2-18-105214/24 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

Menetluse käik Salva Kindlustuse AS esitas 13.03.2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 491,65 euro saamiseks. Kohus tegi 28.03.2018 võlgnikule makseettepaneku. Võlgnik esitas 11.04.2018 nõudele vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas 24.04.2018.a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja nõue ja põhjendused Salva Kindlustuse AS esitas 09.05.2018 hagiavalduse Sxxxxx Bxxxxxxx vastu ning palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 497,53 eurot, millest 471 eurot on põhivõlgnevus ja 26,53 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Hagiavalduse kohaselt on hageja kahjujuhtumina registreerinud liiklusõnnetuse, mis toimus 24.05.2017 Jõgeva-Mustvee maanteel. Kostja, juhtides sõidukit Mercedez Benz E300 (reg.nr xxxxxx), sõitis otsa sõidukile Škoda Octavia (reg. nr xxxxxx). Liiklusõnnetus toimus teetööde teelõigul. Kostja hakkas sõitma üle teetööde kõrgendiku ääre, kuid hoopiski tagurdas ning põrkas kokku tema taga asunud Škoda Octaviaga. Pärast kokkupõrke toimumist sõitis kostja minema. Kannatanu püüdis küll kostjale järele sõita, kuid see ei õnnestunud. Hiljem leidis politsei kostja sõiduki Mustvee linnast ning osapooled täitsid vajalikud dokumendid. Kostjal oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel sõlmitud liikluskindlustusleping hagejaga. Hageja hüvitas kannatanud tekkinud kahju taastusremondi eest summas 471 eurot kannatanud liikluskindlustuse ettevõttele AB “Lietuvos Draudimas” Eesti filiaal. Hageja hinnangul lahkus kostja pärast kindlustusjuhtumi toimumist õigusvastaselt ning süüliselt ning vastutab kannatanule tekkinud kahju eest. Hagejal on tagasinõudeõigus kostja vastu. Liiklusõnnetuses said kahjustada mõlemad sõidukid. Hageja on näinud vaid kannatanu sõiduki kahjustusi, sest kostja ei ole oma sõidukit ette näidanud ega esitanud fotosid oma auto kahjustustest, milline kohustus tal seadusest tulenevalt lasus. Seega sai hageja lähtuda vaid teatisest, millel oli märgitud, et kostja sõiduki paremal tagatiival oli sügav mõlk. Hageja on seisukohal, et arvestades sõidukite vigastusi, pidi kostja objektiivselt tundma kokkupõrget teise autoga. Hageja nõudis lisaks põhivõlgnevusele viivist 26,53 eurot. Hageja hinnangul muutus põhivõlgnevus sissenõutavaks 26.08.2017 (kostjale saadetud tagasinõudekirjas märgitud täitmise tähtajale järgnev päev). Hageja nõuab viivist kuni hagi esitamiseni 09.05.2018. 24.07.2018 esitas hageja on seisukohad kostja vastuväidetele. Hageja selgitas, et kannatanu sõiduki vigastused fikseeriti Jorla Auto OÜ töötajate poolt 26.05.2017, mil koostati sõiduki remondikalkulatsioon. Pärast sõiduki vigastuste fikseerimist, fotode tegemist ja kalkulatsiooni koostamist edastati remonditöökoja poolt nimetatud dokumendid PZU esindajale. 