Hageja: AS Swedbank (registrikood 10060701, asukoht: Liivalaia 8, 15040 Tallinn), lepinguline esindaja Triin Kivipõld (e-post: [email protected]); Kostja: D. T (isiku xxxx, elukoht: xxxx), lepinguline esindaja: Aleksandr Gamazin (e-post: [email protected]); Kolmas isik: N. T (isikukood xxxx, elukoht: xxxx), esindaja RÕA korras: vandeadvokaat Henn Koduvere (e-post: [email protected]).
Asja läbivaatamise kuupäev
21. märts 2018 / Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista kostja D. T’ilt hageja AS-i Swedbank kasuks laenulepingust nr 05-xxxx-EL tulenev võlgnevus kokku summas 32 889 (kolmkümmend kaks tuhat kaheksasada kaheksakümmend üheksa) eurot ja 92 senti (s.h põhivõlgnevus 25 769.26 eurot, intress 447.17 eurot, seisuga 21.03.2018 arvestatud viivis 6 670.29 eurot ja menetlustasu võlgnevus 3.20 eurot).
3.Välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis põhinõudelt (25 769.26 eurolt) alates 22.03.2018 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Välja mõista kostjalt hageja kasuks väikelaenulepingust nr 12-xxxx-VV tulenev võlgnevus kokku summas 2 440 (kaks tuhat nelisada nelikümmend) eurot ja 19 senti (s.h põhivõlgnevus 1 465.92 eurot, intress 125.35 eurot ja seisuga 21.03.2018 arvestatud viivis 848.92 eurot).
5.Välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis põhinõudelt (1 465.92 eurolt) alates 22.03.2018 kuni põhinõude tasumiseni määraga 0,06% põhinõudelt päevas.
6.Jätta menetluskulud kostja kanda ja välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulud 1 000 (üks tuhat) eurot.
7.Välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis menetluskuludelt (1 000 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
8.Välja mõista kolmandalt isikult N. Ts’ilt riigi tuludesse riigi õigusabi tasu ja kulude katteks 262 (kakssada kuuskümmend kaks) eurot ja 80 senti ja määrata talle tähtaeg riigi õigusabi tasu ja kulude osamaksetega tasumiseks 6 (kuus) kuud alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt summas 43.80 eurot (262.80: 6). Väljamõistetud summa tasuda personaalse viitenumbriga 99918700016905.
9.Jätta kostja taotlus laenulepingust nr 05-xxxx-EL tuleneva kohustuse kostja ja kolmanda isiku ühiseks kohustuseks lugemiseks rahuldamata.
10.Saata kohtuotsus menetlusosaliste esindajatele ja kolmandale isikule. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.20. oktoobril 2016 Viru Maakohtu Narva kohtumajale esitatud hagiavalduse kohaselt 09.03.2012 sõlmisid Swedbank AS ja D. T (kostja) väikelaenulepingu nr 12-xxxx-VV (edaspidi leping 1), mille kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 3 338.12 eurot intressimääraga 22% aastas ning laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaga 27.02.2017. Kostja kohustus tagama igakuiselt maksegraafikus fikseeritud summade olemasolu oma arvelduskontol, et hageja saaks debiteerida lepingujärgseid makseid. Kostja ei täitnud kohaselt lepingust 1 tulenevat laenusumma tagasimaksmise ja intressi tasumise kohustust, mistõttu tekkis kostjal võlgnevus. Kui arvelduskontol ei olnud laenusumma tasumise tähtpäeval piisavalt raha tasumisele kuuluva summa maksmiseks, oli hagejal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt eelnimetatud tähtpäevale järgnevast päevast arvates panga hinnakirjas toodud määra alusel. Hageja hinnakirja järgne viivisemäär on hetkel EKP 2 (13)
2-16-15801 intress + 8% aastas, s.o 0,022% päevas. Hinnakirja järgi on hagejal pärast lepingu 1 ülesütlemist õigus nõuda kostjalt viivist lepingujärgses intressimääras aastas, s.o vaidlusaluse lepingu 1 puhul 22% aastas.
