Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. juuni 2018, Tartu
Tsiviilasja number
2-13-29039
Tsiviilasi
Danske Bank A/S hagi Margo Merilaineni vastu võlgnevuse väljamõistmiseks 34 895 eurot 76 senti
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 7. novembri 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Margo Merilaineni apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
13. märts 2018
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Margo Merilainen (isikukood XXX), esindaja Kuldar Kirt Vastustaja (hageja): Danske Bank A/S (registrikood 11488826), esindajad vandeadvokaat Rainer Kuulme ja advokaat Allar Laugesaar
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 7. novembri 2017 otsus hagi täieliku rahuldamise, kostjalt hageja kasuks väljamõistetud kindlustusmaksete, maksegraafiku kohaselt tasumata kuumaksete suuruse, menetluskulude jaotuse ja menetluskulude
väljamõistmise osas. Mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlana 34324,97 eurot ja jätta menetluskulud maakohtus 5 % ulatuses hageja ja 95 % ulatuses kostja kanda. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata arvestades ringkonnakohtu otsuses esitatud täiendavaid põhjendusi.
Rahuldada Danske Bank A/S hagi Margo Merilaineni vastu osaliselt.
2.2.Mõista Margo Merilainenilt käenduslepingust nr KÄ-270919RE-1 tuleneva käenduskohustuse täitmisena välja 34324,97 eurot, sh liisingueseme ostuhinna tasumata osa 20063,28 eurot, maksegraafiku kohaselt tasumata kuumaksed 1202,61 eurot ja viivised 13059,08 eurot.
2.3.Toimetada otsus kätte pooltele.
2.4.Jätta menetluskulud maakohtus 5 % ulatuses Danske Bank A/S ja 95% ulatuses Margo Merilaineni kanda.
2.5.Määrata Danske Bank A/S põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks maakohtus 3128 eurot.
4.Jätta menetluse venimisest tingitud põhjendatud poolte menetluskulud ringkonnakohtus Danske Bank A/S kanda. Jätta ülejäänud menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 5 % ulatuses Danske Bank A/S ja 95% ulatuses Margo Merilaineni kanda.
5.Määrata Danske Bank A/S põhjendatud menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus 600 eurot.
6.Määrata Margo Merilaineni põhjendatud menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus 1864 eurot ja pärast 13. märtsi 2018 tehtud menetlustoimingute osas 216 eurot.
7.Välja mõista Margo Merilainenilt Danske Bank A/S kasuks menetluskuluna maakohtus 2971,60 eurot ja ringkonnakohtus 570 eurot.
8.Välja mõista Danske Bank A/S-lt Margo Merilaineni kasuks menetluskuluna maakohtus 100 eurot ja ringkonnakohtus 309, 20 eurot.
9.Tasaarvestada poolte kohustused menetluskulude tasumise osas ning lõplikult välja mõista Margo Merilaineilt Danske Bank A/S kasuks menetluskuluna 3132,40 eurot ja viivis menetluskuludelt alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Danske Bank A/S (hageja) esitas 10. juunil 2013 hagi Margo Merilaineni (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 21 836,68 eurot ja viivis summas 13 059,08 eurot, s.o kokku 34 895,76 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti AS Sampo Pank (kelle õigusjärglane on hageja) ja Relani Servis OÜ vahel 19. septembril 2017 kasutusrendileping nr 270919RE, mille alusel omandas hageja Relani Servis OÜ ülesandel ja huvides sõiduauto BMW X5 ning andis selle Relani Servis OÜ, kelle esindaja oli Margo Merilainen, kasutusse. Hageja ja kostja vahel sõlmiti 19. septembril 2007 käendusleping nr KÄ-270919RE-1, millega kostja kohustus hageja ees solidaarselt Relani Servis OÜ-ga vastutama kasutusrendilepingust tulenevate Relani Servis OÜ kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Seisuga 10. juuni 2013 on Relani Servis OÜ kasutusrendilepingust tulenev võlgnevus hageja ees kokku 79 343,69 eurot. Seoses kasutusrendilepingust tulenevate maksete mittetasumisega ütles hageja 16. oktoobril 2009 edastatud ülesütlemisavaldusega lepingu üles. Lepingu liisingueset ei ole vaatamata hageja ja OK Incure OÜ poolsetele korduvatele nõuetele hagejale tagastatud, mistõttu ei saa VÕS § 367 lg 3 kohaselt võlgnevusest maha arvestada liisingueseme väärtust. Kuna kostja vastutus kasutusrendilepingust tulenevate Relani Servis OÜ kohustuste eest on käenduslepingust tulenevalt piiratud 34 895,76 euroga, on hageja rahaline nõue kostja vastu kokku 34 895,76 eurot, mis koosneb liisingueseme ostuhinna tasumata osast summas 20 063,28 eurot, maksegraafiku kohaselt tasumata kuumaksetest summas 1473,81 eurot, kindlustusmaksetest summas 299,59 eurot ja viivisest summas 13 059,08 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt on hageja nõue kostja vastu aegunud. Hageja nõue ei ole selge. Kasutusrendilepingu esemeks olev sõiduauto on 2009. aasta suvel varastatud. Sõidukil oli kaskokindlustus ning ei ole selge, miks kaskokindlustus ei ole hüvitanud sõiduki turuväärtust. Hageja ei ole tõendanud Relani Servis OÜ-le arvete esitamist. Hageja ei ole tegutsenud heas usus ning on sellega kahjustanud kostja huve. Hageja ei ole kostjat kui käendajat informeerinud sõiduki vargusest või mistahes Relani Servis OÜ kohustuste mittetäitmisest, kuigi hagejale tuleb selline kohustus käenduslepingu p-st 5. Samuti ei pöördunud hageja õigeaegselt hüvitise saamiseks kindlustusse. Hageja viivise nõue on ebamõistlikult suur ja kostja taotleb selle vähendamist. Viivise nõude aluseks olev viivise määr 0,3% päevas on tüüptingimus, mis on tühine, kuna see kahjustab teist poolt ebamõistlikult.
3.Maakohus tegi 3. novembril 2014 vaheotsuse, millega jättis kostja taotluse nõude aegumise kohaldamiseks rahuldamata ja jätkas tsiviilasja nr 2-13-29039 menetlemist.
4.Politsei- ja Piirivalveamet esitas 25. septembril 2015 vastuse kohtu päringule. Vastuse kohaselt alustati 15. septembril 2009 kostja 7. septembri 2009 kuriteoavalduse alusel kriminaalasi nr. 09260104149. Kuriteoavalduse kohaselt volitas kostja 21. augustil 2009 nädalaks ajaks volikirja alusel Urmas Aalmani kasutama firmale OÜ Relani Servis kuuluvat sõidukit BMW X5. 7. septembriks 2009 ei olnud Urmas Aalman sõidukit tagastanud. Lõuna prefektuurile edastatud informatsiooni kohaselt on sõiduk Valgevene võimude poolt antud sõiduki omaniku Valgevene kodanik Vitali Sviakla valdusesse. Eeluurimisega ei suudetud leida piisavalt tõendeid Urmas Aalmani süü tõendamiseks ning kuriteo toimepanemisest on möödunud üle viie aasta.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus rahuldas 7. novembri 2017 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja käenduslepingust tuleneva käenduskohustuse täitmisena 34 895,76 eurot.
6.Maakohus leidis, et kuivõrd hageja kui liisinguandja on liisingulepingu nõuetekohaselt üles öelnud ja teavitanud kostjat kui käendajat põhivõlgniku kohustuste rikkumisest, on hagejal VÕS § 145 lg 2 ja § 65 lg 1 alusel õigus nõuda kohustuse täitmist ka käendajalt. Maakohus asus seisukohale, et käesoleval juhul ei oma tähtsust, missugustel põhjustel liisinguese tagastamata jäi, vaid oluline on asjaolu, et liisinguvõtja on rikkunud VÕS § 363 pdest 1-3 tulenevaid kohustusi. Kuna hagejale ei ole liisingueset tagastatud, nõuab ta liisingueseme väärtuse hüvitamist, mistõttu ei ole maakohtu hinnangul oluline asjaolu, et kostjal puudub võimalus liisingueseme tagastamiseks. Eelnevast tulenevalt asus maakohus seisukohale, et hageja nõue kostja vastu on põhjendatud.
7.Esmalt hindas maakohus hageja liisingu- ja kindlustusmaksete nõuet. Maakohus märkis, et pooltevahelise lepingu näol on tegu kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga, mille puhul ei pidanud kostja tasuma hagejale kõiki sõiduki soetamiseks tehtud kulusid, vaid lepingujärgsete maksete tasumise järel pidi jääma üles jääkmaksumus 111 228,81 krooni (7108,82 eurot). Poolte vahel puudub vaidlus, et liisinguvõtja tasus hagejale liisingulepingu ja selle lisade alusel ja kohaselt liisingulepingust tulenevaid makseid kuni 15. juulini 2009. Kuna kostja ei vaielnud nõude suurusele vastu, luges maakohus 19. septembri 2007 maksegraafiku ja esitatud arvete alusel tuvastatuks, et liisinguvõtja jättis tasumata lepingu ja maksegraafiku järgsed maksed, mis muutusid sissenõutavaks 1. jaanuaril 2010. Maakohus leidis seega, et VÕS § 361 ja § 108 lg 1 alusel koosmõjus § 142 lg-ga 1 kuulub kasutusrendilepingust nr 270919RE tulenevalt kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele liisingu osamaksete võlgnevus summas 1042,30 eurot, intress summas 223,04 eurot ja käibemaksu võlgnevus summas 208,47 eurot, s.o kokku 1473,81 eurot. Samuti kuuluvad kasutusrendilepingu p-dest 8.1 ja 8.4 tulenevalt ning VÕS § 361 ja § 108 lg 1 alusel koosmõjus § 142 lg-ga 1 kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele tasumata kindlustusmaksed summas 299,59 eurot.
8.Teiseks andis maakohus hinnangu hageja jääkmaksumuse ja lisakulude hüvitamise nõude osas. Hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingu lisaks olevast maksegraafikust nähtuvalt moodustasid liisinguvõtja poolt liisinguandjale hüvitamata liisingueseme omandamise kulutused lepingu lõppemise seisuga 16 719,40 eurot, millele lisandub käibemaks summas 3343,88 eurot. Liisingueseme ostuhinna tasumata osa moodustab vara jääkväärtusest rendiperioodi lõpuks summas 7108,82 eurot (ilma käibemaksuta) ja rendimaksete tasumise graafiku alusel tasumata rendimaksetest perioodil 15. detsember 2009 kuni 15. oktoober 2012. Kui liisinguese on jäänud hageja omandisse, tuleks VÕS § 376 lg 1 kulutuste suuruse määramisel arvestada ka liisingueseme väärtust. Samas on tuvastatud, et liisinguvõtja ei ole liisingueset pärast lepingu ülesütlemist tagastanud ning liisingueset ei ole hagejal õnnestunud tagasi saada ka kolmandate isikute abiga. Maakohus leidis, et kasutusrendilepingu p-dest 5.6, 2.7, 9.1, 9.2 ja 10.3 tulenevalt ja VÕS § 361 ja § 367 lg 2 alusel koosmõjus § 142 lg-ga 1 kuuluvad kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele liisingueseme omandamise kulutused 20 063,28 euro ulatuses.
9.Kolmandaks analüüsis maakohus kindlustushüvitisega seonduvat. Kostjale tuleb kasutusrendilepingu p-st 8.6 kohustus teatada kindlustusandjale viivitamata kindlustusjuhtumist. Samuti pidi kostja kui kindlustusvõtja sõidukikindlustuse tingimuste p-st
6.4.1.tulenevalt teatama Seesamile kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis viivitamata võimalikust kindlustusjuhtumi toimumisest ning olulistest asjaoludest. Kostja vande all antud ütlustest tulenevalt teavitas kostja kindlustusandjat sõiduki vargusest e-kirja vahendusel. Maakohus selgitas, et tegi järelepärimise Seesam Insurance AS-le ning kindlustusandjal puudus informatsioon sõiduki varguse kohta. Maakohtule ei esitatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatist, millest nähtuks kindlustusandja teavitamine võimalikust kahjujuhtumist kas liisinguvõtja või käendaja poolt. Seetõttu asus maakohus seisukohale, et
kostja kui käendaja ja sõiduki varguse hetkel Relani Servis OÜ juhatuse liige ei ole kindlustusandjat võimalikust kahjujuhtumist teavitanud. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, mille kohaselt on liisinguandja kohustatud kindlustusandjat teavitama võimalikust kahjujuhtumist, sest liisinguandjal pole piisavalt teavet liisingueseme valduse kohta. Liisinguesemega seotud riskid on üldjuhul liisinguvõtja kanda (vt Riigikohtu 19. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 25). Kostja esitatud väited ei anna alust hageja liisingueseme omandamise kulutuste hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks. Maakohus leidis, et kuigi hageja ei ole kostjat sõiduki võimalikust vargusest või mistahes Relani Servis OÜ kohustuse mittetäitmisest eraldi teavitanud, ei saanud kohustuse täitmata jätmine kostjale kahju tekitada. Kasutusrendilepingu sõlmimise ja liisingueseme võimaliku varguse ajal oli kostja Relani Servis OÜ üheks juhatuse liikmeks. Maakohus ei pidanud reaalselt võimalikuks olukorda, kus kostja Relani Servis OÜ juhatuse liikmena oli liisingueseme vargusest teadlik ja käendajana ei olnud. Maakohus asus seisukohale, et kostja pidi nii Relani Servis OÜ juhatuse liikme kui ka käendajana olema teadlik, et Relani Servis OÜ-l on tekkinud võlgnevused kasutusrendilepingu täitmisel ning ta pidi olema teadlik, et kostjal kui Relani Servis OÜ seaduslikul esindajal oli kohustus lepingut täita ja lepingu ülesütlemise korral liisinguese tagastada.
10.Maakohus selgitas, et ei võta käesoleva vaidluse lahendamisel seisukohta liisingueseme väljaandmise nõudeõiguse seaduslikkuse ja lubatavuse osas, kuna vastavasisulist nõuet ei ole esitatud ning nõudeõiguse loovutamise sisuline aspekt ei oma asja lahendamisel tähtsust.
11.Viimaks võttis maakohus seisukoha hageja viivise nõude osas ja kostja taotluse osas vähendada viivist mõistliku summani. Maakohus asus seisukohale, et poolte vahel sõlmitud käendusleping on tarbijakäendusleping VÕS § 143 tähenduses vaatamata sellele, et kostja tegutses käenduslepingu sõlmimisel Relani Servis OÜ juhatuse liikmena ja tal oli huvi äriühingu majandustegevuse vastu. Maakohus märkis, et Riigikohtu seisukohast tulenevalt ei ole viivise vähendamise taotlus seotud vahetult põhivõlgniku isikuga ning selle vähendamise taotluse esitamise õigus on ka käendajal. Kuna aga võlausaldaja on lepingu sõlmimisel arvestanud just põhivõlgniku majandusliku võimega lepingut täita, ei tule Riigikohtu hinnangul sellisel juhul arvestada mitte käendaja, vaid põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema kohustuste täitmise ulatust. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et majandustegevuses tegutsevate isikute puhul ei saa intressimäära 0,3% päevas pidada ülemäära suureks. Maakohus pidas põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja 10. juuni 2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 13 059,08 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
12.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 7. novembri 2017 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks Tartu Maakohtusse; jätta menetluskulud hageja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja viivis kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei nähtu otsusest, millele tuginedes on maakohus jõudnud järeldusele, et hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist ka käendajalt ning tähtsust ei oma, missugustel põhjustel liisinguese tagastamata jäi. Maakohus on kõrvale lükanud kostja vastuväited ning jätnud need sisuliselt hindamata. Maakohtu seisukoht, et oluline ei ole asjaolu, et kostjal puudub võimalus liisingueseme tagastamiseks, on ebaõige ja põhjendamatu. Samuti ei ole maakohus hinnanud hageja nõude kujunemist, käibemaksuga seotud küsimusi. Kostja on kogu menetluse vältel vaidlustanud nõude suurust, selle kujunemist,
selle aluseks olevaid asjaolusid, liisingulepingu ülesütlemist, nõude sissenõutavaks muutumist jne. Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et hageja on jätnud tõendamata Relani Servis OÜ-le arvete esitamise. Seetõttu on võimatu anda sisulist hinnangut väidetavalt tasumata kuumaksete suhtes. Maakohus ei ole hinnanud, kas kasutusrendileping on tüüptingimustel sõlmitud leping, kuigi kostja viitas sellele. Kasutusrendilepingu p-d 2.7, 5.6, 9.1, 9.2 ja 10.3 on ebamõistlikud ja kahjustavad. Kostja ei ole väitnud, et hageja sai sõiduki vargusest teadlikuks 2012. aastal. Kostja on olnud seisukohal, et hageja sai vargusest teada vahetult pärast vargust ehk 2009. aasta suvel ning kostja on seda vande all kinnitanud. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas sai maakohus jõuda seisukohale, et kostja kui käendaja ja sõiduki varguse hetkel Relani Servis OÜ juhatuse liige ei ole kindlustusandjat kahjujuhtumist teavitanud. Kostja on vande all kinnitanud kindlustusandja teavitamist kindlustusjuhtumist ning maakohus ei ole kostja vande all antud seletusi välistanud. Hageja oleks pidanud näitama üles korraliku ettevõtja hoolsust ja huvi vara säilimise vastu ning suhtlema kindlustusandjaga. Jääb arusaamatuks, kuidas on maakohus jõudnud järeldusele, et poolte vahel ei ole vaidlust viivise nõude osas. Maakohus on jätnud kõik kostja väited seoses viivise nõudega tähelepanuta, mh ei ole hinnanud, kas tegu on tüüptingimusega, kas tingimus on ebamõistlik ja teist poolt kahjustav, kas viivise nõue on põhjendatud ega ole lahendanud kostja viivise vähendamise taotlust. Riigikohus ei ole senises praktikas jaatanud suuremat viivist kui 0,2% päevas. Käesoleval juhul tuleb rakendada seadusjärgset viivisemäära. Arvestada tuleb seda, et kostjal puudub püsiv sissetulek ja kinnisvara. Maakohus ei ole hinnanud kostja väidet, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei ole informeerinud kostjat kui käendajat sõiduki vargusest või mistahes Relani Servis OÜ kohustuste mittetäitmisest, kuigi selline kohustus tuleb käenduslepingu p-st 5. Hageja ei ole selgitanud, miks ta ei ole sõiduki omanikuna suhelnud politseiga. Sellega on hageja tekitanud kostjale kahju, milleks on vähemalt liisingulepingust tulenev põhinõue. Alternatiivselt on hageja kahjuks varastamise hetkel olnud sõiduki turuväärtuse ja kasutusrendilepingu jäägi vahe. Hageja pahausksus väljendub ka selles, et ta ei pöördunud sõiduki varguse korral hüvitise saamiseks kindlustusse. Maakohus ei ole hinnanud seda, et Politsei- ja Piirivalveameti andmete kohaselt on sõiduk Valgevenes ning antud Valgevene võimude poolt sõiduki omaniku V. Sviakla valdusesse. Kuna hagejale on nüüd teada sõiduki tegelik asukoht, peaks ta sõiduki omanikuna tegema vastavaid pingutusi sõiduki tagasi saamiseks. Maakohus ei ole arvestanud kostja vastuväidet, et kasutusrendilepingu p-d 9 ja 8.5.1. on tüüptingimused ning on kostjat ebamõistlikult kahjustavad ja seetõttu tühised. Maakohus on jätnud hindamata kostja väite, et tal ei olnud võimalik käendajana sellist kahju ette näha. Samuti oli hagejal kahju tekkimises ja nõude suurenemises väga suur osa. Maakohtu seisukoht, et nõudeõiguse loovutamise sisuline aspekt ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust, on üllatuslik. Kostja jääb nõudeõiguse loovutamise osas esitatud seisukohtade juurde ning leiab, et antud juhul ei saa analoogia korras kohaldada Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-104-11 sätestatut. Hageja nõude loovutus ei saa olla kuidagi mõistlik, lubatav ega kooskõlas hea usu põhimõttega. Põhjendatud ei ole hageja käsitlus sellest, nagu liisinguvõtja oleks rikkunud sõiduki säilitamise või tagastamise kohustust. Liisinguvõtja ei saanud seda teha olukorras, kus sõiduk varastati.
Sellega, et hageja ei pöördunud kahju väljamaksmiseks kindlustusandja poole, on hageja kostjale tekitanud kahju, mis võrdub hageja nõudega kostja vastu ja mida kostjal on võimalik vastavalt kehtivatele õigusaktidele tasaarvestada hageja nõudega. Kostja on menetlusliku tasaarvestusavalduse esitanud. Kahju suuruse kindlakstegemiseks on vaja ekspertiisi, et teha kindlaks sõiduki väärtus selle varastamise hetkel. Kuna alternatiivselt võib kostja kahjuks olla ka hageja tegevusetuse tõttu sõiduki väärtuse vähenemine, peaks sõiduki väärtuse kindlaks tegema ka PPA 24. septembri 2015 vastuse seisuga. Kostja on menetluses alternatiivse tasaarvestusavalduse esitanud. Kui ringkonnakohus peaks ekspertiisi jätma määramata, on kostja seisukohal, et hageja on talle tekitanud kahju, kuna ei ole pöördunud nõudega kindlustuse poole. Kostja kahjuks on hageja hagiavalduses esitatud põhinõue summas 21 359,09 eurot. Kostja esitab alternatiivse menetlusliku tasaarvestuse. Hageja on rikkunud kasutusrendilepingu p-i 5.6, kuna ei ole ka pärast PPA 24. septembri 2015 vastus teinud midagi valduse taastamiseks. Lisaks on hageja rikkunud kasutusrendilepingu p-i
5.9.Kostja tegi hagejale ettepaneku nimetatud lepingupunktide täitmiseks, kuna ainult hageja saab selgitada sõidukiga seotud asjaolusid. Hageja seda ei teinud, mistõttu esitab kostja kohtule tõendite kogumise taotluse, et selgitada välja, millisel õiguslikul alusel kasutab ja valdab Valgevene kodanik V. Sviakla vaidluse esemeks olevat sõidukit. Kostja ei nõustu otsusega välja mõistetud menetluskulude ja nende suurusega.
13.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude kostja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt ei olnud poolte vahel maakohtus vaidlust selle üle, et kasutusrendileping on hageja poolt 16. oktoobri 2009 ülesütlemisavaldusega üles öeldud. Sellele faktilisele asjaolule tugines ka kostja ise aegumise vastuväite esitamisel. Maakohus on asunud õigesti seisukohale, et tähtsust ei oma, missugustel põhjustel liisinguese tagastamata jäi, kuna liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtjal, kes on seda kohustust käesoleval juhul rikkunud. Maakohus on kasutusrendilepingu punkte 2.7, 9.1, 9.2 ja 10.3 silmas pidades õigesti osutanud, et liisinguvõtjal (antud juhul käendajal) lasub kogu vastutus vara kaotsimineku või varguse eest. Kuna liisingueset ei ole hagejale tagastatud, ei oma liisingueseme turuväärtus asja lahendamisel tähtsust ja ei esine aluseid kostja ekspertiisi taotluse rahuldamiseks. Samuti ei oma asja lahendamisel tähtsust sõiduki väidetava varguse asjaolu, mistõttu ei esine aluseid kostja tõendite kogumise taotluse rahuldamiseks. Asjaolu, kas kostja teavitas kindlustusandjat väidetavast sõiduki vargusest või mitte, ei oma asjas tähtsust. Kasutusrendilepingu p VIII kohaselt on liisingvara kindlustamise kohustus liisinguvõtjal ning kasutusrendilepingu p 8.5.1. järgi kohustub liisinguvõtja ja seega ka kostja käendajana liisingvara varguse korral tasuma hagejale kõik kasutusrendilepingust tulenevad maksed. Hagejale ei ole tasutud liisingueseme eest kindlustushüvitisi, mis nähtub ka Seesam Kindlustuse 22. mai 2017 vastusest. Samas on maakohus õigesti tuvastanud, et kostja ei ole tegelikkuses kindlustusandjat väidetavast vargusest teavitanud. Selles osas ei saa lähtuda vaid kostja ütlustest, mis on vastuolus teiste asjas esitatud tõendite ja faktiliste asjaoludega. Seesam Kindlustuse 22. mai 2017 vastusest nähtuvalt puudub neil igasugune informatsioon sõiduki väidetava varguse kohta. Kindlustuslepingu kindlustusliigi tingimustest tulenevalt pidi kindlustusvõtja kindlustusjuhtumi toimumisest kindlustust teavitama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kostja ei ole esitanud selle kohta tõendeid esitanud.
Kostja ei ole tõendanud väidetava varguse toimumist. Kui eeldada, et kostja on politseid vargusest teavitanud, ei tõenda see, et sõiduk on tegelikkuses varastatud. Asjaolu, et sõiduki võtmeid ega registreerimistunnistust ei ole kindlustusandjale üle antud, viitab hoopis sõiduki omastamisele. Hagejal ei ole seadusest ega kasutusrendilepingust tulenevat kohustust ega õigust pöörduda liisinguvõtja eest nõuetega kindlustusandja poole. Hagejal ei ole seda isegi teoreetiliselt võimalik teha, kuna informatsioon selle kohta, mis sõidukist on saanud, saab olla vaid sõiduki valdajal. Kasutusrendilepingu alusel anti liisinguese kostja (Relani Servis OÜ juhatuse liige) otsesesse valdusesse, seega saab ja peab just kostja teavitama nii liisinguandjat kui ka kindlustusettevõtet sõiduki võimalikust vargusest. Selline kohustus tuleb liisinguvõtjale sõnaselgelt kasutusrendilepingu p-st 8.6. Kui liisinguvõtja/kostja ei ole nõudega pöördunud kindlustusettevõtte poole, vastutab ta sellest tulenevate võimalike tagajärgede eest. Hageja sai sõiduki väidetavast vargusest teada alles tsiviilasjas 2-12-47046 9. jaanuaril 2013 toimunud kohtuistungil. Algselt väitis kostja, et temalt varastati ainult liisingueseme numbrimärgid, kuid ei andnud sellele vaatamata liisingueset üle. Hiljem asus kostja väitma, et temalt on varastatud ka liisinguese ja selle osas on algatatud kriminaalasi. Maakohus on õigesti tuvastanud hageja nõude suuruse. Hageja nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega ning viiviste nõue ei ole ebamõistlik. Kasutusrendilepingu p-d 9 ja 8.5.1 ei ole liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad ega tühised, mh põhjusel, et analoogsed kohustused on sätestatud ka seaduses (VÕS § 363 p-d 2-3, § 364). On ilmselge, et vara säilimise eest saab vastutada vaid isik, kelle otseses valduses vara on, s.o käesoleval juhul liisinguvõtja. Hageja on vastavalt Riigikohtu juhistele (vt lahend nr 3-2-1-104-14) loovutanud liisingueseme väljaandmise nõudeõiguse liisinguvõtjale, millise õiguse vastuvõtmisest ei ole liisinguvõtjal õigust keelduda. Seoses nõudeõiguse loovutamisega jääb sõiduki omandiõigus liisinguvõtjale, mistõttu ei saa sõidukiga seotud asjaolud asja lahendamisel tähtsust omada. Maakohus on õigesti leidnud, et nõudeõiguse loovutamise sisuline aspekt ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Kostja vastuväited hageja menetluskulude osas on põhjendamatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõigusnormi rikkumise tõttu hagi täieliku rahuldamise, kostjalt hageja kasuks väljamõistetud kindlustusmaksete ja maksegraafiku kohaselt tasumata kuumaksete suuruse, menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Ülejäänud osas on maakohtu otsus põhjendatud ja seaduslik ning selle muutmiseks puudub alus. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja menetluskulud maaja ringkonnakohtu menetluses tuleb jätta 5 % ulatuses hageja ja 95 % ulatuses kostja kanda, välja arvatud ringkonnakohtus kohtuistungi edasilükkamisega seotud põhjendatud kulud, mis tuleb jätta hageja kanda.
15.Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja peab vastutama käendajana AS Sampo Pank (kelle õigusjärglane on hageja) ja Relani Servis OÜ (kelle juhatuse liige oli perioodil 26. september 2006 – 5. märts 2010 kostja (III kd lk 4)) vahel sõlmitud liisinglepingu ülesütlemisest tulenevate kohustuste eest. Pooltel ei ole vaidlust selles, et kostja sõlmis AS-ga Sampo Pank käenduslepingu vastutuse ülemmääraga 34 895, 76 eurot. Kostja vaidleb nõudele vastu, väites, et hageja nõue ei ole selge, kasutusrendilepingu esemeks olev sõiduauto on 2009. aasta suvel
varastatud ja asub Valgevenes, kostjalt nõutav viivis on liiga suur, viivise määra aluseks olev lepingutingimus ja ka muud lepingutingimused on tüüptingimustena tühised.
16.Maakohus rahuldas hagi kostja kui käendaja vastu VÕS § 142 lg 1 alusel, mille kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käenduslepingu sõlmimisele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja üldjuhul esitada võlausaldaja nõudele kõik vastuväited, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Vaidlust ei ole, et kostja vastutus käendajana on piiratud 34 895, 76 euroga.
17.Hageja väidete kohaselt on ta kasutusrendilepingu 16. oktoobril 2009 põhivõlgnikule edastatud avaldusega üles öelnud. Kostja on mitmes menetlusdokumendis (I kd lk 47, lk 113) avaldanud, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja ütles kasutusrendilepingu üles hiljemalt 16. oktoobril 2009. Nimetatud asjaolu on tuvastatud Tartu Maakohtu 3. novembri 2014 vaheotsuse p-s 11 (I kd lk 102) ning nimetatud asjaolule tugines kostja ise aegumise vastuväite esitamisel. Kostja apellatsioonkaebuse väide (p 4.4), et ta on liisingulepingu ülesütlemist menetluses kestvalt vaidlustanud, ei ole õige. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et isegi kui liisingleping ei oleks lõppenud ülesütlemisega 16. oktoobril 2009, oli lepingujärgne vara tagastamise ja rendimaksete tasumise lõpptähtaeg 15. oktoober 2012, mis saabus enne hagi esitamist. Põhjendatud on hageja seisukoht, et kõik liisingulepingust tulenevad nõuded on muutunud tervikuna sissenõutavaks ka juhul, kui eeldada, et liisingulepingut ei ole hageja poolt üles öeldud (millega hageja ei nõustu).
18.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole hageja nõude suurusele vastu vaielnud. Kostja on nõude suuruse vaidlustanud alates esimesest menetlusdokumendist. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et hageja nõude kujunemine ei ole piisavalt selge, esineb arvutusvigu, samuti on osa hageja nõudest tõendamata. Nõude esitamisel ei ole hageja selgitanud, et lepingu sõlmimise ja maksegraafiku koostamise ajal 19. septembril 2007 kehtis 18%-line käibemaksumäär, kuid asjas esitatud arvete koostamisel ja hagi esitamisel lähtus hageja alates 1. juulist 2009 kehtivast 20%-lisest käibemaksumäärast (KMS § 15 lg 1). Samuti ei ole hageja pööranud tähelepanu asjaolule, et liisinglepingu pooled leppisid kokku muutuvas intressimääras ning maksegraafikus on lähtutud selle koostamise ajal kehtinud intressist. Hageja poolt asjas tõenditena esitatud arved (I kd lk 23-28) tõendamaks maksegraafiku järgsete tasumata perioodiliste maksete suurust kuni lepingu ülesütlemiseni ei ole kooskõlas maksegraafikus märgitud tasumisele kuuluvate rahasummadega samadel kuudel (augustnovember 2009), kuid hageja ei ole pidanud vajalikuks sellist erinevust kostjale ja kohtule selgitada. Maakohus ei ole nimetatud puudustele hageja nõudes tähelepanu pööranud. Ringkonnakohus andis hagejale 13. märtsil 2018 vastavalt hageja taotlusele võimaluse oma nõuet täiendavalt tõendada ja selgitada. Hageja teatas ringkonnakohtule 2. aprilli 2018 menetlusdokumendis, et ta siiski ei soovi täiendavaid tõendeid esitada.
19.Maakohus tuvastas hageja rahalise nõude koosseisus liisingueseme ostuhinna tasumata osa 20063,28 eurot, enne lepingu ülesütlemist maksegraafiku kohaselt tasumata kuumaksed perioodil 15. august 2009 – 15.11. 2009 kokku 1473,81 eurot, kindlustusmaksed 299, 59 eurot ja viivise 13059,08 eurot. Hagiavalduse kohaselt koosneb haginõue liisingueseme ostuhinna tasumata osas vara jääkväärtusest rendiperioodi lõpul 111 228,81 krooni ehk 7108,82 eurot (ilma km-ta) ja graafiku järgi tasumisele kuuluvatest rendimaksetest perioodil 15. detsember 2009 – 15. oktoober 2012 151 741,79 krooni ehk 9698,06 eurot (ilma km-ta), millele lisandub 20%line käibemaks (arvestuslikult 20% 16806,88-st = 3361,38). Hageja on saanud selle nõude osa kogusuuruseks 20063,28 eurot, kohus saab matemaatilise tehte abil nõude võimalikuks
suuruseks 20168,26 eurot. Hageja nõue on tõendatud nõutavas osas liisingulepinguga ja rendimaksete tasumise graafikuga, millest nähtub vara jääkväärtus rendiperioodi lõpuks ja pärast lepingu ülesütlemist tasumata jäänud kuumaksete suurus. Maakohus on põhjendatult mõistnud kostjalt välja hageja kasuks tagastamata vara jääkväärtuse eest kooskõlas hageja nõude suurusega 20063,28 eurot, kuna liisingueset ei ole pärast lepingu ülesütlemist hagejale tagastatud.
20.Maakohus on käsitlenud hageja tasumata kuumaksete nõuet otsuse p-s 25 ja on tuvastanud liisinguvõtja kohustuse vastavalt maksegraafikule tasuda hagejale nimetatud perioodil kokku 1473,81 eurot. Maakohtu selline seisukoht on ebaõige. Ringkonnakohus tuvastab, et maksegraafiku kohaselt ei pidanud liisinguvõtja maakohtu otsuses nimetatud rahasummasid liisinguandjale tasuma: maksegraafikuga kokku lepitud kuumaksed on väiksemad, va intress ja moodustavad perioodi 15. august 2009 – 15. november 2009 kohta kogusumma 4x 6270 = 25080 (4 x 6270) krooni ehk 1602,90 eurot, mis on rohkem kui hageja kostjalt käesolevas asjas nõuab. Hageja ei ole selgitanud, miks ta nõuab maksegraafikule tuginedes kostjalt maksegraafikuga võrreldes erinevaid makseid (mis on küll kooskõlas põhivõlgnikule esitatud arvetega (I kd lk 23-28)). Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja nõue põhineb lepingul, siis tuleb nõude tõendatuse üle otsustamisel lähtuda lepingust ja selle lisadest (maksegraafikust). Arved lepinguliste kohustuste täitmiseks tuleb esitada kooskõlas lepinguga. Liisinglepingu kohaselt (vt Täiendavad tingimused (esilehel I kd lk 10)) leppisid pooled kokku aastaintressis 2,500% + 6 kuu EURIBOR. Esimese intressiperioodi EURIBOR on 4, 7340 % ja see kehtib kuni 16. veebruarini 2008 (kaasa arvatud). Järgmised 6 kuu EURIBORid fikseeritakse 6 kuuks iga aasta veebruaris ja augustis maksegraafiku maksetähtpäevale eelneval päeval, maksegraafiku intress muudetakse alates maksetähtpäevale järgnevast päevast. Seega võis lepingujärgne intress perioodil 15. august 2009 kuni lepingu ülesütlemiseni olla erinev lepingu sõlmimisega ühel ajal allkirjastatud maksegraafikus kokkulepitust. Hageja ei ole kohtule muid andmeid intressi kujunemise ja intressi suuruse kohta (intressiarvestus) pärast
16.veebruari 2008 esitanud. Toimikus I kd lk 16 asuv maksegraafik ei tõenda poolte kokkulepet tasumisele kuuluva intressi suuruse osas pärast 16. veebruari 2008. Intressi arvestamiseks vajalikke andmeid ei nähtu ka põhivõlgnikule esitatud arvetest. Kuna hageja ei ole tõendanud perioodil 15. august -15. november 2009 nõutava intressi suurust, siis tuleb jätta intressi osas tema nõue rahuldamata. Kostjalt tuleb rendimaksed välja mõista vastavuses lepinguga (koos 20%-lise käibemaksuga) järgmiselt: 15. august 2009 – 3890, 34 krooni (248,63 eurot) + km 49,72 eurot; 15. september 2009 – 3910,22 krooni (249,90 eurot) + km 49,98 eurot); 15. oktoober 2009 – 3930,19 krooni (251,18 eurot) + km 50,24 eurot; 15. november 2009 – 3950, 27 krooni (252,47 eurot) + km 50,49 eurot; kokku 1202,61 eurot. Kostja ei ole tõendanud nimetatud perioodi eest põhivõlgniku või enda poolt kohustuse täitmist.
21.Hageja nõue tasuda kindlustusmakseid tuleneb lepingu p-st 8.4, mille järgi liisinguvõtja soovi korral koostatakse liisinguvõtjale kindlustusmaksete tasumise graafik, mille kohaselt liisinguandja esitab arveid samaaegselt koos kindlustusmaksetega. Maakohus ei ole hageja nõude selle osa rahuldamisel ühelegi tõendile viidanud. Tõendina kindlustuslepingute sõlmimise kohta saab käsitleda Seesam Kindlustuse kaskokindlustuspoliise kindlustusvõtjast põhivõlgniku nimele (II kd lk 123-126), mille kohaselt on maksjaks hageja ja kindlustusmakse vastavalt 1920,80 eurot ja 1522,38 eurot aastas. Hageja ei ole menetluses selgitanud kindlustusmaksete nõude 299,59 eurot kujunemist ja võla jagunemist põhivõlgnikule esitatud ning väidetavalt maksmata kindlustusmaksete arvete vahel. Arvetel viidatud kindlustusmaksete graafikut ega QBE liikluskindlustuse poliisi põhivõlgniku nimele ei ole kohtule esitatud ja
arvetel märgitud tasumisele kuuluvad kindlustusmaksed ei ole kooskõlas Seesam Kindlustuse kaskokindlustuspoliisiga võimalike kuumaksete osas. Ringkonnakohus märgib, et hageja on esitanud põhivõlgnikule arveid kindlustusmaksete tasumiseks koos intressiga nelja kuu jooksul (august – november 2009) kokku summas 6313,84 krooni (koos intressiga) ehk 403,53 eurot, mis on rohkem, kui hageja kostjalt käesolevas hagis nõuab. Ringkonnakohtu hinnangul tõendab nimetatud asjaolu seda, et põhivõlgnik on talle esitatud arved vaadeldaval perioodil osaliselt tasunud. Kuna hageja on jätnud vaatamata ringkonnakohtu selgitustele oma kindlustusmaksete nõude selgitamata ja tõendamata, ei ole ringkonnakohtul võimalik nõuet rahuldada. Hageja ei ole selgitanud, millise perioodi eest ja millise kindlustuslepingu täitmiseks ta kostjalt tasumist nõuab, mistõttu ei saa kostjale ette heita, et ta ei ole oma vastuväiteid selles osas täpsustanud. Ringkonnakohus jätab hagi kindlustusmaksete nõudes 299 eurot rahuldamata.
22.Maakohus on õigesti mõistnud hagejalt viivisena välja 13059,08 eurot ning selles osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Hageja on esitanud viivise arvestuse, mille kohaselt on hageja arvestanud viivist põhivõlalt 20 063,28 eurot 953 päeva eest viivise määraga 0,3 % viivitatud summast päevas (I kd lk 30). Ringkonnakohus peab viivisenõude kujunemist selgeks. Maakohus on viivisenõude osas asunud seisukohale, et intressimäära 0,3 % päevas ei saa pidada majandustegevuses tegutsevate isikute puhul ülemäära suureks olukorras, kus võlausaldaja on lepingu sõlmimisel arvestanud põhivõlgniku, mitte aga tarbijast käendaja võimega lepingut täita. Maakohus otsustas jätta kostja taotluse viivist vähendada rahuldamata, kuid ei ole samas pööranud tähelepanu kostja vastuväitele, et viivise kokkulepe on tüüptingimusena tühine. Kostja avaldas ringkonnakohtu istungil, et nõutav viivise määr on ebamõistlik ja kahjustav, kuna see ületab oluliselt lepingus kokku lepitud intressimäära. Hageja leiab, et kokkulepe viivise osas ei ole tüüptingimus, sest asub lepingu esilehel ja on eraldi läbi räägitud ning ka siis kui kohus leiab, et tegemist on tüüptingimusega, on tegemist majandus- ja kutsetegevuses tavalise tingimusega. Hageja väitel tuleb arvestada asjaoluga, et hageja nõuab kostjalt viivist põhivõlast oluliselt väiksemas summas. Viivise määra tuleb hinnata kokkuleppe sõlmimise aja seisuga. VÕS § 44 kohaselt kui VÕS § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Nõrgema poole kaitse on majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutes oluliselt piiratum kui tarbijalepingutes. Tüüptingimuste kasutaja majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutes võib vaidluse korral tõendada, et vastava klausli kasutamine on majanduskäibes selliste lepingute puhul tavaline, mistõttu tegelikku ebamõistlikku kahjustamist ei esine. Kostja ei ole viivise kokkuleppe kui tüüptingimuse tühisuse õiguslikule alusele kaebuses viidanud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et olemasolev Riigikohtu praktika annab alust järelduseks, et kokkulepet maksta kohustuse rikkumise puhul viivist 0,3% päevas saab majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute puhul pidada tüüptingimusena tühiseks. Tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega, isegi kui see on tüüptingimus. Viivise kokkuleppe poolteks olid majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud. Kostjalt nõutav viivis ei ületa põhinõuet. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13 p-des 48-49 asunud seisukohale, et viivis 0,2 % viivitatud summast päevas ei ole tüüptingimusena majandus- ja kutsetegevuses tühine, kuid nimetatud lahendist ei saa teha järeldust, et Riigikohus on pidanud maksimaalselt põhjendatud viiviseks majandus- ja kutsetegevuses 0,2 % viivitatud summast päevas. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud viivise kokkulepe, kui see on tüüptingimus, ei ole tühine, kuna see ei kahjusta lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi,
lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades teist lepingupoolt ebamõistlikult, lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaal ei ole teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud ning tingimus ei ole vastuolus heade kommetega (VÕS § 42 lg 1). Tühiseks ei muuda viivise kokkulepet asjaolu, et viivis ületab kokkulepitud intressi määra, sest viivis on lepitud kokku kohustuse rikkumise puhuks. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks ei kuulu kostjalt nõutav viivis veel täiendavalt vähendamisele. Oma väiteid püsiva sissetuleku puudumise ja muude viivise vähendamise aluseks olla võivate asjaolude osas ei ole kostja tõendanud.
23.Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 20063,28 + 1202,61+ viivisena 13059,08 = 34324,97 eurot. Maakohtu otsus kuulub vastavalt muutmisele. Maakohus on põhjendatult mõistnud kostjalt võla välja koos käibemaksuga, kuna liisinguese on tagastamata ning lepingust tulenevalt oli põhivõlgnikul kohustus tasuda lepingujärgseid makseid koos käibemaksuga. Asjaolu, et hageja ei ole tõendanud liisinguvõtjale arvete esitamist ei oma asjas tähtsust, sest pooled on lepingus kokku leppinud, et lepingujärgsete maksete tasumine toimub vastavalt maksegraafikule (lepingu esimene leht). Ringkonnakohus nõustub, et kohtule esitatud maksegraafiku alusel ei olnud pärast 16. veebruari 2008 võimalik tasuda intressi makseid, kuid selles osas jätab kohus ka hagi rahuldamata. Liiatigi on lepingu ülesütlemisega saabunud nagunii kõikide kohustuste täitmise tähtaeg.
24.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja muud vastuväited ei anna alust hageja nõude vähendamiseks ega hagi rahuldamata jätmiseks. Nõustudes seejuures maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks TsMS § 654 lg 6 alusel kõiki neid põhjendusi oma otsuses korrata. Maakohus on viidates VÕS § 364 sätestatule põhjendatult asunud seisukohale, et asjas ei oma tähtsust, missugusel põhjusel jäi liisinguese liisinguandjale tagastamata. Ringkonnakohus peab vajalikuks viidata Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-12-12 p-s 11, mille kohaselt on liisingueseme hävimisega VÕS § 364 mõistes võrdsustatav asja kaotsiminek, st olukord, kus liisinguese läheb liisinguvõtja valdusest välja ning valduse taastamine ei ole tõenäoline, mh selle tõttu, et liisinguese ei kuulunud selle müüjale. VÕS § 362 lg 1 järgi on liisinguandja kohustatud tagama liisinguvõtjale liisingueseme valduse üleandmise ja mitte takistama liisinguvõtjat liisingueseme valdamisel ja kasutamisel. Liisinguvõtja vastutus vara säilimise eest on sätestatud ka liisingulepingu üldtingimuste p-des 9.1 ja 9.2., mille kohaselt liisinguvõtja kannab täielikku ja tingimusteta vastutust vara säilimise eest liisinguandja ees alates müüjalt vara vastuvõtmise hetkest liisinguvõtja poolt kuni vara tagastamiseni liisinguandjale. Tegemist ei ole ebamõistlikult kahjustavate ja seetõttu tühiste tüüptingimustega nagu väidab kostja. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06 p-s 25 selgitanud, et liisinguandja on krediteerija rollis ega pea üldjuhul kandma liisingulepingu eseme ebakvaliteetsuse riski. VÕS § 401 lg 2 järgi on liisinguleping ühtlasi krediidilepinguks. Sätete mõtteks on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenuga. Liisinguandja ei vali üldjuhul ostetavat liisingueset ning tal ei ole muud õiguslikku huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumise vastu. Ringkonnakohus märgib, et kuna liisinguvõtja huvi on liisingueseme kasutamine, siis on põhjendatud ka temale vastutuse panemine liisingueseme säilimise eest kuni liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseni. Samadel põhjendustel ei ole tüüptingimusena tühine ka liisingulepingu üldtingimuste p 8.5.1., mille kohaselt juhul kui liisinguese varastatakse, röövitakse või muutub kasutuskõlbmatuks, kohustub liisinguvõtja tasuma liisinguandjale vara jääkmaksumuse ja punktid 2.7 ja 10.3, mis samuti reguleerivad vara valduse, juhusliku hävimise riisiko ja suurema ohu allika valdaja vastutuse üleminekut liisinguandjalt liisinguvõtjale ning vara tagastamist liisinguandjale lepingu ülesütlemise korral. Ka VÕS § 364 kohaselt läheb liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega.
Kostja käendajana on käenduslepingu p-s 6 kinnitanud, et ta on lepingu tingimustega piisavalt tutvunud ning mõistab käenduslepinguga enesele võetavate kohustuste olemust, mistõttu pidi kostja käendajana nägema ette liisinguandja õigust esitada käendaja vastu sellises ulatuses nõue. Kui kostja andis auto põhivõlgniku valdusest välja, pidi ta arvestama, et kui autot ei tagastata, peab ta jätkama lepingu maksete tasumist, vastasel juhul ütleb võlausaldaja lepingu üles ja saabub kõigi lepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaeg.
25.Asja materjalide, sh politsei õiendi kohaselt, on kostja Relani Servis OÜ seadusliku esindajana lubanud liisingueset kasutada 2009. a suvel U. Aalmanil, kes ei ole sõidukit tagastanud. Sellisel juhul on tegemist kindlustuse üldtingimuste p-des 9.1 ja 9.2 reguleeritud olukorraga, mil kindlustusandja ei ole kohustatud kadunud sõiduki väärtust hüvitama. Ringkonnakohus märgib, et sõiduki vargust väidab kostja, kes ei ole oma väidet tõendanud. Politsei õiend sõiduki varguse fakti ei kinnita. Kostja etteheited hagejale kindlustusjuhtumist kindlustusandjale teatamata jätmises ei too kaasa hagi rahuldamata jätmist, samuti ei oma tähtsust hagejale tagastamata jäänud sõiduki väärtus.
26.Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et hageja nõue on hea usu põhimõtte vastane. Vastava väite esitamisel tugineb kostja üksnes asjaolule, et hageja ei ole informeerinud kostjat käendajana sõiduki vargusest või mistahes põhivõlgniku poolsest kohustuse mittetäitmisest käenduslepingu p 5 alusel ning hageja ei ole pöördunud sõiduki varguse puhuks hüvise saamiseks kindlustuse poole. Ringkonnakohus jääb nimetatud kostja vastuväitele vastates otsuse p-des 24-25 avaldatud seisukohale ja märgib, et vastavalt Seesam Kindlustuse sõidukikindlustuse tingimuste p-le 6.4.3 tuleb kahjuavalduse esitamisel sõiduki varguse või röövi korral esitada koos avaldusega kindlustusandjale sõiduki registreerimistunnistuse kõik osad, kõik võtmed, puldid, varuvõtmed ja seadmete võtmed. Asjas puuduvad andmed, et liisinguandjal oli võimalik seda teha. Kostja pole tõendanud isegi mitte sõiduki varguse fakti ning juba seetõttu ei saa liisinguandjale ette heita tegevusi, mida ta oleks võinud oma huvides seoses sõiduki vargusega ette võtta. Kindlustusandja poole pöördumata jätmisega ei ole hageja seetõttu tekitanud kostjale kahju. Ringkonnakohus juhib kostja tähelepanu, et kostjal oli endal võimalik kindlustusandjat vaidlusalustest asjaoludest informeerida. Seda on kostja maakohtu menetluses esitatud väidete kohaselt ka teinud, kuid kindlustusandja kostja väidet ei kinnita, mis ei ole jällegi etteheidetav hagejale. Kuna kostja oli põhivõlgniku juhatuse liige perioodil 26. september 2006 kuni 5. märts 2010, st ka liisinglepingu ülesütlemise ajal ning enda väidete kohaselt teavitas ta liisingueseme valduse kaotusest kindlustusandjat, siis oli kostja kõikidest liisinglepingut ja selle täitmist puudutavatest asjaoludest informeeritud. Seega ei ole hageja nõue kostja kui käendaja vastu hea usu põhimõttega vastuolus.
27.Põhjendamatud on kostja väited hageja poolt lepingu üldtingimuste p-de 5.6 ja 5.9 rikkumise osas. Viidatud lepingu sätted annavad liisinguandjale kui vara omanikule õiguse nõuda vara tagasi mistahes ebaseaduslikust valdusest, samuti nõuda vara välja liisinguvõtjalt, kui liisinguvõtja jätab vara lepingus sätestatud tingimustel tagastamata. Tegemist on liisinguandja õiguse, aga mitte kohustusega. Lepingu lõppemisel on vara tagastamise kohustus liisinguvõtjal. Puudub vaidlus, et käesoleval juhul on liisinguese hagejale tagastamata, mistõttu ei saa sellega arvestada liisinguvõtja poolt täitmata kohustuste suuruse hindamisel. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et liisinguvõtja ehk põhivõlgnik ei ole oma kohustusi rikkunud. Liisingueseme väljaandmise nõudeõigus on põhivõlgnikule hageja poolt loovutatud 28. mail 2015 (I kd, tl 151-154).
28.Maakohus jättis kõik menetluskulud kostja kanda ja luges hageja põhjendatud menetluskulu suuruseks 3128 eurot, sh riigilõiv 850 eurot. Kostja peab hageja kulusid õigusabile maakohtus summas 2278 eurot põhjendamatult suureks ja ebavajalikeks. Ringkonnakohus märgib, et hinnang õigusabikulude suurusele ja nende põhjendatuse hindamisele on maakohtu diskretsiooniotsus, millesse ringkonnakohtu õigus sekkuda on piiratud. Maakohus on antud
juhul selle hinnangu andmisel diskrestiooni piire järginud. Maakohtu seisukoha põhjendatust ei väära kostja väide apellatsioonkaebuses selle kohta, et hageja kasutas menetlusdokumentide koostamisel 1,5 reavahet. Maakohtu hinnangu põhjendatust hageja menetluskulude suurusele näitab tõsiasi, et kostja ise on teinud menetluskulusid 4930,20 euro ulatuses, mis ületab oluliselt maakohtu poolt põhjendatuks loetud hageja kulutused õigusabile. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud ringkonnakohtus kuni
13.märtsini 2018 (kaasa arvatud) 940 eurot, sh õigusabikulud 13. märtsi 2018 kohtuistungil 170 eurot (III kd lk 75, 85). Ringkonnakohus peab arvestades hageja poolt apellatsioonimenetluses koostatud menetlusdokumentide mahtu ja sisu ning hageja lepingulise esindaja professionaalseid oskusi 13. märtsi 2018 kohtuistungil hageja põhjendatud menetluskuluks ringkonnakohtus 600 eurot (seisuga 13. märts 2018). Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulude suuruseks maakohtus kulud õigusabile 4930,20 eurot (II kd lk 199; III kd lk 15). Kulude nimekirjast nähtuvalt on suur osa õigusabist kulunud asja materjalidega, sh kohtu dokumentidega tutvumisele. Ringkonnakohus ei pea sellist kulutust põhjendatuks ning leiab, et vastav poole esindaja tegevus peab kajastuma eelkõige menetlusdokumendi koostamiseks kulunud ajakulus. Seetõttu peab ringkonnakohus arvestades asja keerukust ja kostja poolt esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahukust kostja põhjendatud kuluks õigusabile maakohtus 2000 eurot. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud ringkonnakohtus kuni
13.märtsini 2018 riigilõiv apellatsioonkaebuselt 1000 eurot; kulutused õigusabile, sh apellatsioonkaebuse koostamisele 11, 9 h ulatuses 1285, 20 eurot (koos km-ga) (III kd lk 78); 13.märtsi 2018 istungiks valmistumise ja istungil esindamise kulu oli 234 eurot (ilma km-ta) (III kd lk 93). Ringkonnakohus peab arvestades apellastioonkaebuse mahtu ja sisu kostja põhjendatud kuluks õigusabile ringkonnakohtus (seisuga 13. märts 2018) 8x90 eurot (lisandub km) = 864 eurot, millele lisandub riigilõiv 1000 eurot, kokku 1864 eurot.
29.Kuna ringkonnakohus jätab hagi 570,79 euro ulatuses rahuldamata, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral on kohtul lai diskretsioon menetluskulude jaotamisel. Kuigi ringkonnakohus jätab hagi rahuldamata üksnes 1,635 % ulatuses hagihinnast, on ringkonnakohtul hagejale tõsised etteheiteid nõude täpse suuruse esitamisel. Seetõttu jätab ringkonnakohus poolte põhjendatud menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus 5 % hageja ja 95% kostja kanda.
30.TsMS § 169 lg 1 kohaselt asja arutamise edasilükkamise põhjustanud menetlusosaline kannab sellest tulenevad täiendavad menetluskulud. Ringkonnakohtu 13. märtsi 2018 kohtuistungil taotles hageja võimalust esitada täiendavaid tõendeid (III kd lk 81), kohus rahuldas taotluse ja lükkas kohtuistungi edasi. 2. aprilli 2018 menetlusdokumendis jääb hageja oma seniste seisukohtade juurde ja ei ole pidanud vajalikuks täiendavaid tõendeid esitada. Seetõttu peab hageja kandma kohtuistungi edasilükkamisega seotud menetluskulud. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja pärast 13. märtsi 2018 kohtuistungit teinud täiendavalt kulutusi õigusabile 290 + 360 (seoses kohtuistungiga 22. mai 2018) = 650 eurot. Kostja menetluskulud pärast 13. märtsi 2018 kohtuistungi edasilükkamist hageja seisukohaga tutvumiseks ja oma seisukoha koostamiseks on 180 eurot; seoses kohtuistungiga 22. mail 2018 180 eurot (2 h hinnaga 90 eurot/h), kokku 360 eurot (kõik kulud ilma km-ta). Ringkonnakohus peab nimetatud kostja kuludest põhjendatuks 22. mai 2018 kohtuistungiga seotud kulusid 180 eurot (+ km), st 216 eurot. Kostja 19. aprilli 2018 menetlusdokumendi koostamisega seotud kulusid ei pea ringkonnakohus põhjendatuks, kuna dokumendi koostamist ei tinginud hageja poolt esitatud uued tõendid ja seisukohad, vaid kostja kordab 19. aprilli 2018 menetlusdokumendis varasemalt esitatud seisukohti ja juba lahendatud taotlusi.
31.Eelnevat arvestades tuleb hagejalt välja mõista menetluskuluna kostja kasuks maakohtus 5% 2000 eurost = 100 eurot; ringkonnakohtus 5% 1864 eurost= 93,2 eurot; pärast 13. märtsi 2018 tekkinud kulud 216 eurot; kokku 409,2 eurot (koos km-ga). Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista maakohtus 95 % 3128 eurost = 2971,6 eurot; ringkonnakohtus 95% 600 eurost = 570 eurot; kokku 3541,60 eurot (koos km-ga). Tasaarvestades poolte kohustused üksteise ees menetluskulude tasumisel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuluna 3541, 60 – 409, 2 = 3132,4 eurot (koos km-ga), millele lisandub viivis.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.