2-18-7326/4 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Rakvere kohtumaja - lahend.ee

8.Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg.6 § 633 lg.7). Kostjal J Kl on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja TsMS § 416). Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded 10.05.2018 esitas hageja Viru Maakohtule hagi J K vastu võlgnevuse nõudes. Esitatud hagiavalduse kohaselt Ferratum Bank p.l.c (edaspidi ka Ferratum) omab interneti portaali www.ferratum.ee. Antud interneti portaali kaudu on füüsilistel isikutel võimalik võtta laenu. Laenu võtmise üldtingimused ja kord on kajastatud portaali www.ferratum.ee leheküljel. Lepingust tulenevad õigused ja kohustused on peamiselt reguleeritud lisaks lepingu lahutamatuks lisaks olevatele üldtingimustele, võlaõigusseaduses sätestatud sidevahendi abil sõlmitud lepingute ning laenu- ja tarbijakrediidilepingute kohta käivate sätetega. Üldtingimuste p-i 3.1. kohaselt peab kliendil laenu saamiseks olema kehtiv leping. Klient võib küsida Ferratumilt koopiaid lepingu üldtingimustest ja kõigist dokumentidest, mis moodustavad lepingu lahutamatu osa, enne või pärast lepingu sõlmimist. Nimetatud dokumendid esitatakse kliendile tasuta. Üldtingimuste punkti 3.2. kohaselt saab lepingu sõlmida elektrooniliselt veebilehel või salvestatud telefonikõne vahendusel. Üldtingimuste punkti 3.2. kohaselt peab klient lepingu sõlmimiseks külastama veebilehte ja järgima seal toodud juhiseid või helistama eespool toodud kontakttelefoninumbril ja järgima saadud juhiseid. Enne lepingu sõlmimist loeb klient läbi lepingu projekti, mis talle kättesaadavaks tehakse. Üldtingimuste p-i 3.6 kohaselt avab Ferratum konto igale kliendile, kelle Ferratum esimest korda kliendina kinnitab. Ferratum annab kliendile oma kontole juurdepääsuks isikliku

identifitseerimisnumbri (PIN). Klient ei avalda PIN-i ühelegi kolmandale isikule ning ta vastutab ainuisikuliselt avaldamisest põhjustatud kahju eest, sealhulgas Ferratumile põhjustatud kahju eest. Kostja sõlmis laenuandjaga laenulimiidi lepingu. Üldtingimuste p-i 2.7. kohaselt on laenulimiit maksimaalne laenu summa, mille klient võib igal ajal lepingu alusel kasutusele võtta. Määratud limiidi piires on kliendil alati võimalik laenu võtta. Kasutatud laenulimiidi võib tagasi maksta korraga või osamaksetena 30 päevase intervalliga. Kasutamata ja tagasi makstud laenulimiidi piires saab alati täiendavalt laenu võtta. Üldtingimuste p-i 6.1. kohaselt oli kostja laenulimiidiks 1200 eurot. Üldtingimuste punkti 9.1. kohaselt on klientidel õigus taotleda Ferratumilt laenu suurendamist, kui Ferratum on laenu andnud ja klient maksab laenu tagasi vastavalt arvel toodud tagasimakse tingimustele. Ferratum ei rahulda laenu suurendamise taotlust, kui suurendamise avalduse rahuldamisega kaasneks laenulimiidi ületamine. Taotluse laenu suurendamiseks saab esitada samal viisil ja sama korra kohaselt nagu laenutaotluse ja see kuulub kinnitamisele Ferratumi poolt, kellel on õigus selline taotlus põhjendamata tagasi lükata. Laenulimiidi raames võetud laenu käsitleb laenuandja kui tervikut, millest pidi kostja tegema igakuiseid tagasimakseid. 22.12.2015 taotles kostja vastava laenutaotlusega nõude loovutajalt laenu summas 400 eurot. 28.12.2015 väljastati kostjale laenusumma. 08.03.2016 taotles kostja vastava laenutaotlusega nõude loovutajalt laenu summas 48 eurot. 08.03.2016 väljastati kostjale laenusumma. Kostja võttis laenu kokku 448 eurot. Laenult tuli tasuda vastavalt hinnakirjale intressi 0,172% päevas (62,78 % aastas), kliendi kasutusse antud Laenu saldolt. Kostja on laenulepingu alusel tasunud laenu katteks kokku 48,88 eurot ja intressi katteks 15,12 eurot. Antud juhul on kostja jätnud tagastamata laenu summas 399,12 eurot (448-48,88) ja intressi summas 69,72 eurot, ajavahemiku 23.02.16-04.06.16 eest. Kostjal tuli igakuiselt tasuda minimaalne summa, mis tuleb maksta 15 päeva jooksul arve kuupäevast arvates. Miinimumsumma moodustab: (a) 8% kliendi poolt Ferratumile võlgnetavast summast (laenust ja teenustasust) või (b) 15 eurot, sõltuvalt sellest, kumb on suurem; tingimusel et kui kogu laenusumma koos teenustasudega on väiksem kui (b), loetakse miinimumsummaks kogu laenusumma koos kohaldatavate tasudega. Kui kasutuselevõetud laenusummat suurendatakse kliendi taotluse alusel, korrigeeritakse miinimumsummat vastavalt järgmisel arvel. Juhindudes üldtingimuste punktist 11.2. ja asjaolust, et kostja viivitas kolme järjestikuse tagasimaksega (07.03.2016, 07.04.2016, 08.05.2016 osamakse), lõpetas laenuandja kostjaga lepingu. Laenuandja saatis kostjale ülesütlemisteate koos 14 päevase täiendava tähtajaga 20.05.2016. Kuna kostja võlgnevust täiendava tähtaja jooksul ei tasunud, lõppes leping 04.06.2016. 04.07.2016 loovutati nõue hagejale. Creditreform Eesti OÜ algatas 15.07.2016 hageja soovil kostja suhtes inkassomenetluse ning alates sellest ajast nõudis võla tasumist kohtuväliselt. Inkassomenetluse käigus on kostja tasunud 10 eurot, mis on arvestatud sissenõudmiskulu katteks. Antud juhul on tegemist sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepinguga, kuna kostja esitas laenutaotluse, tutvudes laenuandja koduleheküljel olevate laenutingimustega ja kinnitades nende alusel laenu saamise soovi. Laenuandja on andnud kostja käsutusse rahasumma, kostja ei ole aga käesoleva päeva seisuga seda tagastanud. VÕS § 1132 lg 1 alusel saatis Ferratum lepingu kehtivuse ajal kostjale 1 tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 5 eurot ning VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel pärast lepingu lõppemist inkassomenetluse käigus on kostjale saadetud 17 meeldetuletuskirja, tehtud toiminguid kostja kontaktandmete otsimiseks ja õigsuse kontrollimiseks ning kohtuväliste lahenduste pakkumiseks ja maksekokkulepete sõlmimiseks, mille eest nõuab hageja hüvitist 30 eurot. Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustust vastavalt lepingule täitnud või asunud täitma pärast