2.Kuna kostja ei täitnud kohaselt lepingust 1 tulenevaid kohustusi ning jättis graafikujärgsed maksed tähtaegselt tasumata, saatis hageja 14.09.2015 kostjale lepingu 1 ülesütlemise teatise, milles märkis võlgnevuse suuruse ja andis täiendava tähtaja kogunenud võlgnevuse tasumiseks. Hageja hoiatas kostjat, et täiendavaks tähtajaks võlgnevuse tasumata jätmise korral loeb hageja lepingu 1 ühepoolselt ülesöelduks. Arvestades, et kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi hoolimata hageja poolt täiendavalt antud tähtajast, luges hageja lepingu 1 ülesöelduks. Kostja ei ole võlgnevust hagejale tasunud. Hagiavalduse esitamise seisuga on hageja nõue kostja vastu kokku 1 983.39 eurot, millest põhiosa võlgnevus 1 465.92 eurot, intressi võlgnevus 125.35 eurot ja põhivõlgnevuse viivis 392.12 eurot.
3.22.07.2005 sõlmisid Swedbank AS (endise AS Hansapank) ja kostja laenulepingu nr 05-xxxx (edaspidi leping 2), mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 29 098 eurot, intressimääraga 6 kuu Euribor + 1.700% aastas ja tagastamise lõpptähtpäevaga 13.07.2015. Lepingule 2 sõlmiti 5 lisa, milledest viimane 09.12.2013, mille kohaselt oli laenulimiit 54 655.67 eurot, laenusumma tagastamise lõpptähtpäev 13.04.2043 ning intressimääraga 6 kuu Euribor + 1.635% aastas. Lisa nr 1 punkti 2.15 kohaselt oli lepingu 2 tagatiseks hüpoteek kinnistul asukohaga xxxx (registriosa nr xxxx). Kostja kohustus laenusumma tagasi maksma lepingus 2 toodud tingimustel ning hagejal oli õigus võtta tasumisele kuuluvad summad maha laenulepingus märgitud arvelduskontolt. Kostja kohustus tagama tasumisele kuuluvate summade olemasolu arvelduskontol. 1.3.4.Kui arvelduskontol ei olnud varaliste kohustuste (v.a intress) täitmise tähtpäeval raha tasumisele kuuluva summa ulatuses, oli hagejal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt eelnimetatud tähtpäevale järgnevast päevast arvates hageja hinnakirjas fikseeritud määra alusel (tüüptingimuste p 7.1.). Hageja hinnakirja järgne viivisemäär on hetkel EKP intress + 8% aastas, s.o 0,022% päevas.
4.Kuna kostja ei täitnud kohaselt lepingust 2 tulenevaid kohustusi ning jättis graafikujärgsed maksed tähtaegselt tasumata, saatis hageja 14.09.2015 kostjale lepingu 2 ülesütlemise teatise, milles märkis võlgnevuse suuruse ja andis täiendava tähtaja kogunenud võlgnevuse tasumiseks. Hageja hoiatas kostjat, et täiendavaks tähtajaks võlgnevuse tasumata jätmise korral loeb hageja lepingu 2 ühepoolselt ülesöelduks. Arvestades, et kostja ei täitnud lepingust 2 tulenevaid kohustusi hoolimata hageja poolt täiendavalt antud tähtajast, luges hageja lepingu 2 ülesöelduks alates 05.10.2015 ning saatis 06.10.2015 kostjale kirja, milles palus kogu võlgnevus tasuda hiljemalt 05.11.2015. Kuivõrd kostja ei täitnud enesele võetud kohustusi vabatahtlikult ning lepingu 2 täitmise tagamiseks oli hageja kasuks seatud hüpoteegid, esitas hageja kohtutäiturile täitmisavalduse. Täitemenetluses õnnestus tagatisvara müüa 27.05.2016 toimunud enampakkumisel hinnaga 31 000 eurot. Vara müügihinnast läksid maha kohtutäituri tasud ning hagejale laekus tagatise müügist saadust 27 589.55 eurot, mille arvel kustutati lepingust nr 05-xxxxEL tulenev võlgnevus summas 27 589.55 eurot. Ülejäänud nõude täitmist palus hageja kostjalt 29.06.2016 saadetud kirjades. Kostja ei ole hagiavalduse esitamise seisuga võlgnevust tasunud. Hageja nõue kostja vastu on kokku 29 969.87 eurot, millest põhiosa võlgnevus 25 769.26 eurot, intressi võlgnevus 447.17 eurot, põhivõlgnevuse viivis 3 750.24 eurot ja menetlustasu võlgnevuse 3.20 eurot.
