XX hagi ITT Baltic OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks ja sõiduauto üleandmise kohustamiseks või kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.05.2018 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
ITT Baltic OÜ apellatsioonkaebus 35 756,32 eurot XX apellatsioonkaebus 42 243,68 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ITT Baltic OÜ apellatsioonkaebus XX apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant ja vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee (e-post XXX) Kostja (apellatsioonimenetluses apellant ja vastustaja): ITT Baltic OÜ (registrikood 12115607, asukoht Vilja 1 Muuga küla Viimsi vald), lepingulised esindajad vandeadvokaat Indrek Naur ja advokaat Annika Tõlgo (e-post XXX)
Istungi toimumise aeg
10.01.2019
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 28.05.2018 otsus osaliselt, osas, milles maakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata viivise 25 000 eurot ja osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude kostjalt sõiduauto Audi A7 väljanõudmiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.XX ja ITT Baltic OÜ apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.
3.Kehtiva kohtuotsuse resolutsioon on järgmine.
3.1.Mõista välja IIT Baltic OÜ-lt XX kasuks põhivõlgnevus 25 000 eurot ja viivis 25 000 eurot.
3.2.Jätta rahuldamata XX hagi ITT Baltic OÜ vastu sõiduauto Audi A7 üleandmise nõudes ja alternatiivselt 25 000 euro väljamõistmise nõudes.
4.Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.XX ja ITT Baltic OÜ sõlmisid 18.06.2014 laenulepingu. Tulenevalt laenulepingu punktist 1 laenas hageja kostjale raha summas 25 000 eurot, mille kättesaamist kostja on laenulepingu punktis 1.2 kinnitanud. Laenu tagastamise tähtaeg oli laenulepingu punkti 2.1 järgi 18.07.2014, kuid kostja ei ole laenu siiani tagastanud. Laenulepingu punkti 2.4 järgi on hagejal õigus nõuda viivist 0,2% päevas tähtajaks tagastamata laenult. Kuivõrd laenu tagastamise tähtaeg oli 18.07.2014, aga kostja ei ole laenu siiani tagastanud, on ta hagiavalduse esitamise seisuga 10.07.2017 laenu tagastamisega viivituses 1088 päeva. Arvestades, et päevane lisanduv viivisesumma on 50 eurot, siis on kostja viivisvõlgnevus hageja ees 54 400 eurot. Hageja nõuab viivise tasumist summas 25 000 eurot. Hageja leiab, et viivise suurus on mõistlik ning puudub alus selle vähendamiseks.
2.Hageja ja kostja sõlmisid 01.09.2016 sõiduauto müügilepingu. Müügilepingu punkti 1 järgi müüs kostja hagejale sõiduauto AUDI A7. Kostja ei ole hagejale tänaseni sõiduautot üle andnud. Sellest tulenevalt nõuab hageja kostjalt sõiduauto üleandmist. Liiklusregistri andmetel registreeriti sõiduk hageja nimele alates 15.09.2016. Hagejal kui sõiduki omanikul on õigus sõiduk kostja ebaseaduslikust valdusest oma valdusse välja nõuda. Juhul, kui kostjal on mingil põhjusel võimatu sõiduauto hagejale üle anda, nõuab hageja kostjalt alternatiivselt kahju hüvitamist sõiduauto turuväärtuses ehk summas 25 000 eurot. Sõiduki turuväärtust sellises suurusjärgus tõendab seisuga 28.06.2017 veebileheküljelt www.auto24.ee Audi A7 väljalaskeaastaga 2011 müügihindade keskmine hind 25 506 eurot. Hageja andis kostjale sõiduki müügilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ehk sõiduki hagejale üleandmiseks täiendava tähtaja, saates kostjale 10.04.2017 nõudekirja, milles palus auto üle anda või auto üleandmise võimatuse korral tasuda seda asendav kahjuhüvitis summas 25 000 eurot 10 päeva jooksul nõudekirja kättesaamisest. Kostja täiendava tähtaja jooksul oma kohustust ei täitnud ning sõiduautot üle ei andnud või kahjuhüvitist summas 25 000 eurot ei tasunud. Eeltoodust tulenevalt on hageja õigustatud kostjalt nõudma kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist auto turuväärtuses 25 000 eurot juhul, kui kostjal puudub võimalus sõiduauto mingil põhjusel hagejale üle anda.
