14. detsember 2018, Tallinn, kohtu kantselei kaudu
Tsiviilasja number
2-16-126181
Tsiviilasi
Luminor Bank AS hagi XX vastu käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 5. juuli 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
7 144,24 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): Luminor Bank AS (endise ärinimega Aktsiaselts DNB Pank, registrikood 11315936), lepinguline esindaja Cärolin Markus Kostja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata kostja 15. augusti ja 29. novembri 2018 taotlused täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks ning 28. novembri 2018 ekspertiisitaotlus.
2.Täpsustada Harju Maakohtu 5. juuli 2018 otsuse resolutsiooni sõnastust menetluskulude jaotuse ja hagi kostja XX suhtes lahendamise osas, aga ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.
4.Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja XX kanda ja mõista temalt välja seni veel tasumata riigilõiv vastavalt kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS
1.Rahuldada hagi kostja XX suhtes osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt XX hageja Luminor Bank AS kasuks võlgnevus 3 572,12 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 27. september 2016 – 29. detsember 2016 eest 811,37 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis arvestatuna 3 452,65 eurolt määraga 0,25% päevas alates 30. detsembrist 2016 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2 741,63 eurot.
3.Jätta rahuldamata hageja nõue kostja XX vastu 19,12 euro ulatuses.
4.Jaotada apellatsioonimenetlusele eelnevad seni jaotamata menetluskulud nii, et jätta nii hageja kui ka kostja XX menetluskulud 99,57% ulatuses kostja XX kanda ja 0,43% ulatuses hageja kanda.
5.Apellatsioonimenetluse ja ringkonnakohtu 31. augusti 2018 määruse vaidlustamisega seonduvad kulud jätta kostja XX kanda.
6.Mõista kostjalt XX Eesti Vabariigi kasuks välja apellatsioonkaebuselt tasuda tulnud riigilõivu veel tasumata osa 375,57 eurot, mis tuleb tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Eelmises lauses märgitud summalt tuleb otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse seni veel määramata osas vajadusel kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Luminor Bank AS (endise ärinimega Aktsiaselts DNB Pank, hageja) esitas
7.novembril 2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse FORS LOGISTICS OÜ (edaspidi „põhivõlgnik“) ja XX (kostja) vastu 3 572,12 euro nõudes. Kostja ja põhivõlgnik esitasid hageja nõudele vastuväite, mistõttu anti nõue üle Harju Maakohtule (edaspidi „maakohus“) menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 29. detsembril 2016 maakohtule hagi põhivõlgniku ja kostja vastu. Ta palus välja mõista põhivõla 3 572,12 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 811,37 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise määraga 0,25% päevas alates 30. detsembrist 2016 kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2 741,63 eurot. Hageja põhjendas oma nõudeid järgmiste väidetega: -
-
-
hageja liisinguandjana ja põhivõlgnik liisinguvõtjana sõlmisid 11. mail 2015 liisingulepingu nr 363239 (edaspidi „liisinguleping“), mille alusel kohustus hageja liisinguvõtja soovil omandama haagise Krone SDP 27 (väljalaskeaasta 2008, tehasetähis WKESD000000422306, edaspidi „haagis“), ning andma selle liisingulepingu kehtivuse perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse; hageja ja kostja sõlmisid 11. mail 2015 käenduslepingu nr 363239 (edaspidi „käendusleping“), millega kostja kohustus tagama kõiki liisingulepingust tulenevaid liisinguvõtja kohustusi temaga solidaarselt maksimumsummas 10 139,27 eurot; maksete tegemisel oli liisinguvõtja kohustatud lähtuma maksegraafikust, poolte kokkuleppest ja liisingulepingu alusel väljastatud arvetest; 2 (10)
-
-
-
-
