Tsiviilasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
AS ÜHISTEENUSED hagi XX vastu 79,18 euro nõudes 86,78 eurot Hageja AS ÜHISTEENUSED lepinguline esindaja XX
(registrikood
11052490),
Kostja XX (isikukood XXX) Menetluse vorm
Kirjalik menetlus, lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada AS ÜHISTEENUSED hagi XX-i vastu.
2.Mõista XX-ilt AS ÜHISTEENUSED kasuks välja leppetrahv (põhivõlg) 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis (12.05.2025 seisuga) 15,93 eurot ja viivis alates 13.05.2025 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna tasumata põhivõla jäägilt (12.05.2025 seisuga 40 eurot) kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kuid koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte üle põhivõla suuruse (40 eurot).
3.Mõista XX-ilt AS ÜHISTEENUSED kasuks välja võla sissenõudmiskulu 30 eurot.
4.Jätta menetluskulud XX-i kanda.
5.Määrata kindlaks AS ÜHISTEENUSED menetluskulud summas 320 eurot ja mõista see XX-ilt AS ÜHISTEENUSED kasuks välja.
6.Menetluskuludelt tuleb tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. 1
Tulenevalt TsMS § 637 lg 21 võetakse TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja seisukohad
1.Kostja parkis 10.06.2021 sõidukit registreerimismärgiga xxx kinnistul asukohaga VanaLõuna 39, Tallinn, millel hageja korraldab parkimist. Kostja väited sellest, et hagejal ei olnud õigust kinnistul parkimist korraldada, ei oma vaidluse seisukohalt tähtsust, sest parkimisleping loetakse sõlmituks parkimist korraldava isiku ja sõiduki parkinud isiku vahel (dtl 97).
2.Kostja rikkus parkimiskorralduse nõudeid (dtl 32). Kostja parkis kohas, kus tohib vaid peatuda. Parkimiskella paigutamine sõiduki esiklaasi alla ei tõenda, et kostja oli sõiduki peatanud, mitte parkinud.
3.Kinnistul kehtis samasugune parkimiskorraldus juba 2019 (dtl 84). Teavitused parkimiskeeluala ja parkimislepingu tingimuste kohta on kõigi kinnistule sissepääsude juures.
4.Arvestades kostja esitatud skeemi (dtl 74), siis pidi kostja kinnistule sisenema selleks mitteettenähtud kohast. Kostja esitatud foto on esitatud sissepääsust, mida polnud vaidlusaluse sündmuse ajal veel rajatud (dtl 94 – 95). Hagejalt ei saa eeldada parkimiskorraldusest teavitavate silti paigaldamist kohtadesse, kust ei ole ette nähtud sissepääsu kinnistule.
5.Hageja väljastas kostjale leppetrahvi summas 40 eurot, mille paigutas kostja sõiduki kojamehe alla (dtl 31).
6.Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi, viivise (sissenõutavaks muutunud viivis 25.06.2021 – 08.04.2024 summas 11,96 eurot ja jooksev viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras) ja võla sissenõudmiskulu 30 euro tasumist (06.04.2022 võlateatis maksumusega 15 eurot, 18.12.2023 võlateatis maksumusega 5 eurot, 15.05.2024 võlateatis maksumusega 5 eurot (dtl 42 – 45)). Hageja selgitas, et esimesed kaks kirja saadeti kostjale postiga ja kolmas kiri saadeti e-postiga. Tegelikkuses pidi hageja kostja andmete saamiseks tegema päringuid (dtl 82), tasuma päringu tegemisel rahvastikuregistrisse riigilõivu 60 eurot RLS § 3411 alusel, tasuma töötajatele palka, pidama üleval kõnekeskust ning ostma, arendama ja hooldama riist- ja tarkvara, maksma kontoriruumide üüri, sideteenuseid jne. Kostja seisukohad
7.Hagejal puudus 10.06.2021 õigus Vana-Lõuna 39, Tallinn kinnistul parkimist korraldada, kuna selleks puudus kinnistu omanikuga leping (dtl 67).
