Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Menetluskulude jaotus

VÕS § 402 lg 1 kohaselt on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu tarbijakrediidileping. VÕS § 1 lg 5 järgi on tarbija sama seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Antud juhul on hageja sõlminud laenulepingud eraisikuna (füüsilise isikuna). Arvestades pooltevahelise laenulepingu tingimusi, sh laenu tasulisust, ka intressi suurust, samuti lepingu osaks olevaid tüüptingimusi, võib järeldada, et hageja andis laenu oma majandustegevuses kasumi teenimise eesmärgil. Seega tuleb lugeda, et poolte vahel sõlmitud laenulepingute puhul on tegemist VÕS § 402 lg 1 mõistes tarbijakrediidilepingutega ja kostja on võlasuhtes tarbija. Kuna kostja ei ole hagile vastanud, siis saab TsMS § 407 lg 1 alusel lugeda kostja poolt omaksvõetuks hageja poolt esitatud faktilised asjaolud, sh asjaolu, et kostja on Express Credit ASiga sõlmitud laenulepinguid rikkunud ja ei ole teinud laenu tagastamise makseid nõuetekohaselt. Muu hulgas saab lugeda kostja poolt omaksvõetuks asjaolu, et tal on lepingu alusel tasumata laenu põhiosa võlg summas 900 eurot. VÕS § 164 lg 1 alusel oli laenuandjal l võlausaldajana õigus oma nõue kostja kui võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel üle teisele isikule, antud juhul hagejale (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt saab lugeda, et nõude loovutamisega astus hageja uue võlausaldajana senise asemele. VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodu alusel on hageja põhivõla nõue õiguslikult põhjendatud ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 900 eurot. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on õiguslikult põhjendatud üksnes osaliselt. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist summas 337,64 eurot ja edaspidi kuni põhivõla täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras. Antud juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud sellele vastuväiteid, sh vastuväiteid viivisenõudele ja nõutava viivise määrale. Kohus leiab aga, et olenemata sellest, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid, tuleb kohtul kontrollida hagi aluseks olevates lepingutes sisalduva viivisekokkuleppe kehtivust. Kuna tegemist on tarbijalepingust tuleneva vaidlusega, siis on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida võimalikke tehingu tühisuse aluseid isegi siis, kui pool oma vastuväidetes seda ei taotle. TsMS § 438 lg 1 järgi otsustab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas pool ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte.

Kostja ja Express Credit AS-i vahel sõlmitud laenulepingus on sätestatud, et viivise määr on 0,13% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest, viivise aastamäär on 45,5%. Kohus leiab, et vastava lepingutingimuse puhul on tegemist VÕS § 35 lg 1 mõistes tüüptingimusega, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada. Fikseeritud intress 45,50% aastas kajastub ka lepingule lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel (tl.10). Kohus on eespool asunud seisukohale, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana lepingute sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 ja kehtiva VÕS § 1 lg 5 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 16.11.2016. a lahendis nr 3-2-1-118-16, p 17 (ka varasemalt 10.05.2016. a lahendis nr 3-2-1-25-16, p 13) asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kostjaga sõlmitud lepingutes sisalduv viivisemäär 0,13 % päevas tähendab 47,45 % suurust aastamäära, s.t. suuremat määra kui on näidatud pooltevahelises lepingus (45,50%). Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 2. lause) loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Arvestades lepingu sõlmimise ajal kehtinud intressimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8,00 % aastas (s.o 0,022 % päevas). Lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,13% päevas ületab seadusjärgset viivisemäära enam kui viis (5,9) korda. Arvestades siinjuures Riigikohtu lahenditest (nr 3-2-1118-16 ja nr 3-2-1-25-16) tulenevaid suuniseid (hilisemates lahendites ei ole Riigikohus oma seisukohta selles küsimuses muutnud), tuleb lugeda, et viivisemäära kokkulepe tüüptingimusena sellises määras on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1, § 42 lg 3 p 5 alusel tühine ning seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt on kostja viivitanud temale maksegraafikujärgsete tasumistega nii, et viivisemääraga 0,13% päevas on seisuga 24.01.2018 ehk hagiavalduse esitamise aeg tasumata viivis summas 337,64 eurot. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga kujuneb kostjalt nõutav viivis seadusjärgses määras (0,022% päevas) järgmiselt: -põhiosa võlgnevus 288,91 eurot, viivitatud päevi 109, viivise summa 6,98 eurot; -Põhiosa võlgnevus 299,86 eurot, viivitatud päevi 78, viivise summa 5,15 eurot; -põhiosa võlgnevus 311,23 eurot, viivitatud päevi 48, viivise summa 3,26 eurot; -põhiosa võlgnevus 900eurot, viivitatud päevi 388, viivise summa 76,82 eurot.

Kokku viivis kohtuotsuse tegemise aja seisuga 92,21 eurot. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 1101,28 eurot, sh 900 eurot põhivõlg, 69,07 eurot intress, 92,21 eurot kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis ja 40 eurot võla sissenõudmiskulud. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivisepõhinõudelt alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni. Hageja viivisenõue suuremas ulatuses jääb rahuldamata. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Kohus rahuldab hagi, seega TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb jätta hageja menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus käesoleva otsusega kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskulud kokku 585 eurot, sh 225 eurot nõudelt tasutud riigilõiv ja 360 eurot lepingulise esindaja tasu õigusabi eest. Kohus leiab, et põhjendatud menetluskuluks saab lugeda nõudelt tasutud riigilõivu summas 225 eurot. Riigilõivu on tasutud seadusega ettenähtud määras ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja taotles ka kostjalt välja mõista hageja poolt lepingulisele esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 360 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus hindab, et arvestades hageja lepingulise esindaja eeldatavat töömahtu ja asja keerukust, on tasu õigusabi eest nõutud summas põhjendatud osaliselt. Kohus hindab, et hagiavalduse koostamise eest on esindaja tasu põhjendatud ja vajalik üksnes 200 euro ulatuses. Käesolev hagiavaldus on oma sisult ja mahult peaaegu sama hagiavaldustega ning nõuetega, mis on hagejaga sarnaste ettevõtete poolt teistes tsiviilasjades kohtule esitatud. Tegemist on tavapärase laenulepingust tuleneva võlgnevusega, mis pole keerukas, mahukas ning ei vaja põhjalikke ettevalmistusi hagiavalduse koostamiseks. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kokku summas 425 eurot, millest moodustab 225 eurot nõudelt tasutud riigilõiv ja 200 eurot hageja lepingulise esindaja tasu. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Ülle Raag

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.