5.Lähtudes eeltoodust ja VÕS §-dest 76 lg 1, 82 lg 1, 94, 100, 101 lg 1 p 1 ja 6, 108 lg 1 ja 113 lg 1 palus hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks väikelaenulepingust nr 12-xxxx-VV tulenev võlgnevus 1 983.39 eurot ning viivis põhinõudelt (1 465.92 eurolt) 0,061% päevas alates hagi esitamisest kuni 3 (13)
2-16-15801 põhinõude täitmiseni; laenulepingust nr 05-xxxx-EL tulenev võlgnevus 29 969.87 eurot ning viivis protsendina põhinõudelt (25 769.26 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras; menetluskulud 1 000 eurot ning viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
KOSTJA VASTUVÄITED
6.17. novembril 2016 esitatud vastuses kostja teatas, et on selgusetu, millise kuupäeva seisuga loeb hageja lepingu 1 järgseks põhivõlgnevuseks 1 456.92 eurot ning viivisteks 392.12 eurot. Lepingu 2 kohta märkis kostja, et nimetatud leping sõlmiti kostja ja N. Ti abielu ajal ning on seega abikaasade ühine kohustus. Harju Maakohus jättis tsiviilasjas 2-14-xxxx kostja ja N. T’i jagamata nimetatud kohustuse ning seega on tegemist ühise võlgnevusega. Kostja palus seetõttu kaasata asja menetlusse kaaskostjana N. T. Samuti leidis kostja, et vähendada tuleb intresside suurust 10 korda.
8.19.12.2016 esitas kostja kaja Viru Maakohtu 22.11.2016 tagaseljaotsusele ning teatas, et jääb 17.11.2016 esitatud vastuväidete juurde.
9.01. märtsil 2017 esitatud seisukohas hageja teatas, et kostja ja tema endise abikaasa sisesuhtest tulenev vaidlus ei oma käesolevas menetluses mittemingisugust tähendust. Laenuleping oli sõlmitud üksnes hageja ning kostja vahel, mistõttu tulenevad hageja nõuded üksnes kostja vastu ning hagejal puudub õigus nõuda kohustuse täitmist kostja endiselt abikaasalt ning seetõttu ei saa viimane olla hagimenetluses kostjaks. Asjaolu, et tegemist on ühisvaraga ei mõjuta hageja nõudeid kostja vastu, vaid mõjutab üksnes kostja ja N. T’i omavahelisi suhteid. Hageja lisas, et ühtegi põhjendatud vastuväidet kostja hagile esitanud ei ole.
10.07.03.2017 kohtumäärusega rahuldas kohus kaja ning uuendas tsiviilasja menetluse. Samuti jättis kohus rahuldamata taotluse N. T’i kostjana kaasamiseks.
11.21. märtsil 2017 esitas kostja uuesti taotluse N. T kostjana kaasamiseks.
12.04. aprillil 2017 esitatud seisukohas palus hageja jätta kostja taotlus kaaskostja kaasamiseks rahuldamata.
