Otsuse tegemise aeg ja koht 15. mai 2018 Tallinn Tartu maantee kohtumaja Tsiviilasja number
2-16-2712
Tsiviilasi
XXX hagi XXX ja Eesti Vabariigi Vastu Tallinna Vangla kaudu kahju hüvitamise nõudes
30 000 eurot Menetlusosalised ja nende Hageja: XXX (isikukood XXX, Taaliina Vangla, Magasini 35, Tallinn); esindajad Hageja määratud esindaja: Eva Tibar (Advokaadibüroo Tibar & Partnerid, Pärnu mnt 20, Tallinn 10140, telefon: 505 2373, e-post: [email protected]); Tsiviilasja hind
Kostjad: 1) XXX (isikukood XXX, XXX, e-post: XXX); Kostja lepinguline esindaja: advokaat Tiia Tafenau (Advokaadibüroo Sirje Must, Õpetaja 9, Tartu 51003, e-post: [email protected]); 2) Eesti Vabariik Tallinna Vangla kaudu (Magasini 35, 10138 Tallinn); Kostja lepingulised esindajad: Teerika Marilin Martisen, Irene Iskül (e-post: [email protected]). Kohtuistungi toimumise aeg 25.04.2018 Hageja esindaja riigi õigusabi korras: vandeadvokaat Eva Tibar Kohtuistungil osalesid Kostja: XXX Kostja lepinguline esindaja: advokaat Tiia Tafenau Kostja Eesti Vabariigi Tallinna Vangla kaudu lepingulised esindajad: Teerika Marilin Martisen, Irene Iskül
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata hageja XXX nõue mõista kostjatelt XXXlt ja Eesti Vabariigilt Tallinna Vangla kaudu solidaarselt välja mittevaralise kahju hüvitis 30 000 eurot. Menetluskulude jaotus
3.Mõista hagejalt XXXilt (isikukood XXX) kostja XXX (isikukood XXX) kasuks menetluskuludena välja 1376 (üks tuhat kolmsada seitsekümmend kuus) eurot.
4.Mõista hagejalt XXXilt (isikukood XXX) kostja XXX (isikukood XXX) kasuks välja viivise menetluskulude summalt 1376 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
5.Kohustada hagejat XXXit (isikukood XXX) kandma kostja XXX menetluskulud MTÜ Eesti Arstide Liit arveldusarvele AS-s Swedbank nr EE912200001120139520. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE
1.Hagiavalduse kohaselt väljastas kostja XXX hagejale kui kinnipeetavale 26.01.2015 tervisetõendi, mille alusel sai hageja kasutada Tallinna Vangla kartseris viibimise ajal ööpäevaringselt voodiriideid. Tõendi väljastamise tingis hageja tervislik seisund. 10.02.2016 tühistas kostja XXX tõendi põhjusel, et kuigi hageja viibib kartseris, ei ole tema tervislik seisund tõendatud. Samuti leidis kostja, et tõend on juba liiga vana.
2.Hageja ja kostja XXX vestlust kuulsid pealt kaks eesti keelt kõnelevat ja meditsiinilise personali hulka mittekuuluvat valvurit. Kui hageja naasis kambrisse, olid tema voodiriided ära viidud, magamislavats seina külge kinnitatud ja üles tõstetud. Alates 10.02.2016 muutus hagejale kartseris viibimine äärmiselt piinavaks ja alandavaks. Iga kord pärast tualeti kasutamist oli hageja sunnitud lamama kambri külmal betoonpõrandal, sest istumine tekitas valu. Kostja käitumine põhjustas hagejale rektaalsed verejooksud ja paistetuse. Kostja rikkus hageja isiklikke õigusi arsti ja patsiendi konfidentsiaalsuse reeglite rikkumisega. Kostja põhjustas hagejale piinava ja alandava olukorra, füüsilisi ja vaimseid üleelamisi.
3.29.12.2014 pöördus hagej kostja XXX poole kaebusega, et istuv asend kartseris põhjustab veritsemist ja hemorroidide ägenemist. Hageja saadeti kirurgi vastuvõtule. 06.01.2015 diagnoosis kirurg hagejal 84 hemorroidi. Hagejale ordineeriti küünlad ja ta saadeti koloskoopiasse. 26.01.2015 diagnoosis kostja XXX hagejal hemorroidid ja väljastas talle tõendi kartseris voodiriiete lubamise kohta. 02.02.2015 diagnoosis sisehaiguste arst hagejal veriroe ehk meelena. Mõlemad haigused põhjustavad hagejale vaevusi. Tervishoiutöötaja poolt tervishoiuteenuste osutamise üheks nõudeks on vaevuste vähendamine ja seisundi halvenemise ärahoidmine. Kostja XXX seda ei teinud.
4.Kostja XXX põhjendas 10.02.2016 tõendi annulleerimisel oma tegevust vajadusega kohaldada hageja suhtes rangemat kartserirežiimi, mis ei kuulu arsti pädevusse. Hagejal on õigus piinamise keelule. Hageja tervislik seisund ei olnud tõendi tühistamise ajaks muutunud.
5.10.02.2016 selgitas kostja XXX hagejale esialgset tõendi väljastamise põhjust ja koloskoopiaga seonduvat. Vastuvõturuumis umbes kahe meetri kaugusel viibisid kaks Tallinna Vangla ametnikku, kes kuulsid pealt, kuidas kostja avaldas detailset teavet hageja tervise kohta. Hageja nõudmisele eemaldada kuulmiskaugusest ametnikud, vastas kostja, et jutuajamine on lõppenud ja nõudis hageja äraviimist. Kostja käitumine häbistas ja alandas hagejat.
6.29.10.2013 pöördus hageja kartseris viibimise ajal kostja XXX poole seoses vasaku põlve paistetuse ja valuga. Hageja soovis talle madratsi tõendi väljastamist, sest seisev asend ja kõndimine tekitasid talle valu. Kuigi hageja põlv oli paistes, keeldus kostja tõendi väljastamisest. Kostja tegevus põhjustas hagejale kannatusi. 15.12.2014 kinnitas Ida-Tallinna Keskhaigla MRT uuring, et hagejal esineb trauma vasakus põlves ja hageja taotlus oli põhjendatud.
7.07.02.2013 pöördus hageja kostja XXX poole sooviga saada küüneseenega nakatunud varba ravi. Kostja ravi ei määranud. 24.07.2013 pöördus hageja uuesti kostja poole sama probleemiga, sest haigus oli läinud hullemaks. Kostja keeldus ravi määramisest. 06.09.2013 kinnitas dermatoloog kostja algset diagnoosi ehk seda, et hageja varbad olid küüneseenega nakatunud. Seisund oli hagejale piinav. Kostja ei parandanud hageja seisundit.
8.10.02.2016 pöördus hageja kostja poole kaebusega, et tema näol on tekkinud psoriaatiline lööve, mis veritseb. Kostja XXX 10.02.2016 tõendis on kirjas, et kostja oli nõus ordineerima hagejale D-vitamiini pärast vereanalüüsi tulemusi. Vereproov võeti mõne päeva pärast. Järgmine kord viidi hageja vereanalüüsi tegemisele 16.03.2016, et kindlaks teha D-vitamiini sisaldus veres pärast kuuri. Vereanalüüs jäi tegemata, sest selgus, et kostja XXX ei olnud hagejale vitamiinikuuri määranud. Kostja põhjustas hagejale kannatusi. Kuna kostja põhjustas hagejale kannatusi, palus hageja kostjalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitisena 30 000 eurot.
9.Hageja viitas vangistuseaduse § 49 lõikele 1, § 52 lõikele 1 ja lõikele 2. Samuti viitas hageja VÕS §-le 762, §-le 765, § 768 lõikele 1, §-le 769, §-le 770 lõikele 1. Kostja on rikkunud VÕS § 765 ja § 768 sätteid korduvalt. Kostja avaldas hageja kohta delikaatseid isikuandmeid kõrvalistele isikutele, arutades haiguse sümptomeid ja selle kulgu. Kostja rikkus tahtlikult tervishoiuteenuse osutamise nõudeid, on tahtliku hooletusega suhtunud hageja terviseprobleemidesse ravi määramisel ja diagnoosimisel, on keeldunud tervishoiuteenuse osutamisest ja jätnud tervishoiuteenuse dokumenteerimata.
10.Kostja XXX rikkumised leidsid aset aastatel 2013 kuni 2016. Kostja ei ravinud õigesti ja piisava hoolsusega küüneseent ega suunanud hagejat eriarstile. Vale ravi tõttu kannatas hageja 2 aastat nahaseene käes. Kostja keeldus hagejale määramast küüneseene raviks tablette põhjusel, et see on kulukas ja kinnipeetavad ei oska järgida ravijuhiseid. Ravist keeldumine tekitas hagejale täiendavaid kannatusi ning tekitas temas alaväärsustunde.
11.Hageja pöördus 29.10.2013, 27.08.2014, 02.09.2014 ja 30.09.2014 kostja poole seoses vasaku põlveliigese valu ja paistetusega. MRT uuringuga tuvastati vasaku põlveliigese haiguslik seisund. Kostja keeldus kartserisse madratsitõendi väljastamisest. Hageja jaoks oli kartseris viibimine äärmisel vaevarikas ja valulik.
12.Kirurg diagnoosis hagejal hemorroidid ja ordineeris nende raviks reklaalsupposiidid. Kostja väljastas hagejale voodiriiete tõendi, kuid tühistas selle 2016. aastal vangla administratsiooni survel. Hemorroidide tõttu ei saanud hageja pärast iga defekatsiooni istuda ega liikuda. Ainus
võimalus oleks olnud küljel lamada, kuid asemeriiete puudumise tõttu hageja seda teha ei saanud. Istumisest külmal metallpingil ja hõõrdumise tõttu tekkis veritsus. Hageja aluspesu oli pidevalt määrdunud, mistõttu kaaskinnipeetavad suhtusid hagejasse alavääristavalt, mis tekitas hagejal hingelisi üleelamisi.
13.Kostja XXX diagnoosis hagejal valesti psoriaasi sebarroidse dermatiidi asemel. Õige diagnoosi ja ravi korral oleks saanud hageja oma haiguse kiiresti välja ravida. Hageja pidi pika aja jooksul taluma kaaskinnipeetavate pilkeid ja halvakspanu. Hageja tundis alaväärsust ja tõrjutust. Hageja kahjunõude eesmärk on tuua leevendust tema kannatustele ja suunata kostjat edaspidi õiguskuulekale käitumisele. Kostja pani õigusrikkumised toime isiklikes huvides, et säilitada töökohta Tallinna Vanglas ja tagada hea läbisaamine administratsiooniga.
14.Kostja XXX vastuväidetega hageja ei nõustunud. Hageja ei nõustunud kostja väitega, et on esitanud hagi vale isiku vastu. Hagejal on kostja vastu võlaõiguslik nõue. Kostja XXX vastutab VÕS § 758 lg 2 alusel ka isiklikult.
15.29.11.2017 esitas hageja kohtule taotluse kaasata kostjana Eesti Vabariik Tallinna Vangla kaudu. Lisaks tõi hageja välja, et 10.02.2016 kostja XXX läbivaatust ei teinud. Seetõttu puudus alus tõendi tühistamiseks, sest tõendi väljastamise aluseks olnud asjaolu ei olnud ära langenud. 10.02.2106 vastuvõtu juures viibisid vangla töötaja XXX ja ilma nimesildita töötaja. Visiidil käsitleti hageja terviseandmeid, mille avaldamiseks kolmandatele isikutele hageja nõusolekut ei andnud. Vangla töötajatel ei olnud õigust viibida kuulmisulatuses.
16.06.12.2017 esitas hageja hagiavalduse täienduse. Hagiavalduse täienduse kohaselt väljastas kostja XXX Tallinna Vangla arstina hagejale tervisetõendi, mille alusel sai ta kasutada kartseris viibimise ajal voodiriideid ööpäevaringselt. Tõendi väljastamise tingis hageja tervislik seisund. 10.02.2016 tühistas kostja XXX hagejale 26.04.2015 väljastatud tõendi, sest hageja tervislik seisund ei ole tõendatud. Samuti leidis kostja, et tõend on juba liiga vana. Hageja ja kostja vestlust kuulsid pealt kaks eesti keelt kõnelevat valvurit.
17.Alates 10.02.2016 muutus viibimine kartseris hageja jaoks äärmiselt piinavaks ja alandavaks. Iga kord pärast tualeti kasutamist oli hageja olnud sunnitud lamama kambri külmal betoonpõrandal, kuna istumine on valu tekitav. Kostja XXX ettekavatsetud käitumine põhjustas hagejale tervisekahjustuse rektaalsete verejooksude ja paistetuse näol. Samuti on kostja rikkunud seadusest tulenevat kohustust ja häid kombeid ning tekitanud olukorra, mis oli hagejale piinav ja alandav, põhjustades füüsilisi ja vaimseid üleelamisi.
18.Hageja pöördus 29.12.2014 kostja XXX poole kaebusega, et istuv asend kartseris põhjustab tal rektumi veritsemist ja hemorroidide ägenemist. Hageja saadeti kirurgi vastuvõtule. 06.01.2015 diagnoosis kirurg hagejal 84 hemorroidi, ordineeris küünlad ja suunas koloskoopiasse. 26.01.2015 diagnoosis kostja hagejal hemorroidid ja väljastas talle tõendi kartserisse voodiriiete lubamise kohta. 02.02.2015 diagnoosis sisehaiguste arst hagejal veriroe ehk meelena. Mõlemad haigused põhjustasid hagejale märkimisväärseid vaevusi igapäevases toimetulekus. Kostja XXX ei vähendanud hageja vaevusi. Kostja põhjendas kartsertitõendi tühistamist vajadusega kohaldada hageja suhtes rangemat režiimi.
19.Kostjad on rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut. Voodirežiimi äramuutmisel sattusid riive alla hageja muud põhiseaduse jt rahvusvaheliste lepetega tagatud õigushüved. Kostjad rikkusid kohustusi tervishoiuteenuse osutamisel, kuna hageja tervislik seisund ei olnud muutunud 10.02.2016, arst ei oleks tohtinud määratud voodirežiimi tühistada.
20.10.02.2016 viibis visiidi ajal vastuvõturuumis kuuldekaugusel kaks Tallinna Vangla ametnikku, kes valdasid eesti keelt ja kuulsid pealt, kuidas kostja XXX avaldas detailset
tundlikku informatsiooni hageja tervise kohta. Hageja nõudmisele eemaldada ametnikud kuulmiskaugusest vastas kostja, et on jutuajamine lõppenud ja ütles: „Viige minema!“. Kostja käitumine häbistas ja alandas hagejat põhjustades hagejale moraalseid kannatusi ja stressi.
21.29.10.2013 kartseris viibimise ajal pöördus hageja kostja XXX poole arstiabi saamiseks seoses vasaku põlve paistetusega ja valuga. Hageja soovis, et talle väljastataks kartserisse madratsi tõend, kuid kostja keeldus sellest vaatamata põlve paistetusele. Kostja XXX tegevus põhjustas hagejale kannatusi. 15.12.2014 kinnitas Ida-Tallinna Keskhaigla MRT uuring, et hagejal esineb trauma vasakus põlves.
22.07.02.2013 pöördus hageja kostja XXX poole sooviga saada küüneseene ravi, kuid kostja ravi ei määranud. 24.07.2013 pöördus hageja uuesti kostja poole küüneprobleemiga, sest haigus oli läinud hullemaks. Kostja XXX keeldus ravi määramisest. 06.09.2013 kinnitas dermatoloog kostja XXX esialgset diagnoosi. Hageja varbad olid küüneseenega tugevalt nakatunud. Seisund oli hagejale piinav ja kannatusi tekitav. Kostja XXX ei parandanud hageja olukorda.
23.10.02.2016 pöördus hageja kostja XXX poole kaebusega, et hageja näol jm on tekkinud psoriaatiline lööve, mis veritseb. Kostja XXX 10.02.2016 tõendis on kirjas, et kostja oli nõus ordineerima hagejale D-vitamiini pärast vereanalüüsi tulemusi. Vereproov võeti mõne päeva pärast. Järgmine kord viidi hageja vereanalüüsi tegemisele 16.03.2016, et kindlaks teha Dvitamiini sisaldus veres pärast kuuri. Vereanalüüs jäi tegemata, sest kostja XXX ei olnud hagejale vitamiinikuuri määranud. Kostja põhjustas hagejale kannatusi. Hageja leidis, et kostjad vastutavad VÕS § 758 lg 2 alusel solidaarselt.
24.Kostja XXX ei ravinud õigesti ja piisava hoolsusega hageja nahaseent ega suunanud teda eriarstile. Vale ravi tõttu kannatas hageja 2 aastat nahaseene käes. Õige ravi puhul oleks saanud kannatusi vältida. Kostja keeldus küüneseene raviks tabletti määramisest põhjusel, et see oleks olnud liialt kulukas ja kinnipeetavad ei järgi ravijuhiseid. Ravist keeldumine on põhjustanud hagejale täiendavaid kannatusi. Seen on edasi arenenud, küüned on muutunud inetuteks ja pudedateks ning põhjustvad hagejale valu. Aja jooksul on vähenenud nende tagasikasvamise perspektiiv.
25.Hageja pöördus 29.10.2013, 27.08.2014, 02.09.2014, 30.09.2014 kostja XXX poole seoses vasaku põlveliigese valu ja paistetusega. AS PERH poolt teostatud MRT uuringuga tuvastati hageja vasaku põlveliigese haiguslik seisund. Kostja keeldus väljastamast madratsi tõendit kartserisse, mistõttu oli hageja viibimine kartseris äärmiselt vaevarikas ja valulik.
26.Kirurg diagnoosis hagejal hemarroidid ning ordineeris rektaalsupposiidid. Kostja XXX väljastas 2015 tõendi hagejale kartserisse voodiriiete lubamise kohta, kuid tühistas selle 2016 vangla administratsiooni survel. Hemarroidide tõttu ei saanud hageja pärast iga defektasiooni istuda ega liikuda. Ainus võimalus oleks olnud lamada küljel, kuid asemeriiete puudumisel oli see välistatud.
27.Kostja XXX diagnoosis hagejal valesti psoriaasi sebarroidse dermatiidi asemel. Õige diagnoosi ja ravi korral oleks hageja saanud haiguse välja ravida tõenäoliselt mõne nädalaga. Hageja tundis tugevat alaväärsustunnet, hingelist valu ja intensiivseid kannatusi olles pidevalt tõrjutud kaaskinnipeetavate poolt.
28.Hageja palus kostjatelt välja mõista mittevaralise kahju hüvitisena 30 000 eurot. Kahjunõue peab suunama kostjaid edaspidi õiguskuulekale käitumisele. Kahjunõude suuruse puhul on arvestatud õigusrikkumise intensiivsust, sisu, rikkuja isikut, rikkumiste pikaajalisust ja korduvust.
KOSTJATE VASTUVÄITED
Kostja XXX vastuväited
29.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et nõuded tema vastu on alusetud, tõendamata ning pahatahtlikud. Isiklikult kostja vastu esitatud hagiga pole hagejal võimalik taotletavat eesmärki täita. Kostja XXX töötab Tallinna Vanglas töölepingu alusel meditsiiniosakonna üldarstina. Kostja peamiseks tööülesandeks on kinnipeetavatele isikutele ambulatoorse tervishoiuteenuse osutamine. Hagist nähtuvalt on kostja pannud toime väidetavaid hageja õiguste rikkumisi vangla arstina töötades. Kostja viitas VÕS § 770 lõikele 1 ja TLS § 76 lõikele 1 ning leidis, et eelviidatud sätete kohaselt saab tööülesannete käigus kolmandale isikule tekitatud kahju nõuda üksnes tööandjalt. Hageja on esitanud nõude vale isiku vastu.
30.Kostja viitas VÕS § 758 lõikele 1 ja lõikele 2. Arst ei ole VÕS § 758 lg 2 nähtuvalt tervishoiuteenuse osutamise lepingu pool, vaid ta osaleb teenuse osutamisel. Kinnipeetavana kinnipidamisasutuses viibiva isiku puhul saab tervishoiuteenuse osutamise lepingu pooleks olla ainult kinnipidamisasutus, praegusel juhul Tallinna Vangla. Kostja leidis, et hagiavaldus on täies ulatuses alusetu ja tõendamata. Sisulisi vastuväiteid seoses vanglas osutatava tervishoiuteenusega on õigustatud esitama Tallinna Vangla.
31.16.10.2017 seisukohtades selgitas kostja, et hageja kartseris viibimine ei ole kuidagi seotud kostjaga, vastupidist ei ole hageja tõendanud. Samuti ei ole võimalik selgelt aru saada, millist ja millal toimunud konkreetset kostja tegevust/tegevusetust peab hageja tema õiguste rikkumiseks. Kostja viitas VÕS § 770 lõikele 3 ja leidis, et hageja väited on tõendamata.
32.Ravilugude väljavõtetest nähtuvalt on kostja pöördumised arsti poole nõuetekohaselt dokumenteeritud. Hageja ei ole esitanud mitte ühtegi asjakohast tõendit, millega oleks võimalik tõendada tema väiteid tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise kohta kostja XXX poolt, sh võimalike diagnoosi- ja ravivigade või patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest.
33.Kostja viitas VÕS § 127 lõikele 4. Hageja ei ole kohaselt tõendanud ei kostja väidetavat kahjutekitavat tegevust/tegevusetust, kahju ennast ega põhjuslikku seost. Mittevaralise kahju hüvitisena nõutav summa oleks alusetult suur ka juhul, kui oleks tuvastatav tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumine kostja poolt. Hageja pole esitanud ühtegi põhjendust, miks ta nõuab 30 000 eurot. Eesti kohtupraktikale selline nõude summa kostja hinnangul ei vasta. Väidetavate delikaatsete isikuandmete avaldamise osas ei selgu hagist, milliseid konkreetseid andmeid kostja ning kellele avaldas, samuti millist kahju kostjale sellest tekkis.
34.14.12.2017 seisukohtades selgitas kostja XXX, et ta otsustas 10.02.2016 lugeda samal päeval kehtetuks 26.01.2015 välja antud tervisetõendi (26.01.2015, ravilugu nr 66), millega hagejal oli lubatud kasutada kartseris viibimise ajal voodiriideid ööpäevaringselt. Kostja ei nõustunud hageja väidetega, mille kohaselt põhjustas ta hagejale tõendi tühistamisega tervisekahjustuse, rikkus seadusest tulenevat kohustust ning hageja isiklikke õigusi.
35.Loa puhul kasutada kasutada kartseris viibimise ajal ööpäevaringselt voodiriideid on tegemist kinnipeetavale kehtestatavate soodustingimustega, milleks peab olema selge meditsiiniline näidustus. Kui selline näidustus puudub, pole alust soodustingimuste kehtestamiseks. Raviloost nr 99 nähtub, et kostja tühistas soodustingimused meditsiiniliste näidustuste puudumise tõttu. Hageja suunati pärast 26.01.2015 kirurgi vastuvõttu kolonoskoopilistele uuringutele, et tuvastada pärasoole piirkonnas patoloogiat. Hageja keeldus sellest. Aasta vältel ei ole hageja enam pöördunud kirurgi ega perearsti poole kaebustega
hemorroidide kohta, mis põhjustaksid vaevusi. Ka medõe poole pole hageja taolise kaebusega pöördunud.
36.Hageja esitatud tõenditest, sh ravilugudest ei nähtu, et ta oleks ajavahemikul 26.01.2015 kuni 10.02.2016 kaevanud hemorroidide üle. Hagis on väidetud, et 02.02.2015 diagnoosis sisehaiguste arst hagejal veriroe ehk meelena. Selle kohta tõendeid esitatud ei ole. Puuduvad tõendid selle kohta, et 10.02.2016 oleks hageja tervislik seisund olnud jätkuvalt selline, mis vajas soodustingimuste kehtestamist. 10.02.2016 raviloost nähtuvalt kaebas hageja vastuvõtul hoopis psoriaatilise lööbe esinemise kohta ning soovis D-vitamiini, muid kaebusi ei esinenud.
37.Hageja on paljasõnaliselt väitnud, et tõendi väljastamise aluseks olnud asjaolu ei olnud ära langenud, kuigi esitatud tõendid kinnitavad vastupidist. Ravilugude väljavõtted tõendavad, et meditsiiniline näidustus nn voodirežiimi jätkamiseks 10.02.2016 seisuga puudus. Paljasõnaline ning alusetu on väide, et 10.02.2016 mingit läbivaatust kostja ei teostanud. Arsti vastuvõtt on dokumentaalselt tõendatud. Hageja ei ole tõendanud, et 10.02.2016 toimunud tervisetõendi tühistamine oli tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumine arsti poolt.
38.Kostja XXX viitas VangS § 63 lg 1 punktile 4. Kartserisse sattumisel pidi hageja olema rikkunud teadlikult mõnda õigusakti ning kartseris viibimine oli hageja tahtlik valik. Kartserisse paigutamine ja sealsed tingimused ei ole mõjutatavad arsti poolt. Kui hagejal on pretensioone või nõudeid seoses sellega, et kambris oli külm betoonpõrand, tuleks tal pöörduda Tallinna Vangla poole. Asjakohased ei ole hageja mõtteavaldused talle kartseris inimväärikate kinnipidamistingimuste tagamise kohta.
39.Hageja on nimetanud 20.02.2016 visiidi juures väidetavate kõrvaliste isikutena viibinud vangla töötajale XXX ja ilma nimesildita töötajale, kuid hageja ei ole selgitanud, millist konkreetset informatsiooni kostja tema arvates avaldas ja millist kahju hageja seetõttu kandis. Haginõue on sisutu. Kostja selgitas, et ta võtab kinnipeetavaid vastu selleks kohaldatud kabinetis. Vastuvõtu ajal saadavad ning viibivad vastavalt kehtestatud korrale juures kinnipeetavat saatvad vanglaametnikud. Juhul, kui arstiga soovitakse omavahel rääkida, lähevad saatja või saatjad ukse taha.