2(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-10642
3.Kostja on väitnud, et sõiduauto müügileping on lõpetatud, kuna kostja on sellest taganenud. Hageja on seisukohal, et kostja taganemisavaldus on tühine. Vastavalt sõiduki müügilepingu punktile 1 kohustus kostja hagejale sõiduki üle andma ja hageja kohustus sõiduki vastu võtma ja tasuma ostuhinna. Kostja ei ole tänaseni sõidukit hagejale üle andnud ning hagejal ei ole seega tekkinud kohustust tasuda ostuhind. Lisaks oleks alternatiivselt kostja 06.04.2017 müügilepingust taganemise avaldus VÕS § 118 lg 1 alusel lubamatu, kuivõrd see ei ole tehtud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kostja väidetavast lepingurikkumisest teada sai või oleks pidanud teada saama. Lisaks on taganemisavaldus müügihinna tasumata jätmise põhjendusel põhjendamatu ka seetõttu, et hagejal on 18.06.2014 laenulepingust tulenev nõue kostja vastu.
4.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus summas 50 000 eurot, sh põhivõlgnevus 25 000 eurot ja viivis 25 000 eurot; kohustada kostjat hagejale üle andma sõiduauto Audi A7 (VIN-kood WAUZZZ4G5BN027254, väljalaskeaasta 2011) või alternatiivselt sõiduauto väljaandmise võimatuse korral mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis summas 25 000 eurot, jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited hagile
5.Kostja vaidleb esitatud nõudele vastu. Hageja pole tõendanud, et ta oleks kostjale 25 000 eurot laenanud. Hageja tugineb laenu andmise fakti tõendamisel sellele, et kostja on vastavalt laenulepingu punktile 1.2 laenu kättesaamist kinnitanud. Kostja ei nõustu sellega, et üksnes laenulepingus kajastatud punkt 1.2 tõendaks laenu andmist kostjale. Kostja hinnangul on tegemist rahatu laenulepinguga. Hagejal polnud piisavalt rahalisi vahendeid või vara kostjale laenu summas 25 000 eurot andmiseks.
6.Laenu tagastamise tähtaeg oli 18.07.2014, kuid hageja on asunud laenu tagasi nõudma 3 aastat hiljem. Kostja pangakonto väljavõte ja lühiajaliste ning pikaajaliste kohustuste nimekiri näitavad, et hageja ei ole ITT Baltic OÜ-le laenu andnud. Äriühingul puudub kohustus hageja ees. Kui kostjal kui raamatupidamiskohuslasel oleks 2014. aastal olnud kohustus ka XX ees, siis oleks see RPS § 4 p 2 järgi eeltoodud nimekirjas kajastunud.
7.Hageja 01.09.2016 müügilepingust tulenevad nõuded sõiduauto osas on alusetud ja tuleb jätta rahuldamata. Esmajoones saaks hageja nõuda asjade väljaandmist AÕS § 80 alusel ja kahju hüvitamist saaks hageja nõuda alles sellest keeldumisel ning eeldusel, et hageja on kostja viivituse tõttu kaotanud huvi sõiduauto vastu. Kostja on müügilepingust taganenud, kuna hageja ei tasunud kostjale sõiduauto ostuhinda 3000 eurot. Kostja selgitab, et esitas hagejale 11.11.2016 meeldetuletuskirja, millega andis hagejale täiendava tähtaja sõiduauto ostuhinna tasumiseks hiljemalt 18.11.2016. Hageja sõiduauto ostuhinda ei tasunud, mistõttu esitas kostja hagejale veel täiendava meeldetuletuskirja 16.01.2017, milles palus hagejal tasuda võlgnevuse hiljemalt 31.01.2017. Seega andis kostja hagejale 2 täiendavat tähtaega, et sõiduauto ostuhinda tasuda, kuid hageja raha ei tasunud ning rikkus sellega VÕS § 208 lg 1 alusel oma ostuhinna tasumise kohustust. Kostja palub jätta hageja nõuded rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsus
8.Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt välja põhivõlgnevuse summas 25 000 eurot ja viivised 32 756,32 eurot. Jättis rahuldamata hageja viivisenõude 17 243,68 eurot. Rahuldas hageja nõude sõiduauto üleandmiseks ning kohustas kostjat hagejale üle andma sõiduauto Audi A7 valdus, jättes rahuldamata hageja nõude 3(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-10642 sõiduauto üleandmise võimatuse korral kohustada kostjat tasuma hagejale 25 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus 60% ulatuses kostja kanda ja 40 % ulatuses hageja kanda.
