2-17-19080/20 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Rakvere kohtumaja - lahend.ee

peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 § 633 lg 7). Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded 21.12.2017 esitas Tarka & Pere OÜ Viru Maakohtule hagi E. I vastu võlgnevuse nõudes. Hagi kohaselt võttis kostja 29.10.2014 hagejalt laenu summas 400 eurot ja kohustus tagastama 29. novembriks 2014 (ehk 30 päeva jooksul) laenusumma koos intressiga 50% laenu summast, st 600 eurot (Laenuleping nr 615). Hiljem sõlmisid pooled maksegraafiku summale 2000 eurot, millest kostja on tasunud 800 eurot ja 2017 on maksed peatunud. Kostja oli laenulepingut allkirjastades teadlik laenu võtmise ja tagasimaksmisega seotud tingimustest. Hagejale teadaolevalt on kostja ka teovõimeline isik, kes teab, millele alla kirjutab. Laenulepingust ja hagist nähtuvalt on hagejal kostja vastu nõue summas 1200 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning välja mõista hageja poolt tasutud riigilõiv ning õigusabikulud. Kostja vastuväited Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud. Kostja hagile tähtaegselt esitatud kirjalikus vastuses ja suulises menetluses hagi ei tunnista. Kostja nõustub, et on saanud hagejalt 29.10.2014 laenu summas 400 eurot, mille kohta vormistati laenuleping nr 615. Laenulepingu lisas on fikseeritud, et otsustati välja anda 400 eurot ning tagasimakse kuupäevaks on 29.11.2014 ja tagasimakstav summa 600 eurot. Kostja ei suutnud õigeaegselt laenu tagastada ning asus seda maksma alates 20.07.2015 osade kaupa keskmiselt 50 eurot kuus. Viimase makse tegi kostja 16.12.2016. Kokku on kostja hagejale tasunud 800 eurot ning selle summa osas vaidlust ei ole. Kuigi hageja ei andnud kostjale täiendavat laenu, vormistas ta järelmaksu graafiku laenulepingule nr 615 summas 2000 eurot. Kostja on seisukohal, et hageja selline nõue ei tulene seadusest ning laenulepingu ja selle lisa puhul on tegemist tühise tehinguga. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Laenulepingu punkt 3.5. kohaselt oli krediidi kulukuse määr 1115%. Eesti Panga kodulehel avaldatud krediidi kulukuse määr juunis 2014 on 32,03% ning see on aluseks tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse ülempiiri seadmisele alates 01. juulist 2014. Antud juhul ületab käesolevas laenulepingus sätestatud krediidi kulukuse määr eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolmkümmend korda.

Laenulepingu punktis 2.7. on fikseeritud, et maksmata laenu põhiosalt ja intressidelt jätkub intressi arvestus 20% iga järgneva 1-30 päeva eest ja laenusaajal on selle tasumise kohustus. Kostja viitab VÕS §-le 113 lg 6, mille kohaselt viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. VÕS § 4062 lõige 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi käesoleva seaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Kostja sai hagejalt laenu summas 400 eurot, kostja on tasunud 800 eurot, millega on tasutud nii intressid kui ka viivised oluliselt suuremas osas, kui seaduse kohaselt kostja oleks pidanud tasuma. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et hagi tuleb täies ulatuses jätta rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, kuid ei kuulu rahuldamisele, kuna kostja on nõude täitnud. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hageja on andnud kostjale laenu oma majandus- või kutsetegevuse raames ja kostja on tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Käesolevas menetluses ei ole vaidlustatud järgmisi asjaolusid: poolte vahel on 29.10.2014 sõlmitud laenuleping nr. 615 (tlk 11) ning selle lepingu (dateerimata) lisa 1 (tlk 7). Lepingust nähtuvalt on kostja laenanud 400 eurot ning selle on ta kätte saanud kassaorderi alusel (tlk 10). Lepingu kohaselt väljastati laen 30 päevaks, intressiga 50 % laenusummast (ehk 600 % aastas). Seega tuli kostjal hagejale tagasi maksta 29.11.2014 kokku 600 eurot. Hageja on hagis kinnitanud, et kostja on tasunud 800 eurot. Laenulepingu punkti 3.5 kohaselt oli lepingu aastane krediidi kulukuse määr 1115 % (tlk 13). Eesti Panga kodulehel avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr oktoobris 2014 oli 32,95 %. Seega ületab lepingujärgne laenu krediidi kulukuse määr Eesti Panga vastavat määra enam kui 33 korda. Riigikohus on leidnud, et kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega ( RKTKo nr 3-2-1-122-08, p 19; RKTKo nr 3-2-111610, p 40; RKTKo 3-2-1-106-13, p 24; RKTKo 3-2-1-32-06, p 14). Kohtul on seega kohustus kontrollida tehingu tühisuse aluseid sõltumata sellest, kas kostja on tehingu tühisusele tuginenud või mitte, sh tagaseljaotsuse tegemisel.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 järgi on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Riigikohus on oma lahendites korduvalt märkinud, et kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist krediidisaaja sundolukorda (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) hindamata. Sel juhul on võimalik tuvastada laenulepingu tühisus TsÜS § 86 lg 1 alusel. Eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (vt nt Riigikohtu 03.12.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-14, p 9; 12.11.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10814, p 19; 05.03.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et kuna laenulepingu krediidikulukuse määr ületas Eesti Panga oktoobris 2014 avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui 33 korda, on kostja poolt saadud laenu ja selle eest makstava tasu vahekord tasakaalust väljas, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka laenusaaja sundolukorda hindamata. Seega on laenuleping tervikuna tühine. Samas leiab kohus, et hageja laenulepingu täitmise nõude osalist rahuldamist ei välistaks iseenesest see, kui kohus leiab, et laenuleping on tühine. Lepingu järgi üleantu tagastamist saab laenuandja nõuda ka siis ja seda põhimõtteliselt ka sama hagi raames alternatiivse õigusliku kvalifikatsiooni alusel. TsÜS § 84 lg 1 alusel tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 1028 lg 1 alusel kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Antud juhtumil on kostja aga laenulepingujärgse kohustuse täitnud ja suuremaski ulatuses, kui vaja. Kostja ei ole seda küll teinud lepingus kokkulepitud tähtajaks, kuid on tasunud kokku suuremagi summa, kui peaks. Kui perioodil 29.11.2014 kuni 16.12.2016 (s.o. viimase makse tegemiseni) oleks õigus nõuda seadusjärgse viivisena 65,94 eurot, 749 päeva viivituses oldud aja eest põhinõudelt 400 eurolt (vt. www.viivisekalkulaator.ee ), siis kostja tasutud 800 eurost piisab nii põhinõude (400 eurot), intressi (200 eurot) kui ka viivise (65,94 eurot) täidetuks lugemiseks. Kohus nõustub kostjaga, et lepingu p.2.7. viivisena nimetatud 20%, ei ole käsitletav lubatud viivisena VÕS § 113 lg 6 kohaselt. Oma soovi viivist nõuda on hageja VÕS-le viiteliselt küll hagi asjaoludes märkinud, kuid mitte hagi resolutsioonis nõudena esitanud. Eeltoodust lähtuvalt kohus leiab, et hageja (oma õigusteadmistega isikust lepingulise esindaja poolt vormistatuna) ei ole viivisnõuet esitanud. Kohus leiab, et kuivõrd leping on tühine, siis on seda ka lepingu Lisa 1, mistõttu selle baasil konstrueeritud nõue- 1200 eurot- ei kuulu rahuldamisele. Kokkuvõtvalt jätab kohus hageja nõude kostja vastu rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb

kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmisest tulenevalt jäävad hageja kulud tema enda kanda ja kostja kulud hageja kanda. Hageja on enda menetluskuludeks nimetanud õigusabile 340 eurot ja riigilõivule 200 eurot, kokku 540 eurot. Tulenevalt menetluskulude jaotusest ei hinda kohus hageja menetluskulude põhjendatust. Kostja palub hagejalt välja mõista õigusabikulud summas 250 eurot. Hageja ei ole kostja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. Kohus on seisukohal, et kostja lepingulise esindaja õigusabiteenuse tunnihind (100 eurot ilma käibemaksuta) on mõistlik ning ajakulu (kokku 2,5 tundi) vastab tsiviilasja sisule ja mahule. Seega on kostja taotletud menetluskulud põhjendatud ja kuuluvad hageja poolt hüvitamisele summas 250 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab kostja taotluse ja mõistab menetluskuludelt viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.