Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik 02.11.2017 esitas L H Viru Maakohtule hagi OÜ Castovanni vastu kohustuse puudumise tuvastamise nõudes. 12.03.2018 esitas hageja taotluse kostja asendamiseks ning 09.04.2018 taotluse täpsustuse. 18.04.2018 kohtumäärusega asendas kohus menetluses senine kostja OÜ Castovanni kostjaga AS MiniCredit (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp. Hageja nõuded Hagiavalduse ja 09.04.2018 hagi täpsustuse kohaselt sõlmiti hageja ja AS MiniCredit vahel 12.05.2010 laenuleping nr.103923345, mille kohaselt hageja sai laenu summas 4000 Eesti krooni. Laenuandja kandis hageja arvele 12.05.2010 summa 4000 Eesti krooni (255,65 eurot) märkides selgituseks, et tagastada tuleb 4790 krooni (306,14 eurot) ning laenu tagastamise tähtajaks on 11.06.2010. Hageja oma kohustust täita ei suutnud. Kostja sõlmis käsunduslepingu OÜ-ga Castovanni võlgnevuste sissenõudmiseks ning 13.09.2017 saatis OÜ Castovanni hagejale kirja, et hageja võlgnevus AS MiniCredit (pankrotis) ees on 604,57 eurot ning kui hageja võlgnevust hiljemalt 20.09.2017 ei tasu, siis avalikustab kostja võla Krediidiinfo maksehäirete lehel. Krediidiinfo maksehäirete lehelt leidis hageja, et tal esineb võlgnevus, mis jääb vahemikku 3200 -12 800 eurot. Hageja on seisukohal, et kuigi tal esines võlgnevus, on see käesolevaks hetkeks aegunud. Kuna laenu tagastamise tähtajaks oli 11.06.2010, algas laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaja kulgemine 12.06.2010 ja lõppes kolme aasta möödumisel, s.o. 12.06.2013. Seega, kuna on aegunud põhikohustus, siis on aegunud ka kõikvõimalikud kõrvalnõuded. Kostja seda ei tunnista ja nõuab hagejalt jätkuvalt võlasumma tasumist. Kuna hageja on Krediidiinfo maksehäireregistris, ei ole tal võimalik saada krediidiasutustest järelmakse ega ka laene. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 144 kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. TsMS § 368 lg 1 järgi hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-166-13 punktis 12 leidnud, et kuigi üldjuhul saab võlgnik esitada aegumise vastuväite kohtumenetluses, kus võlausaldaja on tema vastu esitanud nõude, saab võlgnik olukorras, kus võlausaldaja ei ole tema vastu kohtusse hagi esitanud, esitada ise hagi nõude aegumise tuvastamiseks. TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kolleegiumi hinnangul võib võlgnikul olla õiguslik huvi tuvastada, et võlausaldaja nõue tema vastu on aegunud, et saada selgust, kas ta peab oma kohustuse võlausaldaja vastu täitma või võib selle täitmisest aegumise tõttu keelduda.

PankrS § 35 lg 1 p 2 kohaselt läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 54 ́ lg 1 järgi pankrotihaldur teeb pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid. Halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on võlgnik, kui seadusest ei tulene teisiti. Haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Hageja palub tuvastada, et L H puuduvad kohustused AS MiniCredit (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp ees, mis tulenevad 12.05.2010 L H ja AS MiniCredit vahel sõlmitud laenulepingust nr 103923345, seoses nõude aegumisega. 28.05.2018 seisukohas kostja vastusele märgib hageja, et ei nõustu kostja vastuses toodud vastuväidetega ning leiab, et need ei ole käesoleval juhul asjakohased. Kostja on märkinud, et hagejal puudub õigussuhte tuvastamiseks õiguslik huvi ning ta ei ole oma õiguslikku huvi hagi esitamiseks põhjendanud. Hageja ei saa sellise järeldusega nõustuda. Hageja on hagis välja toonud, et kuna ta on Krediidiinfo maksehäireregistris, ei ole tal võimalik saada krediidiasutustest järelmakse ega ka laene. Samuti on viidanud Riigikohtu seisukohale, mis on avaldatud lahendis nr 3-2-1-166-13 punktis 12 ning mille kohaselt kolleegiumi hinnangul võib võlgnikul olla õiguslik huvi tuvastada, et võlausaldaja nõue tema vastu on aegunud, et saada selgust, kas ta peab oma kohustuse võlausaldaja vastu täitma või võib selle täitmisest aegumise tõttu keelduda. Eeltoodust võib ainult üheselt aru saada, et käesoleval juhul seisneb hageja õiguslik huvi selles, et ta soovib saada selgust, kas ta võib oma kohustuse täitmisest aegumise tõttu keelduda. Hageja juhib tähelepanu ka asjaolule, et andmed tema võlgnevuse kohta krediidiinfo maksehäireregistris ei saanud tekkida iseenesest ega ka maksehäireregistri algatusel, vaid