Farmada Invest OÜ hagi Tanel Paaveri vastu töövõtulepingu rikkumisest tuleneva kahjuhüvitise väljamõistmiseks Tanel Paaveri vastuhagi Farmada Invest OÜ vastu töölepingu lõpetamiseks ning töötasu ja hüvitise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Apellatsioonkaebuse hind 2228 eurot 49 senti Vastuapellatsioonkaebuse hind 3021 eurot 88 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 27. aprilli 2018 otsus (vigade parandamise määrus 3. mai 2018)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Farmada Invest OÜ apellatsioonkaebus Tanel Paaveri vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
8. jaanuar 2019
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja/vastuhagis kostja): Farmada Invest OÜ (registrikood 12553786), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andi Tubin Vastuapellant (kostja/vastuhagis hageja): Tanel Paaver (isikukood XXX), nõustaja Sven Paaver
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 27. aprilli 2018 otsus osaliselt väljamõistetud saamata jäänud töötasu suuruse osas ning välja mõista Farmada Invest OÜ-lt Tanel Paaveri kasuks saamata jäänud töötasu 947 eurot 50 senti, sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku 14.07.2017 kuni 28.01.2019 eest põhivõlgnevuselt 1325 eurot 97 senti summas 163 eurot 91 senti ning alates 29.01.2019 kuni põhivõlgnevuse 1325 eurot 97 senti tasumiseni viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2.Muus osas jätta Tartu Maakohtu 27. aprilli 2018 otsus muutmata.
3.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „3.1. Jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi osaliselt.
3.2.Välja mõista Farmada Invest OÜ-lt Tanel Paaveri kasuks saamata jäänud töötasu 947 eurot 50 senti.
3.3.Välja mõista Farmada Invest OÜ-lt Tanel Paaveri kasuks hüvitis kasutamata jäänud põhipuhkuse eest 378 eurot 47 senti.
3.4.Välja mõista Farmada Invest OÜ-lt Tanel Paaveri kasuks sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku 14.07.2017 kuni 28.01.2019 eest põhivõlgnevuselt 1325 eurot 97 senti summas 163 eurot 91 senti ning alates 29.01.2019 kuni põhivõlgnevuse 1325 eurot 97 senti tasumiseni viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.5.Jätta rahuldamata Tanel Paaveri hagi Farmada Invest OÜ vastu kolme kuu keskmise töötasu 2690 euro 94 sendi suuruse hüvitise väljamõistmiseks.
3.6.Jätta rahuldamata Tanel Paaveri hagi Farmada Invest OÜ vastu keskmise töötasu 3337 eurot 61 väljamõistmiseks.“
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
6.Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Farmada Invest OÜ (hageja) esitas 14. septembril 2017 Tartu Maakohtule hagi Tanel Paaveri (kostja) vastu töövõtulepingu rikkumisest tuleneva 1073 euro 78 sendi suuruse kahju väljamõistmiseks.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 9. mail 2017 töövõtulepingu Parve tee 12 eramu sisetööde tegemiseks. Töövõtulepingu kohaselt oli kokkulepitud tööde mahuks 250 m2 hinnaga 3 eurot/m2. Kostja pidi töö üle andma hiljemalt 30. maiks 2017. Kostja tegi tööd osaliselt, krohvis eramus ühe magamistoa tervikuna, teises magamistoas ühe seina (kokku 46 m2) ja lahkus objektilt ette teatamata. Kostja teatas hagejale, et andis töö üle teistele krohvijatele ja tema krohvimistöid enam ei tee. Hageja ei pidanud andma kostjale täiendavat tähtaega kohustuste täitmiseks, kuna kostja keeldus lepinguliste kohustuste täitmisest. Tööde lõpetamiseks telliti tööd kolmandatelt isikutelt. Hageja nõuab kostjalt töövõtulepingu rikkumisega tekitatud 1073 euro 78 sendi suuruse kahju hüvitamist.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja väited töövõtulepingu sõlmimise kohta on alusetud. Poolte vahel oli sõlmitud tööleping. Hagiavaldusest ei selgu ka see, milles kahju seisnes.
3.Kostja esitas 2. novembril 2017 hageja vastu vastuhagi töölepingu lõpetamiseks ning töötasu ja hüvitise väljamõistmiseks. Vastuhagi kohaselt sõlmisid pooled 14. veebruaril 2017 tähtajalise töölepingu Võsu 1 asuva maja ehitamiseks. Kostja asus tööle maalrina, tööajaga kl 8-17 ja töötasuga tükitöö alusel 4-6 eurot/m2. Lisaks lepiti kokku ka kütuse kompensatsioonis (200 eurot kuus). Hageja lükkas Võsu 1 maja valmimise määramata ajaks edasi. Kostja täitis järgnevalt hageja antud tööülesandeid Võsu 1, Võsu 3, Võsu 5, Parve 10 ja Parve 12 majades, seega muutus tähtajaline tööleping tähtajatuks. Parve 10 ja Parve 12 majades leppisid pooled kokku tasus 7 eurot/h, Parve 12 majas krohvimise eest 6 eurot/h. Majad said lõplikult valmis 14. juulil 2017. Hageja enam tööd ei võimaldanud, telefonikõnedele ei vastanud, saamata jäänud töötasu ei maksnud selgitusega, et majad on müümata. Kostja nõue hageja vastu saamata jäänud töötasu osas põhineb järgmisel arvutuskäigul: Võsu 1 175 m2 tasuga 5 eurot/m2, kokku 875 eurot; Võsu 3 - 33 m2 tasuga 6 eurot/m2, kokku 330 eurot; Võsu 5 - 155 m2 tasuga 5,5 eurot/m2, kokku 852 eurot 50 senti; Parve 12 - 50 m2 tasuga 6 eurot/m2, kokku 300 eurot; Parve 10 - 170 töötundi tasuga 7 eurot/h, kokku 1190 eurot. Hageja pidi maksma kostjale kütusekompensatsiooni 200 eurot kuus, perioodi 14. veebruarist 2017 kuni 14. juulini 2017 eest seega kokku 1000 eurot. Kokku pidi hageja tasuma kostjale 4547 eurot 50 senti. Hageja on maksnud töötasu 2600 eurot, seega on saamata töötasu 1947 eurot 50 senti. Kostja nõudis saamata jäänud töötasult ka viivist. Töölepingut ei ole lõpetatud ja leping on jätkuvalt kehtiv. Kostja taotles kohtult töölepingu lõpetamist alates 2. novembrist 2017 seoses töötaja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemisega. Lisaks nõudis kostja saamata jäänud keskmist töötasu kuni töölepingu lõppemiseni (3337 eurot 61 senti). Samuti nõudis kostja hüvitist töölepingu seaduse (TLS) § 109 järgi summas 2690 eurot 94 senti. Kostja saamata jäänud puhkusetasu nõue on 717 eurot 95 senti.
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Poolte vahel ei ole töölepingut sõlmitud. Kostjaga sõlmiti
9.mail 2017 töövõtuleping. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et poolte vahel on sõlmitud tööleping, ei saa kostja TLS § 107 alusel töölepingu lõpetamist nõuda. Kostja ei ole põhistanud saamata jäänud töötasu kujunemist.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus jättis 27. aprilli 2018 otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi osaliselt. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud tähtajaline tööleping perioodil 14. veebruarist 2017 kuni 14. juulini 2017, mõistis hagejalt kostja kasuks välja brutosummana saamata jäänud töötasu 1647 eurot 50 senti, hüvitise kasutamata jäänud põhipuhkuse eest brutosummana 378 eurot 47 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 40 eurot 44 senti ja alates 27. aprillist 2018 edasiulatuva
viivise põhinõudest (2025 eurost 97 sendist) 8% aastas kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus piiras sissenõutavat viivise kogusummat ja määras, et sissenõutavaks muutunud viivis 40 eurot 44 senti ja alates 27. aprillist 2018 edasiulatuv viivis kokku ei või ületada põhinõuet (s.o 2025 eurot 97 senti). Maakohus jättis rahuldamata vastuhagi järgmistes nõuetes: kolme kuu keskmise töötasu nõudes (2690 eurot 94 senti), töölepingu lõpetamise nõudes ülesütlemise tõttu alates 2. novembrist 2017 ja kuni 2. novembrini 2017 keskmise töötasu nõudes (3337 eurot 61 senti). Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt arvestas kohus asja lahendamisel kostja poolt vastuhagis esitatud täiendavate vastuväidetega. Kuigi täiendav vastus on esitatud hilinemisega, ei toonud see kaasa menetluse venimist. Hagejal oli võimalus sellega tutvuda ja vastata. Vaidluse põhiküsimuseks on see, kas poolte vahel on sõlmitud töö- või töövõtuleping. Pooled võisid sõlmida suulise töövõtulepingu. Tööleping tuleb sõlmida küll kirjalikult (TLS § 4 lg 2), kuid selle kohustuse täitmata jätmine ei too kaasa töölepingu tühisust. Seega ei ole suuliselt sõlmitud tööleping tühine ja selle alusel saab nõudeid esitada. Maakohus viitas VÕS § 635 lg-le 1 ning hageja seadusliku esindaja H. Salumetsa vande all antud ütlustele, samuti tunnistajate M. Salumetsa, A. Saarniidu ja E. Lepa ütlustele. Nimetatud tõendid ei tõendanud maakohtu hinnangul üheselt, et kostja töötas hageja juures töövõtulepingu alusel. Tõenditest ei nähtu, et kostja tegevus oli suunatud ühele kokkulepitud tulemusele. Kostja tegi erinevates majades erinevaid töid, ehk tegi seda, mida parajasti tarvis oli. Samuti ei saa järeldada, et kostja sai töötada iseseisvalt, s.o sõltumata hageja tegevusest. Tööks vajalikud materjalid hankis hageja töödejuhataja M. Salumets, mis ei välista küll töövõtulepingu sõlmimist, kuid viitab sõltuvussuhtele. Töövõtulepingulise suhte puudumisele viitab ka see, et kui hageja väidete kohaselt andis kostja krohvimistööd üle teisele firmale, tõstatas hageja sellest probleemi, samas kui VÕS § 635 lg-st 3 lähtudes eeldatakse, et töövõtja ei pea täitma lepingust tulenevaid kohustusi isiklikult. Töövõtulepingulises suhetes ei oleks kostja pidanud isiklikult võetud kohustust täitma. Samuti ei ole hageja poolt töö tasustamine toimunud viisil, mis viitaks töövõtulepingule. Maakohus viitas hageja seadusliku esindaja ütlustele, samuti VÕS § 637 lg-le 3. Hagejal oleks olnud maksmiskohustus alles siis, kui töö oleks olnud üleandmiseks valmis ja hageja oleks töö vastu võtnud. Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et kostja 4. aprilli 2017 e-kiri viitab töövõtulepingulisele suhtele. Ka töötaja võib alati alustada töötasu suhtes läbirääkimisi. Kui poolte vahel oleks sõlmitud töövõtuleping, ei oleks hagejal olnud mingit põhjust maksuameti tuleku eest töövõtulepingu alusel töötavaid isikuid hoiatada. Töövõtulepingu sõlmimiseks peab olema tuvastatud mõlema lepingupoole ühine tahe sõlmida just töövõtuleping. See ei ole praeguses asjas tuvastatav. Kuna hageja on esitanud töövõtulepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude ja maakohus ei tuvastanud töövõtulepingu sõlmimist, jättis maakohus hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et lubades kostjat majadesse tööle, loetakse TLS § 4 lg 2 teise lause järgi tööleping sõlmituks. Kohtu jaoks ei olnud veenvad hageja seadusliku esindaja ja töödejuhataja väited selle kohta, et M. Paaveri väidete kohaselt tuli poeg talle appi. Töösuhtele viitab ka see, et hageja seadusliku esindaja väidete kohaselt sõlmis ta kostjaga töövõtulepingu 9. mail 2017 Parve 12 maja krohvimiseks, samas selgitas, et tegelikult töötas kostja majades juba alates M. Paaveri tööle asudes. Maakohus leidis, et kostja täitis tööülesandeid hageja seadusliku esindaja H. Salumetsa ja M. Salumetsa kontrolli all. Maakohus viitas M. Salumetsa, A. Saarniidu ja E. Lepa ütlustele. Maakohus leidis, et ilma tööandjapoolse tegevuseta ei oleks kostja saanud majades iseseisvalt töid teha, kuna sõltus hageja töödejuhataja tegevusest nii objekti kui ka materjalide osas. Seega luges maakohus tuvastatuks, et poolte vahel olid töölepingust tulenevad õigussuhted.
Kuna pooled on sõlminud suulise lepingu ja puuduvad mistahes muud kirjalikud andmed kostja tööle asumise aja kohta, tuleb lugeda tõendatuks, et tegelik töösuhe algas reaalse tööleasumisega, s.o 14. veebruaril 2017. Maakohus asus seisukohale, et kostjaga sõlmiti tähtajaline tööleping hageja poolt Võsu ja Parve majade ehitamiseks. Kuna majad valmisid 14. juulil 2017, tuleb lugeda, et sõlmitud tähtajaline tööleping lõppes 14. juulil 2017. Seega töötas kostja hageja juures ehitajana perioodil 14. veebruarist 2017 kuni 14. juulini 2017. Pooled on esile toonud, et tööde teostamise osas lepiti kokku tükitöö hinnas (4-6 eurot/m2). Maakohus nõustus kostja arvestuskäiguga. Kostja on esitanud nõude kütusekompensatsiooni saamiseks. Maakohus luges sõlmituks kokkuleppe kütusekompensatsiooni osas alates aprillist 2017. Siinkohal tugines maakohus sellele, et kostja on kütusekompensatsiooni taotlenud 4. aprilli 2017 e-kirjas. Kütusekompensatsiooni suuruseks on aprilli, mai, juuni ja poole juuli eest kokku 700 eurot. Vaidlust ei ole selles, et kostja on hagejalt saanud lepingujärgset töötasu 2600 eurot. Seega mõistis maakohus hagejalt välja kostja kasuks välja saamata jäänud töötasu kokku 1647 eurot 50 senti (3547 eurot 50 senti + 700 eurot – 2600 eurot). Samuti mõistis maakohus hagejalt välja viivise 40 eurot 44 senti. Maakohus märkis, et alates 14. juulist 2017 ei pidanud hageja kostjale enam tööd võimaldama. Maakohus jättis kostja nõude töölepingu lõpetamiseks ja hüvitise saamiseks rahuldamata. Hageja ei ole kostjaga sõlmitud töölepingut üles öelnud ja kohus seetõttu ei saanud kohaldada TLS § 107. Kuna maakohus tuvastas, et kostja tähtajaline tööleping kehtis perioodil 14. veebruarist 2017 kuni
14.juulini 2017, siis puhkusekalkulaatori arvestuse kohaselt on kostjal õigus saada puhkust 11,58 päeva eest, päevatasuga 32 eurot 67 senti. Puhkusekompensatsioon on seega 378 eurot 47 senti.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas palub hageja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta vastuhagi täielikult rahuldamata, või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei nõustu hageja maakohtuga selles, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping. Tuginedes peamiselt 27. veebruari 2018 kohtuistungi protokollile toob hageja välja asjaolud ja tõendid, millest nähtuvalt sõlmisid pooled töövõtulepingu. Nendega ei ole maakohus arvestanud. Asjaolu, et kostja lubati hageja objektidele koos emaga tööle, ei anna alust asuda automaatselt seisukohale, et kostjaga sõlmiti tööleping. Maakohus on jätnud tähelepanuta VÕS § 635 lg 3. Hageja ning tunnistaja on selgitanud, et kostja kaasas M. Paaveri enda töövõtulepingust tulenevate ülesannete täitmiseks. Kohtuotsuse põhjendamise nõuetele ei vasta see, kui kohus märgib otsuses üksnes seda, et ta ei pea teise poole seletusi usaldusväärseks. Maakohus on jätnud arvestamata hageja ning kolme tunnistaja vande all antud ütlustega ning lugenud üksnes kostja ütlustele tuginedes tõendatuks asjaolu, et kostjaga sõlmiti tööleping ning seda 14. veebruaril 2017. Hageja rõhutab, et tema ja kostja vahel puudub igasugune alluvussuhe. M. Paaver ning kostja tema abilisena teostasid töid endale sobival ajal. Hageja viitab enda seadusliku esindaja ja tunnistajate ütlustele. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et H. Salumets ja M. Salumets on kinnitanud, et viimane kontrollis kõikide objektidel töötavate töövõtjate ja töötajate tegevust. Maakohus on
põhjendamatult asunud seisukohale, et kostja ei saanud iseseisvalt töid teostada, kuna sõltus hageja töödejuhataja tegevusest. Hageja rõhutab, et töövõtulepingut iseloomustavaks tingimuseks saab olla ka poolte kokkulepe, mille kohaselt on materjalid töövõtja poolt. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et töövahendid olid kostja poolt. Hageja viitab kostja selgitustele. Seda on kinnitanud tunnistaja M. Salumets. Hageja, kostja ega ükski tunnistaja ei ole istungil kinnitanud kütusekompensatsiooni kokkuleppe olemasolu. Põhjendamatu on tõlgendada ühepoolset nõuet või taotlust, nagu on otsuses märkinud maakohus (4. aprilli 2017 e-kiri) kütusekompensatsiooni kokkuleppena. Pigem näitab see e-kiri selgelt alluvussuhte puudumist. Töölepingu puhul on tööandjal õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele. E-kiri lükkab koosmõjus teiste tõenditega kostja väited töölepingu olemasolust selgelt ümber. Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja seadusliku esindaja ütlused, mille kohaselt raha maksmine toimus M. Paaverile. Kuna hagejal kostjaga tööleping puudus, puudus hagejal ka alus kostjale töötasu maksmiseks. Vastuhagis esitatud väited ning kostja kohtuistungil antud ütlused on vastuolus – vastuhagis on kostja kinnitanud, et poolte vahel on sõlmitud tööleping. Kohtuistungil on kostja selgitanud, et ta ei teadnud, et töövõtu- ja töölepingul on vahe. Vastuhagis on kostja väitnud, et tööajaks oli kl 8-17, kohtuistungil aga selgitanud, et värviti kl 20.30-ni. Maakohus ei ole sellele tähelepanu pööranud. Isegi kui asuda seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping, ei ole kostja tõendanud kohtule väidetavate tasunõuete kujunemist.
