Võlaõigus › Võõrandamislepingud

2-17-9302 viivitatud päevi 5; 26) Arve nr 2397 , summas 27488,16, viivitatud päevi 2; 27) Arve nr 2400 , summas 27099,36, viivitatud päevi 1; 28) Arve nr 2404, summas 28926,72, viivitatud päevi 4; 29) Arve nr 2407 , summas 15590,88, viivitatud päevi 13+16; 30) Arve nr 2415, summas 19517,76, viivitatud päevi 13; 31) Arve nr 2419 , summas 23677,92 EUR, viivitatud päevi 16; 32) Arve nr 2423 , summas 17670,96 EUR, viivitatud päevi 5; 33) Arve nr 2430 , summas 24824,88 EUR, viivitatud päevi 4; 34) Arve nr 2432 , summas 12538,8 EUR, viivitatud päevi 3; 35) Arve nr 2453 , summas 12713,76 EUR, viivitatud päevi 2; 36) Arve nr 2456, summas 23658,48 EUR, viivitatud päevi 2; 37) Arve nr 2477 , summas 23075,28 EUR, viivitatud päevi 2; 38) Arve nr 2482 , summas 22958,64 EUR, viivitatud päevi 1; 39) Arve nr 2495 , summas 10439,28 EUR, viivitatud päevi 2; 40) Arve nr 2501 , summas 14521,68 EUR, viivitatud päevi 5; 41) Arve nr 2502 , summas 24552,72 EUR, viivitatud päevi 2; 42) Arve nr 2509 , summas 18137,52 EUR, viivitatud päevi 1; 43) Arve nr 2518 , summas 32659,20 EUR, viivitatud päevi 3+5; 44) Arve nr 2520 , summas 14929,92 EUR, viivitatud päevi 4. Müüja on 29.05.2017.a edastanud Lepingus märgitud Ostja esindaja kontaktaadressile [email protected] ning Ostja üldmeiliaadressil [email protected] ettepaneku leppida viivise tasumises/tasumise tähtajas kokku kohtuväliselt ning palunud Ostjal esitada enda seisukoht kohtuvälise kokkuleppe osas hiljemalt 05.06.2017.a. Ostja poolt ei ole Müüja ettepanekule kirjalikku vastust tulnud ning suuliselt (telefonivestluses) on Ostja keeldunud viiviseid vabatahtlikult tasumast, mistõttu on Müüja sunnitud pöörduma viivisenõudega kohtu poole. Viivise maksmise kohustuse üldisteks eelduseks on kehtiv võlasuhe poolte vahel, rahalise kohustuse olemasolu, selle sissenõutavus ning võlgniku vastutus. Kõik viivise maksmise kohustuse eeldused on täidetud: hageja on esitanud tõendina hageja ja kostja vahel sõlmitud Lepingu ning Lepingujärgselt esitatud arved, kuhu on märgitud arve tasumise tähtaeg, samuti viivisemäär. Hageja märgib, et rahalise kohustuse rikkumine ei ole üldjuhul vabandatav. Arve ning arve tingimustega nõustumist on kinnitanud Ostja juhatuse liige nii käsikirjalise kinnitusega (allkirjaga) arvel, samuti arve digitaalse allkirjastamisega ja seda järjepidevalt vähemalt kahe aasta jooksul. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi arvestatakse viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on hagiavaldusele lisanud kohustuse sissenõutavaks muutumist tõendavad arved . Kohustuse kohase täitmise täpse aja tõendamiseks lisab hageja hagiavaldusele Grenor Trade OÜ filtreeritud pangakonto väljavõtted 2015.a-2016.a, kust hagiavaldusele lisatud arvete tasumine nähtub nii kuupäevaliselt, kui ka summaliselt. Samuti lisab hageja hagiavaldusele 2015.a-2016.a tasumisega hilinetud arvete viivisearvestuse viivisemääraga 0,15% päevas, kogusummas 7964,34 eurot. Viivisenõude aegumisele kohaldub TsÜS § 154 lg 1, mille kohaselt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg 3 aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Tulenevalt kohustuse sissenõutavaks muutumise ajale (hagiavaldusele lisatud arved muutusid sissenõutavaks ajavahemikus 29.05.2015.a-05.03.2017.a), on nõue esitatud tähtaegselt.Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-70-09 p-s 14 selgitanud, et VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Siiski on hageja teinud kostjale teinud ettepaneku läbirääkimisteks viivisenõude kohtuväliseks tasumiseks, mida kostja ei ole aktsepteerinud. Riigikohus on korduvalt viidanud, et aegumistähtaja jooksul saab nõude maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel (RKTKo 3-2-1-137-06, p 23, RKTKo 3-2-1-105-08, p 16, RKTO 3-2-1-132-09, p 12, RKTKo 3-2-1-70-09, p 11). Hageja poolt esitatud arvetel oli märgitud viivisemäär, seega ei saanud kostjale jääda muljet, et hageja ei kavatse talt üldse viivist ei nõua. Ületades arvetele märgitud maksetähtaega, pidi kostja arvestama, et hageja võib tema vastu kasutada lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevat õiguskaitsevahendit (viivisenõuet). Tulenevalt TsMS §-st 370 lg-st 2 võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Alljärgnevalt esitab hageja seadusjärgse viivise nõude, paludes kohtul nõue rahuldada üksnes juhul, kui kohus ei rahulda hageja esimest nõuet lepingujärgse viivise tasumiseks summas 7964,34 eurot. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

2-17-9302 käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Juhuks, kui kohus leiab, et poolte kokkuleppe viivisemääras 0,15% ei ole tõendatud, palub hageja kostjalt välja mõista seadusjärgse viivise, määraga 0,022% summas 1168,11 eurot.

2-17-9302 hakkepuitu osta. Hageja juhatuse liige A.P., olles saanud teadlikuks, et konkureeriv hakkepuidu tarnija Raja KT OÜ on kostjale teinud hinnapakkumise 14,90 eurot MWh, tegi kostjale ettepaneku leppida kokku MWh hinnas 14,50 eurot. Kostja hageja pakkumisega ei nõustunud. Samuti ei vastanud kostja hageja küsimusele, milline võiks olla kostjale vastuvõetav MWh hind koostöö jätkumiseks. 30.03.2017.a edastas hageja lepinguline esindaja kostjale ettepaneku kohustuse, esitada hagejale 2017.a aprilli tarnemahud hiljemalt 31.03.2017.a, täitmiseks . Hageja märkis, et müüja käsitleb ostja 24.03.2017.a teavitust lepingu ülesütlemisavaldusena ning selgitas, et tulenevalt lepingu p-st 3.4 on osapooltel õigus leping ennetähtaegselt lõpetada 3 kuulise etteteatamisajaga. Hageja rõhutas, et kuna lepingu ülesütlemise avaldus on esitatud 24.03.2017.a, kehtib leping kuni 24.06.2017.a. Kostja hageja ettepanekule ei vastanud ning tarnemahte ei esitanud. Hoolimata asjaolust, et kostja lõpetas hakkepuidu tellimise hagejalt, töötas kostja katlamaja edasi ka peale 24.03.2017.a. Hagejale teadaolevalt ostab kostja hakkepuitu Raja KT OÜ-lt. Pooled on 15.09.2014.a sõlminud tähtajalise müügilepingu ning pikendanud lepingu lisaga 1 lepingu kestvust kuni 14.09.2017.a. Tegemist on pikemaajalise tarnelepinguga, mida tuli täita osadena pikema aja vältel. Seega on tegemist kestvuslepinguga.VÕS § 195 jj on sätestatud lepingu ülesütlemine, kui võlasuhte lõppemise üks aluseid (VÕS § 186 lg 6). Ülesütlemise regulatsiooni kohaldamise üldine eeldus on, et tegemist on kestvuslepinguga. Ülesütlemisavaldusele ei ole VÕS § 195 jj ette nähtud vorminõuet ning vastavalt lepingu p-le 5.2 kohustusid pooled edastama teateid telefoni ja elektronposti teel või muul üldkasutataval viisil. Ülesütlemine on ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis jõustub kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1) st ülesütlemisavaldus tuleb lepingu lõppemise vältimatu eeldusena ka teisele poolele edastada (RKTKo 3-2-1-52-14 p 13). Edastatud tahteavaldus muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 68 lg 1 järgi võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. TsÜS § 68 lg 2 järgi on otsene tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS § 68 lg 3 järgi on kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Otseses tahteavalduses väljendub tahe kaasa tuua õiguslik tagajärg selgelt. Kaudse tahteavalduse olemasolu tuvastamisel on määrav, et tegevuses, mille hindamise kaudu tuleb otsustada, kas vastav tahteavaldus on olemas või mitte, väljendub tahe kaasa tuua õiguslikke tagajärgi. Tegu, mille kaudu kaudne tahteavaldus väljendub, võib seisneda näiteks ka mingi teate edastamises kas kirjalikult või suuliselt, kui see teade väljendab tahet saavutada mingi konkreetne õiguslik tagajärg kaudselt, näiteks kui ostja ei teata müüjale, et ta taganeb lepingust, kuid teatab, et ta ei soovi enam lepingu täitmist. Kui tahteavaldus väljendub kaudselt mingi teate kaudu, loetakse see tehtuks ja kehtima hakkanuks vastavalt TsÜS §-le 69.3 24.03.2017.a teatas kostja esindaja O.P. telefoni teel hageja juhatuse liikmele A.P.ile, et kostja ei soovi enam hagejalt hakkepuitu osta. Kostja esindaja ei avaldanud tellimuste lõpetamise põhjust. Hageja hinnangul oli tegemist kostja poolt lepingu korralise ülesütlemisega kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 järgi, kuna kostja teatest võis välja lugeda hakkepuidu tellimuste lõpetamisega konkludentselt tehtud lepingu ülesütlemisavalduse. Tulenevalt lepingu sisust, milleks olid hagejapoolsed hakkepuidu tarned kostjale, kaasnes kostja poolt hakkepuidu tarnete tellimuste lõppemisega automaatselt ka lepingu lõppemine, ehk siis kostja poolt edastatud tahteavaldus oli suunatud lepingu lõpetamisele. Pooled on lepingu p-s 3.4 kokku leppinud lepingu ennetähtaegse lõpetamise etteteatamise ajaks kolm kuud, seega lõppes leping 24.06.2017.a. Olenemata etteteatamistähtajast võib kumbki lepingupool kestvuslepingu VÕS § 196 lg-st 1 tulenevalt mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles öelda. Selliselt eristub erakorraline ülesütlemine korralisest, mille puhul lõpetamiseks põhjust avaldada vaja ei ole. Kestvuslepingut saab erakorraliselt üles öelda kas vastaspoole kohustuste olulise rikkumise tõttu (VÕS § 196 lg 2) või muul mõjuval põhjusel (VÕS § 196 lg 1). Käesoleval juhul puudub hagejapoolne kohustuste oluline rikkumine, mistõttu lepingu ülesütlemise põhjendatus VÕS § 196 lg 2 järgi on välistatud. Kui isegi hüpoteetiliselt jaatada, et kostja on edastanud hagejale kehtiva erakorralise ülesütlemise avalduse, siis saab see olla tingitud vaid kostjast endast tuleneval põhjusel (kostja ei soovinud enam hagejalt osta hakkepuitu hinnaga 16,2 eurot MWh) ja sellisel juhul võib lepingut ülesütleva poole käitumine olla käsitatav lepingu rikkumisena ning seetõttu võib üles öelnud poolel tekkida kahju hüvitamise kohustus. Pooled on lepingus sätestanud hakkepuidu

