2-17-18176/20 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Pärnu Maakohus Paide kohtumaja - lahend.ee

2-17-18176 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonikaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue UM pöördus 2015 suvel TK`i poole palvega, et hageja laenaks talle 3500 eurot. Poolte isiklike sidemete tuttu (kostja oli sel ajal hageja x X elukaaslane) soovis hageja kostjale vastu tulla ja laenu anda. Selleks võttis hageja ise AS-st SEB Pank laenu, mille pank kandis hagejale 25.07.2015 üle ning hageja kandis pangalt saadud summa kostjale laenuna edasi 26.07.2015. Vastavalt AS-i SEB Pank poolt väljastatud tarbijakrediidi teabelehele on hageja kogukulu pangaga sõlmitud lepingu täitmisel 3939 eurot ning sellest tulenevalt leppisid pooled kokku, et kostja kohustub hagejale tagastama 4000 eurot, sellest põhinõue 3500 eurot ja intress 500 eurot. Konkreetses tagasimaksegraafikus pooled kokku ei leppinud. Kostja on hagejale teinud tagasimakseid ajavahemikul 28.04.2016 kuni 09.05.2017 kokku 1200 eurot. Hilisemalt on kostja keeldunud hagejale ülejäänud laenu tagastamast põhjusel, et kostja on hageja x koos elades kandnud kulusid, kuid hageja arvates ei ole tegemist asjakohase põhjendusega oma kohustuste täitmata jätmiseks hageja ees. Hageja esitas kostjale oma esindaja kaudu 28.08.2017 laenulepingu korralise ülesütlemise avalduse, mille kostja sai kätte 01.09.2017, kuid ei ole võlgnevust likvideerinud. Hageja leiab, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping ning nõuab võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 ja § 398 lg 1 alusel laenu tagastamist, arvestades laenu tagastamise tähtajaks 01.11.2017. Lisaks nõuab hageja kostjalt VÕS § 113 lg 1 alusel sissenõutavaks muutunud viivist 20,87 eurot ning edasi viivist hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Juhul, kui kohus leiab, et laenulepingu sõlmimise ei ole tõendatud, kohustub kostja hagejalt saadud summa tagastama alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja leiab, et kostja poolt saadud kasuks VÕS § 1032 lg 1 ja lg 3 p 1 mõttes antud juhul on kostja poolt säästetud laenulepingu tasud ja laenuintressid summas 500 eurot, mida oleks pidanud kandma siis, kui ta oleks laenu ise võtnud. Kostja vastuväited Kostja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna kostja ei ole hagejaga laenulepingut sõlminud. Hageja kandis 26.07.2015 kostjale 3500 eurot, et toetada kostjat ja hageja x materiaalselt nende igapäevaelu paremaks muutmiseks. Põhjus raha kostja arvele kandmiseks oli ennekõike see, et kostja oli kogu pere, sh hageja x, ülalpidaja ning tegi praktiliselt kõik perega seotud väljaminekud. Hageja x samal ajal ei käinud tööl, vaid õppis, mistõttu tundus kostjale hageja poolt pakutud materiaalne toetus igati mõistlik ning hea tahte märgiks. Kostja väidab, et sai alles kohtumaterjalidega tutvudes teada, et hageja on pangast laenu võtnud. Kui kostja oleks soovinud laenu võtta, saanuks ta ka ise seda pangast võtta või küsida mõnelt oma perekonnaliikmelt laenu. See, et hageja otsustas pangaga laenulepingu sõlmida, on tema enda valik. Kostja selgitab, et asjaolu, miks hageja otsustas kostja ja hageja x ja ka hageja x toetuseks antud summa tagasi küsida alles seitse kuud pärast raha kandmist, on seotud faktiga, et hageja x ja kostja läksid lahku. Pärast lahkuminekut võttis hageja kostjaga ühendust ja nõudis 7 kuud tagasi toetuseks antud raha. Osapooled leppisid kokku, et kostja on nõus osa perele toetuseks antud summast tagastama, kuna hageja laste ülalpidamisega seotud kulusid enam ei olnud. Kuigi ülalpidamiskulud olid suured, leidis kostja, et on nõus hagejale vastu tulema ja osa toetuseks saadud summa tagastama. Tagastatav summa