29.05.2017 väljastas PZU remondiettevõttele garantiikirja, milles teatas, et garanteerib kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahjustuste kõrvaldamise kulud summani 471 eurot Jorla Auto OÜ poolt koostatud remondikalkulatsiooni alusel. Enne garantiikirja väljastamist pidi PZU esindaja olema seega tutvunud nii fotode kui remondikalkulatsiooniga. Remondiarve esitati PZU-le 28.06.2017, mis tähendab, et selleks kuupäevaks olid kõik remonttööd juba teostatud. Seega ei ole tõesed kostja väited, et kannatanu näitas sõiduki ette ja fotod tehti alles 28.06.2017. Kahjukäsitluse koostööpartnerite puhul on tavapärane praktika, et kindlustusandja esindaja ei käi ise kohapeal sõidukite vigastustega tutvumas. Hageja ei nõustunud kostja väitega, mille kohaselt sõidukite erinevat kõrgust arvestades mõlema sõiduki vigastusi arvestades on ebatõenäoline kostja sõiduki poolt kannatanu autole vigastuste tekitamine. Pooled on liiklusõnnetuse teatisele märkinud mõlema sõiduki

nähtavad kahjud. Kostja sõiduki kahjustusena on märgitud sügav mõlk tagatiival (sõiduki tagatiib asub stangest kõrgemal). Isegi juhul, kui dokumendi täitis liiklusõnnetuse teine osapool, on selles kirja pandu õigsust kostja kinnitanud oma allkirjaga. Kostja allkiri kinnitab ka seda, et ta on liikluskahju põhjustamise eest vastutav (deklaratiivne võlatunnistus) ja asjaolu, et tema ei vastuta, peab kostja seega ise tõendama. Kostja ei teinud liiklusõnnetuse teatele märkust või muudatust selle kohta, et sõiduki mõlk oleks asunud mujal kui sõiduki tagatiival. Arusaamatud on ka kostja väited, et dokumendi allkirjastas ainult liiklusõnnetuse teine osapool, sest sellel on kostja allkiri. et kostja on esitanud vastuolulisi andmeid mõlgi asukoha kohta: ainuüksi vastuses hagile on kostja ise kirjeldanud mõlgi asukohana erinevaid kõrgusi. Enne hagiavalduse esitamist 21.09.2017 hagejale esitaud kirjalikus vastuses kirjeldas kostja mõlki veel erineval kohal: tema sõiduki mõlk paiknes üldsegi 30-39 cm kõrgusel teepinnast. Kostja ise on kindlustusandja jaoks välistanud võimaluse täiendavalt kontrollida, kas kõik sõidukile Škoda Octavia tekkinud vigastused olid ikka tekkinud vaidlusaluse liiklusõnnetuse tagajärjel ja kindlustusandja sai lähtuda vaid liiklusõnnetuse blanketile märgitud infost ning kannatanu sõidukist tehtud fotodest, sest laskis oma sõiduki juba järgmisel päeval korda teha. Kostja väide, et kannatanu sõidukil esinenud vigastused on vanad, pole tõendatud. Hageja hinnangul ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et kokkupõrke toimumise hetkel teetöömasinad ka tegelikult töötasid ja müra tegid. Hageja märkis, et isegi kui masinda teinuksid mingit müra, pidi kostja arvestades sõidukite vigastusi ikkagi kokkupõrget tundma, sest tegemist ei olnud kerge riivamisega. Kannatanu ütluste kohaselt põlesid kostja autol tagurdustuled ning kostja sõiduk asus 2 meetri kaugusel kannatanu sõidukist. Kannatanul endal ei olnud võimalik tagurdada, sest tema taga oli sõidukite kolonn. 16.10.2018 toimunud kohtuistungil selgitas hageja, et kahjukäsitlus on ilukilbi katki mineku tõenäosust hinnanud ning leidnud, et kostja võis oma rehviga kilbi vastu minna. Seos on olemas mõlgi ja ilukilbi purunemise vahel. Rattakoopa kohal on kahjustused tekkinud seetõttu, et tõenäoliselt liikus kostja sõiduki tagatiib rattakoopa kohale ja ilukilp sai viga. Vigastused ja kriimud on fotodelt nähtavad ja hageja jäi seisukohale, et kõik fotodelt nähtuvalt vigastused on seotud kõnealuse avariiga. Hageja selgitas, et fotod tehakse tavapäraselt vaid remonditöökojas. Kahest dokumendist (liiklusõnnetuse teatis ja menetluse ajal võetud teise osapoole seletus) tuleneb, et pooled on mõlki sügavaks pidanud, mistõttu oli ka kokkupõrge ilmselt tugev, muidu poleks vigastused sellised. 