Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21).

2-17-113976

HAGEJA NÕUE

Kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja OÜ Omaraha poolt hallatava e-teenusete keskkonnas 26.08.2016 laenulepingu nr S16197611, mille alusel sai 200 eurot laenu. Laenulepingu kohaselt oli intressi määr 34% aastas. Perioodiks lepiti kokku 1 aasta. Kostja on nimetatud laenu tagastanud osaliselt. Kokku on tasumisi toimunud summas 59,79 eurot, millest 44,31 eurot on arvestatud põhivõla katteks ja 15,49 eurot intressi katteks. Samuti sõlmis kostja OÜ-ga Omaraha 26.10.2016 laenulepingu nr S16334062, mille alusel sai 420 eurot laenu. Laenulepingu kohaselt oli intressi määraks 36% aastas. Perioodiks lepiti kokku 3 aastat. Kostja nimetatud laenulepingu alusel laenu tagastanud ei ole. Kuna kostja rikkus laenulepingust tulenevaid kohustusi, siis loovutas OÜ Omaraha 05.04.2017 nõude hagejale TCM Estonia OÜ-le. Hageja tugineb VÕS §-dele 76 lg 1, 82 lg 1, 100, 101 lg 1 p 1 ja 6, 113 lg 1, 127 lg 1, 128 lg 3, ja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 568,77 eurot, intress 61,43 eurot, viivise 81,68 ning kahju hüvitise 38,12 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt välja menetluskulud, sh riigilõiv 125 eurot ja tasu õigusabi eest 270 eurot.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja palub hagi jätta täies ulatuses rahuldamata. Vastuse kohaselt on kostja ainukeseks sissetulekuks pension ja kostjal ei ole võimalik oma kohustusi hageja ees täita. Kõik hagiavalduses esitatud nõuded on põhjendamatud ainuüksi seetõttu, kuna hagiavalduses esitatud nõudeid kostja ei tunnista. Teiseks väljastati laenajate poolt sellisel hulgal laene, millede teenindamiseks ei piisa kostja pensionist. Hageja väljastanud laene, minnes vastuollu hea laenuandmise printsiibiga. Hageja ei ole kostja laenuvõime tuvastamiseks teinud mitte midagi, samas väljastas kergekäeliselt laene, mille tagasimaksmiseks kostjal puuduvad võimalused. Sellest tulenevalt võib öelda, et kostja puhul on tegemist ohvriga, kellele hageja on vastutustundetult väljastanud laene. Tol hetkel laenas kostja igalt poolt, kus kohast oli võimalik laenata ning niisugune tegevus sai kesta seni, kuni laenajate ring oli täis. Kostja makseraskuste tekkimise põhjuseks on üheltpoolt läbimõtlematu laenamine ning teiselt poolt laenajate poolne vastutustundliku laenamise põhimõtete mittejärgimine, mille tulemusema väljastati mulle suure intressiga ja arvestades kostja sissetulekuid, liiga suuri laene. Kuna kostja sissetulekutest ei olnud võimalik laene tagastada, võttis kostja järgmised laenud eelmiste laenude intresside ja põhisummade kustutamiseks. Osa laenu kulus oma tarbeks. Kuna kostjale väljastati pidevalt laene, siis muutus ta laenuandjate (sh hageja) süü tõttu laenusõltlaseks. Oma finantsprobleemide lahendamiseks ei otsinud ta muud väljapääsu, kui esitasin järgmisele laenuandjale taotluse laenu saamiseks. Laenud väljastati täiesti vabalt ja keegi ei tundnud huvi kostja tegeliku laenuajaloo ja maksevõime suhtes. Niisuguse läbimõeldamatu laenamise tõttu suurenesid kostja kohustused võlausaldajate ees meeletu kiirusega. Samuti ei rakendata vastutustundliku laenamise põhimõtete mittejärgijate suhtes sanktsioone. Kuna kostja laenuvõimet faktiliselt ei kontrollitud, sai ta võtta ohjeldamatult järgmisi laene eelmiste laenukohustuste katteks, mis süvendas laenukoormust järjepidevalt. Laenude võtmisel kontrolliti ainult maksehäireregistreid, kus ei tohtinud olla üleval ühtegi maksmata võlga. Kostja kui vaene pensionär ei suuda iga kuu ca 600 eurot laene tagasi maksta, see on kõik laenuandjate süü, sest kostja on ohver. Kostjal on kohustused veel Era Liisingu Inkassoteenused AS, tsiviilasi 2-17-121156, nõutav summa 761,06 eurot. Lisaks on mul veel kohustusi Castovanni ees summas 2304,23 eurot. Arvestades eelpool kirjutatut ja põhjendusi, palub kostja jätta kõik hageja nõuded rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja ei soovinud olla kohtu poolt ära kuulatud.

2-17-113976

KOHTU PÕHJENDUSED

Arvestades hagi hinda 750 eurot, on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi tegemist lihtmenetluses lahendatava hagiga. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja hinnanud asjas kogutud tõendeid, leiab et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Nii hageja kui ka kostja on nõustunud kirjaliku menetlusega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tulenevalt lepingulise suhte olemusest kohaldatakse poolte vahelistes suhetes arvelduskrediidi sätteid. VÕS § 76 lg 1 ja VÕS § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Vastavalt VÕS §-le 101 lg 1 ja 4 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist või taganeda lepingust või öelda leping üles. Hageja tugineb sellele, et kostja on rikkunud lepingust tulenevat kohustust tasuda võlgnevus nõuetekohaselt kindlaksmääratud tähtajal. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 568,77 eurot, intressid 61,43 eurot, viivised 81,68 eurot ning kahju hüvitis 38,12 eurot. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Omaraha OÜ ja kostja vahel olid lepingulised suhted. Omaraha OÜ loovutas nõude (koos õigusega nõuda kõrvalnõuded) OÜ-le TCM Estonia. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostjal on tasumata kohustusi hageja ees. Kostja tunnistab, et on võtnud laenu, kuid kostja leiab, et laen on väljastatud laenuandja poolt kerkekäeliselt ja vastutustundetult. Kostja poolt esitatud vastusest ja esitatud lisadest nähtub, et kostja on varem võtnud laene ja jätnud need tasumata. Kostja ise tunnistab, et võttis teatud perioodil ohjeldamatult laene ning kattis nendega varasemaid kohustusi. Kostja märgib, et krediidiandja on kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Samas märgib kohus, et kostja ise on esitanud krediidisaajale andmed, mis annavad aluse laenu väljastamiseks. Laenu taotlust esitades tuleb ka laenusaajal esitada õiged andmed oma sissetulekute ja kohustuste suhtes. Kui kostja oli selleks ajaks juba korduvalt võtnud enda kanda laenukohustusi omades sissetulekuna ainult pensioni, saab järeldada, et esitatud andmed krediidiandjale ei olnud korrektsed, mistõttu saigi krediidisaaja teha ekslikke järeldusi. Kostja ise kinnitab, et sõlmis laenulepinguid järele mõtlemata ning sellest tekkis sõltuvus, kuid sõltuvuse olemasolu ei saa ka krediidiandja hinnata. Kohus märgib kostjale, et kostja on teovõimeline täisealine isik, kes peaks aru saama võetud vastutusest ning ka asjaolust et laenu võttes, tekib kohustus laenu tagasimaksmiseks. Kostja poolne käitumine näitab, et kostja võtab laenu ja jätab selle tasumise kohustuse täitmata. Seega on kostja poolne käitumine vastutustundetu, kuna ta ei hinda oma majanduslikku olukorda ja tagasimakse võimalusi laenukohustuste võtmisel.

2-17-113976 Kohus leiab, et kuna kostja on laenu saanud ning seda oma huvides kasutanud rahuldab kohus hageja põhivõlgnevuse nõude ning mõistab kostjalt välja 26.08.2016 ja 26.10.2018 laenulepingute alusel saadud 568,77 eurot.

Intress Kostja on seisukohal, et hageja sõlmides kostjaga laenulepingud, tekitas kostjale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu kahju, mistõttu tuleb jätta intressi nõue rahuldamata. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus-või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vaidlust ei ole selles, et Omaraha OÜ on andnud laenu oma majandustegevuses. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Intress on tasu raha kasutamise eest, mis lepitakse kokku lepingu kehtivuse ajaks. Laenulepingu lisa (hinnakirja) järgi kohustus kostja maksma intressi 34% ja 36% aastas (tl. 21, 24) Laenulepingute kohaselt on krediidikulukuse määr 42% aastas ning 40,3% aastas. Kohus selgitab, kui krediidikulukuse määr lepingus on seaduses lubatust suurem ehk mis ületab tarbimislaenude keskmist krediidi kulukuse määra üle kolme korra, on leping automaatselt tühine. Eesti Panga andmetel (http://statistika.eestipank.ee/#/et/p/979/r/2273) oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr perioodil 31.05.2016 kuni 30.11.2016 19,49%, kolmekordne summa moodustab 58,47 %. Seega leiab kohus, et krediidikulukuse määr on arvestatud seadusest tulenevalt. Intress on tasu raha kasutamise andmise eest ja kostja on laenu võtnud ja raha kasutanud , seega on hageja intressi nõue põhjendatud ja õigustatud. Kostja on lepingut sõlmides sellise tingimuse ja tasuga nõustunud. Laen tuli tagastada vastavalt laenuandja poolt esitatud arvetele. Hageja on arvestanud intresse summas 61,43 eurot. Kohus rahuldab hageja intressi nõude ja mõistab kostjalt välja laenulepingu alusel intressid summa 61,43 eurot.