2-17-18176 pidi olema vastavalt kokkuleppele 1200 eurot (arvestades elamiseks kulunud summasid ja muid asjaolusid), mistõttu pärast paari esimest tagastamismakset hiljem tehtud maksetel enam selgitusse märget ei tehtud. Põhjus, miks maksed lõppesid, oli see, et omavahel saadi kokkuleppele ning hageja leidis, et see on mõistlik tagastuse summa arvestades asjaolu, miks hageja üldse kõige alguses raha noorte toetuseks andis. Kostja leiab, et kostja ja hageja x omavahelised suhted olid ja on konkreetsel juhul olulise tähtsusega, kuna see on ainuke põhjus, miks hageja kostja arvele üldse raha kandis. Lisaks sellele, et kostja pidas üleval hageja x ja x, aitas kostja hagejal erinevatel perioodidel remontida tema autosid ja murutraktorit, võtmata selle eest tasu. Vastutasuks teostatud tööde ning tema pere ülalpidamise eest lubas hageja, et vastavalt võimalusele aitab ta kostjal noori ka mingi hetke materiaalselt toetada. Konkreetset aega ja võimalusi ta ei täpsustanud, kuid hageja soov oli panustada igati tänuväärne arvestades asjaolu, et tema mõlemad lapsed elasid kostja ülalpidamisel. Kuna laenulepingut poolte vahel ei sõlmitud, on alusetu ka viivise nõue. Vastuseks hageja arvamusele selgitab kostja, et hageja väide, et kostja vajas raha kodu ostmiseks, on otsitud seoses varem noorte toetuseks antud raha tagasiküsimisega. Kostja oli endale kodu juba mõnda aega otsinud ning selleks juba eelnevalt mõnda aega ka raha veidi kõrvale pannud. Hageja arvamus kostja vastuväidetele Tõele ei vasta kostja väide, et tal ei olnud vajadust hagejalt laenu võtta, kuna kostja vajas laenu selleks, et teha oma praeguse elukoha xxxxxxx xx xxxxx xxxx ostmiseks vajalik sissemakse. Sissemakset ületavas osas võttis kostja kodulaenu SEB Pangalt. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et kostja on xxxxxxx xx kinnistu omanikuna sisse kantud 12.08.2015 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel. Samal kuupäeval sõlmitud asjaõiguslepingu alusel on kinnistusraamatusse sisse kantud ka hüpoteek 41 000 eurot AS SEB Pank kasuks. Pärast 3500 euro saamist tellis kostja kinnistu turuväärtuse hindamiseks eksperthinnangu, mille kohaselt on kinnistu turuväärtus 35 500 eurot (1.kd tl 31-109) ning sõlmis paari nädala jooksul pärast hinnangu saamist müüjaga kokkuleppe kinnistu omandamiseks ja pangaga hüpoteegi sissekandmiseks. Arvestades hüpoteegisummat 41 000 eurot ja pankade tavapraktikat, mille kohaselt hüpoteegisumma on ca 1,3 korda suurem laenusummast, võttis kostja pangast eeldatavalt laenu summas 31 500 eurot ning eksperthinnang annab küllaldase aluse järeldada, et kostja omandas kinnistu hinnaga 35 000 eurot, millest 3500 eurot maksti sisse hagejalt saadud raha arvel. Hageja vaidleb vastu kostja väitele nagu oleks hageja andnud kostjale toetust, st kostja üritab väita, et hageja kinkis kostjale 3500 eurot. Riigikohtu lahendist 3-2-1-145-16 