Kaija Kaijanen (eesistuja), liikmed Meeli Kaur, Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. november 2018. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-2668
Tsiviilasi
XX hagi YY vastu 16 713.33 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11. aprilli 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik YY apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
16 713.33 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja Margus Rebane Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXXX); tehinguline esindaja vandeadvokaat Pirkka-Marja Põldvere
Kohtuistungi aeg
9. november 2018. a
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 11. aprilli 2018. a otsus tühistada. Teha uus otsus, millega jätta XX hagi YY vastu 16 713.33 euro väljamõistmiseks rahuldamata.
2.YY apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud XX kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. 1(6)
Tsiviilasi nr 2-17-2668 Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas kohtule hagi YY (kostja) vastu võlgnevuse 16 713.33 euro väljamõistmiseks. Pooled sõlmisid suulise tähtajatu laenulepingu. Hagiavalduse kohaselt andis hageja kostjale suulise laenulepingu alusel laenu viiel korral, kandes laenu kostja arvelduskontole alljärgnevalt: 26.02.2010 50 000 krooni ehk 3 195.58 eurot; 08.04.2010 6 500 krooni ehk 415.43 eurot; 21.02.2011 12 000 eurot; 22.06.2011 1000 eurot; 13.06.2013 7000 vene rubla ehk 102.32 eurot. 29.11.2016 teatega ütles hageja lepingu korraliselt üles ja nõudis laenusumma 16 713.33 euro tagastamist hiljemalt 30.01.2017. Kostja sai hageja poolt saadetud laenulepingu ülesütlemise teate kätte 02.12.2016. 30.01.2017 teatas kostja hagejale, et laenusumma näol on tegemist hoopis temale makstud töötasuga ja kostja ei kavatse laenusummat tagastada.
07.04.2017 hagiavalduse täpsustuses esitas hageja tulenevalt kostja vastuväitest hagile alternatiivse nõude. Kostja väide, et tegemist on kolmanda isiku töötasuga kostjale, mida hageja tasus kolmanda isiku eest, on vale ja paljasõnaline. Kui kohus leiab, et laenusuhet ei ole, taotleb hageja hagi rahuldamist VÕS § 1028 lg 1 alusel. Alternatiivne nõue aegunud ei ole. Hageja ütles kostjale üles sõlmitud laenulepingu 29.11.2016 teatega nõudes 16 713.33 euro tagastamist hiljemalt 30.01.2017. 30.01.2017 vastuses kostja teatas hageja laenu tagastamise nõudele, et tema arvates on laenusumma näol tegemist hoopis temale makstud töötasuga. Seega hakkas aegumise tähtaeg kulgema 30.01.2017. Hageja ei ole kunagi olnud kostja tööandja. OÜ A konto väljavõte lükkab ümber kostja väite hageja poolt talle suurema töötasu maksmise kohta seoses VV tööülesannete täitmisega. Konto väljavõttest nähtub, et pärast VV lahkumist tõsteti kostja töötasu pea kahekordseks ning mõned kuud hiljem pea kolmekordseks. Töötasu tõstis OÜ A seoses sellega, et kostja hakkas täitma ka teise töötaja tööülesandeid. Kostja sai palka ametlikult oma kontole.
Kostja vastuväited hagile
3.Kostja hagi ei tunnista, hagi on tõendamata ja põhjendamata, nõue on VÕS § 1027 ja 1028 lg 1 alusel aegunud ja ei ole selge. Hagiavalduse väited ei ole tõesed.
Hageja maksis kostjale töötasu – lisatasu mh tulemuste eest ja seoses sellega, et kostja täitis 2010 kevadel lisaks enda tööülesannetele rasedus- ja sünnituspuhkusel oleva töötaja ülesandeid. Tõendatud ei ole laenulepingu sõlmimine ja laenu andmine.
Esimese astme kohtu otsus
2(6)
Tsiviilasi nr 2-17-2668
Maakohus rahuldas 11.04.2018 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 16 713.33 eurot jättes menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2500 eurot. Kohus leidis, arvestades laenusummade kandmist kostjale ajavahemikus 26.02.201013.06.2013 ning hageja esitatud asjaolu, et tegemist oli tähtajatu laenulepinguga, on eluliselt usutav laenulepingu ülesütlemine hageja teatatud ajal ning kohtu arvates saab nimetatud tõenditest teha järelduse, et poolte vahel oli laenusuhe.
Apellatsioonkaebus
6.Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse paludes maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata, alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule lahendamiseks.
Maakohus on ebaõigesti kvalifitseerinud poolte vahelise suhte laenusuhtena. Ükski esitatud tõend laenusuhet ei tõenda. Eluliselt ei ole usutav, et hageja andis väidetavalt kostjale laenu viie aasta jooksul olukorras, kus kõik eelmised laenusummad olid tagastamata.
Tegemist on varjatud töötasu maksmisega kostjale, et mitte maksta riiklikke makse. Kohus ei ole analüüsinud kostja vastuväiteid, et kostjale maksti lisatasu peale VV asendamise eest ka jõulude ja jaanipäeva ajal, veebruari kuus peale iga-aastast kõrghooaja müügitööd ning lisaks maksti lisatasu konkreetsete täiendavate ülesannete või tulemuste eest. - 26.02.2010 kantud 50 000 EEK ehk 3 195.58 eurot on seotud 2010 veebruari müügiperioodi kokkuvõttega ning lisatasu suuruse otsustas hageja isikulikult. - 08.04.2010 kantud 6 500 EEK ehk 415.43 eurot on seotud otseselt VV päevapealt kojujäämisega ning kostja motiveerimisega VV töökohustuste koheseks ülevõtmiseks. Kohus on sidunud vastava asjaolu sellega, et sel ajal tõsteti ka kostja töötasu, kuid see ei välista ka lisapreemiate maksmist. - 21.02.2011 kandis hageja kostjale 12 000 eurot preemiana, mil kostja avastas, et äriühingul on võimalus saada tagasi üle miljoni kooni eest käibemaksu. - 22.06.2011 kantud 1000 euro puhul on tegemist tavapärase jaanipäeva preemiaga. - 13.06.2013 7000 vene rubla kandmine seondub kostja töömahtude suurenemisega üle maailma ning hageja poolt kostjale pealesurutud vene äriühingus osaluse saamiseks, et vältida maksude maksmist.
Kohus on jätnud vastamata kostja aegumise vastuväitele.
Vastus apellatsioonkaebusele
10.Hageja apellatsioonkaebusega ei nõustu, jäädes kõikide maakohtus avaldatud seisukohtade juurde. Ringkonnakohtu seisukoht
11.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalide ja apellatsioonkaebusega, on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Kolleegium saab teha uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
3(6)
Tsiviilasi nr 2-17-2668
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on praegusel juhul hinnanud ebaõigesti tõendeid ning teinud tuvastatud asjaoludest valed järeldused, mistõttu on maakohus kohaldanud alusetult VÕS § 9 ja § 396 ning see on toonud asja lahendamisel kaasa ebaõige lõppjärelduse.
13.Hageja esitas kostja suhtes raha maksmisele suunatud hagi ja tugines asjaolule, et on teinud kostjale viiel korral rahalisi ülekandeid selgitusega “ülekanne“ alates 26.02.2010 kuni 13.06.2013 kogusummas 16 713.33 eurot. Hageja selgituste kohaselt oli tegemist tähtajatu suulise laenulepinguga, mille ta ütles 29.11.2016 avaldusega üles ning nõudis hiljemalt 30.01.2017 laenu tagastamist. Lähtudes VÕS § 108 lg-st 1 koosmõjus VÕS § 396 lg-ga 1 võib hageja laenulepingu kehtivuse korral põhimõtteliselt nõuda kostjalt lepingu alusel antud raha tagastamist. Hagiavalduses toodud asjaoludel raha saamiseks pidi hageja seega esmalt tõendama, et tema ja kostja vahel sõlmiti kehtiv laenuleping. Hageja on esitanud kehtiva lepingu tõendamiseks oma arvelduskonto väljavõtted ning pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja on kostja arvelduskontole teinud viiel korral rahalisi ülekandeid selgitusega “ülekanne“ alljärgnevalt: - 26.02.2010 50 000 krooni ehk 3 195.58 eurot (tl 7); - 08.04.2010 6 500 krooni ehk 415.43 eurot (tl 7); - 21.02.2011 12 000 eurot (tl 8); - 22.06.2011 1000 eurot (tl 8); - 13.06.2013 7000 vene rubla ehk 102.32 eurot (tl 9).
14.Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud (vt RKTKo 24.11.2014 nr 3-21-109-11). Kostja on praegusel juhul kogu menetluse kestel väitnud, et ta ei ole laenulepingut sõlminud, raha on talle makstud kui hagejale kuuluva äriühingu töötajale lisatasuna hageja äriühingus töötamise eest. Seega väidab kostja, et ei ole käesoleva kohtuotsuse p-is 13 nimetatud summade ülekandmiseks laenuna tahteavaldust teinud. Maakohus on pidanud kostja väiteid töötasu maksmise kohta eluliselt mitteusutavaks ning tuvastanud laenulepingu sõlmimise hageja pangakonto väljavõtete alusel (tl 7-9). Ringkonnakohus leiab, et üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepingut sõlmituks. Iseenesest võib olla õige maakohtu seisukoht, et maksekorraldusel selgitusena “ülekanne“ füüsiliste isikute puhul raha ühe isiku kontolt teise isiku kontole kandmisel on tavapärane ning antud selgitus ei välista, et tegemist oli laenuks antud raha ülekandmisega, kuid maakohus ei ole tõendi hindamisel vastuolus TsMS § 232 lg-ga 1 põhjendanud, kuidas võimaldab ainuüksi raha ülekandmine teha järeldusi laenulepingu sõlmimiseks vajalike tahteavalduste kohta. Kuna hageja nõuab raha laenulepingu alusel, pidi hageja tõendama, et poolte vahel sõlmiti kehtivalt laenuleping. 4(6)
Tsiviilasi nr 2-17-2668 Hageja on esitanud laenulepingu tõendamiseks ainult oma arvelduskonto väljavõtted, millest nähtub vaidlusaluse summa ülekandmine kostja arvelduskontole, mis ei anna alust lugeda laenulepingut sõlmituks. Tõendeid, mis võimaldaksid teha järeldusi poolte tahteavalduste kohta sõlmida vaidlusaluse summa suhtes laenuleping, hageja kolleegiumi arvates esitanud ei ole. Hagiavalduses kohtu ette toodud asjaolud on vaid üldsõnalised. Ka ei selgitanud hageja laenulepingu sõlmimise kohta maakohtu 21.11.2017 kohtuistungil enamat kui, et laenulepingud sõlmiti suuliselt igal laenuandmise päeval täpsustamata, kuidas ja mis sisuga tahteavaldusi pooled tegid, eelkõige kuidas tegi kostja hagejale teatavaks oma tahte hagejalt viimase väidetud tingimustel raha laenata (tl 72). Seega tuleb hagi laenulepingu alusel raha saamiseks jätta tõendamatuse tõttu rahuldamata.
