Võlaõigus

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Aktsiaselts PlusPlus Capital esitas 13.08.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult J. L. 514 euro saamiseks. Kohus tegi 14.08.2024 võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik esitas vastuväite. 04.11.2024 kohtumäärusega lõpetas kohtunikuabi maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 18.11.2024 esitas Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) hagi J. L. (kostja) vastu võla nõudes. 18.11.2024 hagiavalduse, 02.12.2024 ja 25.02.2025 seisukoha kohaselt sõlmisid kostja ja TKM Finants AS (esialgne võlausaldaja) 25.01.2024 ostulimiidi leping nr 385607-1, mille kohaselt võimaldas esialgne võlausaldaja kostjale ostulimiidi 500 eurot kasutamist, et osta kaupu edaspidi TKM Gruppi kuuluvates Selveri, Delice’i, Kaubamaja, I.L.U. ja L’Occitane’i kauplustes maksepäeva edasi lükates. Partner Kuukaardi ostulimiit võimaldab kauplustes Partnerkaardiga sooritatud jooksva kuu ostude eest tasuda arvega järgmise kuu alguses. Ostulimiidile ei lisandunud intressi ega muid lepingu sõlmimise, kuu- või haldustasusid, seega ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga, vaid ostusuhtega, kus kostja poolt soetatud kauba maksumusele ei lisandunud seatud maksetähtaja andmiselt arvestusliku intressi ning esialgsel võlausaldajal ei tekkinud intressi nõuet ka hilisemalt, näiteks jooksva aasta jooksul võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 mõttes. Kuna lepingul puudusid kõrvalkulud või tasud, siis puudub lepingul ka krediidikulukuse määr või kui kohus hindab, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga, siis on krediidikulukuse määraks 0%. Kostja kohustus kasutatud ostulimiidi tagastama ühes kalendrikuus sooritatud ostude eest järgneva kuu alguses, kostjale esitatud arve alusel 7 kalendripäeva jooksul. Arve edastatakse kliendile e-posti teel, e-arvena kliendi internetipanka ja tehakse kliendile kättesaadavaks iseteeninduskeskkonnas www.partnerkaart.ee. Kostja asus esialgse võlausaldaja poolt võimaldatud ostulimiiti kasutama, kasutades perioodil 01.02.2024 – 29.02.2024 ostulimiiti summas 439,44 eurot. Esialgse võlausaldaja ja kostja vahel sõlmitud leping oli oma olemuselt tähtajatu, sest ei sisaldanud lepingu kehtivuse aega. Sõlmitud lepingul puuduvad ka arvelduskrediidilepingu tunnused VÕS § 407 sätestatult, sest kostjaga puudus arvelduskrediidi andmise kokkulepe ja kostjale võimaldati arve eest tasumise tähtaega üksnes 7 päeva alates arve esitamisest. Kuna lepinguga ei olnud määratud sooritatud ostude eest tasumist osamaksetena, vaid esitatud arve alusel 7 päeva jooksul, siis ei saanud lepingule rakenduda ka VÕS § 416 kitsendust lepingu ülesütlemise piirangute kohta, sest lepingus ei ole määratud üksteisele järgnevaid tagasimakseid.

