Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik. Kajalt ja menetluse taastamise avalduselt tasutakse kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot (TsMS § 142 lg 2). Kautsjon tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele, kas: SEB Pank – a/a EE571010220229377229 Swedbank – a/a EE062200221059223099 Danske Bank – a/a EE513300333522160001 Luminor Bank – a/a EE221700017003510302 Maksekorralduse selgituse reale märkida: Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja, tsiviilasja number ja isiku nimi, kelle eest kautsjoni tasuti. Maksedokument kautsjoni tasumise kohta või maksedokumendil olevad kõik andmed selle elektrooniliseks kontrollimiseks tuleb esitada kohtule. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtuotsuse selgitused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 3 järgi võib kohus teha tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Käesoleval juhul peab kohus seoses hageja viivisenõude osalise rahuldamata jätmisega vajalikuks selgitada järgmist. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist kokku summas 920,23 eurot. Hageja nõuab laenulepingu nr S17683932 alusel viivist 31,88 eurot ja laenulepingu nr S17830150 alusel viivist 888,35 eurot. Viivise arvutamisel on hageja lähtunud viivise määrast 0,075% päevas (27,375% aastas) ja 0,11% päevas (40,15% aastas). Kohus leiab, et hageja viivisenõue on küll põhjendatud, kuid kuulub rahuldamisele osaliselt. Hageja on hagis välja toonud, et üldtingimuste punkti 4.1. alusel fikseeritakse intressimäär laenulepingus. Kohus on tuvastanud, et hageja arvestab viivist 14.02.2017 sõlmitud laenulepingu nr S17683932 ja laenutingimuste alusel määras 0,075% päevas ja 29.03.2017 sõlmitud laenulepingu nr S17830150 ja laenutingimuste alusel määras 0,11% päevas. Seega on hageja ise välja toonud, et lepingu p 4.1. puhul on tegemist tüüptingimustega võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 mõttes. Hageja leiab, et üldtingimuste punkti 2.10. kohaselt ei kvalifitseeru antud laen tarbimislaenuks. Üldtingimuste punkti 2.10. järgi kinnitavad pooled, et laenuleping on investori ja laenusaaja, s.t füüsiliste isikute vaheline kokkulepe ega kvalifitseeru seega tarbimislaenuks. Kohus on seisukohal, et üldtingimuste punkti 2.10. puhul on tegemist tüüptingimusega. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kohus peab omal algatusel hindama, kas lepingu tingimus on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks

VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-112-14, 3-21-118-05, 3-2-1-1-07, 3-2-1-2-08). Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kohtu hinnangul on üldtingimuste punkti 2.10. puhul tegemist tühise tüüptingimusega, kuivõrd see kahjustab kostjat ebamõistlikult. Kohtu hinnangul on laenulepingud sõlmitud OÜ Omaraha ja kostja vahel. Hagiavalduse materjalidest ei selgu, kes on investoriks üldtingimuste punkti 2.10. alusel. Kostja on laenu võtnud isikuna, s.o tarbijana, kes ei tegutsenud oma kutse- või majandustegevuses ja laenuandjaks on OÜ Omaraha kui kutse- või majandustegevuses tegutsev isik. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 10.05.2016 otsuses nr 3-2-1-25-16 asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Tühise tüüptingimuse korral saab võlausaldaja nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Käesoleval juhul sõlmis kostja lepingu tarbijana. Tüüptingimustega laenulepingus nr S17683932 ja laenulepingus nr S17830150 märgitud viivise määr ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mistõttu on 14.02.2017 ja 29.03.2017 sõlmitud laenulepingute laenutingimuste punkt tühine aastas arvutatava 27,375% ja 40,15% suuruse viivise määra osas, sest viivisenõudega sellises määras on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna 27,375% ja 40,15% suurune viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. Laenulepingu nr S17683932 alusel 154,57 euro tasumisega viivitamisel võlgneb kostja hagejale viivisena perioodil 06.09.2017-08.06.2018 9,35 eurot. Laenulepingu nr S17830150 alusel 2804,13 euro tasumisega viivitamisel võlgneb kostja hagejale viivisena perioodil 24.08.2017-08.06.2018 177,62 eurot. Kokku tuleb kostjalt hagejale välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 186,97 eurot. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi 83% ulatuses, seega jäävad hageja menetluskulud kostja kanda 83% ulatuses. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Hageja on märkinud enda menetluskuludeks hagilt tasutud riigilõivu 350 eurot, õigusabikulu 270 eurot ja kohtutäituri tasu 36 eurot. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on 656 eurot. Arvestades hagi rahuldamise ulatust tuleb kostjal hagejale hüvitada menetluskuludest 83%, mis teeb summaks 544,48 eurot. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.