40.Kostja viitas VangS § 66 lõikele 11, § 68 lõikele ning § 71 lõikele 8, mille alusel on justiitsministri 05.09.2011 määrusega nr 44 kehtestatud „Järelevalve korraldus vanglas“, mille 5. peatükk reguleerib kinnipeetava saatmist. Viimati nimetatud määruse § 37 lõikest 2 tulenevalt ei tohi kinnipeetavat jätta sihtpunktis järelevalveta.
41.10.02.2016 saatsid hagejat arsti juurde kaks Tallinna Vangla ametnikku, kes viibisid vastuvõtu ajal väljaspool ruumi. Kui hageja asus kostjaga kõrgendatud hääletoonil ning ärritunult rääkima ja arsti ähvardama, sisenesid saatjad arsti turvalisuse tagamiseks kabinetti ning viisid hageja ära. Saatjate juuresolekul kostja hagejaga tema tervislikku seisundit ei arutanud ning selleks puudus igasugune vajadus ning põhjus. Kinnipeetava saatjate näol ei ole tegemist juhuslike isikutega, vaid isikutega, kelle kohustused, sh vajadusel viibimine kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamise juures, on reguleeritud õigusaktidega.
42.Hageja on viidanud 29.10.2013, 27.08.2014, 02.09.2014 ja 30.09.2014 vastuvõttudele ja tõendi andmata jätmisele seoses vasaku põlve paistetuse ning valuga. Hagist võib järeldada, et hageja on etteheiteid kõigi ülalnimetatud päevadel toimunud vastuvõttude osas, mil kostja on keeldunud tõendi väljastamisest. Samas on hageja konkreetselt viidanud vaid 29.10.2013 vastuvõtule. Hageja pole tõendanud, et ühelgi eelviidatud kuupäevadest oleks tal esinenud meditsiiniline näidustus madratsitõendi saamiseks ehk hageja pole tõendanud vasakul põlvel paistetuse esinemist. Hageja esitatud Ida-Tallinna Keskhaigla saatekirja vastus 15.12.2014 ei ole
asjakohane tõend, kuna see on antud välja hagis märgitud kuupäevadest hiljem (29.10.2013 osas ligi 10 kuud hiljemega saa tõendada hageja varasemat tervislikku seisundit.
43.29.10.2013 raviloost nr 25 nähtuvalt puudusid hageja jalal välisel vaatlusel põletikutunnused, raviks määrati talle diclac geli. Seega on tõendatud, et arst põletikutunnuseid ei tuvastanud. Hageja pole tõendanud, et need tegelikkuses 29.10.2013 esinesid ning oli olemas meditsiiniline näidustus madratsitõendi saamiseks. 27.08.2014 raviloost nr 37 nähtuvalt puuduvad kõige vähemadki põletiku tunnused ja kinnipeetu kõnnib vabalt. Väliselt deformatsiooni ei esinenud, põletikutunnuseid ei esinenud. 02.09.2014 raviloost nr 39 nähtuvalt oli põlv visuaalse ja palpatoorse patoloogiata ning hagejal puudusid kaebused. 30.09.2014 raviloost nr 43 kohaselt suunati hageja plaanilisele MRT uuringule. Mitte ühestki raviloost ei nähtu, et kostja oleks rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut ning keeldunud alusetult määramast hagejale kartserisse madratsit.
44.Hageja esitatud 29.10.2013 raviloost nr 25 nähtub, et küüneseene ravi tablettidega vanglatingimustes ei teostata, sest see eeldab jalanõude nin sokkide desinfektsiooni, hügieeni ja pidevat analüüside kontrolli, mida vanglatingimustes ei ole võimalik korraldada. Väljakasvu protsent oleks maksimaalselt 70-80. Tegemist ei ole eluohtliku ja koheselt ravi vajava seisundiga ning selle haiguse progressioon väga aeglane. Eelnevaga on ümber lükatud hageja väited, nagu oleks kostja keeldunud ravi määramisest. Hagejale on korduvalt selgitatud, et vanglatingimustes ei ole võimalik jala küüneseene ravi korraldada, sh on 29.10.2013 selgitanud seda hageja vastuvõtul dr XXX, kes on nahahaiguste spetsialist. Kostja viitas VangS § 52 lg lõikele 2, mille kohaselt peab arst ravima kinnipeetavaid vanglas olevate võimaluste piires. Kuivõrd erialaspetsialisti kinnitusel küüneseene ravi vanglas ei toimi, puudus alus ravi määramiseks.
45.Hageja on väitnud, et ta pöördus 08.09.2016 kostja poole küüneseene ravi saamiseks. Esitatud tõendite kohaselt ei pöördunud hageja sellel päeval mitte kostja, vaid dr XXXi ja dr XXX poole (ravilood nr 127 ja 128). Sarnane väide on esitatud 27.02.2013 kohta.
46.Hageja pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et talle pidi määratama D-vitamiini kuur, sest selleks oli meditsiiniline näidustus. Hageja viidatud 10.02.2016 raviloost nähtub üksnes, et hagejale otsustati teha vereanalüüs, et määrata kindlaks D-vitamiini sisaldus veres. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut.
47.Hageja on väitnud, et ta pöördus seoses hemorroididega kostja poole 04.05.2017 ja 09.03.2017. Puuduvad tõendid, et nimetatud päevadel oleks hageja käinud kostja vastuvõtul. Hagiavaldusest ei nähtu, kas või milliseid etteheiteid on hagejal kostjale seoses väidetavate vastuvõttudega.
48.Hageja väitis, et ta pöördus kostja poole nahalööbe tõttu 24.07.2013, 20.04.2015, 16.09.2015, 18.09.2015, 30.10.2015, 10.02.2016, mil kostja on valesti diagnoosinud haiguse psoriaasina. Hageja väited ei ole kooskõlas ravilugudega ja jääb ebaselgeks, mille alusel väidab hageja valediagnoosi panekut. Asjaolu, et 08.04.2016 dr XXX määras diagnoosiks seborröadermatiidi, ei tõenda kostja poolt valediagnoosi panemist ega tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumist, samuti kostja süülist tegevust väidetaval valel diagnoosimisel. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, millist kahju ta väidetava valediagnoosi tõttu sai.
49.Kostja palus jätta tervikuna rahuldamata mittevaralise kahju nõude. Hageja ei ole ühtegi oma väidet tõendanud, sh puuduvad igasugused asjakohased andmed kostja süülise tegevuse kohta. Väited hagejal tekkinud tervisevaeguste, vaevuste, valu ja kaasisikute alanduste kohta on üldsõnalised. Hageja ei ole esitanud ühtegi põhjendust, miks ta nõuab 30 000 eurot.
50.Menetluskuludena palus kostja XXX hagejalt välja mõista õigusabikulud summas 1208
eurot. OÜ Advokaadibüroo Roman Levin osutas kostjale õigusabi hinnaga 60 eurot tunnis ja Advokaadibüroo Sirje Must OÜ hinnaga 96 eurot tunnis. Õigusabikuludele lisandusid esindajate sõidukulud Tallinnase. 23.10.2017 oli sõidukulude summaks edasi-tagasi 36 eurot koos käibemaksuga ning 20.04.2018 samuti 36 eurot koos käibemaksuga. Kostja avaldas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ja palus kulud välja mõista koos käibemaksuga. Kostja õigusabikulud on kandnud MTÜ Eesti Arstide Liit. Kostja on loovutanud MTÜ-le Eesti Arstide Liit menetluskulude nõude hageja vastu. Kostja palus kohustada hagejat kandma menetluskulud MTÜ Eesti Arstide Liit arveldusarvele AS-s Swedbank nr EE912200001120139520. Samuti palus kostja hagejalt välja mõista viivise menetluskulude summalt. Kostja Eesti Vabariigi Tallinna Vangla kaudu vastuväited
51.Kostja Eesti Vabariik Tallinna Vangla kaudu vaidles samuti hagile vastu. Kostja viitas VangS § 49 lõikele 1 ja § 52 lõikele 1. Kostja viitas, et terviserikkest tulenevat kahju ja tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient.
52.Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetel kandis hageja Tallinna Vanglas perioodil 25.02.2011 - 04.10.2016 talle kohtuotsusega määratud vanglakaristust. Lisaks oli hageja Tallinna Vanglasse paigutatud lühiajaliselt perioodidel 24.08.-05.09.2017 ja 28.09.- 17.10.2017. Alates 07.11.2017 kuni tänaseni viibib hageja taas Tallinna Vanglas.
53.Vangla ja kinnipeetava vahel tekib eraõiguslik lepinguline suhe vangla tervishoiutöötaja poolt tervishoiuteenuse osutamisel. Hageja ja kostja vahel tekkis tervishoiuteenuse osutamise leping. Hageja peab tõendama kostja rikkumist. Kostja vastutab üksnes süülise rikkumise olemasolu korral. Asjas esitatud tõendid ei võimalda järeldada, et kostjate poolt osutatud tervishoiuteenus ei vastanud nõutavale tasemele VÕS § 762 mõttes või et kostjad poleks tegutsenud tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.
54.Kuigi hageja on välja toonud, et kostja on jätnud tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimata, ei ole ta oma väidet kuidagi sisustanud ega põhjendanud. Kostja leiab, et hagejale osutatud tervishoiuteenust on nõuetekohaselt dokumenteeritud vastavalt sotsiaalministri 18.09.2008 määruses nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja kord“ esitatud nõuetele ning hageja ei ole vastupidist tõendanud. Dokumenteerimiskohustuse rikkumine, mis annab aluse tõendamiskoormise ümberpööramiseks, peab olema ulatuslik, seotud vaidluse asjaoluga ning vähendama patsiendi võimalust oma nõue maksma panna. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja hinnangul tõendamiskoormis ümber pöördunud.
55.Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et Tallinna Vanglas oleks tema ravimiselt tehtud ravivigu või osutatud ravimeetodid ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele. Seoses voodiriiete tõendi tühistamisega leidis kostja, et vangistus ei kujuta endast mitte üksnes füüsilist liikumisvabaduse piirangut, vaid kinnipeetava kogu elu allutatakse vangistusseadusest tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud karistuse täideviimiseks. Kostja viitas VangS § 6 lõikele 1.
56.Kostja viitas VangS § 63 lg 1 punktile 4, mille kohaselt on distsiplinaarkorras võimalik karistada kinnipeetavat maksimaalselt kuni 45 ööpäevase distsiplinaarkaristusega. Kartserikaristuse määramisel lähtutakse proportsionaalsuse põhimõttest ning proportsionaalsuse hindamisel võetakse arvesse kartserirežiimi tingimusi koosmõjus määratava kartserikaristuse pikkusega. Hageja kandis ajavahemikus 03.09.2014 - 18.09.2016 kartserihoones talle 95 erineva käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristust. Hageja toime pandud distsipliinirikkumised olid
rasked ja süstemaatilised. Nendeks olid korduvad agressiivsed käitumised, vanglaametnikega suhtlemisel ebatsensuursete ja väärikust riivavate väljendite kasutamised, korraldustele allumatused, vangla vara lõhkumised jne. Tegemist oli raskete rikkumistega, mis ohustasid vangla üldist, samuti kaaskinnipeetavate julgeolekut. Hagejale määratud distsiplinaarkaristuste liik, määr ja kuhjumine oli otseselt tingitud tema enda teadlikust süstemaatilisest distsipliinirikkumisest.
57.Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ kohaselt kuuluvad kartseri sisustusse päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid, põranda või seina külge kinnitatud laud ja istekohad tulenevalt kohtade arvust kambris, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, pesemiskoht ning WC. Kuna kartserikaristus on kõige rangem distsiplinaarkaristus, on oluline, et see oleks võimalikult efektiivne. Kartserikaristuse muudab efektiivseks eelkõige režiim. Režiimi üheks osaks on kartserikambri ja tavalise eluosakonna kambri erinemine tavalistest kinnipidamistingimustest. Hageja õiguste rikkumisega oleks olnud tegu vaid juhul, kui talle ei oleks tagatud magamisaset öisel ajal.
58.Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ lisa 1.7 sätestab kartserihoones viibiva kinnipeetava päevakava, mille kohaselt viiakse muuhulgas hommikul ära voodivarustus, mis antakse uuesti õhtul. Voodivarustuse peab ära viima kinnipeetav ise kooskõlas punktiga p 1.11.5, v.a. toimingute teostamist välistava arstitõendi olemasolul. Seega kinnipeetav, kes ei saa tervislikel põhjustel kohustust täita või kellele on näidustatud kartserirežiimi ajal pikali olemine, on kohustusest vabastatud juhul, kui vangla meditsiiniosakond on kinnipeetavale vastavasisulise arstitõendi väljastanud.
59.Hageja hemorroidide tõttu väljastas kostja XXX talle 26.01.2015 tõendi, mis lubas hagejale kartserirežiimil voodiriideid ka päevasel ajal. Enam kui aasta hiljem arst eelnevalt väljastatud tõendile näidustust enam ei näinud. Raviloo nr 67 kohaselt teavitati hagejat 01.02.2015 järgmisel päeval toimuvast kolonoskoopia uuringust. Raviloost nr 68 nähtub, et uuring tekitas hagejas pahameelt ja ta keldus sellest. Raviloo nr 70 kohaselt viibis hageja 03.02.2015 kirurgi vastuvõtul. Kirurg palus patsiendi tagasi kambrisse viia, sest patsient oli uuringust keeldunud. Raviloo nr 99 kohaselt tunnistas kostja XXX tõendi kehtetuks.
