Eesti Energia AS-i hagi Raivo Paala vastu võlgnevuse ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
6111 eurot 45 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 23. juuli 2024. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Raivo Paala apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Hageja (vastustaja) Eesti Energia AS (registrikood 10421629)
esindajad
Kostja (apellant)
XXXXXXXXXXX)
Raivo
Paala
(isikukood
RESOLUTSIOON
1.Jätta Raivo Paala apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 23. juuli 2024. a otsus tsiviilasjas nr 2-23-15536 muutmata.
2.Jätta ringkonnakohtus kantud menetlusosaliste menetluskulud Raivo Paala kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud apellatsioonimenetluses puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Eesti Energia AS (hageja) esitas 2. novembril 2023 Tartu Maakohtule hagi Raivo Paala (kostja) vastu võlgnevuse nõudes, paludes välja mõista põhinõudena 4269 eurot 97 senti ja viivis. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid võrguettevõtja Elektrilevi OÜ ja kostja 30. märtsil 2007 tähtajatu võrgulepingu nr XXXXXXXXXXX, mille kohaselt osutab Elektrilevi OÜ kostjale võrguteenust ning kostja tasub võrguteenuse eest. 20. aprillil 2022 sõlmisid hageja ja kostja tähtajatu elektrienergia müügilepingu nr XXXXXXXXXXXX, mille kohaselt kohustus hageja müüma kostjale elektrienergiat börsihinna alusel ning kostja kohustus tasuma tarbitud elektrienergia eest lepingus sätestatud hinnakirja alusel. Kostjal tekkisid raskused võrgulepingu nr XXXXXXXXXXX ja elektrilepingu nr XXXXXXXXXXXX täitmisega, millest tulenevalt tekkis tal Elektrilevi OÜ ja hageja ees võlgnevus. Hagiavalduse koostamise kuupäeva seisuga, s.o 30. oktoobri 2023. a seisuga võlgneb kostja hagejale eelnimetatud lepingute mittetäitmise eest kokku 1315 eurot 56 senti, millest 1046 eurot 6 senti elektrilepingu ning võrgulepingu põhiosa ning 271 eurot 50 senti sissenõutavaks muutunud viivis. Alates 1. oktoobrist 2022 lõpetas hageja kostjale elektrienergia müügi elektrilepingu nr XXXXXXXXXXXX alusel ning hakkas alates 1. oktoobrist 2022 müüma kostjale elektrit elektrilepingu nr XXXXXXXXXXXXXXXXX universaalteenuse hinnaga. Võrguleping jäi samaks. Kostjal tekkisid raskused võrgulepingu nr XXXXXXXXXXX ja elektrilepingu nr XXXXXXXXXXXXXXXXX täitmisega, millest tulenevalt tekkis tal Elektrilevi OÜ ja hageja ees võlgnevus. Hagiavalduse koostamise kuupäeva seisuga, s.o 30. oktoobri 2023. a 2
seisuga võlgneb kostja hagejale võrgulepingu nr XXXXXXXXXXX ning elektrilepingu nr XXXXXXXXXXXXXXXXX mittetäitmise eest kokku 3761 eurot 62 senti, millest 3225 eurot 91 senti on põhivõlgnevus ning 535 eurot 71 senti sissenõutavaks muutunud viivis. Hagiavalduse esitamise kuupäeva seisuga ei ole kostja oma võlgnevust likvideerima hakanud. Hageja palub kostjalt välja mõista põhinõudena 4269 eurot 97 senti, võrgulepingust nr XXXXXXXXXXX hagiavalduse koostamise kuupäeva (s.o 30. oktoobri 2023. a) seisuga, sissenõutavaks muutunud viivis 190 eurot 25 senti, elektrilepingust nr XXXXXXXXXXXX hagiavalduse koostamise kuupäeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 234 eurot 53 senti, elektrilepingust nr XXXXXXXXXXXXXXXXX hagiavalduse koostamise kuupäeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 382 eurot 43 senti. Hageja palus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel mõista välja kostjalt hageja kasuks tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis kindla summana alates kohtuotsuse tegemise järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle 4269 euro 97 euro järgmistest lepingutest: võrgulepingust nr XXXXXXXXXXX päevamääraga 0,066% võlgnetavalt põhinõudelt (s.o 1062,324 eurolt); elektrilepingust nr XXXXXXXXXXXX päevamääraga 0,066% võlgnetavalt põhinõudelt (s.o 901,056 eurolt); elektrilepingust nr XXXXXXXXXXXXXXXXX päevamääraga 0,066% võlgnetavalt põhinõudelt (s.o 2306,592 eurolt). Vastuses hagile tugineb kostja asjaoludele, mis ei puutu menetlusse ning ei sisalda andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta. Hageja ja kostja võlasuhe tuleneb sõlmitud võlaõiguslikest lepingutest (võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1). Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2). Kostja on nõustunud lepingutes toodud hinnakirjaga. Kostja kasutas võrguteenust ning tarbis elektrit vastavalt sõlmitud lepingutele, kuid otsustas osutatud teenuse eest jätta maksmata. Tulenevalt sellest, et hagi tuleb menetleda lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg 1), siis kostja esitatud seisukohad ei ole kuidagi seotud sõlmitud lepingutega ega tema vastu esitatud nõudega. Kostja on 29. novembri 2023. a vastuses sisuliselt tunnistanud, et ta on jätnud osutatud teenuse eest tasumata, seega tuleb hagi rahuldada täies ulatuses ning menetluskulud jätta kostja kanda.
