Kaija Kaijanen (eesistuja), liikmed Meeli Kaur, Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. november 2018. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-120591
Tsiviilasi
Delta Invest Group OÜ hagi XX vastu põhivõla 2000 euro ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23. aprilli 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Delta Invest Group OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
2 286.27 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant): Delta Invest Group OÜ (registrikood 12346057); esindaja vandeadvokaat Daniil Savitski Kostja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
9. november 2018. a
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 23. aprilli 2018. a otsus muutmata.
2.Delta Invest Group OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud jätta Delta Invest Group OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.
Tsiviilasi nr 2-15-120591 Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Delta Invest Group OÜ (hageja) esitas kohtule hagi XX (kostja) vastu. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 19.01.2015 laenulepingu, mille kohaselt andis hageja ja kostja võttis vastu intressivaba laenu 2000 eurot tagastamise tähtpäevaga 30.01.2015. Hageja kandis 19.01.2015 kostja arveldusarvele 2000 eurot, märkides sealjuures selgitusse laenutähtaja kuni 30.01.2015. Vaatamata hageja korduvatele nõudmistele kostja laenu ei tagastanud. Kui kostja esitab vastuväite, et rahalise kohustuse täitmist ei ole kokku lepitud, on kostja alusetult rikastunud. Kostja on ise 16.12.2015 vastuses kinnitanud, et on rahalised vahendid kätte saanud. Hageja palub kostjalt välja mõista põhinõue summas 2000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 126.38 eurot ja alates 12.11.2015 edasiulatuva viivise 0,022% päevas põhinõude 2000 eurot tasumata osalt kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kostja vastuväited hagile
2.Kostja hagi ei tunnista. Kostja ei ole kunagi suhelnud hagejaga kirjalikult, suuliselt ega muul viisil. Kostja ei ole hagejast kuulnud. Kostja ei ole hagejalt kunagi küsinud laenu ega muud finantsabi. Kostja hea sõber YY küsis kostjalt 19.01.2015, kas tal oleks võimalik kasutada kostja SEB pangakontot, et kiiresti raha vastu võtta, sest tal endal ei ole SEB kontot ja ülekanne eri pankade vahel võtab aega, mis tähendab, et ta saaks raha kätte alles järgmisel päeval. Hageja on esitanud hagiavalduse vale isiku vastu. Hageja on sõlminud laenulepingu YY-ga. Hageja kandis YY-le mõeldud rahasumma 2000 eurot YY palvel kostja SEB pangakontole, kust kostja raha välja võttis ja YY-le andis. Kostja ei ole alusetult rikastunud, sest ülekande aluseks on YY-ga sõlmitud leping. Kostja ei ole rikastunud, sest on andnud raha üle YY-le. Menetluse edasine käik
3.Kuna kostja ei ilmunud kohtuistungile, rahuldas kohus hageja taotlusel hagi 14.06.2017 tagaseljaotsusega.
Kostja esitas 14.06.2017 tagaseljaotsusele kaja, mille kohus 06.11.2017 määrusega rahuldas ja taastas menetluse.
Esimese astme kohtu otsus
5.Maakohus jättis 23.04.2018 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda, v.a kaja esitamisega seotud menetluskulud, millised jättis kostja kanda. Kohus leidis, et tõendamist ei ole leidnud asjaolu, et hageja ja kostja vahel oleks sõlmitud laenuleping. Lisaks leidis kohus, et kuna hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millel põhineb tema alusetu rikastumise nõue, st soorituse õiguslik alus, ei ole võimalik rahuldada hageja nõuet kostja vastu ka VÕS § 1028 lg 1 alusel. Apellatsioonkaebus 2(5)
Tsiviilasi nr 2-15-120591
Hageja esitas Harju Maakohtu 23.04.2018 otsusele apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada, v.a kaja esitamisega seotud menetluskulude kostja kanda jätmise osas. Kui kohus tuvastas, et poolte vahel laenusuhet ei olnud, siis alusetult on jäetud hagi rahuldamata alusetult rikastumise sätete alusel, sest muid võimalusi hageja poolt kostjale 19.01.2015 üle kantud 2000 euro tagasisaamiseks ei ole.
Vastus apellatsioonkaebusele
7.Kostja apellatsioonkaebusega ei nõustu, paludes jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalide ja apellatsioonkaebusega, on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse muutmiseks.
TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna apellatsioonkaebuses ei vaidlustata kaja esitamisega seotud menetluskulude jaotust, on maakohtu otsus selles osas jõustunud (TsMS § 456 lg 4).
10.Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. Ringkonnakohus ei ole asja materjali põhjal tuvastanud kaebuses viidatud olulist menetlusnormide rikkumist ja materiaalõiguse ebaõiget kohaldamata jätmist. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
11.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, justkui kohus on jätnud poolte vahelise õigussuhte kvalifitseerimata ja sellest tulenevalt jätnud ebaõigesti materiaalõiguse normi kohaldamata.