60.Vahepealsete ravilugudega nr 71-99 on tõendatud, et olenemata sagedasest erinevate tervishoiuteenuse osutaja vastuvõttudel käimisest, ei avaldanud hageja ühtegi kaebust seoses hemorroididega. Kolonoskoopiast hageja keeldus, mistõttu ei leidnud diagnoos kinnitust. Järelikult puudus hagejal näidustus kartserirežiimil voodivarustuse saamiseks tulenevalt hemorroididest tingitud terviseprobleemidest. Hageja oli Tallinna Vanglas paigutatud kõikidesse kartserikambritesse üksinda. Seega kaaskinnipeetavaid, kelle tõttu ta ennast alavääristatult oleks saanud tunda, ei olnud. Kui hageja kartserirežiimil ei viibinud, oli tal voodivarustus igal ajahetkel kasutada ja vastavalt oma äranägemisele sai ta lamada. Seega on põhjendamatud hageja etteheited, et voodirežiimi puudumise tõttu sai talle kaaskinnipeetavate alavääristava käitumise tulemusel mingisugust mittevaralist kahju tekkida.
61.Isegi kui hageja väited 10.02.2016 visiidi juures kahe vanglaametniku viibimise kohta vastaksid tõele, ei ole hageja õigus privaatsele tervishoiuteenuse osutamisele absoluutne. Kostja viitas PS §-le 26. Vangla on kohustatud korraldama kinnipeetavate järelevalvet viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ning üldise julgeoleku. Julgeoleku tagamisel tuleb ennetavalt välistada kinnipeetava õigusrikkumised. Vanglal on kohustus minimaliseerida ohtu tervishoiutöötaja elule ja tervisele ajal, mil ta osutab kinnipeetavale tervishoiuteenust.
62.Tallinna Vangla meditsiiniosakonna töötajad on langenud mitmete füüsiliste ja verbaalsete rünnete ning ähvarduste ohvriks. Lisaks peab vangla tagama, et kinnipeetavate valdusesse ei
satuks tervishoiutöötajate töövahendid, sh ravimid ning lõike- ja torkevahendid, mis võiksid ohustada vangla julgeolekut üldiselt. Selle tagamiseks on vajalik, et vanglaametnik saaks visuaalselt jälgida nii kinnipeetavat, tervishoiutöötajat kui ka tervishoiutöötaja töövahendeid ja saaks vajadusel koheselt reageerida.
63.Üldjuhul teostab valvur kinnipeetava saatmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde järelevalvet kinnipeetava üle seistes kabineti ukse taga koridoris. Kinnipeetava ja arsti vaheline vestlus toimub privaatselt. Kui arst või muu meditsiinitöötaja soovib, et kinnipeetav oleks valvuri poolt visuaalselt jälgitav kogu vastuvõtu aja jooksul, viibib vanglaametnik kabinetis. Kinnipeetavate puhul, kelle osas meditsiinitöötaja hindab väiksemat võimalikku ohtu ründeks või manipulatsioonideks, samuti delikaatsete piirkondade meditsiinilise läbivaatuse/protseduuri ajaks, lubatakse saatjal viibida ruumist väljas. Lisaks on kõikidel kinnipeetavatel õigus avaldada soovi vanglaametniku ruumist lahkumiseks, kui kinnipeetav soovib väga delikaatseid terviseprobleeme tervishoiutöötajale avaldada. Kui tervishoiutöötaja annab selleks nõusoleku, lahkub vanglaametnik mõneks ajaks ruumist.
64.Kostja viitas VangS §-le 132, mille kohaselt on vanglaametnikul tähtajatu saladuse hoidmise kohustus talle ametitegevuse käigus teatavaks saanud asjaoludest. Ametitegevuses teatavaks saanud saladuse hoidmise kohustust rõhutab ka justiitsministri 13.11.2008 käskkirja „Vanglateenistuja eetikakoodeks“ punkt 1.7. Hageja õiguste kaitse oli seega tagatud.
65.Hageja puhul tuleb arvesse võtta tema poolt toime pandud distsiplinaarkaristuste sisu, milleks olid korduvad agressiivsed käitumised, vanglaametnikega suhtlemisel ebatsensuursete ja väärikust riivavate väljendite kasutamised, korraldustele allumatused, vangla vara lõhkumised jne. Seega oli õigustatud valvuri kohalolek tervishoiuteenuse osutamisel, kui see oli vajalik turvalisuse kaalutlustel või kui seda vajadust tundis tervishoiutöötaja. Kuna hageja tõstis 10.02.2016 vastuvõtul arsti peale häält, ei olnud tegu hageja õiguste rikkumisega.
66.Muus osas nõustus kostja Eesti Vabariik Tallinna Vangla kaudu kostja XXX väidetega. Raviloost nr 99 nähtub, et kostja XXX määrast hagejale 10.02.2016 vereanalüüsi määramaks kindlaks D-vitamiini sisalduse. Järgmine vastuvõtt toimus 16.02.2016, s.o vähem kui nädal hiljem. Raviloo nr 101 sissekandest nähtuvalt tuvastati hagejal väga madal D-vitamiini tase veres ja kostja XXX ordineeris hagejale D-vitamiini kaks korda päevas kuni vereanalüüsi normnäitajateni. Seega osutati hagejale tervishoiuteenust nõuetekohaselt, sest kostja XXX määrast hagejale peale analüüside tulemuste selgumist vitamiinikuuri. Seoses nahalööbega osundas kostja, et hageja ise avaldas 24.07.2013 vanglale, et ta põeb psoriaasi, mistõttu näidustati talle lisapesemise võimalus. Tallinna Halduskohtu 19.03.2015 otsusest nr 3-14-50937 nähtub hageja avaldatu, et varasemalt oli tal psoriaas, selle üle ta ei kurda.
67.Kostja leidis, et hageja kahju nõue on alusetu. Kahju nõude rahuldamiseks peaks tervishoiuteenuse osutamisel tehtud diagnoosi- või raviviga olema põhjustanud patsiendile kahju. Ravi- või diagnoosiviga ei ole hageja tõendanud. Hagejale oli tagatud nõuetekohane ravi. Hageja ei ole tõendanud, et kostja osutatud tervishoiuteenus ei vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja kostja ei osutanud tavalise oodatava hoolega teenust. Kostja XXX, kes hagejale hagis väljatoodud tervishoiuteenust Tallinna Vanglas osutas, on staažikas ja kogenud spetsialist. Hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost ega talle saabunud kahjulikke tagajärgi. Hageja kahju nõue ei kuulu rahuldamisele.
68.Hageja väide nagu oleks kostja XXX pannud väidetud õigusrikkumised toime isiklikes huvides, et säilitada töökoht Tallinna Vanglas, on paljasõnaline. Mittevaralise kahju nõude aluseks olevaid asjaolusid ei ole hageja välja toonud ega tõendanud.
69.08.03.2018 seisukohtadega koos esitas kostja hageja tervisekaardi väljavõtte, millest nähtusid sissekanded seoses D-vitamiiniga. Optimaalne D-vitamiini seerumitase veres on 75 nmol/L. Kostja esitas Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja 07.03.2018 meditsiinilise õiendi, mille kohaselt viitabs D-vitamiini seerumitaseme mõõtmine 19.05.2016, et hageja manustas Dvitamiini preparaate, sest tema vereanalüüside tulemused näitasid stabiilset D-vitamiini seerumitaseme tõusu alates D-vitamiini ordineerimisest.
KOHTU PÕHJENDUSED
70.Arvestades hageja nõudeid ja kostjate vastuväiteid ning hinnates kogumis kõiki tõendeid, leiab kohus, et hagi ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.
71.Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) hageja kandis Tallinna Vanglas 25.02.2011 - 04.10.2016 talle kohtuotsusega määratud vanglakaristust; 2) lisaks oli hageja Tallinna Vanglasse paigutatud lühiajaliselt perioodidel 24.08.05.09.2017 ja 28.09.- 17.10.2017; 3) alates 07.11.2017 viibib hageja taas Tallinna Vanglas; 4) hagejale on 95 erineva distsiplinaarrikkumise eest määratud korduvalt karistusena kartseris viibimisi; 5) kostja XXX on osutanud hagejale tervishoiuteenust tema kinnipidamisasutuses viibimise ajal; 6) hageja ja kostja Eesti Vabariigi Tallinna Vangla kaudu vahel on tervishoiuteenuse osutamise leping.
72.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad on rikkunud hagejaga sõlmitud tervishoiuteenuse lepingut ning kas hagejal on seetõttu õigus nõuda kostjatelt solidaarselt mittevaralise kahju hüvitisena 30 000 euro väljamõistmist. Hageja tõi oma hagiavalduses välja mitu erinevat episoodi, kus kostja XXX suhtus hooletult hageja terviseprobleemidesse, määras talle valeravi või vale diagnoosi või keeldus ravimisest ning kannatuste leevendamisest. Lisaks avaldas kostja XXX hageja hinnangul viimase delikaatseid andmeid kõrvalistele isikutele. Hageja leidis, et kosja pani toime rikkumised tahtlikult, et säilitada töökohta kostja Eesti Vabariigi juures Tallinna Vangla kaudu. Samuti väitis hageja, et kostja rikkus tervishoiuteenuse dokumenteerimise kohustust. Kuna kostjate rikkumised on intensiivsed, pikaajalised ja korduvad, tuleb hüvitisena välja mõista 30 000 eurot, et suunata kostjaid õiguskuulekale käitumisele.
73.Kostjad vaidlesid hageja nõudele vastu ja leidsid, et see on täielikult põhistamata ning tõendamata. Hageja ei ole tõendanud ühtegi kostjale XXXle ette heidetud rikkumist. Hageja väited dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmise kohta on üldsõnalised, põhistamata ja tõendamata ning hageja ise on tuginenud kostja koostatud ravilugudele. Kuna dokumenteerimiskohustust rikutud ei ole, ei ole tõendamiskoormus ümber pöördunud. Hageja väide, nagu oleks XXX pannud rikkumised toime tahtlikult töökoha säilitamiseks, on paljasõnaline. Mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on tõendamata ning isegi juhul, kui mõni hageja väide oleks tõendatud, ei ole tema soovitud hüvitise suurus kooskõlas kohtupraktikaga.
74.Kohus nõustub nende kostjate väidetega ning leiab, et hageja nõue ning hagiavalduses toodud väited on täielikult tõendamata. VÕS § 758 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti
teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. VÕS § 758 lg 2 näeb ette, et tervishoiuteenuse osutamisel osalev kvalifitseeritud arst, hambaarst, iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde või ämmaemand, kes tegutseb tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel, vastutab tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise eest tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Kostja XXX esitas kohtule töölepingu (toimiku 2. kd, lk 4-7), mille kohaselt töötas ta Tallinna Vangla meditsiiniosakonna üldarstina. Seega oli hagejal iseenesest õigus esitada tervishoiuteenuse lepingu rikkumisest tulenev nõue mõlema kostja vastu.
75.Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Eeltoodust lähtudes ei ole tervishoiuteenuse osutaja kohustuseks mitte mistahes tingimustel parandada isiku seisundit ja muuta tema igapäevast elu mugavamaks, vaid tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas vaevuste leevendamine, peab olema seotud patsiendi tervisliku seisundiga.
76.Vangistusseaduses (VangS) § 49 lg 1 järgi on tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. VangS § 52 lg 1 näeb ette, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Kooskõlas VangS § 52 lõikega 2 on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid.
77.Vabariigi Valitsus on 19.12.2003 vastu võtnud määruse nr 330 vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise mahu, tingimuste ja korra kohta. Viidatud määruse § 3 lg 2 kohaselt otsustab tervishoiuteenuse, ravimi ja meditsiinilise abivahendi vajalikkuse üle vangla või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja. Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Seega on õige kostjate väide, et kinnipidamisasutuses ei ole arst kohustatud tagama kinnipeetavale mitte mistahes viimase soovitud ravi, vaid muuhulgas tuleb lähtuda vanglas kättesaadavatest võimalustest.
78.Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et tervishoiuteenuse osutamisel vanglas viimase töötajaks oleva arsti poolt on tegemist võlaõigusliku suhtega ning tervishoiuteenuse lepingu üheks pooleks on kinnipidamisasutus (RK HKo 3-3-1-69-10, p 9). Vaidlused sellise lepingu täitmise üle kuuluvad lahendamisele tsiviilkohtumenetluses (RK HKm 3-3-4-1-12, p 8). Eeltoodu üle pooled käesolevas asjas ka ei vaidle.
