Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

3.3 kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2); menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1); 3.4 kohtumenetluse poolel on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega (TsMS § 630); 3.5 TsMS § 632 lg 1 kohaselt võib apellatsioonikaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest; 3.6 kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil; 3.7 TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Hagi sisu Hageja poolt esitatud asjaolud ja väited on järgmised: kostja sõlmis portaalihaldur OÜ Omaraha vahendusel 23.09.2014 laenulepingu nr S14451493, mille alusel väljastati kostjale laen summas 1000 eurot. Laenulepingu tingimuste kohaselt moodustas koguintressi määraks 36% aastas, perioodiks lepiti kokku 36 kuud. Kostja sai raha kätte, kuid kokkuleppelisi osamakseid kohaselt ei tasunud. Kostja on teinud kohustuse katteks osamakseid summas 1143,98 eurot, mille on arvestatud 553,62 euro ulatuses põhivõla, 568,90 euro intressi, 5 eurot menetlustrahvi ja 16,47 eurot viivise katteks. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi, jättes tagastamata igakuised kokkuleppelised maksed, loovutati olemasolev nõue kostja vastu hagejale 18.04.2017 Omega Invest OÜ. 18.08.2015 sõlmis kostja portaalihaldur OÜ Omaraha vahendusel laenulepingu nr S15663820, mille alusel väljastati kostjale laen summas 680 eurot. Laenulepingu tingimuste kohaselt moodustas koguintressi määraks 33% aastas, perioodiks lepiti kokku 5 aastat. Laenulepingu S15663820 maksete ülevaatest on kostja kohustuse katteks teinud osamakseid summas 332,29 eurot, mille on arvestatud 78,47 euro ulatuses põhivõla, 251,64 euro intressi ja 2,19 eurot viivise katteks. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi, jättes tagastamata igakuised kokkuleppelised maksed, loovutati olemasolev nõue kostja vastu hagejale 28.04.2017 Omega Invest OÜ. Kostja sõlmis portaalihaldur OÜ Omaraha vahendusel 26.04.2016 laenulepingu nr S16976532, mille alusel väljastati kostjale laen summas 2730 eurot. Laenulepingu tingimuste kohaselt moodustas koguintressi määraks 29 % aastas, perioodiks lepiti kokku 5 aastat. Laenulepingu S16976532 maksete ülevaatest on kostja kohustuse katteks teinud osamakseid summas 532,36 eurot, mille on arvestatud 127,15 euro ulatuses põhivõla, 396,57 euro intressi, 5 euro menetlustrahvi ja 3,65 eurot viivise katteks. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi, jättes tagastamata igakuised kokkuleppelised maksed, loovutati olemasolev nõue kostja vastu hagejale 06.03.2017 Omega Invest OÜ. Hagi

esitamise seisuga kolme lepingu alusel on põhivõla suuruseks 3485,79 eurot, võttes arvesse, et kostja on inkassomenetluse raames tasunud 165 eurot. Tasumata intress perioodi 07.01.2017 kuni 07.04.2017 määras 36 % aastas kokku summas 51,18 eurot ning viivis võrdses määras intressiga alates laenulepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni 241,05 eurot. Tasumata intress perioodi 18.01.2017 kuni 18.02.2017 määras 33 % aastas kokku summas 48,99 eurot ning viivis võrdses määras intressiga alates laenulepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni alljärgneva 286,93 eurot. Tasumata intress perioodi 26.12.2016 kuni 26.02.2017 määras 29 % aastas kokku summas 184,21 eurot ning viivis võrdses määras intressiga alates laenulepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni alljärgneva 1 213,97 eurot. Kuivõrd hageja põhitegevuseks ei ole võlgade sissenõudmine, sõlmis ta eelnevalt nimetatud võla tasumata jätmisest tuleneva nõude sissenõudmiseks käsunduslepingu inkassoga. Sellega tekkis hagejal kahju summas 100 eurot. Hageja täiendavalt lisab, et kostjale laene andes on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Omaraha OÜ on enne kostjale laene andes omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline laene lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning on hinnanud kostjale laene andes ka kostja krediidivõimelisust. Nimelt on kostja enne laenu väljastamist saatnud igakordselt Omaraha OÜ-le oma arvelduskonto väljavõtted, millest nähtuvalt on kostjal olnud piisavad sissetulekud laenude kohaseks tagastamiseks. Samuti on Omaraha OÜ enne laenude väljastamist kontrollinud kostja maksekäitumist Krediidiinfo, Krediidiregistri ja Liisi järelmaksu andmebaasidest, ega ole kostjal maksehäireid tuvastanud. Enne laenude väljastamist omandatud andmete ja info põhjal on Omaraha OÜ teostanud kostja suhtes analüüsi, mille põhjal on jõutud järeldusele, et kostja on võimeline esitatud andmete põhjal laenud kokkulepitud tingimustel tagastama. Riigikohus on rõhutanud (vt lahendit nr 3-2-1-169-13 p 18), et lepingu tühisuse aluseks ei saa olla võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ega hageja hea usu põhimõtte vastane käitumine. Seega ei oleks laenulepingud tühised ka sel juhul, kui kostjale laenu andes oleks rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet (mida käesoleval juhul tehtud ei ole). Samuti ei ole laenulepingud vastuolus heade kommetega, mh põhjusel, et kostja enda esitatud andmete põhjal ei saanud Omaraha OÜ teha muud järeldust kui see, et kostja on võimeline laenud kokkulepitud tingimustel tagastama. Kuna tegemist ei ole tarbijakrediidiga, siis ei kohaldu viivise suuruse osas käesoleval juhul VÕS § 415 lg 1. VÕS § 113 lg 1 viimase lause kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega oli laenuandjal õigus kostjalt nõuda viivist laenulepingutes toodud intressimääraga võrdses suuruses, mida laenuandja on käesoleval juhul ka teinud. Kuna viivise määr ei ole ebamõistlikult suur, sest tegemist ei ole tarbijakrediidiga (so 0,079% päevas, 0,09% päevas, 0,099% päevas), siis esine alust viiviste vähendamiseks, samas ei ole kostja ka esile toonud selliseid aluseid viiviste vähendamiseks (VÕS § 162 lg 1). VÕS § 162 lg 3 kohaselt leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupool ei või leppetrahvi vähendamist nõuda pärast seda, kui ta on leppetrahvi tasunud. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kostja on juba osaliselt tasunud viivist eelviidatud määrades. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 3 485,79 eurot; intressi 284,38 eurot; viivis 1741,95 eurot ja kahju hüvitis summas 100 eurot. Vastavalt esitatud menetluskulude nimekirjale on hageja palunud välja mõista kostjalt menetluskuludena 1415 eurot, mille koosseisus on: riigilõiv 425 eurot ja õigusabikulud 990 eurot.

Kostja põhjendused Kostja poolt esitatud asjaolud ja väited on järgmised: kostja on OÜ-lt Omaraha saanud kokku kolm laenu. Esimese laenu väljastas OÜ Omaraha kostjale 2014. Järgnevad kaks laenu võttis kostja juba 2017, kui oli sattunud juba kiirlaenude keerisesse ning kostja tasus eelnevate laenude makseid uute laenude võtmisega. OÜ Omaraha ei kontrollinud 2017 kostja maksejõulisust ega küsinud ka kontoväljavõtteid, mille alusel veenduda, et kostja suudab võetud kohustusi tasuda. OÜ Omaraha ei esitanud mingeid pikki lepinguid, Euroopa tarbijakrediidi teabeleht. Lihtsalt lühike kokkuvõte laenutingimustest ning raha tuli. Kostja leiab, et hageja on eiranud vastutustundliku laenamise printsiipe, kostjale väljastati laenud ilma, et laenuandja oleks veendunud kostja maksejõulisuses. Sõlmitud laenulepingud on tühised, kuna kostja on need sõlminud sundolukorras (kiirlaenu sõltuvus). Kostja palub kohtul lugeda lepingud heade kommetega vastuolus olevateks. Vältimaks alusetu rikastumist on kostja valmis hagejale tagastama tühise lepingu alusel saadud raha. Seejuures palub lugeda kõik seni teostatud maksed põhisumma tagastusteks ning lugeda põhisumma jäägiks 2401,37 eurot, mis kuulub tagastamisele (4410,00 - 2008,63 = 2401,37). Kuna lepingud on õigustühised, palub kostja temalt mitte välja mõista kõrvalkulusid. Tehing on heade kommetega vastuolus ning seega tühine muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Juhul, kui kohus ei leia, et leping on õigustühine, palub kostja kohtul kontrollida laenuandja lepingus olevaid tüüptingimusi. kostjale ei ole väljastatud laenulepinguid ning Euroopa Tarbijakrediidi teabelehtesid, millest nähtuks, millised on laenuandja poolt sätestatud tüüptingimused. Samuti ei ole hageja nimetatud dokumente lisanud hagiavaldusele. Samas nähtub, hagiavalduses kirjeldatud andmetest, et hageja poolt arvestatud viivis on ülemäära suur. Kostja palub viivise määra vähendada. Kuna hageja ei ole täitnud oma teavitamise ning tõendamiskohustust, palub kui viivised välja mõistetakse, arvestada VÕS §-s 94 sätestatud määras. Kohtu põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 3 alusel teeb kohus otsuse kirjeldava osata ja põhjendavas osas põhjendab vaid hagi osalist rahuldamata jätmist. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata suuremas osas intressi, põhivõla ja viivise ning kahjuhüvitise 100 euro väljamõistmiseks. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle - kostja on saanud Omaraha OÜ vahendusel kokku kolm laenu summades 1000 eurot, 680 eurot ja 2730 eurot. Kostja leiab, et hageja on eiranud vastutustundliku laenamise printsiipe, kostjale väljastati laenud ilma, et laenuandja oleks veendunud kostja maksejõulisuses.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kohus leiab, et hageja ei ole eiranud vastutustundliku laenamise printsiipe. Hageja on kohtule esitanud kostja pangakontode väljavõtted vaidlusaluste laenude taotlemiste kuupäevade seisuga, mille kohaselt kohus järeldab, et hageja on enne kostjale laene andes omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline laene lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning on hinnanud kostjale laene andes ka kostja krediidivõimelisust. Hageja leiab, et tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga. VÕS § 402 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg 1 järgi on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Kuivõrd OÜ Omaraha tegeleb oma majandus- või kutsetegevuses püsivalt laenude andmisega, asub kohus seisukohale, et OÜ Omaraha ja kostja vahel on sõlmitud tarbijakrediidilepingud. Kohus leiab, et kuna tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes ja seadusandja on kehtestanud imperatiivsed miinimumnõuded, mille eesmärgiks on tagada tarbija piisav teavitamine krediiditingimustest lepingu sõlmimisel ning kaitsta sellega tarbijat tarbijakrediidilepingust tulenevate maksekohustuste rikkumisega seotud negatiivsete tagajärgede eest (antud juhul VÕS §-d 404, 406, 408). VÕS § 404 lg 2 p 2 kohaselt peab tarbija poolt allkirjastatud tahteavalduses olema märgitud VÕS § 4031 lõike 1 punktides 1–11 nimetatud andmed. VÕS § 408 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud käesoleva seaduse § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni käesoleva seaduse §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. VÕS § 408 lg 4 kohaselt kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus leiab, et hageja poolt kohtule esitatud dokumentides puuduvad andmed krediidiandja nime ja aadressi ning kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta. Tarbijale ei ole lepingu sõlmimisel krediidi brutosummat koos intressi ja muude kuludega teatavaks tehtud. Järelikult tuleb VÕS § 408 lg 4 kohaselt kohaldada intressi arvestamisel seadusjärgset intressimäära VÕS § 94 lg 1 alusel. Kostja sai hagejalt 23.09.2014 laenulepingu nr S14451493 alusel laenu 1000 eurot ja kostja on tasunud põhivõlgnevuse katteks 553,62 eurot, intressi katteks 568,90 eurot, menetlustrahvi 5 eurot ja viiviste katteks 16,47 eurot, kokku 1143,98 eurot.

Kostja sai hagejalt 18.08.2015 laenulepingu nr S15663820 alusel laenu 680 eurot ja kostja on tasunud põhivõlgnevuse katteks 78,47 eurot, intressi katteks 251,64 eurot ja viiviste katteks 2,19 eurot, kokku 332,29 eurot. Kostja sai hagejalt 26.04.2016 laenulepingu nr S16976532 alusel laenu 2730 eurot ja kostja on tasunud põhivõlgnevuse katteks 127,15 eurot, intressi katteks 396,57 eurot, menetlustrahvi 5 eurot ja viiviste katteks 3,65 eurot, kokku 532,36 eurot. Kokku on kostja kolme laenulepingu alusel laenu saanud 4410 (1000+680+2730) eurot ja kostja poolt on tasutud kolme laenulepingu alusel põhivõlgnevusi kokku 759,24 (553,62+78,47+127,15) eurot ning kostja poolt on tasutud intresse kokku 1217,11 (568,90+251,64+396,57) eurot. Kostja poolt tasumata põhivõlgnevus kokku on 3650,76 (4410-759,24) eurot. Kuivõrd kostja pidanuks tagastama tühise laenulepingu järgi saadu ja maksma VÕS § 94 lg 1 järgset intressi raha kasutamise eest kogu kokkulepitud tähtaja eest ja kogu tema makstud tasud tuleb aga arvata selle sissenõudekulude ja võla katteks. Arvestades VÕS § 415 lg 2 sisalduva maksete arvestamise järjekorda, so esmalt arvestatud põhivõlgnevuse katteks 1217,11 (568,90 +251,64+396,57) eurot. Kostjalt tuleb välja mõista põhivõlgnevus 2433,65 (3650,76-1217,11) eurot, intress 1,16 eurot (laenult 1000 eurot, 23.09.2014-18.04.2017); intress 0,3 eurot (laenult 680 eurot, 18.08.2015-28.04.2017); intress 0,25 eurot (laenult 2730 eurot, 26.04.2016-06.03.2017), kokku intressi 1,71 eurot. Hageja nõuab kostjalt põhivõla tasumisega viivitamise eest viivist vastavalt lepingutele määras 36%, 33% ja 29% aastas. Riigikohus on leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu määrus nr 3-2-1-25-16, p 13). Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-66-05, p 24; Riigikohtu määrus nr 3-2-1-25-16, p 13). Kohus on seisukohal, et lepinguline viivis määraga vastavates lepingutes 0,098%, 0,094 %ja 0,07 tasumata summast päevas, mis tuleneb kokkulepitud vastava lepingu intressimäärast 36%, 33% ja 29% aastas, on kostjat oluliselt kahjustav ning seetõttu tühine VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel. Viivis 0,07-0,098% päevas ületab seadusjärgset viivise määra enam kui kolm korda. Kuna tegemist on tarbijaga sõlmitud lepinguga, siis ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda kõrgemat viivist kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määr. Kostjalt tuleb välja mõista viivis 29,45 eurot (30.04.2017-11.12.2018 tasumata põhisumma jäägilt 227,37 eurot) ja viivis 311,90 eurot (07.03.2017-11.12.2018 tasumata põhisumma jäägilt 2206,28 eurot, (www.viivisekalkulaator.ee)), kokku viivis 341,35 eurot. Kohus teeb tasaarvestuse kostja poolt tasutud viiviste osas 22,31 (16,47+2,19+3,65) euro osas ja kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks viivis 319,04 (341,35-22,31) eurot. Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks viivis protsendina põhinõudelt (2433,65 eurot) alates 12.12.2018 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid kokku viivist mitte rohkem kui põhinõude ulatuses.

Kohus leiab, et põhjendatud ei ole ka hageja kahju hüvitamise nõue summas 100 eurot. Hagi kohaselt seisneb kahju inkassofirmale makstud tasus tulenevalt võla sissenõudmiseks sõlmitud käsunduslepingust. Kohus leiab, et hagiavalduses ei ole esile toodud asjaolusid, millest nähtuks, et hageja on kahju üldse kandnud. Mõistlikke võla sissenõudmise kulutusi ei ole hageja nimetanud ega põhistanud. Seetõttu jätab kohus hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi rahuldatakse ligikaudu 49% ulatuses. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 425 eurot ja esindajatasu 990 eurot (käibemaksuta). Arvestades käesoleva tsiviilasja mahtu ja keerukust ning asjaolu, et tegemist on hagiga, mille sarnaseid on hageja kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitanud varasemalt korduvalt, leiab kohus, et hageja esindajakulu on põhjendatud kokku 300 euro ulatuses. Hageja põhjendatud menetluskulud käesolevas asjas on kokku 725 eurot (425+300). Kohus jätab TsMS 163 lg 1 alusel hageja menetluskuludest 49% kostja kanda ja 51% hageja enda kanda. Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista menetluskulu 355 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Kalev Kuningas Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.