktilise kirjeldusega toimunud kohtumenetlusest. Ükski osa artiklist ei anna alust arvata, et tegemist oleks väljamõeldise ning ilukirjandusega. Artikkel on pealkirjastatud kui "kohtulugu", seda esitletakse kui tegeliku juhtumi kirjeldust (mida see ongi). Kostja poolt tõendina esitatud 20. detsembri 2011 artikkel ei puuduta mis tahes viisil toimunud kohtumenetlust ega sellega seonduvaid asjaolusid.. See, et kostja kuus aastat varem avaldatud artikkel on ilukirjanduslikku laadi ja põhineb väljamõeldistel, ei muuda kõnealuse 31. oktoobri 2017 artikli olemust ning tähendust. Hageja on esitanud kostja vastu alusetu rikastumise nõude nõudes tühistatud kompromissi alusel saadu tagastamist. Kuivõrd kõnealune kompromiss ei ole kehtivalt tühistatud, siis on alusetu ka hageja alusetu rikastumise nõue, kuna kostja “rikastumiseks” on õiguslik alus (kompromissleping) olemas ja see välistab alusetu rikastumise. Seetõttu on välistatud ka mistahes viivisenõuded. Samadel argumentidel, mis on varasemalt esitatud ja mis kinnitavad kompromissi kehtimist, on põhjendamatu ka mistahes samadel asjaoludel põhinev hageja kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Kostja ei ole õigusvastaselt käitunud. Hageja on kostja artikli lugemise järgselt teinud enda jaoks sellest täiesti asjassepuutumatud ja otseselt valed järeldused ning leiab, et see tõendab kostja deliktilist käitumist ja õigustab tema kahjunõuet. Kostja vaidleb mistahes hageja kahjunõuetele vastu, sest need on alusetud. 22.01.2019 toimus asjas ka kohtuistung (protokoll III kd tl 28-29). Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud

9 (12)

Tsiviilasi nr 2-18-5893 õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Antud juhul tuleb esmalt hinnata, kas hagejal on üldse õigus kohtulikult kinnitatud kompromissi tühistamiseks olukorras, kus täitemenetlust toimunud ei ole, s.t hageja on kompromissi sisulise võlgniku ehk raha maksmiseks kohustatud isikuna täitnud kompromissist tuleneva kohustuse vabatahtlikult täitemenetluseni jõudmata. VÕS § 578 lg 1 kohaselt on kompromissleping leping, millega muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Sama paragrahvi lg 2 järgi eeldatakse, et kompromisslepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromisslepingu alusel uued õigused. Kui kompromissleping sõlmitakse kohtumenetluse lahendamiseks õigusrahu huvides ning kinnitatakse kohtu poolt TsMS § 430 lg 1 alusel ja kohaselt, antakse sellele kohtulahendi jõud. Kohtulahend on aga täitedokument, mistõttu ongi TsMS § 430 lg 8 teises lauses sätestatud piirang sellise kompromissi tühistamiseks ja tühisusele tuginemiseks. Iseenesest on kohtupraktikas peetud võimalikuks ka seda, et kohtuliku kompromissi kui täitedokumendi sundtäitmise alustamist saab takistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega enne sundtäitmist (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-31-10), kui on alust lähitulevikus sundtäitmist eeldada. Hageja on õigesti väitnud, et kohtuliku kompromissi vabatahtlikult täitnud menetlusosaline ei saa eelnevast tulenevalt kompromissi tühistamist nõuda ning esmapilgul võib selline olukord tunduda kompromissi vabatahtlikult mitte täitnud isikuga võrreldes ebamõistlik piirang. Põhiseaduse § 15 lg 1 kohaselt on igaühel õigus oma õiguste rikkumise korral kohtusse pöörduda. Samas leiab kohus, et siinkohal tuleb silmas pidada kahte õiguskorra ja õiguskindluse seisukohalt olulist aspekti: 1) kompromisslepingu sõlmimisega on selle pooled teinud järeleandmisi ja nõustunud uute õiguste omandamisega vaidlusaluse olukorra lahendamiseks. Vaidlust ei ole selles, et seda on tehtud ka käesoleval juhul, kuivõrd kostja (tsiviilasja nr X-xx-xxxx menetluses hageja) on oma kolmel erineval alusel põhinevad summaarset nõuet vähendanud kompromissiga enam kui 3 korda, nõustudes ka summa tasumisega 2 nädala jooksul, hageja on aga samas menetluses läbivalt kahju tekitamist eitanuna nõustunud teatud summa hüvitamisega teatud tingimustel. Pärast kompromissi kinnitava määruse jõustumist on hageja täitnud temale sellest tulenevad kohustused ehk sisuliselt teist korda kinnitanud enda soovi/tahet kompromissist lähtuda ja seda täita. Kohtu hinnangul TsMS § 430 lõikes 8 sätestatud kohtusse pöördumise piirang selles mõttes proportsionaalne, et sõlmitud, kinnitatud (s.t kohtuliku kontrolli TsMS § 430 lg 3 mõttes läbinud) ja täidetud kompromissi ei tohiks enam saada uuesti läbi vaadata; 2) kompromissi mõte ja eeldus on vähendada keerulisi, pikaajalisi ja kulukaid kohtuvaidlusi ja seadus (TsMS § 4 lg 4) paneb ka kohtule endale kohustuse pooli kõikvõimalikel juhtudel kompromissile suunata. Kui pooled lahendavad kohtumenetluse kompromisslepingu sõlmimisega, tulekski eeldada, et vaidlus on saanud lõpliku lahendi ja see ei vaja üldse sundtäitmist. Ka kompromisslepingu alusel toimuva või ähvardava sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlemine peaks toimuma väga erandlikel asjaoludel (seadusjõus kohtulahend peaks olema täitmiseks kohustuslik) ja kandma hagi esitaja jaoks riski hagi rahuldamata jätmiseks. Seetõttu leiab kohus, et hagejal puudub käesoleval juhul õigus tühistada poolte vahel 10 (12)