79.VÕS § 762 sätestab, et tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Seega tuleb tervishoiuteenuse lepingu rikkumise nõude lahendamisel lähtuda sellest, milline on arstiteaduse üldine tase ja milline on tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatav hool. Arstiteaduse üldine tase hõlmab neid ravimeetodeid või ravijuhised, mis on sedavõrd levinud, et neid käsitletakse arstide väljaõppel või täiendkoolitustel. Arstiteaduse üldisest tasemest madalama tasemega ravimine tähendab raviviga. Seega ei saa arvestada, kas või milline oli ravi lõpptulemus. Tervishoiuteenuse osutamist arstiteaduse üldisest tasemest madalama tasemega peab tõendama patsient.
80.VÕS § 770 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS § 758 lõikes 2 nimetatud isik vastutavad üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. VÕS § 770 lg 3 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS § 758 lõikes 2 nimetatud isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Lisaks sätestab VÕS § 770 lg 4, et kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient. Kui dokumenteerimiskohustust on rikutud, muutub tõendamiskoormus. Dokumenteerimiskohustuse rikkumine, mis annab aluse tõendamiskoormuse muutmiseks, peab olema ulatuslik, seotud vaidluse asjaoluga ja vähendama patsiendi võimalust oma nõue maksma panna. Eeltoodust lähtudes oli hagejal käesoleva asjas kohustus tõendada kostjate vastutuse aluseks olevaid asjaolusid, samuti terviserikke tekkimist ja sellest tulenevat kahju. Kohus nõustub kostjatega, et tõendamiskoormus käesolevas asjas ümber ei pöördunud.
81.VÕS § 769 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja peab patsiendile tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerima ning vastavaid dokumente säilitama. Patsiendil on õigus nende dokumentidega tutvuda ja saada neist oma kulul ärakirju, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja on käesolevas asjas palja- ja üldsõnaliselt väitnud, et kostja jättis dokumenteerimiskohustuse täitmata. Hageja ei ole ühegi arsti visiidi puhul välja toonud, mida täpselt kostja XXX dokumenteerimata jättis. Vastupidi, hageja on oma väidete ja etteheidete esitamisel tuginenud kostja ja teiste Tallinna Vanglas talle tervishoiuteenust osutanud arstide koostatud ravilugudele. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud ega põhistanud dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmist, ei ole kohustust rikutud. Kohus nõustub kostjate väidetega, et tõendamiskoormuse ümberpöördumiseks oleks olnud vajalik pikaajaline, süstemaatiline ja laiaulatuslik dokumenteerimiskohustuse rikkumine, mille olemasolu pole hageja väitnud ega tõendanud. Seega lasus hagejal kohustus oma väiteid tervishoiuteenuse osutamise osas tõendada.
82.VÕS § 765 sätestab, et kõrvalise isiku juuresolek tervishoiuteenuse osutamisel on lubatud üksnes patsiendi nõusolekul, välja arvatud juhul, kui tervishoiuteenuse osutamine kõrvalise isiku juuresolekuta ei ole võimalik, patsiendi nõusolekut ei ole võimalik küsida ja tervishoiuteenuse osutamata jätmine ohustaks oluliselt patsiendi tervist. Kohus osundab, et kõrvaliseks isikuks antud sätte mõttes on see isik, kelle juuresviibimine ei ole tervishoiuteenuse osutaja hinnangul vajalik. Hageja näol oli aga tegemist kinnipeetavaga kinnipidamisasutuses, kelle puhul kuulusid kohaldamisele vangistusseadusest tulenevad sätted.
83.VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärgiks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Kooskõlas VangS § 66 lõikega 1 korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorra eeskirja täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. VangS § 132 kohaselt ei tohi vanglaametnik avaldada talle seoses teenistusülesannete täitmisega teatavaks saanud asjaolusid, sealhulgas kinnipeetavate isiklikke suhteid puudutavaid asjaolusid. Ametisaladuse hoidmise kohustus on tähtajatu. Eeltoodud sätete kohaselt loeb kohus põhjendatuks kostjate väited, et vanglaametnike viibimine arsti vastuvõtu juures juhul, kui arst seda vajalikuks peab, ei saa kaasa tuua patsiendi delikaatsete isikuandmete avalikustamist, sest vanglaametnikel ei ole lubatud kuuldud andmeid avaldada.
84.Justiitsministri 05.09.2011 määrusega nr 44 on kehtestatud „Järelevalve korraldus vanglas“, mille § 34 lg 1 järgi teostab kinnipeetava saatmist vanglaametnik või muu vanglateenistuse ametnik. Sama määruse § 36 lg 1 kohaselt on saatja ülesanne tagada saatmise ajal kinnipeetava õiguspärane käitumine ning välistada kinnipeetava suhtlemine kõrvaliste isikutega. Määruse § 37
lg 2 sätestab, et kinnipeetavat ei tohi jätta sihtpunktis järelevalveta või üle andmata teisele vanglateenistuse ametnikule. Eelviidatust tuleneb, et kinnipeetavat tohivad saata vaid need isikud, kellel lasub seadusega sätestatud konfidentsiaalsuskohustus. Kinnipeetava saatjad ei tohi kinnipeetavat jätta järelevalveta ning peavad välistama kinnipeetava ründed teiste isikute, sealhulgas tervishoiuteenuse osutajate vastu.
85.Sama määruse § 38 lg 1 kohaselt jagavad vanglateenistuse ametnikud kinnipeetavatele ravimeid, järgides vangla tervishoiutöötaja poolt ettenähtud kogust ja aega. Seega ei ole õige hageja väide, et kostja arst XXX pidi isiklikult tagama hagejale D-vitamiini manustamise igapäevaselt.
86.VangS § 63 lg 1 p 4 kohaselt on üheks kinnipeetava distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 on kinnitatud „Vangla sisekorraeeskiri“, mis muuhulgas reguleerib, milline peab olema kartseri sisustus. Määruse § 7 lg 4 p 1 kohaselt kuulub kartseri sisustusse päevaks ülestõstetav ja seina külge kinnitatav või põrandal asuv kõva lavats. Määruse § 60 reguleerib, millised esemed võivad kinnipeetaval kartseris olla ning nende hulka ei kuulu päevasel ajal voodireeded.
87.Kohus nõustub kostjate väitega, et kartseris kohaldatakse kinnipeetava suhtes tavapärasega võrreldes rangemat režiimi, et suunata teda õiguskuulekale käitumisele. Korduvaid õigusrikkumisi toime pannes pidi hageja mõistma, et kartseris viibimine on karistus, mida tal on võimalik ära hoida enda käitumist kontrollides. Kostja XXX näol on tegemist tervishoiuteenuse osutajaga, kes ei saa mõjutada seda, millal hageja kartserisse paigutatakse ega seda, millist režiimi kartseris kohaldatakse. Tervishoiutöötaja seadusest tulenevaks ülesandeks ei ole leevendada kinnipeetava kannatusi ja ebamugavustunnet, mis tulenevad pelgalt sellest, et kinnipeetav on karistuseks paigutatud tavapärasest rangema režiimiga kartserisse. Kostjal XXXl oli kohustus väljastada hagejale viimase soovitud voodiriiete tõendeid ja teisi tema režiimi kergendavaid tõendeid vaid siis, kui selleks esines meditsiiniline näidustus ehk siis, kui vajadus pidevalt lamada ja kasutada pidevalt voodiriideid oli otseselt tingitud hageja tervislikust seisundist.
88.VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 3 kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Eeltoodust lähtuvalt ei saa hageja nõuda abstraktselt kahju hüvitamist, vaid ta peab välja tooma kahju hüvitamise nõuet põhistavad asjaolud. Selleks on lepingulise kohustuse rikkumine teise lepingu poole poolt, põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel ning kahju ettenähtavus.
89.VÕS § 134 lg 1 sätestab, et lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 5 näeb ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
90.Riigikohus on leidnud, et üldjuhul saab patsient nõuda tervishoiuteenuse osutajalt mõistlikku rahasummat, hüvitamaks talle diagnoosi- või raviveaga kaasnenud füüsiline ja hingeline valu ning kannatused kui mittevaraline kahju (RK TKo 3-2-1-171-10, p 15). Kahju hüvitise nõude hindamisel tuleb arvestada põhjusliku seose olemasolu ning kahju peab olema tekitatud nimelt diagnoosi- või raviveaga ehk ilma selle veata ei ole patsiendil pidanud kahjulikku tagajärge saabuma (samas, p 16).
91.Eeltoodu alusel oleks hagejal tulnud tõendada mittevaralise kahju nõude aluseks olevaid asjaolusid. Lisaks peavad mittevaralise kahju hüvitised vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (RK TKo 3-2-1-18-13, p 26, 3-2-180-13, p 20). Kohus nõustub kostjate väidetega, et isegi juhul, kui hageja väited oleksid olnud tõendatud, ei olnud hageja soovitud hüvitise suurus kooskõlas kohtupraktikas sarnastel asjaoludel välja mõistetud hüvitiste suurusega. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, et kostjate rikkumiste tulemusena oleks talle tekkinud mõni püsiv tervisekahjustus. Samuti on kõik hageja väited talle piinava ja alandava olukorra, tervisevaevuste, kaaskinnipeetavate pilgete ja muu säärase kohta jäänud täielikult paljasõnalisteks.
92.23.10.2017 eelistungil (toimiku 2. kd, lk 69-70) selgitas kohus hagejale VÕS § 762, § 770 lg 1 ja lg 3. Kohus selgitas hagejale vajadust välja tuua ja tõendada, milline oli tervishoiuteenuse tavaliselt eeldatav tase, milline oli kostja rikkumine ning süü. Kohus selgitas, et vastutuse aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama hageja. Kohus juhtis tähelepanu asjaolule, et hageja väited ei ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Kohus selgitas, et 10.02.2016 visiidi juures viibinud isikud ei olnud kõrvalisteks isikuteks seaduse mõttes ning neil isikutel lasus konfidentsiaalsuskohustus. Muus osas selgitas kohus hagejale vajadust välja tuua ja tõendada, millise diagnoosi pani kostja talle ebaõigesti ja milline oli ebaõige ravi. Kohus samuti selgitas, et isegi hageja väidete õigsuse korral ei ole tema soovitud mittevaralise kahju hüvitis kooskõlas varasema kohtupraktikaga. Kohus selgitas hagejale vajadust tõendada mittevaralise kahju nõude aluseks olevaid asjaolusid. Vaatamata kohtu selgitustele hageja sisuliselt oma väiteid täiendavalt ei põhistanud ega tõendanud.
93.Seoses 10.02.2016 vastuvõtu toimumise ja sellel kartseritõendi tühistamisega väitis hageja, et kostjal puudus alus tühistada 26.01.2015 välja antud kartseris voodiriiete kasutamise tõendit. Hagejal oli enne 26.01.2015 tõendi väljastamist diagnoositud hemorroidid, mis põhjustasid talle vaevusi. Kostja XXX oleks pidanud hageja vaevusi leevendama, kuid kartseritõendi tühistamisega 10.02.2016 kostja hoopis põhjustas hagejale piinava ja alandava olukorra ning üleelamisi. Pärast tõendi tühistamist pidi hageja iga kord pärast tualeti kasutamist lebama kartseri külmal betoonpõrandal, tal algasid verejooksud ja paistetus, mis määrisid aluspesu ja alandasid teda kaaskinnipeetavate ees. Samuti heitis hageja ette, et 10.02.2016 visiidi juures viibisid kaks vangla töötajat, kellele kostja XXX avaldas hageja terviseseisundi kohta delikaatseid andmeid. Kostja käitumine häbistas ja alandas hagejat.
94.Kostjad vaidlesid hageja väidetele vastu. Tõendi väljastamine kartserisse on soodustus, milleks peab olema meditsiiniline näidustus. Hageja ei ole enne tõendi tühistamist keeldunud hemorroidide diagnoosi kinnitava uuringu tegemisest ning aasta jooksul enne tõendi tühistamist ei olnud tal ühtegi hemorroididega seotud kaebust. Neid ei avaldanud hageja ka 10.02.2016 vastuvõtul. Kuigi hemorroidide esinemine on pikaajaline diagnoos, võivad sellega seotud vaevused periooditi taanduda. Kartseri tingimusi kostja XXX mõjutada ei saa.
95.Kostjad väitsid, et kui hageja toodi arsti vastuvõtule, ootas üks saatjatest kabineti ukse taga. Kuna hageja ärritus kabinetis ja hakkas kostjat XXXt ähvardama, palus kostja saatjatel hageja ära viia ning teatas talle vastuvõtu lõpetamisest. Hageja ei ole välja toonud, milliseid delikaatseid andmeid on kostja saatjatele avaldanud. Kostja jaoks oli vastuvõtt lõppenud ja saatjate
juuresolekul kostja hageja kohta andmeid ei avaldanud. Hageja oli toime pannud korduvaid raskeid distsiplinaarrikkumisi ning tema käitumine oli agressiivne. Vastuvõtul ohustas hageja kostjat ja viimasel oli õigus enda kaitseks abi kutsuda. Kinnipidamisasutus peab minimaliseerima ohu tervishoiutöötajate elule ja tervisele.
96.Kohus leiab, et hageja väited, milliste kohaselt algasid tal pärast 10.02.2016 tõendi tühistamist tõsised tervisevaevused, sealhulgas veritsemine ja paistetus, on paljasõnalised. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks pärast 10.02.2016 selliste kaebustega tervishoiutöötajate poole pöördunud. Seega on paljasõnalised ja tõendamata hageja väited, et tõendi tühistamine tõi talle kaasa piinava ja alandava olukorra. Meelevaldsed on hageja väited, et tema tervislik seisund tõi omakorda kaasa kaaskinnipeetavate pilked, sest kartseris viibis hageja üksinda. Hageja ei ole vastu vaielnud väitele, et pärast kartserist vabanemist oli tal tavatingimustes ning teiste kinnipeetavate juuresolul igal ajal õigus kasutada voodiriideid, mistõttu hageja kirjeldatud olukorda tekkida ei saanud.
97.Asjas kogutud tõenditest nähtub, et 26.01.2015 väljastas kostja XXX hagejale tõendi (toimiku 1. kd, lk 5), mille kohaselt palus võimaldada hagejale viimase tervisliku seisundi tõttu kartserisse voodiriided. Tõendi kohaselt ei olnud hagejale näidustatud pikemat aega istumisasend ning diagnoos oli kirurgi poolt sedastatud. Tõend anti hagejale kuni kartseris viibimisaja lõpuni. Sama sissekanne nähtub 26.01.2015 raviloost nr 66 (toimiku 1 kd, lk 188 ja 2. kd, lk 146).
98.29.12.2014 koostatud raviloost nr 60 nähtub (toimiku 1. kd, lk 188, toimiku 2. kd, lk 144), et hageja käis kostja XXX vastuvõtul. Hageja kaebas madala temperatuuri üle kartseris ja selle üle, et ta ei saa hemorroidide tõttu istuda. 06.01.2015 koostatud raviloost nr 62 (toimiku 1. kd, lk 188, toimiku 2. kd, lk 145) järeldub, et hageja käis Dr XXX vastuvõtul, kuhu ta suunati hemorroidide tuvastamiseks. Hagejale määrati ravi ja ta suunati kolonoskoopia uuringule. Diagnoosiks olid hemorroidid.
99.01.02.2015 koostatud raviloost nr 67 nähtub, et hageja käis Dr XXX vastuvõtul (toimiku 2. kd, lk 147), kus teda teavitati kolonoskoopia uuringust ja anti selle kohta selgitused. Raviloost nr 68, mis oli koostatud Dr XXX juures 02.02.2015 (toimiku 2. kd, lk 147) nähtub, et hagejale tekitas uuringu läbiviimine pahameelt ning ta keeldus sellest. 03.02.2015 koostatud raviloost nr 70 (toimiku 2. kd, lk 148) nähtub, et hageja külastas Dr XXX. Raviloo kohaselt oli hageja äärmiselt ebaviisakas, kasutas solvavaid sõnu saatjate kohta. Kuna hageja oli keeldunud kolonoskoopia uuringust, palus raviarst ta kambrisse tagasi viia.
100.05.02.2015 koostatud raviloost nr 71 (toimiku 2. kd, lk 148) nähtub, et hageja viibis Dr XXX vastuvõtul, kus ta rääkis ja käitus ebaviisakalt, samuti ähvardas arsti. Kuna hageja oli kolonoskoopiast keeldunud, talle diagnoosi ei määratud. 05.02.2015 koostatud raviloost nr 72 (toimiku 2. kd, lk 150) järeldub, et hageja käis Dr XXX vastuvõtul. Hageja avaldas raviarstile, et tal kaebusi tervise suhtes ei ole. Ravilugudest nr 73 (koostatud 19.02.2015) ja nr 74 (koostatud 16.03.2015) nähtub, et hageja keeldus vastuvõttudest (toimiku 2. kd, lk 150).
101.Ravilugudest nr 76 (koostatud 20.04.2015), nr 77 (koostatud 24.04.2015), nr 78 (koostatud 29.04.205), nr 79 (koostatud 30.04.2015), nr 80 (koostatud 15.05.2015), nr 81 (koostatud 22.05.2015), nr 82 (koostatud 04.06.2015), nr 83 (koostatud 08.06.2015) ja nr 84 (koostatud 08.06.2015) (toimiku 2. kd, lk 150 pöördel – 151) nähtub, et alates juba 05.02.2015 kuni 08.06.2015 ei avaldanud hageja ühtegi kaebust seoses hemorroididega. Hageja kaebas vaid liigesevalu üle.
102.14.06.2015 koostatud raviloost nr 85 (toimiku 2. kd, lk 151) nähtub, et hageja külastas Dr XXX, kus ta ärritus ja kasutas kõrgendatud häält. Hageja käitus raviarstiga üleolevalt. Hageja ei allunud korraldusele kanda nimesilti, sest raviarst ei tundnud teda nägupidi. Hageja tegi valvuri
suhtes ähvardavaid liigutusi ning lõpuks viskas kruusist vett ja asus valvuriga kähmlusesse, mistõttu tuli kutsuda abi.
103.Ravilugudest nr 87 (koostatud 13.08.2015), nr 88 (koostatud 15.08.2015), nr 89 (koostatud 25.08.2015), nr 90 (koostatud 31.08.2015) nr 91 (koostatud 04.09.2015), nr 92 (koostatud 14.09.2015), nr 93 (koostatud 16.09.2015), nr 94 (koostatud 18.09.2015) (toimiku 2. kd, lk 151 pöördel – 152) nähtub, et sellel ajavahemikul ei esitanud hageja kordagi kaebusi seoses hemorroididega, kuigi viibis sageli arstide vastuvõttudel.
104.30.10.2015 koostatud raviloost nr 96 (toimiku 2. kd, lk 152) nähtub, et hageja käis Dr XXX vastuvõtul. Hagejal oli probleeme korrale allumisega. Hageja kinnitas, et tal käivad vihahood. Raviloost nr 98 (koostatud 05.01.2016) (toimiku 2. kd, lk 152 pöördel) nähtub, et hagejale tehti röntgenülesvõte, mille käigus aktuaalset patoloogiat ei tuvastatud.
105.Eelviidatud tõenditest kogumis nähtub, et kuigi hagejal diagnoositi enne kostja XXX poolt kartserisse voodiriiete tõendi andmist 26.01.2015 hemorroidid, keeldus hageja uuringust, mis oleks diagnoosi ennast ja selle raskust kinnitanud. Pärast tõendi väljastamist ei esitanud hageja kordagi ühtegi kaebust seoses hemorroididega, kuigi külastas sageli arste. Kaebuste puudumine tõendab kohtu hinnangul, et järelikult puudusid hagejal hemorroididest tulenevad vaevused. Ühtlasi nähtub eelviidatud ravilugudest, et hageja oli korduvalt agressiivne ja ebaviisakas arstide suhtes.
106.Kostja Eesti Vabariik Tallinna Vangla kaudu esitas kohtule väljavõtte hageja toime pandud distsiplinaarrikkumistest (toimiku 2. kd, lk 154-160), millest nähtub, et hageja kandis pidevalt erinevate rikkumiste eest distsiplinaarkaristusi ning pidi viibima korduvalt kartseris. Hageja oli korduvalt vanglaametnikke ähvardanud, neid solvanud, rikkunud viisakusreegleid ning olnud agressiivne. Hageja oli korduvalt vanglaametnikke rünnanud. Arvestades antud tõendit koos eelviidatud ravilugudega võib järeldada, et hageja näol oli tegemist agressiivsusele kalduva isikuga, kellelt võis eeldada raviarsti verbaalset või isegi füüsilist ründamist. Kohus nõustub kostja Eesti Vabariigi Tallinna Vangla kaudu esitatud väitega, et kinnipidamisasutus oli kohustatud tagama raviarstidele kaitse hageja rünnakute eest.
107.10.02.2016 koostas kostja XXX tõendi (toimiku 1. kd, lk 6), mille kohaselt loeti eelmine tõend kehtetuks alates 10.02.2016. Kostja väljastatud tõendist (toimiku 1. kd, lk 7), samuti 10.02.2016 koostatud raviloost nr 99 (toimiku 1. kd, lk 187, toimiku 2. kd, lk 149) nähtub, et hageja pöördus 10.02.2016 raviarsti poole, sest tal oli tekkinud psoriaatilise lööbe ägenemine rinnaku piirkonnas. Samuti soovis hageja D-vitamiini ordineerimist, millega oli kostja raviarstina nõus, kuid eelnevalt tuli määrata hagejal D-vitamiini sisaldus veres. Seega ei pöördunud hageja 10.02.2016 arsti vastuvõtule seoses hemorroididest tingitud vaevustega.
108.Tõendi kohaselt ägestus hageja, kui kostja teatas talle kartseritõendi tühistamisest. Tõendis märgitu järgi oli hageja keeldunud aasta alguses kolonoskoopilisest uuringust, millele oli teda suunatud. Aasta vältel pärast tõendi väljastamist ei olnud hageja pöördunud kirurgi ega perearsti poole kaebustega seoses hemorroididega päraku piirkonnas, mis põhjustaksid talle vaevusi. Ka ei olnud hageja pöördunud kaebustega medõe poole. Kohus osundab, et raviarsti tõendis toodud järeldused on kooskõlas teiste kohtule esitatud tõendtiega. Tõenditest samuti nähtub, et hageja ägestus, kui sai teada kartseritõendi tühistamisest ning asus kostjat ähvardama.
109.Kuigi hageja on väitnud, et tõendi tühistamise tõttu algasid tal piinavad vaevused, veritsus ja paistetus, ei nähtu selliste kaebuste esitamist hageja poolt mitte ühestki kohtule esitatud raviloost, mis on koostatud pärast 10.02.2016. Alles 04.03.2017 ehk üle aasta hiljem koostatud raviloost nr 150 nähtub, et hageja käis Dr XXX vastuvõtul, sest tal veritsesid hemorroidid. Anamneesi kohaselt algas hagejal veritsus samal päeval kell 20.00. Raviloo kohaselt olid hageja
aluspesu ja voodiriided määrdunud. Hagejale määrati ravi. 09.03.2017 raviloo nr 157 kohaselt käis hageja Dr XXX vastuvõtul ning kaebas endiselt valu ja veritsust hemorroididest. Viidatud ajal ei kandnud hageja kartseri karistust. Seega ei ole tõendatud hageja väited, et kartseri tingimustes tekkis tal tõendi tühistamise tõttu haiguse ägenemine ning piinav ja alandav seisund. Haiguse sümptomid ilmnesid hagejal uuesti ligi aasta hiljem ning sümptomite ilmnemine ei olnud seotud kartseritingimustega.
110.25.04.2018 istungil vande all ära kuulatud kostja XXX (toimiku 2. kd, lk 197-198) selgitas, et hageja tuli tema vastuvõtule peamiselt hemorroidide kaebusega. Hagejal olid sageli kartserikaristused. Hageja soovis hemorroidide tõttu saada voodiriiete tõendit. Kostja suunas hageja kirurgi juurde ja sai hiljem teada, et kirurg suunas hageja omakorda uuringule, millest viimane keeldus. Kuna aga kirurg diagnoosis hemorroidid, väljastas kostja hagejale kartseritõendi, mille ta andis tähtajatult. Pärast seda ei pöördunud hageja tükk aega kostja poole.
111.Kui hageja pöördus uuesti kostja vastuvõtule, ei olnud tema probleemiks hemorroidid. Kostja XXX selgitas vande all antud ütlustega, et kliiniliselt hemorroidid ei parane, kuid nad võivad taanduda. Kostja ei soostunud enam kartseri tõendiga ja tühistas selle, mille peale hageja pahandas, tõstis häält ja hakkas karjuma, et kuna tal on hemorroidid, peab ta tõendi saama. Hageja mõjus kostjale XXXle ähvardavalt. Hagejat saatnud ametnik ei viibinud kostja ütluste kohaselt vastuvõtu ajal kabinetis. Kui hageja ärritus, ütles kostja talle, et jutuajamine on lõppenud. Kostja jõudis hüüda, et keegi tuleks ja viiks hageja ära, kui sisenesid kaks valvurit. Hageja rääkis kostja XXX ütluste kohaselt hoogu sattununa edasi oma hemorroidide probleemist, kui valvurid sisenesid, kuigi kostja oli vastuvõtu lõpetanud.
112.Kohus leiab, et kostja Lia-Leiga XXX ütlustega on tõendatud, et vastuvõtu ajal kõrvalisi isikuid juures ei viibinud ning kostja ei ole hageja delikaatseid isikuandmeid kellelegi avaldanud. Hageja ise muutus vastuvõtul raviarsti suhtes agressiivseks ja ähvardavaks. Arvestades hageja varasemat käitumist, oli kostjal põhjendatult õigus tema agressiivset käitumist karta ja seetõttu vastuvõtt lõpetada. Kui mistahes hageja terviseandmete avaldamine saatjatele aset leidis, siis avaldas neid andmeid hageja ise. Hagejal puudus õigus nõuda vastuvõtu jätkamist ja raviarstiga kahekesi kabinetis viibimist olukorras, kus ta oli muutunud arsti suhtes agressiivseks. Kostjal Eesti Vabariigil Tallinna Vangla kaudu oli õigus ja kohustus kostjat XXXt kui raviarsti kinnipeetava verbaalsete ja võimalike füüsiliste rünnakute eest kaitsta.
113.Kohus leiab, et isegi juhul, kui kostja oleks arutanud hageja terviseküsimusi saatjate juuresolekul või saatjate viibimisel kuuldekauguses, ei olnud tegemist tervishoiuteenuse rikkumisega, sest VÕS § 765 kohaselt on arstil õigus määratleda, milliste isikute juuresviibimine tervishoiuteenuse osutamisel on vajalik. Hageja ei ole ühelgi viisil põhistanud ega tõendanud mistahes kahju tekkimist talle väidetavate andmete avaldamise tõttu. Mistahes kahju tekkimine hagejale ei ole võimalik juba seetõttu, et vanglaametnikel on kohustus hoida konfidentsiaalsetena andmeid, mis neile teatavaks said.
114.Kohtul puudub alus kahelda XXX ütluste usaldusväärsuses vaatamata hageja etteheidetele, et kostja ei suutnud peast mäletada kõikide vastuvõttude kuupäevi. Kostja selgitas, et kuigi hemorroidid diagnoosina ei kao, ei olnud hagejal kaebusi ühe aasta jooksul enne tõendi tühistamist. Kostja selgitas, et kartser on kinnipeetava jaoks karistus ning tõend antakse siis, kui see on kliiniliselt põhjendatud. Samuti selgitas kostja, et kui kinnipeetav tuuakse tema juurde, jääb saatja irvakil ukse taha, sest ta peab kuulma, kui arstil on vaja abi. Kostja selgitas, et tal on ka varem olnud olukordi, kus patsiendid on teda ähvardanud või rünnanud. Kostja XXX vande all antud ütlused on täielikus kooskõlas kõigi teiste asjas kogutud ja eelviidatud tõenditega. Seega ei ole asjas leidnud tõendamist, et kostja tühistas alusetult 10.02.2016 kartseri tõendi, avaldas samal ajal alusetult kolmandatele isikutele hageja delikaatseid isikuandmeid ning tõi seeläbi hagejale kaasa alandava ja piinava olukorra.
115.Hageja väitis, et kostja keeldus talle alusetult madratsi tõendi väljastamisest, kuigi hageja vasakul põlvel esines paistetus ja ta tundis valu. Hageja väitis, et ta pöördus 29.10.2013 kostja poole tõendi väljastamiseks, sest hageja viibis taas kartseris ning seisev asend ja kõndimine tekitasid talle valu. 15.12.2014 kinnitas Ida-Tallinna Keskhaigla MRT uuring, et hagejal esineb trauma vasakus põlves ja hageja taotlus oli põhjendatud. Kostja keeldumise tõttu oli hageja jaoks kartseris viibimine vaevarikas.
116.Kostjad leidsid, et hagejal puudus meditsiiniline näidustus madratsitõendi saamiseks ja hageja vasakul põlvel paistetust ei esinenud. Paistetuse olemasolu ja madratsitõendi vajalikkust ei põhjendanud MRT uuring. Lisaks oli uuring tehtud ligi 10 kuud pärast seda, kui hageja madratsitõendit saada soovis.
117.Kohus nõustub kostjate väidetega, et asjas kogutud tõenditest ei nähtu hagejal 29.10.2013 vasakul põlvel paistetuse või muu sellise terviseseisundi olemasolu, mis oleks õigustanud meditsiiniliselt põhjendatud vajadusel madratsitõendi väljastamist. 07.02.2013 koostatud raviloost nr 19 nähtub, et hageja soovis kostja XXXlt madratsitõendi väljastamist, mida raviarst ainuüksi kaebuse alusel võimalikuks ei pidanud.
118.29.10.2013 koostatud raviloost nr 25 nähtub, et hageja kaebas vasaku põlve valude üle, kuid arst ei tuvastanud tal välisel vaatlusel põletikutunnuseid. Vastunäidustust töötamisele ei tuvastatud ja hagejale määrati valu vaigistamiseks Diclac geeli. Seega ei ole õige hageja väide, et kostja ei teinud midagi tema vaevuste leevendamiseks.
119.27.08.2014 koostatud raviloost nr 37 nähtub, et kuna hageja pidi minema kartserisse, soovis ta saada voodiriideid ettekäändel, et vastasel juhul läheb tal põlveliiges paiste. Taas tuvastas kostja, et hageja põlvel puudusid põletikutunnused ja hageja kõndis vabalt. Raviarst saatis hageja röntgenülesvõtte tegemisele.
120.02.09.2014 koostatud raviloost nr 39 nähtub, et hageja käis Dr XXX vastuvõtul ja kaebas valu ja turset vasakus põlves, mis aga vastuvõtu ajaks oli väidetavalt möödunud. Hageja avaldas, et tegemist oli mitu aastat tagasi toimunud vigastusega. Raviarst ei tuvatanud patoloogiat objektiivsel vaatlusel ega palpatoorselt. Hagejal ei olnud vastuvõtu ajal kaebusi. Röntgenülesvõte oli tehtud. Seega nähtub tõendist, et ka 2014. aasta septembris ei esinenud hagejal objektiivselt põlveliigese paistetust või turset.
121.30.09.2014 oli raviloo nr 43 kohaselt hageja taas Dr XXX vastuvõtul, kus ta nõudis pehmet madratsit, mida raviarst vajalikuks ei pidanud. Raviarst määras hagejale põlveliigesest MRT uuringu tegemise, kahtlustusega tuberkuloossele artriidile. Hagejale anti tõend elastiksidemele kuni karistuaja lõpuni. Raviloo sissekande kohaselt oli hageja käitumine arsti vastuvõtul ebaviisakas ja meedikuid solvav. Raviloo nr 44 kohaselt anti hagejale samal päeval elastikside kätte. Seega leevendas raviarst väidetavaid hageja vaevusi. Tõendist nähtub, et lisaks kostjale on ka teine arst leidnud, et hagejal puudus meditsiiniline näidustus madratsitõendi saamiseks.
122.Hageja esitatud meditsiinilistest tõenditest ja ravilugude väljavõtetest (toimiku 1. kd, lk 183-189) nähtub, et 15.12.2014 tehti hagejale Ida-Tallinna Keskhaiglas MRT uuring vasakust põlveliigesest. Uuringu tulemusena tuvastati, et liigeses oli kõhre kahjustus, kõhr osaliselt puudus, sinna oli nihkunud ja vajunud lateraalne menisk. Samas on tõendil märgitud, et luutursele viitavaid muutusi ei olnud ja tegu oli vana muutusega. Tõendist ei saa järeldada, et hageja põlveliiges oleks olnud väliselt paistetanud või põletikuline uuringu tegemise ajal või oleks seda olnud aasta aega varem.
123.20.04.2015 koostatud raviloost nr 75 nähtub (kostja poolt esitatud toimiku 2. kd, lk 150), et hageja saabus kostja XXX vastuvõtule ning kaebas muuhulga valu vasakus põlveliigeses.
Hagejal oli kaasas MRT uuringu tulemus, mille kohta ta soovis saada selgitust. Kostja määras hagejale raviks Capsicam salvi ning selgitas hagejale MRT uuringut. Raviloost nr 76 nähtub, et hageja sai samal päeval Capsicam salvi kätte. Seega ei jätnud kostja tähelepanuta hageja kaebusi seoses väidetava põlvevaluga.
124.25.04.2018 istungil vande all ära kuulatud kostja XXX (toimiku 2. kd, lk 197-198) avaldas, et ta nägi vastuvõtul, kuidas hageja liigub vaatamata oma kaebustele vabalt, välist turset või paistetust põlvel ei olnud. Seoses põlvevaluga suunati hageja MRT uuringule, kus tuvastati varasem vigastus. Kostja XXX selgitas, et kartser on kinnipeetava jaoks karistus ning madratsitõend antakse siis, kui see on kliiniliselt põhjendatud ehk kui liiges on valus ja põletikuline ega anna vabalt liikuda.
125.Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et hageja etteheited kostjale on alusetud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks talle määranud vale diagnoosi või vale ravi. Hageja ei ole tõendanud, et tal oleks esinenud meditsiiniline näidustus madratsi saamiseks. Ainuüksi hageja tungiv soov muuta enda sagedasi kartseris viibimisi mugavamateks ei olnud piisavaks põhistuseks arstile tõendi väljastamiseks.
126.Hageja väitis hagiavalduses, et kostja jättis ta ravita, kuna ei määranud küüneseene raviks tablette. Kostja kohustuste rikkumise tõttu läks haigus hullemaks, seisund muutus piinavaks ja küüneseen muutus raskesti ravitavaks. Ravist keeldumine tekitas hagejale täiendavaid kannatusi ja alaväärsustunde. Kostjad leidsid, et hagejale ei saanud määrata vangla tingimustes küüneseene raviks tablette, sest see oleks eeldanud jalanõude ning sokkide desinfitseerimist ja teiste tingimuste täitmist, mida kinnipidamisasutuses järgida ei saa. Tegemist ei olnud eluohtliku ja kohest ravi vajava ning kiiresti progresseeruva haigusega. Ravi määramisest ei ole kostja keeldunud. Tabletiravi kasutamisega seonduvat on hagejale selgitanud nahaarst.
127.07.02.2013 koostatud raviloost nr 19 (toimiku 1. kd, lk 184) nähtub, et hageja soovis kostja XXXlt madratsitõendi väljastamist, mida raviarst ainuüksi kaebuse alusel võimalikuks ei pidanud. Samuti tuvastas kostja XXX, et hagejal esines küüneseen mõlemal jalal. Muuhulgas määras kostja hagejale küüneseene raviks topsiga klotrimasooli. Seega ei ole õiged hageja väited, nagu oleks kostja ta jätnud täielikult ravita. Kostja määras hagejale küüneseene raviks ravimi.
128.24.07.2013 koostatud raviloost nr 22 (toimiku 1. kd, lk 184, toimiku 2. kd, lk 162) nähtub, et hageja kaebas muuhulgas küüneseene ja psoriaasi üle. Seoses küüneseenega soovis hageja saada nahaarsti vastuvõtule, millega Dr XXX nõustus. 06.09.2013 raviloost nr 24 (toimiku lk 184 pöördel) nähtub, et hageja käis nahaarsti Dr XXXi vastuvõtul, kes diagnoosis hagejal küüneseene olemasolu. Nahaarst selgitas hagejale, et küüneseene ravi vanglatingimustes ei teostata, sest see eeldab jalanõude ja sokkide desinfitseerimist, hügieeni ja pidevat analüüside kontrolli. Tegemist ei olnud raviarsti hinnangul eluohtliku ja kohest ravi vajava seisundiga ja haiguse progressiooni on nahaarst hinnanud väga aeglaseks. Kohus osundab, et seega on ebaõiged hageja väited nagu oleks kostja XXX keeldunud hagejale määramast küüneseene raviks tablette põhjusel, et ravi on liialt kulukas. Samal vastuvõtul on nahaarst määranud hagejale raviks klotrimasool salvi, mistõttu on ebaõige hageja väide, et ta jäeti täielikult ravita. Kohus osundab, et õigusaktide kohaselt puudus kinnipidamisasutusel kohustus võimaldada kinnipeetavale mistahes ravimeid, vaid arvestada tuli kinnipidamisasutuse tingimusi ja rahalisi võimalusi. Hageja ei ole tõendanud, et küüneseene raviks klotrimasool salvi määramise näol oli tegemist valeraviga. Hageja ei ole ümber lükanud kostjate väiteid tabletiravi kasutamise tingimuste ja tulemuslikkuse osas. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, et küüneseene puhul oleks olnud ainus arstiteaduslikult põhjendatud ravi tabletiravi.
129.25.06.2014 koostatud raviloost nr 35 (toimiku 1. kd, lk 184 pöördel) nähtub, et kostja XXX on hagejale määranud jalgade nahaseenhaiguse raviks klotrimasooli. 08.09.2016 koostatud raviloost nr 127 (toimiku 1. kd, lk 184 pöördel) nähtub, et hageja külastas uuesti nahaarsti Dr XXXe. Hagejal diagnoositi taas jalgade seenhaigus ja määrati ravi. Nahaarst selgitas hagejale taas, et vanglatingimustes küüneseene ravi tablettidega ei teostata.
130.Hageja ei ole tõendanud oma väiteid, et kostja on ta jätnud ravita, mistõttu pidi ta piinava seisundi käes kannatama kaks aastat ning haigus muutus peaaegu ravimatuks. Asjas esitatud hilisemad ravilood ei tõenda hagejal kaebuste olemasolu seoses küüneseenega. Hageja väited tema tervisliku seisundi kohta on tõendamata. Tallinna Halduskohtu 19.03.2015 otsusest haldusasjas nr 3-14-50937 (toimiku 2. kd, lk 163-176) nähtub, et hageja väitis kaebajana, et ta pöördus 07.02.2013 küüneseene probleemiga raviarsti poole ning sai ravi, mille tulemusena küüneseen paranes 10 päevaga. Hageja kinnitas kaebajana halduskohtule, et ta sai küüneseene raviks salvi. Hageja esitatud väited halduskohtumenetluses on otseselt vastuolus käesolevas asjas esitatud tõendamata väidetega. Kuna hageja väited käesolevas asjas on vastuolus kogutud tõenditega ning viidatud halduskohtu lahendiga, on need tõendamata ja ebausutavad.
131.Hageja väitis, et kostja diagnoosis talle ebaõigest psoriaasi ja määras ebaõige ravi. Õige diagnoosi ja ravi korral oleks hageja saanud oma haiguse kiiresti välja ravida. Haiguse tõttu pidi hageja taluma kaaskinnipeetavate pilkeid ja halvakspanu, alaväärsust ning tõrjutust. Kostjad leidsid, et hageja väited vale diagnoosi määramise kohta on tõendamata. Kuigi nahaarst määras hagejale 08.04.2016 diagnoosiks seborröadermatiidi, ei tõenda see kostja poolt valediagnoosi panemist ega kostja süülist tegevust.
132.24.07.2013 koostatud raviloost nr 22 (toimiku 1. kd, lk 184, toimiku 2. kd, lk 162) nähtub, et hageja kaebas muuhulgas küüneseene ja psoriaasi üle. Viimase tõttu palus lisapesemise võimalust, mida kostja XXX pidas vajalikuks.
133.20.04.2015 koostatud raviloost nr 75 nähtub (toimiku 1. kd, lk 186 pöördel, toimiku 2. kd, lk 150), et hageja saabus kostja XXX vastuvõtule ning kaebas muuhulgas psoriaatilise lööbe tekkimise üle näol. Kostja määras hagejale raviks Indometacini.
134.18.09.2015 koostatud raviloost nr 94 nähtub (toimiku 1. kd, lk 187, toimiku 2. kd, lk 152), et hageja külastas kostjat, kaebas psoriaatilise lööbe üle ja soovis saada gluteenivaba toitu, millise taotlusega kostja nõustus. Kostja määras hageja diagnoosiks täpsustamata parapsoriaasi. Kostja esitas kohtule ka 30.10.2015 koostatud raviloo nr 95 (toimiku 2. kd, lk 152), mille kohaselt määras kostja hagejale diagnoosiks täpsustama parapsoriaasi ning topsiga kätteantava ravimi.
135.08.04.2016 raviloost nr 105 (toimiku 1. kd, lk 187 pöördel) nähtub, et hageja käis nahaarsti Dr XXXi vastuvõtul, seoses lööbega, mida hageja ise pidas psoriaasiks. Raviarst määras hageja diagnoosiks L21 + seborröadermatiit. Raviks määras nahaarst hagejale travocorti.
136.26.09.2016 on kostja koostanud raviloo nr 135 (toimiku 1. kd, lk 185), mille kohaselt ta diagnoosis hagejal muuhulgas ärritava kontaktdermatiidi. Hagejale määrati raviks travocorti salvi ja travogeni kreemi ehk kostja määras hagejale sama ravimi, mille talle oli varasemalt määranud nahaarst Dr XXX.
137.Eelviidatud ravilugudest nähtub, et kostja XXX ja nahaarst XXX on hagejale määranud erinevaid diagnoose, kuid hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, miks olid XXX määratud diagnoos ja ravi ebaõiged. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, et kostja XXX osutas talle tervishoiuteenust üldtunnustatud arstiteaduse tasemest madalamal tasemel ning rikkus seejuures süüliselt oma kohustusi. Hageja ei ole tõendanud mistahes terviserikke tekkimist või süvenemist
kostja XXX määratud diagnoosi ja ravi tulemusena. Alusetud on hageja väited, et õige ravi ja diagnoosimise tulemusena oleks ta saanud haiguse kiiresti välja ravida. Hageja ei ole põhistanud, mida ta peab õigeks diagnoosiks ja õigeks raviks. Kui tema hinnangul määras talle õige ravi nahaarst XXX 08.04.2016, siis vaatamata sellele on hageja samade vaevustega uuesti pöördunud kostja poole 26.09.2016, kes määras talle uuesti sama ravi, mis nahaarst. Hageja väited kostja kohustuste rikkumise ja sellest tulenevate tagajärgede osas on jäänud põhistamata.
138.Hageja väitis samuti menetluses vastuoluliselt, et kostja jättis talle määramata D-vitamiini kuuri ja määramata korduva vereanalüüsi tegemise. Samal ajal asus hageja väitma, et kostjad hoopis ei taganud talle määratud D-vitamiini andmist. Kostjad vaidlesid hageja vastuolulistele väidetele vastu ja tõid välja, et hageja sai talle määratud D-vitamiini ning talle tehti vajalikud kordusanalüüsid.
139.Raviloost nr 101 (koostatud 16.02.2016) (toimiku 2. kd, lk 161) nähtub, et hageja käis kostja XXX vastuvõtul. Kostja ordineeris hagejale D-vitamini kuni vereanalüüsi normnäitajani. Samuti nähtub raviloost, et hagejal oli juba tuvastatud veres madal D-vitamiini tase. 19.02.2016 koostatud ravilukku nr 102 (toimiku 2. kd, lk 190) tehtud sissekandest nähtub, et hageja sai Dvitamiini.
140.15.03.2016 koostatud raviloost nr 104 (toimiku 2. kd, lk 190) nähtub, et hageja käis Dr XXX vastuvõtul, kus ta ise väitis, et D-vitamiini ei saa. Seetõttu ei pidanud arst mõttekaks talle analüüsi teha. Raviarst otsustas teha korduva vereanalüüsi 18.04.2016. Raviloost nr 109 (koostatud 18.04.2016) (toimiku 2. kd, lk 190) nähtub, et hageja käis uuesti Dr XXX vastuvõtul, talt võeti vereanalüüs ning D-vitamiini sisaldus tema veres oli madal. Raviarst otsustas jätkata hagejale D-vitamiini ordineerimist.
141.Raviloost nr 112 (koostatud 16.05.2016) nähtub (toimiku 2. kd lk 190), et hageja käis taas Dr XXX vastuvõtul. Hagejale tehti D-vitamiini taseme hindamiseks vereanalüüs ja otsustati jätkata D-vitamiini ordineerimist. 18.05.2016 koostatud raviloost nr 113 (toimiku 2. kd, lk 190 pöördel) nähtub, et hageja käis Dr XXX vastuvõtul ja kinnitas D-vitamiini saamist. 29.06.2016 koostatud raviloost nr 122 (toimiku 2. kd, lk 190 pöördel) nähtub, et hageja käis taas Dr XXX vastuvõtul, kus temalt võeti vereanalüüs ja tuvastati D-vitamiini taseme tõus veres. Arst otsustas jätkata D-vitamiini ordineerimist.
142.18.07.2016 raviloost nr 123 (toimiku 2. kd, lk 190 pöördel) nähtub samuti, et hagejale tehti D-vitamiini taseme hindamiseks vereanalüüs ja otsustati jätkata D-vitamiini ordineerimist. 17.08.2016 koostatud raviloost nr 125 (toimiku 2. kd, lk 190 pöördel) nähtub, et hagejalt võeti taas vereanalüüs, mille kohaselt oli D-vitamiini tase tema veres tõusnud. Raviarst otsustas jätkata D-vitamiini manustamist.
143.29.08.2016 koostatud raviloo nr 126 kohaselt (toimiku 2. kd, lk 190) sai hageja jätkuvalt Dvitamiini. Jätkuv D-vitamiini manustamine nähtub ka raviloost nr 132 (toimiku 2. kd, lk 191) ja raviloost nr 138 (mis oli koostatud juba Viru Vanglas, toimiku 2. kd, lk 191). 26.09.2016 koostatud raviloost nr 134 (toimiku 1. kd, lk 185) nähtub, et hageja külastas Dr XXXt. Raviloo kohaselt oli hagejalt võetud vereanalüüs D-vitamiini määramiseks veres.
144.Kostja esitas kohtule hagejale tehtud analüüside koondi (toimiku 2. kd, lk 192) ning Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja õiendi (toimiku 2. kd, lk 193-194). Õiendi järgi oli hagejal mõõdetud D-vitamiini taset veres 16.02.2016, 19.05.2016, 01.07.2016, 18.07.2016, 17.08.2016 ja 26.09.2016. Kõigil mõõtmistel oli hagejal D-vitamiini tase veres tõusnud. Viimasel mõõtmisel 26.09.2016 oli hageja D-vitamiini tase veres 65 nmol/L. Õiendi kohaselt loetakse tervislikuks tasemeks 75 nmol/L. Õiendi kohaselt saab laboratoorsetest andmetest
järeldada, et hagejale manustati D-vitamiini preparaadina, sest Eesti kliimat ja toitu arvestades ei oleks hagejal D-vitamiinitase muidu tõusta saanud.
145.Eelviidatud tõendeid kogumis hinnates võib järeldada, et hageja etteheited kostjatele Dvitamiini andmata jätmise ja vereanalüüside tegemata jätmise kohta on alusetud. Hageja on üksnes ise väitnud raviarstile 15.03.2016 vastuvõtul, et ta D-vitamiini ei saa. Antud hageja väide on vastuolus 19.02.2016 ravilukku nr 102 tehtud sissekandega, samuti analüüside koondiga, millest nähtuvalt oli hageja D-vitamiini tase veres iga analüüsi tulemustega järjest tõusnud. Kohtul puudub alus kahelda õiendis toodud järeldusega, et selline D-vitamiini taseme tõus veres oli võimalik vaid D-vitamiini preparaadina pideva manustamise tagajärjel. Lisaks nõustub kohus kostja XXX väidetega, et temale kui raviarstile ei saanud hageja ette heita kinnipidamisasutuses D-vitamiini andmata jätmist. Kostja ordineeris hagejale D-vitamiini andmise ning tegelikku ravimite patsientidele andmise kohustust kostjal kui arstil ei olnud. Samas ei saa aga esitatud tõenditest siiski järeldada, et kostja Eesti Vabariik Tallinna Vangla kaudu oleks jänud hagejale vajaliku D-vitamiini andmata.
146.Kõike eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et hageja ükski väide kostjate poolt toime pandud rikkumise kohta, samuti hagejal kahju tekkimise kohta põhjuslikus seoses kostjatele etteheidetavate rikkumistega, ei ole tõendamist leidnud. Kuivõrd hageja väited on jäänud täielikult tõendamata, tuleb hageja nõue mõista kostjatelt solidaarselt välja mittevaralise kahju hüvitisena 30 000 eurot jätta täielikult rahuldamata.
147.TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse hageja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
148.Kuivõrd Tallinna Ringkonnakohus on 30.08.2016 teinud määruse anda hagejale riigi õigusabi ilma kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud, tuleb hageja riigi õigusabikulud jätta riigi kanda. Küll aga tuleb hagejalt kostja XXX kasuks välja mõista viimase menetluskulud.
149.Kostja XXX palus hagejalt välja mõista õigusabikulud summas 1208 eurot. OÜ Advokaadibüroo Roman Levin osutas kostjale õigusabi hinnaga 60 eurot tunnis ja Advokaadibüroo Sirje Must OÜ hinnaga 96 eurot tunnis. Õigusabikuludele lisandusid esindajate sõidukulud Tallinnase. 23.10.2017 oli sõidukulude summaks edasi-tagasi 36 eurot koos käibemaksuga ning 20.04.2018 samuti 36 eurot koos käibemaksuga. Kostja avaldas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ja palus kulud välja mõista koos käibemaksuga. Kostja esindaja palus hagejalt välja mõista viimasel istungil osalemise kulu vastavalt esindaja tunnitasu suurusele ja istungi kestvuse ajale.
150.Kostja õigusabikulud oli kandnud MTÜ Eesti Arstide Liit ja kostja loovutas MTÜ-le Eesti Arstide Liit menetluskulude nõude hageja vastu. Seetõttu palus kostja kohustada hagejat kandma menetluskulud MTÜ Eesti Arstide Liit arveldusarvele AS-s Swedbank nr EE912200001120139520. Samuti palus kostja hagejalt välja mõista viivise menetluskulude summalt.
151.Kohus leiab, et kostja XXX menetluskulude taotlus on tervikuna põhjendatud. Kostjat on esindanud kaks advokaati, kelle tunnitasu suurus on mõistlik ning kelle menetlustoimingute tegemiseks kulunud aeg on kooskõlas menetlusdokumentide mahu ja sisuga ning asjas toimunud
istungitega. Istungitel osalemiseks on kostja esindajad pidanud sõitma Tallinnasse. Viimane istung kestis 1 h 45 minutit ning arvestades esindaja tunnitasu suurust, on viimasel istungil osalemise kulu 168 eurot. Kogumis tuleb hagejalt kostja XXX kasuks välja mõista viimase menetluskuludena 1208 eurot + 168 eurot = 1376 eurot. Kooskõlas kostja taotlusega tuleb hagejalt TsMS § 177 lg 4 alusel välja mõista viivis menetluskulude summalt 1376 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Kooskõlas kostja taotlusega tuleb kohustada hagejat kandma menetluskulud MTÜ Eesti Arstide Liit arveldusarvele AS-s Swedbank nr EE912200001120139520.
/allkirjastatud digitaalselt/ Anu Uritam kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.