7.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
8.Kostja palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, mille maakohus jättis vastuhagi rahuldamata. Tühistatud osas palub kostja teha uue otsuse, millega vastuhagi rahuldada täies ulatuses. Vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus õigesti tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping. Maakohus on aga jätnud tähelepanuta, et TLS § 9 lg 1 kohase eelduse, et tööleping sõlmitakse tähtajatult ning TLS § 10 lg 1 kohaselt piiratakse samasisulise töö tegemiseks järjestiku tähtajaliste lepingute sõlmimist. Maakohus tuvastas õigesti, et pooled sõlmisid järjestiku mitu lepingut tähtajaga, mis oli seotud sündmuse saabumisega (maja valmimisega). Samas ei põhjenda maakohus, miks ei kohaldu TLS § 10 lg 1.
9.Hageja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu
27.aprilli 2018 otsuse osaliselt väljamõistetud saamata jäänud töötasu suuruse osas ning mõistab välja hagejalt kostja kasuks saamata jäänud töötasu 947 eurot 50 senti, sissenõutavaks muutunud viivise ajavahemiku 14.07.2017 kuni 28.01.2019 eest põhivõlgnevuselt 1325 eurot 97 senti (sh töötasu 947 eurot 50 senti + kasutamata jäänud puhkuse hüvitis 378 eurot 47 senti) summas 163 eurot 91 senti ning alates 29.01.2019 kuni põhivõlgnevuse 1325 eurot 97 senti tasumiseni viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata.
11.Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse osas, milles vaidlustati kütusekompensatsiooni 700 eurot väljamõistmist, ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.1.Hageja on tuginenud hagi esitamisel asjaolule, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping. Kostja vastuhagi õiguslikuks aluseks on tööleping. Seega on õige maakohtu seisukoht, et eelkõige tuleb vaidluse lahendamiseks kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe, s.o kas poolte vahel oli tööleping või töövõtuleping. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et poolte vahel oli töölepingust tulenev õigussuhe. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud kohtuotsuse p-des 15, 15.1, 15.2, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusteega ning ei korda neid. TLS § 1 lg 1 kohaselt töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Sama paragrahvi lg 2 järgi kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. TLS § 4 lg 2 alusel sõlmitakse tööleping kirjalikult, kuid tööleping loetakse sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Maakohus on töösuhte tuvastamisel analüüsinud kõiki tõendeid, hinnanud hageja ja kostja faktilisi väiteid ning alusetu on hageja seisukoht, et maakohus on jätnud otsuse tegemisel arvestamata tema poolt esitatud asjaoludega ja tõenditega.
11.2.TLS § 1 mõtte kohaselt tuleb töösuhte tuvastamisel teha kindlaks eelkõige see, kas töötaja on tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, st kas väidetaval tööandjal on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale. Tulenevalt TLS § 1 lg-st 2 tasu eest töö tegemisel eeldatakse töölepingut ning väidetav tööandja peab tõendama, et poolte vahel ei ole sõlmitud töölepingut või on ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. juuni 2005 otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-3-05 p 18 ja nr 3-2-1-9-05 p 18; 19. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-10 p 11).
