Võlaõigus › Võõrandamislepingud

laojuhataja Axxxxxxxx Mxxxxxx. Osa arvest jäi tasumata ning pooled pidasid e-posti teel läbirääkimisi võlgnevuse tasumiseks. Asjaolu, et kostja sai kauba kätte tõendab muuhulgas kohtule esitatud poolte kirjavahetus: 11.05.2017 saatis kostja hageja lepingulisele esindajale e-kirja, milles kirjutas: „Kuna meie ettevõte vahetab hetkel panka, siis saan maksta arve jäägi ära mitte varem kui 28.mai 2017.a.“ 03.04.2018 toimunud kohtuistungil teatas hageja, et müügileping sõlmiti siis, kui kostja kinnitas tellimust 17.02.2016. Hageja selgituse kohaselt tarniti kaup 14.03.2016. Kaup tuli kahes osas, kõigepealt äärikud (arve rida 1-5) ja seejärel kaelused (arve rida 6-8). Esimene osa kaubast tuli lattu ca 14.03.2016 (äärikud) ja teine osa ca 19.-20.03.2016 (kaelused). Kaup ei pidanudki tulema 29.02.2016 ja hageja oli kostjat teavitanud, et kaup tuleb natuke hiljem ehk märtsis. Kaup anti üle hageja asukohas, kus on hageja ladu. Kostja tuli ise kaubale järele. Laojuhataja andis üle äärikud ja juhatuse liige andis kostja juhatuse liikmele üle kaelused. Tavaliselt väljastatakse kaupa saatelehe alusel ja seda teeb laojuht. Seekord ei olnud saatelehte, sest kui kostja seaduslik esindaja tuli esimese partii järgi, siis nad laojuhatajaga väljastasid kauba ja saatelehe pidid allkirjastama siis, kui tuleb teine partii kaupa. Hageja seaduslik esindaja oli veendunud, et allkirjastatud saateleht on tal olemas, aga pärast selgus, et seda ei ole. Seoses tasumisega selgitas hageja järgmist: ette tuli tasuda 50% arvet ja ülejäänud 50% pidi kostja tasuma pärast kauba saamist. Hageja tüüptingimustes on kirjas, et arve tuleb tasuda 10 päeva jooksul. Arve korrigeerimist vastavalt tegelikule olukorrale ei pidanud hageja vajalikuks, sest hageja jaoks on summa väike. Hageja täpsustas viiviste nõuet: viivis muutus sissenõutavaks 29.02.2016 ning kuni istungini kujunes viivis 463 euroseks. Hageja palus hagi rahuldada. Kostja vastuväited Kostja esitas 08.08.2017 vastuse hagiavaldusele. Kostja ei võtnud hagi õigeks, sest puudub kauba vastuvõtmist tõendav dokument. Hagejale on tasutud ettemaks summas 3155 eurot, ülejäänud osa arvest pidi olema tasutud pärast kauba tarnet. Esitatud viivise arvestusega ei olnud kostja nõus, sest pooltel ei ole kokkuleppeid viivise määra osas. Hageja poolt esitatud kirjavahetus on moonutatud ning pole täielikult esitatud. Kostja 17.10.2017 seisukohast nähtuvalt leiab kostja, et hageja nõue on ebaselge ja tõendamata. Hagiavalduses esitatud asjaolud ei ole tõesed. Kostja leidis, et hoopis temal on hageja vastu nõue 3155 eurot. Müügilepingut hageja arvel viidatud osas ei ole sõlmitud ning kostja ei ole hagis märgitud 2761,60 eurot eest midagi kätte saanud. Pole tõendatud kauba tarne kostjale. Kostja leidis, et ainult arve nr 8898 ei ole piisav tõendamaks müügilepingu sõlmimist ning sellega ei saa tõendada kauba üleandmist. Hagist ei tulene kellega ja millal oli sõlmitud leping, millistel tingimustel, millal toimus väidetav kauba üleandmine, kes andis üle, kes võttis vastu, kui suures ulatuses, millal toimus üleandmine/vastuvõtmine, lepingu hind, lepingu liik, millele hageja tugineb, lepingu vorm ja teised asja lahendamiseks olulised asjaolud. Hageja ei ole kostjalt nõudnud täitmise kviitungit, milleks oleks olnud allkirjastatud saateleht või kauba üleandmise-vastuvõtmise akt. 03.04.2018 toimunud kohtuistungil palus kostja jätta hagi rahuldamata. Kostja esindaja leidis, et raske on öelda, kas pooltel oli leping või mitte, kuna tingimused on sätestamata ning pole näha, millal võlgnevus muutub sissenõutavaks. Tunnuste järgi võib viidata, et poolte käitumine vastab teatud määral müügilepingu tunnustele. Kostja olevat hagejalt uurinud, kui palju kaup maksma läheks. Talle saadeti hinnapakkumine ning hageja esindaja nõudis, et enne

tellimuse tegemist tuleb tasuda 50% ettemaksu. Kostja tasus ettemaksu arve alusel, sest seal olid hageja andmed. Tellimust ei võetud enne täitmiseks kui oli makstud. Ülejäänud 50% pidi tasuma pärast kauba kättesaamist, aga kostja pole siiani kaupa saanud. Kostja ei maininud hagejale, et ta kaupa pole saanud, sest lootis, et kaup ikkagi tuleb ning ta ei tahtnud kohe tülli minna. Suurem osa poolte suhtlusest käis telefoni teel ning kostja ei pidanud vajalikuks midagi nõuda, kui talle lubati, et pärast tasumist kaup tuleb kohale. Meile selle kohta ei ole. Kaupa oli kostjal vaja edasimüümiseks ning kostja loodab siiani, et kaup tuleb. Kostja esindaja selgitas, et kostja pole ettemaksu tagastamist nõudnud, sest arvas, et võib jääda ilma kogu kaubast. Kostja väiteis, et hageja olevat nõudnud ka ülejäänud arve tasumist ja lubas alles siis kauba tarnida, kuid kirjalikult seda kuskilt ei ole näha. Kostja esindaja hinnangul on tunnistaja ütlused ebausaldusväärsed, sest need on vastuolus hageja juhatuse liikme väidetega ning hageja tõenditest on näha, et kaup tuli kahes osas, mitte korraga. Kostja esindaja hinnangul ei ole eluliselt usutav tunnistaja väide, et vaid seekord ei allkirjastatud saatelehte. Kuna saatelehte pole, on kaup üleandmata. Kostja esindaja kinnitas, et on teadlik, et seadusjärgset viivist saab nõuda kokkulepeteta. Esindaja leidis, et viivis ei ole põhjendatud, sest nõue pole sissenõutavaks muutunud. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Pooled vaidlevad selle üle, kas nende vahel on sõlmitud müügileping või mitte. Vaidlust pole asjaolu üle, et kirjalikku lepingut poolte vahel ei ole. Kostja on seisukohal, et müügilepingut ta hagejaga sõlminud ei ole ning lihtsalt arve esitamine kostjale pole piisav tõend lepingu olemasolu kohta. Võlaõigusseadus (VÕS) ei sätesta müügilepingule kohustuslikku vormi, mistõttu on müügilepingu sõlmimine VÕS § 11 lg-st 1 lähtuvalt võimalik ka suuliselt või mis tahes muus vormis. Kohtu hinnangul on poolte vahel sõlmitud müügileping tahteavalduste vahetamise teel, st kostja esitas pakkumuse ehk oferdi ning hageja andis nõustumise ehk aktsepti. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 16 lg 1 kohaselt on pakkumust (ofert) lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole pakkumus lepingu sõlmimise ettepanek, milles ettepaneku tegija on otse väljendanud, et ta ei loe end ettepanekuga seotuks, samuti lepingu sõlmimise ettepanek, mille puhul lepingu olemusest, mille sõlmimiseks ettepanek tehti, või muudest asjaoludest tuleneb, et ettepaneku tegija ei ole oma ettepanekuga seotud. Sellist ettepanekut loetakse ettepanekuks esitada pakkumus. VÕS § 20 lg 1 sätestab, et nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt esitas kostja hagejale päringu ääriste ja kaeluste tellimiseks, st ettepaneku esitada pakkumus ning hageja esitas pakkumuse vastavalt päringule (tl 60 pöördel ja tl 61, 09.02.2016 ja 17.02.2016 hageja e-kirjad). Kostja märkis oma 17.02.2016 e-kirjades hagejale (tl 60 ja 60 pöördel), et: „Hind ja tähtajad sobivad küll, tellime osad ära,“ ja „Kogused on järelpäringuga vastavuses. 50% ettemaksu saan lubada järgmisel nädalal.“ Hageja poolt esitatud arvel nr 8898 (tl 15, 64) märgitud ääriste ja kaeluste kogused

ühtivad hageja pakkumuses tehtuga ning kogumaksumuseks kujunes 5916,60 eurot. Kostja tasus hagejale 09.03.2016 1875 eurot (makseselgitusega arve nr 8898 osaline ettemaks) ja 10.03.2016 1280 eurot (makseselgitusega arve nr 8898 osaline ettemaks 2) (tl 70-71), kokku seega 3155 ehk ca 53,33% koguarvest. Kohtu hinnangul tõendavad eeltoodud e-kirjad ja kostja maksekorraldused selgelt seda, et kostja andis hageja pakkumusele aktsepti ning et pooled on selgelt avaldanud üksteisele tahet sõlmida müügileping. Müügileping on poolte vahel sõlmitud aktsepti andmisega 17.02.2016. Kostja poolt osaliselt makstud arve tõendab täiendavalt müügilepingu olemasolu poolte vahel. Hageja ei esitanud arvet lihtsalt niisama, vaid vastavalt lepingule ning kostja soovile tellida konkreetses koguse äärikuid ja kaeluseid. Samuti on kostja 17.02.2016.a e-kirjas ka kokkulepe tasumise kohta: 50% ettemaksuna. VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub müüja asja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Müügilepingu kohaselt on hageja kohustuseks anda kostjale üle tema poolt tellitud äärikud ja kaelused ning kostja kohustuseks on tellitud esemete eest tasumine ning nende vastuvõtmine. Vaidlus puudub selles, et kostja on hagejale tasunud kokku 3155 eurot. Hageja nõuab kostjalt ülejäänud arve tasumist summas 2761,60 eurot. Kostja vaidleb nõudele vastu väites, et ta ei ole kostjalt kaupa täies ulatuses saanud. Hageja väidab, et kostja on kauba kahes osas täielikult kätte saanud. Kaup väljastati talle hageja laost, kust kostja ise need vastu võttis. Vaidlus puudub selles, et kauba väljastamise kohta kirjalikku tõendit hageja esitanud ei oletema väitel ei oska ta saatelehe puudumist selgitada. Hageja seadusliku esindaja selgituste kohaselt anti kostjale kaup kindlasti üle märtsi keskel kuus. Kohus leiab, et kauba üle andmist kostjale tõendavad tunnistaja Axxxxxxxx Mxxxxxxx, kes töötas hageja juures laojuhatajana, (laojuhataja) ütlused (protokollitud, tl 79 pöördel, 80). Tunnistaja ütluste kohaselt võttis hageja seaduslik esindaja ta kaasa kui kostja seaduslik esindaja lattu kohale tuli. See toimus märtsis. Kauba oli varem kohale toonud auto ning tunnistaja sõnul laadis ta selle maha ja pani lattu. Tunnistaja ütluste kohaselt avas ta päeval, mil kostja seaduslik esindaja tuli kauba järele, ta kaubakoorma ja luges üle ning võrdles dokumente, mis olid ülemuse käes. Ülemus näitas, mis tuleb kostja auto peale laadida. Ka kostja seaduslik esindaja luges asjad üle ja märkusi tal ei olnud. Nad panid asjad kinni ja laadisid auto peale. Seejärel tunnistaja lahkus ja ülemus jäi kostja esindajaga juttu rääkima. Kaubaks olid äärikud ja kaelused. Tunnistaja kinnitas, et kui kaup avati, olid mõlemad, nii äärikud kui kaelused seal olemas, need olid sisse tulnud ühe aluse peal. Kaup jäi meelde, sest tarvikud olid suuremõõdulised. Kohus möönab, et hageja seadusliku esindaja selgitused ja laojuhataja vande all ütlused kauba väljastamise osas (kahes osas või korraga) ei ühti, kuid siiski saab tunnistaja ütlustega tõendatuks lugeda fakti, et kostja on kauba kätte saanud ning seda märtsi kuus. Kohtu hinnangul ei saa tunnistaja ütlusi pidada ebausaldusväärseks üksnes seetõttu, et kauba väljastamise viis erines tema sõnul hageja seadusliku esindaja väidetust. Kohtul puudub põhjus kahelda tunnistaja usaldusväärsuses. Kohus märgib, et poole selgitus ei ole asjas tõend, mistõttu saab kohus juhinduda vaid tunnistaja ütlusest. Asjas on olulise tähtsusega asjaolu, et kogu kaup on kostjale üle antud ja nimetatu on tõendatud tunnistaja ütlustega. Kohtu ette pole toodud asjaolusid ega tõendeid, millest võiks järeldada vastupidist ning kostja enda tegevus on olnud vastuolus tema kohtule esitatud vastuväidetega: olles tasunud hagejale ettemaksu 3155 eurot, ei ole kostja kuni kohtumenetluseni kordagi väitnud, et pole kaupa saanud ega pöördunud lepingu täitmise nõudega hageja poole. Samuti pole ta küsinud hagejalt tagasi ettemaksu. Kostja väited soovist tüli vältida, ei ole usutavad, sest tegemist on äriettevõttega, mistõttu on mõistlik esitada teisele lepingu poolele vähemalt neutraalses toonis lepingu täitmise nõue või siis esitada vastuväide arve tasumise nõudele. Poolte kirjavahetusest

nähtuvalt (tl 58-60) ei vaielnud kostja kordagi vastu hageja nõudele arve tasuda ega väitnud, et ta pole midagi saanud. Kostja hoopiski on korduvalt kinnitanud, et maksab ära ja leidis erinevaid vabandusi. Seejuures on oluline, et kostja eri nõudnud väidetava kohustuse täitmist rohkem kui aasta jooksul. Kohtu hinnangul on kostja vastuväited käesolevas menetluses olnud paljasõnalised, eluliselt mitteusutavad ning tõendamata (pole esitatud kirjalikke tõendeid ega tunnistajaid). Kohus asub eelnimetatud tõendeid ja tunnistaja ütlusi kogumis hinnates seisukohale, et kostja on kogu kauba kätte saanud ja sellest tulenevalt on hageja oma lepingulised kohustused täitnud. Kostja on e-kirjades oma võlgnevust hagejale tunnistanud. Kostja oma kohustust seega täielikult täitnud ei ole, st et hageja nõue 2761,60 euro ulatuses on põhjendatud ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Lisaks põhivõlale nõuab hageja kostjalt viivist. Hageja korrigeeris istungil viivise arvestust. Hageja on arvestanud kostja poolt tasumata summadelt viivist seadusjärgses määras alates 29.02.2016 kuni istungini (03.04.2018). Hageja on viivist arvestanud kokku summas 463 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuivõrd hageja põhinõue kostja vastu on põhjendatud ning kohus rahuldab selles osas nõude, on hagejal õigus nõuda ka viivist. Kohus kontrollis hageja viivise arvestust ning leiab, et hageja pole viivist arvestanud korrektselt. Kohus on seisukohal, et viivis ei muutunud sissenõutavaks 29.02.2016. Kuigi arvel on märgitud kauba eest tasumise tähtaeg, oli pooltel kokkulepe, et 50%, s.o 2761,60 eurot, tasub kostja pärast kauba kättesaamist. Kohtu hinnangul tuleb lähtuda poolte kokkuleppest. Asjas on tõendamist leidnud, et kogu kaup väljastati kostjale märtsis 2016. Seega muutus arve ca 50% ulatuses sissenõutavaks märtsist 2016. Hageja ega ka tunnistaja ei osanud öelda täpset kuupäeva märtsis, millal kaup kostjale väljastati, seega pole täpselt teada, millal kostja 50% arvest tasuma pidi. VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kui tasu maksmise aeg ei ole kindlaks määratud vastastikuse lepingu puhul, arvestatakse tasult viivist alates käesoleva seaduse § 821 lõikes 1 sätestatud ajast. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt teatas hageja kostjale oma nõudest esimest korda 25.04.2016 (e-kiri tl 60). VÕS § 113 lg 2 lausest 1 lähtuvalt muutus 2761,60 eurone nõue sissenõutavaks 25.04.2016. Kostja on käesoleva lahendi tegemise ajal kohustuse täitmisega viivituses 726 päeva ja seadusjärgne viivis perioodil 25.04.2016-20.04.2018 439,28 eurot. Hageja nõuab lisaks viivisele ka viivist, mis pole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, s.o jooksvat viivist. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Alates kohtuotsuse tegemisest kuni tagastamata laenusumma täieliku tasumiseni tuleb kostjalt välja mõista viivis seadusjärgses määras tagastamata põhisummalt 2761,60 eurot.

Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 3200,88 eurot, millest 2761,60 eurot moodustab põhivõlg ja 439,28 eurot sissenõutavaks muutunud viivis.

Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 alusel kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuigi kohus rahuldas hagi osaliselt, leiab kohus, et menetluskulud tuleks siiski täielikult jätta kostja kanda. Kohus jättis osaliselt rahuldamata üksnes viivise nõude ca 34 euro ulatuses, sest hageja oli viivist arvestanud ebakorrektselt. Kohus leiab, et see ei ole aluseks menetluskulude teistsuguseks jaotamiseks kui hagi täieliku rahuldamise korral. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Pooled on esitanud menetluskulude nimekirja. Kuna kohus jättis menetluskulud kostja kanda, siis kostja menetluskulusid kohus kindlaks ei määra. Hageja menetluskulude kindlaksmääramisel lähtub kohus hageja esitatud menetluskulude nimekirjast. Kohus tegi kindlaks, et hageja tasus maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel riigilõivu 82,85 eurot ja hagi esitamisel täiendavat riigilõivu 192,15 eurot, kokku 275 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras ja see kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele. Hageja taotles kostjalt välja mõista hageja poolt lepingulisele esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 780 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on lepingulise esindaja kuludena märkinud 780 eurot (km-ta). Nimetatud kulu koosneb hagejale osutatud õigusabi eest 6h ulatuses, tasumääraga 130 eurot/tund. Kohtu hinnangul on nii tasumäär kui ka ajakulu mõistlikud ja põhjendatud, arvestades hageja lepingulise esindaja eeldatavat töömahtu ja asja keerukust ning istungil osalemist. Lepingulise esindaja kulud tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kokku summas 1055 eurot, millest 275 eurot moodustab nõudelt tasutud riigilõiv ja 780 eurot õigusabikulud. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.