2-18-5459/5 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

4.Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Kohtu selgitused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 3 järgi võib tagaseljaotsusest välja jätta kirjeldava ja põhjendava osa. TsMS § 407 lg 6 kohaselt, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Seega on kohtul õigus jätta hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt rahuldamata, kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud. Kohus leiab, et hagi ei ole asjaoludega õiguslikult põhjendatud hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõude osas 24,91 euro ulatuses. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu kostja ja Xxxx OÜ vahel 20.06.2017. a sõlmitud laenulepingust nr SR3145368. Hageja on arvestanud viiviseid vastavalt lepingulistele intressimääradele järgmiselt: leping nr SR3145368, viivisearvestuse algus 24.11.2017, viivisearvestuse lõpp 10.04.2018, võlasumma 178,10, viivitatud päevade arv 138, viivisemäär aastas 45,00%, kokku on muutunud nõude esitamiseni sissenõutavaks viivis summas 30,30 eurot. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Riigikohus on leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (tsiviilasi nr 3-2-1-25-16, p 13). Käesoleval juhul ületab nõutud viivisemäär 45,00% seadusjärgset viivisemäära enam kui 5 korda. Hageja on hagiavalduses märkinud, et kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 esitatud Riigikohtu seisukohad ei ole kohaldatavad antud kohtuasjale, sest kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 oli tegemist olukorraga, kus hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus ei olnud kokku lepitud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras. Hageja märgib, et käesolevas olukorras on poolte vahelistes lepingutes kokku lepitud just intressimääras, kuid mitte kohalduvas viivisemääras, mistõttu tuleb ja peab praeguses kohtuasjas viiviste arvutamisel vastavalt VÕS § 415 lg-le 1 ja § 113 lg 1 kolmandale lausele lähtuma lepingujärgsetest intressimääradest, kuigi hagiavaldusele lisatud lepingu nr SR3145368 lisast 20.06.2017 nähtub, et pooled on nimetatud lepingus kokku leppinud nii intressi (45% aastas), kui ka

viivise (0,12% päevas) määrades (lisaks on pooled kokku leppinud viivise määras 0,13% päevas hagiavaldusele lisatud laenulepingu nr SR3145368 25.07.2017. a tingimuste muutmise kokkuleppes). Riigikohus on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Eeltoodust tulenevalt on hageja viivisenõue kohtu hinnangul põhjendatud VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning seega on hageja nõue hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viiviste osas põhjendatud summas 5,39 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 5,39 eurot ja jätab rahuldamata summas 24,91 eurot. Kohus leiab, et kuivõrd hageja esitas nõude kogusummas 225,85 eurot, mille kohus rahuldas 200,94 euro ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 89% ulatuses kostja kanda ja 11% ulatuses hageja kanda. Esitatud hagiavalduses palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulud, sh riigilõiv summas 75 eurot ja õigusabikulud 225 eurot. TsMS § 175 lg-s 1 on sätestatud, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohus on oma praktikas rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Arvestades esitatud menetlusdokumendi sisu ning asjaolu, et kohus rahuldab hagi eelmenetluses tagaseljaotsusega põhjusel, et kostja ei ole tema vastu esitatud hagile tähtajaks vastanud, on hageja õigusabikulud kohtu hinnangul vajalikud ja põhjendatud 90 euro ulatuses. Kuivõrd riigilõivu on hageja tasunud seaduses sätestatud ulatuses, on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskulud kokku summas 165 eurot, so riigilõiv 75 eurot ja õigusabikulu 90 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hageja menetluskulud 89% ulatuses, so summas 146,85 eurot. Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus.