2-18-9058/11 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja - lahend.ee

2-18-9058 lubatud viivise maksimummäära, mille järgiei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepingugaon ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tulenevalt VÕS § 415 lg-s 1 sätestatust on seega üldjuhul tarbijakrediidilepingute puhul maksimaalseks viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Juhul, kui aga tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mison suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida ka sama suures viivises või, juhul kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib kokku lepitud intressimäär viivisemäärana. Kokku lepitud intressimäär (juhul, kui see on suurem seadusjärgsest viivisemäärast) kehtib viivisemäärana ka juhul, kui tarbijakrediidilepingus sisalduv viivise kokkulepe on vastuolu tõttu § 415 lg-ga 1 tühine. 1 Antud juhul on hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär, s.o 46,3% aastas, mis on suurem kui VÕS §-s 94 ette nähtud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seetõttu tuleb käesolevas olukorras rakendamisele VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist arvestatakse määras, mis võrdub lepingus ette nähtud intressimääraga. Käesolevas kohtuasjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.05.2016 kohtuasjas nr 3-21-25-16 tehtud määruses väljendatud seisukohast, nagu maksimaalseks mõistlikuks viivisemääraks võiks lugeda 24% aastas ehk 0,06% päevas. Riigikohus märkis järgmist: „VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi [tuleks] tühiseks [hinnata] vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult“ (p 13). Viidatud kohtuasjas esitatud Riigikohtu seisukohad ei ole kohaldatavad antud kohtuasjale, sest kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 oli tegemist olukorraga, kus hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus ei olnud kokku lepitud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras. Niisiis ei olnud kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 võimalik VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes lähtuda lepingujärgsest intressimäärast, sest seda ei olnud kokku lepitud. Seega saab kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud Riigikohtu seisukohtadest teoreetiliselt lähtuda üksnes jaainult olukorras, kus pooltevahelises lepingus puudub kokkulepe intressimäära kohta. Käesolevas olukorras on aga poolte vahelises lepingus kokku lepitud intressimääras, mistõttu tuleb ja peab praeguses kohtuasjas viiviste arvutamisel vastavalt VÕS § 415 lg-le 1 ja § 113 lg 1 kolmandale lausele lähtuma lepingujärgsest intressimäärast.

2-18-9058 Veelgi enam, Riigikohtu poolt asjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohad on meelevaldsed ega ole kohtupraktika kujundamisel piisavalt põhjendatud. Suure tõenäosusega tuleb neid edaspidi muuta, korrigeeridaja/või edasi arendada, eelkõigejärgmistelpõhjustel. Riigikohtu seisukohtade kohaldamine olukorrale, kus lepingus on kokku lepitud intressimääras, läheks vastuollu VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 415 lg 1 mõtte ning viivise eesmärgiga VÕS § 113 lg 1 ja § 415 lg 1 järgi tuleb juhul, kui lepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisest kõrgemas intressimääras, lugeda see intressimäär ka lepingule kohalduvaks viivisemääraks. Seetõttu ei saa seadust lugeda vastupidi ja järeldada, et lepingus kokku lepitud intressimäär kehtiks viivisemäärana üksnes siis, kui see intressimäär on maksimaalselt kolmekordne seadusjärgne viivisemäär. Selline lähenemine läheks vastuollu regulatsiooni mõtte ja loogikaga, sest VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause järgi ongi lubatud selline viivisemäär, mis on kõrgem kui seadusjärgne viivis. Seejuures ei ole seadusandja pidanud vajalikuks viivisemäära n-ö mõistlikkuse tagamiseks ühegi täiendava kriteeriumi sätestamist peale lepingus kokkulepitud intressimääraga võrdlemise. Seega on seadusandja sisuliselt möönnud, et