2-18-4470/6 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

4.Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Kohtu selgitused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 3 järgi võib tagaseljaotsusest välja jätta kirjeldava ja põhjendava osa. TsMS § 407 lg 6 kohaselt, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Seega on kohtul õigus jätta hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt rahuldamata, kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud. Kohus leiab, et hagi ei ole asjaoludega õiguslikult põhjendatud põhinõude osas 15 euro ulatuses. Hageja on hagiavalduses märkinud, et peale laenulepingu sõlmimist on kostja tasunud kokku 400,93 eurot, millest 1. järjekorras loeb hageja tasutuks võla sissenõudmisega seotud kulud summas 30 eurot (vastavalt üldtingimuste punktile 9.7 on meeldetuletus 1 x 5 eurot + ülesütlemise hoiatus 1 x 5 eurot + ülesütlemise teatis 1 x 15 eurot + loovutamisteade 1 x 5 eurot, kokku 30 eurot). VÕS § 1132 lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hagiavaldusest ja selle lisadest nähtuvalt saadeti kostjale meeldetuletus 07.07.2017. a, ülesütlemise hoiatus 01.08.2017. a ning teade laenulepingu ülesütlemisest 11.09.2017. a. Laenuleping kostjaga öeldi üles 11.09.2017. a, seega on meeldetuletuskiri, ülesütlemise hoiatus ja ülesütlemise teatis kostjale saadetud laenulepingu kehtivusajal, mil, tulenevalt VÕS §1132 lg-st 1, võis iga meeldetuletuskirja eest nõuda kostjalt hüvitist vaid kuni 5 eurot. Teatis nõude loovutamise kohta kohtu hinnangul võla sissenõudmiskulu ei ole (võlausaldajal on seadusest tulenev kohustus tarbijat nõude loovutamisest teavitada, VÕS § 412 lg 1). Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul põhjendatud lugeda kostja poolt hagejale tasutud 2(4)

400,93 eurost tasutuks võla sissenõudmisega seotud kulud summas 15 eurot, põhivõlg summas 237,76 eurot ning intressid summas 148,17 eurot, millest tulenevalt on kostja põhinõude võlgnevuseks 262,24 eurot ja intressi võlgnevuseks 48,02 eurot Kohus rahuldab hageja põhinõude seega 262,24 euro ulatuses ja jätab rahuldamata summas 15 eurot. Hageja on arvestanud viivist määraga 36% aastas. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Riigikohus on leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (tsiviilasi nr 3-2-1-25-16, p 13). Käesoleval juhul ületab nõutud viivisemäär 36% seadusjärgset viivisemäära 4,5 korda. Riigikohus on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Eeltoodust tulenevalt on hageja viivisenõue kohtu hinnangul põhjendatud VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kuivõrd kohus rahuldab hageja põhinõude 262,24 euro ulatuses (lugedes kostja poolt hagejale tasutuks põhivõla summas 237,76 eurot), on hageja nõue hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viiviste osas põhjendatud summas 13,50 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 13,50 eurot ja jätab rahuldamata summas 52,65 eurot. Samuti tuleb eeltoodud põhjendustele tuginedes edasiulatuv viivis kostjalt välja mõista VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus leiab, et kuivõrd hageja esitas nõude kogusummas 391,41 eurot, mille kohus rahuldas 323,76 euro ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 83% ulatuses kostja kanda ja 17% ulatuses hageja kanda. Esitatud hagiavalduses palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks kohtukulud, sh hageja poolt tasutud riigilõiv summas 100 eurot ja õigusabikulud 360 eurot. TsMS § 175 lg-s 1 on sätestatud, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohus on oma praktikas rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Arvestades esitatud menetlusdokumendi sisu ning asjaolu, et kohus rahuldab hagi eelmenetluses tagaseljaotsusega põhjusel, et kostja ei ole tema vastu esitatud hagile tähtajaks vastanud, on hageja õigusabikulud kohtu hinnangul vajalikud ja põhjendatud 90 euro ulatuses. Kuivõrd riigilõivu on hageja tasunud seaduses sätestatud ulatuses, on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskulud kokku summas 190 eurot, so riigilõiv 100 eurot ja õigusabikulu 90 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hageja menetluskulud 83% ulatuses, so summas 157,70 eurot. Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal 3(4)