Tallinn, Sõpruse pst 242 korteriühistu hagi XX vastu võlgnevuse 760,56 euro ja viivise 9,15 euro saamiseks. Menetluskulude kindlaksmääramine
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12. septembri 2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja määruskaebemenetluses): Tallinn, Sõpruse pst 242 korteriühistu (registrikood 80150995) lepinguline esindaja Tatjana Kalin Kostja (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Inna Bodagovskaja
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 12. septembri 2018 määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse menetlemise kulusid ei hüvitata. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu menetluses oli Tallinn, Sõpruse pst 242 korteriühistu (hageja) hagi XX (kostja) vastu 760,56 euro ja viivise 9,15 euro nõudes. Maakohus rahuldas hagi 16. juuli 2018 otsusega osaliselt ning mõistis kostjalt välja 55,56 eurot ja viivise 3,5 eurot. Menetluskuludest jäi 92,7% hageja ja 7,3% kostja kanda. Otsus jõustus 17. augustil 2018.
2.Kostja esitas 19. juunil 2018 maakohtule menetluskulude nimekirja, milles palus mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 4 296,60 eurot (koos käibemaksuga). Kostjale on õigusabi osutatud 32,55 t hinnaga 110 eurot/t (koos käibemaksuga).
3.Hageja esitas 19. juunil 2018 maakohtule menetluskulude nimekirja, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1 375 eurot (ilma käibemaksuta). Hagejale on õigusabi osutatud 12 t hinnaga 100 eurot/t. Hageja palus mõista välja ka viivise alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
MAAKOHTU MÄÄRUS
4.Harju Maakohus rahuldas 12. septembri 2018 määrusega (vaidlustatud määrus) hageja ja kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldused osaliselt, tasaarvestas vastastikku hüvitamisele kuuluvad summad ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise ja viivise.
5.Maakohus pidas hagejale osutatud õigusabitoiminguid ja neile kulunud tööaega üldjoontes põhjendatud ja vajalikuks. Kohus vähendas istungiks ettevalmistumise ja istungil osalemise tööaega (2 t 30 min) ning pidas vajalikuks ja põhjendatuks istungil osalemise aega 1 t ja mõistlikku istungiks ettevalmistumise ajaks 30 min. Kohus vähendas ka kohtu nõudest tuleneva täiendava seisukoha ja tõendite esitamise tööaega (3 t 30 min) kahe tunnini. Kuna tegemist oli tavapärase võlavaidlusega vähendas kohus hageja esindaja tunnitasumäära ja pidas põhjendatuks 90 eurot (käibemaksuta). Seega on hageja kantud vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud 1 030 eurot ( = 9,5 t × 90 + riigilõiv 175 eurot) ilma käibemaksuta.
6.Maakohus pidas kostjale osutatud õigusabitoiminguid ja neile kulunud aega vajalikuks ja põhjendatuks osaliselt. Maakohus jättis välja mõistmata juriidilisele nõustamisele kulunud tööaja (0,66 t), pärast istungit kulunud nõustamisele tööaja (1,32 t), erikontrolli taotluse koostamisele kulunud tööaja (0,75 t) ja vastuhagi koostamisele kulunud tööaja (3,5 t). Maakohus vähendas kostja vastuse koostamisele kulunud tööaega (7,32 t) ja pidas vajalikuks ja põhjendatuks 3 t. Maakohus vähendas tähtaja pikendamise taotlusega tutvumise tööaega ja pidas põhjendatuks 0,1 t. Samuti pidas kohus vajalikuks vähendada hageja seisukoha ja tõenditega tutvumise ja kostja seisukoha koostamise tööaega (10 t) ning pidas põhjendatuks ja vajalikuks 6 t. Kuna tegemist oli tavapärase võlavaidlusega vähendas kohus kostja esindaja tunnitasumäära ja pidas põhjendatuks 108 eurot (koos käibemaksuga). Maakohus määras kostja menetluskulude suuruseks 1 927,80 eurot ( = 17,85 t × 108).
7.Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 75,19 eurot ( = 1030 × 7,3%) ja hagejalt kostja kasuks 1 806,35 eurot ( = 1927,80 × 93,7%). Maakohus tasaarvestas vastavad nõuded ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 1 731,16 eurot. Ühtlasi kohustas maakohus hagejat tasuma väljamõistetud summalt lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
MÄÄRUSKAEBUS
8.Kostja esitas 3. oktoobril 2018 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada osaliselt, st vaidlustatud määruse p-d 3 ja 5–8 ning määrata kindlaks kostja menetluskulude rahaline suurus summas 3 145,56 eurot (koos käibemaksuga) ja mõista see summa hagejalt kostja kasuks koos viivisega välja. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks jättis maakohus põhjendamata hageja seisukoha ja tõendite tutvumise ning kostja seisukoha koostamisele kulunud tööaja kokku 10 t vähendamise 6 t-ni. Hageja esitas
15.mail 2018 tõendeid kokku 291 lehekülge. Seega on põhjendatud ajakulu hageja esitatud tõenditega tutvumiseks 6 t ja kostja seisukoha koostamisele kuulunud 4 t. 2 (4)
Teiseks on vaidlustatud määrus vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, sest kohus jättis välja mõistmata kostja juriidilise nõustamisega (0,66 t) seonduva menetluskulu, aga rahuldas hageja kliendiga nõupidamisega seotud menetluskulude hüvitamise taotluse (4 t + 2 t, hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse p-d 1.1 ja 1.2). Seega palub kostja kohtul välja mõista juriidilise nõustamisega seotud menetluskulud (0,66 t). Lisaks palub kosta välja mõista menetluskulu, mis on seotud nõustamisega pärast kohtuistungit (1,32 t), sest kostja osalemine kohtuistungil ei anna automaatselt lepingulisele esindajale luba planeerida edasisi menetlustoiminguid iseseisvalt, vaid klient peab heaks kiitma lepingulise esindaja edasiste tegevuste plaanid. Kolmandaks ei pea kostja hagejale menetluskulusid summas 75,19 eurot hüvitama, sest korteriühistu ei saa õigusabikulusid majanduskuluna nõuda korteriomanikult, kellega seoses on õigusabikulud tekkinud. Neljandaks ei nõustu kostja oma lepingulise esindaja tunnitasu määra vähendamisega 90 euroni ja palub mõista hagejalt kostja lepingulise esindaja menetluskulud välja tunnihinnaga 110 eurot. Praeguses tsiviilasjas ei saa olla tasumäära kriteeriumiks asja keerulisus, vaid mahukus ja pikaajalisus.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
9.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis hagejale tähtaja vastamiseks. Hageja vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 30. oktoobril 2018 e-kirjaga lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 kaudu kohalduva § 657 lg 1 p alusel jätta muutmata ja kostja määruskaebus rahuldamata.