kohalduv viivisemäär võib olla ükskõik milline seadusjärgsest viivisest suurem määr. Ka VÕS kommentaarides on märgitud, et „[v]iivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet 2 (allakirjutanu rõhutus). Niisiis on seaduses reguleeritud üksnes absoluutne miinimum ja pooled võivad olukorra asjaolusid hinnates ise otsustada, milline on nende arvates antud olukorras õiglane ja mõistlik viivisemäär. Seadusandja ei ole ette näinud, et lepingus kokku lepitav intressimäär või viivisemäär peaks väljendama „ kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes“, nagu sellele on viidanud Riigikohus kohtuasjas nr 3-2-1-25-16. Loogiline on eeldada, et kokkulepitavad intressimäärad lähtuvad turul väljakujunevast nõudmise ja pakkumise vahekorrast, mitte seaduses sätestatud viivisnõude miinimumist läbi mingite kordajate. Kui kohustuse rikkumise korral kohalduv viivisemäär oleks madalam kui lepingus kokku lepitud intressimäär, oleks võlgnikul soodsam lepingut rikkuda ja maksta intressist madalamat viivist kui oma kohustusi täita ja maksta kokku lepitud intressi (näiteks leppides kokku tähtaja pikendamise, kui tähtajaks ei suuda laenu tagastada). Selline tagajärg olek nihilismi soodustav ja õiguskorda kahjustav. Viiviselonjapeab olema lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile (vt nt RKTKo 3-2-1-66-05, p 24) ka sanktsiooniline eesmärk (vt nt RKHKo 3-3-1-83-10, p 22) ning juhul, kui viivis oleks madalam lepingujärgsest intressimäärast, ei oleks viivis eesmärgipärane ega kallutaks võlgnikku oma kohustusi täitma. Kokkuvõtlikult, isegi kui olukorras, kus lepingus ei ole kokku lepitud intressimääras, vaid ainult viivisemääras, võiks ehk viivisemäära mõistlikkuse hindamisel teoreetiliselt võtta mõõdupuuks seadusjärgse viivisemäära, siis olukorras, kus lepingus on kokku lepitud mõistlikus intressimääras (nagu seeonkäesolevaskaasuses),sellistvõimalusttulenevaltVÕS § 113 lg 1 kolmanda lause ja VÕS § 415 lg 1 eesmärgist ja loogikastmittemingil juhul jaatada ei saa. Viivise mõistlikkus tuleb kindlaks teha, arvestades konkreetse olukorra asjaolusid, mistõttu ei ole võimalik etteulatuvalt määrata kindlaks universaalset „mõistlikku viivisemäära“ VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda viivise vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule ehk vastavalt leppetrahvi vähendamise regulatsioonile. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kohus võib juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Niisiis tuleb ka vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 ja VÕS § 162 lg-le 1 võlgniku nõudel igakordselt hinnata,

2-18-9058 milline viivis on kohustuse täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit arvestades mõistlik. Viidatud regulatsioon võimaldab igakordselt võlgniku huve kaitsta ülemäärase kahjustamise eest, ilma vajaduseta määrata täiendavat piirmäära viivisemäärale (kolmekordne seadusejärgne viivise määr või mõni muu). Tuleb silmas pidada, et erinevalt intressist, mis on tasu raha kasutamise eest, täidab viivis nii kompensatsioonilist kui ka sanktsioonilist eesmärki. Nende eesmärkide täitmist ja viivise proportsionaalsust võrreldes eesmärkide olulisega on aga võimalik hinnata üksnes igal üksikjuhul eraldi, arvestades kõiki parasjagu asjakohaseid asjaolusid. Ei ole võimalik ette määrata universaalset viivisemäära, mis igas olukorras viivise eesmärke täidaks. Võttes arvesse lepingupoolte majanduslikku seisundit, ei pruugi kolmekordne seadusjärgne viivisemäär jõukama tarbija puhul või väikeste absoluutsummade puhul mitte mingisugust karistavat eesmärki täita. Samamoodi ei pruugi kolmekordne seadusejärgne viivisemäär, konkreetse olukorra asjaolusid arvestades, omada mingit kompensatsioonilist iseloomu. Lisaks, Riigikohus on varasemalt märkinud, et VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (nt RKTKo 3-2-1-52-11, p 19), mistõttu ei ole põhjendatud viivise etteulatuv ja universaalne piiramine kolmekordse seadusjärgse viivisemääraga kõikide tulevikus sõlmitavate lepingute puhuks. Viivise vähendamise aluseks peab tulenevalt VÕS-i regulatsiooni loogikast olema võlgniku vastav taotlus, mitte kohtu etteulatuv hinnang. Samuti peaks viivise vähendamine avalduma väljamõistetava summa vähendamises, mitte viivisemäära kärpimises. Viivise mõistlikkus on tagatud viivise kogusummapiiramisegapõhivõla ulatuses Kolmandaks tuleb arvesse võtta, et vastavalt kohtupraktikale on viivisenõue juba põhimõtteliselt piiratud maksimaalselt põhinõude suurusega. Selliselt on kohtud juba varasema kohtupraktika kaudu taganud viivise mõistlikkuse. Juhul, kui viivisenõue on suurem kui sissenõutav põhivõlg, peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (nt RKTKo 3-2-1-66-05, p 18, 19; 3-2-1-78-05, p 21, 24). Seega on kohtupraktikaga ette nähtud võlgniku universaalne kaitse ebamõistlikult suureks paisuvate viiviste eest. Arvestades nii viivise kompensatsioonilist kui ka sanktsioonilist iseloomu ning ka viivise eemärki kallutada võlgnikku võlga tasuma, ei ole põhjendatud võlgniku n-ö kahekordne kaitse ja viivise piiramine nii viivisemäära kui ka kokku sissenõutava viivise summa osas. Peale võlgniku kaitse on võlasuhtes vajalik tagada ka võlausaldaja huvide kaitse. Lähtudes sellest, et võlgniku kaitseks on juba universaalselt ette nähtud viivise maksimumulatus, tuleb võlausaldaja huvide kaitse seisukohalt järeldada, et ei ole võimalik kehtestada lisaks ka universaalset viivise maksimummäära.

lk 7 Riigikohtu seisukoht on meelevaldne ega tugine statistilistele näitajatele Neljandaks rikub viivisemäärade meelevaldne piiramine kohtu poolt ettevõtete PS § 31 järgset ettevõtlusvabadust, mille alla kuulub ka ettevõtete õigus kujundada oma hinnapoliitikat, raha kasutamise tasu kujundamist ja viiviste suuruse määramist. Finantsinspektsiooni avaldatud statistikast ilmneb, et 2017. aasta juuni lõpus oli keskmine tarbimislaenude kulukuse määr pankadega seotud krediidiandjatel 24%, kuid muudel krediidiandjatel 38%. 3 Seega on vabal turul kujunenud krediitide kulukuse määr keskmiselt oluliselt üle Riigikohtu ette nähtud 24%. Selline kohtupoolne vabal turul kujunenud määradesse sekkumine ei ole hagejahinnangulpõhjendatud. Riigikohtu seisukoht, et igal juhul ei saa mõistlikuks pidada üle kolmekordse seadusjärgse viivisemäära ulatuvat viivisemäära, on kohtuasjas 3-2-1-25-16 täielikult põhjendamata. Tegemist on Riigikohtu hinnangulise arvamusega, mis ei ole põhistatud ega tugine statistilistele näitajatele või muudele objektiivsetele eeldusele. Selleks, etkohtul oleks olnudvõimalikhinnata viivisemäära universaalset ehk n-ö iga kord kohalduvat mõistlikkust, oleks kohus pidanud analüüsima, millised on Eestis vabal turul kujunenud viivisemäärad, milline on tavapärane keskmine viivisemäär ja millist viivisemäära on sellisest statistikast tulenevalt võimalik pidada universaalselt mõistlikuks, samuti pidanuks seisukohaga kaasnema selgitus, milliste turutingimuste muutumisel see seisukoht kaotab rakendatavuse. Arvestades et Riigikohus sellist analüüsi läbi ei viinud ega põhjendanud ka muul viisil oma hinnangut, et viivisemäär, mis ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on tühine, tuleb järeldada, et Riigikohtu vastav hinnang sai olla kohane üksnes vastavas kohtuasjas nr 3-2-1 -2516 ja sellistRiigikohtu seisukohta ei ole võimalik rakendada käesolevas kohtuasjas ega universaalselt teistele tarbijaga sõlmitud krediidilepingutele. Kokkuvõtlikult tuleb järeldada, et kui pooltevahelises lepingus on kokku lepitud intressimääras, mis on suuremkui seadusjärgne viivisemäär, tuleb VÕS § 113 lg-st 1 ja § 415 lg-st 1 tulenevalt arvestada viiviseid, võttes aluseks lepingus kokku lepitud intressimäära. Arvestades et antud juhul on hageja ja kostja vahel sõlmitud krediidilepingus kokku lepitud intressimäär 46,3% mõistlik intressimäär, on ka käesolevas olukorras põhjendatud ja õige arvestada viiviseid vastavalt lepingus kokku lepitud intressimäärale. Puudub õiguslik alus selliselt kujunenud viivisemäära tühiseks tunnistamiseks.