2.Kostja hagiga ei nõustunud. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et hageja on osutanud kostjale võrguteenust ja müünud elektrienergiat. Kostja on aga vaidlustanud asjaolu, et tal on võlgnevus hageja ees. Vastupidi, kostja leiab, et tal on tekkinud enammakse, millega saab tasaarvestada hageja nõuded kostja vastu. Kostja on korduvalt viidanud oma argumentidele kirjavahetuses hagejaga ja esitab oma argumendid ka kohtule. Kostja on alates 8. oktoobrist 2022 korduvalt teavitanud hagejat, et hageja on kõik varasemad elektrimüügilepingud sõlminud vastuolus heade kommetega, seega on tegemist tühiste tehingutega, mis ei too kaasa õiguslikke tagajärgi. 2001. a oli Eesti Energial vajadus teha investeeringuid 2 miljardi krooni ulatuses. Selleks soovis Eesti Energia tõsta elektrihinda tarbijatele (sh kostjale). 2001. a septembris andis Energiaturu Inspektsioon Eesti Energiale selleks oma nõusoleku, mille tagajärjel tõusis elektrihind 2002. aastal umbes 70%. Kostja on seisukohal, et Eesti Energia kehtestas 2002. a elektrihinna vastuolus heade kommetega, kasutades ära oma monopoolset seisundit, tehingu teine pool, s.o tarbijad olid sundseisus, kuna puudus alternatiivne võimalus elektrienergia ostmiseks, seega sai Eesti Energia hinna kehtestada tarbijale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, mille tõttu pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. On ilmselge, et Eesti Energia esitatud põhjendused Energiaturu Inspektsioonile 2001. a ei olnud kooskõlas tegelikkusega. Tegelikkus oli aga selline, et Eesti Energia oli kasumis, krediidivõimeline ja seega vajadus elektrihindade niivõrd suureks tõusuks puudus. Kuni tänaseni pole selge, kuidas Eesti Energia kajastas tarbijatelt kõrgemast elektrihinnast tekkinud tulu. Võib eeldada,
3
et puhaskasumina, sest omahind jäi ju endiseks. Kindlasti pole aga lubatav, et Eesti Energia esitas kõrgemate elektrihindadega arveid tarbijatele ja seejärel maksis saadud kasumist omanikule dividende. Sisuliselt on tegemist nn elektrimaksuga, mida pole Riigikogu kehtestanud. Kui läheneda asjale veelgi põhjalikumalt, siis võib Eesti Energia 2001. aasta tegevuses esineda investeerimiskelmuse tunnused karistusseadustiku (KarS) § 211 mõttes. Kahjuks puudub kostjal juurdepääs andmebaasidele, et oma eelnevaid väited dokumentaalselt tõendada. Küll aga saab kostja tugineda avalikkusele kättesaadavale teabele. Alates 10. novembrist 2022 on kostja korduvalt e-kirjaga teavitanud hagejat, et Eesti Energia varasemad lepingud on tühised. Eeltoodust tuleneb, et kuna kostja on aastaid alusetult maksnud kõrgemat hinda, on tal tegelikkuses tekkinud ettemakse. Seega esitas kostja hagejale tasaarvestusavalduse. Juhul kui kohus asub seisukohale, et kostja tasaarvestusavaldust ei ole esitanud, siis palus kostja vastust käsitada kui kostja tasaarvestusavaldust.
8.novembril 2022 saadetud e-kirjas teavitas kostja Eesti Energiat, et nende väited konkurentsiametile kõrgema hinna saamiseks olid valed. Tegelikult oli Eesti Energia muu majandustegevus kahjumlik, sealhulgas USA ja Jordaania projektid põlevkivi töötlemiseks. Eestis teenitud kõrgemat hinda kasutati nende kahjumite katmiseks. Eesti Energia oli monopoolne ettevõte ja hinnatõusuks vajas ta konkurentsiameti luba. Kuigi selline luba anti, olid loa saamiseks esitatud väited valed – peteti oma kliente. Sarnaselt hiljutisele Riigikohtu otsusele Tallinna Vesi AS vaidluses saab väita, et Eesti Energia hinnatõusud olid ebaseaduslikud ja alusetult teenitud tulu tuleb tarbijatele heastada. Tuginedes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89-le teavitas kostja, et loeb oma lepingu Eesti Energiaga tühiseks ja sellest tulenevalt ka lepingust tulenevad arved. Elamu, mille energiaga varustamist Eesti Energia jätkas tühistatud lepingu alusel, ei kuulu kostjale. Eesti Energia pidi teavitama elamu omanikku lepingu tühistamisest, et omanikul oleks olnud võimalus sõlmida uus leping vastavalt oma äranägemisele. Eesti Energia nõuab kostjalt talle mittekuuluva elamu elektri eest tasu peale seda, kui kostja teavitas, et loeb lepingu lõppenuks. Eesti Energia ei ole kunagi vastanud, et kostja väited pettustest ei vasta tõele. Ajal, mil Eesti Energia hoidis kostja lepingud väidetavalt kehtivana, ei saanud elamu omanik sõlmida uut kliendilepingut teise ettevõttega. Sisuliselt hoidis Eesti Energia kostjat sunniviisiliselt oma kalli paketi kliendina ja soovib saada selle eest ka raha.
3.juulil 2009 avaldas Eesti Energia pressiesindaja Marina Bachmann teate, et Eesti Energia nõukogu kinnitas omaniku dividendid. 2008/2009 majandusaasta kasumist maksti dividende 324 miljonit krooni, investeeriti 2,2 miljardit krooni, äritulud olid 10,6 miljardit krooni ja puhaskasum 1,4 miljardit krooni. Lisaks sõlmiti 25. mail 2009 laenuleping Euroopa Investeerimispangaga summas 2,3 miljardit krooni (150 miljonit eurot). Need faktid kinnitavad, et Eesti Energia põhjendused 2001. aastal Konkurentsiametile ei olnud kooskõlas tegelikkusega, viidates pettusele. Kuni tänaseni pole selge, kuidas Eesti Energia kajastas tarbijatelt kõrgemast elektrihinnast tekkinud tulu. Võib eeldada, et see kajastati puhaskasumina, sest omahind jäi endiseks. Lubamatu on, et Eesti Energia esitas kõrgemate elektrihindadega arveid tarbijatele ja maksis saadud kasumist dividende omanikule. Kuivõrd Eesti Energia võimalik pettus ei puuduta üksnes kostjat, vaid suurt osa Eesti Vabariigi elanikest, siis palus kostja kohtul kaaluda esitatud argumentide olulisust ka avalikkuse jaoks.