13.11.2018 toimunud kohtuistungil jäi hageja nõude juurde ja palus välja mõista kannatanule hüvitatud kahju 471 eurot ja viivis 26.53 eurot. Hageja selgitas, et kahju hüvitamise kalkulatsioonis märgitud summast 500.16 eurot ei hüvitatud logarit 28.75 eurot. Seetõttu ongi nõue 471 eurot. Hageja rõhutas, et kostja on liikluskahju teatele alla kirjutanud, millega kostja kinnitas, et on vastutav liiklusõnnetuse eest. Asjas ei oma tähtsust, kas kannatanu lahkus sündmuskohalt või mitte. Kostja vastuväited 01.06.2018 esitas kostja vastuse hagile, milles teatas, et ei nõustu hageja nõudega. Kostja ei põhjustanud tahtlikult liiklusõnnetust. Kostja hinnangul ei ole kindlaks tehtud asjaolu, kas ta põhjustas liiklusõnnetuse või kavatses kannatanu teha möödasõitu kruusateel, kus toimusid remonttööd. Kostja selgitas, et 24.05.2018 sõitis ta Jõgevalt Mustveesse. Maanteel teostati remonti parempoolsel teelõigul. Ees vasakul poolel seisis veoauto ja traktor. Kostja proovis sõita vasakule teepoolele, kuid nõlvakul tekkis takistus, mistõttu pani kostja käigukasti kangi neutraalsesse asendisse ja auto langes tagasi maksimaalselt 50-60cm. Kostja ei mõista, kuidas kannatanu sattus kostja autole nii lähedale. Kostja teatas, et ei tundnud kokkupõrget

suure auto ja traktori müra tõttu. Kokkupõrge oli nii pehme, et kostja seda ei tundnud. Kostja ei lahkunud sündmuskohalt tahtlikult. Kostja viitas, et ka kannatanu lahkus sündmuskohalt politseid kutsumata. 24.05.2018 tulid Mustvees kirikumaja juures kostjaga vestlema kannatanu ning politsei. Kannatanu keeldus kostja poolt pakutud hüvitisest ning samuti keeldus selgitamast, kuidas ta distantsi pidamata sattus kostja autole nii lähedale. Teate liiklusõnnetusest täitis ja allkirjastas kannatanu. Kõik kahjud, mis liiklusõnnetuses tekkisid, sai märgitud teatele, muid kahjusid kannatanud ei näidanud, sest neid ei olnud. Kannatanu pöördus oma sõidukil tekkinud kahjude ettenäitamiseks Jorla Auto OÜ poole alles kuu aja pärast (28.06.2017). Kostja sõnul ei ole kannatanud kindlustusandja näinud kannatanud sõiduki vigastusi ega ole neid vaatamas käinud. Kahju nõustuti maksma vaid Jorla Auto OÜ arve alusel. 19.06.2018 esitas kostja täiendavad vastuväited. Kostja sõnul ei olnud tema autol olev mõlk nii sügav nagu hageja kirjeldas ning te kõrvaldas vigastuse ise juba samal päeval, s.o 24.05.2017. Kostja selgitas, et tema sõiduki kahjustus (mõlk) paiknes sõiduki tagumise plastikporikaitse1 all paremas nurgas, mitte aga sõiduki paremal tagatiival nagu on märgitud liiklusõnnetuse blanketile. Sellest tulenevalt ei saanud tema sõiduki vastav osa kuidagi ulatada kannatanu sõiduki vasakul poritiival asuvate kahjustusteni. Teisi vigastusi sellel päeval ei olnud ning polnud midagi näidata. Pilte ei tehtud kummastki autost. Kostja hinnangul olid kannatanu autol vasaku poritiiva üleval keskel väike mõlk ja kriimud, mis olid Jorla Auto OÜ mehaaniku sõnade kohaselt vanad. Kostja jäi selle juurde, et fotod kannatanud autost on teinud Jorla Auto OÜ 28.06.2017, s.o