9.Otsuse põhjenduste kohaselt on kohus seisukohal, et kostja väide laenulepingu rahatuse kohta on põhjendamatu. Nimelt ilmneb laenulepingu punktist 1.2, et laen on kostjale hageja poolt täielikult üle antud enne lepingu sõlmimist ning kostja kinnitab seda oma allkirjaga. Võttes arvesse, et laenulepingul on kostja seadusliku esindaja YY allkiri, on kostja ise kinnitanud, et ta on laenusumma kätte saanud.
10.18.06.2014 laenulepingu punkti 1.2 näol tegemist täitmise kviitungiga VÕS § 95 lg 1 mõttes, milles kostja kinnitab oma allkirjaga, et ta on hagejalt laenusumma kätte saanud.
11.Kohus on seisukohal, et hageja poolt laenu üleandmist kinnitavad ka teised tõendid. Nimelt nähtub lepingu punktist 2.5, et laenu tagamiseks seatakse kostjale kuuluvale sõiduautole Audi A7 (VIN-kood WAUZZZ4G5BN027254) pant summas 25 000 eurot. Nähtuvalt Maanteeameti 15.12.2017 kirjast oli sõiduautole Audi A7 (VIN-kood WAUZZZ4G5BN027254) seatud alates 18.06.2014 kuni 15.09.2016 registerpant hageja kasuks. Kohus leiab, et olukorras, kus laenuleping oleks olnud rahatu, ei oleks esinenud pooltel alust seada kostjale kuuluvale sõidukile registerpant. Kohus ei pea põhjendatuks kostja vastuväidet, et pant oli seatud ilma, et see oleks ühtegi nõuet taganud. Seega kinnitab ka registerpandi seadmine, et laenusumma üleandmine leidis tegelikkuses aset.
12.Täiendavalt tõendab kohtu hinnangul laenu kostjale üleandmist kostja 19.07.2017 kiri, milles kostja selgitab, et hageja laenu tagastamise nõue on lõppenud kohase täitmisega, kuna laen on tagastatud. Kohus leiab, et olukorras, kus kostja ei ole hageja käest väidetavalt kunagi laenu saanud, oleks kostja esitanud koheselt ka vastavasisulise vastuväite.
13.Kostja on esitanud lisaks vastuväite, et hagejal ei olnud piisavalt vara, et kostjale laenulepingus kajastatud summas laenu anda, kuna hagejal puudub ametlikult registreeritud kinnisvara või osalus äriühingutes. Kohus leiab, et kostja vastavasisuline väide on ümberlükatud kostja enda poolt välja toodud asjaoluga, et samal perioodil sai kostja seaduslik esindaja hagejalt laenu ning kõnealune laen on summas 30 000 eurot kostjale ka tagastatud, mida tõendab pangakonto väljavõte. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus hagejal oli piisavalt vahendeid, et laenata kostja seaduslikule esindajale vähemalt 30 000 eurot, puudub kohtul alus kahelda, et hagejal võis olla veel rahalisi vahendeid samas suurusjärgus laenu andmiseks ka kostjale. Seega on põhjendamatu kostja vastuväide, et hageja poolt kostjale laenu andmise majanduslik võimekus on eluliselt ebausutav.
14.Kostja on esitanud vastuväite, et laenulepingu rahatust kinnitab asjaolu, et hageja ei ole esitanud tõendeid, millest ilmneks, et saadud laen on kostja raamatupidamises dokumenteeritud ning hageja on saanud kassa orderi. Kohus on seisukohal, et hagejale ei saa ette heita asjaolusid, mis on üksnes kostja kontrolli all. Nii hagejalt saadud laenu kajastamine kostja raamatupidamises kui ka vastava orderi väljaandmise kohustus on raamatupidamisseaduse järgi kostjal kui ettevõtjal, seega on kostja vastavasisuline hagejale tehtud etteheide põhjendamatu.
15.Käesoleval juhul leppisid hageja ja kostja 18.06.2014 laenulepingu punktis 2.4 kokku, et laenu tagastamisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda viivist 0,2% päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Võttes
4(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-10642 arvesse, et kostja jäi tasumisega viivitusse 19.07.2014, oli kostja olnud hagiavalduse esitamise ajaks tasumisega viivituses 1089 päeva ning sissenõutavaks muutunud viivise summa oli 54 450 eurot. Hageja on hagiavalduses vähendanud viivisesummat põhivõlgnevuse suuruseni ning nõuab viivise väljamõistmist 25 000 euro ulatuses.
