2-18-9785/8 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.Tartu Maakohus rahuldas 7. septembri 2018 tagaseljaotsusega hagi osaliselt ning mõistis A. Grigorjevalt välja BB Finance OÜ kasuks võlgnevuse 1378,81 eurot, intressi 152 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 148,68 eurot ja alates 27. juunist 2018 viivise tasumata põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude, s.o 1378,81 euro tasumiseni, kusjuures viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega 148,68 eurot ei tohi ületada põhivõlgnevust 1378,81 eurot. Maakohus jättis hagi rahuldamata 26. juuni 2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 711,83 eurot ja alates 27. juunist 2018 edasiulatuva viivise lepingujärgses määras 0,12% päevas nõuetes. Menetluskulud jättis maakohus 62% ulatuses kostja ja 38% ulatuses hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 232,50 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 232,50 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hagi õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Poolte leping on sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Riigikohus on selgitanud (3-2-1-25-16, p 13), et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Pooled on kokku leppinud viivisemääras 46,3% aastas, mis on enam kui viis korda suurem seadusjärgsest, VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud, viivisemäärast, mis viivise arvestamise ajal oli 8% aastas. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiv kahju on ebaproportsionaalselt väike, võrreldes viivisenõude suurusega. Eelnevast tulenevalt on lepinguline viivisemäär VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine ning hagejal on võimalik nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses. Kasutades viivisekalkulaatorit (www.viivisekalkulaator.ee), on seadusjärgses määras viivis perioodi 20.02.2017–26.06.2018 eest 148,68 eurot. Lisandub alates 27.06.2018 viivis tasumata põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni, kusjuures lähtudes kohtupraktikast ei tohi viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega 148,68 eurot ületada põhivõlgnevust. Kohus jaotas menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, s.o 62% ulatuses jättis kohus menetluskulud kostja ja 38% ulatuses hageja kanda. Hageja põhjendatud menetluskuludeks on riigilõiv 275 eurot ja õigusabikulu 100 eurot, kokku 375 eurot, millest vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 232,50 eurot. Tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulu taotletud suuruses (s.o 970 eurot). Arvestades hagihinda, avalduse vormi, tõendeid ning asjaolu, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas ja asi lahendatakse tagaseljaotsusega, pidas kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks 100 eurot. Arvestades, et kostja menetluses ei osalenud, ei saa tal menetluskulusid tekkinud olla. Seega ei määranud kohus kindlaks hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude suurust.

otsuse tegemist, millega mõista A. Grigorjevalt BB Finance OÜ kasuks täiendavalt välja viivis kuni hagiavalduse esitamiseni 711,83 eurot ja alates 27. juunist 2018 edasiulatuv viivis lepingujärgses määras 0,12% päevas. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda ja rahuldada hageja menetluskulude nõue täies ulatuses, st mõista kostjalt täiendavalt välja esindustasu maakohtus 870 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus valesti kohaldanud VÕS § 42 lg-t 1 ja lg 3 p 5. Praegusel juhul ei saa viivisemäära lugeda tüüptingimuseks, kuivõrd intressimääras lepitakse lepingu üldtingimuste kohaselt laenusaajaga kokku personaalses laenulepingus; 2) kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse VÕS § 113 lg-st 1 ja § 415 lg-st 1 tulenevalt viivise määraks lepinguline intressimäär. Riigikohus on leidnud (3-2-1-120-08), et tarbijakrediidilepingu puhul on võlausaldajal õigus nõuda viivist samas suuruses, mis on lepingus kokku lepitud intressimäär (juhul