Osaühingu FER KINNISVARA avaldus osaühingu Asratem pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 19. juuni 2018. a määrus ajutise halduri nimetamata jätmiseks ja menetluse lõpetamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
osaühingu FER KINNISVARA määruskaebus Avaldaja (võlausaldaja) osaühing FER KINNISVARA (registrikood 11032658), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas Võlgnik osaühing Asratem (registrikood 10334050), seaduslik esindaja juhatuse liige MK, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaarel Tammar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 19. juuni 2018. a määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemise kulud osaühingu FER KINNISVARA kanda.
Määrata kindlaks osaühingu Asratem hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahaline suurus ja mõista osaühingult FER KINNISVARA osaühingu Asratem kasuks määruskaebuse menetlemise kuludena (õigusabikulu) välja 168 eurot.
6.Menetluskuludelt tuleb osaühingul FER KINNISVARA tasuda osaühingule Asratem menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord Määruse peale ei saa määruskaebust esitada (pankrotiseaduse (PankrS) § 5 lg 2 ja § 15 lg 5 ning tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 178 lg 2). Asjaolud
1.FER Kinnisvara OÜ (avaldaja, võlausaldaja) esitas 4. juunil 2018. a Pärnu Maakohtule avalduse Asratem OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt palub võlausaldaja nimetada ajutine haldur ning välja kuulutada võlgniku pankrot, kuna võlgnik ei ole suuteline võlgnevuse eest tasuma ning see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.
2.Avalduse põhjenduste kohaselt on võlgniku ja võlausaldaja vahel olnud erinevaid võlasuhteid, mille alusel on võlausaldaja andnud võlgnikule laenu. Nii on näiteks 25. jaanuaril 2013. a sõlmitud laenuleping, mille alusel on võlausaldaja andnud võlgnikule laenu 998 200 eurot. Vastavalt lepingule kohustus võlgnik tasuma laenusummalt intressi 2,8 % aastas ning tagastama laenu hiljemalt 31. detsembril 2014. a. Samuti oli pooltel varasemalt 15. juulil 2011. a sõlmitud laenuleping, mille alusel andis võlausaldaja võlgnikule laenu. Seisuga 10. november 2016. a oli võlgniku põhivõlg võlausaldaja ees 1 548 200 eurot, millele lisandus intress summas 185 342,62 eurot.
3.Võlgnik on tagastanud võlausaldajale eelviidatud laenulepingute täitmiseks
16.jaanuaril 2017. a 100 000 eurot, 10. aprillil 2017. a 300 000 eurot ja 13. aprillil 2017. a 50 000 eurot. Pankrotiavalduse esitamise seisuga on võlgniku sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus võlausaldaja ees kokku 1 098 200 eurot, mille lisanduvad ka intress ja viivis. Nimetatud võlgnevuse osas edastas võlausaldaja 14. märtsil 2018. a võlgnikule ka pankrotihoiatuse, mille võlgnik sai kätte 26. märtsil 2018. a. Võlgnik esitatud avaldusele ei reageerinud.
4.Pärnu Maakohus võttis avaldaja pankrotiavalduse menetlusse ja kohustas võlausaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks Rahandusministeeriumi tagatiste kontole 1000 eurot, millise summa tasus 14. juunil 2018. a võlausaldaja kohtu deposiitkontole.
5.17. juunil 2018. a esitas võlgnik vastuväited võlausaldaja pankrotiavaldusele. Võlgnik on seisukohal, et ajutine pankrotihaldur tuleb jätta nimetamata, sest pankrotiavalduse aluseks olev võlausaldaja nõude suurus ja alus on tõendamata ning pankrotiavalduse aluseks olev nõue on aegunud ning võlgnikul on õigus kohustuse täitmisest keelduda. Maakohtu määrus
6.Harju Maakohus jättis 19. juuni 2018. a määrusega ajutise halduri nimetamata ja lõpetas menetluse. Maakohus jättis menetluskulud võlausaldaja kanda ja mõistis võlausaldajalt välja võlgniku kasuks menetluskulu 602 eurot.
7.Maakohtu põhjenduste kohaselt on pooltel vaidlus pankrotiavalduse aluseks oleva nõude üle. Kohus asus seisukohale, et esitatud tõenditest ei nähtu, milliste nõuete eest on võlgnik tasunud ning millises ulatuses on võlgnik jätkuvat võlgu. Lisaks on võlgnik esitanud aegumise vastuväite. Kohtule esitatud asjaoludest ja tõenditest järeldub, et poolte vahel on vaidlus nõude üle, mis väljub pankrotimenetluse piiridest ning selgus nõude üle tuleb maakohtu hinnangul lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Määruskaebus
8.Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse ja teha uus kohtumäärus, millega nimetada võlgnikule ajutine pankrotihaldur. Menetluskulud palub jätta võlgniku kanda.
9.Maakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et pooltevahelised võlasuhted on ebaselged. Praegusel juhul puudub vaidlus selles, et laenulepingud on sõlmitud ning
neid on täidetud osaliselt. Samuti on olemas dokumentaalsed tõendid, millest nähtub, et MK on allkirjastanud 2016. a dokumendid, kus on võlgniku võlgnevuse suurus kajastatud. Võlausaldaja on esitanud kohtule Catwees OÜ juhatuse koosoleku 31. augusti 2016. a protokolli ja selle lisa (arvutuste tabel), mille on allkirjastanud MK. Kuna protokollist ega kinnituslehelt ei selgu, millise ettevõtte juhatuse liikmena MK on allkirja dokumentidele andnud, siis saab lähtuda sellest, et MK on nõustunud seisukohtadega, mis on sellel koosolekul erinevate osaühingute suhtes kujunenud ning tunnistanud mh võlgniku kohustusi võlausaldaja ees. Selleks hetkeks, kui kinnitus anti, ei olnud võlausaldaja nõue aegunud.
10.ÄS § 187 lg 1 kohaselt peab juhatuse liige täitma oma kohustusi korralikku ettevõtja hoolsusega. Kui protokollis olev teave võlgniku laenuvõla ja intressivõla kohta oleks väär olnud, oleks MK võlgniku juhatuse liikmena olnud kohustatud selle osa protokollist eemaldama või nõudele vastu vaidlema. Vastus määruskaebusele
11.Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Edasine menetluse käik
12.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
13.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
14.PankrS § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. PankrS § 15 lg 3 sätestab ajutise halduri nimetamata jätmise alused ning sama sätte p 1 kohaselt jätab kohus ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nimetatud regulatsiooni mõtte kohaselt ei saa kohus ajutist haldurit määrata juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja toob esile asjaolud, mis muudavad pankrotiavalduse aluseks oleva nõude selguse kohtu jaoks kaheldavaks ning tingivad vajaduse nõude olemasolu kindlakstegemiseks tuvastada eelnevalt asjaolud ja anda neile õiguslik hinnang mahus, mis väljub pankrotiavalduse menetlemise raamidest.
15.Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium, et nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt on võlgniku vastuväited nõude selgusele kõnealusel juhul piisavalt kaalukad selleks, et jätta ajutine haldur määramata ning lasta pooltel pankrotiavalduse aluseks olev nõue hagimenetluses selgeks vaielda.
16.Avaldaja on tuginenud sellele, et pooled on sõlminud 25. jaanuaril 2013. a laenulepingu, mille alusel on võlausaldaja andnud võlgnikule laenu 998 200 eurot. Vastavalt lepingule kohustus võlgnik tasuma laenusummalt intressi 2,8 % aastas ning tagastama laenu hiljemalt 31. detsembril 2014. a. Samuti tugineb avaldaja varasemale 15. juulil 2011. a sõlmitud laenulepingule, mille alusel andis võlausaldaja võlgnikule laenu. Seisuga 10. november 2016. a oli võlgniku põhivõlg võlausaldaja ees väidetavalt 1 548 200 eurot, millele lisandus intress summas 185 342,62 eurot. Pankrotiavalduse esitamise seisuga on võlausaldaja väitel võlgniku sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus võlausaldaja ees kokku 1 098 200 eurot, mille lisanduvad ka intress ja viivis.
17.Võlgniku vastuväidete kohaselt on ta tagastanud võlausaldajale laenulepingute täitmiseks 16. jaanuaril 2017. a 100 000 eurot, 10. aprillil 2017. a 300 000 eurot ja 13. aprillil 2017. a 50 000 eurot. Võlausaldaja viidatud võla tunnistamist võlgnik omaks ei võta ja tugineb sellele, et laenulepingutest tulenevad nõuded on aegunud.
18.Maakohus on poolte esitatud väiteid ja tõendeid hinnanud ning tuvastanud õigesti, et poolte vahel valitseb esmalt erimeelsus selle üle, millal muutusid ühest või teisest laenulepingust tulenevad kohustused sissenõutavaks ning millises ulatuses saab lugeda võlgniku tehtud maksetega tema kohustused täidetuks. Samuti vajab selgitamist, kas võlgnik on MK poolt OÜ Catwees juhatuse 31. augusti 2016. a koosoleku protokolli allkirjastades tunnistanud väidetavat võlga ja kas see on nõude aegumise katkestanud. Maakohus on õigesti viidanud TsÜS §-le 146, mille kohaselt on tehingust tuleneva kohustuse aegumistähtaeg üldjuhul kolm aastat. Pidades silmas kujunenud olukorda, kus pankrotiavalduse aluseks olev nõue tuleneb mitmetest eri aegadel sissenõutavaks muutunud laenulepingutest, mida vähemalt osaliselt on täidetud ning millele võlgnik vaidleb vastu tuginedes aegumisele, on maakohus õigesti järeldanud, et nõue ei ole ajutise halduri määramiseks piisvalt selge ja vajab eelnevat tuvastamist hagimenetluses. Olukorras, kus võlgnikul on nõudele arvestatavad vastuväited, ei saa asjaolust, et ta ei ole väidetavaid kohustusi vaatamata pankrotihoiatusele täitnud, järeldada, et ta on jätnud kohustused täitmata maksejõuetuse tõttu ja tuleks alustada pankrotimenetlusega.
19.Kolleegium lisab, et seadusest ei tulene üheseid ega ammendavaid kriteeriume, mille alusel saab kohus otsustada nõude selguse üle ja seepärast on selles küsimuses otsuse langetamine hinnanguline ja seotud kohtu kaalutlusõigusega. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus praeguses asjas kaalutlusõiguse piire ületanud ja kohtul oli õigus jätta PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel ajutine haldur nimetamata. PankrS § 15 lg 3 p 1 ja § 31 lg 2 esimene lause on suunatud eelkõige sellele, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Pankrotimenetluses ajutise halduri nimetamine, s.t menetluse alustamine vaieldava nõude põhjal ei ole kooskõlas seadusega ja pankrotimenetlus võib olla võlgnikule põhjendamatult kahjustavate õiguslike tagajärgedega (vt ka Riigikohtu 6. märtsi 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02). Kuna maakohus on oma seisukohti piisavalt selgitanud, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 järgi vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.
20.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta võlausaldaja kanda. Kuna maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 3). Võlgnik esitas 7. septembril 2018. a menetluskulude nimekirja, milles palus võlausaldajalt välja mõista määruskaebusmenetluse menetluskulud 168 eurot (käibemaksuta). Võlgniku menetluskulude nimekirja kohaselt on tema esindaja kulutanud määruskaebusele vastuse koostamiseks 1,2 tundi. Esindaja tunnihind on 140 eurot (käibemaksuta).
21.TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirjas toodud toiming ja selle ajakulu on kolleegiumi hinnangul põhjendatud ja vajalik. Esindaja tunnihind 140 eurot (käibemaksuta) on mõistlik. Eeltoodule tuginedes tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista ringkonnakohtus kantud menetluskulud (1,2 x 140) 168 eurot (käibemaksuta).
22.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb
tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Võlgnik on vastavasisulise taotluse esitanud.
23.Vastavalt PankrS § 5 lg 2 võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on käesolevas seaduses ette nähtud. PankrS § 15 lg 5 ei võimalda esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega jäeti rahuldamata määruskaebus maakohtu ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale.
24.TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.