16.Kostja vaidleb hageja viivisenõudele vastu ning leiab, et hageja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja ei olnud enne hagiavalduse esitamist ligi 3 aasta jooksul võlgnevuse ega viiviste tasumist nõudnud. Alternatiivselt palub kostja kohtul viivise suurust vähendada kooskõlas VÕS § 113 lõikega 8 ja § 162 lõikega 1.
17.Kohus on aga seisukohal, et esineb alus hageja nõutava viivise suuruse vähendamiseks. Kohus leiab, et olukorras, kus hageja esitab kostja vastu võlgnevuse tasumise ja viivisenõude esimest korda alles siis, kui viiviseid oli ligi kolme aasta jooksul kogunenud, tuleb arvestada hageja enda rolli viivise suuruse kuhjumisel. Kohus leiab, et viivisenõude vähendamiseks on alust ka tulenevalt asjaolust, et 18.06.2018 laenulepingus on sätestatud keskmisest tunduvalt kõrgem viivisemäär. Nimelt on hageja ja kostja lepingu punktis 2.4 kokku leppinud, et viivis on 0,2% päevas, kuid lepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusest tulenev viivisemäär oli 0,023% päevas, s.o ligi 10 korda väiksem. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks viivised välja mõista VÕS 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 19.07.2018, s.o kohustuse täitmisega viivitusse jäämisest, kuni 28.05.2018, s.o käesoleva otsuse tegemiseni. Kokku tuleb kostjalt välja mõista viivised summas 7756,32 eurot.
18.Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõuet sõiduauto Audi A7 valduse üleandmiseks või alternatiivselt kahju hüvitamiseks. Antud juhul puudub vaidlus küsimuses, et hageja ja kostja sõlmisid 01.09.2016 sõiduauto Audi A7 müügilepingu (kd I lk 17), mille alusel kostja kui müüa kohustus hagejale sõiduki müüma, kuid kostja ei ole senini sõiduauto valdust hagejale üle andnud.
19.Kostja on esitanud hageja nõudele vastuväite, et hagejal puudub sõiduauto valduse üleandmiseks kohustamise nõue, kuna kostja on 01.09.2016 müügilepingust taganenud. Kohus on seisukohal, et antud juhul on kostja taganemine 01.09.2016 müügilepingust VÕS § 118 lg 2 alusel tühine, kuna kostja ei olnud täitnud talle VÕS § 208 lg-st 1 tulenevat kohustust asja üleandmiseks, mistõttu hagejal kui ostjal esines seni omapoolne alus keelduda ostusumma tasumisest. Nimelt nähtub nii VÕS § 208 lg 1 kui ka hageja ja kostja vahel sõlmitud 01.09.2016 müügilepingu punkti 1 sõnastusest, et esmalt on kostjal kui müüjal kohustus anda hagejale kui ostjale üle müügilepingu esemeks olev sõiduauto Audi A7 ning alles seejärel tekib hagejal ostuhinna tasumise kohustus. Antud juhul ei ole kostja ei väitnud ega tõendanud, et ta oleks sõiduauto Audi A7 valduse hagejale üle andud, seega on kostjapoolne müügilepingust taganemine VÕS § 118 lg 2 alusel tühine, 01.09.2016 müügileping on kehtiv ning hagejal esineb alus nõuda kostjalt müügilepingu täimist.
20.Eeltoodust tulenevalt tuleb VÕS § 101 lg 1 p 1, VÕS § 108 lg 2 ja VÕS § 208 lg 1 alusel rahuldada hageja nõue sõiduauto üleandmiseks ning kohustada kostjat andma hagejale üle sõiduauto Audi A7 (VIN-kood WAUZZZ4G5BN027254) valdus.
