Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

KOHTU SEISUKOHT

Kohus on seisukohal, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt.

Hagi asjaolude kohaselt on kostja sõlminud Omaraha OÜ-ga 23.08.2016. a laenulepingu nr. S16190330, mille alusel andis Omaraha OÜ kostjale laenu summas 200 eurot. Kostja rikkus lepingutes ettenähtud maksekohustust ja ei tasunud lepingujärgseid osamakseid. Rikkumise tõttu ütles laenuandja Omaraha OÜ kostjaga sõlmitud lepingu üles 31.01.2017. Omaraha OÜ loovutas lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale ja saatis kostjale selle kohta 30.01.2017 teate lepingu üleandmisest (tl.22). Hageja nõuab hagis kostjalt lepingu alusel tasumata põhivõlga summas 199,99 eurot, viivist intressiga võrdses määras 0,077% päevas alates lepingu ülesütlemisest 31.01.2017 kuni hagiavaluse esitamiseni 07.06.2018 summas 75,76 eurot, nõude sissenõudmisest tekkinud kahju 50 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista ka menetluskulud kokk 345 eurot, millest riigilõiv 75 eurot ja 270 eurot hageja õigusabikulud. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg.1 teises lauses sätestatud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest. 5.Kohus leiab, et õiguslikult põhjendatud on hageja põhinõue. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kuna kostja ei ole hagile vastanud, siis saab TsMS § 407 lg 1 alusel lugeda kostja poolt omaksvõetuks hageja poolt esitatud faktilised asjaolud, sh asjaolu, et kostja on Omaraha OÜ-ga sõlmitud laenulepingut rikkunud ja ei ole tasunud lepingust (maksegraafikuga määratud) tulenevaid osamakseid rohkem kui 0,01 eurot põhivõla katteks ja 9,51 eurot intressi katteks. Muu hulgas saab lugeda kostja poolt omaksvõetuks asjaolu, et tal on lepingu alusel tasumata põhivõlg summas 199,99 eurot. VÕS § 164 lg 1 alusel oli laenuandjal võlausaldajana õigus oma nõue kostja kui võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel üle teisele isikule, antud juhul hagejale (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt saab lugeda, et nõude loovutamisega astus hageja uue võlausaldajana senise asemele. Kostjale on saadetud selle kohta teade lepingu üleandmisest. VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodu alusel on hageja põhivõla nõue õiguslikult põhjendatud ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 199,99 eurot. 6.Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmisest tuleneva kahju hüvitamist summas 50 eurot, mis seisneb inkassofirmale makstud teenustasus. Hageja viitab nõude alusena Riigikohtu lahendile asjas 3-2-1-66-05. Kohus õigust kohaldades on seisukohal, et rakendamisele kuulub VÕS § 1132lg.2 p.1 säte ja kostjalt tuleb välja mõista sissenõudmiskulu (kahju) 30 eurot (arvestades põhinõude suurust 199,99 eurot). Võla sissenõudmisega tekkinud kahju väljamõistmiseks suuremas summas kui lg.2 p.1 ettenähtud määr (30 eurot) ei ole esitatud VÕs §-s 1132lg.4 ettenähtud aluseid. Hageja viidatud Riigikohtu lahend käsitleb olukorda enne VÕS § 1132 sisseviimist, s.o. enne 01.10.2015 ja kohaldamisele ei tule.

viivisemäär,

loetakse

viivise

määraks

lepinguga

ettenähtud

intressimäär.

Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist summas 75,76 eurot. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist alates lepingu ülesütlemise päevast 31.01.2017 kuni hagi esitamiseni 07.06.2018 intressiga võrdses määras, s.o 28 % tasumata summalt aastas, 0,77% päevas. Viivise suuruseks sellises määras kujuneb 492 päeva eest 75,76 eurot. Antud juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud sellele vastuväiteid, sh vastuväiteid viivisenõudele ja nõutava viivise määrale. Kohus leiab aga, et olenemata sellest, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid, tuleb kohtul kontrollida hagi aluseks olevates lepingutes sisalduva viivisekokkuleppe kehtivust. TsMS § 438 lg 1 järgi otsustab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas pool ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kostja ja Omaraha OÜ vahel sõlmitud lepingus (tl.19) on sätestatud, et intress on 28% aastas. Kohus leiab, et vastava lepingutingimuse puhul on tegemist VÕS § 35 lg 1 mõistes tüüptingimusega, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada. Esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingud oma majandus- või kutsetegevuses. Seega saab eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana kehtiva VÕS § 1 lg 5 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 16.11.2016. a lahendis nr 3-2-1-118-16, p 17 (ka varasemalt 10.05.2016. a lahendis nr 3-2-1-25-16, p 13) asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kostjaga sõlmitud lepingus on viivisemäär 28% aastas=0,0767 % päevas. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 2. lause) loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Arvestades lepingu sõlmimise ajal 23.08.2016 kehtinud intressimäärasid (0,00%), kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8 % aastas (s.o 0,022 % päevas). Ka pärast lepingu sõlmimist kuni käesoleva ajani on VÕS § 94 lg.1 järgne intressimäär olnud püsivalt 0,00%. Lepingutes kokkulepitud viivisemäär 0,0767% päevas ületab seadusjärgset viivisemäära enam kui kolm korda (3,49 korda). Arvestades siinjuures Riigikohtu lahenditest (nr 3-2-1-118-16 ja nr 3-2-1-25-16) tulenevaid suuniseid, saab lugeda, et viivisemäära kokkulepe tüüptingimusena

sellises määras on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1, § 42 lg 3 p 5 alusel tühine ning seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt on viivise arvutamise aluseks olev periood: - 31.01.2017-07.06.2018 viivitatud päevi 492; Kokku hagi esitamiseni viivitatud päevi 492. Viivis 0,022% päevas põhinõudelt 199,99 eurot on 0,044 eurot. Viivis eelnimetatud summade tasumisega viivitamise eest kuni hagi esitamiseni seadusjärgses, s.o VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kujuneb kokku summas 21,65 eurot (199,99 x 0,022% x 492). Suuremas ulatuses viivisenõue ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Enamas ulatuses ehk muude perioodide eest hageja kostjalt viivist ei nõua. Hageja ei ole esitanud ka intressinõuet. Seetõttu kohus ei käsitle ka krediidi kulukuse määrast tulenevaid asjaolusid.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.