MAAKOHTU LAHEND
4
3.Tartu Maakohus rahuldas 23. juuli 2024. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 4269 eurot 97 senti (1062,32+901,06+2306,59) ning sissenõutavaks muutunud viivised kokku 807 eurot 21 senti (190,25+234,53+382,43), kokku 5077 eurot 18 senti. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja võrgulepingust nr XXXXXXXXXXX tulenevad viivised alates 3. novembrist 2023 põhinõudelt 1062 eurolt 32 sendilt kuni selle kohase tasumiseni 0,066% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivistega mitte rohkem kui põhinõude ulatuses (s.o 1062 eurot 32 senti), elektrilepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenevad viivised alates 3. novembrist 2023 põhinõudelt 901 eurolt 6 sendilt kuni selle kohase tasumiseni 0,066% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivistega mitte rohkem kui põhinõude ulatuses (s.o 901 eurot 6 senti); elektrilepingust nr XXXXXXXXXXXXXXXXX tulenevad viivised alates 3. novembrist 2023 põhinõudelt 2306 eurolt 59 sendilt kuni selle kohase tasumiseni 0,066% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivistega mitte rohkem kui põhinõude ulatuses (s.o 2306 eurot 59 senti). Maakohus märkis ka lahendis, et kostjalt väljamõistetud summad tuleb kanda hageja arvelduskontodele. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 630 eurot. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled asjaolude üle, et kostja on sõlminud lepingud võrguettevõtjaga Elektrilevi OÜ (kes on nõude loovutanud hagejale) ning hagejaga; hageja on kostjale teenuste osutamise eest arved väljastanud, kostja on need kätte saanud ning kostja ei ole neid tasunud. Kostja leiab, et hageja on elektrihinda tõstnud ebaseaduslikult; kostjal on tekkinud hageja ees ettemaks seoses aastaid alusetult makstud kõrgema hinnaga; hageja on sõlminud lepingud vastuolus heade kommetega; kostja on esitanud hagejale tasaarvestusavalduse. Maakohus viitas VÕS §-le 76, § 82 g-le 1, § 101 lg 1 p-le 1, § 108 lg-le 1, § 8 lg-tele 1 ja 2. Hageja ja kostja sõlmisid 4. mail 2013 tähtajatu elektrienergia müügilepingu nr XXXXXXXXXXXX, mille järgi müüb hageja kostjale elektrienergiat lepingus sätestatud tingimustel. Elektrilepingu järgi elektrienergia müügi perioodi alguseks on 1. mai 2022. Tarbimiskoha aadressiks on XXXXXXX maakond ja mõõtepunkti kood on XXXXXXXXXXXXXXXX. Elektrienergia müügilepingu lahutamatuks osaks on hageja elektrilepingu tüüptingimused (dtl 55–58). Hageja ja kostja sõlmisid 2. aprillil 2007 tähtajatu võrgulepingu nr XXXXXXXXXXX/3, mille alusel Elektrilevi OÜ osutab kostjale võrguteenust. Tarbimiskoha aadressiks on XXXX maakond. Võrgulepingu lahutamatuks osaks on Elektrilevi OÜ võrgulepingu tüüptingimused madalapingel üle 63 A ning vastavalt õigusaktidele kehtestatud võrguteenuse hinnakirjad (dtl 34–54). Eelmärgitud tarbimiskohas on tagatud elektrienergia varustatus ja võrguteenus ning kostja on elektrienergiat ja võrguteenust tarbinud. Tuvastatult on võrguettevõtja Elektrilevi OÜ loovutanud tasunõuded hagejale ja väljastanud selleks hagejale kinnituskirja (dtl 33). Hageja ja kostja vahel on 16. oktoobril 2022 sõlmitud elektrienergialeping nr XXXXXXXXXXXXXXXXX, millega viidi kostja üle universaalteenusele alates 1. oktoobrist 2022. Võrgulepingu nr XXXXXXXXXXX kohaselt osutab lepingu alusel võrguettevõtja võrguteenust, müüja müüb elektrienergiat ning ostja tasub võrguteenuse ja elektrienergia eest. Sama lepingu p 2 kohaselt on lepingu lahutamatuks osaks võrguteenuse osutamise tüüptingimused ja elektrienergia müügitüüptingimused (edaspidi tüüptingimused) ning vastavalt õigusaktidele kehtestatud hinnakirjad. Tüüptingimustes ja hinnakirjades sätestatu on pooltele täitmiseks kohustuslik (dtl 9). Elektrienergia müügilepingu nr XXXXXXXXXXXX üldsätete kohaselt võib müüja muuta hinda, teavitades sellest ostjat vähemalt 1 kuu ette. Hinna muutmise aluseks võib olla muutunud turuolukord ja/või konkurentsisituatsioon. Ostjal on õigus igal ajal leping korraliselt üles öelda, teavitades müüjat suulises, kirjalikus, kirjalikku taasesitamist võimaldavas või elektroonilises vormis lepingus sätestatud 5
kontaktandmetel vähemalt 1 kuu ette (dtl 10). Elektrilevi OÜ võrgulepingu tüüptingimuste punkti 9.1 kohaselt maksab ostja arve esitajale võrgulepingust tulenevad tasud ning õigusaktides määratud tasud ja maksud, sh elektriaktsiisi ja taastuvenergia tasu ning muud tüüptingimustest tulenevad tasud arvetel märgitud maksetähtajaks, viidates arvel olevale viitenumbrile. Maksetähtaeg on arve koostamisest 14 päeva, kui arve esitaja ei ole sätestanud teisiti (dtl 39). Eesti Energia AS tüüptingimuste p 3.1 kohaselt maksab ostja müüjale elektrienergia tarbimise ja muud tüüptingimustest tulenevad tasud arvetel märgitud maksetähtajaks, viidates arvel olevale viitenumbrile. Maksetähtaeg on üldjuhul arve koostamisest 14 päeva, kui ei ole kokku lepitud teisiti (dtl 55). Punkti 3.4 kohaselt, kui ostja ei nõustu müüja esitatud arvega või nõustub sellega ainult osaliselt, teavitab ta sellest müüjat kohe pärast arve kättesaamist, põhjendades mittenõustumist. Osalise nõustumise korral maksab ostja arve osaliselt. Müüja kontrollib ostja avaldust ja teatab ostjale kontrolli tulemustest 10 päeva jooksul teate kättesaamisest arvates. Kui ostja avaldus ei olnud põhjendatud, maksab ostja tasu koos viivisega. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ja Elektrilevi OÜ ning kostja ja hageja vahel on eelmainitud lepingud sõlmitud. Kostja avaldas, et ta on hagejale korduvalt teatanud, et nende vahel sõlmitud leping on tühine (dtl 80). Maakohus leidis, et leping ei saa olla tühine kostja viidatud TsÜS § 89 alusel, mis käsitleb näilikku tehingut. Kostja ei ole põhistanud, milles seisneb tehingu näilikkus. Asjaolu, et hind oli kostja arvates mingil perioodil liialt kõrge, ei muuda tehingut näiliseks ega tühiseks. Ka ei ole kostja mõistlikult põhistanud, miks tuleks lugeda tühiseks pooltevaheline elektrienergia leping, mille alusel ta on saanud reaalselt elektrienergiat tarbida. Kostja ei ole kohtule esitanud ka mitte ühtegi tõendit lepingu nõuetekohase tühistamise kohta. Kostja on esitanud kohtule tõendina ainult ühe e-kirja (dtl 103), millest tulenevalt on kostja hagejat teavitanud, et ta ei vaidlusta tarbitud elektrienergia kogust, kuid ei nõustu elektrihinnaga. Sellist e-kirja ei saa lugeda lepingu tühistamise avalduseks. Seega ei ole tehing käesolevalt ei tühine ega ka tühistatud. Maakohus tuvastas, et poolte vahel on kehtiv leping. Kuna tegemist on kehtiva lepinguga, on hagejal kostja vastu lepingu täitmise nõue, mis puudutab arvete tasumist. Kostja ei ole vastu vaielnud arvete kättesaamisele ning elektrienergia tarbimisele (dtl 77). Kostja on leidnud, et hageja on tõstnud 2002. a elektrihinda põhjendamatult ning seoses ebaseadusliku hinnatõusuga on tal hageja ees ettemaks, mille osas saab teha tasaarvestuse. Kostja tugineb ebaõiglaselt kõrge hinna puhul peamiselt väitele, et kuna hageja on teeninud kasumit, siis ei saanud elektrihinna tõstmine olla õigustatud (dtl 101). Samuti on kostja tuginenud asjaoludele, et Ametiühingute Keskliit on protesteerinud liialt kõrgete energiahindade vastu ning Ignar Fjuk on avaldanud arvamust, et Energiaturu Inspektsioon andis 2001. a ebaõigesti Eesti Energiale õigusi energiatariife tõsta. Maakohus leidis, et sellised kostja viidatud asjaolud kogumis ei tõenda, et hageja rakendatud energiatariifid varasemal perioodil oleks olnud ebaõiglased. Kostja ei ole enda vastuväiteid tõendanud ning hageja seisukohti ja tõendeid ümber lükanud. Seega on kostja vastuväited tõendamata ning paljasõnalised. Kohtupraktikas