2-16-10050/78 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

6.Vabastada XXX menetluskulu (riigilõiv vastuhagilt) summas 425 eurot ning riigi õigusabi tasu summas 336 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 30.06.2016 esitatud hagiavalduse ning 25.08.2016 ja 16.09.2016 esitatud täpsustuse kohaselt pöördus Tallinna linn (hageja) 09.05.2016 Tallinna Üürikomisjoni poole avaldusega XXX (endine XXX; kostja) vastu XXX eluruumiga seonduva võlgnevuse saamiseks, eluruumi tagastamise kohustamiseks ja vabatahtlikul eluruumi mittetagastamisel otsuse täitmise viisi kindlaksmääramiseks, milleks oli kostja ja temaga koos eluruumi kasutavate isikute väljatõstmise eluruumist koos neile kuuluva varaga. Avaldust vaadati läbi üürivaidlusasjana 11-1/41/16. Kostja tasus üürivõlgnevuse ja osaliselt ka võlgnevuselt arvestatud viivised enne hageja avalduse osas otsuse tegemist Tallinna Üürikomisjonis. Nimetatud põhjusel rahuldas üürikomisjon oma otsusega hageja rahalise nõude sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt arvestatud viivisnõude osas, millest kostja poolt tasutud summast ei piisanud summas 6.60 eurot. Üürikomisjon jättis rahuldamata hageja nõude eluruumi tagastamise ja eluruumi vabatahtliku tagastamata jätmise korral otsuse täitmise viisi kindlaksmääramise osas. 16.02.2012 sõlmis hageja kostjaga tähtajalise ja tasulise eluruumi üürilepingu nr MV-800 XXX eluruumi kasutamiseks kuni 16.02.2013. Eluruumi üürilepingut pikendati 1 a võrra Tallinna Linnavalitsuse 02.10.2013 korraldusega nr 1362-k. Pärast üürilepingu tähtaja saabumist kasutas kostja eluruumi edasi, mistõttu muutus üürileping tähtajatuks. Üürilepingu p 8 kohaselt oli eluruumi üldpinnnaks 89,6 m2, üürilepingu p 9 kohaselt tuli eluruumi kasutamise eest tasuda üüri 1.76 eurot/m2. Ühes kalendrikuus kohustus kostja tasuma 157.70 eurot. Täiendavalt kohustus kostja tasuma eluruumi kasutamisega seonduvate kõrvalkulude eest, milleks on veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenus, elektrienergia, prügiveo teenus jms.

Kostja ei täitnud üürilepingust tulenevaid rahalisi kohustusi nõuetekohaselt. Seisuga 17.02.2015 oli üüri- ja kõrvakulude võlgnevus 1260,51 eurot, millega üürnik oli kolmel järjestikusel kalendrikuul makseviivituses tasumisele kuuluva üüri, kõrvalkulude tasumisega. Üürniku võlgnevus üüri – ja kõrvalkulude tasumisega oli regulaarne. Seisuga 01.12.2013 oli – 292,10 eurot, 01.01.2014 – 334,79 eurot, 01.02.2014 – 358,01 eurot, 01.03.2014 – 342,13 eurot, 01.04.2014 – 308,85 eurot, 01.05.2014 – 396,29 eurot, 01.06.2014 – 330,07 eurot, 01.07.2014 – 608,66 eurot, 01.08.2014 – 414,01 eurot, 01.09.2014 – 361,16 eurot, 01.10.2014 – 409,26 eurot, 01.11.2014 – 638,23 eurot, 01.12.2014 – 531,25 eurot, 01.01.2015 – 826,42 eurot, 01.02.2015 – 1260,51 eurot, 01.03.2015 – 1644,34 eurot. Seega ei saa väita, et võlgnevus oleks lühiajaline ja üürnik oleks üürilepingulisi kohustusi täitnud viisil, mis annaks aluse üürilepingut jätkata. Võlgnevuse tõttu ütles hageja üürilepingu erakorraliselt üles, paludes kostjat vabastada eluruum hiljemalt 30.03.2015. Erakorralisele ülesütlemisele eelnes kostja korduv hoiatamine ja lisatähtja andmine võlgnevuse tasumiseks. Kostjale toimetati ülesütlemisavaldus kätte 02.03.2015. Kostja ei tagastanud lepingu ülesütlemise järgselt eluruumi hagejale ja jätkas omavoliliselt eluruumi kasutamist. Üürilepingu ülesütlemist kostja ei vaidlustanud. Seisuga 31.07.2016 oli kostja sissenõutavaks muutunud võlgnevus hageja ees 369,04 eurot, mis koosneb juunikuu üürist 100,79 eurot ning viivistest summas 3,51 eurot ning juulikuu üürist ja kõrvalnõuetest summas 264,74 eurot. Hageja on esitanud kostjale arved kahjuhüvitusena kokkulepitud üürisummas VÕS § 335 alusel. Eeltoodust tulenevalt palus hageja mõista kostjalt välja võlgnevus seisuga 31.07.2016 summas 369,04 eurot, alates 01.08.2016 eluruumi kasutamisega seonduvad kulud vastavalt igakuiselt esitatavatele arvetele eluruumi kasutamise eest ning tagastama hagejale XXX eluruum ning eluruumi mittevabastamisel määrata otsuse täitmise viisiks kostja koos temaga koos eluruumi kasutavate XXX, XXX, XXX, ja XXX koos neile kuuluva varaga eelpool nimetatud eluruumist väljatõstmine. Kostja vastus ning vastuhagi Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et üürilepingu ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei eita, et tema maksedistsipliin ei olnud hea, ent üürivõlgnevus on hageja ees kustutatud vastavalt kostja majanduslikule ning tervislikule seisundile. Lisaks ei ole kostja kõrvale hoidnud oma kohustustest pahatahtlikult. Kostja raskused üüritasu maksmisel tekkisid tema abikaasa terviserikete ilmnemise tõttu, mis ei lubanud temal enam tööl käia ja elatist teenida. Kostja viibis sel ajal lapsehoolduspuhkusel, mis ei võimaldanud temal isiklikult tööl käia. Kui laps oli 1,5 aastane tungiti kostjale ja lapsele noaga kallale, mille tagajärjena viibisid nad pikaajalisel haiglaravil. Samuti invaliidistus kostja laps pussitamise tagajärjena. Hiljem on juhtunud ka selliseid traagilisi sündmusi nagu lähedaste surmad ning haigused, mis tingisid kostjale psühholoogilisi probleeme, mille ravimine võttis paar aastat ning mis tekitasid omakorda makseraskusi. Lisaks viibis kostja haiglaravil ka psühhiaatria-kliinikus. Käesoleval ajal on kostja tervis paranenud ning ta tegeleb aktiivselt varem tekkinud probleemide lahendamisega. Kostja leiab, et üürikomisjon on õigesti tuvastanud, et kostja psühhiaatrilised probleemid võisid takistada kostjal materiaalselt toime tulla, korraldada igapäevast elu ning asjaajamist mitme aasta väitel. Sellest tulenevalt leiab kostja, et hageja on vastuolus hea usu põhimõttega üürilepingu kostjaga üles öelnud, mida kostja vaidlustab VÕS § 326 lg 1 ja § 327 järgi ning nõuab üürilepingu kehtivuse tuvastamist või alternatiivselt üürilepingu pikendamist VÕS § 326 lg 2 ja § 328 järgi. Kostja leiab,

et hageja üürilepingu ülesütlemine on toimunud vastuolus hea usu põhimõttega, esmajoones põhjusel, et lepingu lõppemine oleks poolte huvisid kaaludes ilmselt ebaõiglane. Kostja hinnangul puudub vaidlus selle üle, et kostja majanduslik olukord ei ole sedavõrd muutunud, mis õigustaks kostjale antud sotsiaalteenuse osutamist lõpetada. Seega tuleb kostja eluruumi kasutamise võimaldamist jätkata, sest vastasel korral saabuvad kostja ja tema lähedastele negatiivsed tagajärjed, kuivõrd kostjal puuduvad vajalikud vahendid muu eluruumi üürile võtmiseks. Samuti ei võimalda kostja tervislik seisund enda majanduslikku toimetulekut antud hetkel parandada. Kostja ja tema lähedaste eluruumist välja tõstmine ei ole kostja arvates põhjendatud ning on vastuolus hea usu põhimõttega. Käesoleval ajal on tekkinud olukord, kus vaatamata kostja poolt hagejale 12.04.2017 esitatud üürilepingu pikendamise avaldusele, ei pruugi hageja rahuldada kostja avaldust ning jätta üürileping kostjaga pikendamata subjektiivsetel põhjustel või menetleda avaldust nii kaua, et hagi rahuldamise korral võib kostja koos oma lastega jääda oma kodust ilma ja sattuda tänavale. Seega võib olla põhjendatud vajadus otsustada üürilepingu pikendamise kohtu kaudu, selleks et sõltumata hageja otsustusest kostja 12.04.2017 avalduse osas, jääks kostjale ja tema lastele alles eluase. 11.12.2017 täpsustas kostja oma vastuhagi ning selgitas, et tema väide selle kohta, et üürilepingu ülesütlemine on toimunud vastuolus hea usu põhimõttega, on vastuväide hageja nõuetele ning mitte vastuhagi nõue. Eeltoodust tulenevalt palus kostja oma vastuhagis pikendada kostja üürilepingut vähemalt kolmeks XXXtaks. Vastus vastuhagile Hageja palub jätta vastuhagi rahuldamata. Hageja hinnangul on üürileping kehtivalt üles öeldud, ülesütlemiseks esines õiguslik alus (üürivõlgnevus) ja ülesütlemine on läbi viidud VÕS § 325 kohaselt. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaksid tema tervislikku seisundit ja sellest tulenevat erivajadust ega selgitanud, miks on tema hinnangul üürilepingu ülesütlemine kehtetu. Samuti on hageja seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et üürilepingu ülesütlemise oleks põhjustanud mõni VÕS § 327 lg 1 p 1-4 loetletud asjaoludest. Kostja nõue üürilepingu pikendamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd kostja ei ole suutnud ära tõendada, et üürilepingu pikendamata jätmisega kXXXneksid kostjale rasked tagajärjed. Kostja saab esitada kohalikule omavalitusele taotluse uue eluruumi saamiseks. Menetluse käik 30.11.2017 ning täiendavalt 04.12.2017 on hageja teatanud, et võtab tagasi rahalise nõude summas 369,04 eurot, kuna kostja on nimetatud nõude rahuldanud.

5.1 VÕS § 309 lg 1 esimese lause kohaselt lõpeb tähtajaline üürileping tähtaja möödumisega, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud. Tähtajatu üürilepingu võivad nii üürnik kui üürileandja käesolevas peatükis sätestatut järgides üles öelda. VÕS § 313 lg 1 sätestab, et mõjuval põhjusel võib kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Kohus selgitab, et üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks peab esinema kaks eeldustõiguslik alus ja ülesütlemisavalduse tegemine teisele lepingupoolele. Seega on üürilepingu erakorraline ülesütlemine õiguspärane siis, kui leping öeldakse üles õiguslikul alusel ning seaduses sätestatud korras. Ilma õigusliku aluseta teostatud üürilepingu ülesütlemine on tühine. Tühisel lepingu ülesütlemisel ei ole õiguslikke tagajärgi ning tühine lepingu ülesütlemine ei lõpeta üürilepingut ja see kehtib edasi. 5.2 Üürilepingu ülesütlemise avaldusest nähtub, et üürileping öeldi kostjaga üles tulenevalt VÕS §-st 316 lg 1 p 1 ning üürilepingu tingimuste p-st 21.5. Avalduses on selgitatud, et üürilepingu ülesütlemise põhjuseks on asjaolu, et seisuga 17.02.2015 oli kostja üüri- ja kõrvalkulude võlg kokku 1260,51 eurot (millele lisanduvad viivised), millega on kostja kolmel kuul järjest olnud viivituses. Samuti nähtub tsiviilasja materjalidest, et enne üürilepingu ülesütlemist on kostjale saadetud 04.07.2014 ja 15.01.2015 hoiatused ning 15.12.2014 ja 16.02.2015 meeldetuletuskirjad võlgnevuse ning selle likvideerimise kohustuse kohta (TVK lk 48-51). VÕS § 313 lg 2 ja 3 kohaselt on erakorraline ülesütlemine lubatud eelkõige käesoleva seaduse §-des 314–319 nimetatud asjaoludel ning üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest ei pea ette teatama, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 316 lg 1 p 1 kohaselt võib üürileandja üürilepingu üles öelda, kui üürnik on viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri, kõrvalkulude või nende olulise osa maksmisega. Üürilepingu tingimuste p 21.5 kohaselt võib üürileandja üürilepingu erakorraliselt üles öelda, kui üürnik on viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri, kõrvalkulude või nende olulise osa maksmisega. 5.3 Võlgnevuse olemasolu enne üürilepingu ülesütlemist tõendab hageja poolt üürivaidluskomisjonile esitatud korteri saldo perioodist november 2013-mai 2016 (TVK lk 22-30). Kostja ei ole vaidlustanud, et ta oli nii üüri- kui ka kõrvalkulude tasumisega viivituses. Seda kinnitavad m.h ka kostjale saadetud hoiatused ja meeldetuletuskirjad (TVK lk 48-51). Samuti on kostja nii üürivaidluskomisjonis (protokoll, TVK lk 94), kui ka kohtule esitatud vastustes (kd I lk 79, 169 pöördel p 6 ja 7) kinnitanud, et on linnale võlgu olnud. 5.4 Hinnates üürilepingu ülesütlemise avaldust, nähtub seega sellest, et üürileandja on märkinud avalduses üüritud asja, lepingu lõppemise päeva, ülesütlemise aluse ja ka selle vaidlustamise korra. Seega vastab hageja poolt tehtud üürilepingu ülesütlemiseavaldus VÕS § 325 lg 2 p1-4 sätestatud tingimustele. Samuti on üürileping üles öeldud õiguslikul alusel, s.o tasumisele kuuluva üüri ja kõrvalkulude võlgnevuse tõttu.

5.5 Kostja on leidnud, et ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega arvestades tema elus toimunud dramaatilisi sündmusi ning arvestades sotsiaalsete asjaoludega. Samuti on kostja märkinud, et ta on maksedistsipliini parandanud. Kostja on viidanud VÕS §-le 327. Kohus selgitab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 kohaselt toimida heas usus. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt ei ole lubatud õiguste teostamine seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Ka VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Seega peab ka üürileandja toimima üürnikule üürilepingut üles öeldes heas usus. VÕS § 326 lg 1 alusel võib eluruumi üürnik vaidlustada üürilepingu ülesütlemise, kui ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus on seisukohal, et üürilepingu ülesütlemine ei saa olla hea usu põhimõtte vastane üksnes seetõttu, et kostja elus on toimunud sündmused, mis on väidetavalt takistanud tal üüri ning kõrvalkulusid õigeaegselt tasumist. Eluruumi üürilepingu ülesütlemine võib kohtu hinnangul olla hea usu põhimõttega vastuolus siis, kui eluruumi üürileandja tegelikuks ülesütlemise motiiviks oli mõni VÕS §-s 327 lg 1 toodud alustest (s.o üürnik esitas heauskselt üürilepingust tuleneva nõude; üürileandja soovis muuta üürilepingut üürniku kahjuks ja üürnik sellega ei nõustunud; üürileandja soovis kallutada üürnikku üüritud eluruumi omandama; üürniku perekonnaseis on muutunud, kuigi sellest ei tulene üürileandjale oluliselt kahjulikke tagajärgi). Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et üürileandja ülesütlemise tegelik motiiv oleks olnud hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja poolt üürilepingu erakorralise ülesütlemise aluseks oli käesoleval juhul kostja maksevõlgnevus. Kostja on rikkunud oma üürilepingust tulenevat kohustust ning see rikkumine ei ole vabandatav. Kostja on oma vastustes küll välja toonud, et ta on viibinud haiglaravil, s.h ka psühhiaatriakliinikus ning tema lähedased on surnud või haigestunud, kuid ühtegi tõendit, mis kinnitaksid nimetatud asjaolude esinemist ja sellest tulenevat rahalise kohustuse täitmata jätmise vabandatavust, esitatud ei ole. VÕS § 108 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik raha maksmise kohustuse eest alati ja temalt võib nõuda selle täitmist. Rahalise kohustuse täitmata jätmise korral tuleb vabandatavus all kõne alla kohtu hinnangul üksnes eriolukorras, mis aga välistaks üksnes viivisnõude esitamise maksetega viivitamise korral. Kohtu hinnangul kinnitavad ka kostjale edastatud hoiatused võlgnevuse tasumiseks, et hageja üürilepingu ülesütlemine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Nimelt on kostjale enne üürilepingu ülesütlemist edastatud võlgnevuse tasumiste hoiatused, milles on viidatud ka maksegraafiku sõlmimise võimalusele ning toimetulekutoetuse ja/või teise eluaseme vajaduse korral taotluse esitamise võimalustele (TVK lk 48, 50). Seega on antud kostjale võimalus enne üürilepingu ülesütlemist võlgnevuse likvideerimiseks ning abi saamiseks võimalike probleemide lahendamisel. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et lepingu lõppemine oleks poolte huvisid kaaludes ilmselt ebaõiglane. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, mis tõendaksid tema tervislikku seisundit ja sellest tulenevat erivajadust. 5.6 Tulenevalt VÕS §-st 329 lg 1 peab eluruumi üürilepingu ülesütlemise vaidlustamiseks vastavalt käesoleva seaduse §-le 326 üürnik 30 päeva jooksul ülesütlemisavalduse saamisest esitama taotluse üürikomisjonile või kohtule. Kostja sai avalduse kätte 02.03.2015 (TVK lk 21, kostja allkiri ülesütlemise avaldusel). Tsiviilasja materjalidest ei

6.Kostja on esitanud kohtule vastuhagi, paludes pikendada kostjaga sõlmitud üürilepingut vähemalt kolmeks aastaks. VÕS § 326 lg 2 sätestab, et eluruumi üürnik võib üürileandjapoolse üürilepingu ülesütlemise ja tähtajalise üürilepingu tähtaja möödumise korral nõuda üürileandjalt üürilepingu pikendamist kuni kolmeks aastaks, kui lepingu lõppemisega kaasneksid üürniku või tema perekonna jaoks rasked tagajärjed. Kui üürileandja lepingu pikendamisega ei nõustu, võib üürnik nõuda üürilepingu pikendamist üürikomisjonis või kohtus. VÕS § 329 lg 2 sätestab, et üürileandja poolt ülesöeldud tähtajatu eluruumi pikendamiseks peab üürnik esitama üürikomisjonile või kohtule taotluse 30 päeva jooksul lepingu ülesütlemise teate saamisest. Seega tuleb üürilepingu pikendamiseks järgida VÕS § 329 nõudeid, mh tähtaja kohta. Vastav tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil ülesütlemisavaldus kui tahteavaldus on üürniku poolt kätte saadud. Vaidlus puudub selles, et ülesütlemisavalduse sai kostja kätte 02.03.2015. Seega oleks kostja pidanud üürilepingu pikendamiseks esitama taotluse hiljemalt 01.04.2015. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks esitanud taotluse üürilepingu pikendamiseks 30 päeva jooksul lepingu ülesütlemise teate saamisest. Samuti ei ole hageja nõue üürilepingu pikendamiseks kohtu hinnangul põhjendatud. Kostja ei ole tõendanud, et üürilepingu pikendamata jätmisega kaasneksid kostjale rasked tagajärjed. Kohus selgitab, et kui kostja vajab jätkuvalt sotsiaalteenust, siis on kostjal õigus esitada kohalikule omavalitsusele taotlus uue eluruumi saamiseks. Sotsiaalhoolekande seaduse § 41 lg 1 sätestab, et eluruumi tagamine on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja nimetatud taotluse ka hagejale esitanud (kd I lk 181-182). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kostja vastuhagi üürilepingu pikendamiseks rahuldamata.

7.2 VÕS § 334 lg 1 esimene lause sätestab, et üürnik peab üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab lepingujärgsele kasutamisele. Üürilepingu tingimuste p-d 22.1 ja 22.2 kohustavad üürnikku hiljemalt lepingu lõppemise päeval eluruumi oma varast vabastama ning andma eluruumi täielikult üle üürileandja valdusse ning üle andma ka kõik eluruumi võtmed (TVK lk 13). Asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 80 lg 2 järgi omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. 7.3 Kohus selgitab, et lepingu ülesütlemiseavalduse esitamisest kuni lepingu lõppemiseni on leping kehtiv ning pooltel on lepingust tulenevad õigused ja kohustused. Lepingu lõppedes tuleb aga asi tagastada. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et hageja on vaidlusaluse eluruumi omanik (TVK lk 85) ning et kostja ei ole eluruumi vabastanud ega hagejale tagastanud. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et tal oleks õiguslik alus eluruumi vallata. Kuna käesoleval juhul on üürileping kehtivalt lõppenud ning kostja valdab eluruumi ilma õigusliku aluseta, siis tuleb kostjal üüritud eluruum hagejale tagastada. 7.4 Kostja on märkinud, et eluruumi tagastamisega kaasneksid kostjale ja tema perekonnale väga rasked tagajärjed. Kohus märgib, et eluruumist väljatõstmist reguleerib täitemenetluse seadustiku (TMS) § 180. TMS § 180 lg-s 1 on sätestatud, et kui võlgnik peab välja andma, üle andma või tagastama kinnisasja, sealhulgas korteriomandi või osa sellest, eluruumi või muu ruumi, annab kohtutäitur võlgnikule kuni kolmekuulise tähtaja täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks. Seega on kostjal täitedokumendi vabatahtliku täitmise aja piires kohtu hinnangul piisavalt aega uue eluruumi leidmiseks. 7.5 Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue kohustada kostjat tagastama hagejale Tallinn, XXX asuv eluruum on põhjendanud ja kuulub rahuldamisele.