Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 08. jaanuaril 2019 tsiviilkantselei Lubja 4 Tallinnas ja e-toimiku kaudu
Tsiviilasja number
2-17-104168
Kohtuasi
Osaühing Blaumont Invest hagi Gruuv Capital TÜ ja L P vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
1246,81 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: osaühing Blaumont Invest (registrikood 11176328, asukoht xxx) lepinguline esindaja Carlo Kask Kostja I: Gruuv Capital TÜ (registrikood 12576159, asukoht xxx) seaduslik esindaja L P Kostja II: L P (isikukood xxx, elukoht xxx; e-post xxx)
Menetluse liik Resolutsioon
Menetluskulude jaotus Edasikaebamise kord
Lihtmenetlus
1.Rahuldada Osaühing Blaumont Invest hagi Gruuv Capital TÜ ja L P vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks osaliselt
2.Välja mõista Gruuv Capital TÜ-lt ja L Plt solidaarselt kokku 455,87 eurot ja viivis põhinõudelt 423,61 eurot vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrale alates 13.03.2016 kuni 08.01.2019 95,81 eurot Osaühing Blaumont Invest kasuks
3.Välja mõista Gruuv Capital TÜ-lt ja L Plt solidaarselt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 423,61 eurot alates 09.01.2019 kuni põhinõude kohase täitmiseni Osaühing Blaumont Invest kasuks Hagimenetluse kulud jätta poolte endi kanda Kohtuotsusele ei saa esitada apellatsioonkaebust, väljaarvatud TsMS § 637 lg 21 sätestatud alustel
1.Osaühing Blaumont Invest (edaspidi ka hageja) palus kohtule Gruuv Capital TÜ (edaspidi ka
kostja I) ja L P (edaspidi ka kostja II või käendaja) vastu esitatud hagis välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks liisingulepingu ülesütlemiseni arvestatud tasumata väljaostumaksed 7,62 eurot, ülesütlemiseni arvestatud tasumata intress 122,11 eurot, liisingulepingu ülesütlemise järgselt tasuda jäänud väljaostumaksed 536,11 eurot, liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud 124,95 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 220,34 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot, viivis liisingulepingu ülesütlemise järgselt tasuda jäänud väljaostumaksetelt alates 25.04.2017 kuni nõude täitmiseni määras 0,10% tasumata summalt päevas.
2.21.11.2018 kohtule esitatud menetlusdokumendis täpsustas hageja oma nõuet paludes välja mõista kostjatelt hageja kasuks solidaarselt liisingulepingu ülesütlemiseni arvestatud tasumata väljaostumaksed 7,62 eurot, ülesütlemiseni arvestatud tasumata intress 122,11 eurot, liisingulepingu ülesütlemise järgselt tasuda jäänud väljaostumaksed 534,98 eurot, liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud 120,95 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 528,03 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot, viivis liisingulepingu ülesütlemise järgselt tasuda jäänud väljaostumaksetelt alates 22.11.2018 kuni nõude täitmiseni määras 0,10% tasumata summalt päevas. Hagiavalduse asjaolud
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid liisinguandja MOGO OÜ ja kostja I (edaspidi ka liisinguvõtja või põhivõlgnk) 04.02.2015 liisingulepingu nr LG04022015/0085 (edaspidi ka liisinguleping), mille alusel liisinguandja omandas ning andis tasu eest liisinguvõtja kasutusse mootorsõiduki MERCEDES-BENZ E 270 CDI T, väljalaskeaasta 2002, numbrimärk xxx, kerenumber xxx) (edaspidi ka sõiduk või liisinguese). Liisingulepinguga lepiti kokku liisingusummas 1750 eurot, millelt tuli tasuda intressi 3,00% kuus ehk 36,03% aastas. Liisingusumma tuli tasuda 72 kuu jooksul.