on leitud, et hagi rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta sõnaselgelt hageja esiletoodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (vt Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-155-11, p 13). Lisaks ei ole kostja tõendanud, et ta oleks esitanud hagejale nõuetekohase tasaarvestusavalduse ehkki ta väidab, et on seda teinud. Ka kostja vastus ise ei vasta tasaarvestusavalduse nõuetele. Selles ei ole märgitud, missuguse enda sissenõutavaks muutunud nõude hageja vastu ta hageja nõudega tasaarvestab. Ainuüksi üldist seisukohta, et
6
kostjal on tekkinud hageja ees ettemaks varasemate kõrgete energiatariifide tõttu, ei saa lugeda tasaarvestusavalduseks, millega kohus saaks asja lahendamisel arvestada. Maakohus juhtis tähelepanu, et kui kostja leiab, et tal on hageja vastu kahjunõue tulenevalt asjaolust, et ta on maksnud hagejale elektriarveid liialt kõrge elektritariifi järgi (sarnaselt kostja seisukohas viidatud Tallinna Vee kaasusega), siis on tal õigus pöörduda sellise kahjunõudega kohtusse. Täna ei ole kostja aga käesolevas asjas esitanud kohtulahendit, millega oleks kindlaks tehtud, et hageja oleks talle ebaõiglaselt kõrge elektritariifiga kahju tekitanud. Ka ei ole hageja lisaks üldistele süüdistustele (Eesti Energia kasumi teenimise osas) esitanud mingeid andmeid ega põhistanud asjaolusid, mille järgi kohus saaks käesolevas tsiviilasjas teha kindlaks, kas hageja on kostja suhtes mingil perioodil üldse ebaõiglaselt kõrget tariifi rakendanud ja kasvõi potentsiaalselt saanuks sellega kostjale kahju tekitada. Seega ei ole täidetud ka tasaarvestusnõude materiaalsed eeldused. Ainetud on kohtu hinnangul ka kostja väited, et Eesti Energia hoidis teda sunniviisiliselt oma kalli paketi kliendina, mistõttu puudus elamu omanikul võimalus sõlmida uus leping teise ettevõttega. Elektrimüüjat on alati võimalik vahetada, teatades sellest ette vähemalt üks kuu, see nähtub ka poolte lepingust (vt dtl 10). Ka elektrivõrgu lepingu ülesütlemine on kohtule teadaolevalt võimalik 30-päevase etteteatamisega. Kokkuvõtteks leiab kohus kostja vastuväidete osas, et need on otsitud ja põhjendamatud ning ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hagi põhinõuete osas. Maakohus pidas põhjendatuks ka 30. oktoobri 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõuet 807 eurot 21 senti (190,25+234,53+382,43) ning edasiulatuvat viivisenõuet alates 3. novembrist 2023 (hagiavalduse esitamise järgnevast päevast) põhinõudelt 4269 eurolt 97 snedilt 0,066% päevas kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulu riigilõivu 630 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks arutamiseks, arvestades apellatsioonkaebuses esitatud argumente ja tõendeid. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Maakohus ei ole arvestanud piisavalt kostja esitatud väidete ja tõenditega lepingu tühisuse kohta. Maakohus leidis ekslikult, et kostja ei suutnud tõendada oma väidet, et hagejaga sõlmitud lepingud on tühised. Kostja esitas kohtule mitmeid argumente ja tõendeid, sealhulgas viiteid varasematele seaduserikkumistele ning lepingutingimuste headele kommetele mittevastavusele. Kostja väitis, et lepingu tühisuse aluseks on TsÜS § 89, kuna leping oli näilik ja sõlmitud ebamõistlikult kõrgete hindade alusel, mis on vastuolus heade kommetega. Kohus jättis selle analüüsi tegemata, mistõttu on otsus puudulik. Maakohus eiras kostja tasaarvestusavaldust. Kostja esitas kohtule seisukoha, et tal on tekkinud enammakse, mille arvelt tuleks hageja nõuded tasaarvestada. Maakohus leidis ekslikult, et kostja tasaarvestusavaldus ei vasta seaduse nõuetele ega ole piisavalt tõendatud. Kostja ei nõustu selle järeldusega, kuna esitatud tõendid viitavad selgelt sellele, et tal on õigus nõuda enammakse tasaarvestust.
7
Maakohus ei analüüsinud piisavalt hageja võimalikke seaduserikkumisi, sealhulgas ebaseaduslikku hinnatõusu ning selle mõju kostja kohustustele. Maakohus eiras võimalikku investeerimiskelmust (KarS § 211) käsitlevaid väiteid. Kostja on olnud Eesti Energia klient peaaegu 30 aastat. Selle aja jooksul on hageja kui monopoolne ettevõte korduvalt taotlenud hinnatõusuks luba vastavatelt pädevatelt institutsioonidelt. Kahjuks ei ole neid taotlusi terviktekstina avalikustatud, mistõttu on nende sisu ja põhjenduste kohta avalikkusele esitatud vaid üldisi seisukohti. Hageja taotles hinnatõusu, viidates vajalikele investeeringutele ja erastamisega seotud põhjustele, kuid tegelikkuses kasutas ettevõte hinnatõusu oma kasumi maksimeerimiseks. Investeeringud tehti aga laenatud vahendite arvelt, mis suurendasid lõppkokkuvõttes tarbija jaoks veelgi elektri hinda. Kostja esitas Eesti Energiale oma väited, kui teavitas neid, et loeb nendepoolse pettuse (võimalik investeerimiskelmus) tõttu sõlmitud lepingu tühiseks. Kuna elamu, mida elektriga varustatakse, ei kuulu enam kostjale, eeldas kostja, et hageja ei saa kostjalt tasu nõuda teisele isikule tarnitud elektri eest. Elamu omanikul peaks olema õigus otsustada, kas ta soovib sõlmida lepingu hagejaga või mõne teise elektrimüüjaga. Maakohus leidis vääralt, et pärast kostja poolt lepingu tühiseks tunnistamist jätkas hageja selle lepingu alusel kolmandale isikule elektrienergia müümist ja nõuab tasu kostjalt. Hageja oleks pidanud teavitama elamu omanikku lepingu tühisusest ja informeerima teda vajadusest sõlmida uus leping. Kui kostja teavitas, et loeb lepingu tühiseks ega soovi selle alusel enam teenust, siis elamu omanik ei saanud sõlmida uut lepingut, kuna sama elamu jaoks oli kehtiv leping juba olemas. Seetõttu ei saa kostja vastutada kolmandale isikule tarnitud elektri eest. Hageja ei ole kunagi vaidlustanud kostja väiteid võimaliku investeerimiskelmust puudutavas küsimuses. Riigikohus on varasemates otsustes rõhutanud, et monopoolses seisundis ettevõtja ei saa kujundada hindu ainult oma kasumi maksimeerimise eesmärgil. Kuigi Tallinna Vesi AS-l polnud luba hinda tõsta ja ta siiski seda tegi, on praeguses kaasuses võimalik tuvastada samasugune väär hinnatõus. Kui hageja sai loa hinnatõusuks kindlal eesmärgil ja saadud lisatulu ei kasutatud taotletud eesmärgil, on hinnatõus õigusvastane. Kui lähtuda kostja enammakstud summadest, siis ei saa ta olla võlgu hagejale, eriti juhul, kui pärast lepingu tühiseks tunnistamist tarniti elektrienergiat kolmandale isikule ja kostja peab väidetavalt selle eest tasuma tühise (lõpetatud) lepingu alusel.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus on alusetu ja põhjendamatu. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat väidet ega viidet väidetava(t)e õigusnormi(de) rikkumis(t)e kohta kohtu poolt. Maakohus selgitas kostjale tõendamiskoormist 20. juuni 2024. a kohtumääruses ning täiendavalt e-kirja teel 1. juulil 2024. Kostja ei esitanud menetluse käigus ühtegi nõudesse puutuvat tõendit TsMS § 229 lg 2 tähenduses. Kostja väited on üldised ja otsitud. Kostja ei vaidlustanud sõnaselgelt ühtegi hageja poolt asjas tähtsust omavat asjaolu. Väide, et hageja on toime pannud investeerimiskelmuse, on tõendamata ja asjakohatu. Seejuures järgis kohus korrektselt TsMS-i, kui ta sellist väidet ei arvestanud. TsMS § 1 alusel vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. Võimalikud kuriteod menetletakse kriminaalmenetluses lähtuvalt kriminaalmenetluse seadustikust. Lepingu tühisusega seotut on maakohus piisava põhjalikkusega analüüsinud ning selgitanud. Maakohus leidis õigesti, et poolte vahel on kehtiv leping. Kuna tegemist on kehtiva lepinguga, on hagejal kostja vastu lepingu täitmise nõue, mis puudutab arvete tasumist. Kostja ei ole vastu vaielnud arvete kättesaamisele ning elektrienergia tarbimisele.
