Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Anastasia Nezgovorova Kostja: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 22.12.2017 otsus osas, milles maakohus mõistis YY-lt XX kasuks välja intressi 25 eurot ületavas osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta selles osas hagi rahuldamata.
2.Samuti tühistada Harju Maakohtu 22.12.2017 otsus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta poolte menetluskulud maakohtus poolte endi kanda. Pooltel puuduvad maakohtu menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata.
3.Muus osas jätta Harju Maakohtu 22.12.2017 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
4.Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: 4.1 Hagi rahuldada osaliselt. 4.2 Välja mõista YY-lt XX kasuks võlgnevus (põhinõue) 500 eurot, intress 25 eurot ja seisuga 25. veebruar 2016 sissenõutavaks muutunud viivis 1,10 eurot.
4.3 Välja mõista YY-lt XX kasuks viivis protsendina põhinõudelt (500 eurolt) alates
26.veebruarist 2016 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 4.4 Jätta poolte menetluskulud maakohtus poolte endi kanda. Pooltel puuduvad maakohtu menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. 4.5 Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda. Pooltel puuduvad ringkonnakohtu menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata.
5.Jätta rahuldamata XX taotlus apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks.
6.Jätta rahuldamata YY taotlus aegumise kohaldamise kohta vaheotsuse tegemiseks.
7.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 25.02.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse YY (kostja) vastu, mida täpsustas 15.04.2016, 19.05.2016 ja 13.07.2016. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 500 eurot, intressi 1539,35 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1,10 eurot ja edasi (alates 26.02.2016) viivised mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, arvestades esimeses järjekorras tasutuks viivised ja teises järjekorras põhivõlgnevuse.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 14.02.2011 suulise laenulepingu põhisummas 500 eurot, intressiga 5% laenatud summalt kuus ehk 25 eurot kuus, tähtajaga viieks aastaks kuni 14.02.2016. Kostja on väljastanud hagejale ka vastavasisulise võlakirja. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja ei ole oma kohustusi täitnud. Intress perioodi 01.03.2011-14.02.2016 eest moodustab 1539,35 eurot. Sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 15.02.2016-25.02.2016 eest on 1,10 eurot. Hageja tugines nõude esitamisel võlatunnistusele ja alternatiivselt laenulepingule. Haginõue ei ole aegunud. Vastavalt võlatunnistusele pidi kostja laenuandjale laenu tagastama hiljemalt 14.02.2016.
Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja poolt esitatud võlatunnistusel puuduvad võlatunnistuse tunnused. Esitatud dokumendi puhul on tegemist hageja kinnitusega mingi võlgnevuse kohta, millest kostja ei ole teadlik. Lisaks sellele ei ole dokumendil kostja allkirja ja väidetava võlgniku nimi ei ole loetav. Dokumendil olevad allkirjad on kostjale tundmatud ja ei ole temaga seotud. Tõendatud ei ole raha saamine ja võlatunnistuse andmine kostja poolt.
4.24.10.2017 seisukohas ei nõustunud kostja, et hagi juurde esitatud dokumendi puhul on tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 tähenduses. Tulenevalt 14.02.2011 kirja sisust ei lubanud kostja kohustuse täitmist ning ei tunnistanud kohustuse olemasolu. Lisaks on kostja allkiri dokumendil seotud ainult dokumendi vastuvõtmisega. Dokumendi sisu ei ole selge. Dokumendist ei tulene kostja lubadus võlgnevuse tasumise kohta 14.02.2016. Isegi kui teoreetiliselt asuda seisukohale, et 14.02.2011 hageja midagi andis kostjale, siis väidetav võlgnevuse nõue on aegunud 13.02.2014. Kui kohus leiab, et 14.02.2011 dokument on võlatunnistus ja võlatunnistus ei ole aegunud, siis palus kostja arvestada maksekorraldustega nr 619 ja 1380, milledest tulenevalt on võlgnevus summas 603 eurot tasutud. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 22.12.2017 otsusega hagiavalduse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 500 eurot, intressi 1539,35 eurot, seisuga 25.02.2016 sissenõutavaks muutunud viivise 1,10 eurot ja viivise põhinõudelt alates 26.02.2016 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 250 eurot, tõlkekulud 20 eurot ja õigusabikulud 573 eurot ning viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
6.Maakohtu otsuse kohaselt puudub pooltel vaidlus selles, et hageja ja kostja on allkirjastanud 14.02.2011 dokumendi, milles hageja kinnitas, et ta andis 14.02.2011 kostja juurde panka 500 eurot 5% intressiga viieks aastaks kuni 14.02.2016, ning kostja kinnitas, et võttis vastu. VÕS § 30 lg-s 1 sisalduva määratluse kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Lisaks VÕS § 30 lg 1 kohasele konstitutiivsele (abstraktsele) võlatunnistusele võivad pooled kokku leppida deklaratiivses võlatunnistuses, mille eesmärk ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust ja seeläbi välistada võlgniku võimalikud vastuväited sellest kohustusest ning lihtsustada selle sissenõutavust. Käesoleval juhul ei ole hageja väitnud, et 14.02.2011 kuupäeva kandva võlatunnistuse näol oleks tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Hageja väidete kohaselt on võlatunnistusega üksnes kinnitatud pooltevahelist laenusuhet ning kostja kohustusi. Kostja on menetluses küll eitanud laenusuhte olemasolu, kuid ei ole samas väitnud, et võlatunnistusega sooviti luua iseseisvat kohustust või tunnistada kohustuse olemasolu. Kohus asus seisukohale, et poolte vahel on 14.02.2011 sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus.
7.Kostja on väitnud, et 14.02.2011 dokumendil (võlatunnistusel) ei ole tema allkirja ning dokumendil olevad allkirjad on kostjale tundmatud ja ei ole temaga seotud. Kohus selgitas 11.10.2017 määrusega pooltele mh ka tõendamiskoormist, mis puudutab dokumendi (võlatunnistuse) ehtsuse vaidlustamist TsMS § 277 mõttes, ning andis menetlusosalistele täiendavate avalduste, taotluste, tõendite ja vastuväidete esitamiseks tähtaja kuni 25.10.2017. Nimetatud tähtaja jooksul avaldas hageja, et kostja väited on põhjendamatud,
kuid ei taotlenud asjas ekspertiisi läbiviimist. Alles 06.11.2017 menetlusdokumendis on hageja esitanud taotluse käekirjaekspertiisi läbiviimiseks kostja kulul. Kuna pärast 11.10.2017 määruse tegemist esitatud menetlusdokumentides esitasid pooled uusi väiteid ja tõendeid, andis kohus nende osas 26.10.2017 määrusega (e-kirja vormis) vastaspoolele tähtaja omapoolse seisukoha avaldamiseks kuni 06.11.2017 ning selgitas täiendavalt tõendamiskoormist seoses asjaoluga, et hageja asus alternatiivselt tuginema laenulepingu sõlmimisele. Kohus leidis, et hageja taotlus ekspertiisi läbiviimiseks on esitatud hilinenult ning seetõttu ei saa hageja taotlust TsMS § 331 lg-st 1 lähtudes asja lahendamisel arvestada. Samas ei oma see asja lahendamisel tähtsust, kuna kostja on 24.10.2017 menetlusdokumendis avaldanud, et 14.02.2011 dokumendil on kostja allkiri seotud dokumendi vastuvõtmisega ning 16.11.2017 menetlusdokumendis märgib kostja täiendavalt, et võlakirjaks nimetatud dokumendil on kostja allkiri seotud ainult dokumendi vastuvõtmisega. Seega on kostja menetluse kestel muutnud oma seisukohta ning enam ei ole vaidluse all dokumendi (võlatunnistuse) ehtsus TsMS § 277 mõttes. Lähtudes eeltoodust, on võlatunnistuse andmine toimunud kehtivalt.
8.Vastavalt VÕS § 396 lg-le 1 kohustub üks isik (laenuandja) laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja ja kostja poolt allkirjastatud võlatunnistusega on hageja kinnitanud, et ta andis 14.02.2011 kostjale 500 eurot 5% intressiga (kuus) viieks aastaks kuni 14.02.2016, ning kostja on kinnitanud, et võttis selle vastu. Veel tõendab raha üleandmist ja võlatunnistuse sisu hageja kirjalik seletus. Kohus märkis, et TsMS § 405 lg 1 p 5 järgi saab kohus kõnesolevat hageja kirjalikku seletust tunnustada tõendina ning vajalik ei ole tema vande all ülekuulamine, mida on hageja taotlenud tingimuslikult. Hageja kinnitas oma kirjalikus seletuses, et ta andis 14.02.2011 kostjale laenu 500 eurot viieks aastaks igakuise intressimääraga 5% ning võlatunnistusel märgitud „pank“ tähendas raha üleandmist hageja juures. Hageja kinnituse järgi andis ta kostjale laenu sularahas, kuid tahtis selle fikseerida paberil, mida ka tehti. Hageja seletuse järgi kirjutas ta teksti ja kostja kirjutas, et võttis vastu ja allkirjastas selle, mis on kooskõlas ka kostja poolt menetluses hilisemalt avaldatud väidetega. Lisaks nähtub asja materjalidest, et kostja on korduvalt võtnud hagejalt (ja teistelt isikutelt) laenu ning on ka osaliselt seda tagastanud. VÕS § 76 lg-s 1 sätestatu järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist.
9.Kostja ei ole tõendanud, et ta on võlgnevuse hageja ees tasunud. Kostja väited on vastuolulised, väites, et ei ole hagejalt laenu saanud ja ei ole üldse võlast teadlik ning väites samaaegselt ka seda, et võlgnevus on tasutud. Kostja palus arvestada 01.11.2011 maksekorraldustega nr 619 summas 143 eurot ja nr 1380 summas 460 eurot, kokku summas 603 eurot, selgitustega võla tagastamine. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et poolte vahel on olnud pikaajalised võlasuhted. Kostja ei ole tõendanud viidatud maksekorraldustega tasumiste seotust käesolevas menetluses arutatavate nõuetega. Seejuures ei ole kostja esitanud iseseisvaid vastuväiteid hageja intressiarvestusele. Kohus asus seisukohale, et hageja intressinõue on ka õiguslikult põhjendatud. Arvestades ülaltoodut, kuuluvad hageja nõuded põhivõla 500 euro ja intressi 1539,35 euro väljamõistmiseks kostjalt rahuldamisele. Vastuseks kostja väidetele rahasumma mittesaamise kohta märkis kohus, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise peamiseks õiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutumine, selle ülekandumine võlgnikule. Seega pidanuks kostja suutma tõendada, et hageja poolt esitatud nõuet ei ole tekkinud või et nõue on lõppenud (täitmise, tasaarvestamise vms tõttu). Kostja oma väiteid tõendanud ei ole.
10.Lähtudes VÕS § 101 lg 1 p 6, VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 on põhjendatud ka hageja viivisenõue. Hageja nõuab kostjalt seadusjärgset viivist kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 1 alates 15.02.2016 kuni hagi esitamiseni (25.02.2016) ja edasi protsendina kuni põhinõude täitmiseni. Hageja viivisenõudele ei ole kostja eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Seadusjärgne viivisemäär 2016.a esimesel poolaastal oli 8,05%. Seega on hagejal õigus nõuda viivist ajavahemiku 15.02.2016-25.02.2016 (s.o 11 päeva) eest 1,21 eurot. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist summas 1,10 eurot, mis on kooskõlas TsMS § 5 lgga 1.
11.Kohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg kolm aastat. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub vastavalt TsÜS §-le 144 ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Võlatunnistuse järgi tuli laen tagastada ühekordse tagasimaksena 14.02.2016. Ka intress igakuiselt 5% (ehk 25 eurot kuus) tuli tasuda 14.02.2016. Eelmärgitust johtuvalt algas kostja vastu esitatud nõuete TsÜS 146 lg 1 järgne 3-aastane aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 1 esimesest lausest lähtuvalt 15.02.2016 ning lõppenuks 15.02.2018 (kell 24.00). Järelikult ei olnud aegumistähtaeg hagi esitamise ajaks (25.02.2016) lõppenud ning nõuded ei ole aegunud
12.TsMS § 162 lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud kostja kanda. Hageja menetluskuludeks olid hagiavalduselt tasutud riigilõiv 250 eurot, tõlkekulud 20 eurot ja õigusabikulud 573 eurot (käibemaksuga), kokku 843 eurot. Kohus leidis, et tegemist on põhjendatud ja vajalike kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada. Samuti mõistis kohus vastavalt hageja taotlusele menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
13.18.01.2018 esitas kostja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
14.Kohus tugines hageja seletusele ja materjalidele, mis olid esitatud 06.11.2017. Kui hageja taotlus ekspertiisi läbiviimiseks oli esitatud hilinenult, siis olid esitatud hilinenult ka hageja 06.11.2017 esitatud tõendid. Seega on kohtu järeldused raha üleandmise, võlatunnistuse sisu, erinevate laenude andmise ja tagastamise, ning intressi määra kohta, rajatud hilinenult esitatud tõenditele. Kohus oleks ebavõrdse olukorra vältimiseks pidanud andma võimaluse kostjale tõendite esitamiseks, sest kostja sai hageja tõenditest ning uuest asjaolust teada alles 06.11.2017.
15.Kostja põhiväide on alati olnud see, et kostja ei allkirjastanud võlakirju ja ei võtnud laenu, kostja allkiri on seotud ainult dokumendi vastuvõtmisega ja kostja ei saanud raha laenuna. 14.02.2011 dokumendi kohaselt sai raha pank ning ka raha peab tagastama pank. Sellepärast eitas kostja laenulepingu sõlmimist ja raha saamist ning võlatunnistuse andmist. Pärast seda, kui 11.10.2017 kohus oma määruses viitas deklaratiivsele võlatunnistusele ja kostja tõendamiskoormisele, esitas kostja kaks maksekorraldust võlgnevuse tasumise kohta. Maksekorraldustest tulenevalt on tasutud võlgnevus summas 603 eurot.
16.Hagiavaldusele lisatud nn võlakirja alusel ei olnud võimalik tuvastada hageja nõuet kostja vastu, sest 14.02.2011 dokument on puudulik ning sellega seotud riski kannab hageja. Kostja ei nõustu kohtu hinnanguga, et hagi juurde esitatud dokumendi puhul on tegemist võlatunnistusega. 14.02.2011 dokumendil puuduvad võlatunnistuse tunnused VÕS § 30
tähenduses. 14.02.2011 koostatud dokumendi sisust tulenevalt ei lubanud kostja kohustuse täitmist ja ei tunnistanud kohustuse olemasolu. Kostja allkiri on seotud ainult dokumendi vastuvõtmisega. Dokumendist ei tulene kostja lubadus võlgnevuse tasumise kohta 14.02.2016. Isegi, kui asuda seisukohale, et 14.02.2011 hageja andis midagi kostjale, siis on väidetav nõue aegunud 13.02.2014 (TsÜS § 146 lg 1). Kostja taotleb aegumise kohta vaheotsuse tegemist.
17.Võlatunnistuse (deklaratiivse või konstitutiivse) puhul tuleks tugineda ainult VÕS §-le 30. VÕS § 396 lg 2 ei ole sellisel juhul asjakohane, sest võlgnevuse vormistamisel laenuna VÕS § 396 lg 2 tähenduses tuleks vaidluse lahendamisel lähtuda VÕS 22. peatükist. Laenulepingu sätete järgi asja lahendamisel muutub omakorda tõendamiskoormis.
18.Kohtu seisukohad intressi osas ei ole õiged. Intresside määramisel ei arvestanud kohus, et kostja vaidles hagile vastu kogu ulatuses ja viitas dokumendi ebaselgusele. Kohtul oleks tulnud kontrollida, milline oli kokkulepe intressi kohta. 14.02.2011 dokumendist ei tulene igakuise intressi tasumise kohustus. Vastus apellatsioonkaebusele
19.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja intressi 25 eurot ületavas osas. Tühistatud osas tuleb hagiavaldus jätta rahuldamata. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
21.Kolleegiumi hinnangul käsitles maakohus 14.02.2011 dokumenti ebaõigesti deklaratiivse võlatunnistusena. Riigikohus on 01.10.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08 (p 15) selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistusega kinnitab võlgnik olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale. Deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks on olemasoleva nõude tunnustamine, on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega muuda olemasolevat võlasuhet. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et 14.02.2011 dokumendiga kinnitati suulist laenulepingut. Hageja väide, et poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping, on tõendamata. See, et tegemist on võlatunnistusega, ei tulene ka 14.02.2011 dokumendi sõnastusest. Hageja on 05.11.2017 esitanud kirjaliku selgituse, mille kohaselt andis ta 14.02.2011 kostjale laenu ning see fikseeriti paberil. Kolleegiumi arvates tuleb nii hageja kirjalikust selgitusest kui ka 14.02.2011 dokumendi sõnastusest, et tegemist on kirjaliku laenulepinguga. Ringkonnakohus märgib, et 04.06.2015 pretensioonis on ka hageja ise pidanud 14.02.2011 kokkulepet kirjalikult sõlmitud laenulepinguks (I kd tl 10-11).
22.14.02.2011 dokumendi kohaselt andis hageja 14.02.2011 kostja juurde panka 500 eurot, intressiga 5 %, viieks aastaks kuni 14.02.2016. Hoolimata dokumendi mõningasest ebaselgest sõnastusest (kostja juurde panka), on dokumendi sisust siiski aru saada, et hageja andis 500 eurot laenuks kostjale. Dokumendil on kostja allkirja juures märge „võttis vastu“.
Kolleegiumi hinnangul on kostja sellega kinnitanud raha kättesaamist. Veenev ei ole kostja selgitus, et tema allkiri on seotud üksnes dokumendi vastuvõtmisega. Ebaselgeks jääb, miks pidi kostja kinnitama dokumendi vastuvõtmist.
23.VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Vastavalt VÕS § 397 lg-le 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.
24.Kolleegiumi arvates leidis maakohus õigesti, et kostja ei ole tõendanud, et ta on võla hagejale tasunud. Kostja on seisukohal, et võla tagastamist tõendavad maksekorraldused nr 619 ja 1380. Maksekorralduse nr 619 kohaselt on kostja 01.11.2011 tagastanud hagejale võlga 143 eurot ja maksekorralduse nr 1380 kohaselt on kostja 01.11.2011 tagastanud hagejale võlga 460 eurot (I kd tl 137, 139). Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja väited on vastuolulised. Kostja on väitnud, et ta ei ole laenu saanud, kuid on samaaegselt asunud seisukohale, et võlgnevus on tasutud. Samuti nähtub asja materjalidest, et kostjal oli hageja ees ka teisi võlgnevusi, sealhulgas võlgnevusi, mis tuli tagasi maksta varasemaks tähtajaks, kui käesolevast laenulepingust tulenev võlgnevus (I kd tl 151-157). Maksekorraldustel ei ole märgitud, et tasutakse vaidlusalust võlgnevust. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja tõendanud, et viidatud maksekorraldustel märgitud maksed on tehtud käesoleva võlgnevuse katteks. Kuna on tõendamata, et kostja on hagejale võlgnevuse tasunud, siis on maakohus lõppjärelduses mõistnud õigesti kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 500 eurot.
25.Maakohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud intressi summas 1539,35 eurot perioodi 01.03.2011 – 14.02.2016 eest. Maakohus on lähtunud sellest, et hagejal on õigus nõuda kostjalt intressi 5 % põhivõlalt kuus. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga. 14.02.2011 laenulepingus ei ole märgitud, et intress on 5 % kuus. Ka hageja 05.11.2017 kirjalik seletus, et kokku oli lepitud intressimääras 5 % kuus, ei ole piisav, et lugeda selline kokkulepe tõendatuks. Laenulepingu esimeses lauses on märgitud, et laenuintress on 5 %. Sealjuures ei ole täpsustatud, millise ajaperioodi kohta. Laenulepingu teisest lausest tuleneb, et intress on 25 eurot viieks aastaks. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et laenulepingu kohaselt on intress 5 % põhivõlalt ehk 25 eurot kogu laenuperioodi kohta. Kuigi kostja ei ole maakohtus esitanud eraldi vastuväiteid intressiarvestusele, on ta vaielnud kogu hagile vastu, mistõttu ei saa väita, et kostja on maakohtus nõustunud hageja tõlgendusega intressikokkuleppe osas. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja intressi 25 eurot ületavas osas. Kostjalt kuulub väljamõistmisele intress 25 eurot.
26.Maakohus on kostjalt mõistnud välja seadusjärgse viivise ajavahemiku 15.02.2016 25.02.2016 eest 1,10 eurot ja alates 26.02.2016 viivise protsendina põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Kolleegium leiab, et kuna kostja on viivitanud laenu tagastamisega, siis on maakohus põhjendatult mõistnud kostjalt välja viivise.
27.Kostja leiab, et hagi on aegunud. Sealjuures on kostja esitanud apellatsioonkaebuses taotluse aegumise kohaldamise osas vaheotsuse tegemiseks. Kolleegium leiab, et aegumise küsimuses ei ole käesoleval juhul menetluslikult ökonoomne teha vaheotsust. Aegumise
küsimuses saab ringkonnakohus seisukoha võtta käesolevas lõppotsuses. Seega jääb vaheotsuse tegemise taotlus rahuldamata. Kolleegium leiab, et kostja väited nõude aegumise kohta on alusetud. Kuna kostja pidi laenu tagastama ja intressi tasuma 14.02.2016 ja hagi esitati kohtusse 25.02.2016, siis ei ole hagi aegunud (TsÜS § 146 lg 1).
28.Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et hageja poolt 06.11.2017 maakohtule esitatud tõendid esitati hilinenult ning kostjal puudus võimalus nendele vastata. Ringkonnakohus märgib, et hageja esitas 06.11.2017 tõendid vastuseks kostja poolt esitatud uuele seisukohale ja tõenditele. Maakohtu 26.10.2017 e-kirjast nähtuvalt oli kostjal võimalik esitada oma seisukohad hageja esitatule 16.11.2017. Kui kostjal ei olnud võimalik maakohtus enam täiendavaid tõendeid esitada, siis saanuks ta taotleda apellatsioonimenetluses uute tõendite vastuvõtmist. Kostja ei ole seda teinud. Kostja ei ole ka selgitanud, mis tõendeid ta soovinuks esitada. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja nimetatud etteheide põhjustada maakohtu otsuse tühistamist.
29.Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele palunud jätta apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, kuna tegemist on lihtmenetluse asjaga ning maakohus ei andnud edasikaebamise luba. Kolleegium leiab, et hageja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Edasikaebamise loa mitteandmine ei tähenda, et ringkonnakohus ei saaks apellatsioonkaebust TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtta. Seda, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmine oli põhjendatud, kinnitab ka see, et ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse. Menetluskulude jaotus
30.Kuna hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, siis peab kohus põhjendatuks jätta maakohtu menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1). Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta poolte endi kanda. Arvestades eeltoodut puuduvad pooltel maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.