Otsuse tegemise aeg ja koht 27. august 2018, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number
2-17-18759
Tsiviilasi
AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal hagi osaühingu Plusmerk vastu võla nõudes
Hagihind
6728,40 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AB “Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu, filiaali registrikood xxx), lepinguline esindaja Kadri Ojamaa (e-post: [email protected]) Kostja osaühing Plusmerk (registrikood xxx), lepinguline esindaja Joel Linask (e-post: [email protected])
Asja läbivaatamise kord
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata
2.Jätta menetluskulud hageja kanda. Kuivõrd kostja ei ole taotlenud menetluskulude kindlaksmääramist, ei määra kohus kindlaks hageja poolt hüvitavate menetluskulude suurust. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (hageja) esitas 15.12.2017 hagi osaühingu Plusmerk (kostja) vastu võla ja viiviste nõudes. Hageja taotleb mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus ostuhind 6230 eurot (põhinõue) ning viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning kohustada kostjat tasuma menetluskuludelt viivist. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 02.01.2016 kindlustusjuhtumi tagajärjel kahjustada saanud sõidukite (avariiline sõiduk) võõrandamiseks VÕS § 208 lg 1 kohase müügilepingu raamlepingu (edaspidi müügileping). Pooled leppisid 01.06.2016 lepingu punktis 2.1 kokku, et avariiliste sõidukite müügihind suureneb ja on edaspidi senise 25% asemel 30% vastava sõiduki turuhinnast vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist. Hageja võõrandas kostjale 59 sõidukit ning esitas kostjale sõidukite eest müügiarve kokku summas 150 773 eurot. Kostja on hagejale müügiarvetel näidatud summa 150 773 eurot tasunud. Sellises koguses sõidukite võõrandamise üle puudub vaidlus. Hageja teatas 27.01.2017 kostjale müügilepingu ülesütlemisest alates 27.07.2017. Hageja sisekontroll tuvastas 2017. aasta sügisel, et hageja on kostjale müügiarve esitamisel eksinud. Nimelt näeb müügilepingu p 2.1. ette, et müügihind on 25 % vastava sõiduki turuhinnast vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist ning alates 01.06.2016 lepingu muudatusest näeb müügilepingu p 2.1. ette, et müügihind on 30 % vastava sõiduki turuhinnast vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist. Hageja on müügihinna arvutamisel võtnud ekslikult aluseks sõiduki kindlustushüvitise, mis on aga väiksem kui sõiduki turuhind. Seetõttu on hageja esitanud kostjale müügiarve väiksemas summas, kui on kokku lepitud müügilepingus. Ostuhinna erinevus on sõidukite kaupa välja toodud hagile lisatud võõrandatud sõidukite nimekiri ning hinnaerinevus kokku on 6230 eurot. Hageja andis kostjale 20.10.2017 nõudekirjas teada, et kostja on hageja poolt müüdud sõidukite eest hagejale tasunud vähem kui oli kokku lepitud müügilepingus. Hageja palus kostjal tasuda täiendav ostuhind. Pooled pidasid täiendava ostuhinna tasumise kohustuse üle läbirääkimisi ja arutasid ka võimalikku kompromiss-summat vahemikus 2400 – 5000 eurot. Pooled ei jõudnud kompromissi osas kokkuleppele. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt välistab lepingu lõppemine nõuete esitamise. Hagiavaldusele lisatud sõidukite nimekirjas on ekslikult märgitud sõiduk xxx, tegelikult on võõrandatud sõiduk xxx. Selle sõiduki eest esitatud arve on kostja hagejale tasunud. Hageja leiab, et kostjal on täitmata müügilepingust tulenev ostuhinna tasumise kohustus 6230 eurot. Hageja nõuab kostjalt selle kohustuse täitmist. Hageja arvestab viiviseid alates hagi esitamisest. Hageja menetluskulud on riigilõiv 450 eurot ja õigusabikulu 300 eurot. Hageja selgituse kohaselt oli sõidukite võõrandamise protsess järgmine. Kindlustusandja (hageja) tegi viivitamata kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse, määrates selleks kindlaks ka kahjustatud sõiduki turuhinna. Turuväärtuse kindlaks tegemisse kostja ei sekkunud. Samuti ei kooskõlastanud hageja kostjaga võõrandatud sõidukite turuhinda. Kostjal ei olnud võimalik tutvuda sõidukite turuhindadega. Samas puudus koostöölepingu kehtivuse ajal ja puudub ka käesolevas vaidluses vaidlus sõidukite turuhindade üle. Samuti oli kostjal võimalik talle võõrandatud sõidukite vrakkidele määrata nende edasimüümisel hind, mille määramisse omakorda hageja ei sekkunud.