4.04.02.2015 sõlmis hageja kostjaga II käenduslepingu. Lepinguga kohustus käendaja vastutama võlausaldaja ja kostja I vahel 04.02.2015 sõlmitud liisingulepingust tulenevate kõigi nõuete täieliku täitmise eest, kui liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaeg on saabunud ning põhivõlgnik on jätnud need täitmata. Käendaja vastutab põhivõlgniku poolt tagastamata liisingueseme väljaostumakse/osamaksete, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju hüvitamise eest solidaarselt põhivõlgnikuga. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on 4555,44 eurot.
5.Kuna kostja I ei täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt, ütles liisinguandja 18.01.2016 liisingulepingu üles. Liisingueseme jääkväärtuseks liisingulepingu ülesütlemise hetkel oli 1673,61 eurot, millele lisandusid ülesütlemiseni arvestatud tähtajaks tasumata liisingusumma põhiosa maksed 8,75 eurot, millest on maha arvatud kostja I ettemakse 1,13 eurot, seega tasumata põhiosa maksed 7,62 eurot. Lisaks sellele tuli kostjal tasuda tähtajaks tasumata intressimaksed 96,47 eurot ja jooksva kuu intressimakse 25,64 eurot, kokku 122,11 eurot. Pärast liisingueseme valduse tagastamist liisinguandjale 18.01.2016 alustati liisingueseme müügiprotsessiga. Liisinguandja sõidukite müügispetsialisti hinnangul oli liisingueseme turuväärtuseks selle tagastamise hetkel 1500 eurot (koos käibemaksuga). Liisinguandjal õnnestus võõrandada sõiduk 26.02.2016 1137,50 euro (käibemaksuga 1365 euro) eest. Kuna müügist saadud summa 1137,50 eurot ei katnud tervikuna liisingueseme jääkväärtust 1673,61 eurot, peab kostja I hüvitama liisinguandjale liisingueseme jääkväärtuse
ja liisingueseme müügihinna vahena 536,11 eurot, millele lisanduvad liisingusumma põhiosa maksed 7,62 eurot ja intress 122,11 eurot kuni liisingulepingu ülesütlemiseni. Kostjal I tuleb hüvitada ka ülesütlemisest tekkinud lisakulud: sõiduki müügikulud 40,95 eurot ja sõiduki hoiustamiskulud 84 eurot.
6.Liisinguandja esitas vastavasisulise nõudeavalduse kostjale I 02.03.2016. 04.07.2016 algatati kostjate suhtes inkassomenetlus ning alates selles ajast nõudis hageja võla tasumist kohtuväliselt. 20.06.2016 loovutas liisinguandja nõude kostjate vastu Creditreform Eesti OÜle. Nõude loovutamine hagejale toimus 29.06.2016, millest teavitati kostjaid e-posti teel 04.07.2016.
7.Hageja on seisukohal, et kostja I poolt osamaksete tasumata jätmist tuleb käsitleda kohustuse rikkumisena VÕS § 100 mõttes, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda ühes kõikide kuludega, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega s.o, liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega, ülesütlemisest tekkinud lisakulud, mida pidi liisinguandja tegema sõiduki müümiseks ja hoiustamiseks ning võla sissenõudmiskulude hüvitamist ja liisingulepingus kokkulepitud viivist põhinõuetelt. VÕS § 145 lg 1 alusel nõuab hageja võla tasumist kostjatelt solidaarselt. Kostjate vastuväited
8.Kostjad hagi ei tunnista ega nõustu väitega, nagu oleks kostja I jätnud kohustused täitmata. Kostja I teavitas liisinguandjat juba 14.01.2016, et tulevikus võib esineda probleeme maksetega, tagastas sõiduki omal algatusel 18.01.2016 ning tasus kokkulepitud rahasumma 40,98 eurot kohustuste ja mootorsõiduki müügi vahe katteks. Kostjad said liisinguandjast aru nii, et peale sõiduki liisinguandjale tagastamist on kõik kohustused täidetud. Liisinguandja saatis liisingulepingu ülesütlemisavalduse 18.01.2016, mis väljendab ekslikult nagu oleks kostja I lepingut rikkunud. Liisinguandja ei toiminud heas usus, kui soovitas sõiduki tagastada jättes sellega mulje, et kõik kohustused on sellega täidetud. Kostja I ei ole jätnud osamakseid tasumata ning seetõttu ei ole ka kohustust rikkunud. Lisaks võttis Liisinguandja sõiduki vastu, vaatas sõiduki üle ning kinnitas, et kõik on korras.