2-17-9302 tarnimise tingimused, mille kohaselt hageja kohustus hakkepuitu tarnima otse kostja katlamaja vastuvõtuhoidlasse. Samuti on sätestatud tarnemahuna kuude lõikes 4500-6500 MWh. Hakkepuidu tarnimise mahud järgmise kuu osas kohustus kostja edastama hagejale iga kuu viimasel nädalal. Kuna kostja ütles lepingu üles 24.03.2017.a, siis lasus kostjal kohustus edastada hagejale tarnemahud veel 2017.a märtsi viimasel nädalal, 2017.a aprilli viimasel nädalal ning 2017.a mai viimasel nädalal. Hoolimata hageja poolt 30.03.2017.a saadetud meeldetuletusest kostja seda ei teinud. Hageja märgib veelkord, et on 30.03.2017.a edastanud kostjale ettepaneku lepingujärgse kohustuse (aprilli tarnemahtude edastamiseks) täitmiseks. Kostja ei ole ettepanekule vastanud ega tarnemahte edastanud. Kostja käitumisest (24.03.2017.a kostja teatis ning 30.03.2017.a hageja ettepanekule vastamatajätmine) oli igale mõistlikule kolmandale isikule arusaadav, et kostja luges hakkepuidu tellimise hagejalt lõppenuks. Seetõttu oli 2017.a mai ja juuni tellimuste esitamise osas täiendava tähtaja määramata jätmine põhjendatud, kuna oli ilmne, et sellel ei oleks olnud tulemust (VÕS § 115 lg 3). Seega on hagejal tekkinud õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist. Hageja on seisukohal, et kahju nõude esitamise eeldused on täidetud, kuna: a) kostja ütles lepingu korraliselt üles 24.03.2017.a ning arvestades 3 kuulist etteteatamistähtaega lõppes leping 24.06.2017.a. Seega on kostja rikkunud lepingut, jättes hagejale esitamata 2017.a aprilli, mai ja juuni (kuni 24.06.2017.a) tarnemahud; b) VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav ja kostja peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et rikkumine oli vabandatav; c) hagejale on tekkinud varaline kahju hakkepuidu müügist saamatajäänud tulu näol (VÕS § 128 lg 2); d) lepingulise kahjuhüvitise ulatuse üle otsustamisel tuleb küsida, kas kahju on ettenähtav VÕS § 127 lg 3 mõttes ning kui jah, siis kas see kuulub hüvitamisele ka VÕS § 127 lg 2 kohaselt. Oluline on, kas võlgnik pidi arvestama lepingurikkumise selliste tagajärgedega. Kostja oli teadlik, et hageja eesmärk lepingu sõlmimisel oli kolmeks aastaks garanteeritud kindel müügitulu ning ennetähtaegse tellimuste esitamise lõpetamise tõttu kaotab hageja kolme kuu müügitulu; e) tuvastades mõistlikult ettenähtavad kahjuriskid saab öelda, et need olid ka lepingu kaitsealas, seega oli kahju hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ning ettenähtav; f) põhjusliku seose kindlakstegemiseks tuleb vastata küsimusele, kas kahju oleks tekkinud ka siis, kui kostja poleks nimetatud viisil käitunud. Hageja selgitab, et kui kostja oleks müügilepingust tulenevat kohustust täitnud ning jätkanud 3 kuu jooksul peale lepingu ülesütlemisest teatamist hakkepuidu tellimist, oleks kostjal jäänud kahju saamata jäänud tulu näol tekkimata. Hagejal puudusid hakkepuidu tarnimise lepingud teistele katlamajadele ning seega ka võimalus teenida tulu alternatiivselt. Seega on põhjuslik seos rikkumise ning kahju vahel olemas. Riigikohus on otsuse 32-1-173-12 p 22 selgitanud, et majandustegevuses saamata jäänud tulu hindamine võib olla keeruline, kuna kõiki asjaolusid, mis tegelikus elus võinuks tulu saamist mõjutada, on tagantjärele keeruline või lausa võimatu tuvastada. Saamata jäänud tulu ei või jääda seaduse järgi hüvitamata ainuüksi põhjendusel, et selle suurust ei saa täpselt kindlaks teha. Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 5 tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Arvestades asjaoluga, et vastavalt Lepingule kohustus Ostja teavitama iga järgneva kuu mahud Müüjale hiljemalt iga kuu viimasel nädalal, Ostja jättis aprilli mahud teatamata 2017.a märtsi viimasel nädalal, mai mahud teatamata 2017.a aprilli viimasel nädalal, juuni mahud teatamata 2017.a mai viimasel nädalal, siis arvestab hageja saamatajäänud tulu perioodil aprill-juuni 2017.a. Hageja juhindub saamatajäänud tulu arvestamisel perioodil aprilljuuni 2017.a perioodi aprill-juuni 2016.a tarnemahtudest, lisades hagiavaldusele XLS tabeli kujul 2016.a aprilli-juuni tarnemahud ning neid tõendavad arved . Hageja toob tabeli lõigus „saamatajäänud kasum“ välja kuluarvestuse hakkepuidu m3 kohta, mille ta arvestab VÕS § 127 lg 5 järgi kahjuhüvitisest maha. Eeltoodud arvestuste kohaselt jäi hagejal hakkepuidu müügist 2017.a aprillis saamata tulu 12 509,7 eurot, 2017.a mais saamata tulu 7871,4 eurot ning 2017.a juunis tulu 13 626,9 eurot, kokku 34 008 eurot. Vastavalt TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttele tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt

2-17-9302 peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hageja tugineb eeltoodud hea usu põhimõttele alternatiivselt, juhul kui kohus leiab, et hageja poolt hagiavalduse p-des 2.2-2.5 välja toodud seisukohad ei ole põhjendatud. Juhul, kui kohus leiab, et kostja on enda lepingulist kohustust rikkunud ja hageja kahjunõue on põhjendatud hagiavalduse pdes 2.2-2.5 välja toodud alustel, palub hageja jätta hea usu põhimõtte rikkumisel põhinev vastuväide tähelepanuta. Hageja poolt välja toodud faktiliste asjaolude põhjal nähtub selgelt, et kostja on käitunud vastuoluliselt ning eesmärgiga tekitada hagejale kahju. Olles sõlminud 3 aastase tähtajalise lepingu, samuti, olles teadlik, et hagejale oli lepingu lõpptähtaja järgimine oluline, teatas kostja hagejale hakkepuidu tellimuste lõppemisest. Sisuliselt ütles kostja lepingu üles, kuid seda läbi hakkepuidu tellimuste lõpetamise teate. Kostja eesmärgiks oli vabaneda päevapealt tähtajalisest lepingust, arvestamata lepingujärgse 3 kuulise etteteatamistähtajaga, mis oleks kaasnenud lepingu korralise ülesütlemisega. Hageja juhatuse liige A.P. püüdis juba enne tellimuste lõpetamise teate kättesaamist kostjaga läbi rääkida ning peale lepingu ülesütlemise teate kättesaamist tegi kostjale ettepaneku jätkata lepingut, leppides kokku MWh hinnas 14,50 eurot. Kostja hageja pakkumisega ei nõustunud, samuti ei vastanud kostja hageja küsimusele, milline võiks olla kostjale vastuvõetav MWh hind koostöö jätkumiseks. Kostja eeltoodud käitumisest saab järeldada seda, et kostja oli hageja teadmata sõlminud tarnelepingu konkureeriva firmaga (Raja KT OÜ), kes oli teinud hagejast soodsama pakkumise. Eeltoodut kinnitavad asjaolu, et hageja juhatuse liige A.P. oli teadlik konkureerivast hinnapakkumisest, samuti et peale seda, kui kostja lõpetas hakkepuidu tellimise hagejalt, töötas kostja katlamaja edasi ning hagejale teadaolevalt ostab kostja hakkepuitu Raja KT OÜ-lt. Hageja on seisukohal, et kostja käitumine on vastuolus lepingupoolte kohustusega käituda üksteisega heas usus ning mitte tekitada enda käitumisega vastaspoolele kahju. Asjaolu, et hagejale on tekkinud kahju, on hageja tõendanud kohtule esitatud ning kostja käitumisest tingitud saamatajäänud tulu arvestusega. Samuti rõhutab hageja, et ta oli nõus MWh hinna üle läbi rääkima ning sõlmima uue MWh hinna kokkuleppe, mis oli oluliselt odavam lepingus kokkulepitust. Hageja palub kostjalt välja mõista kahjuhüvitis 34 008 eurot. Kostja vastused hagiavaldustele 3.13.09.2017 kirjalikus vastuses (I kd 144-150) hageja viivise nõudele kostja ei nõustu hagiavalduses esitatud väidetega, ei võta hagi õigeks ning vaidleb hagile täies ulatuses vastu alljärgnevatel põhjustel: Kostja on seisukohal, et hageja poolt esitatud viivise nõue on hea usu põhimõttega vastuolus, kuna hageja on jätnud oma käitumisega kostjale mulje, et ta ei nõua kostjalt viivist. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Seega ei ole võlausaldajal õigust nõuda võlgnikult viivist (sh ka seadusjärgses määras), kui viivise nõudmine on hea usu põhimõttega vastuolus. Riigikohus on mitmes lahendis (nt 3-2-1-41-07 p 27, 3-2-1-70-09 p 11, 32-1-128-14 p 11 ja 3-2-1-43-13 p 15) möönnud seda, et aegumistähtaja kestel esitatud viivise nõue võib olla erandlikel juhtudel vastuolus hea usu põhimõttega. Lahendites 3-2-1-128-14 (p 11) ja 32-1-43-13 (p 15) leidis riigikohus, et viivise nõudmine on hea usu põhimõttega vastuolus eelkõige siis, kui hageja on oma vastuolulise käitumisega jätnud kostjale mulje, et ta viivist ei nõuagi. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-41-07 punktis 27 selgitanud, et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Näiteks on Riigikohus varasemalt pidanud erandlikuks asjaoluks, mistõttu on viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega, seda, et võlausaldaja on võlgnikule pika aja vältel edastanud saldoteatisi, kus ei ole märgitud viivist (RKTKo 3-2-1-10007 p 16). Kostja on seisukohal, et praegusel juhul esinevad erandlikud asjaolud, mille tõttu on viivise nõudmine hea usu põhimõttega vastuolus, kuna hageja on jätnud oma käitumisega mulje, et hageja ei nõua kostjalt viivist. Hageja on hagiavalduses esitanud viivise nõude arvete osas, mis on esitatud 2015. a märtsist kuni 2016. aasta oktoobrini. Hageja on ise välja toonud, et enamike arvete puhul

2-17-9302 oli viivitus väga väike (1-2 päeva). Hageja ei ole kunagi teinud kostjale ühtki etteheidet, et sellisel viisil arvete tasumine hagejale kuidagi ei sobiks või tekitaks hagejale kahju. Samuti ei ole hageja saatnud kostjale mistahes meeldetuletusi, et kostja oleks arvete tasumisega viivituses. Hageja ei ole esitanud kostjale varasemalt viivise nõuet. Kostja sai esmakordselt teada, et hageja soovib kostja vastu viivise nõude esitada, alles 29.05.2017 saadetud ettepanekus, millega kostja ei saanud nõustuda, kuivõrd hageja ei olnud aastatepikkuse koostöö ajal kordagi viivise nõudmisele viidanud ega väljendanud rahulolematust hageja poolt arvete tasumise osas. Kuna hageja ja kostja vahel oli pikaajaline lepinguline suhe ning hageja ja kostja vaheline majandustegevus oli küllaltki tihe (mida tõendab esitatud arvete rohkus), siis oleks hagejal olnud võimalus esitada viivise nõue näiteks kohe pärast viivise sissenõutavaks muutumist järgmisel arvel. Siiski ei ole hageja seda kunagi teinud, mistõttu on kostjal jäänud mulje, et hagejale sobib see, et kostja hilineb aeg-ajalt arvete maksmisega mõne päeva võrra ning hageja selle eest kostjalt viivist ei nõua. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas selline käitumine, kui poolte vahel pikaajalises majandussuhtes hageja viivise nõuet ei esita ning aktsepteerib seda, et kostja tasub arveid maksetähtaega mõne päeva võrra ületades, kuid olukorras, kus kostja enam hagejalt kaupa ei ole tellinud, esitab hageja kohe viivise nõude perioodi eest, mille osas on kostja kõik arved juba tasunud, hageja on tasumist aktsepteerinud ning hageja ei ole kunagi pretensioone esitanud. Kostja hinnangul on hageja esitanud kostja vastu viivise nõude vaid tulenevalt pooltevaheliste suhete jahenemisest pärast seda, kui kostja enam hagejalt kaupa ei tellinud. Kui hagejal oleks kostja poolt arvete maksmisel mõnepäevaste maksetähtaegade ületamisega reaalselt mistahes kahju tekkinud, siis oleks hageja esitanud kostjale viivise nõude juba sel ajal, kui viivise nõudmise alus tekkis. Sellisel juhul oleks saanud kostja ka oma maksekäitumist edaspidi parandada ning järginud täpsemalt arvetel märgitud maksetähtaegu, et hilisemaid vaidlusi ja võimalikke viivise nõudeid vältida. Lisaks on hageja poolt viivise nõue hea usu põhimõttega vastuolus ka seetõttu, et 2017. aastal on kostja maksekäitumine olnud väga hea. Nimelt on 2017. aastal hagejalt kostjale esitatud 11 arvest kostja tähtaegselt tasunud 9 arvet ning vaid 2 arvet on tasutud ühepäevase viivitusega. Seetõttu ei saa järeldada, et kostja on alati olnud pidevas viivituses arvete maksmisega, vaid kostja on suure osa arvetest tasunud tähtaegselt. Kostja hinnangul on kummaline see, et kostja maksekäitumine oli 2017. aastal väga hea ning hageja ei teinud kostjale mistahes etteheiteid eelneva perioodi eest, kuid kohe pärast seda, kui kostja hagejale hakkepuidu tellimust ei esitanud, esitas hageja kostja vastu aastatetaguse viivisenõude. Viivise nõude eesmärk on hüvitada võlausaldajale raha maksmisega viivitamisest tekkinud kahju. Riigikohus on leidnud lahendis nr 3-2-1-66-05 (p 24), et viivisel on peamiselt kompensatsiooniline iseloom. Kui võlausaldajal on maksetähtaja ületamisega seoses tekkinud mingisugune kahju, siis peaks ta hea usu põhimõttest tulenevalt oma lepingupartnerile sellest teada andma, et lepingupartner saaks edaspidi arvestada säärase kahju tekkimise võimalusega. Seega kui hagejale tekkis mistahes kahju kostja poolt arvete maksmisega mõne päeva võrra viivitades, siis oleks hageja pidanud sellest kostjale kohe teada andma, arvestades seda, et hageja ja kostja vahel oli pikaajaline lepinguline suhe ning hageja esitas kostjale arveid iga kuu. Kui hageja üle kahe aasta aktsepteeris pidevalt seda, et kostja arvete tasumisega paari päeva võrra viivitab, ilma, et hageja sellest kostjale kuidagi märku annaks, siis oli kostjal igati õigus eeldada seda, et selline arvete tasumine hagejale sobib ja talle ei teki sellest mistahes kahju, mida peaks viivise maksmisega kompenseerima. Ei ole kindlasti palju väita, et selline oli käitumine oli selgelt muutnud VÕS § 25 kohaseks tavaks ja aktsepteeritud praktikaks, mida lepingupooled oma majandus tegevuses sõlmitud lepingu puhul järgisid. Eeltoodust tulenevalt on kostja seisukohal, et hageja poolt esitatud viivise nõue on hea usu põhimõttega vastuolus, mistõttu tuleb hageja nõue VÕS § 6 lg 2 järgi jätta rahuldamata. Kostja peab vajalikuks välja tuua selle, et hageja ja kostja vahel ei ole kokkulepet seadusjärgsest määrast suurema viivise määra kohaldamiseks. Hageja on hagiavalduse lisana 1 esitanud pooltevahelise lepingu, milles ei ole pooled sätestanud viivise määra. Seetõttu ei ole hageja tõendanud ka pooltevahelist kokkulepet 0,15% suuruse määraga viivise nõudmiseks. Hageja on esitanud hagiavalduse lisadena vaid digiallkirjastatud arved ning järeldanud, et arved tõendavad viivise kokkulepet. Vastupidiselt hageja seisukohale on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-144-09 punktis 11 leidnud, et arve vastuvõtmine ja/või allkirjastamine ei tähenda üldjuhul seda, et arve vastuvõtja nõustub arvel esitatud tingimustega,

2-17-9302 milles varem kokkulepitud ei ole. Selleks, et arvel näidatud tingimused muutuksid poolte kokkuleppe osaks, peaks olema arvel selgelt näidatud, et soovitakse kokku leppida seni kokkuleppimata tingimustes. Lisaks on Riigikohus samas punktis leidnud järgmist: „Kolleegium on seisukohal, et arve vastuvõtmine kas allkirjastamisega või ilma selleta ei tähenda arvele märgitud uute tingimustega nõustumist (ka siis, kui arvel on selgelt välja toodud soov saavutada kokkulepe lisatingimustes) juhul, kui arve saajal on kohustus arve vastu võtta või sellele alla kirjutada.“ Seega on Riigikohus avaldanud kindlat seisukohta, et üksnes arve allkirjastamist ei saa üldjuhul pidada lepingu muutmiseks. Hageja ja kostja ei ole varasemalt kuskil viivise määras kokku leppinud, mistõttu on viivise määr arvel uus tingimus. Hageja poolt esitatud arvetel ei ole selgelt näha, et pooled sooviksid arve allkirjastamisega kokku leppida uues lepingut muutvas tingimuses, mistõttu viidatud Riigikohtu seisukoha järgi ei saa lähtuda arvel ühepoolselt märgitud viivise määrast. Lisaks oli kostjal kohustus kõik arved allkirjastada, see oli hageja soov ning teisiti ei olnud hageja nõus kostjale kaupa müüma, kuna hageja on hagiavalduses kirjeldanud, et hageja laenuandja tingimus oli see, et kostja kõik arved allkirjastaks. Riigikohus on viidatud lahendis selgitanud, et ka siis kui arvel oleks selgelt viide, et allkirjastamisega lepitakse kokku viivise määras (mida praegusel juhul ei ole), ei saaks arvete allkirjastamist viivise määra kokkuleppimisena tõlgendada juhul, kui kostjal oli kohustus arve allkirjastada. Eeltoodust tulenevalt on kostja seisukohal, et isegi juhul, kui kohus leiab, et hageja esitatud viivise nõue ei ole hea usu põhimõttega vastuolus (millega kostja ei nõustu), siis ei ole hagejal võimalik viivist nõuda arvel märgitud määras, vaid ainult VÕS § 113 lg-s 1 ja §s 94 sätestatud määras, kuna hageja ja kostja vahel puudub kokkulepe suurema viivisemäära kohaldamiseks. 4.13.09.2017 esitas kostja kirjaliku vastuse ka hageja kahjuhüvitise nõudele (II kd lk 60-68), milles ei nõustu hagiavalduses esitatud väidetega, ei võta hagi õigeks ning vaidleb hagile täies ulatuses vastu alljärgnevatel põhjustel: Hageja on hagiavalduse punktis 1.2.1 väitnud, et hageja, kostja ja Niidu Kinnisvara OÜ vahel lepiti kokku, et hageja saab ainuõiguse tarnida kostjale hakkepuitu. Hageja ei ole sellist kokkulepet tõendanud ning hageja ei saa sellist kokkulepet tõendada ka hageja juhatuse liikme ütlustega. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud leping , millest ei tulene hagejale ainuõigust kostjale hakkepuidu tarnimiseks. Hageja ja kostja ei ole sõlminud ka mistahes muud kokkulepet, millest selline ainuõigus tuleneks. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud müügileping hakkepuidu ostmiseks, kuid müügilepingus ei ole sätestatud tingimust, et kostja ei tohiks hakkepuitu osta teistelt tarnijatelt. Sellest tulenevalt ei ole hageja tõendanud seda, et hagejal on kostjale hakkepuidu tarnimiseks ainuõigus. Hageja sellised väited lükkab ümber pooltevaheline leping ning hageja juhatuse liikme ütlustega ei ole võimalik tõendada ainuõiguse olemasolu olukorras, kus poolte vahel on sõlmitud kirjalik leping, milles hageja ainuõigust sätestatud ei ole. TsMS § 267 lg 1 kohaselt võib menetlusosalist vande all üle kuulata vaid juhul, kui muude tõenditega ei ole võimalik oma väiteid tõendada. Praegusel juhul tõendab pooltevahelist kokkulepet kirjalik leping, mille hageja on esitanud, mistõttu on võimalik tõendada kokkuleppe olemasolu ja selle tingimusi kirjaliku lepinguga ning menetlusosalise vande all ülekuulamiseks puudub vajadus. Eeltoodud olukorras ei saa jätta märkimata, et juhul, kui on olemas selge pooltevaheline leping, siis esitada taotlus juhatuse liikme vande all üle kuulamiseks, on ilmselgelt menetlusõiguse pahausklik käitumine ning seda võib käsitleda soovina pigem luua uusi tõendeid, mida tegelikkuses ei eksisteeri, et seeläbi ebaõigelt parandada oma võimalikku positsiooni. Hageja on hagiavalduse punktis 1.3 väitnud, et müügilepingus määratleti võõrandatava materjali tarnemaht, mis oli eelduslikult 60 000 MWh aastas ning 4500-6500 MWh kuus. Kostja peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et lepingus määratletud tarnemahud on eelduslikud. Pooltevahelisest lepingust ei tulene kostjale kohustust iga kuu tellimus esitada 4500 ja 6500 MWh vahemikus. Sellist tõlgendust toetab ka see, et lepingus on pooled kokku leppinud, et kostja teatab järgmise kuu mahud hagejale iga kuu viimasel nädalal. Seega esitas kostja tellimuse vastavalt oma reaalsele vajadusele, mitte lepingus sätestatud eelduslikule mahule. Juhul, kui lepingus oleks määratletud minimaalne tarnemaht, siis oleks kuude lõikes hageja ka esitanud kostjale arve lähtuvalt minimaalsest tarnemahust, mida kostja poolseid tellimusi ja hageja poolt nende konkreetsete tellimuste alusel esitatud arveid kõrvutades ei

2-17-9302 saa väita ka kõige parema tahtmise juures. Võttes aluseks näiteks 2016. a, siis on lepingus eeldatavas mahus tellimusi esitatud ainult esimese 3 kuu lõikes, ülejäänud 9 kuul olid tellitavad kogused selgelt alla eeldatava mahu – arusaadavalt oli nii kuu keskmine, kui ka aasta keskmine tellitav maht selgelt alla lepingus eeldatavate koguste. Lisaks on hageja ebaõigesti tõlgendanud seda, et kostjal oli kohustus hagejale teavitada iga järgneva kuu mahud hiljemalt iga kuu viimasel nädalal. Pooltevahelisest lepingust tulenevalt ei ole kostjal kohustust lepingu mahte teatada. Lepingus on sätestatud vaid aeg, mille jooksul kostja peab mahud esitama järgmise kuu kohta, kui ta üldse soovib tellimust esitada. Samas aga ei ole lepingus sätestatud kostja kohustust iga kuu tellimus esitada. Pooltevahelisest müügilepingust tulenes kostjale vaid kohustus tasuda ostuhind ja võtta hakkepuit vastu (müügilepingu punkt 1). Pooltevahelisest lepingust ei tulene konkreetset mahtu ega kostja kohustust tellimust igal kuul esitada, mistõttu pidi kostja kuu viimasel nädalal järgneva kuu mahud hagejale teatama vaid siis, kui ta soovis tellimust esitada, mistõttu puudus kostjal kohustus mahtude teatamiseks olukorras, kus kostja ei soovinud üldse tellimust esitada järgmise kuu kohta. Lepingu eesmärk on reguleerida pooltevahelisi suhteid olukorras, kus kostja soovib hagejale tellimuse esitada, kuid lepingust ei tulene kostjale kohustust igakuiste tellimuste esitamiseks. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, et kostja on pooltevahelise lepingu üles öelnud. Hageja ei ole tõendanud seda, et kostja on lepingu üles öelnud. Hageja on hagiavalduse punktis 2.4 järeldanud, et kostja on lepingu üles öelnud kaudse tahteavaldusega. Kaudseks tahteavalduseks peab hageja seda, et kostja teatas 24.03.2017, et ei soovi hagejalt hakkepuitu osta. Kostja ei ole hagejale esitanud ülesütlemisavaldust, mis on VÕS § 195 lg 1 kohaselt lepingu ülesütlemise eeldus. Kostja on hagejale vaid teatanud 2017. aasta märtsi lõpus, et aprilli kuu hakkepuidu maht on null. Sellisest teatest ei saa järeldada, et kostja soovib lepingut üles öelda, vaid kostja soovis loobuda aprilli kuu eest tellimuse esitamisest. Samuti ei ole kostja esitanud ka 2017. aasta mai-septembri kohta tellimust, kuna kostja ei ole sellel ajavahemikul soovinud hagejalt hakkepuitu osta. Kostjal ei olnud kohustust iga kuu hagejale tellimust esitada. Hageja ja kostja vaheline müügileping ei kohusta kostjat iga kuu hagejale tellimust esitama, samuti ei keela müügileping kostjal hakkepuitu osta teistelt tarnijatelt. Kostja sai 2017. aasta märtsis pakkumise hagejaga konkureerivalt äriühingult, kes tarnis kostjale hakkepuitu hagejast soodsama hinnaga. Kostjal on õigus tellida hakkepuitu vabalt valitud tarnijalt, pooltevaheline leping ei piira kuidagi kostja õigust osta kaupa endale sobiva hinnaga endale sobivalt müüjalt. Kostja on seisukohal, et pooltevaheline leping lõpeb alles lepingus toodud tähtajal, s.o 14.09.2017 nagu pooled on lepingu lisas 1 kokku leppinud. Kostja ei ole perioodil 2017. aasta aprill-september hagejale tellimusi esitanud, kuid see ei tähenda, et pooltevaheline leping oleks lõppenud. Kuna kostjale ei tulene lepingust kohustust kindlatel aegadel kindlates mahtudes tellimusi esitada, siis oli kostjal õigus tellimust mitte esitada (seega maht oli null) ning vajadusel lepingu kehtivusajal lepingus sätestatud tingimustel uuesti tellimus esitada. Kostjal ei ole kohustust pidevalt tellimusi esitada. Hageja on ebaõigesti järeldanud, et kostja poolt tellimuste esitamata jätmine viitab kostja soovile leping üles öelda. Poolte vahel on sõlmitud müügileping, mille täitmine sõltus suuresti kostja poolt tellimuse esitamisest (milleks kostjal aga kohustust ei olnud), mistõttu ei olnud tegemist lepingulise suhtega, mis eeldab katkematut kauba tarnimist kostjale hageja poolt. Arvestades seda, et kostja ei ole pooltevahelist lepingut üles öelnud ning kostja hinnangul lõpeb leping lepingus toodud tähtajal, siis on kostja seisukohal, et kostja ei ole rikkunud lepingu punktis 3.4 sätestatud etteteatamistähtaega lepingu ülesütlemiseks. Kuna hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus ei olnud pooled kokku leppinud selles, et ainult hagejal on õigus kostjale hakkepuitu müüa, siis küsis kostja ka teistelt konkureerivatelt äriühingutelt pakkumisi ning leidis müüja, kes müüs hakkepuitu soodsama hinnaga kui hageja. Sellises olukorras oli kostjal majanduslikult kasulikum osta hakkepuitu teiselt tarnijalt. Hageja on hagiavalduses püüdnud kohut eksitada valeväitega, et hageja tegi kostjale ettepaneku leppida kokku soodsamas hinnas, kui oli konkureeriva äriühingu hinnapakkumine. Läbirääkimistel hageja kostjale tegelikult soodsamat hinda ei pakkunud, mistõttu valis kostja teise müüja, kes oli nõus hakkepuitu kostjale müüma soodsama hinnaga. Kostja ainus põhjus hagejalt tellimuste peatamiseks oli konkureeriva hakkepuidu müüja soodsam hind. Kostja eesmärk aga ei olnud hagejaga lepingut lõpetada, kuna kui hageja oleks oma hinda langetanud või teiste hakkepuidu müüjate hind oleks tõusnud hageja pakutud hinnast kõrgemaks, siis sellisel juhul oleks kostja

2-17-9302 soovinud hagejalt ka edaspidi hakkepuitu osta. Hageja on küll hagiavalduses õigesti välja toonud kahju hüvitamise nõude eeldused, kuid hageja ei ole tõendanud loetletud eelduste täitmist käesoleval juhul. Hageja on pidanud lepingu rikkumiseks kostja poolt tarnemahtude esitamata jätmist. Kostja on seisukohal, et kostjal ei ole lepingust tulenevalt kohustust iga kuu tarnemahtusid esitada. Kostjal on kohustus lepingus sätestatud ajal tarnemahud esitada vaid juhul, kui kostja soovib tellimust esitada. 2017. aasta aprillis, mais ja juunis ei soovinud kostja tellimust esitada, mistõttu oli tarnemahuks 0 MWh. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud kahju hüvitamise nõude esmast eeldust, milleks on lepingulise kohustuse rikkumine. Lisaks ei ole hageja tõendanud ka talle tekkinud kahju suurust. Hageja on hagiavalduses saamata jäänud tulu arvestanud lähtudes kostjale 2016. aasta aprillis-juunis tarnitud hakkepuidu kogustest. Selline kahju ulatuse arvestus on kostja jaoks arusaamatu. Esiteks, eelmise aasta sama perioodi hakkepuidu maht ei tõenda kuidagi 2017. aasta aprilli, mai ja juuni hakkepuidu mahtu, kuna igal aastal võib olla kasutatava hakkepuidu maht oluliselt erinev sõltuvalt paljudest teguritest. Hageja kohustus on tõendada talle tekkinud kahju ulatus. Kahju suurus ei saa aga olla suvaline number, vaid peab olema reaalselt hagejale tekkinud tõendatav kahju. Teiseks, nagu hageja hagiavalduses kirjeldanud on, siis jäi hagejale kostja poolt tellimuste esitamata jätmise tõttu hakkepuit alles, mistõttu on hagejal võimalik turutingimustel see kellelegi teisele müüa. Riigikohus on leidnud lahendis 3-2-1-173-12 punktis 20, et muuhulgas tuleb saamata jäänud tulu puhul hinnata alternatiivseid kasusaamisvõimalusi. Seetõttu peab kohus hageja saamata jäänud tulu nõuet hinnates analüüsima ka seda, kas hagejal oli võimalik hakkepuit müüa kellelegi teisele. Praegusel juhul ei ole hageja tõendanud, et ta oli hakkepuidu juba ette valmistanud kostja jaoks, vaid on lähtunud arvestuslikust saamata jäänud tulust. Kostja ei esitanud hagejale tellimust, mille alusel oleks hageja pidanud vastavas mahus hakkepuitu tootma. Sellest tulenevalt ei tekkinud hagejale mistahes kahju, kuna hageja ei ole kostja jaoks hakkepuitu tootnud. Isegi kui hageja on hagiavalduses kirjeldatud mahus hakkepuitu tootnud, on hagejal hakkepuit alles ning tal on võimalik see turutingimustel võõrandada ning sellest saada tulu. Hageja on hagiavalduses väitnud, et ta on VÕS § 127 lg 5 järgi kahjuhüvitisest maha arvestanud kuluarvestuse hakkepuidu kohta. Kostjale jääb hageja poolt esitatud tabelist arusaamatuks, miks ja milliseid kulusid on hageja oma arvutuskäigus maha arvestanud. Kostja hinnangul peaks hageja lahti seletama ja tõendama seda, mida hageja peab silmas hakkepuidu ruutmeetri kuluarvestuse all. Hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost kostja väidetava rikkumise ja hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel. Isegi kui lähtuda sellest, et kostja on lepingulist kohustust rikkunud tarnemahtu mitte esitades ning hageja on saanud kahju (millega kostja ei nõustu ülaltoodud põhjustel), siis ei ole hagejale tekkinud kahju ja kostja rikkumise vahel põhjuslikku seost. Põhjusliku seose kindlakstegemiseks kasutatakse elimineerimismeetodit – st tuleb kindlaks teha, kas kahju oleks tekkinud, kui lepingurikkumist poleks toimunud. Praegusel juhul on hageja hagiavalduses selgitanud, et hagejal puudusid hakkepuidu tarnimise lepingud teiste katlamajadega ning seega ka võimalus teenida tulu alternatiivselt. Seega näiteks juhul, kui kostja oleks esitanud tellimuse oluliselt väiksemas mahus, kui 2016. aastal (mida ei saa kuidagi pidada lepingu rikkumiseks, kuna hageja heidab kostjale ette seda, et kostja üldse tarnemahtu ei esitanud), siis oleks hagejale ikka tekkinud samasugune väidetav kahju, kuna hagejal ei olnud väidetavalt teisi lepingupartnereid kellele loodetud mahus hakkepuitu müüa. Kuna hagejale oleks väidetav kahju tekkinud ka siis, kui kostja oleks tellimusi esitanud, siis ei saa olla hagejale tekkinud kahju põhjuslikus seoses kostja väidetava rikkumisega. Lisaks eelpool nimetatud kahju hüvitamise eeldustele ei ole käesoleval juhul täidetud ka VÕS § 127 lg-st 2 ja 3 tulenevad eeldused. VÕS § 127 lg 2 kohaselt peab kahju olema hõlmatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga. Hagejale tekkis väidetavalt kahju, mis seisnes saamata jäänud tulus. Kuigi kostja ei nõustu sellega, et kostjal oli lepingust tulenev kohustus esitada tarnemahtusid, ei hõlma siiski sellise kohustuse kaitse-eesmärk võimalikku saamata jäänud tulu. Saamata jäänud tulust saaks rääkida siis, kui kostja oleks tarnemahud esitanud, kuid hiljem leidnud, et siiski tellitud hakkepuitu ei soovi. Sellist olukorda aga praegusel juhul ei ole. Samuti ei olnud kostjale lepingu sõlmimise ajal tarnemahu esitamata jätmise tagajärjena ettenähtav hagejale hagiavalduses kirjeldatud kahju tekkimine. Kostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et hageja majandustegevus sõltub peamiselt ainult kostja poolt esitatud tellimuste täitmisest, mistõttu ei osanud kostja ka ette näha seda, et

2-17-9302 tellimuse esitamata jätmisel saaks hagejale mistahes kahju tekkida, eriti olukorras, kus lepingus ei ole sätestatud kohustust iga kuu tellimus esitada. Hageja alternatiivselt esitatud nõue, mis tugineb hea usu põhimõtte rikkumisele, on kostja jaoks täielikult arusaamatu. Kostja hinnangul ei ole kuidagi hea usu põhimõttega vastuolus see, et kostja ostab kaupa lisaks hagejale ka teistelt samas valdkonnas tegutsevatelt äriühingutelt, kes on kostjale mh pakkunud soodsamat hinda. Hageja on ka hagiavalduses korranud eelnevalt esitatud valeväidet, mille kohaselt tegi hageja kostjale ettepaneku jätkata lepingut hinnaga 14,50 eurot/MWh. Hageja ei ole kostjale sellist ettepanekut teinud. Kui hageja oleks olnud nõus sellise hinnaga hakkepuitu kostjale tarnima, siis oleks kostja kindlasti kaalunud võimalust esitada edaspidi tellimusi hagejale. Kostja ei ole kuidagi vastuoluliselt käitunud, samuti ei ole kostjal eesmärki hagejale kahju tekitada. Sellised väited on alusetud ning hageja ei ole oma väiteid tõendanud. Kostjal oli hagejale tellimuse esitamata jätmisega vaid üks eesmärk – kostja soovis osta hakkepuitu enda jaoks kõige soodsama hinnaga. Soodsamat hinda pakkuva müüja valimine olukorras, kus leping ei anna hagejale ainuõigust kostjale hakkepuidu tarnimiseks, ei ole kuidagi vastuolus hea usu põhimõttega ning ei näita hageja kahjustamise eesmärki. Eeltoodust tulenevalt on kostja seisukohal, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole oma nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud, sh ei ole hageja tõendanud kostja poolt lepingu rikkumist, hagejale tekkinud kahju ning rikkumise ja kahju vahelist põhjuslikku seost. Menetluse käik 5.02.10.2017 esitas hageja omapoolsed seisukohad kostja vastustele (viivise nõudes kd I tlk 182189, kahjunõude osas II kd tlk 88-101). Viivisenõude osas hageja ei nõustu kostja seisukohaga ning rõhutab, et käesoleval juhul ei ole tegemist Riigikohtu poolt välja toodud erandliku juhtumiga. TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Riigkohus on otsuse nr 3-2-1-131-11 p-s 11 selgitanud: „kolleegium jääb varasemates lahendites märgitud seisukoha juurde, et seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud”. Vastuolu hea usu põhimõttega ei ole Riigikohus näinud nt juhtudel, kui arvetel ei ole märgitud viivisevõla suurust või on märgitud lepingust erinev viivisemäär (RKTKo 3-2-1-43-13 p 15), samuti olukorras, kus võlausaldaja ei teavita läbirääkimiste või muu suhtluse käigus võlgnikku viivisenõudest (RKTKo 3-2-1-70-09 p 13). Juhul, kui arvetel oli märgitud viivisemäär, ei saa kostjale kuidagi jääda muljet, et hageja talt üldse viivist ei nõua (RKTKo 3-2-1-43-13 p 15). Hageja selgitab, et kõikidel kostjale esitatud arvetel (lisatud hagiavaldusele) oli viivisemäär selgelt välja toodud. Hageja rõhutab, et viivisenõude eelduseks ei ole täiendava tähtaja määramine maksmiseks, nõudest teatamine vms. Samuti rõhutab hageja, et ta on kostjale kohtuväliselt edastanud meeldetuletuse viivise tasumiseks 29.05.2017.a, millele kostja ei ole vastanud. Õigusalases kirjanduses on koos viidetega Riigikohtu asjakohastele lahenditele üheselt selgitatud, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks lugeda pikemaajalise nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Hageja on seisukohal, et kostja ei ole toonud välja ühtegi erandlikku asjaolu, mis vääraks hageja nõudeõigust aegumistähtaja kestel. Hageja ei ole kostjale mitte mingilgi moel andnud ei otseselt ega kaudselt mõista, et ta ei kavatse viivisenõuet esitada. Ületades arvetele märgitud maksetähtaega, pidi kostja arvestama, et hageja võib tema vastu kasutada lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevat õiguskaitsevahendit (viivisenõuet). Hageja rõhutab, et käesoleval juhul ei ole tegemist pelga arve vastuvõtmisega kostja töötaja poolt, vaid arvel olevate tingimuste kinnitamisega kostja seadusliku esindaja poolt, kes allkirjastas kostja seadusliku esindajana ka hakkepuidu ostu-müügilepingu, mille alusel vaidlusalused arved kostjale koostati. Kostja seadusliku esindaja allkiri on hinnatav arvele sisulise nõustumuse andmisena. Riigikohus on otsuse nr 3-2-143-13 p-s 15 selgitanud, et juhul kui arvetel on esitatud lepingus märgitust erinev viivisemäär, peavad kohtud hindama, kas tegemist võis olla hageja tahtega viivisekokkulepet muuta või osaliselt

2-17-9302 viivisenõudest loobuda. Muu hulgas peab selleks olema arved esitanud isik, keda saab pidada hageja esindajaks. Hageja selgitab, et arveid on allkirjastatud Müüja (hageja) ja Ostja (kostja) seaduslike esindajate poolt pika perioodi vältel ning Poolte allkirju arvetel tuleb käsitleda arvel esitatud tingimustega nõustumisega/poolte kokkuleppega. Arvetel puudub viide, et allkiri on antud ainuüksi arve vastuvõtmise kohta, vaid pooled kinnitasid arvel sisalduvad tingimused. Eeltoodust tulenevalt on hageja viivisearvestus viivisemääraga 0,15% päevas põhjendatud. Juhuks, kui kohus leiab, et poolte kokkuleppe viivisemääras 0,15% ei ole tõendatud, palub hageja kostjalt välja mõista seadusjärgse viivise. 02.10.2017.a seisukohavõtus kostja kirjalikule vastusele hageja märgib, et Kostja on enda vastuse p-s 4 toonud välja hageja hagiavalduse punktis 1.2.1 esitatud väite, et hageja, kostja ja Niidu kinnisvara OÜ vahel lepiti kokku, et hageja saab ainuõiguse tarnida kostjale hakkepuitu. Kostja on selgitanud, et hageja ei ole sellist kokkulepet tõendanud ning hageja ei saa sellist kokkulepet tõendada ka hageja juhatuse liikme ütlustega, kuna hageja ja kostja vahel on sõlmitud leping millest ei tulene hagejale ainuõigust kostjale hakkepuidu tarnimiseks. Hageja selgitab, et hagiavalduses on hageja käsitlenud lepingu sõlmimisele eelnevaid asjaolusid (hageja on seda ka selgelt märkinud), ehk siis lepingueelseid läbirääkimisi VÕS § 14 mõttes. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus poolte vahel läbi arutatud info ning eelkokkulepped olid määravaks hageja poolt 3 aastase igakuiste tarnetekohustusega lepingu sõlmimiseks kostjaga. Sõlmitav leping pidi hagejale garanteerima kolmeks aastaks kindla müügitulu, kuna kostjaga seotud äriühingult kinnisasja (laoplatsi) ostmiseks oli hageja võtnud kolmeks aastaks pangalaenu. Hageja rõhutab, et lepingueelsete läbirääkimiste sisu ja lepingu sõlmimise asjaolude tuvastamine on oluline lepingu tõlgendamisel (VÕS § 29 lg 5 p 1), millel hageja peatub alljärgnevalt. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et lepinguga kohustus hageja tarnima hakkepuitu otse Ostja katlamaja vastuvõtuhoidlasse aadressil Rääma 94, Pärnu ning tarnekoguseks kuu lõikes määrasid Pooled vahemiku 6500-4500 MWh. Iga järgneva kuu mahud kohustus Ostja teavitama Müüjale hiljemalt iga kuu viimasel nädalal. Kostja on vastuses hagiavaldusele asunud seisukohale, et lepingu eesmärk on reguleerida pooltevahelisi suhteid olukorras, kus kostja soovib hagejale tellimuse esitada, kuid lepingust ei tulene kostjale kohustust igakuiste tellimuste esitamiseks. Kuna pooled on lepingu sisu – kostja kohustuste osas erinevatel seisukohtadel, tuleb lepingu sisu välja selgitada tõlgendamise teel (VÕS § 29) ning asjakohane on ka lepingupooltel lasunud kohustuste väljaselgitamine VÕS § 23 järgi. Lepingu sisu selgitatakse välja alati tõlgendamise teel, kui lepingu sisu üle on tekkinud vaidlus nt põhjusel, et lepingu tingimused on formuleeritud ebamääraselt. Käesoleval juhul vaidlevad pooled asjaolu üle, kas kostja kohustuseks oli hagejale järgneva kuu mahtude teavitamine hiljemalt iga kuu viimasel nädalal. Lepingus on lõigus „hakkepuidu tarnimine“ kokku lepitud järgnevalt: „Järgneva kuu mahud teavitab Ostja Müüjale hiljemalt iga kuu viimasel nädalal“. Samuti vaidlevad pooled asjaolu üle, kas lepingus määratletud eelduslikud tarnemahud määrasid kostjale kohustuse esitada hagejale igakuiseid tellimusi. Kostja tõlgendab lepingut ainuüksi grammatiliselt, jättes arvestamata lepingu sõlmimise asjaoludega, lepingueelsete läbirääkimistega, lepingupoolte käitumisega enne ja pärast lepingu sõlmimist ning lepingu olemuse ja eesmärgiga (VÕS § 29 lg 5 p-d 1,3,4). Hageja rõhutab, et kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud, võib lepingu tõlgendamisel arvesse võtta ka varasemaid tahteavaldusi lepingu sõlmimisel või läbirääkimistel. Käesoleval juhul ei ole pooled lepingus varasemaid tahteavaldusi välistanud. Hageja märgib, et kostja ei ole ümber lükanud hageja poolt hagiavalduses esitatud faktiväidet, mille kohaselt kostja paigaldas enne lepingu sõlmimist katlamajja katlast väljuva energia lugeja, mille näitude järgi pidi toimuma poolte vaheline arveldus ning mõõdiku paigaldamisega välistati võimalus, et hakkepuidu tarnijaid oleks rohkem, kui üks: kuna mõõdik on paigaldatud peale katelt, siis pole hiljem võimalik eraldada, kelle hakkepuit katlas põleb. Ka eeltoodud asjaolu (kostja käitumine enne lepingu sõlmimist) viitab lepingupoolte ühisele tahtele hagejale hakkepuidu tarnete ainuõiguse andmiseks. Samuti toob hageja välja kostja käitumise peale lepingu sõlmimist: rohkem kui 2,5 aastat esitas kostja hagejale igakuiseid hakkepuidu tarnetellimusi, tellimuste esitamine lõpetati (leping öeldi üles) alles siis, kui

2-17-9302 konkureerivad hakkepuidu pakkujad tegid kostjale hagejast soodsamad hinnapakkumised. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka lepingu olemuse ja eesmärgiga. Tegemist oli pikemaajalise tarnelepinguga, mida tuli täita osadena pikema aja vältel. Kostja katlamaja pidi töötama pidevalt, seetõttu pidid hakkepuidu tarned olema regulaarsed. Hageja huvi omakorda oli igakuine hakkepuidu garanteeritud realiseerimine. Lepingu lõigus „hakkepuidu üleandmise-vastuvõtmise tingimused“ olid sätestatud tarnekogused kuude lõikes 4500-6500 MWH ning lõigus „hakkepuidu tarnimine“ oli märgitud „Järgneva kuu mahud teavitab Ostja Müüjale hiljemalt iga kuu viimasel nädalal. Tõlgendades eeltoodud kahte lepingu sätet koosmõjus on igale lepingupooltega sarnasele kolmandale isikule selge, et lepingu eesmärgiks oli kindlustada kostjale igakuine hakkepuit ning hagejale igakuised tellimused. Kui kostja eesmärgiks oleks olnud tellida hageja käest hakkepuitu siis, kui ta soovis, nagu kostja on peale lepingu ülesütlemist väitma asunud, siis oleks loogiline olnud igakuisteks tarnemahtudeks määrata eelduslikult 0-6500 MWh. Hageja nõustub kostjaga, et keeruline on etteulatuvalt määrata täpset tarnemahtu, mistõttu lepingu pooled määratlesidki lepingus eelduslikud kogused. Asjaolu, et igakuistes reaalselt tellitud kogustes esines kõikumisi kokkulepitud tarnemahust ei anna aga alust väitele, et eelduslik kogus võis olla ka null. Lepingus kokkulepitud igakuised eelduslikud kogused ning eeldatav aastakogus andis hagejale kolmeks aastaks kindluse igakuiste tarnete osas, mis oli ka lepingu eesmärgiks. Seadus ei ole ette näinud ülesütlemisavaldusele konkreetseid sisulisi nõudeid. Ülesütlemisavaldusele ei ole VÕS § 195 jj ette nähtud vorminõuet ning vastavalt lepingu p-le 5.2 kohustusid pooled edastama teateid telefoni ja elektronposti teel või muul üldkasutataval viisil. Kostja esindaja O.P. on teate hakkepuidu tarnete lõppemisest edastanud telefoni teel 24.03.2017.a, seega järgides lepingus sätestatut. Kostja on enda vastuse p-s 7 selgitanud, et kostja esindaja on hageja esindajale märtsi lõpus helistanud ning teavitanud, et aprilli hakkepuidu tarnemaht on null. Hageja vaidleb kostja seisukohale vastu osas, milles kostja väidab, et kostja esindaja on hageja esindajat teavitanud, et aprilli hakkepuidu tarnemaht on null ning jääb enda hagiavalduses esitatud seisukoha juurde, mille kohaselt 24.03.2017.a teatas kostja esindaja O.P. telefoni teel hageja juhatuse liikmele, et kostja ei soovi enam hagejalt hakkepuitu osta. Hageja saab enda väiteid tõendada hageja juhatuse liikme A.P.i vande all antavate ütlustega. Hageja hinnangul oli tegemist kostja poolt lepingu korralise ülesütlemisega kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 järgi, kuna kostja teatest võis välja lugeda hakkepuidu tellimuste lõpetamisega konkludentselt tehtud lepingu ülesütlemisavalduse. Tulenevalt lepingu sisust, milleks olid hagejapoolsed hakkepuidu tarned kostjale, kaasnes kostja poolt hakkepuidu tarnete tellimuste lõppemisega automaatselt ka lepingu lõppemine, ehk siis kostja poolt edastatud tahteavaldus oli suunatud lepingu lõpetamisele. Kostja on enda vastuses märkinud, et kostjal on õigus tellida hakkepuitu vabalt valitud tarnijalt, pooltevaheline leping ei piira kuidagi kostja õigust osta kaupa endale sobiva hinnaga endale sobivalt müüjalt. Eeltoodust tulenevalt ei ole enam vaidluse all asjaolu, et hakkepuidu tellimise lõpetamine oli tingitud vaid kostjast endast tuleneval põhjusel (kostja ei soovinud enam hagejalt osta hakkepuitu hinnaga 16,2 eurot MWh). Õigusalases kirjanduses on selgitatud, et sellisel juhul võib lepingut ülesütleva poole käitumine olla käsitatav lepingu rikkumisena ning seetõttu võib üles öelnud poolel tekkida kahju hüvitamise kohustus.Hageja ning ka kostja poolt välja toodud faktiliste asjaolude põhjal nähtub selgelt, et kostja on käitunud vastuoluliselt ning eesmärgiga tekitada hagejale kahju, mida saab lugeda hea usu põhimõtte rikkumiseks (RKTKo 3-2-1-100-07 p 16). Olles sõlminud kolmeaastase tähtajalise lepingu, samuti, olles teadlik, et hagejale oli lepingu lõpptähtaja ja regulaarsete tarnete järgimine oluline, teatas kostja hagejale hakkepuidu tellimuste lõppemisest. Sisuliselt ütles kostja lepingu üles, kuid seda läbi hakkepuidu tellimuste lõpetamise teate. Kostja eesmärgiks oli vabaneda päevapealt tähtajalisest lepingust, arvestamata lepingujärgse 3 kuulise etteteatamistähtajaga, mis oleks kaasnenud lepingu korralise ülesütlemisega, kuna kostja oli hagejaga konkureerivalt äriühingult saanud hageja pakkumisest soodsama hinnapakkumise. Hageja toob välja ka asjaolu, et Müüja ja Ostja leppisid 16.09.2014.a sõlmitud lepingu lisas nr 1 kokku lepingu kehtivusaja pikenemises kuni 14.09.2017.a, tingimusel, et MWh hind vaadatakse üle kord aastas ehk lepingu kehtivuse ajal seisuga 14.09.2015.a ja 14.09.2016.a ning hind viiakse vastavusse Pärnus Skano Fibreboard OÜ-le pakutava turu parima hinnaga, arvestades lepingus fikseeritud kvaliteedinõudeid. Müüja ja Ostja

2-17-9302 leppisid 31.10.2014.a sõlmitud lepingu lisaga nr 2 kokku, et tarnitava hakkepuidu hind ei jää ühelgi juhul alla 16,2 euro MWh eest. Juhul kui turuhind (arvestades kvaliteedinõudeid) on madalam kui 16,2 eurot, fikseerivad pooled järgmise perioodi hinnaks ikkagi 16,2 eurot MWh eest. Mõlemal MWh hinna ülevaatamise tähtpäeval leppisid hageja juhatuse liige A.P. ning kostja poolt lepingus märgitud kontaktisik O.P. telefoni teel kokku lepingu jätkumise hinnaga 16,2 eurot MWh (vastavalt lepingu p-le 5.2 võisid pooled edastada teateid mh telefoni teel). Hageja saab enda väiteid tõendada hageja juhatuse liikme A.P.i vande all antavate ütlustega. Hageja on seisukohal, et saades konkureerivalt äriühingult soodsama hinnapakkumise ja lõpetanud hagejalt hakkepuidu tarned on hageja käitunud vastuoluliselt: ühelt poolt on lepingu lisaga kinnitatud hakkepuidu fikseeritud hind kuni 16,2 eurot MWh eest, tagamaks hagejale regulaarsed fikseeritud hinnaga tarned kuni lepingu lõpptähtajani, teiselt poolt, niipea, kui kostja on saanud konkureerivalt äriühingult soodsama pakkumise, on kostja lõpetanud tarned hagejalt. Öeldes lepingu üles 24.03.2017.a, oli kostja kohustatud esitama hakkepuidu tellimusi veel kolme kuu jooksul, mida kostja aga ei teinud, rikkudes seega lepingulist kohustust. Kostja väidetega, et kahju suurus peab olema reaalselt hagejale tekkinud tõendatav kahju, ei saa aga nõustuda. Kostja jätab siinkohal tähelepanuta, et tegemist on hüpoteetilise saamatajäänud tulu nõudega VÕS § 128 lg 4 järgi. Kuna saamata jäänud tulu näol on tegemist tulevikus tekkiva kahjuga, on selle konkreetset ulatust sageli äärmiselt raske, kui mitte võimatu tõendada. Saamata jäänud tulu ei või jääda seaduse järgi hüvitamata ainuüksi põhjendusel, et selle suurust ei saa täpselt kindlaks teha. Hageja on seisukohal, et ta ei ole kohtule esitanud “suvalist numbrit” nagu väidab kostja, vaid kohtule esitatud arvutuskäik, kus perioodi hageja juhindub saamatajäänud tulu arvestamisel perioodil aprill-juuni 2017.a perioodi aprill-juuni 2016.a tarnemahtudest on igati põhjendatud. Hageja oli spetsiaalselt varunud lattu hakkepuidu koguse kostjaga sõlmitud lepingulise kohustuse täitmiseks. Juhul, kui hageja isegi asus realiseerima sama hakkepuitu, mis oli mõeldud kostja katlamaja jaoks, hilisemal perioodil, siis ei oma see tähtsust perioodi aprill-juuni 2017.a saamatajäänud tulu osas: alternatiivse tulu teenimise võimalus konkreetselt selle koguse hakkepuidu osas, milline oli kostja jaoks lattu varutud, hagejal puudus. Hageja selgitab ja tõendab ka hagiavaldusele lisatud kuluarvestuste kujunemist. Kohtule esitatud saamatajäänud tulu arvestuse juurde lisatud kuluarvestused on koostatud vaidlusaluse perioodi turuhindadest lähtuvalt, millistest hageja, tulenevalt oma majandus ja kutsetegevuse spetsiifikast, oli väga hästi teadlik. Hageja selgitab, et materjali ostis hageja sisse kolmandatelt isikutelt, hakkimist ja transporti teostas hageja ise. Kuna iseenda tööjõu- ja transpordikulu on raske määratleda ning tõendada, on hageja ka hakkimise ja transpordi puhul lähtunud turuhinnast. Hageja palub haginõuded rahuldada.

2-17-9302 pikenemises kuni 14.09.2017.a. tingimusel, et MWh hind vaadatakse üle kord aastas e. lepingu kehtivuse ajal seisuga 14.09.2015 ja 14.09.2016 ning hind viiakse vastavusse Pärnus Skano Fibreboard OÜ-le pakutava turu parima hinnaga arvestades lepingus fikseeritud kvaliteedinõudeid (II toimik tl. 15-16). 31.10.2014.a. sõlmiti lepingu lisa 2 , mille kohaselt kord aastas e. lepingu kehtivuse ajal seisuga 14.09.2015 ja 14.09.2016 lepivad pooled kokku järgmise 12 kuu hinnas ja lisaga lepivad pooled kokku, et tarnitava hakkepuidu hind ei jää ühelgi juhul alla 16.20 MWh eest. Juhul kui turuhind on madalam kui 16.20 eurot fikseerivad pooled järgmise perioodi hinnaks ikkagi 16.2 MWh eest. Samuti lepivad pooled kokku , et alates 01.11. 2014 pikeneb müüja poolt esitatavate arvete maksetähtaeg ostjale 10 päeva võrra , alates 01.12.2014 pikeneb müüja poolt esitatavate arvete maksetähtaeg järgneva 10 päeva võrra ning alates 01.01.2015 pikeneb müüja poolt esitatavate arvete maksetähtaeg järjekordse 10 päeva võrra, 2015 aastast alates on arvete maksetähtaeg seega pikem 30 päeva võrra arvestades algselt ostumüügilepingus fikseeritud maksetähtpäeva (I toimik tl. 12-13).

2-17-9302 36) Arve nr 2456, summas 23658,48 EUR, viivitatud päevi 2; 37) Arve nr 2477 , summas 23075,28 EUR, viivitatud päevi 2; 38) Arve nr 2482 , summas 22958,64 EUR, viivitatud päevi 1; 39) Arve nr 2495 , summas 10439,28 EUR, viivitatud päevi 2; 40) Arve nr 2501 , summas 14521,68 EUR, viivitatud päevi 5; 41) Arve nr 2502 , summas 24552,72 EUR, viivitatud päevi 2; 42) Arve nr 2509 , summas 18137,52 EUR, viivitatud päevi 1; 43) Arve nr 2518 , summas 32659,20 EUR, viivitatud päevi 3+5; 44) Arve nr 2520 , summas 14929,92 EUR, viivitatud päevi 4 ( I toimik tl. 20-125). Hageja nõuab kostjalt arvete tasumisega viivitamise eest viivist 0,15% päevas , viivise protsent märgitud arvel. Kokku viivise nõue 7964.34 eurot ja kui kohus leiab, et lepingujärgne viivis ei ole tõendatud siis seadusjärgne viivis kokku summas 1168.11 eurot. Kostja ei ole arvete tasumisega viivitamist hageja poolt märgitud ulatuses ja viivise arvestust ning viivise kogusummat vaidlustanud.

2-17-9302 siis, kui arvel on selgelt välja toodud soov saavutada kokkulepe lisatingimustes) juhul, kui arve saajal on kohustus arve vastu võtta või sellele alla kirjutada. See kehtib nt juhul, mil tegemist on nn arve-saatelehega, mille alusel antakse tellitud kaup üle, ning ilma arvet vastu võtmata ja/või seda allkirjastamata kaupa üle ei antaks. Arve vastuvõtmine või sellele allakirjutamine võib erandjuhul siiski tähendada arvel märgitud tingimustega nõustumist. Seda nt juhul, kui vastuvõtja on oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes nt mõnel varasemal arvel näidatud viivise vms. Selline on ka kohtupraktika – RKL 3-2-1-144-09 p.11. Käesolevas asjas kostja viivist hageja poolt nõutud määras tasunud ei ole. Ka see, et arved liikusid läbi AS DNB Panga ei tõenda poolte vahel viivisemäära kokkulepet. Viivisemäära ei ole märgitud hageja poolt kostjale saadetud teates 27.02.2015 (I toimik tl.14).Seega kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda üksnes seadusjärgset viivist.

2-17-9302 transpordivahendiga otse katlamaja vastuvõtuhoidlasse arvestusega , et katlamaja töös ei teki katkestust. Lepingu teksti lugedes ja lepingut tervikuna tõlgendades on õiged hageja väited, et kostja pidi hakkepuitu tarnima lepinguperioodi jooksul perioodiliselt/igakuuliselt ja selliselt , et ei tekiks vaheaegu katlamaja töös s.t. tarned pidid olema regulaarsed ja igakuulised. Tegemist on tähtajalise kestvuslepinguga. Samuti hageja juhatuse liikme A.P. `i kohtuistungil vande all antud ütlustega, mille kohaselt lepingueelsetel läbirääkimistel 2014 tekkis firmal vajadus otsida territoorium, kus ladustada hakkepuitu. Sõelale jäi Niidu kinnistu. Helistas Toomas Uibole ja algasid läbirääkimised kinnistu ostuks. Soovisid ühildada asja nii, et saavad hakkepuitu tarnida otse Skano katlamajja. Kinnistu osteti laenuga, et laenu teenindada oli vaja rahavood ja läbirääkimiste käigus sõlmiti 3 aastane hakkepuidu tarneleping, mille üheks tingimuseks oli, et hageja saab tarnida ainuisikuliselt Skanole hakkepuitu (III toimik tl.1). Kostja Skano Fibreboard OÜ juhatuse liige T.L. vande all antud ütluste kohaselt lepingu sõlmimisel eeldatav tarnekogus sai kirja pandud põhjusel, et olla kindel, et tarnija oleks võimeline koguseid tarnima. Samuti neile pidi see andma kindluse, et sellised mahud oleks tarnimisel tagatud (III toimik tl. 3). Ka kostja enda juhatuse liikme ütlusest nähtub, lepingu eesmärk oli tagada lepingu perioodil süstemaatilised tarnemahud. Lepingu sisu väljaselgitamisel lähtutakse VÕS § 29 lg.1 järgi lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Seega tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Tunnistaja T.U.kohtuistungil antud ütluste kohaselt OÜ Rectas osutas OÜ Niidu kinnisvarale 2014 Kase 18 konsultatsiooni teenust kinnistu müügil. Grenor Trade ostis kinnistu järelmaksuga. Nende soov oli, et kui saavad Skanole haket tarnida siis tulevad sealt rahavood , millega laenu teenindada. Tema viis osapoolsed kokku ja leping sõlmiti. Grenor Tradel oli soov , mis täitus, sest nad said lepingu Skanoga (III toimik tl. 3 pöördel). Tunnistaja L.J. `i poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt töötab ta hageja juures ja on teadlik poolte vahel sõlmitud lepingust. Läbirääkimistel osales ka Toomas Uibo, kes oli läbirääkija. Hagejal oli Pärnusse platsi vaja ning Niidu Kinnisvaral oli sobiv plats. Hageja oli nõus platsi ostma kui saavad Skanoga 3 aastase lepingu. Tingimus oli, et saavad Skanole ainuisikuliselt haket müüa ja sealt tuleva rahaga pangalaenu tasuda (III toimik tl.4). Tunnistajate T.U.ja L.J.`i ütlustega on tõendatud, et ka kinnistu müügi lepingueelsetel läbirääkimistel oli jutuks hageja soov saada 3 aastane hakkepuidu müügileping kostjaga , et tagada kinnistu laenumaksed ja selliselt läbirääkimisi peeti ja lepingud sõlmiti s.h. Grenor Trade OÜ ja Skano Fibreboard OÜ vaheline hakkepuidu ostu- müügileping. Seega lepingueelsete läbirääkimistel kostja oli teadlik , et hagejale olid vajalikud igakuised hakkepuidu tarned , et tasuda pangalaenu. Sellist ka pooltevaheline hakkepuidu ostu –müügileping sõlmiti. Seega on õiged hageja väited, et poolte vahel sõlmiti tähtajaline leping ja hageja pidi kostjale hakkepuitu müüma igakuiselt (arvestusega , et katlamaja töös ei tekiks katkestust) lepingus kokkulepitud tingimustel ja viisil.

2-17-9302 olnud. Juhatuse liikme T.L. korraldusel teatas ta A.P.`ile, et haket pole vaja tuua. Edasi tarnis haket see, kes tegi odavama pakkumise (III toimik tl. 5). Kohtuistungil 23.04.2018 kostja juhatuse liige T.L. vande all antud ütluste kohaselt 2014 september – 2017 märts Rääma katlamajja peale hageja keegi teine haket ei tarninud. 2017 kevadel sai ta aru, et lepingus fikseeritud hind on turuhinnast kõrgem ja küsis teistelt tarnijatelt pakkumisi. Kutsus hageja kohtumisele, kuidas edasi minna, aga hageja hinna osas midagi muuta ei soovinud. Pärast seda otsustati, et hagejalt haket aprillis ei tellita. Lepingu lõpetamisest juttu ei olnud. Võimalus oli veel hagejaga paremates tingimustes hinna osas kokku leppida ja seetõttu lepingut üles ei öeldud (III toimik tl.3). Eelpoolnimetatud tõenditega on tõendatud, et märtsis kostja leidis, et lepingus kokkulepitud hakkepuidu hind on liiga kõrge , otsis ja leidis parema hinnaga hakkepuidu pakkuja ning otsustas hakkepuitu hagejalt enam mitte tellida. Kohus leiab, et sisuliselt oli tegemist tähtajalise lepingu ülesütlemisega lepingus kokkulepitud tähtaega järgimata e. lepingu rikkumisega. Lepingu ülesütlemist kinnitab ka see , et poolte vahel kokkulepitud tähtaja lõpuni kostja enam hagejale hakkepuidu tellimusi üldse ei esitanud ja tellis hakkepuidu mujalt. Kostja katlamaja töötas edasi. Kui lugeda , et lepingut ei ole üles öeldud siis kohus leiab, et lepinguga olid poolte vahel kokkulepitud igakuised hakkepuidu tarned (otsuse p.13) , siis igal juhul on tegemist lepingu rikkumisega kostja poolt. Kohus leiab, et kostja on lepingut rikkunud.

2-17-9302 tehtud hake on peenike ja see ei olnud Skanole sobilik (III toimik tl.4). Hageja juhatuse liige kohtuistungil vande all ütluste andmisel selgitas, et tarnisid Skano katlamajja parema kvaliteediga haket kui teistesse katlamajadesse, kuna Skano töötab vanade seadmetega , mis ei võimalda põletada raiejäätmeid. Raiejäätmed sisaldavad palju peenikesi osi. Valmistasid Skano jaoks spetsiaalselt jämedama fraktsiooniga haket , mis on toodetud täistüve puidust ja samuti saekaatri pindudest, mis ei sisalda peenikesi osi. Hakkepuit oli Skano jaoks spetsiaalselt laoplatsi varutud. Katlamaja juhataja O.P. oli sellest teadlik (III toimik tl. 2). Eelpoolnimetatud hageja ütlustega vande all ja tunnistajate ütlustega on tõendatud , et hagejal oli kostja jaoks hakkepuit ette varutud. Seoses lepingu etteteatamiseta ülesütlemisega puudus hagejal ette valmistatud hakkepuidu jaoks ostja ja on usutav , et hagejale tekkis seoses sellega kahju saamata jäänud tulu näol. Hageja on usaldusväärselt tõendanud ,et ta on teinud ettevalmistusi lepingu nõuetekohaseks täitmiseks ja kostja poolt lepingu täitmisel oleks hagejal olnud võimalik tulu saada. Pooled olid sõlminud lepingu tähtajaga kuni 14.09.2017.a. ja hagejal oli lepingu kehtivuse perioodil ilmselgelt võimalik tulu saada. Tähtajalise lepingu sõlmimisel peaksid mõlemad pooled eeldama, et lepingut täidetakse tähtaja möödumiseni.

2-17-9302 pool aastat hiljem toimunud asendustehingut kinnitas. Samas pool aastat hiljem sõlmitud asendustehing ei korvanud hagejale saamata jäänud tulu aprillis- juunis 2017 ja õiged on hageja väited, et sellega jäi tal uus kogus haket tootmata. VÕS § 127 lg.6 kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud , kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha , muu hulgas mittevaralise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. TsMS § 233 lg.1 järgi kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha v. selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega v. ebamõistlikult suurte kuludega , muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. VÕS § 127 lg.-st 1 tulenevalt on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda , milles ta oleks olnud , kui lepingut ei oleks rikutud, samas kahju hüvitamine ei tohiks olla kannatanu rikastumise allikaks. Kohus hindab hageja saamata jäänud tulu oma siseveendumuse kohaselt ja eelpoolnimetatud asjaolusid arvestades ning leiab, et hageja nõutud kahjuhüvitisest tuleb maha arvata 50% . Seega on hagejal tekkinud kahju (saamata jäänud tulu) summas 34 008 – 50% = 17004 eurot.

2-17-9302 Kuna antud asjas kohus rahuldab mõlemad haginõuded (kahjunõue ja viivisenõue) osaliselt , on õiglane ja põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Ivika Sillaots Kohtunik

JÕUSTUMINE:

Kohtuotsus jõustus osaliselt 08.05.2019 Riigikohtu määrusega. 13.02.2019 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon:

RESOLUTSIOON:

VÄLJAVÕTE ÕIGE

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.