Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Hageja võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada Harju Maakohtu tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse või kaja esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse või kaja. Menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni. Kohtu selgitused Kohus selgitab, et tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 444 lg 3 võib kohus tagaseljaotsuse teha kirjeldava ja põhjendava osata. TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kostjale on menetlusdokumendid kätte toimetatud väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole tähtaegselt hagiavaldusele vastanud. Seega esineb alus tagaseljaotsuse tegemiseks. TsMS § 407 lg 6 kohaselt, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Seega on kohtul õigus jätta hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt rahuldamata, kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud. OK Incure OÜ esitas 19.09.2018 hagi L S vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kostja sõlmis T B AS-ga laenulepingu, mille alusel anti kostjale laenu 4000 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama igakuiste maksetena. Kostja laenu ei tagastanud. Nõue loovutati hagejale 25.03.2018. Hageja nõuab kostjalt põhinõude 4000 euro ja viiviste 467,28 euro tasumist. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2). Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele (VÕS § 76 lg 1). Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist (VÕS § 101 lg 1 p 1). VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Riigikohus on leidnud, et kui pooled ei ole ise tehingu tühisuse alustele tuginenud peab kohus omal algatusel arvestama ka muude tehingu tühisuse alustega (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-12208, p 19; 3-2-1-32-06, p 14; 3-2-1-106-13 p 24). Ka Euroopa Kohus on leidnud, et kohus peab tarbijalepingu puhul omal algatusel kontrollima tüüptingimuste kehtivust (vt Euroopa Kohtu 14. juuni 2012. a otsus C-618/10 Banco Español de Crédito SA versus Joaquín Calderón Camino). Kohtul on seega kohustus kontrollida tehingu tühisuse aluseid sõltumata sellest, kas kostja on tehingu tühisusele tuginenud või mitte, sh tagaseljaotsuse tegemisel. TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kohtu hinnangul tuleb kostja ja T B AS vahel sõlmitud leping lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Hageja on hagiavalduses välja toonud, et arvestab viiviseid lepingujärgse intressimääraga 24,15% aastas ehk 0,066% päevas. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on tarbijat ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-25-16 asunud seisukohale, et kuigi võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist“ alusel. Riigikohus leiab, et VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tuleks tühiseks hinnata vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Riigikohtu hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Samuti on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-25-16 ps 13 avaldanud seisukohta, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda. Kohus leiab, et lepinguline viivisemäär on tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 ja 42 lg 1 järgi ning hagejal on võimalik nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

Kokku on sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras 23.07.2018 seisuga 156.05 eurot, millise summa peab kohus põhjendatuks kostjalt hageja kasuks välja mõista. Sellest tulenevalt jätab kohus hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude rahuldamata summas 311,23 eurot (s.o hageja nõue 467,28 eurot – 156.05 eurot). Ülejäänud põhinõude osas on hagi õiguslikult põhjendatud. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 esimese lause järgi märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 163 lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja nõuab kostjalt 4467,28 euro (põhinõue summas 4000 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis summas 467,28 eurot) väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja nõude summas 4156,05 eurot (põhinõue summas 4000 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis summas 156,05 eurot). Seega rahuldab kohus hageja nõude ca 93 % ulatuses. Kohtu hinnangul on põhjendatud jätta hageja menetluskulud 93% ulatuses kostja kanda ja 7% ulatuses hageja kanda TsMS § 163 lg 1 alusel. Hageja on menetluskulude nimekirja kohaselt tasunud riigilõivu 350 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu näol on tegemist põhjendatud kuluga, mis tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele taotletud summas välja mõista. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Liisi Vernik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.