13.11. mail 2017 toimunud eelistungil palus kostja kaasata N. T tsiviilasja menetlusse kolmanda isikuna, kui kohus ei pea põhjendatuks teda kaasata kaaskostjana. Nii hageja kui ka kostja teatasid, et nõustuvad asja edasise lahendamisega kirjalikus menetluses.
14.15.05.2017 kohtumäärusega kaasas kohus menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel N. T’i ning määras talle tähtaja seisukoha esitamiseks.
KOLMANDA ISIKU VASTUVÄITED
15.29. augustil 2017 esitatud vastuses kolmas isik leidis, et tema ei vastuta kostja võetud laenukohustuste eest solidaarselt kostjaga ega ühisvõlgnikuna. Samuti teatas kolmas isik, et vaidlustab väikelaenulepingust nr 12-xxxx-VV lähtuva hageja viivise määra perioodil 01.09.2015 - 30.06.2016 4 (13)
2-16-15801 määra 7,05% aastas ületavas osas ja edasiselt määra 7 % aastas ületavas osas ning viivise nõude hagi esitamise kuupäeva 20.10.2016 seisuga summat 117 eurot ületavas osas. Kolmas isik teatas, et toetab kostja taotlust viivise vähendamiseks ning palub kohtul laenulepingust nr 05-xxxx-EL tulenevat hageja viivisenõuet vähendada VÕS § 162 alusel nii kohtuotsuse kuupäeva seisuga kindla summana väljamõistetava viivise osas kui ka edasiselt protsendina väljamõistetava viivesemäära osas.
16.Väikelaenulepingu nr 12-014068-VV osas on hageja hagi punktis 1.1.4 märkinud, et viivisemäär on EKP intress + 8% aastas, s.o 0,022% päevas ning, et hinnakirja järgi on hagejal pärast lepingu ülesütlemist õigus nõuda kostjalt viivist lepingujärgses intressimääras aastas, s.o vaidlusaluse lepingu puhul 22% aastas. Kolmas isik hageja poolt väidetud viivisemääraga ei nõustu. 09.03.2012 hageja ja kostja vahel sõlmitud Väikelaenulepingu nr 12-xxxx-VV punkt 4 sätestas, et hagejal on õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt tüüptingimustes sätestatud tingimustel ning, et viivisemäär on toodud panga hinnakirjas. Hageja ei ole esitanud kohtule lepingu sõlmimise ajal kehtinud panga hinnakirja. Hageja poolt esitatud hageja 01.09.2016 hinnakiri antud asjas tähendust ei oma, kuna tegemist on pärast lepingu sõlmimist kehtestatud hageja ühepoolse dokumendiga ning seetõttu ei saa seda lugeda hageja ja kostja lepingu osaks. 09.03.2012 kehtinud hageja Väikelaenu Tüüptingimuste punkt 8.1 sätestas, et viivise arvestamist alustatakse võlgnevuse tekkimisele järgnevast päevast arvates hinnakirjas fikseeritud määra alusel. Väikelaenu Tüüptingimuste punkt 8.2 aga sätestas, et viivisemääraks on Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav intressimäär (EKP intress) + 7% aastas. Kuna tüüptingimustes oli viivisemäär konkreetselt esitatud ja nii leping kui ka tüüptingimused allkirjastati hageja ja kostja poolt lepingu sõlmimisel, siis hinnakiri kui lepingule lisamata hageja ühepoolne dokument antud juhul tähendust viivisemäära osas ei oma. Ka edasised hageja ühepoolsed hinnakirja muudatused antud juhul tähendust viivisemäära osas ei oma. Viivisemääraks tuleb lugeda EKP intress + 7% aastas. Viivise arvutamist on hageja alustanud 01.09.2015. EKP intress oli perioodil 01.07.2015 – 30.06.2016 0,05% aastas ning edasiselt kuni käesoleva ajani 0,00 % aastas.