12.Hageja esitas kostja suhtes raha maksmisele suunatud hagi ja tugines asjaolule, et ta sõlmis kostjaga suulise tähtajalise lepingu 2000 euro laenamiseks. Laenulepingu sõlmimist tõendab hageja arvates 19.01.2015 maksekorraldus selgitusega “lühe ajaline laen, kuni 30.01.15“, millest nähtub raha ülekandmine kostja arvelduskontole (tl 24).
13.Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud (vt RKTKo 24.11.2014 nr 3-21-109-11). Kostja on praegusel juhul kogu menetluse kestel väitnud, et ta ei ole 3(5)
Tsiviilasi nr 2-15-120591 laenulepingut sõlminud, et tema ei ole hagejaga mingil viisil suhelnud, vaid tema sõber YY palvel lubas ta raha oma kontole kanda, kust kostja raha välja võttis ja YY-le üle andis. Seega väidab kostja, et tema ei ole 2000 euro ülekandmiseks laenuna tahteavaldust teinud. Maakohus on hinnanud tõendina esitatud 19.01.2015 maksekorraldust nr 211 ja kostja vande all antud seletust kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 ning õigesti leidnud, et üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks. Kuna hageja nõuab raha laenulepingu alusel, pidi hageja tõendama, et poolte vahel sõlmiti kehtivalt laenuleping. Vaatamata maakohtu 30.09.2016 e-kirjaga saadetud üksikasjalistele selgitustele tõendamiskoormise kohta ning kohtu vastavasisulisele ettepanekule laenulepingu sõlmimist tõendada (tl 71), hageja seda teinud ei ole. Lisaks on maakohus õigesti viidanud sellele, et kostja vande all antud seletused osundavad võimalusele, et laenuleping oli sõlmitud hoopis hageja ja YY vahel, kuid jätnud käesoleva asja lahendamisel seisukoha selles osas võtmata põhjusel, et kostjal puudub koormis tõendada laenulepingu sõlmimist hageja ja kolmanda isiku vahel ning hageja ise sellele, et ta on sõlminud laenulepingu YY-ga, tuginenud ei ole.
14.Maakohus on õigesti leidnud, et hageja nõude rahuldamine ei ole põhjendatud ka võlaõigusseaduse alusetu rikastumise sätete järgi (VÕS § 1027 jj). Õige on maakohtu seisukoht, et VÕS § 1028 lg 1 järgi nõude esitamisel ei piirdu hageja asjaolude väljatoomise koormis üksnes asjaolu väljatoomisega, et hageja on kostjale raha maksnud. Samuti maakohtu otsuses õigesti leitud, et hageja, kes tugineb kostja alusetule rikastumisele, on kohustatud VÕS § 1028 lg 1 järgi välja tooma asjaolud, millest nähtub sooritus, soorituse saaja ning soorituse alus, mida ei olnud olemas, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt RKTKm 07.06.2011, nr 3-2-1-44-11, p 34; RKTKo 20.12.2011, nr 3-2-1-134-11, p 13; RKTKo 22.10.2014, nr 3-2-1-65-14, p 10). Hageja on esile toonud vaid asjaolu, et täitis raha ülekandmisega kostja ees laenulepingust tulenevat kohustust, kuna hageja hinnangul oli pooltel suuliselt sõlmitud laenuleping. Selleks, et saada hüvitist VÕS § 1028 jj alusel, peab hageja muu hulgas tõendama, et vaidlusaluse laenulepingu alusel ei tulenenud talle kohustust maksta kostjale hagis nõutud summas raha. Vastasel juhul oli hagejal selle makse tegemiseks olemas tehingust tulenev alus, mistõttu on alusetust rikastumisest tulenev nõue välistatud. Apellatsioonkaebuses märgib hageja, et 19.01.2015 kostjale tehtud ülekanne summas 2000 eurot tehti hageja arvates poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel ning kuna maakohus poolte vahel laenusuhet ei tuvastanud, siis osutuski seesama sooritus olematuks. Kolleegium hageja käsitlusega ei nõustu ning leiab, et ainuüksi raha ülekandmise tõendamine ja poolte vahel laenusuhte puudumise tuvastamine ei anna alust VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks. Hageja on ringkonnakohtu istungil (kohtuistungi protokoll tl 185-186) avaldanud, et 19.01.2015 kostjale kantud raha ülekandmise eesmärgiks oli aidata YY. Kostja on maakohtu 13.03.2018 istungil vande all kinnitanud, et 19.01.2015 tema arvelduskontole hageja poolt laekunud 2000 eurot võttis ta samal päeval arvelduskontolt välja ja andis üle YY-le (tl 157). Osundatud seletused viitavad sellele, et hageja võis 19.01.2015 kostjale 2000 euro ülekandmisega teha soorituse YY-le. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik hageja avaldatud asjaoludest järeldada, et hageja oleks vaidlusaluse summa maksmisega tahtnud täita mingit olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Seega ei anna praeguses asjas tuvastatu alust VÕS § 1028 kohaldamiseks. 4(5)
Tsiviilasi nr 2-15-120591
15.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta täies ulatuses TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna maakohus ei ole menetluskulude suurust kindlaks määranud, määratakse maakohtu poolt menetluskulud kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-ile 2.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.