2

Kostja rikkus lepingu tingimuste punkti 4.1.2 ning ei tasunud Partner Kuukaardiga sooritatud ostude eest kostjale väljastatud arve nr 768696 alusel tähtajaga 10.03.2024. Tingimuste p 7.1 järgi oli esialgsel võlausaldajal õigus leping üles öelda igal ajal ja nõuda kostjalt lepingu täitmist teatades tingimuste p 7.1.2 alusel lepingu korralisest ülesütlemisest kostjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt 14 päeva enne lepingu lõpetamist. Lähtudes kostja poolt toime pandud lepingu rikkumisest ja juhindudes lepingust, teavitas esialgne võlausaldaja 25.05.2024 lepingu lõpetamisest ja võlgnevuse loovutamisest AS-ile PlusPlus Capital. Lepingu ülesütlemise teade on kostjale saadetud e-posti aadressile xxx. Esialgne võlausaldaja loovutas 25.05.2024 oma nõuded kostja vastu hagejale. Nõuete loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult. Vastavalt lepingu tingimuste p-le 5.1 on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm tasulist meeldetuletuskirja hagejale teadaolevale kostja aadressile xxx, esimese neist maksumusega 15 eurot ja teised kaks maksumusega 5 eurot. Seega on hageja kandnud võlgnevuse sissenõudmiselt reaalseid kulusid ja juhindudes VÕS § 1132 lg 2 p-st 2 on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 25 eurot. Lepingu põhitingimuste p 4.5 kohaselt oli lepingu sõlmimise hetkest viivisemäär 0,065% päevas. Hageja nõuab arvel toodud summalt viivist alates arve tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni ja edasiulatuvalt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla summas 439,44 eurot, võla sissenõudmiskulud 25 eurot ja hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 72,30 eurot ning hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt 439,44 eurot alates 19.11.2024 kuni põhinõude täitmiseni 0,065% päevas. Kostja on oma 20.11.2024 vastuväite lisaga kinnitanud, et kostja avalikustas enda IDkaardi andmed kolmandale isikule, kui Politsei- ja Piirivalveameti teatises on kirjeldatud, et kolmas isik Imre Krain on loonud kostjale ettekujutuse, et täidab võetud rahalised kohustused. Seega oli kostja teadlik tema nimele võetud kohustustest, milliseid pidi kolmas isik täitma. Kostja vastutab oma isikuandmete väärkasutamise eest ning juhul, kui isiku nimel sõlmitakse leping tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et laenulepingu on sõlminud isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada kostjal. Käesolevas asjas ei ole kostja suutnud tõendada, et ID-kaart koos PIN-koodidega oleks kolmanda isiku kätte läinud kostja teadmiseta või tahte vastaselt. Lisaks on vähetõenäoline, et keegi kolmas isik sai kasutada nii kostja digiallkirjastamise vahendeid kui tema internetipanka või sai see toimuda üksnes kostja teadmisel. Eeltoodu alusel leiab hageja, et vaidlusaluse lepingu on sõlminud kostja, kes vastutab ka lepingu täitmise eest. TKM Finants AS kostja nimel täidetud taotluse alusel väljastatud krediidi eest tasaarvestuse kohustust ei saa kanda, sest TKM Finants AS on tasunud krediidi. Seega ei saa esialgne võlausaldaja kanda kostja käitumiskohustuse riski, vaid kostjal 3

saaks nõue olla üksnes kolmanda isiku suhtes. Juhul, kui asja arutamisel peaks tuvastatama, et kostjale väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid ei väljunud kostja valdusest kostja süüta, tema tahte vastaselt, vaid kostja andis oma ID-kaardi ja PIN-koodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse, kes kostjana esinedes võttis viimasele lepingulisi kohustusi, tuleb kohtul hinnata, kas ID-kaardi ja PIN-koodide andmist kolmandale isikule tuleks käsitada kostjalt kolmandale isikule üldvolituse andmisena. Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa konkreetse vaidluse asjaolude tõttu käsitada volituse andmisena, tuleb kontrollida, ega konkreetsetel asjaoludel ei esine näivusvolituse olukorda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 2 analoogia tähenduses. Hageja esitab alternatiivselt alusetust rikastumisest tuleneva nõude ning palub rahuldada hagi alusetust rikastumisest tulenevalt. Kostja vastuväited Kostja ei nõustu hageja esitatud hagiga, kuna tema andmeid on ära kasutatud. Kostja on pöördunud politsei poole, kus algatati kriminaalmenetlus. Hagiavalduse aluseks olev ostulimiidileping nr 385607-1 on kostja poolt digitaalselt allkirjastatud 25.01.2024, kuid kostja ei saanud lepingut ise allkirjastada, kuna viibis tahtest olenematul ravil Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus ajavahemikul 02.01-09.02.2024. Kliinikus ei olnud kasutamiseks ühtegi nutiseadet, millega oleks saanud digiallkirjastamise toimingut teha. Samuti on ostulimiidiga tehtud ostud 5.02.2024 ja 6.02.2024 Pirita ja Merimetsa Selveris, mida kostja ei saanud psühhiaatriakliinikus viibimise tõttu ise sooritada. Kostja ID-kaart koos ID sertifikaatidega jäid temast maha viimasesse ühisesse koju, kus elas kostja selleaegne elukaaslane I. K., kellel oli nimetatud sertifikaate kasutades võimalus esineda kostjana. Kohtu põhjendused