9.Kostjate hinnangul on liisinguandja sõiduki turuväärtust valesti hinnanud. Liisingu andmise hetkel hindas liisinguandja sõiduki turuväärtuseks 2100 eurot, sõiduk oli liisinguandjale tagastamise hetkel täpselt samas seisukorras nagu liisingulepingu sõlmimise hetkel, korralised hooldused olid teostatud. Praegu on sarnased sõidukid müügis hinnaga 1499 – 3490 eurot (ilma käibemaksuta) ning automaatne hindamine pakub sõiduki keskmiseks turuväärtuseks 4000 – 6000 eurot. Väär on liisinguandja hinnang nagu oleks sõidukit kasutatud taksona, et sõiduk roostetas ning veermikus esines vigu. Liisinguandja on pahatahtlikult müünud kostja I poolt tagastatud sõiduki kiiresti ja tunduvalt allpool turuhinda eesmärgiga saada võimalikult kiiresti sõidukist lahti ning nõuda kostjatelt sisse ebamõistlikult suur hüvitis ise kahju kannatamata.
10.Hageja väide, nagu oleks kostjaid teavitatud nõude loovutamisest hagejale 04.07.2016 on väär. 04.07.2016 teavitati kostjaid, et nõue on loovutatud Creditreform Eesti OÜ’le. Nõude loovutamine hagejale ilmnes alles peale maksekäsu kiirmenetluse alustamist 09.03.2017. Hageja on oma avalduses jätnud märkimata ka asjaolu, et kui nõue omandati hageja poolt juba 29.06.2016, siis puudus Creditreform Eesti OÜ-l õigus nõude tasumist nõuda juba siis, kui Creditreform Eesti OÜ saatis 04.07.2016 kirja, et nõue on neile loovutatud. Seega olid ka järgnevad Creditreform Eesti OÜ teated tühised, kuna kostjaid ei teavitatud nõudeõiguse
loovutamisest õigeaegselt, samuti ei teavitanud Creditreform Eesti OÜ, et neil oleks volitus antud nõuet nõuda. Hageja ja Creditreform Eesti OÜ lõid ekslikult arvamuse nagu oleks nõue loovutatud Creditreform Eesti OÜ-le, kes esitas enda nimel, selleks õigust omamata, nõudekirju. Hageja ei ole otsinud kordagi kontakti, ega edastanud ühtegi nõudekirja.
11.14.11.2018 menetlusdokumendis nõustusid kostjad, et kohus mõistab neilt välja hageja kasuks 175,87 eurot vastavalt menetlusdokumendi punktis 1.2. esile toodud arvutusele, mille järgi peavad kostjad põhjendatuks ja lepingule vastavateks tasumata väljaostumakseid 7,62 eurot, tasumata väljaostumaksetelt kuni liisingueseme võõrandamiseni sissenõutavaks muutunud viivist 0,18 eurot, liisingulepingu ülesütlemiseni sissenõutavaks muutunud tasumata intressi kuni liisingulepingu lõppemiseni summas 25,44 eurot, liisinguandja poolt liisinguesemega kantud kuludega s.o liisingueseme jääkväärtusega summas 173,61 eurot, võla sissenõudmisega seotud kuludega 10 eurot, kokku algsest nõudest 216,85 eurot, millest kostjad arvestasid maha 23.03.2016 tasutud 40,98 eurot.
12.Kostjad ei nõustunud tasuma 25,44 eurot ületavat intressi, liisinguandja poolt liisinguesemega kantud kulusid, mis ületavad 173,61 eurot, liisingueseme müügiga seotud kulusid 40,95 eurot, liisingueseme hoiustamiskulusid 84 eurot ja sissenõudmiskulusid üle 10 euro. Kohtuotsuse põhjendused
13.Vaidlust ei ole selle üle, et hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud liisinguleping; et kostja I tagastas hagejale liisinguvara; et hageja ütles lepingu ennetähtaegselt üles; et liisinguvara on võõrandatud; et hageja ja kostja II vahel oli sõlmitud käendusleping, mille alusel võttis kostja II endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine.