11.3.Käesoleval juhul ei ole asjas ilmne, et pooled sõlmisid töövõtulepingu, samuti ei ole hageja tõendanud poolte vahel töövõtulepingu sõlmimist. Poolte vahel ei ole kirjalikku lepingut sõlmitud. Hageja väitel tõendab poolte vahel töövõtulepingu olemasolu hageja seadusliku esindaja Heiti Salumetsa vande all antud seletus (tl 63-64) ning tunnistajate Marko Salumetsa (tl 65), Arli Saarniidu (tl 66) ja Erlend Lepa (tl 66) ütlused. Hageja seadusliku esindaja H. Salumetsa vande all antud seletuse kohaselt sõlmis kostjaga töövõtulepingu M. Salumets 09.05.2017 Parve 12 eramu krohvimiseks, kokku 250 m2 tähtajaga 3 nädalat; tema sõlmis töövõtulepingu Merike Paaveriga Võsu 1, Võsu 3 ja Võsu 5 eramutes maalritööde tegemiseks ning raha maksis ta kostjale kui Merike Paaveri esindajale, mitte aga töötasuna; töövahendid tööde tegemiseks andis kostjale hageja. Tunnistaja M. Salumetsa ütlustest nähtub, et kostja tegi Võsu 1, 3, 5 ja Parve majades tööd, kuid ta ei tea, mis alusel; oli juures, kui kostjaga sõlmiti Parve 12 maja krohvimistööde tegemiseks
leping, kuid millistel tingimustel, ei tea; kostjal puudus alluvussuhe hagejaga, ta käis tööl kaootiliselt. Tunnistaja A. Saarniidu ütluste kohaselt nägi ta kostjat tööl Parve ja Võsu tee elamutes, kostja ei töötanud kl 8-17 ning oli päevi, kui teda ei olnud; kostja ei olnud koos töötajatega soojakus, vaid omaette seal, kus tööd tegi. Tunnistaja Erlend Lepa ütluste kohaselt ei tea ta täpset aega, millal kostja tuli tööle; kostja ei töötanud kl 8-17 ning vahel teda üldse ei olnud, kostja ei viibinud teiste töötajatega koos hommikul ega lõunapausi ajal; seda, et kostjaga oli sõlmitud töövõtuleping, kuulis ta M. Salumetsa käest. Ringkonnakohus leiab, et hageja seadusliku esindaja vande all antud seletus ning tunnistajate M. Salumetsa, A. Saarniidu ja E. Lepa ütlused ei tõenda hageja ja kostja vahel töövõtulepingu sõlmimist. E. Lepa kuulis kostjaga töövõtulepingu sõlmimisest M. Salumetsa käest, s.o tunnistaja vahendas kolmanda isiku käest kuuldut. Tunnistajate E. Lepa ja A. Saarniidu ütlused, mille kohaselt kostja ei töötanud kl 8-17 ja ei viibinud koos teiste töötajatega hommikul ning lõunapausi ajal soojakus, ei tõenda samuti asjaolu, et poolte vahel oli töövõtuleping, mitte tööleping. Ka töölepingu alusel töötades võib töötaja tööandja nõusolekul töötada teistest töötajatest erineval ajal ning ta ei pea riietuma ja lõunapausi pidama koos teiste töötajatega. Hageja seadusliku esindaja seletuse kohaselt tema ei sõlminud kostjaga töövõtulepingut, vaid selle sõlmis M. Salumets, samas aga M. Salumetsa ütluste järgi oli ta juures, kui kostjaga sõlmiti töövõtuleping, kuid millistel tingimustel, ta ei tea, s.o M. Salumetsa ütluste kohaselt ta ei sõlminud kostjaga töövõtulepingut. Seega ei hageja seadusliku esindaja ega M. Salumetsa ütlustest ei selgu, kes sõlmis kostjaga töövõtulepingu.
11.4.Hageja väitel on maakohus jätnud arvestamata hageja ning kolme tunnistaja vande all antud ütlustega ning lugenud üksnes kostja ütlustele tuginedes tõendatuks asjaolu, et kostjaga sõlmiti tööleping ning seda 14. veebruaril 2017. Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtu seisukohaga, et kuna pooled sõlmisid suulise töölepingu ning puuduvad mistahes kirjalikud andmed kostja tööle asumise aja kohta, tuleb eeldada, et töösuhe algas 14.02.2017, s.o kui kostja enda väitel asus reaalselt tööle. Lisaks kostja enda seletusele nähtub tunnistaja A. Saarniidu ütlustest, et ta nägi objektidel esimest korda kostjat veebruari lõpus või märtsi alguses. Samas ei ole hageja nimetanud ühtigi konkreetset kuupäeva, millal kostja tööle asus. Hageja on küll selgitanud, et kostjaga sõlmiti töövõtuleping 09.05.2017, kuid kuna viidatud lepingu sõlmimine ei ole tõendatud ning kostja tegi juba enne 09.05.2017 objektidel tööd (seda asjaolu möönab ka hageja, kuigi tema väitel kostja abistas oma ema), siis tuleb töösuhte alguskuupäeva määratlemisel lähtuda kostja seisukohast.
