Hageja Swedbank AS (registrikood 10060701, aadress Liivalaia tn 8, 15040 Tallinn), volitatud esindaja Gertu Pillenberg (e-post [email protected]) Kostja R P (isikukood xxxx, elukoht xxxx, e-post xxxx) Kirjalikus menetluses
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagiavaldus rahuldamata. Menetluskulude jaotus
2.Jätta menetluskulud hageja Swedbank AS kanda. Määrata kindlaks, et kostjal menetluskulud puuduvad.
EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Xxxx AS ja kostja 11.04.07 väikelaenu lepingu nr 070410622. Kostja võttis nimetatud lepinguga laenu 1 278,23 eurot (s.o 20 000 krooni). Hageja omandas nimetatud nõude 07.05.10 läbi avaliku enampakkumise, millest teavitas kostjat 02.11.15. Pooled jõudsid nõude tasumise osas kokkuleppele selliselt, et kostja tasub alates 2016 jaanuarikuust igakuiselt 80 eurot kuni põhiosa 1 278,23 euro täitumiseni. Maksepäevaks lepiti kokku 09. kuupäev. 09.11.17 meenutas hageja kostjale tema kohustusi ning kostja omakorda lubas uuesti tasuma hakata, kuid kahjuks makseid kostja poolt rohkem ei laekunud. Kostja ei ole tasunud hagejale põhivõlgnevust 858,23 eurot. Hageja lähtub
kostjaga sõlmitud kokkuleppest, mille kohaselt lasus tal kohustus tasuda üksnes põhiosa, kuid tuginedes võlaõigusseadusele soovib hageja kostjalt jooksva viivise väljamõistmist.
2.Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevus 858,23 eurot ning viivis põhinõudelt (858,23 eurot) 0,022% päevas alates 19.05.2018 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja välja mõista kostjalt riigilõiv 175 eurot. Hageja taotleb, et menetluskulude kindlaksmääramise lahendis märgitakse vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 ka kohustus tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.Vastuseks kostja vastuväidetele leiab hageja, et TsÜS §§ 144, 146 ja 147 antud juhul ei kuulu kohaldamisele. Hageja ning kostja leppisid 2015. aasta novembris kirjalikult kokku, et kostja tasub hagejale 1 278,23 eurot osamaksetena igakuiselt alates 09.01.16 kuni kogu võlgnevuse likvideerumiseni. Kokkuleppega loobus hageja kõrvalnõuetest ning soovis üksnes põhiosa tasumist. Kostja tasus hagejale 60 eurot kuus 11.01.16; 04.02.16; 07.03.16; 05.05.16; 11.07.16 ja 07.04.17; 06.12.17. Hagiavalduses on tõepoolest hagejapoolne eksimus viimase makse osas, s.o kostja teostas viimase makse 06.12.17. Ülekannete tegemisega tunnistas kostja võlatunnistuses märgitud võlgnevust (s.o 1 278,23 eurot) ja kinnitas maksegraafiku sobivust. Kokkuleppega sõlmisid pooled õiguslikus mõttes konstitutiivse võlatunnistuse. Poolte tahteks oli leppida kokku, kuidas kostja tasub võlgnetava summa hagejale, luues sealjuures iseseisva kohustuse tasuda 1 278,23 eurot igakuiste maksetena. Seega olukorras, kus kostja täidab võlatunnistusega kokkulepitut, loeb hageja täidetuks ka väikelaenu lepingust nr 070410622 tulenevad kohustused. Sealjuures ei ole oluline, millal lõppes laenuleping, vaid aegumine on otseselt seotud võlatunnistuse sõlmimisega ning nõuete sissenõutavaks muutumisega. Kostja lõpetas võlatunnistusest tulenevate maksete tegemise käesoleva aasta alguses, millest tulenevalt ei ole nõue aegunud ja kostja kohustub hagejale võlgnetava summa tasuma.
4.17.10.2018 esitatud seisukohas leiab hageja, et poolte tahtes sõlmida iseseisev võlatunnistus ei ole kahtlust, kuna vaatamata möödunud ajale, jõuti omavahelisele kokkuleppele ja lepiti e-kirja teel maksete tasumises kokku. Vaidlust ei ole, et kostja kirjutas hagejale 19.11.15: Olen huvitatud nõude tasumisest täitemenetluse väliselt põhinõude osas 1 278,23 eur. Soovin hakata nõuet tasuma/vähendama igakuiselt 80 eur kuus, kuni põhinõude 1 278,23 euro tasumiseni alates jaanuar 2016 /.../. Uue kokkuleppe sõlmimist kinnitab ka see, et hageja loobus viivistest ja pooltevaheline lepinguline suhe algas praktiliselt otsast peale, kus tasumisele kuulus üksnes põhisumma. Vaatamata allkirja puudumisele, nähtub e-kirjadest poolte ühine tahe luua iseseisev kohustus.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
5.Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud. Laenulepingu nr 070410622 järgi pidi olema laenusumma tasutud 10.04.2008. Kohustus muutus sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kui ka TsÜS § 147 lg 2 järgi 10.04.2008. Nõue põhivõla tasumiseks aegunuks TsÜS § 146 lg 1 kolme aasta jooksul, st TsÜS § 136 lg kohaselt “ korraliselt” 11.04.2011. Koos põhinõudega aegunuks TsÜS § 144 kohaselt ka intressinõue. Hageja omandas nõude läbi enampakkumise 07.05.2010. Hagiavalduses on märgitud, et sellest teavitati kostjat 02.11.2015. Tegelikkuses sai kostja ise teada oma initsiatiivil sellest võlanõuest mitte Swedbank teavitusel. Samas ei vasta tõele hageja väide, et peale 09.11.2017 ei ole laekunud võla katteks ühtegi summat, 06.12.2017 tegi kostja makse.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus lahendab esmalt hageja poolt 17.10.2017 esitatud ja kohtu poolt lahendamata taotluse. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt
arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Hageja esitas 17.10.2018 koos seisukohaga ja menetluskulude nimekirjaga kohtule taotluse, milles palub pikendada lõplike seisukohtade esitamise tähtaega kuni 23.11.2018, põhjusel, et hageja volitatud esindaja viibib 04.11.19.11.2018 väljaspool Eestit. Juhul, kui kostja otsustab endale esindaja võtta, siis sellisel juhul palub hageja pikendada ka vastaspoole menetluskulude vastuväidetele esitamise tähtaega kuni 23.11.2018. Kohus leiab, et taotlus rahuldamisele ei kuulu. Hageja ei ole tõendanud väljaspool Eestit viibimist. Samuti märgib kohus, et AS-is Swedbank töötab ka teisi juriste, keda hageja oleks saanud volitada ennast esindama.
7.Kohus leiab, hinnates kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis, et hagiavaldus rahuldamisele ei kuulu, kuna hageja nõue on aegunud.
8.Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-41-15, p 19). TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
9.Kohus tuvastab, et Xxxx AS ja R P sõlmisid 11.04.2007 väikelaenulepingu nr 070410622, mille kohaselt Xxxx AS andis kostjale laenu summas 20 000 krooni tähtajaga 10.04.2008 (tl 6-9). Vaidlust ei ole selles, et hageja omandas nõude kostja vastu Xxxx AS-ilt 07.05.2010 avalikul enampakkumisel ja teavitas nimetatud asjaolust kostjat 02.11.2015 (tl 11-12). Poolte vahel on vaidlus sellest, kas hageja nõue on aegunud. Kostja leiab, et nõue on aegunud. Hageja on seisukohal, et pooled sõlmisid 2015. aasta novembris kohtuvälise kokkuleppe, mille järgi kohustus kostja tasuma igakuiselt osamakseid kuni põhivõlgnevuse täitmiseni ning hageja loobus kõrvalnõuetest. Hageja arvates on kohtuväline kokkulepe konstitutiivne võlatunnistus ning nõue ei ole aegunud.
10.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 kohaselt juhul kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik aga võlast vabanemiseks esitama vastunõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p 16; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10). Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17).
11.Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel on sõlmitud kehtiv (sh vorminõuetele) vastav võlatunnistus. Kohus täitis 03.11.2018 määrusega selgitamiskohustust ning andis hagejale tähtaja tõendada, et poolte vahel on sõlmitud kehtiv (sh vorminõudele vastav) võlatunnistus ning et poolte tahe oli suunatud konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele. Kohtu hinnangul ei kinnita 19.11.2015 kostja poolt saadetud e-kirjas märgitu seda, et poolte tahe oli luua, sõltumatult kostja algsest laenulepingust tulenevast kohustusest, iseseisev võlakohustus. Kostja on nimetatud e-kirjas märgitud kohustuse sidunud laenulepingust tuleneva võla hüvitamise kohustusega ja kinnitanud võla olemasolu. Samuti ei saa nimetatud e-kirja käsitleda üleüldse võlatunnistusena. Kohus märgib, et võlatunnistus peab kohustatud isiku poolt olema antud kirjalikus vormis (VÕS § 30 lg 2). Kirjalik vorm tähendab, et dokument peab olema allkirjastatud (TsÜS) § 78 lg 1). Seega peab võlatunnistus
olema kohustatud isiku poolt allkirjastatud.
12.Sellest tulenevalt ei ole poolte vahel kehtivat võlatunnistust ning nõude aegumine tuleb tuvastada TsÜS-is kehtestatud aegumise regulatsiooni alusel. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1). Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui ei ole sätestatud teisiti (TsÜS § 147 lg 1). Korduvate kohustuste aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks (TsÜS § 154 lg 1). Koos põhinõudega aegub ka kõrvalnõue (TsÜS § 144).
13.Kostja pidi lepingu järgi laenusumma tagastama osamaksetena, millest viimane osamakse oleks toimunud 10. aprillil 2008. Seega oli tegemist korduvate rahaliste kohustustega, milles iga kohustuse suhtes algas aegumistähtaeg vastava aasta lõppedes ehk osade osamaksete osas
31.detsembril 2007 ja teiste osas 31. detsembril 2008. Üldregulatsiooni järgi saabus aegumine 3 aasta möödudes ehk vastavalt 31. detsembril 2010 ja 31. detsembril 2011. Sellest tulenevalt on hageja nõue aegunud. Riigikohus on märkinud, et aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-2-1-146-13, p 24). Nõude tunnustamine võib seisneda võla osalises tasumises või muus teos (TsÜS § 158 lg 2). Hageja on väitnud, et kostja on osaliselt võlga tasunud perioodil 11. jaanuar 2016 kuni 6. detsember 2017. Sellist käitumist võib pidada nõude tunnustamiseks TsÜS § 158 lg 2 tähenduses. Tulenevalt aga asjaolust, et kohus tuvastas eelnevalt, et võlatunnistus ei olnud tehinguna kehtivalt tehtud, siis ei saa aegunud nõude tunnustamist lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks. Riigikohus on leidnud, et kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, siis ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-169-15, p 10).
14.Seega on hageja nõue aegunud ning kostjal on õigus tulenevalt aegumisest keelduda kohustuste täitmisest. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata.
MENETLUSKULUD
15.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sellest tulenevalt tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Tulenevalt asjaolust, et kostjal menetluskulud puuduvad, ei saa kindlaks määrata menetluskulude rahalist suurust. Seega tuleb kindlaks määrata, et kostjal menetluskulud puuduvad.
16.TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.