14.Pooltel on vaidlus nõuete loovutamise, liisinguvara väärtuse, intressiarvestuse, hageja kantud lisakulude ja kostjate kuludest teavitamise üle.
15.14.11.2018 menetlusdokumendis toodud kostjate osalist nõustumist hagiavalduses esitatud nõuetega (II kd lk 25-27) käsitleb kohus TsMS § 231 lg-s 2 sätestatud omaksvõtuna, mistõttu ei pea kohus vajalikuks antud nõuete põhjendusi ja nõudeid tõendavaid tõendeid analüüsida, vaid mõistab kostjatelt hageja kasuks välja tasumata väljaostumaksed 7,62 eurot, tasumata väljaostumaksetelt kuni liisingueseme võõrandamiseni sissenõutavaks muutunud viivise 0,18 eurot, liisingulepingu ülesütlemiseni sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 25,44 eurot, liisingueseme jääkväärtuse 173,61 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulud 10 eurot, kokku 216,85 eurot, millest kostjad arvestasid maha 23.03.2016 tasutud 40,98 eurot.
16.Kostjate 23.03.2016 maksekorraldusega tasutud 40,98 euro (II kd lk 31) tunnustatud nõudest maha arvestamise puhul on tegemist VÕS §-s 197 sätestatud tasaarvestusega, millele hageja ei ole esitanud vastuväiteid ja mis kuulub hageja nõudega tasaarvestamisele. Seega kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele 175,87 eurot.
17.Kostjad ei nõustunud tasuma hagiavalduses esile toodud nõudeid, milleks on 25,44 eurot ületav intress, liisinguandja poolt liisinguesemega kantud kulud, mis ületavad 173,61 eurot, liisingueseme müügiga seotud kulud 40,95 eurot, liisingueseme hoiustamiskulud 84 eurot ja sissenõudmiskulud üle 10 euro.
18.VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva
kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-des 1 ja 4, § 108 ja § 115 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles ning nõuda tekitatud kahju hüvitamist.
19.VÕS § 361 lg 1 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud liisingulepingu üldtingimuste punktide 9.1. ja 9.1.6. kohaselt on hagejal õigus mõjuval põhjusel leping erakorraliselt üles öelda, mõjuvaks põhjuseks võib muuhulgas olla olukord, kus liisinguvõtja finantsandmetest ilmneb liisinguvõtja võimetus täita lepingut nõuetekohaselt.
20.Liisingulepingu ülesütlemisavaldusest (I kd lk 40) nähtuvalt ütles liisinguandja kostjaga I sõlmitud lepingu üles 18.01.2016, kuna liisinguvõtja finantsandmetest on ilmnenud liisinguvõtja võimetus täita lepingut nõuetekohaselt, mis on vastavuses üldtingimuste punktidega 9.1. ja 9.1.6. Ülesütlemise aluseks oli kostjaga I peetud kirjavahetus, millest nähtuvalt ei olnud kostjal I enam võimalik laenumakseid tasuda (I kd lk 75-78) ja liisinguesemeks oleva sõiduki tagastamine (I kd lk 74). Kuivõrd liisinguleping sõlmiti tähtajaliselt osamaksete ja intressimaksete tasumise kohustusega vastavalt maksegraafikule kuni 04.04.2021, siis saab osa- ja intressimaksete tasumise katkestamist ja liisingueseme tagastamist kostja I poolt pidada lepingulise kohustuse rikkumiseks VÕS § 100 mõttes ja liisingulepingu erakorraline ülesütlemine põhineb seadusel ja lepingul.
21.VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel.
22.Hageja on hagiavalduses liisingueseme müügiga seotud kulutuste nõudes lähtunud sõiduki jääkväärtuse 1673,61 euro ja müügihinna 1137,50 vahest (536,11 €), mitte VÕS § 367 lg 1 ja 3 sätestatud asja väärtusest ehk harilikust turuhinnast asja tagastamise hetkel. Seejuures on hageja tuginenud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-33-08 p 18, mille kohaselt on lubatud sõiduki müügihinna erinevus 10% turuväärusest.
23.Riigikohus on tsiviilasjas otsus nr 3-2-1-33-08 p 18 rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb vastavalt VÕS § 367 lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Seejuures on riigikohus märkinud, et poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on riigikohtu
arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud.
24.Kohus on seisukohal, et antud juhul ei kuulu kohaldamisele Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-08 p-s 18 toodud põhimõte, kuna tsiviilasjade asjaolud on erinevad. Nii tuleneb viidatud Riigikohtu lahendi p-dest 1, 2, 17, et antud asjas oli poolte vahel sõlmitud leping, mille üldtingimuste p 5.17 erines seadusest ja selle kohaselt tuli vara jääkmaksumust kõrvutada "vara võõrandamisest saadud summaga". Seega oli poolte vahel kokkulepe, et kulutuste kindlaksmääramisel lähtutakse liisingueseme tegelikust müügihinnast ja Riigikohus kaalus seaduses ja lepingus kokkulepitud hinnaerinevust, jõudes järeldusele, et see on lubatud 10% piires.
25.Käesolevas asjas on lepingu erakorralise ülesütlemise tagajärjed sätestatud lepingu üldtingimuste punktis 9, selle alapunkti 9.2. ja 9.2.1. kohaselt on liisinguandjal lepingu erakorralisel ülesütlemisel õigus nõuda liisinguvõtjalt lepingu sõlmimise ja täitmisega seotud kulude (muu hulgas, kuid mitte ainult tasumata väljaostumaksed, intressid, viivised, leppetrahvid, liisingueseme kindlustamise korrashoiu või müügiga seotud kulutused) hüvitamist 14 päeva jooksul liisinguandjalt nõude saamisest osas, mille eest ei ole liisinguvõtja lepingu erakorralise ülesütlemise ajaks tasunud.
26.Seega ei ole lepingu pooled lepingu juurde kuuluvates üldtingimustes kokku leppinud, et kulutuste kindlaksmääramisel lähtutakse liisingueseme jääkväärtuse ja müügihinna vahest, mistõttu ei saa ilma selgesõnalise kokkuleppeta Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-08 p-s 18 toodud põhimõttele tugineda ja müügiga seotud kulutuste arvestamisel sõiduki tegelikust müügihinnast lähtuda. Vastava kokkuleppe puudumise tõttu kuulub kohaldamisele VÕS § 367 lg 3.
27.Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-14-14 tuleneb, et juhul kui liisinguandja on märkinud liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumuse), mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada esemete tagastamise aegse väärtusega, ilma käibemaksuta, on käibemaksu juurdearvutamine liisinguesemete väärtuse määramisel liisinguandja suhtes põhjendamatu. Need arvutused peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 2008. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-124-08, vastavalt p 22 ja 20) (p 11).
28.Mogo OÜ müügispetsialisti A V 07.07.2017 allkirjastatud hindamisakti järgi oli liisingueseme turuväärtus 18.01.2016 1500 eurot (I kd lk 113-114). Hageja on menetlusdokumentides asunud seisukohale, et tegemist oli sõiduki väärtusega koos käibemaksuga. 24.04.2018 ekspert Rein Mündi ekspertiisiaktiga nr 18-219 (I kd lk 162-199) on tõendatud, et ekspert hindas sama sõiduki harilikuks väärtuseks 18.01.2016 seisuga 1500 eurot (käibemaksuga). Kohus on seisukohal, et sõiduki väärtuseks hagejale üleandmise ajal tuleb lugeda eksperthinnangus märgitud väärtus ilma käibemaksuta, s.o 1250 eurot, mitte kostjate vastuväidetes toodud sõiduki väärtuse hinnangut, kuna ekspert on asjatundjana võtnud sõiduki väärtuse hinnangu andmisel aluseks kõigi samal perioodil müügis olnud analoogsete sõidukite hinnapakkumisi, arvestanud turuhinna muutusi aastate vältel ja vaidlusaluse sõiduki varustusastet ja remondivajadust.
29.Kuivõrd liisingueseme jääkväärtus ilma käibemaksuta oli 1673,61 eurot ja liisingueseme harilik väärtus tagastamise hetkel oli 1250 eurot ilma käibemaksuta, siis on jääkväärtuse ja müügihinna vaheks 423,61 eurot. Kuna kostjate omaksvõtu alusel on kohus nõude rahuldanud summas 173,61 eurot, siis tuleb kostjatel täiendavalt välja mõista 250 eurot. Summas 111,37 eurot tuleb hagi liisingueseme väljaostumaksete nõudes jätta rahuldamata.
30.21.11.2018 kohtule esitatud menetlusdokumendis täpsustas hageja oma nõuet paludes välja mõista kostjatelt hageja kasuks solidaarselt ülesütlemiseni arvestatud tasumata intress 122,11 eurot, millest kohus rahuldas kostjate omaksvõtul 25,44 eurot.
31.Kohus on seisukohal, et ülejäänud osas tuleb hageja intressinõue jätta rahuldamata, kuna see ei põhine lepingul.
32.VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe, lg 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma ning lg 6 sätestab, et lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.
33.Hageja on menetlusdokumentides viidanud kahe kuu intressi nõude alusena lepingu üldtingimuste punktidele 4.1, 4.3, 4.8. Üldtingimuste p 4.1. järgi kohustus liisinguvõtja tasuma liisinguandjale perioodilisi makseid (väljaostumakseid) koos intressiga lepingus sätestatud tingimustel. Väljaostumaksete ja intresside tasumise graafik on toodud lepingu põhitingimuste punktis 10. Üldtingimuste p 4.3 järgi kohustub liisinguvõtja tegema kõik lepingujärgsed maksed graafiku alusel ning selles ettenähtud ajal ning mahus. Üldtingimuste p 4.8 sätestab, et liisinguvõtja ja liisinguandja kokkuleppel kohaldatakse maksepuhkust. Maksepuhkuse ajaks on liisinguvõtja vabastatud lepingujärgsete maksete tegemisest, p 4.9 järgi arvestatakse maksepuhkuse jooksul intressi vastavalt lepingus kokkulepitud intressimäärale. Liisinguvõtja tasub intressi maksepuhkuse aja eest pärast maksepuhkuse perioodi lõppu võrdsete igakuiste maksetena koos intressiga liisinguperioodi eest. Graafikus toodud intressimaksete suurus sisaldab intressi ka maksepuhkuse aja eest.
34.Üldtingimuste p-st 1, pealkirjaga lepingus kasutatavad mõisted, nähtub, et maksepuhkus on kahe kuu pikkune periood lepingu sõlmimisest, mille jooksul liisinguvõtja kokkuleppel liisinguandjaga ei pea tegema lepingujärgseid makseid. Maksepuhkuse kasutamisel lükkub graafik vastavalt maksepuhkuse kasutusele edasi.
35.Üldtingimuste p 4.10 reguleerib maksepuhkuse eest arvestatava intressi tasumist olukorras, kus liisinguvõtja kasutab maksepuhkuse jooksul punktis 4.6 toodud õigust lõpetada leping ennetähtaegselt või p-s 9.1 nimetatud taganemisõigust, kuid antud juhul ei ole lepingut liisinguvõtja algatusel erakorraliselt üles öeldud ega sellest taganetud. Seega antud sätet ei saa käesoleva vaidluse puhul kohaldada.
36.Lepingu erakorralise ülesütlemise p-s 9 ja selle alapunktides ei ole täiendavate intresside tasumise kohustust maksepuhkuse aja eest lepingu erakorralise ülesütlemise tagajärjena sätestatud.