p 14 nähtub, et pool, kes väidab, et tegemist on kinkelepinguga, peab seda tõendama, kuid kostja ei ole tõendanud, et hagejal oli tahe kostjat tasuta rikastada. Kostja väited hageja soovist kostjat toetada on ka ebaloogilised. Hageja arvates on kostja poolt sobimatu kasutada poolte varasemaid häid suhteid ettekäändeks oma kohustuste mittetäitmisel. Poolte isiklikud suhted pigem selgitavadki seda, miks anti laenu ilma kirjaliku lepinguta ja tähtajatult. Hageja lükkab ümber ka kostja väited selle kohta, kuidas kostja on väidetavalt hageja lapsi ülal pidanud ning hagejale tasuta tööd teinud. Kui hageja x ülalpidamine oli kostjale tõepoolest nii kulukas ja koormav nagu hageja tagantjärele kostja avaldustest loeb, miks kostja üldse hageja xsoovis koos elada. Hageja leiab, et kostja väited on liialdatud. Tõele ei vasta ka kostja väide, et hageja x elas kostja juures, kuigi viibis seal vahepeal rohkem ja vahepeal vähem. Kostja ise kutsus x sinna seoses omavaheliste heade läbisaamistega. Hageja ei ole oma x kostja juurde saatnud ega ole palunud kostjalt hageja xülalpidamist ega muud seonduvat. Kostja väidab, et aitas hagejal erinevatel perioodidel remontida tema autosid ja murutraktorit, võtmata selle eest tasusid. Taaskord on tegemist asjasse puutumatute väidetega, kuna poolte vahel ei ole kokkulepet, et nimetatud asjaolud annaksid aluse hageja nõuet vähendada. Pealegi ei vasta kostja väited selle kohta, et hageja tööde teostamise eest ei tasunud, tegelikkusele.

4.Hageja tugineb oma nõude esitamisel poolte vahel sõlmitud laenulepingule. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 alusel kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Ainuüksi asjaolu, et poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku laenulepingut ei välista laenulepingu olemasolu, kuna tulenevalt TsÜS § 77 lg-st 1 ei ole tegemist tehinguga, millele oleks sätestatud kohustuslikku vormi. Seega võib laenulepingu sõlmida suuliselt. Hageja on selgitanud, et võttis kostjale laenu andmiseks laenu 3500 eurot (1.kd tl 6-10), kuna see oli kostja enda soov. Nimetatut kinnitab ka tunnistaja SK, kelle ütluste kohaselt soovis kostja hagejalt laenu 3500 eurot xxxxx xxxxx ostmiseks tingimusel, et kostja tagastab hagejale koos intressidega 4000 eurot. 4000 eurot on ligilähedane ka hageja laenu saamise kogukulule (1.kd tl 12-14). Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab lisaks kostja pangakonto väljavõte, millest nähtub, et kostja on kandnud 11.08.2015 notari deposiitarvele 3500 eurot (1.kd tl 177-182). Ka tunnistajad IF ja TK on kohtuistungil andnud ütlusi selle kohta, kuidas kostja on rääkinud neile hageja poolt laenu andmistest seoses vajadusega tasuda ostetud maja sissemaks. Tunnistaja SK ütluste kohaselt oli hageja nõus, et kostja tasub hagejale võla vähehaaval vastavalt kostja tagasimaksmise võimalustele, kuna tunnistaja ja hageja said aru, et kostja kulutused seoses kinnistu ostmisega on suured. Kostja on ka ise võlgnevuse tagasimakseid 28.04.2016 ja 07.05.2016 tehes märkinud maksekorralduse selgitustesse pärast 100 euro ülekandmist vastavalt „Võla tagasimakse. Jääk 3900 eurot“ ja „Võla tagasimakse.Jääk 3800 eurot“ (1.kd tl 15-16). Seega on kostja ka ise tunnistanud, et oli hagejale võlgu 4000 eurot ning alust tunnistajate ütlustes kahelda ei ole.