8.Hagist nähtuvalt on parkimisala tähistatud nii, et kinnistul tohib vaid peatuda. Hageja eraparkla parkimislepingu p 2 sätestab, et parkimiseks loetakse LS § 2 lg 49 järgi sõiduki ettekavatsetud seisma jätmist kauemaks, kui seda on vaja sõitjate peale- või mahaminekuks või veose laadimiseks. Hageja ei ole tõendanud, et kostja parkis kinnistul. Kostja oli sõiduki peatanud veose laadimiseks. Hageja esitatud fotodelt (dtl 33 – 34) on näha, et sõiduki 2
esiklaasi alla oli pandud parkimiskell. Parkimiskellale märgitud aja 15:05 ja kontrolöri poolt leppetrahvi väljastamise aja 15:08 vahele jääb vaid kolm minutit. Kuna sõidukis oli üks inimene, siis pidi ta veose ise hoonesse viima (kolmandale korrusele). Iga mõistliku isiku inimese jaoks on arusaadav, et tegemist on sõiduki peatumisega, mitte parkimisega.
9.Isegi, kui kohus jõuab järeldusele, et sõiduk pargiti, siis kinnistule sõitmisel ei ole teavitust selle kohta, et tegemist on parkimise keelualaga. Parkimiskontrolöri tehtud fotodelt on näha üks teavitav silt (dtl 38), kuid kinnistule sisenemiseks on mitu juurdepääsuteed ja need kõik ei ole tähistatud parkimise keeluala sildiga (dtl 75).
10.Hageja esitatud fotode ajatemplitelt (dtl 78) ei ole võimalik tuvastada, kas vastav infotahvel parkimise keeluala kohta on kinnistule paigaldatud enne leppetrahvi väljastamist või hiljem. Fotol kujutatud liiklusmärke lähemalt uurides on märkide tagaküljel tootjainfo kleebised, millest nähtub, et fotol kujutatud liiklusmärkide komplekt on toodetud aprillis 2022 (dtl 76 – 77).
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnates kõiki tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
11.VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pakkumusele nõustumuse andmisega on lõike 2 järgi leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja sai nõustumuse kätte. Kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, v.a juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest (vt ka Riigikohtu 20.10.2010 otsus nr 3-2-1-75-10, p 12). Kohus tuvastab kohtule esitatud fotode alusel, et Vana-Lõuna 39, Tallinn asuval kinnistul korraldab ja korraldas 10.06.2021 parkimist hageja (dtl 38, 84, 92, 95), kes on paigaldanud kinnistule viivate sissesõiduteede juurde vastavad teavitussildid. Kohtule on asjas esitatud tõendite, s.o fotode ja nendele lisatud info alusel usutav, et kostja väidetud Poolte seisukohtadest nähtub, et vaidlus puudub asjaolu üle, et 10.06.2021 oli kostjale kuulnud sõiduk registreerimismärgiga 760 MKJ Vana-Lõuna 39, Tallinn kinnistul. Kohus on seisukohal, et fotodelt nähtub, et kostjale pidi olema liikluskorraldusmärkidelt mõistlikult arusaadav, et tegemist on hageja korraldatava parkimisalaga, samuti oli tal võimalik tutvuda parkimistingimustega, sest need on kinnistule sissesõiduteede juurde paigaldatud. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et ta sisenes kinnistule kohast, kus parkimiskorralduse kohta puudusid viited, mistõttu tal puudus võimalus parkimiskorralduse tingimustega tutvuda. Arvestades kostja esitatud skeemi (dtl 74) ja hageja poolt esitatud fotosid (dtl 84, 95), siis nähtub, et sama parkimiskorraldus on kinnistul kehtinud juba vähemalt alates 2019 ja kostja kasutatud sissesõidutee juurde olid parkimistingimused ja parkimiskeelu ala tähistavad liiklusmärgid paigaldatud. Kohtule ei ole teada, millal on tehtud kostja esitatud foto. Hageja esitatud fotomaterjalist (dtl 94 – 95) nähtub, et kostja pildistatud sissepääsu ei eksisteerinud enne 2022. Seega on kostja pildistatud sissepääs rajatud pärast leppetrahvi väljastamise kuupäeva. Kohus nõustub hagejaga, et asjas ei oma tähendust kinnistu omaniku ja hageja vahelise suhte õiguslik alus. Kinnistu omaniku õigussuhe parklaoperaatori ja parklaoperaatori ning parkija vaheline õigussuhe on kaks eraldi teineteisest sõltumatud õigussuhet. Olukorras, kus hageja on asunud kinnistul parkimist korraldama ja paigaldanud vastavad teavitussildid kinnistu sissepääsude juurde, saab lugeda kinnistule parkinud sõidukite ja parklaoperaatori 3
vahel sõlmituks kehtiva lepingu, isegi kui parkla operaatori ja kinnistu omaniku vahel kehtiv õiguslik suhe puudus.