17.Kolmas isik ei nõustu hageja väidetud tingimusega, et pärast lepingu ülesütlemist on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 22% aastas. Laenuleping ega väikelaenu tüüptingimused sellist sätet ei sisalda. Hagejalt 29.08.2017 saadud teabe kohaselt ei sisaldanud sellist sätet ka panga hinnakiri laenulepingu sõlmimise ajal. Hageja 29.08.2017 e-kirja kohaselt oli väikelaenulepingu sõlmimise päeval 09.03.2012 panga hinnakirjajärgne laenude viivise määr 0,022% päevas ehk Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav intressimäär (EKP intress) + 7% aastas. Järelikult oli hagejal alus perioodil 01.09.2015 – 30.06.2016 viivist arvutada määraga 7,05% aastas ning edasiselt määraga 7 % aastas. Järelikult oli hagejal hagi esitamise päeva 20.10.2016 seisuga alus esitada Väikelaenulepingu nr 12-xxxx-VV alusel viivise nõue maksimaalselt summas 117 eurot.
18.Hageja nõuab laenulepingu nr 05-xxxx-EL alusel hagi esitamise kuupäeva seisuga kostjalt viivist summas 3 750.24 eurot. Vastuse koostamise kuupäeva seisuga moodustaks samadel alustel arvutatud viivise summa juba 5 481.32 eurot, s.o. rohkem kui 21 % põhivõlgnevusest (25 768.76 eurot). Kuigi tegemist on seadusjärgse viivisega on viivisesumma 5 481.32 eurot asjaolusid arvestades objektiivselt võetuna väga suur summa. Kolmanda isiku 15.06.2017 riigi õigusabi taotluses nähtub, et ta on töötu ja elatub väikesest pensionist. Riigikohtu seisukoha kohaselt on seadusjärgse viivise vähendamine erandjuhtudel võimalik (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-28-17 punktid 12 – 13). Lepingu- ja seadusejärgne viivisemäär kustutaksid kostja, ja juhul kui kolmas isik peaks olema kohustatud võlgnevust tasuma, siis ka kolmanda isiku, võimalused iseendaga majanduslikuks toimetulekuks. Hageja majanduslikku seisundit viivisesumma ja – määra vähendamine praktiliselt ei mõjutaks. Kolmas isik toetab kostja 5 (13)
2-16-15801 taotlust viivise vähendamiseks ning palub kohtul laenulepingust nr 05-xxxx-EL tulenevat hageja viivisenõuet vähendada VÕS § 162 alusel nii kohtuotsuse kuupäeva seisuga kindla summana väljamõistetava viivise osas kui ka edasiselt protsendina väljamõistetava viivesemäära osas.
HAGEJA SEISUKOHT
19.29. septembril 2017 esitatud seisukohas hageja selgitas, et väikelaenulepingu tüüptingimuste p-s 1 on kirjas, et hinnakirja muutmine toimub Panga üldtingimustes sätestatud korras. Panga üldtingimuste p-i 1.2.2. kohaselt on pangal õigus hinnakirja ühepoolselt muuta ilma vastavat muutmise lisa sõlmimata. Punkt 1.2.3. kohaselt teatab pank kliendile hinnakirja muutusest panga teenindussaalides, kodulehel internetis, paberkandjal, interneti-panga kaudu, e-posti teel, mobiiltelefoni tekstisõnumi vahendusel või muul viisil vähemalt 1 kuu enne muudatuse jõustumist ette. Kuna kostjal on sõlmitud teleteenuste leping, mis võimaldab tal kasutada internetipanga teenuseid pidi ta olema teadlik ka hinnakirja muudatustest. Seega on hageja poolt esitatud 01.09.2016 hinnakiri kostjale siduv ning omab tähendust viivisemäära osas.
20.Hageja 29.08.2017 e-kirjas on välja toodud viivise määr kehtivate lepingute puhul. Hetkel on vaidlus ülesöeldud ehk lõppenud lepingu suhtes. Väikelaenulepingu tüüptingimuste p 8.2 viitab Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele, mille p 3 sätestab, et laenulepingu ülesütlemisega kaasnevad võla sissenõudekulud ning viivise tasumine aastamääraga 22%. Seega on alusetud kolmanda isiku väited nagu tüüptingimustes puuduks säte viivise määra kohta peale lepingu ülesütlemist.
21.Hageja viivise vähendamise nõudega nõustuda ei saa. Hageja leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2016 tehtud otsus tõendab, et laenuleping on kostja ja kolmanda isiku ühisvara, mistõttu oli kolmandal isikul samuti õigus ja kohustus tasuda lepingust tulenevaid nõudeid, kuid viimane seda ei teinud. Hageja on seisukohal, et kolmas isik on oma tegevusetusega põhjustanud viivise nõude igapäevase suurenemise ning põhjendamatu on nõuda viivise summa vähendamist olukorras, kus kolmas isik ei ole teinud midagi selleks, et seda ära hoida. Hageja leidis, et kolmanda isiku viide asjaolule, et viivisesumma vähendamine ei mõjutaks hageja majanduslikku seisundit, on kohatu. Lisaks on Riigikohus lahendis 3-2-1-113-11 p-s 61 märkinud ,et üldjuhul ei ole alust seadusjärgset viivist vähendada. Hageja on seisukohal, et viivise nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja nõuab kostjatelt viivist seaduses sätestatud määras, mis ei saa olla ebamõistlik. Lisaks on hagi rahuldamise korral viivise tasumise kohustus nii kolmandal isikul, kui ka kostjal, mistõttu ei saa pidada viivise summat ja tasumise kohustust kolmanda isiku suhtes selliseks, mis takistaks tal iseendaga toime tulla.
KOSTJA ARVAMUS
22.02. oktoobril 2017 esitatud arvamuses kostja teatas, et nõustub kolmanda isiku poolt 29.08.2017 esitatud vastuses toodud intresside arvestusega. Samuti teatas kostja, toetab antud arvestust ja leiab, et väikelaenulepingu intresside maksimaalse suurus moodustab 117 eurot. Kostja teatas, et toetab ka kolmanda isiku seisukohta laenulepingu 05-xxxx-EL intresside arvestuse osas. Kostja palus jätta välja mõistmata intressid kogu ulatuses.
KOLMANDA ISIKU ARVAMUS
23.14. novembril 2017 esitatud arvamuses kolmas isik märkis, et pangal on küll õigus ühepoolselt muuta oma teenuste hinda (muuta hinnakirja), kuid nimetatud õigus ei tähenda, et panga poolt teenuste hindade muutmine (hinnakirja muutmine) muudaks ka juba sõlmitud lepingute tingimusi. Hageja ei ole ka viidanud ühelegi lepingusättele, mille alusel saaks lugeda, et uus hinnakiri kehtib ka varasemalt sõlmitud 6 (13)
2-16-15801 lepingutele. Samas leiab kostja, et isegi kui lepingus oleks selline säte, oleks tegemist ilmselt tühise sättega (VÕS § 42 lg 3 p 14). Seega saab hinnakirja muutmine mõjutada üksnes nende lepingute tingimusi, mis sõlmitakse pärast uue hinnakirja kehtima hakkamist ja ei mõjuta varem sõlmitud lepingute tingimusi.