kättetoimetatud 03.10.2018, seega oli kohtu poolt määratud vastuse esitamise viimaseks tähtpäevaks 17.10.2018. Kostja kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi, mis tulenevad kostja ja Ferratum Bank p.l.c vahel sõlmitud laenulimiidi lepingust, põhjendamatult nõuetekohaselt täitnud. Vastavalt VÕS § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Ferratum Bank p.l.c on laenulepingust tuleneva võlanõude loovutanud B2 Kapital SIA-le. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus hageja nõude põhivõlgnevuse 399,12 euro ja tasumata intressi 69,72 euro väljamõistmiseks kostjalt. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis põhinõudelt 399,12 eurolt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras lepingu lõpetamisest kuni 10.05.2018 summas 61,56 eurot. Kohus on kontrollinud ja nõustub esitatud arvestusega. Viivis summas 61,56 eurot kuulub kostjalt väljamõistmisele. Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist alates 11.10.2018 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla 399,12 euro tasumiseni, mille kohus samuti rahuldab. Hagiavalduse kohaselt nõudis hageja kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 5 eurot lepingu kehtivuse ajal saadetud ühe tasulise meeldetuletuskirja eest ning peale lepingu lõppemist saadetud meeldetuletuskirjade eest VÕS § 113 2 lg 2 alusel 30 eurot. Hageja arvestas inkassomenetluses tasutud 10 eurot sissenõudmiskulude katteks, mistõttu hageja lõplikuks nõudeks on 25 eurot. Kohus leiab, et sissenõudmiskulude nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole hagiavalduses märkinud, millal täpselt (kuupäevaliselt) on kostjale peale lepingu lõpetamist meeldetuletuskirjasid saadetud, kuidas on nõudesumma kujunenud ning lisatud ei ole ka ühtegi meeldetuletuskirja, mis oleks kostjale saadetud peale lepingu lõppemist, mis on aga eelduseks eelnimetatud nõude esitamisel. Kohus peab vajalikuks hagejale osundada, et VÕS § 113 2 lg 2 alusel nõude esitamisel tuleb hagejal kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendada, sest tegemist ei ole kahjust sõltumatu hüvitisemääraga nagu on kehtestatud VÕS § 1131 lõikes 1. Seega põhjendatud on üksnes sissenõudmiskulude nõue VÕS § 1132 lg 1 alusel summas 5 eurot, mille kostja on aga

inkassomenetluses hagejale hüvitanud, mistõttu tuleb hagis esitatud sissenõudmiskulude nõue jätta tervikuna rahuldamata. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 555,40 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõude summas 25 eurot ehk ligikaudu 5 % ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 95% ulatuses kostja ja 5% ulatuses hageja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõiv summas 125 eurot. Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada (vastavalt menetluskulude jaotusele). Hageja palub kostjalt välja mõista ka õigusabikulud summas 140 eurot (käibemaksuta) ning viivise menetluskuludelt. Hageja ei märgi menetluskulude nimekirjas õigusabile kulunud aega ega tunnitasu suurust. Kohus leiab, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Kohus leiab, et antud hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist nn. masshageja poolt koostatud tüpiseeritud hagi tekstiga, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, seega on tegemist tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole esindaja pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et hageja põhjendatud menetluskuludeks õigusabile tuleb hinnata 100 eurot (käibemaksuta). Seega on hageja taotletud menetluskulud põhjendatud ja kuuluvad kostja poolt hüvitamisele proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga s.o summas 213,75 eurot (225 eurost 95 %). Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab