Võlaõigus › Töövõtulepingud

1(15)

Tsiviilasi nr: 2-17-15204 maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega hagi 1616 euro 31 sendi ulatuses rahuldati (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2).

Hagiavalduse kohaselt tegi hageja aadressil Kadaka tee 145, Tallinn asuva ehitise fassaaditöid (vuukide hermetiseerimine) kostjaga 02.06.2017 sõlmitud töövõtulepingu nr 190 (töövõtuleping) alusel. Vastavalt hageja 31.05.2017 hinnapakkumisele nr RK-31.05.2017 (hinnapakkumine) kohustus hageja teostama rõdude seinte/seinte vuukide hermetiseerimist 500 jm hinnaga 3 eurot/jm ning rõdude plaat/sein alt 2(15)

Tsiviilasi nr: 2-17-15204 vuukide hermetiseerimist 500 jm hinnaga 7,5 eurot/jm. Tööde kokkulepitud maht oli kokku 1000 jm maksumusega 6300 eurot. Töövõtulepingus on selgelt märgitud, et lepingu ese on Kadaka tee 145 rõdude vuukide hermetiseerimise tööd vastavalt hinnapakkumisele. Hinnapakkumises toodud arvutuste aluseks olid kostja esindaja koostatud ja hagejale esitatud mõõdistused ja plaanid. Lepingu punktis 6.1 ettenähtud tööde teostamise aeg oli 02.06.2017 kuni 22.06.2017.

Kostja tegi hagejale algselt ettepaneku teostada vuukimistöid hoone esimesest kuni viienda korruseni, kuid kostja objektijuht palus alustada vuukimistöid ka kuuendal, seitsmendal ja kaheksandal korrusel, mille tõttu suurenes hageja tehtud tööde tegelik maht hinnapakkumises arvutatust ligikaudu ühe kolmandiku võrra. Hageja teatas ilmnenud ebakõlast arvutustes objektil viibivale kostja esindajale, kes palus töid jätkata. Lähtudes lepingu punktis 11.2 sätestatust, mille kohaselt töövõtja on oma pakkumises lähtunud objekti tegelikust olukorrast, pakkumise hind võib muutuda vastavalt reaalsele olukorrale, nõustus hageja töid jätkama ilma töömahu suurendamise kokkulepet kirjalikult vormistamata.

Hageja lõpetas tööd nõuetekohaselt 21.06.2017 ning samal päeval edastas kostja e-posti aadressidele hageja allkirjastatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ja arve nr 1017033. Töömaht oli suurenenud 332 jm võrra ning hageja tasu teostatud tööde eest suurenes seega 2034 euro võrra. Kostja ei tagastanud hagejale allkirjastatud üleandmise akti ega esitanud ka ühtegi vastuväidet hageja tehtud töö kohta. 22.06.2017 töid lõplikult üle vaadates kinnitas kostja esindaja objektijuht DK, et tööd on lõpetatud ja on tellija poolt vastu võetud. Hagejale teadaolevalt teavitas objektijuht kostja esindajat tööde vastuvõtmise kohta ka e-posti teel, kinnitades, et hageja poolt teostatud tööde maht on õige.

Kostja vastas 18.07.2017 e-kirjas, et tööd ei ole vastu võetud ning palus lõpetada kiiremas korras tööd. Vastuseks 21.07.2017 e-kirjale teatas kostja, et hagejaga on leping katkestatud.

Hageja leiab, et hageja teostatud tööd kokku summas 8740 eurot on kostja poolt vastuvõetud ning kuuluvad tasumisele täies ulatuses töövõtulepingu ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 637 kohaselt. Kostja rahaline kohustus hageja ees on muutunud sissenõutavaks ning selle tasumata jätmisel on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vastavalt lepingu punktis 7.3 kokkulepitud määrale ehk 0,05% päevas iga viivitatud päeva eest, mis võrdub 4 euro 37 sendiga päevas (8740 x 0,05%). Hageja nõue on muutunud sissenõutavaks 06.07.2017. Seega nõuab hageja kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist alates 07.07.2017 kuni 04.09.2017 summas 257 eurot 83 senti.

Kostja vastuväited

3(15)

Tsiviilasi nr: 2-17-15204

Kostja sõlmis hagejaga töövõtulepingu selleks, et hageja kui töövõtja teostaks Kadaka tee 145 rõdude vuukide hermetiseerimise tööd. Seejuures selgitas hageja korduvalt kostjale, et töid tuleb toestada maja kahel küljel, kõikide rõdude osas. Enne lepingu sõlmimist vaatas hageja objekti (s.o Kadaka tee 145 asuva korterelamu) põhjalikult üle. Seejärel kinnitas hageja kostjale, et töömaht ei ületa 1000 jooksvat meetrit ning kogu töö maksumuseks on 6300 eurot (koos käibemaksuga). Vastavalt ülevaadatud objektile koostas hageja ka mahutabeli.

21.06.2017 koostas hageja akti nr 1 väidetavalt tehtud ehitustööde kohta 2017. a juunis ning arve nr 1017033. Kui kostjal õnnestus nimetatud dokumentidega tutvuda, selgus, et arvel on töövõtja nõue tellija vastu 8740 eurot 80 senti (koos käibemaksuga) tasumiseks. Objekti ülevaatamisel selgus, et hageja on jätnud hermetiseerimistööd lõpetamata, s.t osa rõdude seinte vuuke oli jäetud täitmata. Ometi ei olnud tellija ja töövõtja omavahel kokku leppinud selles, et osa korterelamu rõdudest tuleks jätta tegemata või et töövõtja peaks või võiks koostada teostatava töö osas vaheakte või -arveid. Kostja keeldus poolelioleva töö vastuvõtmisest, kuna vastavalt pooltevahelisele lepingule tuleb tellitud töö vastu võtta alles siis, kui see on lõpetatud. Kostja palus hagejal ehituse töövõtulepingus nimetatud tööd lõpule viia, kuid hageja keeldus sellest.

Tulenevalt hageja keeldumisest oli kostja sunnitud leidma uue ettevõtte, kes vuukide hermetiseerimistööd lõpule viiks. Sellega seoses on kostja tasunud MI Betoonitööd OÜ-le kokku 4730 eurot. Kõnealune summa on kostja jaoks lisaväljaminek. Kuna hageja ise tööde lõpetamisest keeldus, siis ütles kostja töövõtulepingu üles. Tulenevalt töövõtulepingu ülesütlemisest ning asjaolust, et tellija oli sunnitud tööde lõpetamiseks sõlmima töövõtulepingu uue alltöövõtjaga, nõuab tellija täiendavalt tasutud summa 4730 euro hüvitamist töövõtjalt kooskõlas VÕS §-ga 135.

Tulenevalt VÕS § 639 lg-st 1 leppisid hageja ja kostja töövõtulepinguga kokku töö eelarves (6300 eurot koos käibemaksuga), mis oli hagejale kui töövõtjale siduv. Selle tasu eest oli hageja kohustatud tegema elamu rõdude vuukide hermetiseerimistööd kahel maja seinal. Sama sätte lõige 3 täpsustab, et kui tellija ütleb lepingu eelarve ületamise tõttu üles, ei pea ta maksma eelarvet ületavat tasu. Praegusel juhul on kostja kui tellija töövõtulepingu üles öelnud, kuna töövõtja on keeldunud töid lõpuni tegemast ning lisaks nõudnud tellijalt eelarvet ületava summa tasumist, hetkel 2440 eurot 80 senti, millele oleks töövõtja sõnul lisandunud veel vähemalt 2000 eurot.

Kostja esitab hagejale tasaarvestuse avalduse töövõtja poolt sissenõutavaks muutunud töötasu ning tellija poolt sissenõutavaks muutunud kahjuhüvitise tasaarveldamiseks. Võttes arvesse, et hageja ja kostja leppisid kokku, et kogu töö eest kuulub tasumisele 6300 eurot, kuid 21.06.2017 katkestas hageja tööd ning sellest tulenevalt jäi osa tööst tegemata, on kostja töövõtulepingu üles öelnud. Tööde lõpetamiseks leidis kostja uue alltöövõtja. Seega on kostjal hageja vastu kahju hüvitamise nõue 4730 eurot, mis hõlmab tasu, mille kostja oli sunnitud maksma teisele alltöövõtjale. Vastavalt VÕS

4(15)

Tsiviilasi nr: 2-17-15204 § 197 lg-le 2 lõppevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Seega on nõuded lõppenud summas 4730 eurot. Seeläbi võib hagejal olla kostja vastu tasunõue üksnes summas kuni 1570 eurot (s.o 6300 – 4730 = 1570).

Pooltevahelistes suhetes on hageja esindaja RK ning kostja esindajad on JP ja RB. Seega ei ole hageja viidatud isik DK kostjat hageja ees esindanud. Vastavat esindusõigust ei ole DK-le kunagi antud (puudub mistahes volikiri) ning see ei tulene ka seadusest, kuna tegu ei ole kunagi olnud kostja juhatuse liikmega.

Antud juhul hageja kostja tellitud töid ei lõpetanud (s.o hageja ei täitnud lepinguga võetud kohustust), niisiis ei olnud hagejal õigust esitada kostjale tööde üleandmisevastuvõtmise kohta mistahes akte. Tulenevalt tööde lõpetamata jätmisest, ei ole hageja ja kostja töid ka kunagi koos üle vaadanud. Niisiis puudus hagejal alus nõuda üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamist.

Asjaolu, et hageja esindaja RK ja DK on allkirjastanud ehitustööde päeviku kuupäevaga 22.06.2017 ja kaetud tööde akti kuupäevaga 21.06.2017, kus on mh öeldud, et objekt on lõpetatud ja tööd väidetavalt vastu võetud, ei näita, et kostja oleks pooleliolevaid vuukide hermetiseerimistöid aktsepteerinud ja need vastu võtnud. Kostja esindaja RB on ka veel 21.07.2017, 22.07.2017, 24.07.2017 ja 25.07.2017 hagejale selgitanud, et objektil on tööd lõpetamata, sellest on hagejat korduvalt teavitatud ning seega ei saa kostja kuidagi lõppakti aktsepteerida.

Maakohtu otsus

Maakohus asus seisukohale, et olukorras, kus poolte vahel on sõlmitud töövõtuleping, tuleb vaidlus lahendada VÕS § 635 jj alusel. Kohus selgitas pooltele, et tulenevalt Riigikohtu praktikast on tõendamiskoormise jaotuse aspektist keskse tähtsusega küsimus, kas kostja on tehtud tööd vastu võtnud. Kohus asus seisukohale, et antud juhul ei ole hageja esitanud tõendeid, millest nähtuks, et kostja on vaidlusalused tööd vastu võtnud. Kostja poolt tööde vastu võtmata jätmist tõendab kostja esindaja 18.07.2017 e-kiri ja 25.07.2017 e-kiri, milles kostja esindaja kinnitab, et hagejal on tööd lõpetamata ja palub hagejal tööd lõpetada. Samuti ei ole hageja esitanud nii hageja kui kostja esindaja allkirjastatud tööde üleandmise ja vastuvõtmise akti, kuid töövõtulepingu punkti 9.1 kohaselt loetakse tööd tellijale ehk kostjal üleantuks pärast tööde vastuvõtuakti allkirjastamist poolte esindajate poolt. Seega on hageja kohustus tõendada, et tehtud tööd vastasid lepingutingimustele.

5(15)

Tsiviilasi nr: 2-17-15204

Kohus asus seisukohale, et tulenevalt töövõtulepingu p-st 1.1 ja hinnapakkumisest pidi hageja tööde lepingutingimustele vastamiseks tõendama, et hageja on Kadaka tee 145 Tallinn objektil tehtud rõduseinte/seinte vuukide hermetiseerimise 10-30 mm mahus 500 jm ja rõdude plaat/sein alt vuukide hermetiseerimise 10-60 mm mahus 500 jm. Kohus leidis, et hageja ei ole vastavaid tõendeid esitanud. Hageja väitis, et tööde nõuetekohast teostamist tõendavad ehitustööde päevikud ja 21.06.2017 kaetud tööde akt, kuid kohus asus seisukohale, et kõnealused dokumendid hageja väiteid ei kinnita. Nii ehitustööde päevikutest kui kaetud tööde aktist ilmneb, et selle on kostja nimel allkirjastanud DK. Samas tuleneb pooltevahelise töövõtulepingu p-st 5.1, et tellija esindaja on JP. Seega pidi hageja olukorras, kus ta soovis kostja heakskiitu tehtud töödele, esitama vastavad dokumendid allkirjastamiseks lepingus nimetatud kostja esindajale JP-le. Alternatiivselt oleks hageja võinud tehtud töödele heakskiidu saamiseks pöörduda kostja seadusliku esindaja RB poole, kuid esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks seda teinud. Kohus märkis täiendavalt, et JP 31.05.2017 e-kirjas on antud teada, et kontakt objektil on DK, kuid nimetatud kirjast ei ilmne, et JP oleks volitanud DK kostja nimel hageja tehtud töid aktsepteerima või ehitusega seotud dokumente allkirjastama. Töövõtulepingu p-st 6.2 tuleneb, et tööde teostamise kohta peab hageja edastama kostjale üleandmis-vastuvõtmisakti, milles peavad muuhulgas olema poolte esindajate nimed ja allkirjad. Seega oli hageja teadlik, et tööde üleandmise ja vastuvõtmise aktil peab olema kostja esindaja allkiri ning lepingu p-st 5.1 tulenes, et kostja esindaja on JP või kostja seaduslik esindaja. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et hageja ei ole esitanud tõendeid, millest ilmneks, et hageja oleks töövõtulepingus ja hinnapakkumises sätestatud töid nõuetekohases mahus teinud ning kostja oleks vastavaid töid aktsepteerinud.

Maakohus selgitas hagejale 24.11.2017 e-kirjas, et olukorras, kus hageja väidab, et hageja ja kostja sõlmisid tööde mahu suurendamise kokkuleppe, tuleb hagejal vastavat asjaolu tõendada. Nimelt nähtub töövõtulepingu p-st 11.1, et täiendava kokkuleppe puhul tuleb see lepingu lisana vormistada. Vaatamata kohtu selgitustele ei esitanud hageja tõendeid lisatööde tegemise kokkuleppe sõlmimise kohta, mis oleks vormistatud töövõtulepingu lisana. Seega luges maakohus hageja väite, et hageja on töid teinud mahus 1332 jm ning tal oli kostjaga vastav kokkulepe, põhjendamatuks.

Seoses hageja väitega, et algselt oli kokkulepe, et hageja teostab objektil töid üksnes esimese kuni viienda korruse ulatuses, kuigi tegemist on kaheksakordse majaga, märkis kohus, et pooltevahelisest töövõtulepingust ei nähtu hageja väidetud asjaolusid. Nimelt on nii töövõtulepingu p-s 1.1 kui töövõtulepingule lisatud hinnapakkumisest märgitud, et tööde tegemise objekt on Kadaka tee 145 Tallinn, mis annab aluse eeldada, et tööd hõlmavad kogu hoonet, kuna eraldi ei ole märgitud, et töid tehakse üksnes esimesest viienda korruseni. Lisaks nähtub töövõtulepingu p-st 3.3, et hageja kui töövõtja on kinnitanud, et ta on objekti ja teostamist vajavate töödega koha peal tutvunud. Seega pidi hagejale teada olema, kui suure hoonega tegemist on ning millises mahus töid on tarvis teha. MI Betoonitööd OÜ teostatud tööde aktiga nr 1 luges maakohus täiendavalt tõendatuks, et hageja ei täitnud lepingust tulenevaid 6(15)

Tsiviilasi nr: 2-17-15204 kohustusi täies mahus. Kuivõrd hageja toestas töid üksnes osaliselt, oli maakohtu hinnangul kostja poolt tööde vastuvõtmisest keeldumine põhjendatud.

Seoses hageja väitega, et kostja ei kirjeldanud piisava täpsusega, milliseid puuduseid kostja hagejale ette heidab, märkis maakohus, et nähtuvalt kostja esindaja 24.07.2014 e-kirjast on kostja selgesõnaliselt välja toonud, et kostja heidab hagejale ette, et töid ei ole tehtud ettenähtud mahus ja 20% tööst on tegemata. Seega on kostja puuduseid VÕS § 644 lg 2 mõttes piisava täpsusega kirjeldatud ning hagejale pidi arusaadav olema, et kostja soovib, et hageja viiks tööd kogu objekti ulatuses lõpuni.

Maakohus tuvastas, et kostja on esitanud töövõtulepingu ülesütlemise avalduse 21.07.2017 e-kirjas või alternatiivselt 18.09.2017 avalduses, millega on kostja ütlesütlemisavaldus hagejale teatavaks tehtud. Kostja on tuginenud lepingu ülesütlemisel asjaolule, et hageja on õigustamatult keeldunud tööde nõuetekohaselt lõpuni tegemisest. Kohtu hinnangul on hageja 25.07.2017 vastusest nähtav, et hageja ei aktsepteeri kostja väidet, et hageja poolt oleksid töövõtulepingus ettenähtud tööd jäetud osaliselt tegemata ning hageja ei kavatse täiendavaid töid teha, mistõttu oli tegemist VÕS § 647 lg-s 1 sätestatud olukorraga, kus töövõtja on lepingut oluliselt rikkunud, kuna ta keeldub õigustamatult tööd parandamast ning seetõttu esines kostjal VÕS § 196 lg 1 kohaselt alus töövõtulepingu ülesütlemiseks. Kohus märkis, et olukorras, kus leping on üles öeldud, on hagejal VÕS § 195 lg 2 alusel siiski õigus saada kuni lepingu ülesütlemiseni tehtud töö eest tasu.

Seoses kostja tasaarvestuse avaldusega märkis maakohus, et kuivõrd hageja rikkus kostjaga sõlmitud töövõtulepingut ning kostja ütles selle mõjuval põhjusel üles ja oli sunnitud sõlmima MI Betoonitööd OÜ-ga uue lepingu, et saavutada sama tulemus, mida kostja oli lootnud saavutada hagejaga sõlmitud töövõtulepinguga, oli kostjal seega õigus nõuda hagejalt VÕS § 135 lg 1 alusel, et hageja hüvitaks kostjale lepingujärgse hinna ja asendustehingust tuleneva hinna vahe. Praegusel juhul pidi kostja lisaks hagejaga sõlmitud lepingus ettenähtud 6300 eurole tasuma MI Betoonitööd OÜ-le 4730 eurot, mille näol on tegemist lepingujärgse hinna ja asendustehingust tuleneva hinna vahega, mis tuleb hagejal kostjale tasuda. Kuna kostja on aktsepteerinud, et hagejal on kostja vastu nõue summas 6300 eurot ning kostjal on omakorda hageja vastu nõue summas 4730 eurot, tuli maakohtu hinnangul hageja ja kostja vastastikused nõuded tasaarvestada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 1570 eurot.

Viivisenõude osas märkis maakohus, et kostja vastuväide, et ta ei saanud võlgnevust (1570 eurot) tasuda, kuna hageja keeldus korrektse arve väljastamisest, ei ole põhjendatud. Kostjale on võlgnevuse tasumiseks tarvilikud rekvisiidid nähtavad töödega seoses kostjale esitatud arvest ning olukorras, kus kostja arvet osaliselt tunnistas, oli kostjal võimalik arve aktsepteeritud summas tasuda, märkides makse selgitusse, et tegemist on osalise tasumisega. Tulenevalt eeltoodust leidis kohus, et hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 101 p 6 alus võlgnetavalt summalt viiviste

7(15)

Tsiviilasi nr: 2-17-15204 tasumist. Tulenevalt töövõtulepingu punktist 7.3 on viivise määr 0,05% tasumata summast iga kalendripäeva kohta. Seega mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise 46 eurot 32 senti (1570 x 0,0005 x 59). Apellatsioonkaebus

Hageja on seisukohal, et maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud ja teinud põhjendamatu järelduse töövõtulepinguga kokkulepitud tööde mahu osas. Hageja rõhutab, et hageja ega kostja ei ole tööde mahu üle peetava vaidluse käigus väitnud, et lepingu objektiks oli kogu Kadaka tee 145 Tallinn asuv hoone. Otsuse põhjendustest ei nähtu, millistele tõenditele rajanedes asus kohus seisukohale, et hageja kohustuseks oli terve hoone vuukide hermetiseerimine. Poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu lahutamatuks osaks olevas hinnapakkumises on selgelt toodud hageja poolt tehtavate tööde maht 1000 jm ja ühe jooksva meetri hind. Seega tuleb pidada tööde mahtu ja hinda (sh ühiku hind) kokkulepituks.

Hageja vaatas lepingu objekti enne lepingu sõlmimist üle ning tegi hinnapakkumise lähtudes reaalsetest andmetest ja hageja esitatud joonistest. Hageja arvates ei ole eluliselt usutav, et lepingu mahu arvutamisel ja töödes mahuga 1000 jm kokku leppides eksisid nii hoone ehitanud kostja kui ka hageja. Seega tuleb järeldada, et lepingut sõlmides lähtusid pooled sellest, et hageja kohustub teostama töid objektil 1000 jm ulatuses, mis tegelikult vastab hoone kahe fassaadi vuukide pikkusele esimesest kuni viienda korruseni.

Hageja esitas 16.11.2017 menetlusdokumendi lisadena ehituspäevikud ja kaetud tööde aktid, millega soovis tõendada, et töövõtulepingus märgitud tööd olid hageja poolt nõuetekohaselt ja õigeaegselt tehtud, kostja on põhjendamatult keeldunud töid vastu võtmast ning seega puudus kostjal õigus töövõtulepingu ülesütlemiseks ja VÕS § 135 lg 1 ja § 197 lg 1 kohaldamiseks. Ehituspäevikutele ja aktile kirjutasid alla hageja seaduslik esindaja ja kostja poolt DK, keda hageja pidas kostja esindajaks ehitusobjektil. Hagejale teadaolevalt oli vähemalt ajavahemikus 02.06.2017 kuni 22.06.2017 DK ainus objektijuht ja kostja nimetatud esindaja ehitusobjektil. Samuti pidas DK e-kirjavahetust kostja nimel. Maakohtu järeldus, et DK volituste tõendamine ei oma tähtsust, ei ole asjakohane. Hageja leiab, et lepingulise esindaja määramine töövõtulepingu p-s 5.1 ei välista, et lepingu täitmisel võib lepingupoolt esindada ka muu isik.

Hageja hinnangul on maakohus ebaõigesti hinnanud hageja esitatud tõendeid tööde teostamise kohta, st ehituspäevikuid ja kaetud tööde akte. Hageja juhib tähelepanu

8(15)

Tsiviilasi nr: 2-17-15204 kostja nõude olemasolu ja suuruse tõendamiseks esitatud MI Betoonitööd OÜ ja kostja teostatud tööde aktile nr 1, millega kostja soovib tõendada, et MI Betoonitööd OÜ on teinud tööd, mis väidetavalt jäid hageja poolt lõpetamata. Esiteks, aktist tuleneb, et MI Betoonitööd tegeles vuukide hermetiseerimisega terve juulikuu jooksul, s.t töid alustati enne, kui kostja teavitas hagejat tööde vastuvõtmisest keeldumisest. Teiseks väärib tähelepanu, et aktile kirjutasid alla nii tellija kui töövõtja esindajad. Kostja esitatud aktist ei selgu, millises mahus tegi MI Betoonitööd OÜ väidetavalt lõpetamata töid, kuna akti andmete kohaselt teostatud tööde maht on arvutatud kuupmeetrites (430m3), mitte aga jooksvates meetrites, nagu tavaliselt arvutatakse seinapaneelide vaheliste vuukide hermetiseerimistööde mahtu. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga ning leiab, et kuigi pooled võivad lepinguvabaduse printsiibist lähtudes leppida kokku ehitustööde mahu kirjeldamisel ükskõik millistes mõõtühikutes, peab see siiski olema väljendatav sellistes mõõtühikutes, et kohustatud poolel oleks arusaadav, millises mahus need tööd olid aktis kajastatud. Vuukide hermetiseerimistööd mahtu põhimõtteliselt ei ole võimalik arvutada kuupmeetrites, lähtudes selle töö olemusest. Seega ei ole võimalik esitatud tõendi alusel tuvastada, kui suures mahus MI Betoonitööd OÜ on teinud tööd objektil ja millise ühiku hinnaga. Maakohus ei andnud hinnangut hageja esitatud tõenditele ja vastuväidetele ning jättis hageja 16.11.2017 menetlusdokumendi lisadena esitatud tõendid tähelepanuta. Vastustaja seisukoht

Arvestades maakohtu otsuse varasemalt jõustunud osa, rahuldatakse hageja põhinõue käesoleva otsuse alusel seega kokku 6300 euro ulatuses ning viivisenõue 46 euro 32 sendi ulatuses. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole praegusel juhul vaidlustatud osas, millega hageja nõuded osaliselt (kokku 1616 euro ulatuses) rahuldati. Nimetatud osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt jõustunud.

9(15)

Tsiviilasi nr: 2-17-15204

Maakohtu otsuse järelduste kohaselt puudub asjas vaidlus, et pooled sõlmisid 02.06.2017 hagis nimetatud töövõtulepingu, mille kohaselt kostja kui töövõtja kohustus teostama Tallinnas aadressil Kadaka tee 145 asuva hoone vuukide hermetiseerimise tööd vastavalt hinnapakkumisele nr RK-31.05.2017 ning hageja kui tellija kohustus nimetatud tööde eest tasuma. Nende asjaolude üle ei ole kolleegiumi hinnangul vaidlust ka apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus võtab need asjaolud apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg 1 p 1).

Kolleegium nõustub maakohtuga, et poolte vahel sõlmitud leping on töövõtuleping VÕS § 635 lg 1 tähenduses. Hageja põhinõue on töövõtulepingust tulenev tasunõude (VÕS § 108 lg 1), lisaks on hageja esitanud viivisenõude tasu maksmise kohustuse täitmisega viivitamise eest (VÕS § 113 lg 1). Töövõtja põhikohustuseks on VÕS § 635 lg 1 kohaselt töö (valmis)tegemine, tellija põhikohustuseks aga töö eest tasu maksmine. Need kohustused on omavahel vastastikuses (sünallagmaatilises) suhtes. Tasunõude rahuldamiseks tuleb kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7 mõttes) ja kas kostja on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda. Vastavalt VÕS § 637 lg-le 4 muutub hageja tasunõue sissenõutavaks alates töö vastuvõtmisest kostja poolt või alates ajast, kui töö loetakse vastuvõetuks. Hageja ja kostja vahel sõlmitud töövõtulepingust selles osas põhimõttelisi erisusi ei tulene.

Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses eelkõige selle üle, kas nad on kokku leppinud lepingu alusel tehtavate tööde eest tasu suurendamises ning kas ja millises ulatuses oli kostjal oli õigus hageja tasunõue tasaarvestada.

Hageja leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et kirjalikus lepingus leppisid pooled kokku tööde mahus 1000 jm, mis hõlmas hermetiseerimistöid üksnes hoone esimese viie korruse ulatuses, kuid hiljem leppisid pooled kokku hermetiseerimistöödes kogu hoone ulatuses, hageja tegi töid väidetavalt kokku 1332 jm, mistõttu suurenes ka algselt kokku lepitud tasu 2034 euro võrra. Kostja vastuväidete kohaselt lepiti juba algselt kokku kogu vuukide hermetiseerimis kogu hoone ulatuses ning väidetavate lisatööde eest hageja tasu nõuda ei saa. Maakohus on otsuses sisuliselt nõustunud kostjaga (vt maakohtu otsuse põhjenduste p 26).

Ringkonnakohus leiab samuti, et esitatud ja kogutud tõenditest ei nähtu, et pooled oleks kokku leppinud tööde eest makstava tasu (6300 eurot) suurendamises. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei anna töövõtuleping (tl-d 6-7) ega selle lisaks olev hinnapakkumine (tl 8) alust arvata, et tasu 6300 eurot hõlmas hermetiseerimistöid üksnes hoone esimese viie korruse ulatuses. Kuivõrd töövõtuleping on tulemuse saavutamisele suunatud leping (VÕS § 635), siis teistsuguste kokkulepete puudumisel peab töövõtja tegema kõik tööd ja toimingud, mis on tulemuse saavutamiseks vajalikud. Poolte vahel sõlmitud lepingu preambuli ja

10(15)

Tsiviilasi nr: 2-17-15204 p 1.1 järgi oli lepingu esemeks Kadaka tee 145 hoone vuukide hermetiseerimine. Hageja väidetud välistust või piirangut lepingust ei nähtu.

Maakohtu otsuse järelduste kohaselt ei ole tõendatud hageja väide, et ta on töid teinud mahus 1332 jm. See järeldus on kolleegiumi hinnangul iseenesest kooskõlas asja materjalidega, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas määravat tähtust sellel, kas kogu hoone seinte vuukide hermetiseerimiseks pidi hageja töid tegema lepingu lisaks olevas hinnapakkumises märgitust suuremas mahus. Hinnapakkumine on hageja kui töövõtja kalkulatsioon tööde mahtude kohta ning ei muuda iseenesest lepingu sõlmimisel tööde eest kokku lepitud tasu (mis vaidlustamata asjaolude kohasel oli 6300 eurot). VÕS § 639 lg 1 teise lause järgi on tööde eelarve eelduslikult siduv. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus arvata, et käesoleval juhul ei olnud eelarve (6300 eurot) hagejale siduv. Ka lepingu p-st 11.2, mille järgi võib töövõtja pakkumise hind muutuda vastavalt objekti reaalsele olukorrale, pole võimalik järeldada, et eelarve polnud siduv või et hageja võis seda kostja nõusolekuta ületada. Võimalikud vead või ebatäpsused töövõtja kalkulatsioonis (hinnapakkumises) on töövõtja riisiko ning tööga seotud kulude suurenemine ei anna töövõtjale üldjuhul õigust nõuda tasu suurendamist (VÕS § 639 lg 1). Eelmärgitu kehtib kolleegiumi hinnangul ka juhul, kui mõlemad pooled sõlmivad töövõtulepingu enda majandustegevuses.

Seoses apellatsioonkaebuse väidetega lisab kolleegium, et lisatööde (st algse lepinguga hõlmamata tööde) tegemine eeldab lepingu muutmise kokkulepet, sh kokkulepet nii lisatööde tegemiseks kui ka lepingujärgse tasukokkuleppe muutmiseks. Kui sellist lepingu muutmise kokkulepet ei saavutata, ei ole töövõtja õigustatud töid tegema ja lepingu alusel tellijalt tasu nõudma. Poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu p 11.1 näeb ette, et lisatööde tegemiseks sõlmitakse poolte vahel täiendav kokkulepe, mis vormistatakse lepingu lisana. Seega on pooled kokku leppinud, et lisatöid puudutavad lepingumuudatused tuleb sõlmida kirjalikus vormis. VÕS § 13 lg-st 3 tulenevalt ei välista see küll lepingu muutmist muus vormis. Samas ei ole hageja VÕS § 13 lg 3 kohaldamist võimaldavaid asjaolusid kolleegiumi hinnangul tõendanud. Tõenditest nähtuvalt võis DK olla kostja esindaja Kadaka tee 145 ehitusobjektil (tl 43 ja 52), kuid see ei saanud anda hagejale mõislikku alust arvata, et DK-le on antud volitus ka töövõtulepingu muutmiseks ja kostjale täiendavate rahaliste kohustuste võtmiseks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 118 lg 2).

Kolleegium märgib, et algse lepinguga hõlmamata tööde tegemisel ilma lisatööde tegemise kokkuleppeta (st lepingu muutmiseta) võiksid töövõtjal olla nõuded tellija vastu käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS §-d 1018, 1023). Praegusel juhul ei ole siiski tõendatud, et hageja tegi töid, mis ei olnud algse lepingu esemeks.

Edasi käsitleb kolleegium kostja tasaarvestusavaldust. Kostja väidete järgi on tal hageja vastu nõue summas 4730 eurot seoses kuludega, mida kostja pidi kandma hageja poolt tegemata jäetud töö lõpetamiseks. Kostja on tellinud tööde lõpetamise MI Betoonitööd OÜ-lt, mida kostja loeb asendustehinguks VÕS § 135 lg 1 mõttes, ning

11(15)

Tsiviilasi nr: 2-17-15204 tasunud tööde eest 4730 eurot. Kostja on esitanud hagejale 18.09.2017 tasaarvestuse avalduse (tl-d 35–36). Tasaarvestuse tulemusena jääb kostjal hagejale tasuda 1570 eurot (=6300–4730). Hageja on kostja tasaarvestusele vastu vaielnud.

Kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) VÕS § 197 lg 1 järgi oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Seejuures tuleb kostjal TsMS § 230 lg-s 1 sätestatut arvestades tõendada, et tal on olemas nõue võlausaldaja vastu ning et täidetud on VÕS §-s 197 sätestatud tasaarvestamise eeldused. VÕS § 197 lg 2 järgi lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kui ühe või mõlema nõude eest on juba makstud intressi, ei ulatu tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti. VÕS § 135 lg-st 1 tuleneb, et kui kahjustatud lepingupool tegi pärast lepingust taganemist mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil tehingu, millega ta saavutas sama eesmärgi, mida peeti silmas lepinguga, millest taganeti (asendustehing), võib kahjustatud lepingupool kohustust rikkunud lepingupoolelt kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ja asendustehingust tuleneva hinna vahe tasumist. VÕS § 135 laieneb kohtupraktika kohaselt ka lepingu ülesütlemisele (vt nt Riigikohtu 18.06.2008 otsus tsiviilasjas 3-2-1-45-08, p 18; 30.04.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 37).

Maakohus on leidnud, et kostja tegi asendustehingu VÕS § 135 lg 1 nõuete kohaselt, tasaarvestusavalduse materiaalsed ja formaalsed eeldused olid täidetud ning tasaarvestuse tulemusena hageja tasunõue 4730 euro ulatuses lõppes (VÕS § 197 lg 2 esimene lause). Kolleegium maakohtu nende järeldustega ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus tasaarvestuse materiaalsete eelduste aluseks olevaid asjaolusid nõuetekohaselt tuvastanud.

VÕS § 135 lg 1 kohaldamise eelduseks on asendustehingu tegemine pärast lepingust taganemist või lepingu ülesütlemist. Kostja on väitnud, et ta esitas töövõtulepingu ülesütlemise avalduse 21.07.2017 saadetud e-kirjas või alternatiivselt 18.09.2017 avalduses (tl 35–36). Maakohtu otsuse põhjendustest jääb ebaselgeks, millal töövõtuleping kohtu hinnangul kostja poolt kehtivalt üles öeldi. Selles osas ei vasta maakohtu otsuse põhjendused TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele. Lisaks ei ole tsiviilasja toimiku lehe 21 pöördel ega toimiku muudel lehtedel maakohtu poolt refereeritud sisuga kostja 21.07.2017 e-kirja. Samas, isegi kui kostja väidetavalt 21.07.2017 saadetud e-kirjas ülesütlemisavalduse esitas, siis tõenditest nähtuvalt oli asendustehing selleks hetkeks juba tehtud. Nagu ka hageja on menetluses välja toonud, nähtub MI Betoonitööd OÜ poolt teostatud tööde aktist (tl 34), et väidetava asendustehingu esemeks olevaid töid tehti juba alates 01.01.2017. Ringkonnakohtu istungil kinnitas ka kostja esindaja, et tööde lõpetamise tellis kostja MI Betoonitööd OÜ-lt 01.07.2017 (tl 121 pöördel). Eelmärgitut arvestades ei ole võimalik asja

12(15)

Tsiviilasi nr: 2-17-15204 materjalide põhjal tuvastada, et väidetava asendustehingu tegemise ajaks oli kostja hagejaga sõlmitud töövõtulepingu üles öelnud.

Kolleegium märgib, et kostja poolset töövõtulepingu ülesütlemise tahet võib järeldada kostja juhatuse liikme 25.07.2017 saadetud e-kirjast (tl 20), kuid see ei muudaks kohtu ülalesitatud õiguslikke järeldusi.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ka maakohtu järeldus, et kostjal oli alus tööde tellimiseks uuelt ettevõtjalt juulis 2017, kuna hageja ei olnud töid kokkulepitud tähtajaks (22.06.2017) kokkulepitud mahus teostanud ning keeldus täiendavate tööde tegemisest. Maakohtu otsusest ei selgu, milliste tõendite põhjal on maakohus tuvastanud, et hageja töid kokkulepitud tähtajaks ei lõpetanud. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja 21.06.2017 edastanud kostja juhatuse liikme e-posti aadressidele hageja poolt allkirjastatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti koos arvega (tl-d 11–16). Seega on hageja pakkunud 21.06.2017 kostjale töid vastuvõtmiseks. Kostja ei ole akti küll allkirjastanud, aga tõenditest ei nähtu, et kostja oleks enne 18.07.2017 keeldunud tööde vastuvõtmisest, tundnud huvi väidetava tähtaja ületamise põhjuste kohta, palunud hagejal tööd lõpetada vms. Alles 18.07.2017 hagejale saadetud e-kirjas on kostja teatanud, et tööd ei ole vastu võetud ning palunud tööd kiiremas korras lõpetada (tl 19).

Samuti ei saa nõustuda maakohtu poolt hageja 25.07.2017 e-kirjast tehtud järeldusega, et tegemist oli VÕS § 647 lg-s 1 sätestatud olukorraga, kus töövõtja loetakse lepingut oluliselt rikkunuks, kui ta keeldub õigustamatult tööd parandamast, ning seetõttu esines kostjal VÕS § 196 lg 1 kohaselt alus töövõtulepingu ülesütlemiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa 25.07.2017 e-kiri põhjendada neli päeva varem toimunud töövõtulepingu väidetavat ülesütlemist. Asja materjalidest ei nähtu, et enne väidetava ülesütlemisavalduse tegemist 21.07.2017 oleks hageja tööde parandamisest keeldunud.

Samuti ei põhine asjas esitatud tõenditel maakohtu järeldus, et tööde lõpetamine oli kostja jaoks oluline enda lepinguliste kohustuste täitmiseks ja (pea)tellijaga sõlmitud lepingu rikkumisega kaasneda võivate trahvide vältimiseks. Esitatud tõenditest ei nähtu infot selle kohta, millised olid kostja enda kohustused tellija ees.

Eelmärgitut arvestades ei saa tööde tellimist MI Betoonitööd OÜ-lt pidada asendustehinguks ning arvestada kostjal väidetavalt tekkinud kahju VÕS § 135 alusel.

Lisaks ei ole kolleegium kostja poolt esitatu põhjal veendunud, et väidetav asendustehing on tehtud mõistlikul viisil. Asja materjalidest ei selgu, kas tehing oli tehtud võimalikult samaväärsetel tingimustel hageja ja kostja vahel sõlmitud töövõtulepinguga, mh on tööde maht pooltevahelises lepingus ja vaidlusaluses asendustehingus määratletud erinevalt. Kolleegiumi hinnangul ei ole eluliselt usutav, et mahuliselt 20% töövõtulepingu esemeks olevate tööde tegemiseks (mille hageja

13(15)

Tsiviilasi nr: 2-17-15204 jättis väidetavalt tegemata), tuli kostjal tasuda kolmandale isikule 4730 eurot. Selline summa moodustab ca 75% töövõtulepingus kokku lepitud tasust (6300 eurot).

Samas ei ole VÕS § 135 kahju hüvitamist piirav, vaid selle võimalikku arvutamist lihtsustav säte. Sellele viitab mh VÕS § 135 lg 3. Seega ei välista VÕS § 135 iseenesest kahju hüvitamist ka üldiste kahju hüvitamise reeglite kohaselt. Praegusel juhul ei ole kostja siiski tõendanud, kas ja millises ulatuses on tekkinud või tekib hageja väidetava lepingurikkumise tõttu kahju (VÕS § 127 lg 1 ja 4). MI Betoonitööd OÜ-le tasutu ei väljenda ringkonnakohtu hinnangul varalist diferentsi VÕS § 127 lg 1 mõttes, st mõistlikke kulutusi (VÕS § 128 lg 3), mida kostja pidi tegema hagejalt tellitud tööde lõpetamiseks (vt ka otsuse põhjenduste p 51). Muid tõendeid ega arvestusi ei ole kostja menetluses esitanud.

Eelmärgitut arvestades leiab kolleegium, et kostja ei ole suutnud tõendada, et hageja väidetava rikkumiste tõttu tekkis kostjal kahju, mida saaks VÕS § 197 lg 1 järgi hageja tasunõudega tasaarvestada.

Kolleegium lisab, et vaidlusaluste kulutuste hüvitamise nõude aluseks võiks olla ka VÕS § 646 lg 5, millest tuleneb, et kui tellija nõuab õigustatult parandamist ja töövõtja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib tellija töö ise parandada või lasta seda teha ja nõuda töövõtjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Samas ei nähtu asjas esitatud tõenditest, et kostja oleks enne tööde tellimist MI Betoonitööd OÜ-lt nõudnud hagejalt väidetavalt lõpetamata tööde lõpetamist. Kostja esindaja väitel nõudis kostja juhatuse liige seda suuliselt toimunud vestlustes, kuid kostja selline väide ringkonnakohtu hinnangul tõendatud ei ole.

Kostja ei ole töövõtulepingu esemeks olnud töid küll vastu võtnud, kuid ülalkäsitletud tasaarvestusavaldusest nähtuvate kostja avalduste põhjal oli hageja lepingujärgne tasunuõue (6300 eurot) vähemalt 18.09.2017 seisuga siiski sissenõutavaks muutunud. Ka kohtumenetluses avaldatust ei järeldu, et kostja hageja tasunõude sissenõutavust vaidlustaks (osaliselt on kostja nõuet ka tunnistanud), kuid kostja arvates on hageja nõue tasaarvestusega osaliselt lõppenud. Kuivõrd ringkonnakohtu järelduste põhjal kehtivat tasaarvestust toimunud ei ole, kuulub hageja tasunõue seega 6300 euro ulatuses rahuldamisele.

Hageja on palunud välja mõista ka 04.09.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 257 eurot 83 senti. Hageja hinnangul on tal õigus nõuda tasunõudelt viivist alates 07.07.2017. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivise) tasumist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Töövõtulepingu p-s 7.3 on pooled kokku leppinud viivisemääras 0,05% tasumata summalt päevas. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjas tõendatud tasunõude sissenõutavaks muutumine enne 18.09.2017. Seetõttu ei ole viivisenõue ajavahemiku

14(15)

Tsiviilasi nr: 2-17-15204 07.07.2017–04.09.2017 õiguslikult põhjendatud ning hagi tuleb jätta selles osas rahuldamata. Menetluskulude jaotus

Maakohus on jätnud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 82% ulatuses hageja kanda ning 18% ulatuses kostja kanda. Ringkonnakohus rahuldab hagi maakohtust oluliselt erinevas ulatuses ning peab seetõttu põhjendatuks muuta kulude proportsionaalset jaotust menetlusosaliste vahel. Hageja on esitanud nõudeid kokku 8997 euro 83 sendi ulatuses (sh viivisenõue) ning käesoleva otsuse põhjal rahuldatakse need nõuded 6346 euro 32 sendi, s.o ligikaudu 70,5%, ulatuses. Eelmärgitut arvestades peab kolleegium TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes põhjendatuks jätta mõlemas kohtuastmes kantud kulud 29,5% ulatuses hageja kanda ning 70,5% ulatuses kostja kanda.

Kuivõrd maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei ole määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4 juhindudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv

15(15)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.