12.Riigikohus on 20.10.2010 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10 selgitanud, et selget lepingu sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks. Parkimistingimustest nähtub, et sõiduki sisse sõites parklasse loetakse sõidukijuhi ja parklaoperaatori vahel sõlmituks leping, mille kohaselt sõidukijuht kohustub parkima ja liiklema vastavalt liikluskorraldusvahenditele (paigaldatud viidad, teemärgistus, liiklusmärgid) ja liikluse reguleerija juhistele. Kui sõidukijuht pargib sõiduki või liikleb parklas eirates käesolevates tingimustes sätestatud korda, on sõidukijuhil kohustus parklaoperaatori nõudmisel tasuda leppetrahvi summas kuni 57 eurot (dtl 97). Kohtul puudub alus arvata, et 10.06.2021 oleksid parkimistingimused olnud teistsugused. Kuna tegemist on tüüptingimustega ja neid kasutatakse olukordades, kus sõlmitakse palju ühetaolisi lepinguid, siis on veenev hageja väide, et ta ei vaheta oma parkimistingimusi sageli. Kui kostja leiab, et 10.06.2021 kehtisid teistsugused parkimistingimused, oleks ta pidanud seda tõendama. Kostja seda ei teinud (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 2-19123666, p 39). Kostja poolt kohtule esitatud fotodest liiklusmärkide tagumisest poolest ei tõenda, et leppetrahvi väljastamise kuupäeval oleksid kinnistul kehtinud teistsugused parkimistingimused (fotodelt ei nähtu, kus asuvaid ja milliste märkide tagumisi külgi on pildistatud). Riigikohus on oma 26.01.2017 otsuse nr 3-2-1-77-16 p-s 18 asunud seisukohale, et parkimiseks sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja parkimist vajava auto juhil kasutada tasu eest parkimisala. VÕS § 271 sätestab, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Kuna käesoleval juhul ei ole tuvastatav, et tegemist oli tasulise parkimisalaga, siis asub kohus seisukohale, et tegemist oli vähemalt tasuta kasutuslepinguga VÕS § 389 tähenduses.