2-17-18759
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja 22.01.2018 vastuses hagi ei tunnistanud, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab vastuses, et 02.01.2016 sõlmitud müügileping kehtis kuni 01.06.2016. Alates 01.06.2016 sõlmiti hageja algatusel poolte vahel uus müügileping hagejale soodsamatel tingimustel. See leping lõppes hageja algatusel 27.01.2017 ülesütlemisavalduse alusel 27.07.2017. Hageja on müünud kostjale 02.01.2016 kuni 01.06.2016 kehtinud lepingu alusel kokku 157 sõidukit ning alates 01.06.2016 kuni 27.07.2017 kehtinud lepingu perioodil 463 sõidukit. Hageja on märkinud ebatäpselt, et hagi lisas toodud 59 sõiduki osas on esitatud kostjale müügiarve summas 150 773 eurot. Hageja on müünud kostjale hagi lisana toodud arvestusest 58 sõidukit, mitte 59 (sõidukit xxx ei ole müüdud), millede kohta on esitanud 54 eraldi arvet. Arved on kostja poolt tasutud. Hageja märgib 27.01.2017 esitatud ülesütlemisavalduses järgmist: „Vastavalt lepingu punktile 9.6 on lepingu lõppemise korral pooled kohustatud teostama vastastikused arveldused hiljemalt lepingu lõppemise päeval ning vastavalt võlaõigusseaduse §-le 195 lõikele 5 peavad Lepingu ülesütlemise korral Pooled tagastama lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Eeltoodule tuginedes kinnitame, et meile teadaolevalt ei ole Pooltel käesoleval hetkel Lepingust tulenevaid vastastikuseid nõudeid.“ Hageja väitel tuvastas 2017 sügisel sisekontroll, et hageja ei ole väljastanud osaliselt arveid vastavalt müügilepingutes toodud süsteemile. Antud asjaolu ei ole kostjal olnud võimalik kontrollida, kuna arvestuse aluseks olnud dokumente hageja pole esitanud. Hageja poolt kostjale esitatud arvetes oli märgitud ainult sõiduki müügihind. Hageja on tasunud arved heas usus, et need on koostatud vastavalt lepingutes kokkulepitule. Hageja esitas kostjale 20.10.2017 nõudeavalduse summas 6229,95 eurot, milles väidab, et kostja on hageja arvelt alusetult rikastunud ning hagejal on võlaõigusseaduses sätestatud alusetu rikastumise sätete alusel kostja poolt saadu tagasi nõuda. Hageja esitas kostjale kompromissettepaneku 5000 euro tasumiseks, millele kostja vastas omapoolse ettepanekuga, mille hageja tagasi lükkas ning keeldus edasistest läbirääkimistest. Kostja leiab, et hageja ei ole täitnud omapoolseid lepingulisi kohustusi, olles arvete esitamisel hooletu. Kuivõrd võlasuhe lõppes 27.07.2017, on kostjal olnud veendumus, et lepingulised kohustused on täidetud. Kostja palub jätta hageja kasuks menetluskulud välja mõistmata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
4.Võlaõigusseaduse (VÕS)§ 208 lg 1 järgi kohustub müüja asja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 108 lg-s 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise
2-17-18759 korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
5.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et poolte vahel 02.01.2016 sõlmitud müügilepingu kohaselt kohustus hageja võõrandama kostjale avariilisi sõidukeid ning kostja kohustus tasuma sõidukite eest 25% vastava sõiduki turuhinnast. Tasumine toimub hageja esitatud arvete alusel. Lepingut muudeti 01.06.2016 ning muudatuste järgselt kohustus kostja tasuma hagejale 30% vastava sõiduki turuhinnast. Samuti puudub vaidlus selle üle, et hageja esitas 27.01.2017 kostjale lepingu ülesütlemisavalduse, milles viitas lepingu punktile 9.6 (vastastikuste arvelduste teostamine hiljemalt lepingu lõppemise päeval) ja VÕS § 195 lg-s 5 sätestatule; samuti sellele, et ülesütlemisavalduse esitamise hetkel ei olnud hagejale teadaolevalt pooltel lepingust tulenevaid vastastikuseid nõudeid. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et hageja on esitanud kostjale ekslikult väiksemas summas arveid, s.o lähtudes sõidukite kindlustushüvitise summast ja mitte turuväärtusest. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja on õigustatud esitama kostjale nõudeid pärast lepingu lõppemist ning kas kostja peaks vastutama hageja kahju eest, kui selle tekkimise põhjus on hageja poolne eksimus arvete väljastamisel.