11.5.Hageja väitel asjaolu, et kostja lubati hageja objektidele koos M. Paaveriga tööle, ei anna alust asuda automaatselt seisukohale, et kostjaga sõlmiti tööleping, sest kasutas kostjat M. Paaveri enda töövõtulepingust tulenevate ülesannete täitmiseks. Tunnistaja M. Paaveri ütlustest (tl 66-67) nähtub, et töötas hageja objektil alates veebruarist koos kostjaga töölepingu alusel, kirjalikku lepingut ei sõlmitud, kuigi lubati; tema alluvuses ei töötanud kedagi; tööle võttis hageja seaduslik esindaja H. Salumets, kuid materjalid objektile muretses M. Salumets. Lähtudes viidatud tunnistaja ütlustest on põhjendamatu hageja väide, et M. Paaver kasutas kostjat töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. M. Paaveri ütluste kohaselt töötas ta hageja objektidel töösuhte alusel ning hageja ei ole tõendanud, et hageja ja M. Paaveri vahel oli sõlmitud töövõtuleping. Kuna hageja ja M. Paaveri vahel ei olnud töövõtulepingust tulenevaid suhteid, siis ei saanud ta kasutada kostjat objektidel töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmisel.
11.6.Alusetu on hageja väide, et tema ja kostja vahel puudub igasugune alluvussuhe. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kostja täitis tööülesandeid hageja juhatuse liikme H. Salumetsa ja M. Salumetsa kontrolli all. Tunnistaja M. Salumetsa ütluste kohaselt kontrollis ta kõiki objektil töötavaid isikuid (nii töötajaid, kui töövõtulepingu alusel töötavaid isikuid), samuti muretses vajamineva materjali. Asja materjalidest nähtuvalt oli kostja mingites piirides iseseisev (määratles ise oma tööaja, kasutas oma töövahendeid), kuid samas allus ta hagejapoolsele kontrollile ning hageja määras, millistel objektidel ta töötab ja milliseid töid teed.
11.7.Hageja väitel isegi kui asuda seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping, ei ole kostja tõendanud kohtule väidetavate tasunõuete kujunemist, sest ta ei ole esitanud kohtule igapäevaselt/igakuiselt tehtud tükitöö/tunnitasu arvestuslehti. Ringkonnakohus juhib hageja tähelepanu sellele, et tööaja arvestus on TLS § 28 lg 2 p 4 alusel eelkõige tööandja kohustus. Kuna antud juhul on hageja vaid paljasõnaliselt väitnud, et kostja ei ole tõendanud töötasu nõude suuruse kujunemist, jättes esitamata omapoolse tööaja arvestuse ja sellele vastava töötasu suuruse arvestuse (millistes eramutes ja kui palju (millise arvestuse alusel) kostja töid tegi ning kui palju on hageja tasunud kostjale tehtud töö eest jms), siis on maakohus õigesti võtnud töötasunõude aluseks kostjapoolse arvestuse.
11.8.Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et tõendatud ei ole poolte kokkulepe kütusekompensatsiooni maksmiseks. Nimetatud kokkulepet ei tõenda 4. aprilli 2017 e-kiri (tl 54), milles kostja esitab hagejale pakkumise tööde hinna kohta ning bensiiniraha 200 eurot tasumiseks. Pigem tõendab 4. aprilli 2017 e-kiri kostja soovi muuta töölepingut kokkulepitud tasu osas, samuti tema soovi saada kütusekompensatsiooni 200 eurot. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks nõustunud kostja pakkumisega kütusekompensatsiooni 200 eurot tasumiseks. Ringkonnakohus märgib, et kostja 4. aprilli 2017 pakkumisest hagejale ei selgu, millise perioodi eest ta kütusekompensatsiooni 200 eurot taotles (kas nädala, kuu eest või mingil muul alusel). Kuna pooled ei ole saavutanud kokkulepet kütusekompensatsiooni tasumises, siis on maakohus ebaõigesti selles osas vastuhagi rahuldanud ning välja mõistnud hagejalt kostja kasuks kütusekompensatsiooni perioodi aprill 2017 kuni 14.07.2017 eest 700 eurot. Lähtudes kostjapoolsest arvestusest on kostja saamata jäänud töötasu suuruseks 947 eurot 50 eurot (3547,50-2600=947,50).