need edastas sinna võlausaldaja ehk siis käesoleval juhul kostja. Seetõttu on ka võimalik, et kui kohus tuvastab, et kostja nõue hageja vastu on aegunud, esitab kostja maksehäireregistrile taotluse avalikustatud maksehäire lõpetamiseks. Sellist praktikat on analoogsetes tsiviilasjades varem kohaldatud. Hageja ei nõustu ka kostja seisukohaga, et tegemist on 10 aastase aegumistähtajaga tulenevalt TsÜS § 146 lg 4. Kuigi TsÜS § 146 lg 4 kohaselt käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult, on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-79-09 punktis 11 märkinud: „Tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Üheks erijuhuks, mil aegumistähtaeg on kümme aastat, on selle paragrahvi 4. lõike järgi kohustatud isiku tahtlik kohustuse rikkumine. Hageja leiab, et kostja rikkus oma kohustust tahtlikult, sest ta ei täitnud seda pikema aja jooksul vaatamata hageja mitmekordsetele meeldetuletustele ja pankrotimenetlusele ning seetõttu on hageja nõude aegumistähtaeg kümme aastat. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et kostja tahtlust TsÜS § 146 lg 4 mõttes ei saa tuletada ainuüksi asjaolust, et hageja nõudis kostjalt aastate jooksul pidevalt laenu tagastamist, kuid kostja oma kohustust ei täitnud. Maakohus on otsuses õigesti märkinud, et aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigel ajal maksma panema, kuna nõudeõiguse teostamisega viivitamine raskendab õigusliku olukorra selgitamist ja võib tekitada tõendamisraskusi. Kuna kostja ei tunnistanud oma võlga, sai hageja oma õiguse kaitsmiseks pöörduda kohtusse. Eeltoodule tuginedes leidis kolleegium, et TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine eeldab, et lepingupool rikkus oma kohustust tahtlikult heade kommete vastaselt.“ Ka lahendis nr 3-2-1-67-14 punktis 37 on Riigikohus jäänud samale seisukohale ning märkinud, et TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustuse tahtliku rikkumisega tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav.

Eeltoodust tulenevalt jääb hageja hagiavalduses esitatud nõude juurde. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab, et hageja on esitanud tuvastushagi, kuid tal puudub õigussuhte tuvastamiseks õiguslik huvi ning hagi tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbivaatamata põhjusel, et hagi ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset ning hagiga ei ole võimalik taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kostja nõustub hageja viitega Riigikohtu lahendi nr 3-2-2-166-13 punktis 12 sedastatule, et kuigi üldjuhul saab võlgnik esitada aegumise vastuväite kohtumenetluses, kus võlausaldaja on tema vastu esitanud nõude, saab võlgnik olukorras, kus võlausaldaja ei ole tema vastu kohtusse hagi esitanud, esitada ise hagi nõude aegumise tuvastamiseks. Viidatu kohaselt TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või selle puudumise tuvastamiseks, kui tal on selle vastu õiguslik huvi. Hageja pole oma õiguslikku huvi hagi esitamiseks käesoleva kostja vastu põhjendanud. Hagi faktiliste asjaolude kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel 12.05.2010 laenuleping nr 103923345, mille kohaselt hageja sai kostjalt laenu summas 4000 krooni (255,65 eurot). Kostja on hagejale laenuna antu üle kandnud, tagastamistähtajaga 11.06.2010, tagastatavas summas 4790 krooni. Hageja tunnistab, et jättis oma lepingulise kohustuse täitmata. Vaidlus selles osas poolte vahel puudub. Hageja märgib, et 13.09.2017 sai talle teatavaks, et hageja võlgnevus kostja ees on 604,57 eurot ning võlg tuleb tasuda hiljemalt 20.09.2017. Hageja jättis võla tähtajaks tasumata ning avastas, et ta on kantud eraisikust võlgnikuna Krediidiinfo makseregistrisse võlgnetavas summas 3200 kuni 12 800 eurot. Hageja väitel on tema võlgnikustaatuses esitamine registris saanud talle takistuseks krediidiasutustes järelemaksu ja laenude saamisel. Kostja arvates on hageja õiguslik huvi tema esiletoodust tulenevalt suunatud tema kui võlgniku kohta käivate andmete töötlemise osaliseks või täielikuks lõpetamiseks maksehäireregistris, mitte lepingujärgse kohustuse, mida hageja ise selgelt ja arusaadavalt hagis tunnistab, puudumise tuvastamiseks. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-70-11 p 12 kohaselt andmesubjekti nõusolekuta andmete ja neile juurdepääsu võimaldamine andmete töötlemiseks on reguleeritud Isikuandmete kaitse seaduse § 11 lg-tes 6-7. Käesolev kostja pole krediidiinfo maksehäirete registri haldaja ning pole seetõttu hageja soovitud eesmärgi saavutamiseks kohane kostja. Kostja märgib, et aegunud täitmata maksekohustuste registris avaldamise tähtaegadele kohalduvad Andmekaitse Inspektsiooni maksehäirete juhendi sätted, mistõttu võlasuhtest tuleneva nõude aegumise kohtuliku tunnustamise korral ei ole hageja soovitud eesmärk ilmtingimata saavutatav. Alternatiivselt leiab kostja, et poolte vahel 12.05.2010 sõlmitud laenulepingust tulenevale nõudeõigusele kohaldub TsÜS § 146 lg-st 4 tulenevalt kümne aastane nõude aegumistähtaeg. Sätte kohaselt on tehingust tuleneva nõude tähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Hageja on jätnud oma lepingujärgsed kohustused kostja ees tahtlikult täitmata. Kostja elektroonilises andmebaasis kajastub kostja suhtlus hagejaga seoses 12.05.2010 antud laenuga alates 11.06.2010, kui saabus laenu tagastamise tähtaeg ning hageja soovil kostja nõustus laenu tagastamiseks tegema maksegraafiku. Hageja väide, et tema kohustus kostja ees puudub seoses nõude aegumisega, on pahatahtlik. Hageja on kostja nõuet ja tekkinud võlga tunnistanud võla maksmiseks osade kaupa maksegraafiku alusel 11.06.2010 ning on jätnud osamaksed seejärel kostjale tasumata. Samuti on hageja tunnistanud võla olemasolu meilivahetuses kostjaga. Nimetatud tõend on ühtlasi kinnitus asjaolule, et kostja on pakkunud kompromissi võla tasumiseks kostjale põhivõlana 255,65 eurot ja intressina 50,49 eurot. Hageja avaldust võlgnevuse tunnistamisel ei saa käsitleda teisiti, kui teadmist oma lepingust tuleneva kohustuse rikkumisena. Samas pole hageja esitanud kostjale ühtegi pretensiooni võla arvestuse või kostja saadetud meeldetuletuste kättesaamatuse kohta ja pidi olema teadlik teadete sisuga. Oma käitumisega, so laenuvõla tasumata jätmisega, on hageja kinnitanud, et rikkus oma kohustusi tahtlikult ja teadlikult. Hageja jättis täitmata VÕS §-st 102 tuleneva kohustuse teatada võlausaldajale kohustuse täitmist

takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada. Seega pole kostja nõudeõigus hageja vastu aegunud ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike järgi pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, sh hagiavaldusega ja esitatud dokumentaalsete tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Hageja on esitanud kohtule tuvastushagi, tuvastamaks, et tal puuduvad 12.05.2010 sõlmitud laenulepingust nr. 183923345 (hagejal ekslikult märkinud lepingu nr. 103923345) tulenevad kohustused AS MiniCredit (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp ees, seoses nõude aegumisega. Poolte vahel ei ole vaidlust, et laenu tagastamise tähtajaks oli 11.06.2010 ning kõik laenulepingust tulenevad nõuded on käesoleva ajani täitmata. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib isik esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kohus peab sellise huvi olemasolu hagi menetlusse võtmisel omal algatusel kontrollima ning kui hagi ei vasta nimetatud nõudele, andma tähtaja õigusliku huvi põhjendamiseks. Kui hageja ei suuda oma õiguslikku huvi põhjendada, tuleb hagi jätta menetlusse võtmata või juba menetlusse võetud hagi jätta läbi vaatamata. Käesoleval juhul ei pea kohus asjakohaseks kostja vastuväiteid, mille kohaselt hageja ei ole tõendanud endal õigusliku huvi olemasolu käesoleva kostja vastu. Juba asjaolu, et hageja on eelmärgitud laenulepingu pool, on piisav, et omada õiguslikku huvi tuvastamaks, kas hagejal on jätkuvalt kohustus tasuda kostjale kui võlausaldajale lepingus märgitud kohustus või võib ta nõude täitmisest aegumise tõttu keelduda. Nimetatud seisukohta on väljendanud ka Riigikohus lahendis 3-2-1-166-13 punktis 12. Hageja on eelnimetatuga ka oma õiguslikku huvi esitatud hagiavalduses põhistanud. Sealjuures ei oma kohtu hinnangul tähtsust see, et kostja võlausaldajana on käesolevaks hetkeks pankrotistunud ja menetlusse on pankrotiseaduse § 541 lg 1 kohaselt astunud pankrotihaldur. Kohus on seisukohal, et hagejal kui kohustatud poolel ei ole võimalik nõude aegumist tuvastada ilma sellekohase nõude kohtule esitamiseta, olukorras, kus võlausaldaja ei ole pidanud vajalikuks võla sissenõudmiseks kohtu poole pöörduda. Kohtu hinnangul on hageja eesmärgiks õigusliku olukorra ebaselguse lõpetamine. Seega ei esine kohtu arvates ühtegi asjaolu, mis võiks hageja tuvastushuvi välistada. TsÜS § 146 lõike 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 135 lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. TsÜS