2-17-18176 hagiavalduse koostamisega seonduva ajakulu kokku, sh materjalide analüüs ja kliendiga infovahetus, 4,5 tunni ulatuses. Hageja on esitanud 27.01.2018 arvamuse kostja vastusele hagile ja selle koostamisele on kulunud hagejal kokku 6,4 tundi. Hageja on kulutanud hagi vastuse analüüsile koos e-kirjadega kohtule aega 1,4 (0,5+0,9) tundi. Põhjendatuks ei pea kohus hagi vastuse analüüsi korduvalt märgitud ajakulu 1,4 tunni (0,5+0,9) ulatuses koos e-kirjade koostamisega. Kohtu toimikust nähtub üksnes 09.01.2018 ekiri seonduvalt lisade nähtavaks muutmisega. Samas on lisad ka nähtvaks tehtud hagejale (I kd, tl 79). Arvestades, et hagejal on kulunud arvamuse koostamisele 4,4 tundi (25.01.2018), lisaks 0,6 tundi selle täiendamisele ning hinnates mõlema dokumendi mahtu ja sisu loeb kohus põhjendatuks ja vajalikuks hagi vastusele arvamuse koostamise ajakulu kokku koos hagi vastuse analüüsiga 5 tunni ulatuses. 26.02.2018 kohtumääruse puhul on tegemist korraldava määrusega, millega rahuldati hageja taotlus, selgitati tõendamiskoormist ja teatati kostja 19.02.2018 arvamuse esitamisest. Viidatud määrusega ei kaasnenud hagejale kohustust, mistõttu loeb kohus selle tutvumise ajakulu koos kostja 19.02.2018 arvamuse tutvumisega põhjendatuks 0,3 tunni ulatuses. 20.03.2018, 05.04.2018 ja 06.04.2018 toimingute ajakulu kokku 1,9 tundi seondub kostja 16.03.2018 taotlustele vastamisega. Arvestades mõlema dokumendi, nii kostja 16.03.2018 taotluse (ca 0,75 lk dokument sisaldas vaid taotlust kostja enda vande all ülekuulamiseks ja not.lepingu väljanõudmist) kui ka hageja 06.04.2018 arvamuse (hageja vastus kostja vande all ülekuulamisele ja tõenditele) mahtu ja sisu, ei saanud kuluda kohtu hinnangul õigusteadmistega professionaalsel lepingulisel esindajal viidatud toimingutele kokku rohkem kui 1 tund, mille kohus loeb põhjendatuks ja vajalikuks. 11.04.2018 toimingu ajakulu 0,6 tundi on seotud 11.04.2018 kohtumäärusega, milles kohus jättis rahuldamata kostja taotlused ja mh määras istungi aja. Kohus leiab, et põhjendatud aeg on 0,3 tundi, vähendades toimingule kulunud aega 0,3 tunni võrra. Kostja on vastu vaielnud hageja kohtuistungiks ettevalmistamise ajakulule 2,5 tundi leides, et toimikumaterjalide läbitöötamine, küsimuste ettevalmistamine kostjale ja tunnistajatele ei võta nii pikalt aega, konkreetsel juhul kui kõik materjalid on eelnevalt läbi töötatud ja analüüsitud, hageja esitas kohtus minimaalselt küsimusi. Kohus nõustub siinkohal kostjaga, vähendades viidatud ajakulu 1,5 tunni võrra, lugedes põhjendatuks ja vajalikuks kohtuistungiks ettevalmistamise ajakuluks 1 tunni. Hageja nimekirja kohaselt on 26.04.2018 toimingu ajakulu 3,8 tundi (osalemine istungil ja sõiduaeg 1⁄2 määras). Kohtu toimiku kohaselt kestis 26.04.2018 kohtuistung kella 10-12.20 (II kd, tl 21-32), mistõttu loeb kohus põhjendatuks ja vajalikuks kohtuistungil osalemise ajakulu 2 tunni ja 20 min ulatuses, seega 2,3 tundi. Riigikohus on oma 3. juuni 2013 määruses 3-2-1-65-13 leidnud, et eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu (advokaaditasu AdvS § 60 tähenduses). Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, so transpordikulu, milleks on nt bussipileti või autokütuse maksumus. TsMS §-d 174 ja 175 ega § 144 p 1 ei võimalda aga mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. TsMS § 217 lg 6 kohaselt on esindaja käitumine ja teadmine võrdsustatud menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Kuivõrd TsMS § 144 p 2 järgi ei ole menetluskuluks menetlusosalise sõidu ajakulu, ei ole seda ka esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu. Kohtu hinnangul on põhjendatud ja vajalikuks kuluks otsene sõidukulu marsruudil Tartu-Paide-Tartu (ca 200 km) summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta, so 60 eurot.