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

koode kasutades, tuleb eeldada, et lepingu on sõlminud isik, kellele on ID-kaart ja PINkoodid väljastatud. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Seega leiab kohus, et kostjale väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid ei väljunud kostja valdusest kostja süüta, tema tahte vastaselt, vaid kostja andis oma ID-kaardi ja PIN-koodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse, kes kostjana esinedes võttis viimasele lepingulisi kohustusi. Kostja enda poolt esitatud Politsei- ja Piirivalveameti 25.09.2024 esitatud teatisest tuleneb, et ajavahemikul oktoober 2023 kuni juuli 2024 sõlmis kolmas isik Imre Krain kostja nimel erinevate krediidiandjatega, sh TKM Finants AS-ga lepingud ning lõi kostjale ettekujutuse, et täidab võetud kohustused. Kohtu hinnangul tuleneb eelnevast, et kostja oli teadlik, et kolmas isik erinevaid lepinguid kostja nimel sõlmib. Kuna kostja ei ole tõendanud seda, et tema ID-kaart ja PIN-kood oleks läinud kolmandale isikule üle tema tahte vastaselt, saab lugeda ostulimiidi lepingu nr 385607-1 esialgse võlausaldaja ja kostja vahel sõlmituks 25.01.2024. Kohus peab vajalikuks ka selgitada, et digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on kõrge hoolsuskohustus. Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab kostja möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi IDkaardi omaja. Juhul, kui isik peaks andma enda ID-kaardi ja PIN-koodid teisele isikule üle selleks, et teine isik annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse, peab digitaalallkirja andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele ID-kaart üle anti, ei tarvitse piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16 p-s 16 asunud seisukohale, et esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades. Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 115 jj, sh § 118 lg 1). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (vt TsÜS § 131) (vt kohtu selgituste osas ka Riigikohtu lahend 2-16-124450 p 23). Seega võib antud juhul käsitada kostja poolt tema ID-kaardi ja PIN-koodide andmist kolmandale isikule ka kui üldvolituse andmisena.

6

Kohtu hinnangul ei ole tegemist krediidiga, sest krediidileping on tasuline (intressiga), samuti ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga. VÕS § 396 lg 1 kohaselt eristab laenulepingut krediidilepingust tasulisus. VÕS § 396 lg 1 kohaselt annab üks isik teisele laenu ning laenusaaja kohustub sama rahasumma tagasi maksma. Krediidilepingu (VÕS § 401) korral annab samuti üks isik teise isiku kasutusse rahasumma, ent saaja peab lisaks saadud rahasummale maksma ka tasu raha kasutamise eest. Antud juhul ei olnud lepingus kokku lepitud intressi ehk tasu laenu kasutamise eest. Viivis ei ole selleks tasuks. Kuivõrd tegemist ei olnud krediidilepinguga, ei olnud tegemist ka tarbijakrediidilepinguga (VÕS § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on vaid krediidileping, st tasuline laenuleping). Seega ei tulnud krediidiandjal ka täita vastutustundliku laenamise kohustusi, mis on sätestatud tarbijakrediidi puhuks (VÕS § 4034).

7

Hageja nõuab kostjalt viivist alates arve esitamisele järgnevast päevast 11.03.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni 18.11.2024 lepingujärgse määraga 0,065% päevas, kokku summas 72,30 eurot. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud osaliselt. Arvestades, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses alates 11.03.2024, on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis põhivõlgnevuselt 439,44 eurolt lepingujärgse määraga 0,065% päevas ajavahemikul 1.03.2024-18.11.2024 (k.a), mis on kohtu arvestuste ja viivisekalkulaatori kohaselt 72,27 eurot. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 19.11.2024 lepingujärgses määras, s.o 0,065% päevas. Kohus leiab, et edasiulatuva viivise nõue on põhjendatud. Arvestades, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis põhivõlgnevuselt 439,44 eurolt alates 19.11.2024 kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgse määraga 0,065% päevas.

8

Riigilõivu tasumine nähtub e-toimikust. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga ning see kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kostjalt tuleb hagejale välja mõista menetluskuluna 175 eurot. Hagejale osutati õigusabi tunnihinnaga 122 eurot, sh käibemaks. Hagejal kulus menetluskulude nimekirja kohaselt dokumentide komplekteerimisele ja analüüsile 1,5 tundi; hagiavalduse koostamisele ja esitamisele 2 tundi; 2.12.2024 seisukoha koostamisele, tõendite hankimisele ja esitamisele 2 tundi; 25.02.2025 kostja vastusele seisukoha koostamisele ja selle esitamisele 1,5 tundi; 25.04.2025 selgituse koostamisele ja esitamisele 1,5 tundi, kokku 8,5 tundi. Kohtu hinnangul on õigusabikulud ülepaisutatud. Tegemist ei ole keerulise ega mahuka tsiviilasjaga. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu dokumentide komplekteerimisele, analüüsile ja hagiavalduse koostamisele kokku 1,5 tundi, 02.12.2024 seisukoha koostamisele ja tõendite hankimisele 1,5 tundi, 25.02.2025 kostja vastusele seisukoha esitamisele 0,25 tundi ja 25.04.2025 seisukoha koostamisele 0,25 tundi, kokku 3,5 tundi. Kohus arvestab, et käesoleval juhul on tegemist õiguslikult lihtsa õigusvaidlusega ning hageja ja tema esindaja tegelevad samasuguste hagidega igapäevaselt. Eelnevat arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik esindajakulu 3,5 tunni eest 427 eurot, sh käibemaks. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.

9

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.