kuu aega pärast liiklusõnnetust, ja pole seega tehtud liiklusõnnetuse teate koostamise päeval. Kostja teatas, et ei ole saanud hageja 26.05.2017 kirja. Kostja selgitas, et kuna tema autol sai vigastus kõrvaldatud juba samal päeval, ei olnud tal mõtet oma sõidukit kindlustusele näidata. Kostja sõnul oli tal kirjavahetus hagejaga, kuid hageja lõpetas selle, sest ei uskunud kostjat. Kostja eitas autoga tagurdamist ja kinnitas, et tema auto vaid langes nõlvakul. Kui kannatanu oleks hoidnud pikivahet, siis poleks kokkupõrget toimunud. Kannatanu sõitis kostja autole liiga lähedale ning seetõttu on kannatanu see, kes liiklusõnnetuse põhjustas. 28.09.2018 edastatud menetlusdokumendis teatas kostja täiendavalt, et liiklusõnnetuse toimumise kohal töötasid asfalti teelõigul traktor, suur kruusaveoauto ja ekskavaator. Nimetatud sõidukid teostasid tööd ja tekitasid nii ka müra. See, et kannatanu müra ei kuulnud, on tema enda südametunnistus. Kostja pidi sõitma parempoolsele kruusateele. Kostja tahtis teenõlvakust, mis asus tee keskel, sõita asfaldile, kuid mootorikarteri kaitse takistas, mistõttu kostja pidurdas ja lasi autol vabalt langeda 0,5m. kostja rõhutas, et kui kannatanu oleks olnud tähelepanelik ja hoidnud pikivahet, poleks õnnetust juhtunud. Kokkupõrke momendil pidurdades lükkas kostja käigukangi sõiduasendisse. Kannatanu, hoidmata pikivahet (3 sekundit), põrkas esistangega kostja auto parempoolse plastikporikaitse alumise nurga vastu (kergelt), tekitades sinna mõlgi. Kannatanu auto vigastusi ei saanud, sest kannatanu auto kahjustamata osa ja kostja auto mõlk oli ühel kõrgusel 39-40cm. Kostja leidis, et kannatanu ise põhjustas liiklusõnnetuse ja sõitis sündmuskohalt minema. 16.10.2018 toimunud kohtuistungil kostja kinnitas, et sündmus juhtus. Kostja nõustus, et kannatanu autol oli üks mõlk, mis oli ülevalpool poritiiba ja väikesed kriimud. Sellisele vigastuse kirjeldusele ta kirjutas alla. Kostja selgitas, et teatisel on ainult üks allkirjadest tema oma, teine ei ole. Poritiiva remondi maksmisega on kostja ka praegu nõus ja võib remondi eest maksta 58,12 eurot. Kostja tunnistas, et tema viga oli see, et ta lahkus sündmuskohalt, aga ta lahkus vaid seetõttu, et ta ei tundnud midagi. Kostja autol oli ainult

mõlk, mis tekkis siis kui kannatanu ta autole otsa sõitis. Tõendeid tal selle kohta esitada ei ole. Kostja eitas, et ta manööverdas teel. Kannatanu pidanuks hoidma pikivahet vähemalt 3 meetrit. Kostja väitis, et kannatanu sõitis talle tagant otsa. Kannatanu pidanuks kohe liikluspolitseisse helistama ja ei oleks tohtinud edasi sõita. Kostja kinnitas, et on hea autojuht ja räägib ainult tõtt. Tema meelest pole üldse õigust viivist määrata, sest kannatanud põgenes ka sündmuskohalt. 13.11.2018 toimunud kohtuistungil jäi kostja selle juurde, et tema liiklusõnnetust ei põhjustanud ja vigastusi ei tekitanud. Kostja jäi varem esitatud seisukoha juurde, et kannatanu autole ai saanud tekkida selliseid vigastusi ja kannatanu ise rikkus pikivahe hoidmise nõuet. Nende vigastuste tekkimiseks pidanuks kostja tagurdama, mida ta ei teinudauto ainult langes tagasi. Kostja märkis, et tagasinõue on saadetud vaid talle, mitte aga teisele autojuhile, kuigi mõlemad ju lahkusid sündmuskohalt. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Pooltel ei ole vaidlust, et 24.05.2017.a toimus Jõgeva-Mustvee maantee 31 kilomeetril liiklusõnnetus, milles said vigastada kostja juhitud Mercedes Benz E300, registrinumbriga xxxxxx, ja sõiduk Škoda Octavia, registrinumbriga xxxxxx. Viimast juhtis Kxxxx Fxxxxxxxxxx (edaspidi nimetatud kannatanu). Autod liikusid suunaga Mustvee poole. Eelviidatud asjaolud on tõendatud ka teatega liiklusõnnetusest (t lk 11, originaal lk 26), kostja vande alla antud ütluste ja tunnistaja K. Fxxxxxxxxxxx ütlustega. Samuti puudub vaidlus, et kostja sõitis vahetult kannatanu ees ja kannatanu taga oli autode kolonn. Kostja ja tunnistaja ütluste kohaselt toimusid õnnetuse toimumise kohal teetööd ja sündmus toimus kohas, kus sõidukite kolonn pidi ees oleva takistuse (teetöödemasin) tõttu vahetama sõidurada- suunduti paremalt kruusakattega rajalt vasakule asfaltkattega rajale ning liikumiskiirus oli väga väike. Kostja vande all antud ütluse kohaselt võis asfaldi serv olla umbes 25 cm kõrge, tunnistaja ütluse kohaselt vähemalt 15cm, kui võib-olla kõrgem. Mõlema ütluse kohaselt oli servast üles saamine keerukas. Kostja ütluse kohaselt kraapis tema mootoripõhi asfaldi serva, mistõttu ta pani käigu neutraalasendisse ja auto langes natuke tagasi- vast meetri jagu. Kostja ütluse kohaselt tal esirattad üle asfaldiserva ei olnud jõudnud. Tunnistaja ütluse kohaselt liikus kostja auto aga tagurpidi suunas 1,5-2 meetritvahemaad olid väikesed, ja vajus tagurpidi tagasi otsa tunnistaja autole. Tunnistaja väitis, et ta nägi ka eesoleva auto tagurdamistulesid ja võimalik, et kostja püüdis hoogu võtta, et servast üles saada. Kohus leiab, et kostja ja tunnistaja ütlused kattuvad suures osas, kuid lahknevad küsimuses, kas kostja pani sisse tagurpidi käigu ja tagurdas (võimalikuks hoovõtuks) või mitte. Kohus märgib, et ka juhul kui kostja ei tagurdanud, on tema auto siiski liikunud tagurpidisel suunal- seda on kostja ise kinnitanud nimetades liikumist „langemiseks“. On tõendatud, et kostja ei pidurdanud, et auto sellist liikumist takistada- enda sõnul ta pani sisse neutraalkäigu. Kohus märgib ka, et kostja ütlustes on vastuolu: kostja rõhutas pidevalt, et tema auto langes tagasi, samas väitis ta, et tema auto esirattad ei olnud üles asfaldiservale veel sõitnudki- seega on küsitav, kust kostja auto langes. Arvestades, et asfaldiserv oli üsna kõrge- vähemalt 15cm-, on eluliselt usutavad mõlemad variandid: kostja oli sõitnud vähemalt ühe esirattaga üles servale, ei suutnud aga sinna pidama jääda ja auto vajus tagasi servalt maha, või siis ei olnud kostja üles servale jõudnud, sest see oli liiga kõrge ja kraapis auto esiosa põhja ning ta tagurdas, et võtta sinna sõitmiseks hoogu ja võimalik, et vahetada