37.Maksegraafikust nähtub, et kostja I pidi nii sõiduki väljaostumakseid kui ka intressi hakkama
tasuma alates 04.05.2015, mida kostja I ka tegi ja on kohtule esitatud maksedokumentidega (II kd lk 28-30) tõendanud. Maksegraafik oli kindlaks määratud kuni 04.04.2021 ning selleks kuupäevaks pidid olema nii väljaostumaksete kui ka intressi tasumise kohustus täidetud. Lepingu sõlmimisest 04.02.2015 esimese kahe kuu – märtsi- ja aprillikuu eest ei ole maksegraafikus väljaostumaksete ega ka intressi tasumise kohustust ega suurust märgitud. Kostjate vastusest hagile saab järeldada, et liisinguvõtja mõistis lepingut selliselt, et tal tuleb tasuda nii sõiduki väljaostu kui ka intressimakseid vastavalt graafikule, mida ta sõiduki hagejale tagastamiseni ka tegi. Lepingus puudub mistahes viide sellele, et lepingu sõlmimise järgset kahte kuud käsitletakse poolte kokkuleppel maksepuhkusena. Puuduvad tõendid, et hageja oleks liisinguvõtjat hagiavalduses käsitletud maksepuhkusest ja graafikuvälisest intresside juurde arvestamisest maksepuhkuse aja eest lepingu erakorralisel ülesütlemise korral lepingu sõlmimisel eraldi teavitanud ja kostja I ei ole ei lepingu sõlmimisel ega selle lõpetamisel sellest nii ka aru saanud. Juhul kui seda perioodi aga maksepuhkusena käsitleda, siis tulenevalt eelviidatud VÕS § 29 sätetest ja lepingu üldtingimustest sisaldub intress maksepuhkuse aja eest graafikus toodud intressimaksetes, mida on lükatud kahe kuu võrra edasi ja mille eest on kostja I kuni lepingu lõpetamiseni tasunud, v.a jaanuarikuu intressisumma. Järelikult puudub hagejal õiguslik alus lepingu erakorralisel ülesütlemisel lisada maksegraafikule täiendav intress kahe kuu eest ja vastav nõue tuleb summas 96,67 eurot jätta rahuldamata.
38.VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja nõuab liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulude 120,95 eurot, mis seisnevad sõiduki müügikuludes 40,95 eurot ja sõiduki hoiustamiskuludes 84 eurot. Hageja on esitanud nõuete tõendamiseks arved, hinnakirja (I kd lk 59, 60, 64) ja liisinguandja müügiplatsi üürilepingu (II kd lk 36).
39.Esitatud arvetest nähtub, et need on koostanud OÜ Mogo kostjale I sõiduki hoiustamiskulude ja müügikulude hüvitamise kohta 04.05.2017. Nõuete loovutamise lepingutest nähtuvalt loovutas OÜ Mogo oma nõude kostjate vastu koos kõrvalnõuetega Creditreform Eesti OÜ-le 22.06.2016 lepinguga (allkirjastatud 22.06.16 ja 28.06.2016) ning Creditreform Eesti OÜ edasi hagejale 29.06.2016 lepinguga (allkirjastatud 28.06.16 ja 29.06.16) (volikiri hageja esindamiseks on väljastatud Creditreform Eesti OÜ-le 20.04.2016 (I kd lk 44-45, 50, 56-57)), seega ligikaudu 11 kuud varem, mistõttu ei olnud OÜ-l Mogo enam antud nõudeid kostjate vastu. Järelikult ei too OÜ Mogo arved kaasa õiguslikke tagajärgi. Kohtule esitatud arvete aluseks oleval hinnakirjal, mis on välja prinditud 05.06.17 puuduvad kõik rekvisiidid, mille alusel saaks kohus järeldada, et antud hinnakiri kehtis ja oli 04.02.2015 sõlmitud lepingu osaks. Hageja viidatud lepingu punktist 9.2.1. seda järeldada ei saa ja kostjatega sõlmitud lepingu dokumentide hulgas hinnakiri puudub. Ka liisinguandja OÜ Mogo müügiplatsi üürilepingust, mille puhul on tegemist raamlepinguga, mitte käesoleva liisingueseme hoiustamiseks sõlmitud lepinguga, ei nähtu lepingu sõlmimise aega ega kehtivuse perioodi, mistõttu ei ole hageja tõendanud, et üürileping kehtis liisingulepingu ülesütlemise ajal ja sõidukit antud platsil tegelikult ka hoiustati. Seega ei ole hageja lisakulude kandmist tõendanud, mistõttu tuleb lisakulude 120,95 euro nõue jätta rahuldamata.