lk 11 5.4 2018.aasta oktoobris suunati M.M projekti „Integreeritud teenused toimetulekuraskustes inimesteleˮ raames võlanõustamisteenusele. Võlanõustamisteenuse raames üritati jõuda Inkassokeskus OÜ-ga kokkuleppele võlgnevuse tasumiseks. 10.10.2017 edastas Inkassokeskus OÜ võlgnikule nõude 1586,02 euro tasumiseks. Samal päeval saadeti võlgnikule uus teade, milles pakuti maksegraafikut, mis koosneks 60-st osamaksest suurusega 55,40 eurot. Seega samal päeval nõuti võlgnikult esmalt 1586,02 euro tasumist ning hiljem hoopis 3324 euro tasumist (lisa 4). 5.5 Kostja pöördus 2017.aasta oktoobris telefoni vahendusel otse võlausaldaja, BB Finance OÜ, poole. BB Finance OÜ kinnitas telefoni teel, et nemad on võlgniku vastu suunatud nõude edasi võõrandanud ning nende võimuses ei ole maksegraafikute sõlmimine võlgnevuse tasumiseks. Tegelikkuses ei olnud hageja nõuet loovutanud, vaid volitanud kolmanda isiku, Inkassokeskus OÜ, võlgnevust sisse nõudma. 5.6 Võlgnikul ei olnud võimalik sõlmida võlausaldaja esindajaga maksegraafikut, sest võlgnevuse summa muutus iga teatega. Inkassokeskus OÜ poolt nõutav nõue ei olnud sissenõudja poolt põhjendatud ning nõude suurus muutus iganädalaselt. Kostja hinnangul on hageja käitunud hea usu põhimõtte vastaselt, mis väljendub võlausaldaja vastuolulises käitumises perioodil, mil kostja proovis hageja esindajaga kokkulepet võlgnevuse tasumiseks saavutada. Võlausaldaja esindaja, Inkassokeskus OÜ, esitas kostjale ebaselgeid andmeid võlgnevuse suuruse osas. Hageja, BB Finance OÜ, ei olnud samuti huvitatud kostjaga läbi rääkima seoses võlgnevuse tasumisega, sest BB Finance OÜ-le saadetud kirjad edastati Inkassokeskus OÜ-le. Telefoni teel kinnitas BB Finance OÜ töötaja, et neil puudub igasugune seos antud nõudega.Riigikohus on 10.12.2014.a lahendis nr 3-2-1-128-14 leidnud, et aegumistähtaja jooksul saab nõude maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks erandlikel asjaoludel, eelkõige on erandlikuks asjaoluks võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud. Käesoleval hetkel väljendub võlausaldaja vastuoluline käitumine võlgnikult pärast lepingu ülesütlemist nõutavate summade ebaselguses ning võlausaldaja ja tema esindaja, Inkassokeskus OÜ, käitumises, nagu ei soovikski and, et kostja laenulepingust tuleneva kohustuse täidaks.

lk 12 VÕS § 4034 alusel peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist hindama tarbija krediidivõimelisust, sh vajadusel küsima teavet tarbijalt või kasutama asjakohaselt andmekogusid. Kostja sõlmis hagejaga laenulepingu nr 2101672622 10.10.2016.aastal. Maksehäireid kajastavas internetiportaalis Creditinfo oli kostja kohta sisestatud hagejaga laenulepingu sõlmimise hetkeks võlausaldajate poolt 5 maksehäiret (lisa 5). Samuti oli kostjal täitmata kohustus hageja ees, sest laenulepingu nr 2101672622 väljastatud laenusumma arvelt refinantseeriti 188,47 eurot võlausaldaja ees tekkinud võlgnevuse katteks. KAS § 83 ja VÕS § 4034 lg 1-4 kohaselt on krediidiandja põhikohustuseks krediidisaaja krediidivõimekuse hindamine piisavalt, et tagada, et krediiti ei antaks isikule, kes ei ole võimeline seda tagasi maksma. Seega on ka krediidiandja kohustus tagada, et isik ei satuks n.ö „laenuorjusesse.ˮ Kostja arvelduskonto väljavõte perioodil juuli 2016 kuni oktoober 2016 näitab, et kostja sissetulekuks enne hagejaga laenulepingu sõlmimist oli keskmiselt 780 eurot kuus. Antud sissetulekust pidi kostja lisaks elamiskuludele (üür, kommunaalteenused, toit) tasuma ka teistele võlausaldajatele igakuiseid osamakseid kogusummas 300 eurot. (lisa 6). Seega ei ole hageja küsinud kostjalt piisavat teavet tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja oleks pidanud küsima kostjalt teavet tema sissetulekute ning laenukohustuste kohta. Antud informatsiooni küsides oleks hagejal olnud võimalik hinnata kostja krediidivõimelisust ning vajadusel laenu andmisest keelduda. VÕS § 4034 lg 6 alusel võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida vaid juhul, kui krediidiandja on krediidvõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS 4034 lg 13 alusel peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja.

Kehtivas õiguses on detailselt reguleeritud krediidiandja kohustused teavitada tarbijast krediidivõtjat ja järgida tarbijakrediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille käigus peab krediidiandja koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ja tema krediidivõimelisust hindama ning mitte sõlmima lepingut tarbijaga, kelle krediidivõimelisuses ta veendunud ei ole (VÕS §-d § 4031 ja 4034). Vaidlusalune laenuleping sõlmiti 10.10.2016. 9.3 VÕS § 4031 lg 1 alusel peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist hindama tarbija krediidivõimelisust, sh vajadusel küsima teavet tarbijalt või kasutama asjakohaselt andmekogusid. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Kostja sõlmis hagejaga laenulepingu nr 2101672622 10.10.2016. aastal. Kostja toob välja, et hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna maksehäireid kajastavas internetiportaalis Creditinfo oli kostja kohta sisestatud hagejaga laenulepingu sõlmimise hetkeks võlausaldajate poolt 5 maksehäiret (lisa 5). Samuti oli kostjal täitmata kohustus hageja ees, sest laenulepingu nr 2101672622 väljastatud laenusumma arvelt refinantseeriti 188,47 eurot võlausaldaja ees tekkinud võlgnevuse katteks. Hageja märgib, et nimetatud raporti alusel oli 10.10.2016 seisuga hagejal üks aktiivne maksehäire Creditreform Eesti OÜ poolt summas 320-640 eurot, kuid mida lepingu sõlmimise hetkel ei olnud avalikustatud. Hageja on 10.10.2016 ehk lepingu sõlmimise kuupäeval edastanud päringud Taust.ee ning Krediidiinfo.ee registritesse kostja maksehäirete kohta, mille tulemuste põhjal kostjal aktiivsed maksehäired nimetatud kuupäeva seisuga puudusid (lisa 2). Kohtu hinnangul ei tõenda hageja esitatud krediitioimikust M. M kohta, et 10.10.2016 ehk lepingu sõlmimise kuupäeval oleks edastanud päringud Taust.ee ning Krediidiinfo.ee registritesse kostja maksehäirete kohta. Hageja esitatud krediiditoimiku (t. lk 55 ja 55 pöördel) punktis 2 automaatne taustakontroll ja tulemus on näha, et päringud Taust.ee ning Krediidiinfo.ee registritesse kostja maksehäirete kohta on tehtud kuupäevadel 15.12.2015 (Taust.ee ja Krediidiinfo.ee) ja 20.03.2015 (Krediidiinfo). Hageja ei ole esitanud veenvaid andmeid selle kohta, et 10.10.2016 ehk lepingu sõlmimise kuupäeval oleks krediidiandja edastanud päringud Taust.ee ning Krediidiinfo.ee registritesse kostja maksehäirete kohta. Küll aga loeb kohus kostja poolt esitatud Creditinfo maksehäireregistri raportiga tõendatuks, et kostjal oli 10.10.2016 ehk laenulepingu nr 2101672622 sõlmimise kuupäeval viis maksehäiret, millest aktiivne oli üks Creditreform eesti OÜ poolt summas 320-640 eurot. 9.4 Hageja toob välja, et vastavalt BB Finance OÜ laenulepingu üldtingimuste punkti 2.1 teisele lausele peab klient laenu esmakordsel taotlemisel täitma küsimustiku tema maksevõime ja laenu väljastamisega seonduvate asjaolude hindamiseks. Hageja ei ole kohtule esitanud ka andmeid, et tarbija oleks tahtlikult jätnud esitamata või võltsinud krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevat teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. 9.5 Kostja arvelduskonto väljavõte perioodil juuli 2016 kuni oktoober 2016 näitab, et kostja sissetulekuks enne hagejaga laenulepingu sõlmimist oli keskmiselt 780 eurot kuus. Kostja toob välja, et antud sissetulekust pidi kostja lisaks elamiskuludele (üür,

lk 18 Hageja esitas menetluskulude nimekirja 12.06.2018 koos hagiavaldusega, mille kohaselt on hageja tasunud riigilõivu 250 eurot (12.06.2018) (t/l 15 pöördel). Seega on riigilõivu maksmine hageja poolt tõendatud. 12.3 Järgnevalt kontrollib kohus hageja kohtuväliseid kulusid. Hageja avalduse kohaselt on hagejal kulunud õigusabiteenuste eest hagiavalduse esitamise seisuga 639,12 eurot (koos käibemaksuga, esindustasu võlglase M M kohtumenetluses 1 tk, t/lk 5 pöördel). Toimikust nähtuvalt on hagiavaldus ligikaudu seitse lehekülge pikk, millest pool lehekülge on asjaolude kirjeldus, poolteist lehekülge õigusnormide tsiteering, menetluslik teave ja hageja taotlused. Hagiavaldusele ei ole lisatud mahukaid ega keerukaid tõendeid. Hageja nõue tulenes asjaolust, et hageja ja kostja olid sõlminud laenulepingu, mille osas kostja oli võlgnevusse jäänud. Kohus leiab, et hageja soovitud õigusabikulu märgituna tükihinnana ei ole kohtul võimalik hinnata reaalselt teenusele kulunud aega ja selle aja hinda. Nähtuvalt käesolevast tsiviilasja materjalist on kohus seisukohal, et tegemist ei olnud keeruka ega mahuka õigusvaidlusega. Pooled on küll vabad kokku leppima mistahes õigusabi määrades, kuid see ei tähenda, et menetluskulude väljamõistmisel peaks ebamõistliku suurusega esindustasu riski täiel määral kandma menetluskulusid tasuma kohustatud isik, kes ise tunnitasu määra kokkuleppimist mõjutada ei saa. 12.4 Kohus leiab, et hageja menetluskulude hüvitamise taotlus on põhjendatud osaliselt. Kohus on seisukohal, et nn masshagides on õigusabi kulu nõude alusdokumentidega tutvumise ja nõude analüüsi ning hagi koostamise ja kohtusse esitamise eest 950 eurot ilmselgelt põhjendamatult suur. Esitatud hagiavaldus koosneb 1,5 lk tekstist (asjaoludest, kus on välja kirjutatud lepingu punktid) ja ülejäänud 5,5 lk paragrahvidest. Eeltoodut arvestades peab kohus esindustasu 1 tk hinnaks 950,00 eurot esitatud hagiavalduse koostamiseks, dokumentide analüüsiks ja tõendite kogumiseks, kahe seisukoha koostamiseks kostja vastusetele, ülemääraseks ning hindab antud toimingute põhjendatud summaks 400 eurot. 12.5 Kohus peab eeltoodust tulenevalt hageja poolt mõistlikeks menetluskuludeks 650 eurot, sh 250 eurot riigilõiv ja 400 eurot õigusabikulud. 12.6