ka liikumisnurka, et paremini üles saada. Mõlemal juhul oli kostja võimuses auto liikumist kontrollida: esimesel juhul pidurdades ja teisel juhul mitte tagurdades. Seega on tõendatud, et autode kokkupõrge oli põhjustatud just kostja auto liikumisest, mida kostja ära ei hoidnud. Kohus märgib, et täiesti tõendamata on kostja pool 16.10.2018.a istungil esitatud väide, et hoopis kannatanu auto sõitis tema autole vastu- tõendatud on ikkagi just kostja auto liikumine tagurpidises suunas. Kohus leiab, et kostjat ei vabasta vastutusest ka väide, et kannatanu ei hoidnud piisavat pikivahet. Milline täpselt kannatanu ja kostja auto vaheline pikivahe enne õnnetust oli, tõsikindlalt tõendatud ei ole. Kostja enda ütluste ja tunnistaja ütluste kohaselt liikusid autod kolonnis, so üksteisele üsna lähedal, kuid seejuures väikese kiirusega, sest tegemist oli teetööde alaga ja vaja oli ka vahetada sõidurada keerulises olukorras. Antud ütluste kohaselt oli autode vaheline pikivahe eeldatavalt 1-2 meetrit. Liiklusseaduse § 46 lg 1 sätestab: Juht peab vastavalt sõiduki kiirusele ning tee- ja ilmastikutingimustele hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või seisma jäänud sõidukile. Kohus leiab, et kannatanule ei saa käesolevalt nimetatud nõude rikkumist ette heita, sest säte kehtib juhuks kui kannatanu oleks sõitnud otsa ootamatult pidurdanud kostja autole- st liikunud sõiduk oleks olnud Škoda Octavia. Eelpool kohus aga tuvastas, et liikumises olnud sõiduk oli kostja juhitud Mercedes Benz. LKS § 46 lg 1 ei näe ette, et sõiduki juht peaks hoidma sellist pikivahet, et eesliikuv sõiduk tagurpidi liikudes talle otsa ei sõidaks- seda ka juhul kui pikivahe on vaid 1-2 meetrit. Kohus viitab ka LKS § 33 lg 2 p 3, mille kohaselt on juht kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid. Kostja ei ole paraku ise seda nõuet järginud ja tekitas tagurpidi liikudes olukorra, kus sõidukid said kahjustusi. Tõendatud on vigastused mõlemal autol: Mercedes Benzil auto taguosas ja Škoda Octavil ees vasakul tiival. Esmalt on vigastused märgitud liiklusõnnetuse teatisel (t lk 26): Škoda Octavil ees vasakul tiival mõlk, kriimud (väikesed), Mercedes Benzil taga paremal nurgal sügav mõlk. Teatise koostamise ja vigastuste üle vaatamise kohta Mustvee kiriku juures andsid kostja ja tunnistaja samasisulisi ütlusi. Teatele liiklusõnnetusest on kostja andnud allkirja kinnitusega, et on vastutav liikluskahju põhjustamise eest. 16.10.2018.a istungil kostja võttis just nimetatud allkirja omaks. Vande all kinnitas kostja, et andis ühe allkirja paremale alla. Kostja selgitas vande all, et ta parandas oma auto vigastused juba samal päeval, mistõttu puuduvad tõendid selle kohta, kus täpsemalt ja mis ulatuses tema autol vigastused olid. Kannatanu auto vigastuste kohta on tehtud fotod (t lk 14- 17), millelt nähtuvad väiksem mõlk ja kriimud poritiival ja vigastus rattakoopa juures ning katkine ilukilp. Tunnistaja ütluste kohaselt oli ilukilp tulnud ära õnnetuskohas ja selle puudumist ta teate koostamise ajal ei märganud. Kostja püüdis seada kahtluse alla kannatanu auto vigastusi, kuid oma vastuväiteid ei tõendanud. Kuna kostja oma auto koheselt parandas, puudub võimalus võrrelda vigastuse asukohti ja ulatust, et kontrollida kostja teooriat selles, et kannatanu auto vigastused ei saanud kirjeldatud viisil sellisesse kohta ja sellises ulatuses üldse tekkida või et osa vigastusi pärinevad varasemast ajast. Kostja poolt kirjalikus vastuses esitatud arutlused vigastuste kõrguse ja asukoha kohta ei ole millegagi tõendamist leidnud. Hageja lükkas ümber ka kostja väite, et fotod Škoda Octaviast on tehtud kuu hiljem ja võimalikud vigastused on tekkinud hiljem. Vigastuste kõrvaldamise kalkulatsioon (t lk 50) on koostatud 26.05.2017 so 2 päeva pärast sündmust. Tunnistaja kinnitas oma ütlustes, et autoremondi töökotta mindi juba järgmisel või ülejärgmisel päeval ja seal tehti kohe ka fotod.