Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv
Tsiviilasi
Holwest EST OÜ hagi XX ja YY vastu võlgnevuse 1801 eurot 89 senti, kahjuhüvitise 300 eurot ning intressi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.01.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Holwest EST OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
12 253 eurot 54 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) Holwest EST OÜ (registrikood 11550695), lepinguline esindaja Valentin Feklistov Kostja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja (vastustaja) YY (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate esindaja vandeadvokaat Ilja Santašev
Istungi toimumise aeg
20.09.2018
Istungil osalenud isikud
Apellandi esindaja Valentin Feklistov ja vastustajate esindaja vandeadvokaat Ilja Santašev
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 22.01.2018 otsus osaliselt osas, millega hageja nõuded jäeti rahuldamata ning teha uus otsus, millega rahuldada hageja põhinõue kokku 1786 euro 68 sendi ulatuses, intressinõue 3 euro 15 sendi ulatuses ning viivisenõue
Tsiviilasi nr: 2-15-112096 1786 euro 68 sendi ulatuses. Muus osas jätta maakohtu otsus vaidlustatud osas muutmata.
2.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Lugeda otsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks sõnastuseks: 1) Hagi rahuldada osaliselt. 2) Välja mõista XX-lt ja YY-lt solidaarselt Holwest EST OÜ kasuks põhivõlgnevus 1786 eurot 68 senti, intress 3 eurot 15 senti, viivis 1786 eurot 68 senti ja kahjuhüvitis 40 eurot. Ülejäänud osas jätta Holwest EST OÜ nõuded XX ja YY vastu rahuldamata.
4.Jätta mõlemas kohtuastmes kantud menetluskulud 13,1% ulatuses hageja Holwest EST OÜ kanda ning 86,9% ulatuses kostjate XX ja YY kanda. Kostjad vastutavad hageja menetluskulude hüvitamise eest solidaarselt.
5.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
6.Jätta rahuldamata hageja 26.09.2018 taotlus ringkonnakohtu 20.09.2018 istungi protokolli parandamiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Holwest EST OÜ (hageja) esitas 29.05.2015 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Capital Service OÜ (kustutatud 03.11.2016; põhivõlgnik), XX (kostja I) ja YY (kostja II) vastu 3598 euro 10 sendi saamiseks. Põhivõlgnik makseettepanekule vastuväidet ei esitanud, mistõttu koostas kohus antud isiku suhtes 09.09.2015 maksekäsu. Kostjate vastuväidete tõttu lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ning andis asja kostja I ja kostja II osas hagimenetluses lahendamiseks üle Harju Maakohtule.
2.Hageja esitas 15.09.2015 Harju Maakohtule hagi kostjate vastu, milles hilisemaid täpsustusi (viimane täpsustus 06.02.2017) arvestades, palub kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevuse 1801 eurot 89 senti, kahjuhüvitise 300 eurot, intressi 3 eurot 15 senti, seisuga 01.02.2017 sissenõutavaks muutunud viivise 6915 eurot 67 senti ja lisanduva viivise määraga 2(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-112096 0,5% põhinõudelt 1805 eurolt 4 sendilt päevas alates 01.02.2017 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt oli hageja kui laenuandja ja põhivõlgniku kui laenuvõtja ning kostjate vahel 04.07.2014 sõlmitud võla tunnustamise leping (võlatunnistus) ja käendusleping. Võlatunnistuse järgi kohustus põhivõlgnik maksma hagejale kokku 5694 eurot hiljemalt 31.12.2014. Vastavalt võlatunnistuse p-le 3.1. toimus võlgnevuse tagastamine osade kaupa igakuuliste mahaarvamiste teel koos intressi väljamaksmisega laenuandjale. Intress moodustas lepingu (võlatunnistuse) järgi 12% aastas. Võlatunnistuse p 6.1. sätestas seejuures, et lepingust tulenevate maksekohustuste nõuetele mittevastava või mitteõigeaegse täitmise korral (nii intresside osas, kui ka põhisumma osas), võttis laenuvõtja endale kohustuse maksta laenuandjale viivist 0,5% maksmisele kuuluvast summast päevas. Võlatunnistuse p 6.4. järgi maksis lepingust tuleneva võlgnevuse kustutamiseks laenuvõtja laenuandjale ennekõike oma võlgnevuse, mis oli seotud makse maksmisega viivitamisega, ning seejärel võlgnevuse võlasumma osas. Hageja hinnangul oli kompromissi puhul intressilt viivise arvestamine lubatud. Alates lepingu sõlmimisest ei ole laekunud hageja arvelduskontole raha kokkulepitud tingimustel. 31.10.2014 esitas hageja põhivõlgnikule ja tol ajal põhivõlgniku seaduslikule esindajale, kes oli samal ajal lepingus käendaja ja antud asjas kostja II, pretensiooni, milles palus võlgnevuse kustutada ja maksta üksnes põhivõlga koos lisakulutustega, seejuures ilma intressi ja viiviseta. Vastuseks saadeti hagejale üksnes päring nõude aluseks oleva lepingu esitamise kohta. Hageja luges, et poolte vahel sõlmitud lepingut oli sellega rikutud ning otsustas seetõttu edaspidiselt lähtuda üksnes lepingust. Hageja tegi intressi ja viivise arvestuse ning teatas kostjatele, et tulenevalt nende vahel sõlmitud lepingust peavad nad maksma lisaks põhivõlgnevusele ka intressi ja viivist. Kostjad seda ei tunnistanud. 16.12.2014 tegi põhivõlgnik esimese ülekande hageja arvelduskontole summas 3000 eurot. 22.12.2014 tegi põhivõlgnik veel ühe ülekande summas 3000 eurot. Põhivõlgnik luges sellega oma kohustused hageja ees täielikult täidetuks. 15.01.2015 esitas hageja põhivõlgnikule veel ühe pretensiooni, milles palus tagasi maksta ülejäänud võlgnevuse osa koos selle juurde kuuluvate kõrvalnõuetega. Kostjad pretensioonis osundatud nõuet ei tunnistanud. Kostjad asusid seisukohale, et hageja peab valearvestust, mis ei olnud poolte vahel sõlmitud lepingule vastav. Kahjuhüvitis 300 eurot koosneb tasudest kahe pretensiooni eest, mille hageja kostjatele esitas. Lisaks sellele olid kantud ka muud kulud vaidluse all oleva asjaga seoses, s.o lepingu koostamine, võlgnikega kohtumised, läbirääkimised, dokumentidega tutvumine ja analüüs. Hageja soovis, et temale hüvitataks üksnes pretensiooni(de) koostamise kulud. Kostjate vastuväited
3.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjad olid seisukohal, et praeguses menetluses puudus õiguslik alus hagiavalduse rahuldamiseks. Kostjad ei vaielnud vastu sellele, et võlatunnistusega oli põhivõlgnik sõlminud