6.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et nende vahel oli sõlmitud müügileping. Kohus nõustub pooltega ning leiab, et nendevahelisele õigussuhtele tuleb kohaldada müügilepingu sätteid.
7.Kohus peab otstarbekaks käsitleda asja lahendamisel esmalt seda, kas sellise nõude esitamine võiks olla võimalik ja õigustatud. Kostja on tuginenud sellele, et nii 02.01.2016 kui ka 01.06.2016 lepingute punktis 9.6 on sätestatud, et lepingu lõppemise või lõpetamise korral on pooled kohustatud teostama vastastikused arveldused hiljemalt lepingu lõppemise päeval. Kohus nõustub kostjaga selles, et kostja oli õigustatud eeldama, et pärast lepingu lõppemise kuupäeva enam hageja kostjale nõudeid ei esita. Seetõttu leiab kohus, et pea kolm kuud pärast lepingu lõppemist esitatud lepinguline nõue ei kuulu rahuldamisele. Samuti ei ole kohtu hinnangul võimalik nõuet rahuldada seetõttu, et sellise nõude rahuldamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg-tes 1 ning 2 on sätestatud, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kostja on tasunud hageja poolt talle esitatud arved. Kohus leiab, et kostjal ei saanud olla kahtlust hageja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutseva ettevõtja esitatud arvete ebaõigsuses. Kostja on korraldanud samuti sõidukite edasise käitlemise, lähtudes hageja esitatud arve suurusest. Kohtu hinnangul oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu, kui hageja hooletuse riisikot kannaks kostja, kellele võib selle läbi tekkida omakorda kahju, mille tekkimises ta ise süüdi ei ole. Asja materjalidest ei nähtu, mida on kostja avariiliste sõidukitega edasi ette võtnud. Kohtu hinnangul võib eeldada, et kostja on võõrandanud ise edasi sõidukid või sõidukitest saadud varuosad. Sellise tegevuse planeerimiseks on aga vajalik teada sõiduki sisseostuhinda, tuvastamaks, millise minimaalse hinnaga need edasi müüa võiks. Kui hageja saaks esitatud nõudega tulla välja kogu aegumisperioodi kestel, mõjutaks see ootamatu asjaolu negatiivses suunas kostja majandustegevust ning võiks tuua kaasa ebameeldivad tagajärjed kostja teistele võlausaldajatele. Kohus märgib, et kohtu järeldused oleksid teistsugused, kui kostjal oleks olnud võimalik juba arve saamisel tuvastada, et arve on esitatud ekslikus suuruses ning vastavale asjaolule ka hageja
2-17-18759 tähelepanu juhtida, välistamaks hilisemaid nõudeid. Hageja on aga kinnitanud, et kostjal ei olnud võimalik tutvuda sõidukite turuhindadega ning hinna määramise protsessi kostjat ei kaasatud. Kuivõrd turuväärtuse ja kindlustushüvitise vahe ei ole enamike sõidukite puhul hagi lisa 3 kohaselt ka märkimisväärselt suur, ei saanud arve suurus tekitada kostjale ka küsimusi.
8.Seetõttu jätab kohus hagi põhivõlgnevuse nõudes rahuldamata. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata põhjusel, et sellise nõude esitamine ei ole võimalik ega ole ka hea usuga kooskõlas, ei anna kohus hinnangut muudele poolte väidetele, sh sellele, kas kostjale võõrandati 58 või 59 sõidukit; samuti sellele, kas ülesütlemise teatisest võiks tuleneda hageja nõude esitamise välistamine.
9.Kuivõrd kohtu hinnangul ei ole põhjendatud põhinõue, ei ole kostja rahalise kohustuse täitmisega viivitanud ning kohus jätab rahuldamata ka hageja viivisenõude. Menetluskulud
10.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab kostja menetluskulud hageja kanda. Kuivõrd tsiviilasja toimikust ei nähtu menetluskulude olemasolu, puudub vajadus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.