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 sätestab: teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kuna kostja tegevus on tekitanud kahju kannatanu sõidukile, on ta kohustatud tekitatud kahju hüvitama. Puudub vaidlus, et hageja on hüvitanud Škoda Octavia remondikulud summas 471 eurot. Kulusid tõendavad eelviidatud Jorla Auto OÜ kalkulatsioon (milles on küll ka mittehüvitatavad parendusi) ja arve nr 383 summas 471 eurot (t lk 13p). Kostja leidis, et osa töid arvel on olnud ebavajalikud, kuid jällegi oma väiteid ei tõendanud. Auto vigastusi, kalkulatsiooni ja arvet võrreldes on ilmne, et arvel kajastatud tööd on olnud vajalikud fotodel fikseeritud vigastuste kõrvaldamiseks. Hageja on hüvitanud kostja eest kannatanule kahju Liikluskindlustusseaduse § 12 alusel, sest kostjal oli hagejaga sõlmitud kohustusliku vastutuskindlustuse leping (t lk 12). Hageja on esitanud kostja vastu tagasinõude liikluskindlustuse seaduse § 53 lg 1 p 2 alusel. Nimetatud sätte kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi ning lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. Kohus eelpoolt jõudis järeldusele, et just kostja on põhjustanud kindlustusjuhtumi- so kahju tekitamise, mille kõrvaldamise kulud on hageja hüvitanud. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja on lahkunud sündmuse kohalt süüliselt. Hageja leidis, et kostja pidi aru saama või tunnetama, et on sõitnud vastu taga olevat autot ja seega seisneb tema süü ettevaatamatuses. Kostja vaidles sellele vastu ja selgitas, et ta ei tajunud kokkupõrget, sest sündmuskohal oli suur müra ja käisid teetööd. Kohus on seisukohal, et asjaolu, kas sündmuse kohal oli müra või mitte ei oma asjas määravat tähtust, kuna kahe sõiduki kokkupõrget, mille tagajärjel olid mõlemal sõidukil mõlgid, kusjuures kostja autol sügav mõlk, pidi kostja füüsiliselt tajuma. Kas kohapeal oli müra või mitte, ei muuda seda tunnetust. Kohus möönab, et tee ebatasane pinnas võis kokkupõrke tajumist raskendada, kuigi kahe sõidki kokkupõrge on kindlasti teisiti tajutav kui ebatasasele pinnasele, näiteks auku või vastu tee serva, sõitmine. Kostja ja tunnistaja ütluste kohaselt oli peamine ebatasasus kõrge asfaldi serv, millest kostja püüdis üles sõita. Mõlema kirjelduse kohaselt ei toimunud kokkupõrge aga mitte vahetult siis, kui kostja sõidki rattad servast alla vajusid (kui need seal üldse olid) või vastu serva sõitsid vaid vähemalt meetri jagu tagapool- so kohas kuhu kostja sõidu oli tagurdanud/langenud. Seega pole kostja väide, et ta ei tajunud tee ebatasasuse tõttu seda, et on otsa sõitnud teisele autole, eluliselt usutav. Puudub vaidlus, et kostja jätkas pärast sündmust sõitu Mustvee poole. Kohus ei nõustu ühegi kostja vastuväitega, milles ta soovib vastutuse kahju eest panna kannatanule: eelkõige, et miks kannatanud ei helistanud kohe liikluspolitseisse ja lahkus samuti sündmuskohalt. Esiteks on tõendatud, et kannatanu helistas koheselt