13.VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Parkimistingimustest nähtub, et kui sõidukijuht pargib sõiduki või liikleb parklas eirates käesolevates tingimustes sätestatud korda, on sõidukijuhil kohustus parklaoperaatori nõudmisel tasuda leppetrahvi summas kuni 57 eurot (dtl 97). Kohus tuvastab hageja poolt esitatud fotode alusel, et kostja sõiduk oli parkimiskeelu alas (lubatud oli vaid sõiduki peatumine) (dtl 32 – 38). Kohus on seisukohal, et kostja väide selle kohta, et sõiduk oli peatatud kauba laadimiseks, ei ole tõendatud. Liiklusseaduse (LS) § 2 p 49 kohaselt on parkimine sõiduki ettekavatsetud seismajätmine kauemaks, kui seda on vaja sõitjate pealevõi mahaminekuks või veose laadimiseks. LS § 2 p 52 kohaselt on peatumine sõiduki ettekavatsetud seismajätmine sõitjate peale- või mahamineku või veose peale- või mahalaadimise ajaks. Kohus leiab, et LS § 2 p 52 tähenduses tuleb veose peale- või mahalaadimise ajaks lugeda aega, mil reaalselt toimub veose peale- või mahalaadimine sõiduki juures. Kui juht lahkub sõiduki juurest ja auto seisab parkimisalal ilma et toimuks veose peale- või mahalaadimist, siis ei ole tegemist auto seismajätmisega (peatumisega) veose peale- või mahalaadimise ajaks. Hageja on kohtule esitanud tõendina pildid (dtl 32 38), millest nähtuvalt kostja sõiduk seisab ja selle läheduses ei viibi inimesi. Kostja vastusest nähtub, et kostja viis kauba hoone kolmandale korrusele. Seega lahkus kostja sõiduki juurest ning veose peale- või mahalaadimist ei toimunud ajal, kui leppetrahvi teade pandi kostja sõiduki tuuleklaasile kojamehe vahele. Hageja poolt esitatud fotodelt ei nähtu tegevust, millest saaks järeldada, et parkimise asemel toimub veose peale- või mahalaadimine. Veose laadimisele ei viita mõistlikult võttes ka sõidukile jäetud parkimiskell ja selle näit. Pigem näitab see vastupidi asjaolule, et sõiduk on pargitud. Kuna sõiduki peatumisel veose laadimiseks parkimist ei toimu, siis ei ole asjakohane ka 4
parkimiskella paigutamisega seonduvad asjaolud. Samuti ei tõenda peatumist parkimise lühiaegsus. Eeltoodust järeldub, et kostja auto pargiti vastuolus lepingu tingimustega parkimiskeelualal, mille eest oli hagejal õigus nõuda leppetrahvi 40 eurot.
14.VÕS § 159 lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja teatas leppetrahvi nõudest õigeaegselt. Riigikohus on oma 05.06.2019 otsuse nr 2-17-117146 p-s 12 leidnud, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele saab pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes. TsÜS § 70 sätestab, et kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Selle sätte mõtte kohaselt tuleb tahteavaldus lugeda kättesaaduks juhul, kui selle edastamiseks on kasutatud mõistlikku viisi, arvestades tavaliste asjaoludega, isegi kui see läheb edastamisel kaotsi ja see tegelikult kostjani ei jõua. Kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks. Käesolevas asjas ei ole kostja sellistele erandlikele asjaoludele tuginenud. Kohus tuvastab hageja esitatud fotode alusel, et leppetrahv oli paigaldatud kostja sõiduki kojamehe vahele 10.06.2021 kell 15:10:18 (dtl 37). Seega tuleb lugeda leppetrahv kostja poolt kättesaaduks 10.06.2021.
15.VÕS § 1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja on esitanud kostja suhtes võla sissenõudmiskulude nõude summas 30 eurot. Hagiavalduse kohaselt on hageja sissenõudmiskulude hulka arvestanud 06.04.2022 võlateatise saatmise maksumusega 15 eurot (dtl 42), 18.12.2023 võlateatise saatmise maksumusega 5 eurot (dtl 43) ja 15.05.2024 võlateatise saatmise maksumusega 5 eurot (dtl 45). Eeltoodule lisanduvad muu kulud summas 5 eurot, mis seisnevad päringu tegemises Transpordiametile, nõude andmete töötlemise ja kontrollimiss, kontaktandmete otsimises, võlgnikule saadetud SMS-de ja kõnede kuludes ja võlanõude avaldamise kulud. Hageja on lisatud tõenditega tõendanud, et ta tegi kulutusi kostja ja temale kuuluva sõiduki andmete väljaselgitamisega avalikest registritest ja meeldetuletuskirjade saatmisega tema postiaadressile ja e-posti aadressile. Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustust vastavalt lepingule täitnud. Seega on hageja nõue kostjalt sissenõudmiskulu hüvitamiseks summas 30 eurot kooskõlas VÕS § 1132 lg 2 p-ga 1.