põhivõlgnik ei täitnud liisingulepingust tulenevaid maksekohustusi korrektselt, mistõttu ütles hageja liisingulepingu 10. mai 2016 avaldusega üles; pärast haagise valduse taastamist alustas hageja haagise võõrandamisprotsessiga;
5.augustil 2016 koostas LKW Trucks OÜ (edaspidi „LKW“) haagise hindamisakti ja soovitas haagise müüki suunata alghinnaga 1 800 eurot (lisandub käibemaks); haagis oli halvas seisukorras, millest johtuvalt suunati haagis veebiportaalis www.auto24.ee müüki hinnaga 2 600 eurot (lisandub käibemaks); hageja tegi 31. augusti 2016 e-kirjaga kostjale ettepaneku võtta osa haagise müügiprotsessist ja tegi ka teatavaks müügikuulutuse veebilehe aadressi; hageja müüs haagise 26. septembril 2016 LKW-le hinnaga 2 200 eurot (lisandub käibemaks), mis tuleb liisingulepingule kohaldatavate hageja üldtingimuste järgi lugeda haagise väärtuseks selle tagastamise ajal; hageja saatis 27. septembril 2016 põhivõlgnikule ja kostjale teatised, et haagise võõrandamisest saadud rahasumma ei katnud liisingulepingu järgselt tasumisele kuuluvaid summasid, mistõttu on liisinguvõtja ja kostja kohustatud täiendavalt hüvitama 3 572,12 eurot; liisingulepingu ülesütlemise seisuga oli haagise jääkmaksumus (haagise omandamiseks tehtud hüvitamata kulutused) 4 719,42 eurot ilma käibemaksuta. Hagejale on tasumata 28. märtsil, 28. aprillil ja 28. mail 2016 tasumisele kuulunud maksed 643,20 eurot, sh põhiosamaksed 442,75 eurot, intress 47,14 eurot, viivis 72,33 eurot ja kaskokindlustusmaksed 80,98 eurot. Hageja kandis valduse taastamiseks kulu 277,50 eurot ja haagise võõrandamise kulu 132 eurot; kostja võlgnevus hageja ees kujuneb järgnevalt: 2 200 eurot (müügihind) – 72,33 eurot (viivis) – 277,50 eurot (valduse taastamise kulu) – 132 eurot (müügiprotsessi kulu) – 47,14 eurot (intress) – 442,75 eurot (põhiosa) = 1 228,28 eurot; 4719,42 eurot (lepingujärgne jääkmaksumus) – 1228,28 eurot = 3 491,14 eurot; saadud summa 3491,14 eurot + 80,98 eurot (tasumata kaskokindlustusmaksed) = 3 572,12 eurot.
2.Maakohus rahuldas hagi põhivõlgniku ja kostja suhtes 23. jaanuari 2017 tagaseljaotsusega, mille peale kostja esitas eduka kaja, aga põhivõlgniku suhtes on tagaseljaotsus jõustunud. Menetluskulud jättis maakohus tagaseljaotsuses solidaarselt põhivõlgniku ja kostja kanda ning mõistis hageja kasuks välja menetluskuluna 475 eurot (riigilõiv).
3.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
hageja müüs haagise põhjendamatult madala hinnaga ja tekitas ise endale müügikahju; hageja ei tõendanud haagise väärtust selle hagejale tagastamise hetkel; kostja ei nõustu, et haagis oli kõver; saades hagejalt 1. septembril 2016 kirja, milles teatati, et liisinguleping on üles öeldud ja haagist müüakse hinnaga 2 600 eurot (lisandub käibemaks), reageeris kostja sellele koheselt ja saatis hagejale vastuse, milles märkis, milliste hindadega turul analoogseid haagiseid müüakse; internetilehekülje autoplius.lt väljavõtte kohaselt on sama haagise müügikuulutuses märgitud hinnaks 4 200 eurot. See tähendab, et haagis müüdi LKW-le liiga odavalt; internetileheküljelt auto24.ee 20. märtsil 2017 tehtud väljatrükist nähtuvalt on 2008. väljalaskeaastaga haagise Krone SDP 27 turuhind väljatrüki tegemise ajal 5 300 eurot (lisandub käibemaks). Seetõttu pidi haagise turuhind selle tagastamise hetkel olema kõrgem, kui haagise müügihind 2 200 eurot (lisandub käibemaks); ülesütlemine vabastab lepingupooled kohustuste täitmisest. Seega pole hagejal peale liisingulepingu ülesütlemist võimalik nõuda kindlustuskulu hüvitamist. 3 (10)
MAAKOHTU OTSUS
4.Maakohus rahuldas hagi kostja vastu 5. juuli 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt. Menetluskulud jättis maakohus 99,57% ulatuses kostja kanda ning 0,43% ulatuses hageja kanda. Maakohus otsustas määrata menetluskulud rahaliselt kindlaks edaspidi.