politseisse, kui sai teada liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki numbri: seda tõendab Politsei- ja Piirivalevameti 12.03.2018.a kirjalik vastus (t lk 11 p) ja tunnistaja samasisuline ütlus. Kohus märgib, et puudub nõue, et isik peaks helistama just liikluspolitseisse- kannatanu helistas üldnumbril ja tegutses vastavalt politseist saadu juhistele: jäi alguses seisma tee äärde, seejärel jätkas politsei loal sõitu Mustveesse, kus sai kostjaga kokku, et vormistada vajalikud dokumendid. Teiseks käitus kannatanu kostjale järele sõites mõistlikult: eesmärk oli näha õnnetuse põhjustanud sõiduki numbrit, sest vastasel korral oleks jäänud kahju põhjustaja välja selgitamata. Kui kannatanud oleks jäänud sündmuskohale seisma ja politseid ootama, ei oleks see aidanud leida süüdlast ega ka selgitada asjaolusid, sest teine

auto- kostja oma- oli nagunii lahkunud; samas oleks niigi teetööde tõttu takistatud läbilaskevõimega kohas (üks sõidusuund suletud) kogu liiklus olnud täiesti takistatud. Kohus rõhutab, et eelviidatud Liikluskindlustusseaduse § 53 lg 1 p 2 kohaldub vastutuse alusena siiski vaid kahju põhjustanud ja sündmuskohalt lahkunud isiku suhtes. Kuna kannatanu kahju ei põhjustanud, siis ei oma vastutuse alusena asjas tegelikult tähtsust ka see, kas ta lahkus sündmuskohalt või mitte. Nimetatud asjaolu võib oluline olla vaid tõendite kogumise seisukohalt. Kohus märgib, et vastutusest ei vabasta kostjat ka asjaolu, et ta pärast sündmust toimunud kokkusaamisel kostjaga talle hüvitist pakkus ja viimane sellest keeldus. Tunnistaja ütluse kohaselt ei oleks pakutud 50 eurot võimalikke kulusid katnud. Kuna vihastuste likvideerimise kulud olid 471 eurot, oli tunnistaja keeldumine asjakohane. Eeltoodust tulenevalt on kostja vastutav kannatanu autole kahju tekitamise eest, mille on hüvitanud hageja, kellel on tekkinud kostja vastu tagasinõude õigus. Kostja on kohustatud hüvitama hagejale seega 471 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista viisvise perioodi 26.08.2017-09.05.2018 eest summas 26.53 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Käesolevalt nõuab hageja nn seadusjärgset viivist, milleks VÕS § 94 ja § 113 lg 1 koosmõjus on 8% aastas. Hageja nõue muutus sissenõutavaks pärast 25.08.2017.a, sest nimetatud kuupäev oli määratud kostjale vabatahtlikuks täitmiseks hageja 02.08.2017.a kirjaga (t lk 18). Kostja kohustust vabatahtlikult ei täitnud, mistõttu on hagejal õigus tasumisega viivitatud aja eest alates 26.08.2017.a nõuda viivist. Hageja palus viivise välja mõista kuni hagiavalduse esitamiseni 09.05.2018.a Kostja on viivituses olnud 257 päeva ja arvestades põhivõla suurust 471 eurot ja viivisemäära 8% aastas, on viivise suuruseks viivitatud perioodi eest 26.53 eurot. Viivis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti ning lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Lähtudes TsMS § 162 jätab kohus kõik menetluskulud kostja kanda. Kostja menetluskulude hüvitamist ei soovinud. Hageja palus välja mõista 100 eurot riigilõivu ja kohtuistungile ilmumisega seotud kulud 40.14 eurot. Kohus leiab, et hageja kulud on põhjendatud ja tuleb kostjalt välja mõista. Riigilõivu tasumine on ette nähtud TsMS 147 lg 1.