16.VÕS § 113 lg 21 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab viivist § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Leppetrahv väljastati 10.06.2021. Leppetrahvi tekstist nähtub, et leppetrahv tuli tasuda 14 päeva jooksul. Seega tuli kohustus täita 24.06.2021. Hageja on viivist arvestanud alates 25.06.2021 kuni hagi esitamise kuupäevani 08.04.2021 summas 11,96 eurot. Kohus on seisukohal, et sissenõutavaks muutunud viivisenõue on põhjendatud ja kooskõlas lepingu ning VÕS §-ga 113. Vastavalt TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks 5
muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on taotlenud jooksva viivise väljamõistmist kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Riigikohus on selgitanud, et erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (Riigikohtu 12.12.2012 otsus nr 3-2-1-162-12). Kuna hageja ei ole tuginenud sellele, et tal tekiks põhivõla tasumisega viivitamisel kahju, siis mõistab kohus kostjalt jooksva viivise välja, kuid piirab hageja viivisenõuded põhivõla suurusega. Kohtuotsuse tegemise kuupäeva seisuga on sissenõutava viivise suurus 15,93 eurot, arvestatuna tasumata põhivõlalt 40 eurot, VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.1 Menetluskulud
17.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud kostja kanda.
18.TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu.
19.TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
20.Kohus, tutvunud hageja avaldusega menetluskulude kindlaksmääramiseks ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et taotlus on põhjendatud osaliselt.
21.TsMS § 139 lg 2 järgi tuleb riigilõivu tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses sätestatud riigilõiv. TsMS § 133 lg 1 alusel arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. Antud hagiavalduse hagihinnaks on 86,78 eurot. Riigilõivuseaduse lisa 1 kehtestab riigilõivumäärad ning sellest tulenevalt on hageja tasunud hagihinnalt riigilõivu 100 eurot. Hageja on tasunud vajaliku riigilõivu. Riigilõivu tasumine on vältimatu ja vajalik kulu.
22.Hageja taotleb lisaks riigilõivule õigusabikulu hüvitamist summas 338 eurot. Riigikohus on 14.04.2021. a määruses tsiviilasjas nr 2-19-10324/42 muutnud varasemaid seisukohti ja leidnud, et ei ole põhjendatud siduda menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri rangelt tsiviilasja hinnaga, vaid lähtuda tuleb eelkõige kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud vajadusest teha menetluses esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikud menetlustoimingud. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike 1
Arvutus on tehtud, kasutades www.viivisekalkulaator.ee .
6
menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele.
23.Hageja 08.07.2024 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja ajakulu antud asjas 2 tundi. Hageja poolt esindajale makstud tasu suuruseks on 338 eurot ning EFTA Legal OÜ osutab teenust 169 eur/h.
24.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15 06.05.2015 lahendi p-s 14 asunud seisukohale, et kohus teeb kaalutlusotsuse lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta, hinnates eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust. Kohus leiab, et esindaja ajakulu 2 tundi on põhjendatud ja vajalik kulu. Kohtu hinnangul on lepingulise esindaja tunnitasu 169 eurot (ilma käibemaksuta) põhjendamatult suur. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks peetakse kohtupraktikas 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks (Tallinna RK 28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Kohus loeb põhjendatud tunnitasuks 100 eurot (ilma käibemaksuta). Ajakulu on kohtu hinnangul põhjendatud (TsMS § 175 lg 1). Hageja on põhjendanud, et ta saab käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu tuleb menetluskulud kindlaks määrata ilma käibemaksuta. Eeltoodut arvestades on hagi esitamisega seotud TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik esindajakulu praeguses asjas 200 eurot (100 eurot x 2 tundi).
25.Hageja menetluskulude nimekirjast nähtub ka maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot, mis on kohtu hinnangul põhjendatud ja kooskõlas TsMS § 4842 sätestatuga.
26.Seega on hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kokku 100+20+200=320 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
27.Vastavalt TsMS § 177 lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava avalduse esitanud ja seega tuleb kostjal tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
28.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Siiri Malmberg kohtunik
7
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.