4.1.Maakohus sedastas, et puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: -
-
-
-
hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 11. mail 2015 liisingulepingu, mille ese oli haagis; liisingulepingule kohalduvad liisingulepingu tingimused kapitalirendi tingimustel; hageja ja kostja sõlmisid 11. mail 2015 käenduslepingu, mille kohaselt kostja vastutab solidaarselt põhivõlgnikuga liisingulepingust tulenevate kõigi kohustuste täitmise eest maksimumsummas 10 139,27 eurot; hageja edastas 10. mail 2016 põhivõlgnikule ja kostjale teatise liisingulepingu ülesütlemise kohta, milles teatas, et ütleb liisingulepingu üles 14 päeva jooksul pärast teatise saamist; liisingulepingu ülesütlemise ajaks oli põhivõlgnikul tasumata 28. märtsil, 28. aprillil ja
28.mail 2016 tasuda tulnud põhiosa maksed 442,75 eurot ja intress 47,13 eurot, viivituse tõttu oli tekkinud viivise maksmise kohustus summas 72,33 eurot; haagise lepingujärgne jääkmaksumus oli lepingu ülesütlemise ajal 4 719,42 eurot; haagis müüdi 26. septembril 2016 hinnaga 2 200 eurot (lisandub käibemaks).
4.2.Liisinguleping vastab võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 tunnustele. Liisinguleping on VÕS § 401 lg 2 järgi ühtlasi krediidileping. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millises ulatuses peab kostja käendajana hüvitama hagejale kui liisinguandjale lepingu ülesütlemise tõttu tekkinud kulud VÕS § 367 järgi.
4.3.Hageja tugineb nõudesumma arvestamisel liisingulepingu üldtingimuste p-le 12.5 ja p 12.6 alapunktile b. Maakohus leidis, et need on tüüptingimused, mis on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi põhivõlgnikku ja kostjat ebamõistlikult kahjustavad ning seetõttu tühised. Erinevalt VÕS § 367 lg-st 3 on viidatud tingimuste kohaselt liisingueseme võõrandamise tulemusena saadud rahasumma võrdne liisingueseme turuhinnaga (p 12.5). Ebamõistlik kahjustamine seisneb selles, et tüüptingimusega on kogu liisingueseme võõrandamise hinnarisk pandud liisinguvõtjale ja käendajale.
4.4.Kuivõrd üldtingimuste p 12.5 on tüüptingimusena tühine, lähtus maakohus hageja hüvitusnõude arvestamisel VÕS § 367 lg 3 järgi haagise väärtusest selle tagastamise ajal. Väärtuse määramisel juhindus kohus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 65. Haagise valdus pidi taastatama ajavahemikul mai–juuli 2016. Kumbki pool ei taotlenud haagise väärtuse tõendamiseks ekspertiisi tegemist, mistõttu määras kohus haagise turuhinna kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 lg 2 järgi siseveendumuse kohaselt. Kuna tagastatud haagisel esinesid puudused, siis ei saa lähtuda turuhinna leidmisel auto24.ee väljavõtetest, sest see ei võimalda arvesse võtta konkreetse haagise puudusi. Põhjendatud ei ole haagise turuhinna määramisel lähtuda ka LKW hindamisaktist, sest koostaja soostus haagise ostma tegelikult kallima hinnaga. Kostjal oli piisavalt aega otsida võimalusi haagise kallimalt müümiseks. Samas kostja ei tõendanud, et ta esitas hagejale andmeid ostja kohta, kes ostnuks haagise kõrgema hinnaga kui 2 200 eurot. Seetõttu luges maakohus haagise turuhinnaks ja väärtuseks selle tagastamise hetkel 2 200 eurot (lisandub käibemaks), millise hinnaga pidas LKW mõistlikuks haagis omandada. Lähtudes haagise lepingulisest jääkmaksumusest (4 719,42 eurot) ja väärtusest hagejale tagastamise ajal (2 200 eurot) kujuneb hageja müügikahjuks 2 519,42 eurot ( = 4719,42 – 2200). 4 (10)
4.5.Maakohus tuvastas, et liisinguleping öeldi üles ennetähtaegselt 10. mai 2016 ülesütlemisavaldusega. Pooled ei vaielnud selle üle, et leping lõppes 11. juuniks 2016. Kuni lepingu ennetähtaegse ülesütlemise ajani oli liisinguvõtja kohustuseks tasuda hagejale liisingumakseid ja muid liisingulepinguga seotud makseid, sh eespool vaidlustamata asjaoluna märgitud tasumata osamaksed 442,75 eurot, intress 47,14 eurot ja viivis 72,33 eurot. Kostja ei esitanud vastuväiteid nõudele hüvitada vara valduse taastamise kulu 277,50 eurot ja müügiteenuse kulu 132 eurot. Need summad tuleb hagejale VÕS § 367 lg 4 alusel hüvitada. Hageja nõuab kaskokindlustuse maksete hüvitamist summas 80,98 eurot, millest osasumma 43,69 eurot hõlmab ajavahemikku kuni liisingulepingu lõppemiseni ja 31,29 eurot perioodi 11. juuni–1. september 2016. Kostja vaidles vastu ainult teisele osasummale. Kuigi õige on kostja seisukoht, et liisingulepinguga lõppesid lepingust tulenevad kohustused tasuda liisingumakseid, on nimetatud kahju põhjuslikus seoses kostja lepingu rikkumisest hagejal maksete tasumisest tekkinud kuluga ja kindlustuskulu 37,29 eurot kuulub väljamõistmisele VÕS § 115 lg 1 alusel. Kui põhivõlgnik ei oleks lepingut rikkunud ja hageja ei oleks pidanud seda üles ütlema, oleks hageja saanud vastavate maksete tasumist nõuda liisinguvõtjalt. Seega tuleb kostjalt välja mõista 3 572,12 eurot (sh müügikahju 2 519,42 eurot, tasumata osamaksed 442,75 eurot, intress 47,14 eurot, viivis 72,33 eurot, kaskokindlustusmaksed 80,98 eurot, vara valduse taastamise kulu 277,50 eurot ja müügiteenuse kulu 132 eurot).