15.Hageja on tuginenud raha nõudmisel ka alusetu rikastumise õigusele juhuks, kui kohus ei tuvasta poolte vahel laenusuhet. Vastavalt VÕS §-ile 1027 peab isik VÕS 52. peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Ringkonnakohus on seisukohal, et VÕS § 1028 lg 1 järgi nõude esitamisel ei piirdu hageja asjaolude väljatoomise koormis üksnes asjaolu väljatoomisega, et hageja on kostjale raha maksnud. Hageja, kes tugineb kostja alusetule rikastumisele, on kohustatud VÕS § 1028 lg 1 järgi välja tooma asjaolud, millest nähtub sooritus, soorituse saaja ning soorituse alus, mida ei olnud olemas, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt RKTKm 07.06.2011, nr 3-2-1-44-11, p 34; RKTKo 20.12.2011, nr 3-2-1-134-11, p 13; RKTKo 22.10.2014, nr 3-2-1-65-14, p 10). Hageja on esile toonud vaid asjaolu, et soovis raha ülekandmisega täita kostja ees laenulepingust tulenevat kohustust, kuna hageja hinnangul oli pooltel suuliselt sõlmitud tähtajatu laenuleping. Selleks, et saada hüvitist VÕS § 1028 jj alusel, peab hageja muu hulgas tõendama, et vaidlusaluse laenulepingu alusel ei tulenenud talle kohustust maksta kostjale hagis nõutud summas raha. Vastasel juhul oli hagejal selle makse tegemiseks olemas tehingust tulenev alus, mistõttu on alusetust rikastumisest tulenev nõue välistatud. Ringkonnakohus leidis, et laenulepingu sõlmimine hageja ja kostja vahel ei ole tõendatud. Samas ei ole kolleegiumi hinnangul hageja avaldatud asjaoludest ka selge, et hageja oleks vaidlusaluse summa maksmisega tahtnud täita mingit olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et alusetule rikastumisele tuginedes piisab ainuüksi raha ülekandmise fakti tõendamisest ning kostja kohustus on tõendada soorituse õiguslikku alust (21.11.2017 kohtuistungi protokoll, tl 73). Ringkonnakohus leiab, et kui hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millel põhineb tema alusetu rikastumise nõue, ei pea kostja tõendama ka soorituse õiguslikku alust. Seega on täitmata VÕS § 1028 lg 1 eeldused, kuid see ei oma määravat tähtsust, sest arvestades kostja aegumise vastuväidet, tuleb hageja alusetu rikastumise nõue jätta rahuldamata aegumise tõttu.
16.Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumist reguleerib TsÜS § 151 ja olukorras, kus täidetakse väidetavalt olematut kohustust, on alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumine seotud lepingu alusetu täitmise (rikastumise) ajaga ning ei ole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude olemasolust (RKTKo 18.03.2015, nr 3-2-1-180-14, p 12;
5(6)
Tsiviilasi nr 2-17-2668 RKTKo 02.04.2014, nr 3-2-1-162-13, p 43). Seega algab alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg alusetute maksete tegemisega (RKTKo 17.02.2016, nr 3-2-1-16915, p 10). TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja on teinud kostjale maksed 26.02.2010, 08.04.2010, 21.02.2011, 22.06.2011 ja 13.06.2013. Seega on kohtule hagiavalduse esitamise ajaks 19.02.2017 ka viimase makse tegemisest 3-aastane nõude aegumistähtaeg möödunud. Tulenevalt TsÜS § 142 lg-st 1 on nõude maksmapanek aegumise tagajärjel välistatud.
17.Eeltoodud põhjendustel tuleb XX hagi YY vastu 16 713.33 euro väljamõistmiseks jätta rahuldamata.
18.Hagi rahuldamata jätmise ja apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna maakohus ei ole kostja menetluskulusid analüüsinud, määratakse maakohtu poolt menetluskulud kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-ile 2.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.