kui see on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär); 3) ei kohaldu praeguses asjas Riigikohtu seisukohad tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16. Asjas nr 3-2-1-25-16 ei olnud lepingus kokku lepitud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras; 4) läheks seadusjärgse viivisemäära kohaldamine olukorras, kus lepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, vastuollu VÕS § 113 lg 1 ja § 415 lg 1 mõtte ning viivise eesmärgiga. Viivisel on lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka sanktsiooniline eesmärk. Juhul kui viivis oleks madalam lepingujärgsest intressimäärast, ei kallutaks viivis võlgnikku oma kohustusi täitma; 5) tuleb VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi viivise mõistlikkus kindlaks teha konkreetset olukorda arvestades, mistõttu ei ole võimalik etteulatuvalt määrata kindlaks universaalset „mõistlikku viivisemäära“. Kohus ei põhjendanud, miks on poolte kokkulepitud intressimäär (mida kohaldatakse ka viivisemäärana) asjaolusid arvestades ebamõistlikult kõrge ning hageja viivisenõue tühine; 6) ei ole Riigikohtu seisukohad tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 viivisemäära piiramise kohta põhjendatud. Viivise mõistlikkus on kohtupraktikas tagatud viivise kogusumma piiramisega põhivõlaga. Arvestades viivise eesmärki, ei ole põhjendatud võlgniku kahekordne kaitse. Riigikohtu seisukoht on meelevaldne ega tugine statistilistele näitajatele, mille järgi on vabal turul kujunenud krediitide kulukuse määr oluliselt üle 24%. Kohtute poolt viivisemäära meelevaldne piiramine rikub ettevõtlusvabadust. Riigikohtu selline hinnang sai olla kohane üksnes kohtuasjas nr 3 2-1-25-16; 7) on kohus määranud ebaõigesti hageja õigusabikulu suuruseks 100 eurot. Esitatud hagiavaldus ei ole tavapärane massnõude hagi. Hagiavalduses on põhjalikult käsitletud viivisemäära tarbijakrediidilepingutes. OÜ Julianuse Õigusbüroo osutab teenust hinnaga 120 eurot tunnis ilma käibemaksuta, millist tasumäära on Riigikohus lugenud tavapäraseks. Esindaja ajakulu oli 8,08 tundi, sh kliendiga kohtumine ja alusdokumentide analüüs 2,5 tundi ning hagiavalduse koostamine 5,58 tundi.

7.Lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramine on kohtu diskretsiooniotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud põhjendusega, et maakohus on õigusabikulude suuruse kindlaksmääramisel ületanud diskretsiooni piire ning maakohtu poolt kindlaksmääratud hageja lepingulise esindaja kulude suurus 100 eurot ei ole kooskõlas õigusabile kulunud aja ja keerukusega. Maakohtule esitatud taotluse kohaselt palus hageja mõista kostjalt välja õigusabikulude katteks 970 eurot. Apellatsioonkaebuses hageja täpsustas maakohtule esitatud taotlust ning selgitas, et õigusabile on kulunud kokku 8,08 tundi ning tunnimäära suuruseks on 120 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kuna hageja lepingulise esindaja õigusabi on piirdunud hagiavalduse koostamise ja selle juurde tõendite (leping ja ülesütlemisteade) kogumisega, siis ei ole taotletud õigusabikulude suurus põhjendatud. Tegemist ei ole õiguslikult keeruka vaidlusega ning vaidlusaluste asjaolude ja tõendite maht on tavapärasest väiksem. Kuivõrd seadust kohaldab kohus, siis põhjendatud ja vajalike õigusabikulude kindlakstegemisel on eelkõige oluline nende asjaolude esiletoomine, mille põhjal teeb kohus kindlaks, kas hageja nõue on põhjendatud või mitte. Hageja märgitud õigusteenuse tunnihind 120 eurot on kooskõlas kohtupraktikaga. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud 2 tunni ulatuses kokku summas 240 eurot. Hageja menetluskulude suurus on kokku 515 eurot (riigilõiv 275 eurot + õigusabikulu 240 eurot) ning arvestades hagi rahuldatud ulatust 62%, tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja mõista 319,30 eurot. Ringkonnakohus leiab, et menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt määrab ringkonnakohus ise kindlaks õigusabikulude suuruse ega kohalda seejuures TsMS § 657 lg-t 2.