§ 136 lg 2 kohaselt juhul kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Pooled ei vaidle selle üle, et laenulepingust tuleneva nõude puhul tegemist tehingust tuleneva nõudega. Pooled vaidlevad selle üle, kas kohaldamisele kuulub TsÜS § 146 lõikest 1 tulenevalt aegumistähtaeg kolm aastat või TsÜS § 146 lõikes 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg. Kohus leiab, et kostja väited, et kohaldada tuleks TsÜS § 146 lõikes 4 sätestatud kümneaastast nõude aegumistähtaeg põhjusel, et hageja on rikkunud oma kohustusi teadlikult ja tahtlikult, mida hageja on kinnitanud laenuvõla tasumata jätmisega, ei ole põhjendatud ja on kostja poolt tõendamata. Kostja väidab küll, et hageja soostus võla tasumiseks koostama maksegraafiku, kuid kohtule ei ole esitatud ühtegi poolte poolt allkirjastatud maksegraafikut. Hageja kohustuste rikkumine ei saa seisneda selles, et ta oma võlga tunnistas. Riigikohus lahendi 3-2-1-79-09 punktis 11 märgib, et „ kostja tahtlust TsÜS § 146 lg 4 mõttes ei saa tuletada ainuüksi asjaolust, et hageja nõudis kostjalt aastate jooksul pidevalt laenu tagastamist, kuid kostja oma kohustust ei täitnud. /--/ Kolleegium peab vajalikuks selgitada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud "tahtluse" mõistet. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega on kohustuse tahtliku rikkumise eelduseks õigusvastase tagajärje soovimine. Kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg võib olla kahju tekkimine või muu õigusvastane tulemus (vt Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-15-09). /--/ Seega on kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Eeltoodust tulenevalt kohaldub TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib kolleegiumi arvates olla kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav.“ Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine eeldab, et lepingupool rikkus oma kohustust tahtlikult heade kommete vastaselt. Praegusel juhul ei ole kostja esitanud asjaolusid ja tõendeid, mille põhjal saaks teha järeldust, et hageja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt. Kostja ei ole tõendanud ka võimalikku aegumise katkemist TsÜS § 158 mõistes. Kuna tõendatud ei ole, et hageja rikkus oma kohustust TsÜS § 146 lg 4 mõttes tahtlikult, on laenulepingust tulenev nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud kolme aasta möödumisel. Riigikohus on korduvalt lahendites nr. 3-2-1-162-13 p. 29 ja lahendi nr. 2-15-6538 punktis 15 rõhutanud, et TsÜS § 136 lg 2 tulenevalt möödub aastates arvutatav tähtaeg kohustuse täitmise tähtpäevale vastaval päeval, ehk siis käesoleval juhul aegus nõue 11.06.2013, mistõttu on hagejal õigus keelduda oma kohustuse täitmisest. Arvestades eeltoodut, on põhjendatud tuvastada, et hagejal puuduvad kohustused 12.05.2010 L H ja AS MiniCredit vahel sõlmitud laenulepingust nr 183923345, seoses nõude aegumisega. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jäävad hageja menetluskulud kostja kanda. Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Hageja palub hagiavalduses kostjalt välja mõista riigilõiv summas 125 eurot ja lepingulise esindaja kulud 3 tunni ulatuses summas 300 eurot, kokku 425 eurot. Taotluse kohaselt on õigusteenuse tunnihinnaks 100 eurot ilma käibemaksuta. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Riigikohtu senises praktikas on põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu nii 120 eurot koos käibemaksuga (01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) kui ka tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Väljakujunenud kohtupraktika alusel saab hageja õigusabikulu arvetel teenuse tunnihinnaks märgitud 100 eurot/tund (käibemaksuta) pidada mõistlikus suuruses olevaks ja vastab väljakujunenud kohtupraktikale. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et hageja õigusabi kulu 3 töötunni eest summas 300 eurot on põhjendatud ja vastab menetluses tuvastatud töö mahule ning kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Kostja menetluskulud jäävad kostja kanda. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 14.12.2018 kohtuotsuse RESOLUTSIOON:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.