4.6.Viivise nõude kohta märkis maakohus järgmist. Võlgnevus kogusummas 3 572,12 eurot sisaldab viivist 72,33 eurot ja intressi 47,14 eurot, seega on viivise arvutamine põhjendatud üksnes summalt 3 452,65 eurot ( = 3572,12 – 72,33 – 47,14). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise määraga 0,25% päevas summas 811,37 eurot ning viivise 3 452,65 eurolt määraga 0,25 % päevas alates 30. detsembrist 2016 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2 741,63 eurot.
4.7.Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.
POOLTE SEISUKOHAD
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi tema suhtes rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
5.1.Esiteks ja üldiselt heidab kostja maakohtule ette tõenditele väära hinnangu andmist ja ekspertiisi määramata jätmist. Samas ei tugine kostja väitele, et ta oleks maakohtus taotlenud ekspertiisi. Kostja ei esitanud kaebuses ekspertiisitaotlust, aga esitas selle 28. novembri 2018 menetlusdokumendi lisana.
5.2.Teiseks olid haagisel puudused juba siis, kui hageja andis selle põhivõlgniku kasutusse. Põhivõlgnik rentis haagist 2015. aasta alguses OÜ-lt Noimak, kes liisis seda omakorda hagejalt, aga oli viivituses liisingumaksete tasumisega. Hageja ise tegi põhivõlgnikule ettepaneku sõlmida hageja ja põhivõlgniku vahel liisinguleping. Seega peaks hagejal olema hindamisakt, kus on nähtav, et haagisel oli kõik samad kahjustused juba varem.
5.3.Kolmandaks hindas maakohus haagise väärtuse valesti. Ta jõudis ekslikult järeldusele, et veebilehe autoplius.lt väljavõtted ei kinnita, et portaalis müügis olev haagis on praeguses asjas vaidlusalune haagis. Haagis oli paremas seisukorras, st seda ei oleks pidanud müüma pelgalt metalli hinnaga. LKW polnud sõltumatu firma hindamise läbiviimiseks, vaid hageja koostööpartner, kelle eesmärk oli võimalikult kiire ja madala hinnaga tehing haagisega. Praegu on võrreldavad haagised müügis kõrgema hinnaga, aga kuna ajas sõidukite hind langeb, siis osutab ka see, et hageja müüs haagise liiga odavalt. 5 (10)
5.4.Neljandaks on ekslik maakohtu järeldus, et kostjal oli piisavalt aega otsida võimalusi haagise müümiseks kallima hinnaga. Kuna hageja võttis haagise parklast ära, avaldas müügikuulutuse ja määras hinna, siis oli kostjal võimatu leida ostjat, kes nõustuks maksma haagise eest rohkem. Olukorras, kus hageja avaldas odava hinnaga müügikuulutuse, ei soovinud keegi haagist kallimalt osta.
5.5.Viiendaks ei nõustu kostja maakohtu arvutustega (vt eespool p 4.5 viimane lõik ja p 4.6). Neis viidatud kulusid oleks saanud vältida, mh ei oleks hüvitamata jääkmaksumuse nõuet üldse tekkinud, kui haagis oleks müüdud vastavalt turuhinnale.