21.Hageja on alternatiivselt esitanud taotluse mõista kostjalt välja kahjuhüvitis summas 25 000 eurot juhul, kui sõiduauto üleandmine osutub võimatuks. Kohus on seisukohal, et hageja nõue kahju hüvitamiseks tuleb rahuldamata jätta. Nimelt on hageja väitnud, et tegelikkuses oli müügilepingu esemeks olnud Audi A7 sõiduauto väärtus 25 000 eurot, mistõttu hagejal tekib vastavas summas kahju, kui kostja talle sõiduauto valdust üle ei anna. Kohus märgib, et nähtuvalt hageja ja kostja vahel sõlmitud müügilepingust on konkreetse lepingu esemeks olnud sõiduki hind 3000 eurot. Kohus 5(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-10642 on seisukohal, et isegi, kui analoogsete sõidukite väärtus võib olla 25 000 eurot, puudub kohtul alus asuda seisukohale, et ka hageja ja kostja vahelise lepingu esemeks olnud sõiduauto Audi A7 väärtus on 25 000 eurot olukorras, kus pooled leppisid kokku, et sõiduauto hind on 3000 eurot. Nimelt võis kõnealuse hinna tingida sõiduki avariilisus, muud kahjustused ja puudused vms. Seega ei ole hageja tõendanud, et tal tekiks kahju 25 000 euro ulatuses, kui kostja jätaks sõiduki valduse hagejale üle andmata, samuti ei ole hageja tõendanud, et kostjale oleks pidanud sellise kahju tekkimine olema ettenähtav, ning hageja nõue tuleb vastavas osas VÕS § 115 lg 1 alusel rahuldamata jätta. Kostja apellatsioonkaebus
22.Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati ja teha asjas uus otsus, millega hagi jätta rahuldamata. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et ei saa asja ise lahendada, siis tühistada maakohtu otsus ja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud jätta hageja kanda.
23.Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus välja selgitamata olulised asjaolud ja kogumata tõendid. Kostja esitas maakohtus mitu taotlust oma tõendamiskoormise täitmiseks, et hageja ei ole kostjale laenu andnud ning tal puudusid piisavad rahalised vahendid laenu andmiseks, kuid maakohus jättis taotlused rahuldamata. Kohus ei saa otsust rajada sellele, et äkki sai hageja raha pärimise teel või kingituseks. Hageja neid asjaolusid ei tõendanud. Kostja on seisukohal, et hagejal puudusid piisavad rahalised vahendid kostjale laenu andmiseks.
24.Maakohus tuvastas tõendeid analüüsides valesti, et kostjapoolne müügilepingust taganemine on tühine ning hagejal esineb alus nõuda kostjalt müügilepingu täitmist. Kostja on seisukohal, et müügilepingu punktist 1 ei tulene, et esmalt peaks müüja täitma oma kohustuse üle anda sõiduk ja alles seejärel tuleb ostjal oma kohustus täita ehk tasuda ostuhind. Kostja leiab, et antud juhul tuli pooltel oma lepingujärgsed kohustused täita üheaegselt. Kostja andis hagejale kaks korda tähtaja ostuhinna tasumiseks, kuid hageja raha ei tasunud. Seega oli kostja sunnitud taganema müügilepingust. Kostja leiab, et lepingust taganemine on kehtiv. Hageja apellatsioonkaebus
25.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata ja menetluskulud osaliselt hageja kanda.
26.Apellatsioonkaebuse kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist 25 000 eurot. Maakohus on viivisesumma vähendamisel eksinud asjaolude hindamisel, rikkunud põhjendamiskohustust.
27.Maakohus jättis arvestamata, et viivise suuruseks oli 10.07.2017 54 000 eurot, kuid hageja nõudis kostjalt viivist vähendatud ulatuses. Hageja leiab, et olukorras, kus sissenõudja on ise viivisenõuet juba sedavõrd suures ulatuses vähendanud, nõuaks viivisenõude täiendav vähendamine kohtu poolt äärmiselt kaalukaid põhjendusi, mida antud juhul ei esine. Apellant leiab, et kohus eksis ka selles, kui rakendas viivisesumma vähendamisel summa väljaarvutamiseks lepingus kokkulepitud viivisemäära 0,2 % päevas asemel ligi 10 korda väiksemat seadusest tulenevat viivisemäära 0,0235 % päevas. Lisaks on maakohus tekitanud oma otsusega olukorra, kus maakohtu poolt määratud viivise maht enam ajas ei kasva, mis rikub täiendavalt hageja õigusi.
28.Hageja leiab, et tal on õigus kostjalt sõiduauto Audi A7 üleandmise võimatuse korral nõuda kahjuhüvitist. Hageja ei nõustu sellega, et tõendamist ei leidnud kostja poolt
6(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-10642 lepingulise kohustuse rikkumine. Hageja tõendas, et kostja rikkus oma kohustust anda sõiduauto hagejale üle ja maakohus nõustus sellega. Hageja esitas sõiduauto turuväärtuse kohta tõendi ning sealt nähtub, et auto väärtuseks on 25 000 eurot. Maakohus leidis, et olukorras, kus pooled leppisid kokku, et auto väärtus on 3 000 eurot ei saa hagejale kahju 25 000 eurot tekkida. Maakohus tegi kahjuhüvitise välja mõistmata jätmisel vastuolulise lahendi. Maakohtu argumentatsiooni järgi tekiks hagejale auto välja andmata jätmisel kahju summas 3 000 eurot, samas leides, et hageja ei ole üldse kahju tekkimist ja selle suurust tõendanud. Hageja andis kostjale täiendava tähtaja sõiduki üleandmiseks 10.04.2017, kui kostja oma kohustust ei täitnud. Seega on hagejal õigus saada kostja kohustuse rikkumise tulemusena kahju hüvitist 25 000 eurot.
29.Maakohus eksis ka menetluskulude jaotuse määramisel. Hageja esitas hagis kolm nõuet, sest üks nõue oli esitatud alternatiivselt. Kuna kaks haginõuet maakohus rahuldas ning viivisenõude rahuldas osaliselt, siis on maakohtu seisukoht, et menetluskulude jaotuse määramisel on lähtutud hagi rahuldamise ulatusest, ekslik. Vastused apellatsioonkaebustele
30.Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
31.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt, osas, milles maakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata viivise 25 000 eurot ja osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude kostjalt sõiduauto Audi A7 väljanõudmiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.
32.Keskne kostja vastuväide hageja laenulepingust tulenevale nõudele seisnes selles, et laenuleping oli rahatu. Maakohus tuvastas ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult, et laenuleping sisaldab kostja kinnitust, et ta on laenulepingu järgse summa kätte saanud. Seega sisaldas laenulepingu tekst täitmise kviitungit VÕS § 95 lg 1 mõttes. Samuti tõendab asja materjalidele lisatud kostja 19.07.2017 kiri, et laenusumma anti üle, kuna selles kirjas väidab kostja, et laen on tagastatud. Kuivõrd laenuleping sisaldas ka täitmise kviitungit ei ole ringkonnakohtu arvates veenvad kostja seletused selle kohta, et 19.07.2017 kirjas väljendas ta laenu tagastamise kohta väite ekslikult.
33.Kostja väidab, et maakohus rikkus menetlusnorme, jättes rahuldamata kostja taotluse nõuda krediidiasutustelt välja hageja pangakonto väljavõtted, Maksu- ja Tolliametilt hageja tuludeklaratsioonid ning kuulata üle hageja ja kostja seaduslik esindaja vande all, kuivõrd kostja soovis kogutavate tõenditega tõendada, et hagejal puudus raha laenu andmiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus, jättes kostja taotlused rahuldamata, ei rikkunud menetlusnorme määral, mis tingiks otsuse tühistamise.
34.TsMS § 229 lg 1 järgi tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 232 lg 2 järgi ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Eelnimetatud sätteid järgides tulnuks kostja taotlused rahuldada. Samas on kohtul kohustus järgida TsMS § 2 sätestatut, mille kohaselt on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Jättes kostja taotlused tõendite kogumiseks rahuldamata eelkõige osas, mis puudutab tõendite krediidiasutustelt ja Maksu-ja Tolliametilt väljanõudmist, tuli maakohtul otsuse tegemisel hinnata kostja
7(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-10642 väidete tõendatust selliselt, et kostjal ametlik sissetulek ja pangakontodel laenu andmiseks raha puudus. Maakohus arvestas nimetatud asjaoluga ning asus seisukohale, et tõendid ametliku sissetuleku ja pangakontodel piisava raha puudumise kohta ei lükkaks ümber asjas esitatud muid tõendeid laenusumma üleandmise kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga.
35.Käesolevas asjas oli hageja poolt laenusumma üleandmise kohta esitatud kostja poolt väljastatud täitmise kviitung, lisaks oli kostja sõnaselgelt omaks võtnud laenu saamise, väites, et laen on tagastatud. Arvestades nimetatud tõendeid ja seda, et poolte poolt vaidlustamata asjaoludel andis hageja samal perioodil, kui ta sõlmis laenulepingu kostjaga, laenu samas suurusjärgus ka kostja seadusliku esindaja isale (mida tõendab laenu tagastamine 26.08.204, I kd, tlk 13), ei oleks kohtu poolt väljanõutud ja hüpoteetiliselt kostja väidet tõendanud tõendid lükanud ümber teisi asja materjalide juures olevaid tõendeid vaidlusaluse laenusumma väljastamise kohta. Apellatsioonimenetluses esitatud väide, et hageja on erinevates menetlustes väljendanud erinevalt, kellele ja millisel viisil ta laenu üle kandis, ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud, sest laenulepingute pooled on olnud erinevad. Nagu eelpool esile toodud puudub vaidlus, et hageja andis laenu ka kostja seadusliku esindaja isale, kes käesolevas asjas esitatud maksekorralduse järgi ka laenu tagastas. Seega ei saa väita, et hageja on erinevates menetlustes esitanud erinevaid seisukohti. Lisaks ei ole käesolevas asjas 15.05.2018 toimunud istungi protokolli järgi hageja väitnud, et raha anti üle YY-le.
36.Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et hageja ja kostja seadusliku esindaja vande all ärakuulamise taotlus oli esitatud hilinemisega, sest taotluste esitamise aeg lõppes kohtukutses märgitu järgi 10 päeva enne maakohtu istungi toimumist.
37.Apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja kohtu poolt viivise vähendamist. Hageja nõudis viivist põhivõlgnevusega samas summas. Kostja esitas asjas taotluse viivise vähendamiseks mõistliku suuruseni, põhjendades oma taotlust sellega, et hageja on olnud pahatahtlik ning ei ole kolme aasta jooksul nõudnud kostjalt võla tasumist, mistõttu on lasknud ebamõistlikult suureks kuhjuda ka viivisenõudel. Hageja leidis, et kostja ise on põhjustanud viivise, kuna ei ole võlga tasunud ning hageja on lisaks kostjalt võla tasumist nõudnud.
38.Maakohus vähendas viivist, asudes seisukohale, et põhjendatud on viivis ulatuses arvestatuna seadusjärgsest viivisemäärast. Maakohus leidis, et arvestada tuleb hageja enda rolli viivise kuhjumisel, kuna hagi esitati maakohtusse vahetult enne nõude aegumist, laenulepingus on kokku lepitud tunduvalt kõrgem viivisemäär keskmisest, st seadusjärgsest viivisemäärast ligi 10 korda kõrgem viivisemäär ning nõutav viivis on objektiivselt väga suur, st samas suurusjärgus kui põhivõlg. Ringkonnakohus osutab, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, kuid kohtulahendist peavad nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Alusetu on väide, et maakohus ei ole oma otsustust viivise vähendamiseks põhjendanud. Vaidluse lahendamiseks tuleb hinnata, kas maakohus ületas diskretsioonipiire, mõistes hageja nõutud viivise asemel välja viivise seadusjärgses määras, so summas 7 756,32 eurot.
39.Ringkonnakohtu arvates ületas maakohus viivise vähendamisel diskretsioonipiire. Ringkonnakohus leiab, et viivise vähendamisel tuleb arvestada ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Valitseva kohtupraktika kohaselt on jaatatud võlausaldaja õigust nõuda põhivõlaga samas suuruses viivist. Seega selleks, et viivist vähendada tuli kostjal, kui viivise vähendamiseks taotluse esitanud isikul esile tuua asjaolud, mis annaksid alust kohtul
8(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-10642 asuda seisukohale, et viivis on kõiki asjaolusid arvesse võttes ja poolte huve kaaludes ebamõistlikult suur.
40.VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur" ja „mõistlik". Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7.
41.Maakohus leidis, et poolte kokkulepitud viivisemäär 0,2 % päevas on kehtiv, hoolimata sellest, et ületab seadusjärgset viivisemäära ligikaudu 10 kordselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Samas leiab ringkonnakohus, et maakohtul puudus alus vähendada viivist ja lugeda põhjendatuks viivis ligikaudu 1/4 nõutud ulatusest. Õige on küll see, et nõutud viivis 25 000 eurot on objektiivselt suur summa ning viivis on kuhjunud ka seetõttu, et hageja ei ole võlgnevuse tasumist nõudnud. Samas tuleb arvestada ka sellega, et viivise suurus on tekkinud seetõttu, et kostja ei ole oma kohustust laenusumma tagastada täitnud. Seega leiab ringkonnakohus, et kostja taotlus viivise vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata. Ainuüksi asjaolud, et viivis on sama suur kui põhivõlg ning selle suurus on väidetavalt tekkinud ka seetõttu, et hageja ei nõudnud põhivõla tasumist, ei õigusta viivise vähendamist.
42.Nõustuda ei saa hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus tekitas otsusega olukorra, kus maakohtu määratud viivise maht enam ajas ei kasva. Hageja ei esitanud viivisenõuet hagiavalduses edasiulatuvalt.
43.Maakohus asus otsuses seonduvalt auto ostu-müügilepingust tuleneva vaidluse lahendamisel seisukohale, et VÕS § 208 lg 1 sõnastusest ja poolte vahel sõlmitud auto ostumüügilepingu p-st 1 tulenes kostja kohustus hagejale müügilepingu esemeks olev sõiduk üle anda ja alles siis tekkis hagejal kohustus kostjale müügisumma tasuda. Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu. VÕS § 208 lg 1 järgi asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 82 lg 5 esimese lause kohaselt lepingupooled peavad oma vastastikused lepingulised kohustused täitma üheaegselt, kui üheaegne täitmine on võimalik ja lepingust või võlasuhtest ei tulene teisiti. VÕS § 82 lg 5 sätestab seega üldreegli, et lepingupooled peavad oma vastastikused lepingulised kohustused täitma üheaegselt, kui üheaegne täitmine on võimalik. Müügilepingute puhul on nimetatud üldreegli järgimine võimalik. Kuivõrd poolte vahel sõlmitud lepingu p 1 kordab sisuliselt VÕS § 208 lg-s 1 sätestatut, tuleb käesoleval juhul asuda seisukohale, et pooled ei leppinud seaduses sätestatust erinevat vastastikuste kohustuste täitmise järjekorda. Seega tuli pooltel vastastikused kohustused – hagejal müügisumma üleandmine ja kostjal sõiduki valduse üleandmine täita üheaegselt.
44.Asja materjalidest nähtuvalt määras kostja hagejale 2 korda tähtaja müügisumma tasumiseks (I kd, tlk 163). Maakohtus ei vaielnud pooled selle üle, et hageja sai nimetatud meeldetuletused kätte ning, et meeldetuletused arve tasumiseks olid seotud müügilepingu järgse müügisumma tasumisega. Hageja müügisummat ei tasunud ning ei teinud ka mingeid ettepanekuid, kuidas või millal võiks vastastikuste kohustuste täitmine toimuda. Kuivõrd täiendavalt kostja poolt määratud tähtajad möödusid
9(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-10642 tagajärjetult, taganes kostja 06.04.2017 müügilepingust. Maakohus leidis, et müügilepingust taganemine on toimetu (otsuses ekslikult väljendatud, et tühine), kuna puudus taganemise materiaalne alus. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Hageja taganemise ajaks müügisummat tasunud ei olnud, samuti ei olnud ta reageerinud kostja meeldetuletustele müügisumma tasumise kohta. Kostja määras hagejale kaks korda täiendava tähtaja, kuid need möödusid tagajärjetult. VÕS § 116 lg 1 järgi lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine), lg 2 p 5 järgi on olulise lepingurikkumisega eelkõige tegemist, kui teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostja poolt sõiduki müügilepingust taganemine oli põhjendatud. Hageja väitel on kostja lepingust taganemine VÕS § 118 lg 1 järgi lubamatu. VÕS § 118 lg 1 järgi taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui p 1 järgi ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama, p 2 järgi käesoleva seaduse § 114 kohaselt määreatud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud. Müügileping sõiduki müügiks sõlmiti 01.09.2016 ning müügisumma tuli tasuda 30.09.2016. Sellele järgnevalt ei tasunud hageja müügihinda ning kostja ei andnud sõiduki valdust üle. Kostja määras müügisumma tasumiseks täiendavad tähtajad 18.11.2016 ja seejärel 30.01.2017. Tähtajad, nagu eelnevalt märgitud möödusid tagajärjetult. Selleks, et taganemine oleks kehtiv peab täiendavalt antud tähtaeg olema möödunud. Kuna auto müügilepingust taganes kostja 06.04.2017, siis on ringkonnakohus seisukohal, et taganemine toimus mõistliku tähtaja jooksul peale täiendava tähtaja andmist.
45.Hageja väidete järgi saatis ta 10.04.2017 kostjale kirja, milles palus sõiduki valduse üleandmist. Kuivõrd kostja oli selleks ajaks müügilepingust taganenud, puudus hagejal sõiduki valduse üleandmise nõudeõigus. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata osas, milles hageja nõuab sõiduauto Audi A7 üleandmist ning ka alternatiivnõudena kahju hüvitise 25 000 euro väljamõistmist. Menetluskulude jaotus
46.Kuna lõpptulemusena rahuldatakse hagi osaliselt ja apellatsioonkaebused osaliselt, siis arvestades hagi ja apellatsioonkaebuste rahuldamise ulatust ning poolte vaidluse asjaolusid, tuleb juhindudes TsMS § 163 lg-st 1 jätta poolte menetluskulud nii maakui ka ringkonnakohtus nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik