2-17-115638/6 - Võlaõigus - Sideteenuste osutamise lepingud - Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus - lahend.ee

8.Välja mõista P. G. `it OÜ Aktiva Finants kasuks viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 130,65 eurot. Edasikaebamise kord OÜ Aktiva Finants võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Tartu Maakohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest, Tartu Ringkonnakohtule, kusjuures kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. P. G. võib esitada Tartu Maakohtule Võru kohtumajja tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui: 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jätmise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kui tagaseljaotsus tehti eelmenetluses seetõttu, et kostja ei vastanud tähtaegselt kohtule või ei ilmunud eelistungile, tuleb kajale lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik. Kajalt tuleb tasuda kautsjon summas, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot (TsMS § 142 lg 2). Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaja (TsMS § 187 lg 6). Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 1, 2). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED,

3.Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa ja põhjendab tagaseljaotsuses hagi osalist rahuldamata jätmist ja menetluskulude kindlaksmääramist. Esialgne võlausaldaja on tegutsenud kostjaga teenust osutades oma majandustegevuse raames ja asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingud tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Kohus märgib, et tulenevalt TsMS § 436 lg 7 ja TsMS § 438 lg 1 on kohtul kohustus tarbija vastu esitatud nõude puhul kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ei ole ise sellele tuginenud. Kohtu hinnangul tuleb kostja ja Tele2 Eesti AS vahel sõlmitud lepingud lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses, sest need on esialgse võlausaldaja poolt eelnevalt välja töötatud tüüptingimustes kasutatavad tingimused, mille sisu ei kostja ei saanud lepingut sõlmides mõjutada. Samuti on viidatud lepingute lahutamatuks lisaks olevate Tele2 Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste näol tegemist tüüptingimustega. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimiseviisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimustega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Hagist nähtuvalt on kostjal temale esitatud arvete eest tasumata 568,31 eurot ( millest on maha arvestatud arvel 51632034 kajastuva viivise summa 3,83 eurot), mis sisaldab mh leppetrahvi 188, 79 eurot (tl 20). Tulenevalt kostja ja Tele2 Eesti AS vahel sõlmitud lepingust kasutas kostja teenuspaketti, millega kaasnes 24-kuuline teenuste kasutamise kohustus. Tele 2 teenuste kasutamise tingimuste kohaselt kohustus klient tähtajalise kohustuse ennetähtaegsel lõpetamisel tasuma lepingujärgset leppetrahvi vastavalt lepingu lõpuni jäänud tähtajale.

Leping öeldi 29.11.2016 ühepoolselt üles võlgnevuse tõttu, st enne tähtajalise kohustuse lõppemist. Tulenevalt Tele2 hinnakirjast kujunes leppetrahv 188,79 eurot teenuspaketi kuumaksu korrutisest tähtaja lõpuni jääva perioodiga. VÕS § 158 lg 1 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-05 p 17 leidnud, et leppetrahvi eesmärgiks on lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Leppetrahvi eesmärgiks ei ole teenida võlausaldajale tulu võlgniku makseraskustelt. Kohus leiab, et tüüptingimus, millega pannakse tarbijast lepingupoolele kohustus tasuda tähtajalise lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel leppetrahvi sõltuvalt lepingu tähtaja lõpuni jäävast perioodist eelnimetatud toiminguga teenuse osutajale kaasnevate kulude katteks, sõltumata selliste kulude tekkimise ja tegelike kulude suuruse tõendamisest, kahjustab tarbijat ebamõistlikult ning on tühine. Leppetrahv 188,79 eurot on ebamõistlikult suur, lähtudes teenuse eest tavapäraselt makstavast tasust ning arvestades, et leppetrahv ei ole seotud hageja tegelike kuludega ja lisaks on hagejal õigus nõuda viivist. Kohtule esitatust ei nähtu, milles seisneb hagejale kostja lepingurikkumisega tõttu tekkinud konkreetne kulu ning, et leppetrahv oleks seotud tegelike kuludega. Kohus jätab VÕS § 42 lg 3 p 5 ning § 42 lg 1 alusel tühise tüüptingimuse kohaldamata. Kuna leppetrahv 188,79 eurot on tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, kuulub kostjalt põhinõudena hageja kasuks väljamõistmisele 375,69 eurot (564,48-188,79). Kohtu arvutuste kohaselt kasutades viivisekalkulaatorit on ajavahemiku 19.12.2016 kuni 08.12.2017 eest viivis rahuldatud põhinõudelt arvestatuna seadusjärgses määras 29,23 eurot. Hagiavalduse kohaselt on hageja esindaja esitanud kostjale kohtuvälises menetluses kolm tasulist kirja, millest hagejale on tekkinud kulu 30 eurot. Lisaks on hageja kandnud makseviivitusega tekkinud kulusid kokku 10 eurot. Samas arvestades, et kohtu põhjenduste kohaselt on hageja nõue kostja vastu hagiavalduse esitamise seisuga kokku 404,92 eurot, siis on hagejal võimalik VÕS § 1132 lg 2 p 1 järgi nõuda kostjalt võla sissenõudmise kulude hüvitamist maksimaalset 30 euro ulatuses.

Kohus aga rahuldas hagi ulatuses, mis vastab hagihinnale 465,09 eurot (434,92 eurot+ viivis ühe aasta kohta 30,17 eurot), so 67% ulatuses, jätab kohus menetluskulud 67% ulatuses kostja ning 33 % ulatuses hageja kanda. Hageja on taotlenud kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõiv hagiavalduse esitamisel 125 eurot ja esindajale makstud tasu õigusabi eest 625 eurot. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna välja mõista hagiavalduse esitamisel vastavalt hagihinnale tasutud riigilõiv 125 eurot. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Antud hagi näol on tegemist nn masshagidega, mida kasutatakse korduvalt samalaadsete nõuete korral ja mis on oma sisult ühetaolised. Hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on piirdunud vaid tüüphagiavalduses andmete vahetamisega ning selle kohtusse esitamisega. Samuti ei saanud keeruline olla esitatud tõendite kogumine. Arvestades hagihinda, avalduse vormi, tõendeid ning asjaolu, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas ja poolte vahel ei olnud vaidlust, asi lahendatakse tagaseljaotsusega, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabi kuluks 70 eurot. Seega on hageja menetluskulude suuruseks 195 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 130,65 eurot. Hageja taotlusel tuleb välja mõista VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivis alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 130,65 eurot. Arvestades asjaolu, et kostja ei ole menetluses osalenud ega hagile vastanud, ei saa tal menetluskulusid tekkinud olla. Seega ei määra kohus kindlaks hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude suurust.