3(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-112096 hagejaga kokkuleppe võla tunnistamiseks. Kostjad vaidlesid hageja nõuetele vastu, kuna leidsid, et põhivõlgnik on võlatunnistusest tuleneva kohustuse täies ulatuses õigeaegselt täitnud. Lisaks puuduks hagejal nõue kostjate vastu, kuna käendusleping, mis oli sõlmitud hageja ja kostjate vahel, on võlaõigusseaduse (VÕS) § 143 lg-st 2 lähtuvalt tühine. Võlgnevuse summa tagastamise tähtajaks oli 31.12.2014, mistõttu nõue oleks muutunud sissenõutavaks 01.01.2015. Kohustus oli täidetud enne seda, mistõttu ei saa väita, et võlgnik oleks oma rahalist kohustust rikkunud. Kostjate hinnangul ei omanud tähtsust, et pooltel oli täiendav kokkulepe võlgnevuse tagastamiseks osade kaupa. Kohustuse täitmine võis toimuda nii ositi kui ühekordselt. Oluline oli, et kohustus oleks tähtajaks täidetud. Viivisenõue tuli kostjate arvates jätta rahuldamata, kuna põhivõlgnevus oli tasutud hagejale täies ulatuses enne rahalise kohustuse sissenõutavaks muutumist ning 31.10.2014 teatas võlausaldaja võlgnikule, et viivise suurus 31.10.2014 seisuga oli 0 eurot. Väide, et põhivõlgnik oli rikkunud kohustust tasuda võlgnevus ositi ei olnud kostjate hinnangul asjakohane, sest igal juhul oli kindlaks määratud kohustuse täitmiseks ettenähtud lõplik tähtaega ja hageja ei olnud võlatunnistust üles öelnud põhjusel, et põhivõlgnik ei tasunud võlgnevust igakuiselt. Viivise kokkulepe oli ka tühine, kuivõrd see oli vastuolus heade kommetega. Viivise määr 0,5% päevas oli põhjendamatult suur ja võlgnikku kahjustav. Praeguses asjas oli tegemist tarbijakäenduslepinguga, kuivõrd kostjad on füüsilised isikud. Kuna käenduslepingus ei olnud käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat, siis oli tegemist tühise kokkuleppega. Kostjad leidsid, et kohtuväliseid õigusabikulusid ei olnud võimalik välja mõista kostjatelt. Maakohtu otsus
4.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks põhivõlgnevuse 10 eurot 67 senti, intressi 3 senti, viivise 10 eurot 67 senti ja kahjuhüvitise 40 eurot. Ülejäänud osas jättis maakohus hageja nõuded kostjate vastu rahuldamata. Menetluskulud jäid 99% ulatuses hageja kanda ning 1% ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Maakohtu hinnangul oli 04.07.2014 hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus ning hageja ja kostjate vahel käendusleping. Selle üle ei olnud menetluses enam pooltel ka vaidlust. Pooled vaidlesid maakohtu hinnangul esmalt käenduslepingu kehtivuse üle. Juhul, kui käendusleping kehtis, vaidlesid pooled edasi selle üle, kas põhivõlgnikul oli üldse täitmata kohustusi hageja ees, mille eest vastutaksid käendajatena kostjad. Samuti vaidlesid pooled selle üle, kas ja millises ulatuses oli hagejal õigus nõuda kostjatelt viivist. Maakohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et vaidlusalune käendusleping oli VÕS § 143 lgst 2 lähtuvalt tühine. Maakohus nõustus kostjatega, et hageja ja kostjate vahel sõlmitud leping oli tarbijakäendusleping. Praegusel juhul olid kostjad tarbijakäenduse andnud isikuteks. Hageja seisukohti ja viiteid Riigikohtu varasemale praktikale (s.o enne 05.04.2011 kehtinud VÕS §-le
4(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-112096 34 ja § 143 lg-le 1) seoses kostjate poolt väidetavalt majandus- ja kutsetegevuses tegutsemise kohta ei lugenud maakohus asjakohasteks. Maakohus juhtis tähelepanu, et alates 05.04.2011 VÕS § 143 lg 1 sõnastuse muutumisega on seadusandja välistanud sarnased vaidlused käenduslepingute üle, mis on sõlmitud pärast seadusemuudatuse jõustumist. Võlatunnistuse p 4.1 kohaselt olid käendajateks kostjad ning p-s 4.2 oli kokku lepitud, et käendajad kannavad solidaarset vastutust põhivõlgnikuga. Vaidlus puudus selle üle, et kostjad olid lepingu allkirjastanud. Seega oli maakohtu hinnangul käenduskohustuste kehtivuseks vajalik vorminõue täidetud. Viidatu üle puudus samuti pooltel vaidlus. Maakohus leidis kohtupraktikale tuginedes, et olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku põhivõlgniku poolt võlausaldajale teatud rahasumma võlgnemise ja selle tasumise kuupäeva (võlatunnistus) ning samast dokumendist tuleneb ka käenduskohustus, siis võib sellist kokkulepet üldjuhul pidada ka kokkuleppeks vastutuse rahalise maksimumsumma kohta (Riigikohtu 30.09.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-14, p 25). Praegusel juhul olid hageja ja põhivõlgnik võlatunnistuse p-des 1.1 ja 1.2 kokku leppinud, et põhivõlgnik võlgnes hagejale 5694 eurot (4094 + 1600) ning p-st 2.1 tulenes võlgnevuse tasumise tähtaeg 31.12.2014. Samale võlatunnistusele, mille p-s 4 oli kokku lepitud ka kostjate käenduskohustus, olid kostjad käendajatena alla kirjutanud. Maakohtu arvates sai pidada sellist kokkulepet kokkuleppeks vastutuse rahalise maksimumsumma kohta. Kostjad olid 29.01.2016 menetlusdokumendis avaldanud, et tühistasid 04.07.2014 tagatislepingu, kuna tagatisleping oli vastuolus seadusega. Kostjad selgitasid 10.02.2017 vastuses, et VÕS § 143 lg 2 kohaselt oli tarbijakäendusleping tühine, kui ei olnud kokku lepitud käendaja vastutus rahalises maksimumsummas. Seega oli käendusleping tühine algusest peale sõltumata sellest, mil viisil kostjad olid käenduslepingu tühistanud. Maakohus leidis, et kuna kostjad ei ole kohtule avaldanud isegi lepingu tühistamise alust, oli kostjate poolt 29.01.2016 avaldatu mõjutu. Lisaks polnud kostjad tühistamisavalduse tegemisel järginud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 99 lg-s 1 sätestatud tähtaegasid ning oleksid seetõttu tühistamise õiguse kaotanud. Võlatunnistuses oli põhivõlgnik tunnistanud hageja ees sissenõutavaks muutunud kohustust summas 5694 eurot (4094+1600) ning võtnud kohustuse tagastada nimetatud võlgnevus hiljemalt 31.12.2014. Maakohus leidis, et poolte vahel ei omanud niivõrd suurt tähtsust mitte täiendav kokkulepe võlgnevuse tagastamiseks osade kaupa igakuiselt, vaid oluline oli, et kohustus oleks täidetud hiljemalt kindlaksmääratud tähtajaks, s.o 31.12.2014. Samuti kohustus põhivõlgnik tasuma võlatunnistuse p 3.1. järgi intressi 12% aastas ning p 6.1. kohaselt viivist 0,5% päevas. Võlatunnistuse päises ja p-s 4.1. olid kostjad märgitud käendajateks ning p 4.2. sätestab nende käenduskohustuse. Vaidlustamata asjaolude kohaselt tagastas 16.12.2014 põhivõlgnik hagejale 3000 eurot ja 22.12.2014 veel 3000 eurot, kokku 6000 eurot. 04.07.2014 sõlmitud võlatunnistuse täitmata jätmisest tekkis põhivõlgniku ja kostjate vahel solidaarvastutus.
5(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-112096 Maakohus ei nõustunud hageja nõuete arvestustega ega ka kostjate väidetega, et põhivõlgnik oli oma kohustuse hageja ees tähtaegselt täitnud. Ilmselt olid kostjad maakohtu hinnangul jätnud arvestamata asjaolu, et lisaks põhivõlgnevusele, tuli põhivõlgnikul tasuda ka intressi 12% aastas. Kohtu arvutuste kohaselt moodustas võlatunnistuse lõppemise seisuga (31.12.2014) põhivõlgniku võlgnevuse põhiosa 10 eurot 67 senti ja intress 3 senti. Seetõttu lähtudes VÕS § 142 lg-st 1 ja § 101 lg 1 p-st 1 oli hageja õigustatud nõudma kohustuste täitmist kostjatelt eelnevalt nimetatud summas. Alates 01.01.2015 tuli tasuda tagastamata põhivõlalt (10 eurolt 67 sendilt) viivist. Asja materjalidest nähtuvalt nõudis hageja kostjatelt viivist 0,5% päevas seisuga 01.02.2017 kindla summana ning edasi protsendina põhinõudest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Maakohus tuvastas, et põhivõlgnik rikkus võlatunnistusest tulenevate maksete tasumise kohustust. Kokkuleppe rikkumisest põhivõlgniku poolt oli hageja kostjaid kui käendajaid teavitanud, paludes viimastel ühtlasi täita põhivõlgniku kohustused. Ajavahemikku 01.01.2015–01.02.2017 jääb 763 päeva, mis annaks hagejale õiguse nõuda 10 euro 67 sendi suuruselt põhivõlalt viivist kokku summas 40 eurot 71 senti (arvestusega 0,5% tasumata summalt päevas). Kostjate vastuväidete kohaselt ei tohi viivis ületada põhivõlgnevuse suurust, viivise määr 0,5% päevas oli põhjendamatult suur ja võlgnikke ebamõistlikult kahjustav. Maakohtu hinnangul sai kostjate väiteid sisuliselt tõlgendada kui taotlust viivise vähendamiseks. Maakohus leidis, et praeguses asjas esinevad alused kostjatelt nõutava viivise vähendamiseks. Maakohtu hinnangul tuli ühelt poolt arvestada asjaoluga, et hageja nõutud lepingujärgne viivisemäär 0,5% tasumata summalt päevas (s.o 182,50% aastas) oli oluliselt suurem VÕS § 113 lg-e 1 teises lauses sätestatud seadusjärgsest määrast ning põhivõlgnik oli põhikohustuse enamus jaos täitnud. Teiselt poolt ei sõltunud TsMS § 367 kohase viivisenõude lõplik suurus praegusel juhul üksnes kõrgest viivisemäärast, vaid ka viivituse pikkusest. Kummalgi poolel ei olnud maakohtule esitatu põhjal ülekaalukaid huve, mida tulnuks VÕS § 162 lg-e 1 kontekstis õiguslikult arvestada. Maakohtu hinnangul ei olnud pooled esitanud kontrollitavaid väiteid ega tõendeid hageja või kostjate majandusliku olukorra kohta. Arvestades eeltoodut, pidas kohus mõistlikuks ja põhjendatuks vähendada nõutavat viivist selliselt, et kostjatelt kohtulahendi alusel nõutav viivis, sh seisuga 01.02.2017 sissenõutavaks muutnud viivis, kokku ei ületaks otsusega väljamõistetava põhinõude (s.o 10 eurot 67 sendi) suurust. Maakohus selgitas, et kuna seadus annab kohtule võimaluse ebamõistlikult kõrget viivist alandada, ei tule üldjuhul kõne alla ka viivise ebaproportsionaalsuse tõttu viivisekokkuleppe vastuolu heade kommetega ja seetõttu tühisus TsÜS § 86 järgi. Veel märkis maakohus, et kuigi võlatunnistuses kokkulepitud viivisemäär oli oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg-e 1 teise lause järgsest määrast, ei olnud see siiski selline, mida pidada seadusega vastuolus olevaks. Seda isegi kui tegemist oleks olnud tüüptingimusega (mida maakohus ei möönnud, sest kohtu arvates ei sisaldanud võlatunnistus tüüptingimusi VÕS § 35 lg-e 1 mõttes). Mõlemad pooled olid sõlminud võlatunnistuse majandustegevuses ning tegemist ei olnud erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega.
6(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-112096 Maakohus oli seisukohal, et hageja tehtud kohtueelsed kulutused professionaalsele õigusabile olid osaliselt põhjendatud ja vajalikud. Maakohtu hinnangul olid lepingust tulenevate kohustuse täitmata jätmise korral ka kohtueelsed õigusabikulud iseenesest normi kaitse eesmärgiga VÕS § 127 lg-e 2 tähenduses hõlmatud ning VÕS § 127 lg-e 3 tähenduses ettenähtavad. Maakohus märkis, et üldjuhul saab õigusteenuse eest esitatud arvetega tõendada kahju tekkimist, kuid hageja esitatud 15.10.2014 arve, ei kinnitanud hagejal sellise kahju tekkimist. Maakohus leidis, et asjaolu, et 15.10.2014 arve esitamise ja tasumise hetkel polnud hagejal kontol raha arve tasumiseks ning seetõttu esitati arve hageja osaniku nimele, kes selle tasus, ei tähenda seda, et hageja saaks nõuda kostjalt selliste õigusabiteenuse kulude hüvitamist. Maakohtu hinnangul ei piisanud hageja esimese arve osas kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks (summas 180 eurot) sellest, et hageja väitel oli ta õigusteenust saanud ja seaduse järgi olid ühingu kulud selle osaniku kohustus. Ainult teine (16.01.2015) arve tõendas hagejal kahju tekkimist. Viidatud arvest nähtuvalt oli hagejale osutatud kohtueelset õigusabi (pretensiooni koostamisena) summas 120 eurot. Maakohus leidis, et kohtueelsetest õigusabikuludest olid põhjendatud ja vajalikud kulud kõnesoleva (15.01.2015) pretensiooni koostamisele 30 minuti eest. Kohtu hinnangul oli ülejäänud ajakulu (ühe tunni ulatuses) ülepaisutatud. Kohus arvestas seejuures asja keerukust, samuti hageja esindaja esitatud pretensiooni mahtu ja keerukust ning asjaolu, et pretensiooni sisu kattus osaliselt ka eelnevalt esitatud pretensiooniga. Maakohus pidas põhjendatud ja vajalikuks kohtueelseks õigusabi tunnihinnaks 80 eurot (käibemaksuta). Seega oli maakohtu hinnangul hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue põhjendatud 30 minuti ulatuses osutatud teenuste eest summas 40 eurot, mis tuli kostjatel VÕS § 128 lg 3 ja § 115 lg 1 alusel kahjuna hüvitada. Apellatsioonkaebus
5.Hageja on esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldada hagiavaldus täies ulatuses. Alternatiivselt palub hageja maakohtu otsuse vaidlustatud osas tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Hageja on seisukohal, et maakohus rikkus õigusnorme (menetlus- ja materiaalõigust) ning hindas ebaõigesti tõendeid. Kohtuotsus ei põhine poolte vahel sõlmitud lepingul ega kohaldamisele kuuluvatel seaduse sätetel. Seega kohtuotsus on ebaõige ja see tuleb tühistada. Poolte vahel sõlmitud lepingus on kehtestatud põhivõlgniku ja käendajate kohustus maksta võlga igakuiselt lepingus kindlaksmääratud summas. Maakohtu otsuses nimetatud asjaolud (lepingu ülesütlemata jätmine, pretensioonid, kirjavahetus) ei anna alust arvata, et poolte vahel sõlmitud lepingu sisu viitab üksnes võla lõplikule tasumisele või et hageja on lepingujärgsest viivisenõudest edasiulatuvalt loobunud. Poolte vahel sõlmitud võlatunnistuse (lepingu) p-s 3.1 on sätestatud, et võlgnevuse tagastatakse osade kaupa igakuuliste maha arvamiste teel laenuandjale koos intressi väljamaksmisega laenuandjale. Lepingu punkti 3.1 alapunktides 3.1.1 ja 3.1.2 on kehtestatud, et minimaalseks igakuiseks lepingu p-des 1.1 ja 1.2 märgitud võlgnevuse väljamakse summaks on 706 eurot 41 7(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-112096 senti ja 276 eurot 8 senti, võlgnevuse lõplikul tasumisel 31.12.2014. Lepingu p 6.1 järgi võtab laenuvõtja lepingust tulenevate maksekohustuste nõuetele mittevastava või mitteõigeaegse täitmise korral (nii intresside osas, kui ka põhisumma osas) kohustuse maksta laenuandjale viivisena 0,5% maksmisele kuuluvast summast päevas. Lepingu p-de 4.1 ja 4.2 järgi kannavad käendajad solidaarset vastutust laenuvõtjaga. Hagejal on selge ja sissenõutav nõue kostjate vastu hagis toodud ulatuses. Hageja hinnangul on lepingu p-s 3.1 kehtestatud raha tagastamise kord. Lisaks sellele kehtestavad nimetatud punkti alapunktid minimaalsed maksetingimused. Maakohus on jätnud selle arvestamata. Seetõttu on maakohus tõlgendanud võlatunnistust ebaõigesti. Järelikult on jäetud VÕS §-d 29 ja 76 kohaldamata või on kohaldatud ebaõigesti. 06.02.2017 menetlusdokumendis on hageja esitanud taotluse tunnistajate ülekuulamiseks, et tõendada vaidluse all oleva lepingu sõlmimise asjaolusid ja poolte lubadusi. Maakohus jättis selle taotluse tähelepanuta, asudes seisukohale, et dokumentaalsetest tõenditest ning kostjate väidetest nimetatud asjaolude tõendamiseks piisab. Hageja leiab, et kohus ei ole oma otsust taotluse rahuldamata jätmisel piisavalt põhjendanud. Maakohus rikkus menetlusõigusnormi, kuna jättis rahuldamata tunnistajate ülekuulamise taotluse. Kohtuotsuses on kohus rõhutanud, et lepingu tõlgendamisel tuleb analüüsida võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. Maakohus võttis otsuse tegemisel aluseks ebaõige lepingu tõlgenduse ja kostjate oletused. Põhivõlgniku ja käendajate vahel on kohustus maksta võlga tagasi igakuiselt lepingus kindlaksmääratud summas. Nimetatud kohustus on jäetud nõuetekohaselt täitmata nii põhivõlgniku kui ka käendajate poolt. Seega käendajad on rikkunud lepingut ning hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist koos viivisega käendajatelt, vastavalt võlatunnistuses kehtestatud korrale. Hageja (võlausaldajana) ei saa tema ja käendajate vahel sõlmitud käenduslepingut üles öelda, kuna see välistaks käendajate vastu nõude esitamise ning sõlmitud käendusleping ei ole kestvusleping (seda ei saa üles öelda). Võlatunnistuse ülesütlemine ei oma tähendus. Seega tegi kohus järelduse, lähtudes ebaõigest arusaamisest ning jättes arvestamata õigusnorme (VÕS §-id 145 ja 153) ja olulisi asjaolusid. Hageja leiab, et kostjad ei nõudnud menetluses viivise vähendamist. Kostjad tegutsesid majandus- ja kutsetegevuses käenduslepingu sõlmimisel, st nõustusid lepingu tingimustega. Kostjad ei ole esitanud tõendeid viivise vähendamise õigustamiseks. Maakohtu otsuses esitatud põhjendused ei anna alust kahju hüvitise osaliselt rahuldamata jätmiseks. Esiteks, hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et osaniku poolt kantud kohtueelsed õigusabikulud ei saa olla aluseks hageja esimese arve osas kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Hageja arvates arve vormistamine apellandi osaniku nimele ei saa olla takistuseks kaitse-eesmärgi normi kohaldamiseks VÕS § 127 lg-e 2 tähenduses. Iga arve võib arve esitaja ümber vormistada igal ajal teisele isikule ja kui kolmas isik täidab teise isiku
8(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-112096 kohustuse, võib kolmas isik makstud raha regressi korras tagasi nõuda. Selle tulemusel isikul, kelle kohustus täideti, tekib vastavas ulatuses kahju. Oluline on hageja kinnitus, et nimetatud kohtueelsed õigusabikulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga ning asjaolu, et hageja on esitanud ka dokumendi, mille eest ta nimetatud kohtueelseid õigusabikulusid nõuab. Teiseks, hageja ei nõustu järeldusega, et kohus arvestas tsiviilasja keerukust, hageja esindaja esitatud pretensiooni mahtu ja keerukust ning et pretensiooni sisu kattub osaliselt eelnevalt esitatud pretensiooniga. Teise pretensiooni esitamisel oli oluliseks pretensiooni osaks õige viivisearvestuse ja -nõude esitamine, nõuete järjekorra põhjendamine ja seejärel dokumentide kostjatele edastamine. Seetõttu hageja ei nõustu, et teine pretensioon on niivõrd lihtne, et seda oleks võinud koostada 30 minutiga. Nimetatud kaalutlustel palub hageja rahuldada kahju hüvitamise nõude täies ulatuses. Vastustajate seisukoht
6.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb hagi rahuldamata jätmist puudutavas osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada ning teha uus otsus, millega rahuldada hageja põhinõue kokku 1786 euro 68 sendi ulatuses, intressinõue 3 euro 15 sendi ulatuses ning viivisenõue 1786 euro 68 sendi ulatuses. Uue otsusega jaotab ringkonnakohus ka poolte menetluskulud maakohtu poolt määratust erinevalt. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus vaidlustatud osas muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
8.Kolleegium märgib, et maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus hagi osaliselt rahuldas ning mõistis kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks põhivõlgnevuse 10 eurot 67 senti, intressi 3 senti, viivise 10 eurot 67 senti ja kahjuhüvitise 40 eurot. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud ning nimetatud osas ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli (TsMS § 651 lg 1). Maakohtu otsus on apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas, millega kohus hagi ei rahuldanud.
9.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus pooltevahelise õigussuhte õigesti kvalifitseerinud. Võlatunnistusest tulenevate kohustuste täitmise nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel koosmõjus VÕS § 145 lg-tega 1 ja 2, kahju hüvitamise nõue on kvalifitseeritav VÕS § 115 lg 1 järgi ning viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1.
10.Seoses võlatunnistusest tulenevate kohutuste täitmise nõudega ei ole pooled asja materjalidest nähtuvalt vaielnud selle üle, et 04.07.2014 sõlmitud võlatunnistusega on põhivõlgnik tunnistanud hageja ees võlgnevust 5694 eurot, see kohustus on vormistatud laenuks koos intressi tasumise kohustusega ning et laenulepingu tähtaeg oli 31.12.2014. Kolleegiumi hinnangul on tegemist VÕS § 396 lg-s 2 nimetatud olukorraga, kus hageja ja
9(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-112096 põhivõlgnik on sõlminud kokkuleppe, millega põhivõlgniku poolt äripinna kasutamisest tekkinud rahalised kohustused on vormistatud laenuna. Samuti ei ole vaidlust olnud selles, et 31.10.2014 esitas hageja põhivõlgnikule pretensiooni võlgnevuse tasumiseks, et põhivõlgnik on tasunud 16.12.2014 hagejale 3000 eurot ja 22.12.2014 veel 3000 eurot ning et 15.01.2015 esitas hageja põhivõlgnikule ja kostjatele veel teise pretensiooni. Loetletud asjaolude üle ei ole kolleegiumi hinnangul vaidlust ka apellatsioonimenetluses ning ringkonnakohus võtab need apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg-d 1 ja 5). Pooled on menetluses vaielnud mh selle üle, kas viidatud 16.12.2014 ja 22.12.2014 maksetega (kokku summas 6000 eurot) on põhivõlgnik hageja ees võlatunnistusest tulenevad kohustused kohaselt täitnud või on kohustused osaliselt täitmata. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas kohustused on täitmata maakohtu poolt märgitust suuremas ulatuses. Vastus nendele küsimustele sõltub eelkõige sellest, kas põhivõlgnik võis laenusumma koos intressiga tagastada ühe maksena hiljemalt 31.12.2014 või pidi laenu tagastamine ja intressi tasumine toimuma igakuiste osamaksetena (31.07.2014, 31.08.2014, 30.09.2014 jne).
11.Kolleegiumi hinnangul on maakohus eksinud võlatunnistuse tõlgendamisel, leides, et võlgnevus tuli põhivõlgnikul tasuda hiljemalt 31.12.2014 ning võlatunnistuse p-s 3 kokku lepitud võlgnevuse tagastamise kord (osade kaupa igakuiselt) ei muuda p-s 2.1 sätestatud lõpliku tasumise tähtaega (31.12.2014). Maakohtu järelduste põhjal ei oma võlatunnistuse p-s 3.1.1 ja 3.1.2 kokkulepitu poolte õiguste ja kohustuste seisukohalt sisuliselt üldse tähtsust. Ringkonnakohtu hinnangul väljendub võlatunnistuse p-s 3.1 ja selle alapunktides selgelt hageja ja põhivõlgniku ühine tahe (VÕS § 29 lg 1), mille kohaselt tuleb võlgnevus hagejale tagastada osade kaupa igakuuliste osamaksetena (mahaarvamiste teel) koos intressi tasumisega. Punkti 3.1 kohaselt moodustab intress lepingu järgi 12% aastas ning minimaalseks igakuise makse suuruseks on pooled kokku leppinud 982 eurot 49 senti (s.o võlatunnistuse p-s 1.1 nimetatud võlgnevuse katteks 706 eurot 41 senti ning p-s 1.2 nimetatud võlgnevuse katteks 276 eurot 8 senti). Ringkonnakohtu hinnangul tuleks asuda samale seisukohale ka võlatunnistuse tõlgendamisel mõistliku isiku positsioonist lähtudes (VÕS § 29 lg 4). Võlatunnistuse p-s 2.1 kokku lepitud laenulepingu tähtaeg ei välistanud hageja ja põhivõlgniku jaoks võimalust leppida (p-s 3) täpsemalt kokku lepingu täitmise ja laenu tagastamise korras.
12.VÕS § 29 lg-st 3 tuleneb, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. VÕS § 29 lg 3 kohaseid asjaolusid tulnuks kolleegiumi hinnangul käesoleval juhul tõendada kostjatel (TsMS § 230 lg 1). Kostjad ei ole seda teha suutnud. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et hageja poolt 31.10.2014 põhivõlgnikule saadetud pretensioon võlgnevuse tasumiseks, milles on nimetatud kuupäeva seisuga märgitud viivis 0 eurot (I kd, tl-d 53–54), kostjate seisukohta ei toeta. Samuti on maakohus üle tähtsustanud asjaolu, et hageja ei ole 04.07.2014 lepingut üles öeldud.
10(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-112096
12.1.Kolleegium märgib, et juba pretensiooni esitamine 31.10.2014 iseenesest räägib kostjate väidete vastu. Kui poolte väidetava ühise tahte või arusaamise järgi ei pidanud laenu tagastamine toimuma igakuiste osamaksetena, ei olnuks hagejal 31.10.2014 seisuga üldse mõistlikku põhjust põhivõlgnikule viidatud pretensiooni saata. Pretensiooni sisust ilmneb samas selgelt, et hageja hinnangul oli põhivõlgnik sattunud selleks hetkeks juba osamaksete tasumisega viivitusse. Pretensioonis on mh rõhutatud igakuiste maksete tasumise kohustust ning märgitud, et nõutavaid makseid 31.07.2014, 31.08.2014, 30.09.2014 ega 31.10.2014 ei ole põhivõlgnik teinud. Seega toetab 31.10.2014 pretensioon kolleegiumi arvates pigem hageja positsiooni. Asjaolust, et selles pretensioonis on sisuliselt antud põhivõlgnikule võimalus võlatunnistusest tulenevad kohustused viivist maksmata tasuda, ei tähenda, et võlatunnistuse p 3.1 järgseid osamakseid hageja arvates tasuda ei tulnud.
12.2.Õiguskaitsevahendite valik on põhimõtteliselt võlausaldaja õigus (VÕS § 101 lg 2) ning ühe või teise õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei saa iseenesest õigustada võlgniku poolset kohustuse rikkumist. Seetõttu ei saa olla asjaolul, et hageja ei ole võlatunnistust erakorraliselt üles öelnud, asja lahendamisel määravat tähtsust. Samuti ei näe kolleegium, kuidas võinuks võlatunnistuse ülesütlemine praegusel juhul parandada hageja õiguslikku positsiooni suhetes põhivõlgniku ja kostjatega. Hageja nõuab lepingu järgi juba sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmist. Selliste kohustuste sissenõutavaks muutumise eelduseks ei ole lepingu ülesütlemine.
13.Hageja arvestuste kohaselt tuli põhivõlgnikul vastavalt võlatunnistuse p-dele 3.1.1 ja 3.1.2 teha kohustuste kohaseks täitmiseks kokku kuus 982 euro 49 sendi suurust osamakset järgmiselt: Hiljemalt 31.07.2014 tasuda põhivõlga 925 eurot 55 senti ja intressi 56 eurot 94 senti; hiljemalt 31.08.2014 tasuda põhivõlga 934 eurot 81 senti ja intressi 47 eurot 68 senti; hiljemalt 30.09.2014 tasuda põhivõlga 944 eurot 15 senti ja intressi 38 eurot 34 senti; hiljemalt 31.10.2014 tasuda põhivõlga 953 eurot 60 senti ja intressi 28 eurot 89 senti; hiljemalt 30.11.2014 tasuda põhivõlga 963 eurot 13 senti ja intressi 19 eurot 36 senti; hiljemalt 31.12.2014 tasuda põhivõlga 972 eurot 76 senti ja intressi 9 eurot 73 senti. Sellisele hageja põhivõla ja intressi arvestuskäigule (II kd, tl 78) ei ole kosjad menetluses vastuväiteid esitanud.
14.Hindamaks, kui suur oli põhivõlgniku täitmata kohustuste maht 16.12.2014 seisuga (mil põhivõlgnik tegi esimese makse), ning kas ja millises ulatuses jäid kohustused täitmata pärast põhivõlgniku teist makset hagejale 22.12.2014, tuleb täiendavalt hinnata hageja viivisearvestuse õiguslikku põhjendatust ning kostjate poolt sellele nõudele esitatud vastuväiteid. VÕS § 149 lg 1 järgi võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus.
11(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-112096
14.1.Maakohus on õigesti märkinud, et VÕS § 88 lg-st 1 tulenevalt võib võlgnik põhimõtteliselt määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud, kuid sama paragrahvi järgmised lõiked siiski sisuliselt piiravad võlgniku valikuõigust. Muu hulgas tuleneb VÕS § 88 lg-st 8, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Paragrahvi üheksanda lõike järgi ei või aga võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks kaheksandas lõikes sätestatust erinevat järjekorda. Kolleegium lisab, et tõenditest ka ei nähtu, et põhivõlgnik oleks maksete tegemisel 16.12.2014 ja 22.12.2014 määranud, millise kohustuse katteks maksed tehakse (I kd, tl 55).
14.2.VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 145 lg-st 2 tulenevalt vastutab käendaja teistsuguste kokkulepete puudumisel ka põhivõlgniku kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, sh viivise maksmise eest. Hageja leiab, et tal on õigus nõuda viivitusintressi ka võlatunnistuse järgi tasumisele kuulunud intressi maksmisega viivitamise eest. Hageja tugineb seejuures mh võlatunnistuse p-le 6.1, mille järgi on põhivõlgnik võtnud endale kohustuse tasuda maksekohustuste nõuetele mittevastava või mitteõigeaegse täitmise korral (nii intresside osas, kui ka põhisumma osas) viivist (0,5% maksmisele kuuluvast summast päevas).
14.3.Kolleegium märgib, et VÕS § 113 lg 6 keelab imperatiivselt viivise nõudmise intressi maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on sama lõike järgi tühine. Iseenesest õige on hageja märgitu, et kohtupraktika järgi võib VÕS § 113 lg 6 kohaldamine olla välistatud, kui poolte uus kokkulepe võlasuhte muutmiseks, mille tulemusena muu hulgas lepitakse kokku viivise arvestamises sissenõutavaks muutunud võlgnevuselt, on sisuliselt käsitletav VÕS § 578 lg 1 nõuetele vastava kompromissilepinguna (vt Riigikohtu 03.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 17). Viidatud lahendis on samas rõhutatud, et kuna VÕS § 113 lg 6 on imperatiivne säte võlgniku kaitseks, siis peab kompromissilepingu sõlmimise eelduste täidetust tõendama pool, kes tugineb kompromissilepingule. Kompromissi oluliseks tunnuseks on VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi õiguslik vaieldavus või ebaselgus õigussuhte kohta ja selle muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Praegusel juhul ei ole hageja kolleegiumi hinnangul nimetatud eeldusi tõendanud. Samuti ei selgu hageja väidetest, milles seisnesid õiguslikud vaieldavused või ebaselgused hageja ning põhivõlgniku vahelistes suhtes ning milliseid järeleandmisi pooled peale võlgnevuse tasumise tähtaja pikendamise tegid. Eelmärgitut arvestades VÕS § 113 lg 6 kolleegiumi hinnangul käesolevas asjas kohaldub ning võlatunnistuse p 6.1 on tühine osas, mis võimaldab nõuda põhivõlgnikult viivist ka intressi tasumisega viivitamise korral.
14.4.Kostjate hinnangul on viivisekokkulepe vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostjate need väited põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub
12(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-112096 kostjate kõnealuse väite osas maakohtu otsuse põhjendustega (maakohtu otsuse p 25) ning ei pea vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata.
14.5.Kostjad leiavad, et hageja on hea usu põhimõttest (VÕS § 6 lg 1; TsÜS § 138) lähtudes kaotanud õiguse viivist nõuda, kuna hageja on ülalkäsitletud 31.10.2014 põhivõlgnikule saadetud pretensioonis märkinud viivisevõla suuruseks 0 eurot. Kolleegium leiab, et selle pretensiooni ega hageja muu käitumise põhjal ei saanud põhivõlgnikul jääda muljet, et hageja on viivisenõudest loobunud. Samuti ei nähtu asja materjalidest hageja sellist käitumist, millest võiks järeldada, et hageja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema eesmärgiks oli tekitada kostjatele kahju. Õiguste kuritarvitamisega viivisenõude esitamisel võiks praeguses asjas olla tegu juhul, kui põhivõlgnik oleks kõnealuses pretensioonis märgitud hageja nõude täitnud ning tasunud hiljemalt 10.11.2014 nõutud 5994 eurot. Põhivõlgnik (ega käendajad) seda teinud ei ole.
15.Kuna hagejal oli ülalesitatud järelduste kohaselt õigus nõuda viivist põhivõla osamaksete tasumisega viivitamise eest, oli põhivõlgnikul 16.12.2014 seisuga tekkinud viivisevõlg järgmiselt: 31.07.2014 tasumisele kuulunud 925 euro 55 sendi tasumisega oli põhivõlgnik viivituses 138 päeva, mis teeb viivisevõla suuruseks 638 eurot 63 senti (925,55*0,5%*138); 31.08.2014 tasumisele kuulunud 934 euro 81 sendi tasumisega oli põhivõlgnik viivituses 107 päeva, mis teeb viivisevõla suuruseks 500 eurot 12 senti (934,81*0,5%*107); 30.09.2014 tasumisele kuulunud 944 euro 15 sendi tasumisega oli põhivõlgnik viivituses 77 päeva, mis teeb viivisevõla suuruseks 363 eurot 50 senti (944,15*0,5%*77); 31.10.2014 tasumisele kuulunud 953 euro 60 sendi tasumisega oli põhivõlgnik viivituses 46 päeva, mis teeb viivisevõla suuruseks 219 eurot 33 senti (953,60*0,5%*46); 30.11.2014 tasumisele kuulunud 963 euro 13 sendi tasumisega oli põhivõlgnik viivituses 16 päeva, mis teeb viivisevõla suuruseks 77 eurot 5 senti (963,13*0,5%*16).
15.1.Seega oli 16.12.2014 seisuga tekkinud viivisevõlg kokku 1798 eurot 63 senti, lisaks ajavahemikul 2014. a juuli–november sissenõutavaks muutunud põhiosa ja intressi osamaksete tasumise kohustustele (vastavalt 4721 eurot 24 senti ja 191 eurot 21 senti). Põhivõlgniku poolt 16.12.2014 tasutud 3000 eurot tuleb VÕS § 88 lg 8 alusel lugeda esmalt tasutuks sissenõutavaks muutunud intresside (sh viivise) katteks ning sellest üle jääv 1019 eurot 16 senti (3000 – 191,21 – 1789,63) põhivõla katteks.
15.2.Seega jäi pärast 16.12.2014 makset tasumata sissenõutavaks muutunud osamaksete põhiosa võlg 3702 eurot 8 senti (4721,24 – 1019,16). Sellelt võla jäägilt oli hagejal õigus nõuda kuni 22.12.2014 viivist 111 eurot 6 senti (3702,08*0,5%*6). Põhivõlgniku poolt 22.12.2014 tasutud 3000 eurot tuleb VÕS § 88 lg 8 alusel lugeda esmalt tasutuks selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise katteks ning sellest üle jääv 2888 eurot 16 senti (3000–
13(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-112096 111,06) põhivõla katteks. Eelmärgitut arvestades jäi pärast 22.12.2014 makset sissenõutavaks muutunud maksete põhiosa võlg tasumata veel 813 euro 92 sendi ulatuses (3702,08 – 2888,16). 31.12.2014 saabus viimase osamakse tasumise tähtpäev, millega muutus lisaks sissenõutavaks veel põhivõlg 972 eurot 76 senti ja intressi 9 eurot 73 senti.
16.Kokkuvõttes oli põhivõlgnikul 31.12.2014 seisuga täitmata põhivõla tasumise kohustus 1786 euro 68 sendi (813,92+972,76) ulatuses ning intressi tasumise kohustus 9 euro 73 sendi ulatuses. TsMS § 5 lg-st 1 tulenevalt lähtub kolleegium asja lahendamisel siiski hagis nõutava intressi suurusest 3 eurot 15 senti. Lisaks oli hagejal õigus nõuda 813 euro 92 sendi suuruse põhivõla tasumisega viivitamise eest ajavahemikul 23.–31.12.2014 viivist 36 eurot 63 senti (813,92*0,5%*9). Hageja on palunud kostjatelt välja mõista ka viivise määras 0,5% tasumata summalt päevas alates 31.12.2014 kuni kohustuse täitmiseni, sh tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise TsMS § 367 alusel.
17.Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti järeldanud, et kostjad on taotlenud menetluses VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivise vähendamist. Hageja apellatsioonkaebuse vastupidised väited ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Kostjate 10.02.2017 menetlusdokumendi (II kd, tl-d 101–104) p-dest 19 jj võib kostjate viivise vähendamisele suunatud tahet piisavalt selgelt järeldada.
17.1.Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 24 viidetega kohtupraktikale õigesti märkinud, et viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on üldjuhul sellel poolel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist. Viivise ebamõistlik suurus VÕS § 162 lg 1 mõttes ei ole käsitatav faktilise asjaoluna, vaid hinnangulise kategooriana, seega pole seda ka võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet.
17.2.Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et asjas esinevad alused kostjatelt nõutava viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel. Kolleegium nõustub maakohtuga, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi ning pooled ei ole seda käesoleval juhul ka väitnud. Viivisenõude suurust tuleb seega võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Ringkonnakohus rõhutab samas, et kuigi käendajal on õigus taotleda viivise vähendamist, tuleb viivise vähendamise üle otsustamisel sellisel juhul arvestada põhivõlgniku (mitte käendaja)
14(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-112096 majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust (vt ka Riigikohtu 18.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p-d 14–18 ja 21).
17.3.Kolleegium arvestab eelmärgitust lähtudes ühelt poolt asjaoluga, et võlatunnistuse p 6.1 järgne viivisemäär (0,5% tasumata summalt päevas) on oluliselt suurem n-ö seadusjärgsest viivisemäärast (VÕS § 113 lg 1 teine lause) ning põhivõlgnik oli juba 31.12.2014 seisuga põhikohustuse suuremas ulatuses täitnud. Samuti arvestab ringkonnakohus asjaoluga, et 16.12.2014 ja 22.12.2014 maksetega on põhivõlgnik ülalesitatud arvestustest lähtudes juba tasunud viivise katteks kokku 1909 eurot 69 senti. Teiselt poolt, nagu ka maakohus on otsuses märkinud, ei sõltu TsMS § 367 järgse viivisenõude lõplik suurus praegusel juhul üksnes kõrgest viivisemäärast, vaid ka viivituse pikkusest. Viise nõudmise õigus tuleneb seadusest ning rahalise kohustuse täitmisega viivituses olev võlgnik peab põhimõtteliselt arvestama viivise tasumise kohustusega. Hagejal ega põhivõlgnikul ei ole menetluses esitatu põhjal ülekaalukaid huve, mida tuleks VÕS § 162 lg 1 kontekstis õiguslikult arvestada.
17.4.Arvestades eeltoodut, peab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga mõistlikuks ja põhjendatuks vähendada nõutavat viivist selliselt, et kostjatelt kohtulahendi alusel nõutav viivis, sh seisuga 01.02.2017 sissenõutavaks muutunud viivis, kokku ei ületaks otsusega väljamõistetava põhinõude (s.o 1786 euro 68 senti) suurust.
18.Kokkuvõttes tuleb ülalmärgitud osades maakohtu otsust seega muuta ning rahuldada hageja põhinõue koos nõude maakohtu poolt rahuldatud osaga kokku 1786 euro 68 sendi ulatuses, intressinõue vastavalt 3 euro 15 sendi ulatuses ning viivisenõue 1786 euro 68 sendi ulatuses.
19.TsMS § 654 lg 5 teisest lausest lähtudes märgib ringkonnakohus kostjate vastuväidete kohta veel järgmist. Kolleegiumi hinnangul ei ole võlatunnistuses sisalduv käendusleping VÕS § 143 lg 2 alusel tühine. Kolleegium nõustub ka maakohtu vastavate põhjendustega vaidlustatud otsuse p-des 16 ja 17 ning ei pea vajalikuks neid üle korrata. Praegusel juhul on lepingus käendajate (kostjate) vastutuse rahalises maksimumsummas 5694 eurot (s.o 4094 + 1600) kokku lepitud. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldustega otsuse p-s 18, mille kohaselt puuduvad poolte esitatu põhjal käenduslepingu tühistamise õiguslikud alused ning tühistamisavalduse tegemisel poleks kostjad järginud ka TsÜS § 99 lg-s 1 sätestatud tähtaegasid (ja oleksid seetõttu tühistamise õiguse kaotanud).
20.Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse ka osas, milles tema kahjunõue (seoses kohtueelsete õigusabikuludega) jäeti 260 euro ulatuses rahuldamata. Selles osas on maakohtu otsus kolleegiumi hinnangul seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda selle hüvitisnõude rahuldamise ulatuse osas maakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse vastavaid põhjendusi (otsuse p-d 26–31) ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning järeldusi TsMS § 436 ja § 442 lg 8 kohaselt põhjendanud. 15(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-112096
20.1.Apellatsioonkaebuses viidatud VÕS § 78 lg 4 järgi võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja vaidlusaluse 15.10.2014 arve (I kd, tl 98) osas esile toonud ega tõendanud VÕS § 78 lg 4 kohaseid asjaolusid. Seadusest osaühingul oma osaniku kulutuste hüvitamise kohustust ei tulene. Põhimõtteliselt võiks olla tegu küll käsundita asjaajamisega (VÕS § 1018, § 1023 lg 1) hageja osaniku AK poolt, kuid viidatud arvest endast ega muudest tõenditest ei järeldu, et arvel kajastatud teenuseid oleks osutatud hagejale, rääkimata seosest võlatunnistusest tulenevate nõuete maksmapanekuga. Hageja kinnitus nimetatud õigusabikulude kandmisest seoses käesoleva tsiviilasjaga on kohtueelsete õigusabikulude osas üksnes hageja väide, mille aluseks olevaid asjaolusid tuli vaidluse korral tõendada (TsMS § 230 lg 1).
20.2.Kohtueelsete õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamine on kohtu diskrestsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saaks sekkuda üksnes juhul, kui maakohus oleks rikkunud diskretsiooni piire. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus praegusel juhul diskretsiooniõigust kohaselt teostanud.
20.3.Muus osas kordab hageja apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses väljendatud õiguslikke arusaamu ning tõenditele antud hinnanguid. Maakohus on neid hageja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks väidetele veelkord vastata.
21.TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga veel lahendamata taotlused. Hageja on esitanud 26.09.2018 taotluse ringkonnakohtu 20.09.2018 istungi protokolli (kohus allkirjastas protokolli 25.09.2018) parandamiseks. Hageja esindaja palub taotluses parandada protokolli teksti mitme enda poolt istungil esitatud väite osas. Kostjad vaidlevad hageja protokolli parandamise taotlusele vastu ning leiavad, et protokoll kajastab hageja esindaja poolt istungil väljendatut õigesti. Kolleegium leiab, et protokoll kajastab istungi olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist (TsMS § 51 lg 1). Seetõttu jätab kohus hageja taotluse protokolli parandamiseks rahuldamata. Kolleegium märgib, et istungi protokoll ei ole stenogramm ning TsMS § 51 lg 1 p 8 järgi märgitakse poole vastuväidete põhisisu protokolli ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Vastavalt TsMS § 53 lg 4 teisele lausele lisatakse vastuväited, millega kohus ei nõustu, protokollile. Menetluskulude jaotus
22.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.
16(17)
Tsiviilasi nr: 2-15-112096
23.Ringkonnakohus peab põhjendatuks jaotada menetluskulud mõlemas kohtuastmes TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Kolleegium lähtub praegusel juhul seejuures põhivõlana ja intressina nõutud summade rahuldamise ulatusest, sest viivis sõltub otseselt vastava põhinõude edukusest. Hageja on esitanud nõudeid põhivõla ja intressi saamiseks kokku summas 2105 eurot 4 senti (1801,89 + 300 + 3,15). Käesoleva otsuse põhjal rahuldatakse need nõuded kokku 1829 euro 83 sendi (s.o ca 86,9 %) ulatuses. Eelmärgitut arvestades peab kolleegium TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes põhjendatuks jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmetes 13,1% ulatuses hageja kanda ning 86,9% ulatuses kostjate kanda. TsMS § 165 lg 3 alusel vastutavad kostjad hageja menetluskulude hüvitamise eest solidaarselt.
24.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanus maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
25.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Liis Arrak Ele Liiv
17(17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.