Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtuotsuse selgitused

TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud TsMS § 637 lg 2 1 sätestatud alustel. Vastavalt TsMS § 637 lg 2 1 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Hagi nõuded ja põhjendused

põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 7.09.2023 kokkuleppes kokkulepitud viivisemääras s.o 0,065%. Käesoleval juhul on võlatunnistus sõlmitud uue nõude omaniku/hageja ja kostja enda vahel, mitte algse nõude omaniku/algse võlausaldaja ja tarbija vahel. Hageja jääb oma seisukoha juurde, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Kuid isegi juhul kui kohtud leiavad, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, siis ka deklaratiivse võlatunnistuse puhul on tõendamiskoormis kostjal. Võlatunnistusega seonduvat ei reguleeri tarbijakrediidisätted. Järelikult ei kohaldu hagejale ka vastutustundliku laenamise põhimõtete täitmise kohustused jne, mistõttu ei tulene hagejale kohustust ka VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Tasaarvestuse läbi viimiseks sh ka kohtulikuks tasaarvestuse läbiviimiseks ei piisa lihtsalt väite esitamisest, et kostja tasaarvestab oma kahju hüvitamise nõuded hageja nõudega kostja vastu. Kostja ei ole välja toonud oma kahju hüvitamise nõude suuruse ega selle kujunemist jne. Hageja selgitab, et enne võlatunnistuse nr xxxx sõlmimist oli kostja ja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal vahel sõlmitud leping nr. xxxx. Kostja soetas lepingu alusel kauba summas 481,49 eurot ning on lepingule teinud tagasimakseid kogusummas 93,03 eurot. Lepingu krediidikulukuse määraks oli 40,56% ja intressimääraks 36,62%. Laenuandja on väljastanud kostjale laenu vastutustundliku laenamise põhimõtteid järgides. Kui laenutaotlemisel on kostja esitanud laenuandjale ebaõiged andmed, siis on kostja sellise käitumisega läinud vastuollu VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega, mille kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kui kostja teadis, et ta suuremate finantskohustuste võtmisel ei ole suuteline neid täitma, ei oleks tohtinud laenulepingut sõlmida. Hageja kontrollis kostja varalist seisundit ning regulaarset sissetulekut teostades päringud Pensioniregistrisse. Pensioniregistri andmetest saab tuletada, et isiku sotsiaalmaksuga maksutatava tulu järgi on keskmine brutopalk 662,00 eurot ning sellest tulenevalt netopalk ca 610 eurot. Hageja lähtus pensioniregistris toodud sissetulekust 610 eurot ja arvestades, et käesoleva lepinguga lisandub igakuiselt 20,22 eurot, saab kohustuste suhtarvuks 3,3%. Samuti on laenuandja teinud päringu maksehäireregistrisse. Lähtudes maksehäireregistri informatsioonist ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi maksehäiret. Arvestades hagi aluseks oleva lepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Kostja vastuväited ja põhjendused

Kostja on seisukohal, et 28.03.2023 sõlmitud kokkulepe on vastutustundliku laenamise põhimõttega vastuolus. Kostja märgib, et 28.03.2023 kokkuleppe sõlmimise ajaks oli temal arvukalt võetud laene, tal puudusid vahendid, mille arvelt laenukohustusi täita, ta võttis uusi laenu varasemate laenude likvideerimiseks. Laenukohustusi täitis kostja uute laenude võtmisega, ta ei olnud võimeline tagastama laenu oma sissetulekute arvelt. Enne 28.03.2023 kokkuleppe sõlmimist pidi hageja nagu laenuandja põhjalikult kontrollima laenutaotleja majanduslikku olukorda ja tema võimet täita võetud kohustusi, sh analüüsima maksehäireregistri väljavõtet. Kostja ei olnud 28.03.2023 kokkuleppe sõlmimise ajal krediidivõimeline. Kostja on seisukohal, et 28.03.2023 sõlmitud kokkulepe on vastutustundliku laenamise põhimõttega vastuolus ka sel põhjusel, et hageja nagu laenuandja ei kontrollinud kostja panga kontoväljavõtet. Kostja ei esitanud hagejale vajalikku teavet tema kogematuse tõttu. Kostjal ei olnud teadmisi ega arusaamist laenu võtmise ajal, et laenuandja annab laenu peale laenutaotleja krediidivõimelisuse hindamist. Kostja on seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitati kostjale kahju, mille hüvitamist kostja taotleb hageja esitatud nõuete tasaarvestamise teel kostja kahjunõudega. Kahju all peab kostja silmas eelkõige temale krediidilepingu sõlmimisega tekkinud negatiivseid tagajärgi (ülemäärase nõude, kõrvalnõuete, sissenõudekulude, menetluskulude jms näol). Kui võlatunnistus loetakse sõlmituks, on hageja oma lepingueelse kohustuse rikkumisega kostjale kõigi võlatunnistusest tulenevate kohustuste osas kahju tekitanud. Kuivõrd võlatunnistuse alusel kostjale midagi välja ei makstud, hõlmab kahju kõiki võlatunnistuses kajastatud summasid, sh hagis esitatud nõudeid. Kostjal on õigus oma kahju hüvitamise nõue hageja vastu tasaarvestada hageja nõudega kostja vastu. Juhul kui hagejal olid võlatunnistusest tulenevad nõuded kostja vastu, on need tasaarvestusega lõppenud ja hagi tuleb rahuldamata jätta. Alternatiivselt, kuna võlatunnistuses ei ole sätestatud enamikku VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmetest, sealhulgas andmeid intressimäära, krediidi kulukuse määra, tarbija poolt tasumisele kuuluvate maksete kogusumma, viivise aastamäära jms kohta, on võlatunnistus VÕS § 408 lg 1 alusel tühine. Teise alternatiivina, juhuks kui kohus eelmainituga ei nõustu, tühistab kostja võlatunnistuse sõlmimiseks tehtud tehingu, kuna tehing on tehtud hageja pettuse ja kostja eksimuse mõjul. Võlatunnistus ei vasta tarbijakrediidilepingule kehtestatud nõuetele. Võlatunnistuses ei ole avaldatud tarbijakrediidilepingus avaldamiseks kohustuslikke andmeid, sh andmeid intressimäära, krediidi kulukuse määra ja tarbija poolt tasumisele kuuluvate maksete kogusumma kohta. Samuti pole viivise määra avaldatud aasta- ja päevamäärana, mistõttu viivise nõude olemasolul ei või VÕS § 408 lg-st 10 tulenevalt nõuda viivist suurema kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusliku määra (12,5 % aastas) alusel. Antud võlatunnistusest ei ole arusaadav, mis kohustust tunnistab kostja. Kostja on nõus hagejaga, et kostja keskmine netopalk oli 610 eurot. Kostja ei ole nõus hagejaga, et kostja kohustuste suhtarv oli 3,3%. Hageja väide on paljasõnaline ja tõendamata. Hageja ei analüüsinud kostja panga kontoväljavõtet ning tegi ekslikult järelduse. Kostja selgitab, et vahetult enne hagejalt laenu võtmist olid tal arvukalt võetud laenud, mida ta tagastas osamaksetena ja osaliselt uute laenude võtmise arvel. Kohtuotsuse lihtsustatud kirjeldav osa ning põhjendused

põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

TsMS § 444 lg 2 tulenevalt tuvastab kohus otsuse tegemisel tähtsust omavad faktilised asjaolud:

Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud 28.09.2023 maksekokkulepe nr xxxx, mille kohaselt on kokkuleppe päeva seisuga on võlgnikul võlausaldaja ees tähtaegselt tasumata võlgnevus kokku summas 706,69 eurot. Võlatunnisuse kohaselt moodustub eelnevalt nimetatud summa põhisummast 496,04 eurot, viivisest 39,50 eurot, sissenõudekulust 40 eurot, intressist 131,15 eurot. Võlatunnistuse andmisega sõlmitud maksekokkuleppe kohaselt on viivise määr 0,065% võlgnetavalt summalt päevas. Lisandub ühekordne lepingutasu 405 eurot (dtl 36-38).

Enne võlatunnistuse nr xxxx sõlmimist oli kostja ja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal vahel 06.09.2021 sõlmitud järelmaksuleping nr xxxx (dtl 158-163), mille alusel kostja soetas kauba summas 481,49 eurot ning on lepingule teinud tagasimakseid kogusummas 93,03 eurot (dtl 151, p 2.1). Järelmaksulepingu peamised tingimused olid järgmised: Krediidisumma: 481,49 eurot Lepingu periood ja osamaksete arv: 66 kuud Intressimäär algsummalt: 25,00% aastas Intressimäär laenujäägilt: 36,62% aastas, 0,102% päevas Maksete kogusumma (Krediidi kogusumma): 1197,22 eurot Viivitusintressi määr: 24,15% aastas, 0,0671% päevas Esialgne krediidi kulukuse määr aastas: 40,56%

Kuna kohus oli seisukohal, et võlatunnistuse nr xxxx aluseks oli tarbijakrediidileping (VÕS § 402 mõistes), siis andis kohus hagejale kahel korral (s.o. 06.10.2023, dtl 78-81, ja 11.04.2024, dtl 144-148) võimaluse selgitada, mis on antud võlatunnistuse aluseks olev krediidileping(ud) ja kuidas on nendes täidetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 403 4 sätestatud nõuded.

Hageja vastas 13.10.2023 (dtl 84-87), et ta on kostjaga sõlminud konstitutiivse võlatunnistuse. Eeltoodust tulenevalt hageja leidis, et käesoleval juhul ei saa hageja nõude menetlemisel võtta aluseks hageja ja kostja vahel sõlmitud varasemat võlasuhet ega sellest lähtuvalt kohaldada hageja ja kostja vahelisele võlasuhtele tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut (VÕS § 402 jj).

24.04.2024 seisukohas (dtl 151-157) on hageja avaldanud, et enne võlatunnistuse nr xxxx sõlmimist oli kostja ja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal vahel sõlmitud leping nr. xxxx. Kostja soetas lepingu alusel kauba summas 481,49 eurot ning on lepingule teinud tagasimakseid kogusummas 93,03 eurot. Samuti tõi hageja välja, et laenuandja on väljastanud kostjale laenu vastutustundliku laenamise põhimõtteid järgides. Pensioniregistri andmetest saab tuletada, et isiku sotsiaalmaksuga maksutatava tulu järgi on keskmine brutopalk 662,00 eurot ning sellest tulenevalt netopalk ca 610 eurot. Hageja lähtus pensioniregistris toodud sissetulekust 610 eurot ja arvestades, et käesoleva lepinguga lisandub igakuiselt 20,22 eurot, saab kohustuste suhtarvuks 3,3%. Samuti on laenuandja teinud päringu maksehäireregistrisse ja lähtudes maksehäireregistri informatsioonist ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi maksehäiret.

Kuigi hageja 24.04.2024 menetlusdokumendiga sisuliselt võttis tagasi oma väite, et 5

kostjaga sõlmiti konstitutiivne võlatunnistus ja muid tõendeid oma nõude tõendamiseks ei pea hageja esitama, siis kohus seda väidet ikkagi käsitleb.

Kohus ei nõustu hagejaga, et tulenevalt asjaolust, et hageja väidab nõude aluseks olevat konstitutiivse võlatunnistuse, on tegemist konstitutiivse kokkuleppega, milline välistab muuhulgas tarbijakrediidi sätete kohaldamise võlasuhtele.

Riigikohus on 03.06.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16213, p 36; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14911, p 20).

Kohus analüüsib maksekokkulepet, millele hageja viitab kui võlatunnistustele (dtl 3638) ning tuvastab, et see sisaldab järgmist:

Selle pealkiri on: „VÕLAUSALDAJA JA VÕLGNIKU VAHEL SÕLMITUD MAKSEKOKKULEPPE TINGIMUSED“ ja leping nr xxxx. Teksti alguses käsitletakse seda kui maksekokkulepet ning tähistatakse tekstis kui Kokkulepet. Maksekokkuleppe punkti A kohaselt sõlmimise päeva seisuga on Võlgnikul Võlausaldaja ees tähtaegselt tasumata võlgnevus summas kokku 706,69 eurot (Võlgnevus), mis koosneb tähtaegselt tasumata põhivõlast ja/või intressist, viivistest, leppetrahvist, sissenõudmiskulust vms tasumisele kuuluvatest, kuid tasumata summadest. Võlausaldaja (hageja) on teinud Võlgnevuse täpsema sisu enne Kokkuleppe sõlmimist Võlgnikule (kostjale) teatavaks ning kostja kinnitab kokkuleppe allkirjastamisega, et on Võlgnevuse sisust ja selle tekkimise alustest teadlik. Maksekokkuleppe punkti B kohaselt on kostja nõustunud kinnitama Võlausaldajale Võlgnevuse olemasolu ja suurust ning on teinud Võlausaldajale ettepaneku Võlgnevuse osade kaupa tasumiseks. Oma eeldatavat maksevõimet arvestades on Võlgnik Võlausaldaja koduleheküljel kätte saadavaks tehtud rakendust kasutades koostanud maksegraafiku (Maksegraafik). Maksekokkuleppe punkti C kohaselt nõustus hageja maksekokkuleppe täitmise ajal mitte nõudma sisse võlga kohtu kaudu. Maksekokkuleppe teine lehekülg on pealkirjastatud kui „Võlatunnistus“. Võlatunnistusega tunnistas kostja, et võlgneb selle andmise päeva seisuga TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal-le (kirjapilt muutmata) kokku 706,69 eurot, millest: Põhisumma 496.04 €, Viivis 39.50 €, Sissenõudekulu 40.00 €, Intress 131.15 €. Samaaegselt võlatunnistuse andmisega sõlmitud maksekokkuleppe kohaselt on viivise määr 0,065% võlgnetava põhivõla summalt päevas ning lisandub ühekordne lepingutasu 40 € (lepingutasu). Võlgnik kinnitab, et ta on võimeline tasuma

6

Võlausaldajale Võlgnevuse vastavalt (igas kokkuleppes välja toodud) maksegraafikule. Võlgnik kinnitab Võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustub, et käesoleva võlatunnistuse andmisega kaotab Võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem Võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada Võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid. Võlgnik on nõus, et alates käesoleva võlatunnistuse andmisest saab Võlausaldaja esitada tema vastu võlatunnistuses nimetatud summa tasumise nõude tuginedes üksnes käesolevale võlatunnistusele ning Võlausaldaja ei pea esitama mistahes tõendeid Võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta peale käesoleva võlatunnistuse. Võlgnik on teadlik asjaolust, et käesolev võlatunnistus ei kujuta endast kokkulepet Võlausaldajaga maksetähtaja edasi lükkamise kohta ega katkesta viivise arvestust põhivõla jäägilt. Sellise viivise suurus on kajastatud Maksegraafiku tulbas „Viivis“. Teksti kohaselt on võlatunnistus konstitutiivne võlatunnistus võlaõigusseaduse § 30 lg 1 tähenduses ning selle alusel tekib uus iseseisev kohustus. Maksekokkuleppe kolmandal leheküljel, mis on pealkirjastatud kui „Maksekokkulepe“, räägitakse segamini nii maksekokkuleppest, maksegraafikust kui ka võlatunnistusest, neid ja nende õiguslikku režiimi eristamata.

Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et võlatunnistuse nr xxxx näol on tegemist konstitutiivsete võlatunnistustega. Esitatud dokumentidest ei nähtu, et pooltel oli soov luua abstraktne kokkulepe algse lepingu kõrvale. Kokkulepetest on võimalik saada aru, et eelnevalt on sõlmitud krediidileping (kuna selle alusel on tekkinud mh intressivõlg), sellest on tekkinud võlg ning poolte tahe on selle võla tasumises uus maksegraafik ja sellega seotud tingimused kokku leppida. Konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist deklareeritakse vaid kokkulepete teisel leheküljel. Dokumendi sisust konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimise soov aga ei nähtu.

Kohus osundab siinkohal sellele, et ilmselt on tegemist hageja enda koostatud tüüptingimustel dokumendiga. Dokument on koostatud mitmetimõistetavalt selliselt, et selle õiguslikest tagajärgedest arusaamine on muudetud keeruliseks ka juristile, õigusliku erihariduseta tarbijast rääkimata. Erinevates kohtades kasutatakse dokumendi kohta erinevat tähistust ning tarbija ei pruugi üldse teadvustada, et ta allkirjastab (hageja väitel) konstitutiivse võlatunnistuse, näiteks ei ole esimesel leheküljel sellest üldse juttu, viidates vaid uue maksekokkuleppe sõlmimisele. Võib ka eeldada, et enamik tarbijaid ei saa aru, mida termin „konstitutiivne võlatunnistus“ tähendab ja mis on selle õiguslikud tagajärjed.

Dokumentide teisel leheküljel on ka tingimus, mille kohaselt „võlatunnistus ei kujuta endast kokkulepet Võlausaldajaga maksetähtaja edasi lükkamise kohta ega katkesta viivise arvestust põhivõla jäägilt“. See viitab otseselt, et tegelikult ei kujundatud eelmist kohustust ümber ega loodud uut iseseisvat kohustust, kuna võlalt jooksev viivise arvestus ei katkenud, vaid ilmselt kulges edasi.

Seega ei saa kohus eeldada, et antud juhul oli kostjal kindel soov luua dokumendi allkirjastamisega iseseisev abstraktne võlakohustus ning loobuda tarbijakrediidilepinguid reguleerivatest tarbijate õiguseid kaitsvatest imperatiivsetest sätetest. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Siinjuures tuleb arvestada, et tarbijast krediidivõtja enamasti ei orienteeru juriidilistes terminites. Võlgu jäänud tarbija eesmärgiks, võib eeldada, on eelkõige kokku ajatada võla tasumine ja mitte kanda kohtuvaidluse või täitemenetlusega tekkivaid täiendavaid kulusid. 7

Seega ei olnud käesoleval juhul tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, vaid deklaratiivsega. Tegemist ei olnud võlgniku ühepoolne mittetehingulise tunnistusega, vaid tehinguna õiguslikult siduva võlatunnistusega.

Riigikohus on oma 24.11.2023 lahendis tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-s 27 selgitanud, et tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel (vt sama määruse p 13). Kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr (vt sama määruse p-d 14-16) ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt sama määruse p-d 17-23). Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel. Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt tühised (RK 2-21-13098 p 28). Seetõttu ei ole kokkuvõttes vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad (RK 2-2113098 p 29).

Kohus on hagejale eelmenetluses selgitanud, et ilmselt ei ole tegemist konstitutiivsete võlatunnistustega. Samuti on kohus hagejale selgitanud, et eeldatavalt on tegemist tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud kohustuse alusel väljastatud võlatunnistusega.

Hageja on küll esitanud kohtule võlatunnistuse aluseks oleva järelmaksulepingu nr xxxx (dtl 158-161), kuid ei ole selgitanud, mis kostja kohustused lõppesid. Hageja ei ole ka otsesõnu eitanud, et tegemist oli tarbijakrediidisuhtes antud võlatunnistusega. Kuna võlatunnistus sisaldab viidet intressivõlgnevusele, mis eelduslikult tekib krediidisuhtes, ning tegemist on tarbijaga, lähtub kohus eeldusest, et tegemist on tarbijakrediidisuhtes antud võlatunnistusega. Hageja ei ole seda ümber lükanud. Olukorras, kus on selged viited sellele, et hageja nõuab kostjalt võlatunnistuse alusel tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga, peab hageja kohtu nõudel esile tooma, mis on sellele võlatunnistusele eelnenud või selle kõrval algse lepingu tingimused. Kui hageja neid välja ei too, siis on hageja nõue ebaselge ning seda ei saa rahuldada. Samuti peab hageja konstitutiivsele võlatunnistusele tuginedes arvestama asjaoluga, et kohus võib seda käsitleda mitte konstitutiivsena, vaid deklaratiivsena. Sel juhul ei piisaks üksnes ühest tõendist (s.o. võlatunnistusest) hagi rahuldamiseks, vaid hageja peaks esile tooma võlatunnistuse aluseks oleva õigussuhte. Kui hageja seda ei tee, peab ta arvestama võimalusega, et hagi jääb rahuldamata.

Vastavalt Riigikohtu otsuse nr 2-19-5601 p-le 17 jj tuleb juhul, kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv, analüüsides ka tühisuse aluste esinemist, näiteks tüüptingimuste kasutamisel. Lisaks võlatunnistuse kehtivuse hindamisele tüüptingimuste kohta 8

käivate sätete alusel tuleb hinnata, kas võlatunnistus (nii deklaratiivne kui ka konstitutiivne) on vastuolus seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega.

Kohus arvestab käesoleval juhul võlatunnistuse tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 1 alusel võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh. seda, et võlatunnistus on ette valmistatud hageja poolt ning puudub alus kahelda, et maksekokkulepe ja võlatunnistus (dtl 36-38) on tüüptingimustega leping VÕS § 35 tähenduses. Võlatunnistust allkirjastades on kostja olnud olukorras, kus tal oli juba tähtaegselt tasumata võlgnevus summas 706,69 eurot (dtl 37). Seega on suure tõenäosusega võlatunnistus sõlmitud olukorras, kus kostjale selgitati, et alternatiivina pöördutakse kostja vastu koheselt nõudega kohtusse ning kostja, suure tõenäosusega väheste õigusalaste teadmise tõttu, on pidanud võlatunnistuse sõlmimist soodsamaks ja mõistlikumaks lahenduseks, mõistmata võlausaldaja kavatsusi.

VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks.

Vaidlusaluse võlatunnistusega on hageja ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis algselt tuleneb tarbijakrediidilepingust. Nimetatut kinnitab ka hageja korduvad vastused ja selgitused kohtule, milles hageja järjekindlalt osundab, et tulenevalt võlatunnistuse sõlmimisest ei ole hagi aluseks tarbijakrediidileping, mis moodustab tema hagi selgroo.

Seega on hageja tüüptingimuste kasutajana soovinud oluliselt ümber kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (VÕS § 421). Imperatiivselt kohalduvatest õigusnormidest ei ole võimalik vabaneda allkirjastades selleks dokumendi pealkirjaga konstitutiivne võlatunnistus või deklareerides vastavasisulise dokumendi sõlmimist. Seda ei muuda ka asjaolu, et hageja ei ole algne laenuandja, vaid on nõude (väidetavalt) omandanud.

Analoogiliselt Riigikohtu otsuse nr 2-19-5601 p-s 17.2.4 selgitatuga asub kohus käesolevas asjas seisukohale, et võlatunnistusega ei saa tarbijakrediidilepingu korral välistada selliste vastuväidete esitamist, mille välistamine ei ole VÕS § 421 kohaselt võimalik. Muu hulgas on sellisteks säteteks VÕS-i asjakohased normid, millest tuleneb selle rikkumise tagajärjel otseselt tagajärjena osaline või täielik tühisus või mille järgi ei saa tarbijakrediidilepingu pooled teisiti kui normis ette nähtud kokku leppida (nt VÕS § 4034 lg 7; § 4062 lg 1). Sellise välistamise korral on deklaratiivne võlatunnistus vastavas osas tühine.

Seega hoolimata sellest, et võlatunnistuses on märgitud, et see on konstitutiivne, ei tuvasta kohus, et poolte tegelik ühine tahe oli konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele suunatud. Samuti ei tulene pelgalt võlatunnistuses märgitust, et võlgnik on kõikidest tarbijakrediidiga seonduvatest vastuväidetest loobunud. Tüüptingimustega lepinguna vormistatud konstitutiivne võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav VÕS § 421 teises lauses nimetatud kokkuleppena. 9

Arvestades poolte poolt kohtu ette toodud asjaolusid, ei ole kostja loobunud vastuväidetest, millised on kostjale kui tarbijale VÕS § 421 alusel tagatud tulenevalt sätete imperatiivsest iseloomust. Isegi kui lugeda, et kostja tahe oli suunatud vastuväidetest loobumisele, on mistahes seadusest kostja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe, mida vastuväidetest loobumine vaieldamatult on, VÕS § 421 alusel nii või teisiti tühine.

VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 403 4 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel:

1)

arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi;

2)

10

3)

teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud ning toimikust nähtuvad tõendid kinnitavad, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud.

Hageja selgitas, et laenuandja on teostanud põhjaliku krediidihindamise. Hageja kontrollis kostja varalist seisundit ning regulaarset sissetulekut teostades päringud Pensioniregistrisse (dtl 164). Hageja lähtus pensioniregistris toodud sissetulekust 610 eurot ja arvestades, et lepinguga lisandub igakuiselt 20,22 eurot, saab kohustuste suhtarvuks 3,3%.Samuti on laenuandja teinud päringu maksehäireregistrisse (dtl 165). Lähtudes maksehäireregistri informatsioonist ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi maksehäiret (dtl 155).

Hageja ei ole tõendanud, et laenutaotluse rahuldamisel ja selle alusel tarbijakrediidi väljastamisel kostjale poleks ta rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Mitte ühestki tõendist ei nähtu, et laenuandja oleks kontrollinud kostja sissetulekuid ja kulusid, mida nõuab VÕS § 4034 lg-d 2-4 ja lg 6 ning KAVS § 49 lg-d 1-4. Samuti ei nähtu ühestki tõendist, et laenuandja oleks ka tegelikult teostanud mingit analüüsi kostja sissetulekute ja kulude vahe piisavuse kohta teenindada järjekordselt võetavat laenu. Kohtul ei ole võimalik eeltoodud hageja poolt välja toodud asjaolude pinnalt võimalik tuvastada, et laenuandja on täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagiavalduses ei ole esile toodud, et laenuandja oleks andmeid sissetulekute, kohustuste ja väljaminekute suuruse kohta kontrollinud. Hageja ei ole esile toonud, et ta oleks nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte(te) esitamist ja seda kontrollinud. Asjas ei ole esitatud ka kostja taotlust talle krediidi võimaldamiseks. Hageja ei ole selgitanud, kuidas ta ilma kostja pangakonto väljavõtteta tegi kindlaks, et kostjal muud (laenu)kohustused puuduvad ja et kostjale jääb 600-eurosest sissetulekuks igakuiseks elamiskuluks piisav varu.

VÕS § 4034 lg 3 alusel peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtule ei ole esitatud laenutaotlust, millisest nähtuks kostja enda igakuised kohustused ja sissetulekud. Samas ei nähtu asja materjalidest, et hageja krediidiandjana oleks täitnud enda kohustusi (VÕS § 4034 11

lg-d 1 ja 2, lg 3 esimene lause ja lg 6), ning esitatud teavet kontrollinud. Krediidiandja ei saa jätta omapoolseid kohustusi täitmata, viidates vaid sellele, et laenuvõtja on esitanud mingid andmed ja ise kinnitanud nende õigsust.

Seega, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, tuvastab kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.

Kohtu hinnangul ei ole nõue selge. Kohus andis 11.04.2024 kohtumääruse punktiga 5.6 (dtl 148) hagejale võimaluse täpsustada haginõuet ja esitada kohtule teabe krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga. Hageja on otsustatud oma nõuet mitte ümber arvestada ega teavet esitada. Hageja esitatud lepingust nähtub, et algne maksegraafik pidi kestma 10.10.202110.03.2027 (dtl 160), seega ei ole kõikide algse graafiku järgsete maksete tähtaeg saabunud ning hageja oli kohustatud esitama VÕS 4034 lg 7 kohase ümberarvestuse.

Kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saa kohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi täielikult ega osaliselt rahuldada. Ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi (ka osaliselt) rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks.

Kuivõrd hageja ei ole hoolimata saadud kohtunõudest esitanud VÕS § 4034 lg-ga 7 kooskõlas olevat tagasimaksete uuesti määramist, asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ja on ebaselged. Sel põhjusel jätab kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Kohus käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.

13

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.