11.9.Kostja on esitanud nõude saamata jäänud töötasu eest viivise väljamõistmiseks alates 14.07.2017 kuni kohustuse täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis). Arvestades põhivõlgnevust 1325 eurot 97 senti on viivis ajavahemiku 14.07.2017 kuni 28.01.2019 eest põhivõlgnevuselt 1325 eurot 97 senti summas 163 eurot 91 senti ning alates 29.01.2019 kuni põhivõlgnevuse 1325 eurot 97 senti tasumiseni tuleb hagejal tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus on piiranud vaidlustatud otsuses viivise kogusumma põhivõlgnevuse suurusega. Kuna vastavat taotlust ei ole asjas esitatud, siis on selline piirang ebaõige ning ringkonnakohus jätab selle kohtuotsuse resolutsioonist välja.
11.10.Hageja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud vastuväiteid kostja kasuks väljamõistetud kasutamata jäänud põhipuhkuse eest 378 eurot 47 senti hüvitise arvestusele, seega ei kontrolli ringkonnakohus hüvitise arvutuse õigsust.
12.Ringkonnakohus jätab vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning vastuseks kaebuses esitatud väidetele märgib järgmist.
12.1.Kostja väite kohaselt on maakohus jätnud tähelepanuta, et TLS § 9 lg 1 kohase eelduse, et tööleping sõlmitakse tähtajatult ning TLS § 10 lg 1 kohaselt piiratakse samasisulise töö tegemiseks järjestiku tähtajaliste lepingute sõlmimist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et pooled olid sõlminud tähtajalise töölepingu TLS § 9 lg 1 teise lause mõttes ning kostja vastupidine väide on alusetu. Asjas olevate tõendite alusel on võimalik tuvastada poolte tahe sõlmida tähtajaline tööleping Võsu 1, Võsu 3, Võsu 5, Parve 10 ja Parve 12 majade valmimiseni. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et pooled sõlmisid korduvalt iga maja kohta tähtajalisi töölepinguid ning maakohus ei ole sellisele seisukohale ka asunud (nagu on ekslikult leitud vastuapellatsioonkaebuses). Kostja vande all antud seletuse kohaselt oli tal hagejaga tööleping alates 14.02.2017 kuni juuli keskpaigani 2017 (tl 64). Ka tunnistaja M. Paaveri ütluste kohaselt oli 14.07.2017 viimane tööpäev. Seega on tuvastatav asjaolu, et kostja pidas töölepingut lõppenuks 14.07.2017 ning ta enam tööle ei läinud ja tööd ei küsinud. Seega on maakohus põhjendatult asunud vaidlustatud otsuses (p 16) seisukohale, et hageja sõlmis 14.02.2017 kostjaga tähtajalise töölepingu kuni 14.07.2017 (s.o kuni Võsu 1, Võsu 3, Võsu 5, Parve 10 ja Parve 12 majade valmimiseni).
12.2.Isegi kui möönda, et poolte vahel muutus tööleping tähtajatuks, ei too see kostja enda käitumist arvestades kaasa õigust nõuda hagejalt TLS § 35 järgi keskmist töötasu. TLS § 35 järgi peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Käesoleval juhul on kostja ise seletanud, et tööleping kehtis kuni juuli keskpaigani 2017. Pärast nimetatud kuupäeva ei ole kostja esitanud hagejale nõuet töö saamiseks, s.o ei ole tõendatud asjaolu, et kostja oleks pärast 14.07.2017 olnud valmis töö tegemiseks.
12.3.Vastuapellatsioonkaebuses on palutud rahuldada vastuhagi täies ulatuses, samas ei ole esitatud põhjendusi seoses maakohtu poolt TLS § 107 lg 2 ja TLS § 109 lg 1 alusel esitatud hüvitise nõude rahuldamata jätmisega. Kuna vastavad põhjendused puuduvad, siis eeldab ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse õigsust.
13.Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Maakohus on jätnud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda ning ringkonnakohtu arvates puudub alus muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotust.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.