40.Hagejal on õigus tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ja § 113 lg-st 1 nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Hageja on esitanud viivisenõude liisingulepingu
ülesütlemise järgselt tasuda jäänud väljaostumaksetelt alates 10.03.2016 kuni 22.11.2018 kuni nõude täitmiseni määras 0,10% tasumata summalt päevas, mis ei põhine seadusel ega lepingul. Lepingu punktist 8.3 nähtuvalt on poolte vahel kokkulepitud viivise määraks 0,5% päevas. Hageja on 02.03.2016 nõudeavalduses kostjale (I kd lk 79) andnud 7 päevase tähtaja võlgnevuse tasumiseks avalduse kättesaamisest ja märkinud, et tal on VÕS § 113 lg 1 ja liisingulepingu alusel õigus nõuda viivist 0,1% võlgnetavalt summalt. Nõudeavaldus on väljastatud kostjatele 4.03.2016 e-kirjaga (I kd lk 80) ning arvestades kostjate 06.03.2016 vastust nõudekirjale (I kd lk 81) kätte saadud hiljemalt järgneval päeval, mistõttu tuleb 7päevast tähtaega lugema alates 6.03.2016 ning viivist arvestama hakata alates 13.03.2016.
41.VÕS § 13 lg-st 1 tulenevalt võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel. Hageja ei ole esitanud tõendeid lepingu p 8.3 muutmise kohta ning 02.03.2016 kostjatele saadetud nõudeavaldus lepingu muutmise dokumendiks ei ole, mistõttu ühepoolne lepingu p 8.3 muutmine ei too kostjatele kaasa õiguslikke tagajärgi. Kohus tuvastas eelpool, et kostjatelt tuleb välja mõista liisingulepingu ülesütlemise järgselt tekkinud lisakulu 423,61 eurot, siis tuleb põhinõudelt 423,61 eurot välja mõista viivis vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrale alates 13.03.2016 kuni põhinõude täitmiseni. Seejuures on sissenõutavaks muutunud viivis kohtuotsuse avaldamise seisuga 1032 päeva eest 95,81 eurot.
42.VÕS § 1131 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kostjatele on nii enne nõude loovutamist kui ka pärast seda saadetud teateid võla kohta, mida tõendavad nõudekirjad (I kd lk 42, 43, 47, 85, 88, 90-91) seega on hagejal seadusest tulenevalt õigus nõuda 40 euro kulutuste hüvitamist. Kuivõrd kostjate omaksvõtu alusel on välja mõistetud 10 eurot, siis tuleb täiendavalt välja mõista 30 eurot sissenõudmiskulude hüvitamiseks.
43.VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse ees. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vastutab käendaja kohustuse ees täies ulatuses. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
44.Käenduslepinguga nr G04022015/0085 (I kd lk 39) on tõendatud, et liisinguandja ja kostja II sõlmisid 04.02.2015 kostjaga I sõlmitud lepingust tulenevate kõigi nõuete tagamiseks käenduslepingu, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja II solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse maksimummääras 4555,44 eurot. Käenduslepingus on kostja II vastutuse piirmäär suurem käesolevas hagis esitatud nõuetest, mistõttu vastutab kostja II mõlemast lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise eest täies ulatuses.
45.VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud ja tõendatud osaliselt ning kostjatelt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 455,87 eurot ja viivis
põhinõudelt 423,61 eurot vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrale alates 13.03.2016 kuni põhinõude täitmiseni, millest sissenõutavaks muutunud viivis on kohtuotsuse avaldamise seisuga 95,81 eurot. Menetluskulude jaotus
46.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on seisukohal, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt ligikaudu pooles ulatuses, siis tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda ning puudub vajadus menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks vastavalt TsMS §-s 174 sätestatule.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.