11.TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Menetluskulude kindlaksmääramise peale esitas kaebuse kostja. Seega on maakohtu määrus TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduva § 456 lg 4 teise lause alusel hagejalt juba välja mõistetud hüvitise ja sellelt viivise tasumise kohustuse osas edasi kaebamata jõustunud. Ringkonnakohus tõdeb, et maakohus on kostja kasuks valesti kohaldanud TsMS § 177 lg 4. Nimetatud normi kohaselt tuleb menetluskuludelt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud suuruses ainult menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel. Toimiku materjalide kohaselt ei ole kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduses ega muus dokumendis taotlenud viivise väljamõistmist. Tegemist on küll menetlusõiguse normi olulise rikkumisega (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-10, p 17), aga see ei anna alust muuta maakohtu lahendit kaebuse esitajale vähem soodsaks. Ringkonnakohus on kaebuste lahendamisel seotud kaebuse piiridega eelkõige selles tähenduses, et kui mingi osa maakohtu lahendist on vaidlustamata, siis ei saa seda ka kaebemenetluses vähemalt üldjuhul muuta (Riigikohtu 24. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 12 esimene lõik). Kostja kaebuse alusel saaks üksnes suurendada kostja kasuks välja mõistetavat summat, st kas hinnata maakohtust erinevalt osa hageja taotletud hüvitisest põhjendamatuks või osa kostja taotletud ja maakohtus rahuldamata jäänud kuludest põhjendatuks. Kummaski osas ei anna kaebuse väited siiski asuda maakohtust erinevatele seisukohtadele. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 3 (4)
12.Menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel ei ületanud maakohus kostja kahjuks diskretsioonipiire ega rikkunud TsMS § 175 lg 1. Viidatud sätte kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kummagi poole lepingulise esindaja õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ega asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 ja § 659 alusel.
13.Kaebuse esimene ja neljas väide pole põhjendatud. Kohtumenetluse kestus iseenesest ei kinnita tsiviilasja keerukust (Riigikohtu 18. mai 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 16). Samuti ei saa esindaja ajakulu hinnata ainuüksi läbitöötamist vajanud lehekülgede arvu põhjal, vaid arvesse tuleb võtta töö sisu ning vaidluse keerukust ja asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist ei olnud keskmisest keerukama vaidlusega. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole toimunud tavalisest enam või aeganõudvamaid toiminguid, sh kohtuistungeid või määruskaebuste menetlemist, ning asjaolude ja tõendite maht ei ole olnud tavalisest suurem. Seega on esindaja tunnitasumäär 108 eurot (koos käibemaksuga) kooskõlas asja sisu ja mahuga.
14.Kaebuse teise väite kohta märgib ringkonnakohus, et hüvitatavad on kulud alates lepingulise esindaja esimese menetlusdokumendi tegemisest. Praeguses asjas saab esimeseks kostja esindaja menetlusdokumendi tegemiseks pidada hagivastuse koostamist, mistõttu jättis maakohus õigustatult juriidilisele nõustamisele kulunud tööaja 0,66 t välja mõistmata.
15.Kaebuse kolmanda väite kohaselt palub kostja jätta hageja menetluskulud tema enda kanda. Sisuliselt vaidlustab kostja kolmanda väitega menetluskulude jaotust. See otsustati siiski juba maakohtu 16. juuli 2017 otsusega. TsMS § 456 lg 2 p 1 kohaselt jõustub maakohtu otsus eelkõige, kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on möödunud ja kaebust ei esitatud. Kumbki pool apellatsioonkaebust ei esitanud ja otsus jõustus 17. augustil 2018. TsMS § 187 lg 1 esimese lause kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kuna kohtuotsus, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati on jõustunud, siis menetluskulude kindlaksmääramise lahendi peale kaevates kulude jaotus enam vaidlustada ei saa. Seega ei anna ka kaebuse kolmas väide alust vaidlustatud määruse tühistamiseks vaidlustatud osas.
16.Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohtu määratud menetluskulude hüvitis on ka tervikuna kooskõlas vaidluse eseme ja nõuete ulatusega. Üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda, st kohtule esitatud avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peavad olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (Riigikohtu 6. mai 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14 teine lõik).
17.TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
18.TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing