Jätta maakohtu- ja apellatsioonimenetluse kulud OÜ TOPFLOOR kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
Asjaolud ja hageja nõue
1.OÜ TOPFLOOR (hageja) esitas 03.06.2016 maakohtule hagi XX (kostja) vastu. Hageja palus kostjalt välja mõista võlg 23 430 eurot ja viivis 23 430 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja ja Läti äriühing SIA If Service sõlmisid kaks müügilepingut: 15.05.2015 sõlmitud lepingu järgi müüs hageja SIA If Service’ile 17 000 euro eest teraskiudu ja 03.06.2015 lepingu järgi 11 430 euro eest teraskiudu. 17 000 euro tasumise tähtaeg oli 16.05.2015. SIA If Service tasus 16.05.2015 1 000 eurot ja 24.09.2015 4 000 eurot, s.t tasumata jäi 12 000 eurot. 11 430 euro tasumise tähtaeg oli 03.07.2015, kuid SIA If Service kirjeldatud kohustust ei täitnud. Kokku oli SIA If Service’i võlgnevus 23 430 eurot. Lepingute järgi oli viivise suurus 0,35% päevas. Hagi esitamise hetkeks oli viivist kogunenud rohkem kui oli põhinõude suurus, mistõttu piiras hageja oma viivisenõuet põhinõude suurusega ja palus kostjalt välja mõista 23 430 euro suuruse viivise. Lepingutes lepiti mh kokku, et kui SIA If Service ei täida oma kohustusi tähtaegselt, vastutavad kohustuste rikkumise eest SIA If Service ja müügilepingu allkirjastanud isik. SIA If Service oli alates 19.01.2016 pankrotis, mistõttu esitas hageja hagi kostja vastu, kes allkirjastas juhatuse liikme ja ühingu ainuosanikuna kirjeldatud müügilepingud. Veel leppisid pooled müügilepingutes kokku, et leping allub Eesti õigusele ja kohtualluvus on Harju Maakohtul. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et lepingutes ei olnud tüüptingimusi, lepinguid sai muuta ja teisiti vormistada, kuid selleks ei avaldatud soovi. Lepingute punkt, mis lõi kostjale isikliku vastutuse, ei olnud üllatuslik ja ebatavaline. Kostja ei osalenud tehingus tarbijana. Kostja oli SIA If Service’i juhatuse liige ja ainuosanik, mistõttu sõlmis lepingu oma majandusja kutsetegevuse raames. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi läbivaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Asja arutamine ei allunud Harju Maakohtule. Müügilepingud sõlmiti hageja ja SIA If Service’i vahel, kusjuures viimast esindas lepingute sõlmimisel juhatuse liikmest kostja. Kohtualluvuse kokkulepe oli hageja ja SIA If Service’i vahel. Kostjaga hageja kohtualluvuse kokkulepet ei sõlminud. Kuigi kostja primaarne seisukoht oli, et kostja ja hageja vahel puudus mistahes lepinguline suhe, mistõttu ei vastutanud kostja isiklikult SIA If Service’i kohustuse eest, märkis kostja, et maksimaalselt võis hageja ja kostja vahelist suhet käsitleda tarbijakäenduslepinguna. Tarbija vastu võib kohtumenetluse algatada üksnes tarbija alalises elukohariigis. Kostja elas alaliselt Lätis. Hagi ei saanud rahuldada, sest hageja ja kostja vahel ei olnud lepingulist suhet. Müügilepingute punkt, mille järgi vastutas SIA If Service’i kohustuse eest ka lepingu allakirjutanud isik isiklikult, oli tüüptingimus. Eelnevat kinnitas ka asjaolu, et leping saadeti PDF-formaadis. Kuivõrd see oli üllatuslik ja ebatavalise esituslaadiga, ei saanud tüüptingimus lepingu osaks. Seda enam, et kostja ei vallanud kuigi hästi inglise keelt. Isegi kui hageja ja kostja vahel oli lepinguline suhe (tarbijakäendusleping), oli kokkulepe tühine, sest pooled ei leppinud kokku käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Juhul kui leida, et hageja ja kostja vahel oli kehtiv leping, ei saanud hagi rahuldada viivise osas, sest viivisemäär oli ebamõistlikult suur ning hageja ei nõudnud enne hagi esitamist kostjalt võlgnevuse tasumist. Menetluse edasine käik
3.Maakohus jättis 15.11.2017 rahuldamata kostja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks. Poolte vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe vastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 104 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja ei olnud tühine. Müügileping sõlmiti Tallinnas, mis oli määratletud ka asja üleandmise kohana.
4.Kostja esitas vastuväite kohtu tegevusele ja palus maakohtu 15.11.2017 määrus tühistada. Kohus ei saanud kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda TsMS-ist ning hageja ja kostja vahel puudusid lepingulised suhted. Maakohtu otsus
5.Maakohus jättis kostja vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata ja rahuldas hagi. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 46 860 eurot ja jättis menetluskulud kostja kanda. Praegune tsiviilasi allus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12.12.2012 määruse nr 1215/2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I bis) alusel Harju Maakohtule. Poolte esitletud asjaolusid ja tõendeid silmas pidades kuulus hagi rahuldamisele. Müügilepingute p 3, mis sätestas kostja kohustuse hageja ees, ei olnud tüüptingimus. Majandusvõi kutsetegevusega tegutsevad isikud sõlmivad igapäevaselt lepinguid, mistõttu on praktikas tavaline, et sellistel isikutel on välja töötatud erinevate lepingute põhjad. Kostja ei tõendanud, et SIA If Service’il ei olnud võimalust mõjutada lepingu sisu. Asjaolu, et kostjale saadetud leping oli PDF-formaadis, ei andnud alust arvata, et kostjal puudus võimalus lepingu tingimusi mõjutada. Samuti oli tõendamata, et kostja püüdis neid mõjutada. Kostja oli perioodil 02.06.2010-13.10.2015 SIA If Service’i ainuosanik ja lepingute sõlmimise ajal ka ühingu juhatuse liige. Ta oli äriühingu edukast majandustegevusest otseselt huvitatud ja sellega seotud. Riigikohus on selgitanud, et kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses võlaõigusseaduse (VÕS) § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks (Riigikohtu 05.11.2008 otsus asjas nr 3-2-1-89-08). Seega ei laienenud kostjale VÕS-is sätestatud tarbijakaitsesätted. Kostja võttis lepingut allkirjastades endale isikliku kohustuse ühineda SIA If Service’i kohustusega, mistõttu muutus kostja samuti võlgnikuks. Kostja väide, et ta ei vallanud piisaval määral inglise keelt, mistõttu ei saanud ta lepingu sisust aru, oli asjakohatu. Kostjal oli võimalik lepingu sisu endale arusaadavaks teha. Vastavalt VÕS § 76 lg-le 1, §-le 100, § 101 lg 1 p-dele 1 ja 6, § 108 lg-le 1 ja § 208 lg-le 1, oli hagejal õigus nõuda kostjalt müüdud kaupade eest arvete tasumist. Samuti oli hagejal õigus nõuda viivise tasumist vastavalt VÕS § 107 lg 1 p-le 6 ja § 113 lg-le 1. Lepingujärgne viivisemäär oli 0,35% päevas. Hagi esitamise seisuga oli viivist kogunenud 31 403,68 eurot, kuid hageja vähendas viivisenõuet põhivõlgnevuse suuruseni. Viivisenõue ei olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Viivisenõude maksmapanek ei sõltu sellest, kas nõudest enne teavitatakse või mitte. Asjaolu, et viivisemäär ületas kolmekordselt seadusjärgset viivisemäära, ei olnud praegusel juhul oluline, sest kostja ei sõlminud lepingut tarbijana. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
Apellatsioonkaebus
6.Kostja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega jätta hagi läbivaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Kui kohus ei saa ise otsust teha, palus kostja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Maakohus rikkus menetlusõiguse normi ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi. Harju Maakohtul puudus pädevus asja arutamiseks. Maakohus, leides vastupidist, rikkus menetlusõiguse norme. Kohtualluvust ei saanud kindlaks määrata TsMS-i sätete järgi, vaid kohaldada tuli üksnes Brüssel I bis määrust. Hageja ja kostja ei sõlminud omavahel kohtualluvuse kokkulepet või müügilepingut. Müügilepingu sõlmisid hageja ja SIA If Service, kes leppisid kokku ka kohtualluvuses. Kostja ei ole kunagi soovinud hagejaga kohtualluvuse kokkulepet sõlmida ega ole seda ka teinud. Viimaks märkis kostja, et kohtu viide Brüssel I bis määruse art 7 p 1 a-p-le a oli ekslik, sest kohaldada tuli määruse art 4 lg-t 1 või art 18 lg-t 2. Brüssel I bis määruse art 7 tuleb kohaldamisele siis, kui pooled ei ole kohtualluvuses kokku leppinud. Samas leidis kohus eelnevalt, et poolte vahel oli kohtualluvuse kokkulepe, mistõttu olid kohtu põhjendused eksitavad. Pealegi oli praegusel juhul kohustuse täitmise koht Lätis, sest kostjal oli kohustus tasuda raha ja teha seda oma elukohas ehk Lätis. Veel enam, kui hageja ja kostja vahel on mingi lepinguline suhe, tuli õigussuhtele kohaldada tarbijakaitsesätteid. Vastavalt Brüssel I bis art 18 lg-le 2 tuleb tarbijalepingu puhul hagi esitada kostja kui tarbija alalise elukoha riigi kohtusse ehk antud juhul Läti Vabariigi kohtusse. Kostjal puudus mistahes võimalus lepingu tingimusi mõjutada või nende kujunemisele kaasa rääkida, kuivõrd need saadeti talle valmiskujul e-postiga Lätti allkirjastamiseks. Hageja ei saatnud SIA If Service’ile kunagi lepinguid kaaskirjaga, kus ta kutsus üles lepingu tingimustes kaasa rääkima. Pealegi kasutas hageja mõlema tehingu puhul täpselt samasugust lepingupõhja, millel erinesid üksnes kauba kogus, kogumaksumus ning lepingu sõlmimise aeg. Maakohus eksis tõendamiskoormise jaotamisel, kui märkis, et kostja ei tõendanud, et SIA If Service ei olnud võimeline mõjutama lepingu tingimuste sisu ning et lepingupooltel puudus võimalus lepingutingimusi eraldi läbi rääkida. Tingimuste kasutajal on kohustus tõendada, et lepingupooled rääkisid tingimused eraldi läbi. Hageja seda ei teinud. Seega sisaldasid vaidlusalused lepingud tüüptingimusi. Tüüptingimused (eeskätt lepingute p 3 kolmas lause) ei saanud oma üllatuslikkuse ja esituslaadi ebatavalisuse tõttu lepingu osaks. Kostja ei saanud ega ka pidanud läti keelt kõneleva isikuna aru saama, et kahe äriühingu vahel lepingut sõlmides võib see kaasa tuua ka kostja kui füüsilise isiku solidaarvastutuse. Pealegi käsitlesid pooled vaidlusaluseid lepinguid tellimuse kinnitusena (order confirmation), mitte lepingutena, millest oleks kostja saanud ja pidanud järeldama, et ta sõlmib hagejaga mingisuguse lepingu. Ka hageja edastatud arved oli ajaliselt lahutatud. Vaidlusalused lepingud olid pigem tellimuse kinnitused või vastuvõtuaktid, mitte kohustusega ühinemise lepingud. Maakohus jättis ebaõigesti kontrollimata, kas tegu oli tühiste tüüptingimustega. Arvestades müügilepingu olemust, sisu ja sõlmimise viisi, asjaolusid, et kostja oli lätlane, kes räägib läti keelt, mitte inglise keelt, kostja ei pidanud aru saama, et tellimuse kinnitus oli leping, mis tõi kaasa kostja vastutuse ühingu kohustuste eest, tingimused kahjustasid kostjat oluliselt, olid tüüptingimused tühised. Kohus kvalifitseeris ebaõigesti hageja ja kostja vahelise lepingulise suhte kohustusega ühinemisena. Tegu võis olla tarbijakäendusega. Asjaolu, et kostja oli lepingute sõlmimise ajal veel SIA If Service’i juhatuse liige ja ainuosanik, et saanud tekitada kostjas ettevõtte tavapärase müügitehingu suhtes isiklikku majanduslikku huvi. Füüsiline isik ja juriidiline isik on
tsiviilkäibes eraldiseisvad individuaalseid tegusid toime panevad õigussubjektid. Kostjal kui füüsilisel isikul puudus lepingut allkirjastades mistahes majanduslik isiklik huvi lepingu täitmise ja võlausaldaja (hageja) soorituse vastu. Viivist tuli vähendada, sest viivisemäär 0,35% oli tarbijakäenduse puhul liiga suur. See ületas seadusjärgset viivisemäära ligi 16 korda. Pealegi oli viivise nõudmine vastuolus hea usu põhimõttega, sest hageja varasem käitumine väljendas soovi viivist mitte nõuda. Nimelt ei nõudnud hageja varem vaidlusaluse õigussuhte alusel kostjalt põhivõla ja viivise tasumist. Samuti viivitas hageja oma nõude esitamisega liiga kaua. Vastus kaebusele
7.Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu, mis viis ebaõige lahendi tegemiseni ja teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja SIA If Service sõlmisid 15.05.2015 ja 03.06.2015 müügilepingud, millega hageja müüs SIA If Service ́ile kokku 28 430 euro eest teraskiudu. SIA If Service tasus teraskiu eest 5 000 eurot, jättes maksmata 23 430 eurot. Müügilepingus lepiti kokku, et ostuhinna tasumise kohustuse täitmisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist 0,35%. Veel lepiti lepingus kokku, et kui SIA If Service ei täida enda kohustusi, vastutab SIA If Service’i kõrval solidaarselt viimase kohustuse eest müügilepingu allkirjastanud isik, kelleks oli kostja. Pooled vaidlesid selle üle, kas Eesti kohus sai asja menetleda, sh kas müügilepingu p-s 7 kajastatud kohtualluvuse kokkulepe kehtis ka vaidlustes kostjaga. Samuti selle üle, kas olukorras, kus Eesti kohtul on pädevus asja menetleda, oli siiski võimalik kostjalt vaidlusalune summa välja mõista, sest tegu ei olnud mitte kohustusega ühinemisega, vaid tarbijakäendusega ja lepingut sõlmides rikuti seaduses tarbijakäendusele kehtestatud vorminõuet ja/või lepingu p 3, mis tekitas kostjale kohustusi, oli tühine tüüptingimus.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et Eesti kohtul oli pädevus vaidlus lahendada ja kohaldada tuleb Eesti õigust, kuid nõustub samas ka kaebuse esitaja väidetega, et maakohtu põhjendused olid ekslikud ja ebatäpsed. Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt.
9.1.Vastavalt TsMS § 70 lg-le 1 määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Brüssel I bis art 4 lg 1 järgi esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, reeglina selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest. Brüssel I bis art 5 lg 1 järgi võib isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, hagi esitada teise liikmesriigi kohtusse üksnes sama määruse II ptk 2.-7. jaos sätestatud korras ning sama õigusakti art 18 lg 2 järgi võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Brüssel I bis art 19 järgi võis sellest põhimõttest kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel, mis oli sõlmitud pärast vaidluse teket, mis võimaldab tarbijal algatada menetluse Brüssel I bis 4. jaos nimetamata kohtutes või mille sõlmisid tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks
pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel, et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase riigi õigusega. Kuivõrd kostja elas Lätis ning hageja ja kostja vahel ei olnud sõlmitud Brüssel I bis art-s 19 sätestatud tingimustele vastavat kokkulepet, sai juhul, kui kostja oli Brüssel I bis määruse mõttes tarbija, hagi tema vastu esitada üksnes Läti kohtusse. Seega tuli esmalt kontrollida, kas kostja oli tarbija Brüssel I bis määruse mõttes. Tarbija mõistet sisustades ei saa lähtuda riigisisesest õigusest. Tegu on autonoomse mõistega ning selle sisustamisel tuleb lähtuda liidu õigusest ja Euroopa Kohtu praktikast. Euroopa Kohus on mitmetes lahendites, sh 25.01.2018 otsuses asjas C-498/16 M. Schrems vs Facebook Ireland Limited öelnud, et mõistet „tarbija“ tuleb tõlgendada kitsalt (lahendi p 29). Ainult lepingud, mis on sõlmitud väljaspool igasugust majandus- ja kutsetegevust ja vastavaid eesmärke ning nendest sõltumatult ja mille ainus eesmärk on eratarbimise käigus rahuldada üksikisiku isiklikke vajadusi, kuuluvad nimetatud määruses seoses tarbija kui nõrgemaks peetava poole kaitsmisega ette nähtud erinormide kohaldamisalasse, samas kui selline kaitse ei ole õigustatud lepingute puhul, mille eesmärk on kutsetegevus (lahendi p 30).Veel on kohus selgitanud, et kui isik on sõlminud lepingu osaliselt oma majandus- või kutsetegevuse raames ja ülejäänud osas majandus- või kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil, siis võib isik nendele sätetele tugineda üksnes juhul, kui leping on isiku majandustegevusega või kutsealaga seotud nii nõrgalt, et seda sidet võib pidada teisejärguliseks, mis tähendab, et sel on lepingu sõlmimise kontekstis vaid tähtsusetu roll (lahendi p 32). Olukorras, kus kostja sõlmis ainult endale kuuluva ühingu seadusliku esindajana müügilepingu, milles võttis ka endale füüsilise isikuna kohustusi juhuks, kui tema ühing jätab müügilepingus kokku lepitud kohustused täitmata, ei saanud kostja tegevust lepingu sõlmimisel hinnata tarbija käitumisena. Kostja tegutses lepingu sõlmimisel vähemalt osaliselt majandus- ja kutsetegevuses, mis oli piisav selleks, et Brüssel I bis määruses kirjeldatud tarbijat kaitsvad sätted temale ei kohalduks. Seega ei kohaldunud kostja vastu hagi esitamisel Brüssel I bis art 18 lg-s 2 sätestatud piirang ja tema vastu oli võimalik hagi esitada ka mujale kui üksnes tema elukohajärgse riigi kohtusse. Eelnev tõdemus viib küsimuseni, kas vaidlusalustes müügilepingutes sätestatud kohtualluvuse kokkulepe, mille järgi on vaidlusi pädev arutama Eesti kohtus, kehtis ka vaidluste korral, mille osapooled olid hageja (müüja) ja kostja (ostja esindaja). Kohtualluvuse kokkulepe on lepingu p-s 7 sõnastatud järgmiselt: „Seda tellimuse kinnitust tuleb vaadelda kehtiva lepinguna müüja ja ostja vahel, mille suhtes kehtib Eesti seadus. /.../ Iga lahendamata vaidlus esitatakse otsustamiseks Harju Maakohtusse (asukohaga Tallinn, Eesti).“ Ringkonnakohtu hinnangul on eluliselt usutav kostja selgitus, et kohtualluvuse kokkulepe sõlmiti vaidlusteks, mille osapooled on müügilepingus märgitud müüja ja ostja. Eelnevale järeldusele tuli kohus järgmisi asjaolusid silmas pidades. Esiteks sätestasid müügilepingud esmajoones hageja ja SIA If Service ́i õigused ja kohustused ning ainsaks erandiks oli lepingute p 3 teine lause, mis nägi kostjale ette kohustuse juhtumiks, kui SIA If Service jätab makse tähtajaks sooritamata. Teiseks nimetati lepingu p-s 7, milles kajastus mh kohtualluvuse kokkuleppe, sõnaselgelt üksnes hagejat ja SIA If Service ́it ehk müüjat ja ostjat. Eelnevast ei saanud järeldada, et ka hagejal ja kostjal ehk müüjal ja ostja seaduslikul esindajal oli tahe sõlmida kohtualluvuse kokkulepe nendevahelisteks vaidlusteks ning nende tahe oli vastastikuses kooskõlas. Kirjeldatu oli aga vajalik, et nentida kehtiva kohtualluvuse kokkuleppe olemasolu.
Kuivõrd ringkonnakohus jõudis järeldusele, et müügilepingutes lepiti Eesti kasuks kohtualluvuses kokku ainult vaidlustes, mille osapooled on vaidlusalustes lepingutes märgitud müüja (hageja) ja ostja (SIA If Service), sai kostjat, pidades silmas tema alalist elukohta, hageda üldreegli (Brüssel I bis art 4 lg 1) järgi Läti kohtus. Alternatiivselt võis Brüssel I bis art 7 lg 1 p a järgi isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, hagi teises liikmesriigis lepinguid puudutavates asjades esitada selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. Seega tuleb järgnevalt analüüsida, kus tuli kostjal täita asjaomane kohustus. Ringkonnakohus lähtub viidatud sätte tõlgendamisel mh Euroopa Kohtu 15.06.2017 otsusest asjas nr C-249/16 Saale Kareda vs Stefan Benkö. Viidatud lahendis leidis Euroopa Kohus, et sõlmitud lepinguga kaasuvates vaidlustes (nt regressinõue), on pädev asja lahendama kohus, kus riigis tuli täita põhilepingule omane kohustus. Näiteks olukorras, kus kaks isikut on võtnud endale ühise krediidikohustuse ja vaid üks neist täidab seda, mistõttu soovib üks laenusaaja teiselt laenusaajalt enammakstu välja nõuda (regressinõue), on kirjeldatud vaidlust pädev lahendama Brüssel I bis art 7 lg 1 p a järgi kohus, kus tuli täita krediidilepingule iseloomulik kohustus. Kirjeldatud juhtum on analoogne praeguse olukorraga, kus hageja soovib kostjalt kohustuse täitmist, mille kostja võttis endale juhuks, kui kostja ühing rikub tasu maksmise kohustust. Seega on võimalik vastavalt Brüssel I bis art 7 lg 1 p-le a ja viidatud paragrahvile antud Euroopa Kohtu tõlgendusele, jätkuvaidlus lahendada kohtus, kus tuli täita müügilepingule asjaomane kohustus. Müügilepingu asjaomane kohustus on kaupade üleandmine ostjale (Brüssel I bis art 7 lg 1 p b esimene variant). See tuli vastavalt sõlmitud lepingutele täita Tallinnas Kiisa 8, s.t Eestis. Nimelt oli müügilepingute järgi kauba asukoht, kust selle sai peale laadida Tallinnas Kiisa 8 kinnisasjal ja müügilepingute p 5 järgi vastutas SIA If Service kauba veo eest. Seega oli Eesti kohtul pädevus asja menetleda.
9.2.Järgmisena tõusetub küsimus, missuguse riigi õigust tuleb Eesti kohtul vaidluse lahendamisel kohaldada. Kui vaidluses on rahvusvaheline element, tuleb kohalduv õigus määrata kindlaks rahvusvahelisi õigusallikaid silmas pidades. Praeguseid asjaolusid arvestades tuleks kohalduv õigus kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.06.2008 määruse nr 593/2008, lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I määruse) alusel. Rooma I määruse art 3 lg 1 järgi kohaldatakse lepingu suhtes lepingupoolte valitud õigust. Valik tuleb teha sõnaselgelt või nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Kuivõrd kohus leidis eelnevalt, et müügilepingute p-s 7 sätestatud kokkulepped ei kehtinud hageja ja kostja vahelistes vaidlustes, puudus poolte vahel ka kokkuleppe kohalduva õiguse osas. Kuna eelnevalt tuvastas kohus, et kostja ei tegutsenud kohustust võttes Euroopa Liidu õiguse mõttes tarbijana, ei rakendunud ka kohalduva õiguse määramisel tarbijat puudutav Euroopa Liidu regulatsioon, sh Rooma I määruse art 6. Kui lepingu suhtes ei ole kohaldatavat õigust valitud ja tegu ei ole mõne lepinguga, mille suhtes on Rooma I määruses ette nähtud erisätted (nt veolepingud, tarbijalepingud, kindlustuslepingud, töölepingud) määratakse lepingute suhtes kohaldatav õigus kindlaks Rooma I määruse art-s 4 sätestatud viisil. Hageja esitas kohtusse kostja vastu hagi põhjusel, et kostja nõustus juhul, kui SIA If Service jätab makse tähtajaks sooritamata, vastutama koos SIA If Service’iga hageja ees. Eelnev kokkulepe hageja ja kostja vahel ei ole käsitletav kauba müümise lepinguna vm lepinguna, mis on sätestatud Rooma I määruse art 4 lg-s 1. Juhul kui leping ei ole hõlmatatud Rooma I määruse art 4 lg-ga 1 või kui lepingu elemendid on hõlmatud rohkem kui ühe art 4 lg 1 p-ga a kuni h, reguleeritakse lepingut selle riigi õigusega, kus on lepingule iseloomuliku soorituse täitja
harilik viibimiskoht (Rooma I määruse art 4 lg 2). Kirjeldatud põhimõte on tuttav ülal kirjeldatud Brüssel I bis art 7 regulatsioonist. Euroopa Liidu õigust käsitlevas õiguskirjanduses on selgitatud, et Rooma I määruse art 4 tõlgendamisel võib kohaldada teiste Euroopa Liidu õigusaktide, sh Brüssel I bis määruse analoogsete sätete kohta tehtud Euroopa Kohtu lahendeid. Seega on Rooma I määruse art 4 lg 2 tõlgendamisel kasutatav ka ülal kirjeldatud Euroopa Kohtu 15.06.2017 otsusest asjas nr C-249/16 Saale Kareda vs Stefan Benkö tulenevad põhimõtted, sh see, et põhilepinguga seonduvate jätkuvaidluste korral, tuleb lepingule iseloomuliku sooritusena käsitleda põhilepingujärgset peamist kohustuse täitmise kohta. Seega tuleb asja lahendamisel kohaldada praegusel juhul Eesti õigust. Vastuseks hageja väitele, et kohalduva õiguse määramisel tuleks täiendavalt arvestada sellega, et seadusandja tahe määruste loomisel oli, et kohtul oleks võimalik asja lahendada enda riigi õiguse järgi, märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtu võimalus lahendada õigusvaidlus enda riigi õiguse järgi ei ole Euroopa Liidu õigusaktide omaette eesmärk. Viidatud õigusaktide peamine eesmärk on tagada kohtuvaidluste tulemuste prognoositavus, parandada õiguskindlust jm, s.t olla kasulik tööriist Euroopa Liidus elavate isikute jaoks. Kohus peab olema suuteline asju menetlema ka teise riigi materiaalõiguse alusel. Nii näeb rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 4 lg 1 ette, et kohaldatava välisriigi õiguse sisu tehakse kindlaks asja menetleva kohtu poolt. Menetleval kohtul on õigus nõuda selleks poolte kaasabi.
10.Järgnevalt tuleb hinnata, missugune oli müügilepingute p 3 teises lauses sätestatud kostja kohustuse sisu. Kirjeldatud punkt oli sõnastatud järgmiselt: „Kui ostja jätab makse tähtajaks sooritamata, siis vastutavad nii ostja kui ka ostja nimel alla kirjutanud isik isiklikult ostja kohustuste eest.“ Hageja oli veendunud ja maakohus nõustus sellega, et kostja ühines kohustusega, kostja oli seisukohal, et tegu oli käenduslepinguga. Iseenesest märkis maakohus õigesti, et tagamise eesmärgil kohustusega ühinemist ja käendust eristab see, et kohustusega ühinedes muutub isik võlgnikuks, käendaja kohustus on aga tagada põhivõlgniku kohustuse täitmist. Kohustusega ühinemise korral on isikul isiklik huvi lepingu täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu. Käenduse puhul selline huvi puudub ning isik tagab võlgniku kohustust reeglina isikliku sideme tõttu (Riigikohtu 23.03.2006 otsus asjas nr 3-2-1-8-06, p 14). Samas jättis maakohus eelnevalt kirjeldatud teooria kõrvutamata müügilepingute p 3 sõnastusega. Müügilepingu p 3 oli vormistatud selliselt, et esmajoones tuleb tasu maksmise kohustus täita SIA If Service’il (ostjal). Kui viimane jääb tasumisega viivitusse, võib hageja nõuda SIA If Service’i kohustuse täitmist kostjalt. Seega ei vastutanud kostja paralleelselt SIA If Service’iga, vaid tema vastutus tuli kõne alla juhul, kui SIA If Service jääb hätta müügilepingutest tulenevate kohustuste täitmisega. Eelnev on aga omane käenduskokkulepetele. Kuivõrd ringkonnakohus asus seisukohale, et kostja käendas SIA If Service’i kohustusi hageja ees, tuleb järgnevalt võtta seisukoht, kas vaidlusalune kokkulepe oli tarbijakäendus või mitte. Nimelt näeb seadus tarbijakäendusele ette rangemad reeglid, mille rikkumine viib kokkuleppe tühisuseni. Tarbija temaatikat on oluline taas käsitleda, sest eelnevalt analüüsis kohus võimalikku tarbijaks olemist Euroopa Liidu õiguse mõttes, kus sõnal „tarbija“ on liikmesriikide riigisisesest õigusest sõltumatu tähendus. Tõdemus, et kostja ei olnud tarbija Euroopa Liidu õiguse mõttes, ei takista kohtul asja sisuliselt lahendades ja riigisisest materiaalõigust kohaldades leida, et kostja käitus käenduskokkulepet sõlmides tarbijana. Tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kirjeldatud definitsioon langeb suures osas kokku Euroopa Liidu õiguses sõnale „tarbija“ antud tähendusega. Samas on tarbijakäendus VÕS § 143
lg 1 mõttes käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Seega kui VÕS-is käsitletakse tarbijana eelkõige isikuid, kelle tegevus tehingu tegemisel ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega, näeb VÕS § 143 lg 1 sellest ette erandi, pakkudes täiendavat kaitset füüsilistest isikutest käendajatele, kelle tegevus käenduse andmisel võib seonduda iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Olgu öeldud, et VÕS § 143 lg 1 sõnastati selliselt võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse vastuvõtmisega 17.11.2010 (muudatus jõustus 05.04.2011). Varem oli tarbijakäendusena käsitletavad üksnes tehingud, kus käendajaks oli tarbija. Ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu (743 SE) seletuskirjas kirjeldati, et muudatuse eesmärk on parandada kõigi füüsilisest isikust käendajate olukorda, nähes ette, et neid kõiki loetakse käenduse mõttes tarbijaks ja käendust tarbijakäenduseks. Vajaduse selleks tingisid praktikas ilmnenud piiritlemisprobleemid näiteks olukorras, kus käenduse andis juriidilise isiku juhatuse liige. Kuivõrd kostja on füüsiline isik, kes käendas enda ühingu kohustusi, on vaidlusaluse suhte näol tegu tarbijakäenduslepingutega VÕS § 143 lg 1 mõttes. Tarbijakäenduslepingu puhul tuleb lepingusse märkida käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma. Vastasel juhul on tarbijakäendusleping tühine (VÕS § 143 lg 2). Kuivõrd vaidlusalustes lepingutes puudus märge käendaja vastutuse maksimumsumma kohta, oli müügilepingute p 3 teine lause tühine. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg-le 1 ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel tuli hagi jätta rahuldamata. Kuivõrd kohus tuvastas, et käenduskokkulepped olid vorminõude täitmata jätmise tõttu tühised, puudus vajadus analüüsida kostja väiteid lepingus esinevate tüüptingimuste ja nende võimaliku tühisuse kohta. Menetluskulud
11.Kooskõlas TsMS § 173 lg-ga 3, mille järgi muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral menetluskulude jaotust, kui teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata ja vastavalt TsMS § 162 lg-le 1, mille järgi kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, jätab ringkonnakohus maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 174 lg-s 4 sätestatu kohaselt.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.