8
Kostja on väitnud, et pärast hageja poolt lepingu tühiseks tunnistamist jätkas hageja teenuse osutamist kolmandale isikule. See väide ei vasta tõele. Maakohus leidis asjaolude ja esitatud tõendite alusel õigesti, et ainetud olid ka kostja väited, et Eesti Energia hoidis teda sunniviisiliselt kalli paketi kliendina, mistõttu puudus elamu omanikul võimalus sõlmida uus leping teise ettevõttega. Elektrimüüjat on alati võimalik vahetada, teatades sellest ette vähemalt üks kuu, see nähtub ka poolte lepingust. Kostja ei ole hagejaga sõlmitud elektrilepingut nõuetekohaselt üles öelnud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult hagi rahuldanud ning mõistnud kostjalt hageja kasuks välja põhivõla ja viivise. Kostja väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt.
8.Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus ei ole arvestanud piisavalt kostja esitatud väidete ja tõenditega lepingu tühisuse kohta. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu, maakohus on piisavalt arvestanud kostja väidete ja tõenditega, neile vastanud ja leidnud, et hagejaga sõlmitud lepingud ei ole hageja esitatud asjaoludel tühised. Viited väidetavatele seaduserikkumistele 2001. a ja ebaseaduslikule hinnatõusule ei ole leidnud kostja esitatud tõenditega tõendamist. Kostja esitatud asjaoludel ei saa pidada ka lepinguid heade kommetega vastuolus olevateks. Maakohus on põhjendatult järeldanud, et lepingut ei saa pidada TsÜS § 89 alusel näilikuks. Ekslik on kostja väide, et maakohus eiras kostja tasaarvestusavaldust. Maakohus on kostja võimalikku tasaarvestusavaldust käsitlenud ja sellele hinnangu andnud. Maakohus leidis põhjendatult mh seda, et tasaarvestuse materiaalsed eeldused ei ole täidetud. Ringkonnakohus nõustub, et esitatud asjaolude alusel ei saa lugeda tõendatuks kostjal nõude olemasolu, mis seisneb väidetavalt enammakstud summas. Asjaolu, et kostja maakohtu järeldusega ei nõustu, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Väited võimaliku investeerimiskelmuse kohta või 2001. a hinnatõusu õigusvastasuse kohta ei ole samuti tõendamist leidnud. Maakohus hindas põhjendatult ka seda, et kostja esitatu alusel ei saa lugeda, et kostja oleks lepingu tühistanud. Ringkonnakohus märgib, et kostja saadetud 8. novembri 2022. a e-kirjast hagejale (dtl 103, 105) nähtub, et kostja ei ole vaidlustanud tarbitud elektrienergia kogust, vaid on vaidlustanud hinda. Viidatud on e-kirjas samadele väidetele, millele kostja tugineb ka praeguses menetluses ning e-kirja lõpus märgitud, et kostja loeb esitatud arved tühisteks TsÜS § 89 alusel. Nimetatud e-kirjast ei saa ringkonnakohus järeldada, et kostja oleks lepingu tühistanud või ka avaldanud soovi lepingu lõpetamiseks muul viisil. Väited selle kohta, et kuna kinnistu ei kuulu enam kostjale, ei saa kostjalt elektrienergia eest tasu nõuda, ei ole asjakohased olukorras, kus poolte vahel oli endiselt kehtiv leping. Kuivõrd leping endiselt kehtis, ei ole asjakohane ka kostja väide, et hageja pidanuks teavitama elamu omanikku lepingu tühisusest.
9.Kuna maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks alust pole, tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
9
10.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Asjas ei nähtu, et hagejal oleks apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid, mistõttu märgib ringkonnakohus, et rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud apellatsioonimenetluses puuduvad.
(allkirjastatud digitaalselt)
10
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.