5.6.Kuuendaks on põhjendamatu maakohtu välja mõistetud viivis, sest menetlus viibis kostjast mitteolenevatel põhjustel. Viivist perioodi eest 27. septembrist – 29. detsembrini 2016 ja alates 30. detsembrist 2017 tuleks vähendada nullini. Lisaks palub kostja võtta arvesse, et tema suhtes juba toimub sundtäitmine ja hageja on osa raha kätte saanud. Ka see õigustab viivise vähendamist.
5.7.Seitsmendaks palub kostja tunnistada käendusleping tühiseks. Hageja rikkus vastutustundlikku laenamise põhimõtet ja kostja pandi käenduslepingu allkirjastamisel sundolukorda.
6.Hageja vaidleb kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata, aga täpsustada tuleb selle resolutsiooni sõnastust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
8.Esmalt tuleb käsitleda praeguse apellatsioonimenetluse ulatust.
8.1.Maakohtu 23. jaanuari 2017 tagaseljaotsus on põhivõlgniku suhtes TsMS § 456 lg 3 alusel jõustunud, seda nii hagi rahuldamise ulatuse kohta tehtud otsustuse, raha väljamõistmise kui ka menetluskulude jaotamise ja kindlaksmääramises osas. Kostja suhtes tagaseljaotsus TsMS § 418 lg 1 tõttu ei jõustunud. Praegu on vaidlus üksnes kostja kohustuste üle.
8.2.Kuigi kostja märkis, et vaidlustab maakohtu otsuse tervikuna, siis puudub kostjal huvi vaidlustada hagi osalist rahuldamata jätmist, st 19,12 euro välja mõistmata jätmist. Samuti ei saa kostja kaevata selle peale, et 0,43% menetluskuludest jäid hageja kanda. Nendes osades on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud (vrd nt Riigikohtu
8.veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-16, p 11 teine lõik).
8.3.Eelnevast tuleneb, et ringkonnakohus kontrollib, kas kaebuse väited annavad alust vähendada kostjalt hageja kasuks välja mõistetud summat või jätta see üldse välja mõistmata, samuti kas tuleks vähendada kostja osa menetluskulude kandmisel.
9.Juhindudes TsMS § 442 lg-st 5 lahendab kohus otsusega kostja menetluslikud taotlused.
9.1.Kostja esitas koos kaebusega 4 lisa (kaebusega samas failis, erinevad ekraanitõmmised kuuel leheküljel). Kostja ei põhjendanud viidatud lisade esitamist alles apellatsioonimenetluses. Samuti ei tugine kostja kaebuses väitele, et maakohtu otsus oleks olnud üllatuslik või maakohus oleks rikkunud selgitamiskohustust.
9.2.Lisaks esitas kostja 29. novembril 2018 veel 11 dokumenti, mille kohta märkis eelmise kuupäeva menetlusdokumendis, et ta soovib tõendada 23. jaanuari 2017 tagaseljaotsuse alusel tema konto debiteerimist ja raha tagastamata jätmist.
9.3.Kostja viitas kaebuses võimalikule ekspertiisile ja esitas 28. novembri 2018 taotluse eksperdi määramiseks. Kostja soovis eksperdile küsimuse esitamist haagise reaalse ja õiglase väärtuse kohta 26. septembri 2016 seisuga ning tegi ettepaneku määrata eksperdiks RM. 6 (10)
9.4.Hageja vaidles kaebuse taotlustele vastu, aga täiendavatele taotlusetele ei vastanud.
9.5.Ringkonnakohus leiab, et kõik alapunktides 9.1–9.3 refereeritud taotlused tuleb jätta TsMS § 652 lg-te 3 ja 4 alusel rahuldamata. Kostja ei esitanud samu taotlusi maakohtule, kuigi vaidluse ulatus oli selge juba seal. Samuti ei tugine kostja muudele alustele, mis võimaldaks esitada uusi tõendeid (ja osaliselt ka uusi asjaolusid) alles apellatsioonimenetluses. Ühtlasi ei ole neil põhjustel edukas kaebuse esimene väide ekspertiisi käsitlevas osas. Kostja esitatud täiendavate dokumentaalsete tõendite elektroonilise saatmise tõttu ei ole vaja neid tagastada.
10.TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas õigesti liisingu- ja käenduslepingu sõlmimise ning liisingulepingu ülesütlemise asjaolud, samuti põhivõlgniku rahaliste kohustuste suuruse ja haagise lepingujärgse jääkmaksumuse ülesütlemise aja seisuga. Kaebusega ei ole vaidlustatud lisaks seda, et haagise hagejale tagastamise aeg jääb vahemikku mai–juuli 2016. Neist asjaoludest saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda.