Viivis VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, samuti täitmisega viivitamine. Kohustuse rikkumine annab võlausaldajale õiguse õiguskaitsevahendite kohaldamiseks võlgniku vastu. VÕS § 101 sätestab õiguskaitsevahendid, mida võlausaldajal on õigus rakendada kohustust rikkunud võlgniku vastu. Muuhulgas võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, samuti nõuda viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest (VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6). Hageja nõuab laenulepingust S16334062 tulenevalt viivist perioodil 06.04.2017 kuni 30.08.2017 summalt 413,07 eurolt 0,1 % päevas kokku summas 60,31eurot ning laenulepingu S16197611 alusel summalt 155,70 eurolt viivist 0,94 % päevas perioodil 06.04.2017 kuni 30.08.2017. Kokku nõuab hageja kostjalt viivist 81,68 eurot. Kohus selgitab, et viivis on seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel, kandes kompensatsioonilist iseloomu.

2-17-113976 Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 415 lg 1 kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Antud juhul on lepinguid sõlmides kehtestatud viivisemääraks 0,1% päevas ning 0,94 % päevas. VÕS § 113 ja § 94 lähtuvalt oli viivisemäär perioodil s.o 06.04.2017 kuni 30.08.2017 päevas 0,021%, seega kujuneb viivise suuruseks 18,33 eurot. Kohus leiab, et kooskõlas VÕS § 415 lg 1 kuulub rakendamisele seadusest tulenev viivisemäär. Kohus rahuldab hageja viivise nõude osaliselt summas 18,83 eurot.

Kahju Hageja palub kostjalt välja mõista kahjusummas 38,12 eurot. Kostja nõuet ei tunnista. VÕS § 127 lg 1 ja 4 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kooskõlas VÕS § 128 lg 3 otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Hageja oma hagis märgib, et kuivõrd hageja põhitegevuseks ei ole võlgade sissenõudmine, sõlmis ta eelnevalt võla sissenõudmiseks käsunduslepingu inkassoga, millega tekkis kahju summas 30 eurot (makstud teenustasu). Samas on kahju suuruseks ka märgitud 60 eurot, mida hageja siis vähendab kuni 38,12 euroni. Kohus märgib, et nõude esitaisel peab oma nõuet tõendama (TsMS § 230). Antud juhul ei ole kohtule esitatud põhjendusi ja tõendeid kahju tekkimise osas. Samuti on vastuoluline kahju summa. Hagiavalduse nõuete all on märgitud, et kahju tekkis hagejale summas 30 eurot (p 2.5), kuid hiljem (p. 2.6) märgitakse kahju summaks 60 eurot, mida siis vähendatakse. Kohus möönab, et inkassoteenust kasutades tekib kulu, kuid antud juhul inkassoteenuse kasutamine ei ole selgelt ja üheselt arusaadav ning tõendatud. Seega jätab kohus kahju nõude 38,12 eurot rahuldamata.

Menetluskulud

2-17-113976 Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 1). TsMS §-de 405 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus lihtsustatud korras hagi menetlemisel näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. TsMS § 138 lg-te 1 ja 2 alusel on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Võttes arvesse, et hagiavalduse järgi on nõude suuruseks 750 eurot, aga kohus rahuldas nõude 648,53 euro ulatuses, mis teeb 86 %. Seega leiab kohus, et hageja menetluskulud tuleb 14% ulatuses jätta hageja ja 86% ulatuses kostja kanda. Kostja menetluskulud tuleb jätta kostja enda kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tasutud riigilõivu 125 eurot ning õigusabikulud summas 270 eurot. Kohus leiab, et hageja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud riigilõivu 125 euro osas täies ulatuses (RLS § 59 lg 1 ja lisa 1). Kooskõlas TsMS § 175 lg 1 leiab kohus, et hageja õigusabi kulud on põhjendatud ja vajalikud osaliselt, 180 euro ulatuses. Kohus arvestab hageja õigusabi kulude hindamisel, et tegemist ei ole keeruka õigusvaidlusega, mille koostamiseks, sealhulgas vajalike andmete kogumiseks, ei kulu kohtu hinnangul üle kahe tunni. Arvestades hagiavalduse ja asja keerukust üldiselt, on põhjendatud esindaja tunnitasu 90 eurot. Kohus leiab, et kokku moodustavad hageja vajalikud ja põhjendatud õigusabi kulud 180 eurot. Hageja põhjendatud menetluskulu on seega 125 + 180 eurot = 305 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja menetluskulude katteks välja 86% ehk 262,30 eurot.

(digitaalallkiri) Andres Hallmägi kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.