Tsiviilasi nr 2-18-5893 tsiviilasjas nr X-xx-xxxx sõlmitud ja tema enda poolt täidetud kompromisslepingut ja hagiavaldus tuleb selles osas TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata. Nimetatud sätte järgi jätab kohus hagi läbivaatamata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Seega ei käsitle kohus ka poolte väiteid kompromissi osalisest tühistamisest. Hageja alternatiivse nõude osas märgib kohus järgmist. VÕS § 1043 järgi saab hageja nõuda kostjalt kahju hüvitamist, kui kostja oleks kahju tekitamises süüdi või vastutaks kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Hageja viidatud VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja 8 järgi on kahju tekitamine (kostja poolt) õigusvastane, kuivõrd kostja rikkus väidetavalt seadusest tulenevat kohustust (TsMS § 328 – kohtule esitatu peab olema tõene) ja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas sellised asjaolud tuvastamist leidnud. Kohus nõustub kostjaga, et hageja esitatud ja kostja poolt koostatud xx xx xxxx ajaleheartiklist ei saa teha järeldusi, nagu oleks kostja esitanud tsiviilasja nr X-xx-xxxx menetluses kohtule teadvalt valeandmeid, millega pettis nii kohut kui hagejat ja kallutas hagejat kompromissi sõlmima. Kõnealuses artiklis on kostja esile toonud, et tema elamut uputas tee-ehitus ning et kuigi elamiseks ei olnud maja tarvis, oli ta vajalik müratõkkeks. Vaidlust ei ole selles, et kostja oli selleks ajaks juba asunud elama samal kinnistul asuvasse teise majja, kuid kohus ei loe artiklist välja, nagu oleks tal olnud juba enne kohtusse pöördumist mõttes teeäärne elamu lammutada või et see olnuks elamiskõlbmatu. Kostja 28.10.2014 menetlusdokumendi punktis 1.3. (I kd tl 28) märgib kostja selgelt, et „on ebamõistlik eeldada, et hageja saaks tõendada, et kahjustusi hoonel enne teatud kuupäeva ei eksisteerinud.“ Ei saa unustada, et kostja oli esitanud nimetatud asjas nõuded hageja vastu kolmes osas – juba tekkinud kahju, tulevikus tekkiv võimalik kahju ja müra talumisest tekkiv kahju (I kd tl 38 pöördel ja tl 56 pöördel). Kostjale ei saa ette heita seda, et ta pidas neist nõuetest nõrgimaks juba tekkinud ehk menetluse alustamise ajaks (2014.a) kahju hüvitamise nõuet, kuid asjas kogutud tõendid (ehitustehniline eksperthinnang 2015.aasta lõpust ja ekspertarvamus 2014.a algusest) viitasid võimalusele, et selline kahju tõepoolest eksisteeris. Samale eeldusele tugines ka kohus oma 29.08.2017 kirjas. Samuti on oluline, et hageja ise tegi kostjale lõpliku kompromissiga sarnases suurusjärgus (25 000 eurot) ettepaneku veel enne seda, kui kohus omapoolse ettepaneku tegi. Selles valguses ei saa mingil juhul tuvastada, nagu oleks kostja esitanud valeandmeid, käitunud hea usu põhimõtte vastaselt vms. Hageja aktsepteeris ise vajadust/võimalust asja lahendamiseks kompromissiga, vaatamata sellele, et oli kogu menetluse aja seisukohal, nagu ei oleks tema kostjale kahju põhjustanud. Kostja poolt kõnealuses artiklis tarvitatud üleolev sõnakasutus hageja või kohtupidamise suhtes on küll taunitav, kuid ei sisusta kostja käitumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 või 8 märgitud tegudega. Seega tuleb hagi selle alternatiivnõudes rahuldamata jätta. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 168 lg 2 alusel tuleb menetluskulud hagi rahuldamata jätmisel/läbivaatamata jätmisel jätta hageja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja 11 (12)

Tsiviilasi nr 2-18-5893 läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kostja on esitanud oma menetluskulude nimekirja ja palub välja mõista kostjat esindanud advokaadi abi eest 21,75 tunni ulatuses 3132 eurot, tunnihinnaks on 120 eurot, millele lisandub käibemaks, kuivõrd kostja ei ole käibemaksukohustuslane. Hageja ei esita detailseid vastuväiteid kostja menetluskuludele, paludes vajadusel rakendada menetluskulude hindamisel ja väljamõistmisel uurimisprintsiipi, mõistes vajadusel kulud välja üksnes kohtu poolt põhjendatuks ja vajalikuks peetavas ulatuses. Kohtu hinnangul on kostja menetluskulude nimekirjas esitatud tööaruanne iga konkreetse menetlustoimingu ajakulu kohta mõistlik ning puudub alus arvata, et sellised kulutused olnuks ebavajalikud või põhjendamatud. Kostja esindaja tunnitasu määr on kehtiva kohtupraktikaga kooskõlas ega ole ülemäärane. Seega rahuldab kohus kostja taotluse ja mõistab hagejalt menetluskuludena välja 3132 eurot. Vastavalt TsMS § 177 lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on sellise taotluse esitanud. Lisaks tuleb hagejale tagastada tema 14.01.2019 taotluse alusel hagi tagamise avalduselt tasutud tagatis TsMS § 195 lg 1 sätete alusel, sest kohus ei rahuldanud hagi tagamise taotlust 17.04.2018 määrusega. Taotlus on senini lahendamata ning seda tuleb teha käesoleva otsuse resolutsiooniga TsMS § 442 lg 5 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik

12 (12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.