11.Kaebuse esimese väite ülejäänud osa, teist, kolmandat ja neljandat väidet on põhjendatud käsitleda koos, sest need kõik sisaldavad etteheiteid maakohtule VÕS § 367 lg 3 alusel arvesse võetava haagise väärtuse tuvastamisel.
11.1.Maakohtus lähtus õigesti TsÜS §-st 65 ja leidis väärtuse määramiseks haagise turuhinna. Selleks on võimalik hinnata kõiki tõendeid, mida pooled kohtule vastava asjaolu kohta esitasid, sh nii tegelikku müüki kajastavaid dokumente kui ka müügikuulutusi (vt kokkuvõtvalt nt Riigikohtu 6. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 28 teine lõik).
11.2.Kuna VÕS § 367 lg 1 alusel on esitatud liisinguandja nõue liisinguvõtjaga solidaarselt vastutava käendaja vastu, siis peab hageja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama kulutuste hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud, sh haagise väärtuse selle talle tagastamise hetkel. Liisinguandja esitatud ja tõendatud liisingueseme väärtusele vastuväite esitanud liisinguvõtja peab omakorda tõendama, et liisingueseme väärtus oli selle tagastamise hetkel selline, nagu tema väidab. Seejuures tuleb arvestada asjaolu, et liisingueseme tagastamise tõttu liisinguandjale on just liisinguandjal paremad võimalused liisingueseme väärtust tõendada (Riigikohtu
18.veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 12 kolmas lõik).
11.3.Hageja tugines LKW hinnangule, aga esitas ka dokumendid haagise tegeliku müügi kohta, millest tervikuna maakohus pidas turuhinna tuvastamisel kõige kohasemaks just müügidokumentidest nähtuvat ilma käibemaksuta hinda. Vaidlust ei ole, et LKW hindas esmalt haagise odavamaks, aga ostis hiljem kallimalt. Kostja väited on suunatud esiteks sellele, et LKW dokumendid pole usaldusväärsed ja teiseks tulnuks lähtuda müügikuulutustest nähtuvast kõrgemast hinnast. Maakohus on neile väidetele piisavalt vastanud. Maakohtu selgitused
7.veebruari 2018 kirjas järgisid eelmises alapunktis 11.2 viidatud seisukohti ja vaidlustatud otsuse p-st 30 nähtub arusaadavalt, kuidas maakohtu siseveendumus kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 kujunes. Ringkonnakohtul puudub alus hinnata tõendeid maakohtust erinevalt.
11.4.Käesoleval juhul ei oma tähtsust, kas haagis oli kahjustatud juba põhivõlgniku kasutusse andmisel. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Varasemaid mõjutusi vara väärtusele tuleks arvesse võtta üksnes juhul, kui need on tingitud liisinguandja enda tegevusest, aga sellistele asjaoludele kostja ei tugine.
11.5.Kostja ei toonud esile ega tõendanud, et hageja ja LKW koostöö oleks mõjutanud haagise turuhinnale antud hinnangut või ostuhinda. Seetõttu ei ole ka sel alusel põhjust maakohtu järelduses kahelda. Pelgalt müügikuulutuse avaldamine ei takista sama eseme müügiks pakkumist kõrgema hinnaga. Lisaks tõendas hageja, et ta pakkus haagist algul müügiks hinnaga 7 (10)
2 600 eurot (lisandub käibemaks). Kui ka eeldada kostja muude väidete õigsust, siis pidanuks õnnestuma selle hinnaga müük koheselt, samuti polnud kostjal takistust korraldada haagise müük ise vähemalt selle hinnaga. Maakohus sedastas põhjendatult, et kostja ei tõendanud ostja andmete esitamist, kes olnuks nõus haagise ostma enam kui 2 200 euroga.
12.Kaebuse viiendat väidet saab ringkonnakohus TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt sisuliselt kontrollida ainult kindlustusmaksete osasumma 37,29 eurot piires. Teistele hageja esile toodud lisakuludele kostja maakohtus vastuväiteid ei esitanud. Samuti ei nähtu kaebusest, et kostja tugineks maakohtu arvutuslikule eksimusele. Summas 37,29 eurot on maakohus hagi õigesti rahuldanud. Ka lepingu lõppemisele järgneval perioodil tuleb liisingulepingu esemeks olev vara kindlustada ja selle kulu peab liisinguvõtja VÕS § 367 lg 4 mõttest tulenevalt hüvitama. Kindlustuslepingute (kohustuslik liikluskindlustus, nn kaskokindlustus) sõlmimise üks eesmärk on liisinguandja kui krediteerija finantshuvide tagamine (Riigikohtu 13. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-3600, p 11.3 teine lõik). Puudub mõistlik põhjendus, miks seda huvi ei tuleks järgida perioodil lepingu lõppemisest lepingueseme võõrandamiseni.
13.Kostja kuues väide käsitleb viivise väljamõistmist ja paralleelselt täitemenetlust. Kumbki osaväide pole edukas.
13.1.Seadusest ei tulene, et kostja ei peaks maksma hagejale viivist juhul, kui menetlus viibib. Menetluse käik ja kestus ei muuda tõsiasja, et kostja on viivituses rahalise kohustuse täitmisega, st kostja vastutus ei olene menetluse kestusest (vrd Riigikohtu 3. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-08, p 13 ja p 17 teine lõik). Seega puudub alus kaaluda viivise vähendamist kostja esile toodud asjaoludel.
13.2.Maakohus rahuldas kostja taotluse täitemenetluse peatamiseks 6. märtsi 2017 määrusega, st ca pooleteise kuu möödumisel tagaseljaotsuse tegemisest. Peatamine oli jõus vähemalt kuni kaja rahuldamiseni 22. augusti 2017 määrusega. Pärast seda ei olnud võimalik tagaseljaotsust kostja suhtes TsMS § 418 lg 1 esimese lause järgi enam täita. Kui vahepealsel ajal ka toimus tagaseljaotsuse viivitamata täitmine, siis saab kostja nõuda vastavate summade tagastamist TsMS § 474 lg 2 alusel, seda nõuet ei lahendata siiski käesoleva tsiviilasja raames. Võimalik täitmine põhivõlgniku vara arvel ei oma tähtsust, sest kostja käendajana ja põhivõlgnik vastutavad VÕS § 145 lg 1 kohaselt solidaarselt (vt Riigikohtu 27. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 19 teine lõik).
14.Seitsmes väide käsitleb käendaja vastutust ja vastutustundliku laenamise põhimõtet, ka neist ei anna kumbki osaväide alust maakohtu otsust muuta.
14.1.Kostja ei vaidlustanud otseselt käenduslepingu sõlmimise asjaolusid. Samuti ei esitanud ta väiteid, mis võimaldaks asuda seisukohale nagu oleks käendusleping vastuolus heade kommete või seadusega, rikuks käsutuskeeldu või oleks näilik. Kostja ei väida, et ta oleks teinud hagejale käenduslepingu tühistamise avalduse, mistõttu ei saa ta tugineda eksimusele või pettusele. Järelikult on maakohus õigesti tuvastanud kehtiva käenduslepingu olemasolu.
14.2.Käendaja saab VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnik, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013 otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐12‐13, p‐d 14–16). Kuigi
26.mail 2016 tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐30‐16 tehtud otsuse p-s 11 märkis Riigikohus ebatäpselt, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, siis tegelikult tal sellist õigust ei ole (Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 52 esimene lõik). Kostja ei tugine sellele, et hageja poleks kostjat piisavalt teavitanud põhivõlgniku majanduslikust olukorrast. Käendaja enda suhtes vastutustundliku laenamise põhimõte ei kehti (ibid p 48). Seetõttu ei ole kõnealusel vastuväitel tähendust hageja nõuete rahuldamisel. 8 (10)
15.Kokkuvõtvalt ei anna ükski kaebuse väidetest alust maakohtu otsust hagi rahuldamise osas tühistada või muuta. Järelikult jääb otsus muutmata ka menetluskulude jaotuse kohta otsustatud protsendimäärade osas. Seoses menetluskulude jaotusega tuleb siiski maakohtu otsuse resolutsiooni täpsustada. Lisaks tuleb jaotada apellatsioonimenetluse kulud.
15.1.Käesolevas asjas on enne käesoleva apellatsioonimenetluse lõppemist läbitud lisaks järgmised etapid: -
-
maksekäsu kiirmenetlus põhivõlgniku ja kostja suhtes; asja lahendamine maakohtus kuni 23. jaanuari 2017 tagaseljaotsuseni, millega ühtlasi lõppes menetlus põhivõlgniku suhtes ja milles otsustati nii seniste menetluskulude jaotus kui ka rahaline kindlaksmääramine – see on jõustunud põhivõlgniku suhtes; määruskaebemenetlus kostja kaja osas, mis lõppes ringkonnakohtu 14. juuli 2017 määrusega, milles menetluskulude jaotust ei otsustatud; sellele järgnenud vaidlus maakohtus hageja ja kostja vahel, mille kohta maakohus tegi vaidlustatud otsuse, kus jaotas ka menetluskulud; kostja määruskaebus ringkonnakohtu 31. augusti 2018 määruse peale, mis tagastati kostjale Riigikohtu 8. oktoobri 2018 määrusega.
15.2.Maakohus ei eristanud kulude kindlaksmääramisel menetluse etappe. Kaja esitamisega seonduvad kulud pidanuks jääma TsMS § 169 lg 2 järgi kostja kanda. Kuna see tähendaks otsuse muutmist kostja kahjuks, siis ei saa ringkonnakohus seda kostja kaebuse alusel teha.
15.3.Tagaseljaotsuse resolutsiooni p 3 järgi jäid menetluskulud solidaarselt põhivõlgniku ja kostja kanda ning p-s 5 määras maakohus hüvitatavad kulud kindlaks rahaliselt. Kuna praegu vaidlustatud otsuses kulude kindlaksmääramist ei otsustatud, siis võib apellatsioonimenetluses omada tähtsust üksnes kulude jaotus.
15.4.TsMS § 165 lg 3 sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. See ei välista ega piira sama paragrahvi lg-s 2 sätestatu kohaldamist. Ringkonnakohus leiab, et kuni põhivõlgniku menetluses osalemise lõppemiseni tekkinud hageja menetluskulude eest vastutavad kostja ja põhivõlgnik TsMS § 165 lg 3 esimese lause alusel solidaarselt, kusjuures kostja vastutus on piiratud vaidlustatud otsuses märgitud määraga. Samas ei saa põhivõlgniku osas enam muuta kulude rahalise kindlaksmääramise lahendit, samuti ei vastuta ta TsMS § 165 lg 2 kohaselt hilisemate, st alates kaja esitamisest tekkinud kostja ja hageja vahelise vaidluse kulude eest. Ühtlasi ei vastuta kostja ja põhivõlgnik teineteise kulude kandmise eest. Neil kaalutlustel tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täpsustada lähtudes sellest, et vaidlustatud otsusega lahendati ainult hageja ja kostja vahelist vaidlust.
15.5.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Sellega on hõlmatud ka kostja võimalikud kulud seoses 31. augusti 2018 määruse vaidlustamisega.
16.Lõpuks tuleb käsitleda kostja kaebuselt tasuda tulnud riigilõivu küsimust.
16.1.Ringkonnakohus võimaldas 31. augusti 2018 määrusega kostjal tasuda riigilõivu osaliselt graafiku alusel. Kokku kuulus kaebuselt tasumisele 475 eurot, millest 397,72 eurot tulnuks tasuda osamaksetega. Otsuse allkirjastamise aja seisuga on kostja tasunud ühe osamakse summas 99,43 eurot ja tasumata on 375,57 eurot ( = 475 – 99,43).
16.2.TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, mh tasumata või vähem tasutud riigilõiv, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kui kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse TsMS § 190 lg 5 esimese lause järgi täies ulatuses välja. Seega tuleb kostjalt eelmises p-s 16.1 saadud vahe riigi kasuks välja mõista. 9 (10)
16.3.Vastavalt TsMS § 179 lg-le 5 peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, v.a juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Arvestades veel tasuda jäänud riigilõivu kogusumma vähenemist senise osamakse võrra, otsuse jõustumiseks eeldatavasti kuluvat aega ja 31. augusti 2018 määruses kostja majanduslike võimaluste kohta tuvastatud asjaolusid, peab ringkonnakohus põhjendatuks, et kostjal ei tule enam jätkata seniste osamaksete tegemist, vaid tasuda veel puuduv osa riigilõivust ühe maksega ühe kuu jooksul alates otsuse jõustumisest.
16.4.TsMS § 179 lg 9 näeb ette, et sama paragrahvi lg-s 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus hoiatab kostjat, et TsMS § 179 lg 6 alusel võib rahandusministri käskkirjaga määratud asutus lahendi sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendiga talle pandud kohustust kohaselt täitnud.
16.5.TsMS § 179 lg 3 kohaselt võib mh sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud ringkonnakohtu lahendi peale menetluskulusid maksma kohustatud isik või Eesti Vabariik rahandusministri käskkirjaga määratud asutuse kaudu esitada määruskaebuse, kui kaebuse hind ületab 64 eurot.
17.Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse ning märgib selles kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Ühtlasi täpsustab ringkonnakohus, et vaidlustatud otsusega lahendati hageja nõuded just kostja suhtes. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.