24.Hageja poolt 29.09.2017 esitatud teabelehel puudub kostja allkiri. Seega ei ole tõendatud, kas kosjale esitati see hageja poolt esitatud teabeleht. Teiseks, teabeleht esitatakse laenuvõtjale enne lepingu sõlmimist mõistliku aja jooksul, enne kui laenuvõtja on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega. Teabeleht ei hõlma ega kehtesta lepingu tingimusi, vaid sisaldab pakkumuse tingimusi. Lepingutingimustes lepitakse kokku lepingus. Seega isegi kui teabelehel oleks kostja allkiri, ei tähendaks see, et teabelehel olevad, kuid lepingus puuduvad või lepingus erinevalt märgitud tingimused muutuksid lepingu osaks või muudaksid lepingut. Laenuvõtja allkiri teabelehel tähendaks üksnes kinnitust teabelehe kättesaamise kohta. Kolmandaks, hageja poolt 29.09.2017 esitatud teabeleht ilmselt ei ole seotud kostja laenulepinguga nr 12-xxxx-VV. Teabelehel ei ole märgitud kostja nime ega lepingu numbrit. Teabelehel on märgitud, et krediidi tagastamise kuupäev on 05.10.2015, aga laenulepingus nr 12-xxxx-VV on tasumise lõpptähtpäevaks märgitud 27.02.2017. Kõigi krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummaks on teabelehel märgitud 0.00 eurot, aga laenulepingus on kogukuluks märgitud 5 718.71 eurot. Krediidi kulukuse määraks on teabelehel märgitud 0,000 % aastas, aga laenulepingus on krediidi kulukuse määraks märgitud 25,620 % aastas. Laenulepingu sõlmimise tasu on teabelehel märgitud 0.00 eurot, aga laenulepingus on lepingutasuks märgitud 49.45 eurot. Kõik need eelviidatud asjaolud viitavad sellele, et hageja poolt 29.09.2017 kohtule esitatud teabeleht ei käi kostjaga sõlmitud laenulepingu kohta ja seetõttu ei saaks ka selle teabelehega midagi tõendada antud asjas. Neljandaks, väikelaenulepingu sõlmimise päeval 09.03.2012 oli VÕS § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär 1,00%. Seega kehtis kostja laenulepingu nr 12-xxxx-VV sõlmimise päeval lepingulise viiviseintressina 8% aastas (7+1). Kostja võlgnevuse tekkimise ja viivise arvutamise ajal aga oli lepinguline viiviseintress 7,05% perioodil alates 01.09.2015 ja 7,00 % perioodil alates 01.07.2016.
25.Kolmas isik ei nõustu hageja seisukohaga, et Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2016 tehtud otsus tõendab, et laenuleping on kostja ja kolmanda isiku ühisvara. Hageja poolt viidatud tsiviilasja nr 2-14xxxx Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2016 otsuse resolutsiooni punkt 1 tühistas Harju Maakohtu 18.04.2016 otsuse osas, millega loeti kolmanda isiku ja kostja solidaarkohustuseks laenujääk Swedbank AS ees, mis tuleneb Swedbank AS ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust nr 05-xxxx-EL. Järelikult ei ole tõendatud, et laenuleping nr 05-xxxx-EL on kostja ja kolmanda isiku ühisvara. Alusetud on ka hageja väited, et kolmas isik on oma tegevusetusega põhjustanud viivise nõude igapäevase suurenemise.
HAGEJA SEISUKOHT
26.19. detsembril 2017 esitatud seisukohas hageja leidis, et VÕS § 43 lg 1 järgi käesoleva seaduse § 42 lõike 3 punktis 14 nimetatud tingimust ei loeta teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks, kui krediidiasutus või muu finantsteenuste osutaja jätab endale tüüptingimusega õiguse põhjendatud juhtudel ette teatamata muuta teise lepingupoole poolt või teisele lepingupoolele makstavat intressimäära või muud tasu finantsteenuste eest tingimusel, et ta on kohustatud teist lepingupoolt või teisi lepingupooli viivitamata sellest teavitama ning teisel lepingupoolel on õigus leping kohe lõpetada.
27.Hageja on 29.09.2017 esitatud vastuse p-s 2.2. öelnud, et pank teavitab klienti hinnakirja muutusest. Hageja jaoks on arusaamatu, kuidas kolmas isik on jõudnud järelduseni, et hinnakirja muudatused, sh 7 (13)
2-16-15801 viivise osas, ei kohaldu juba sõlmitud laenulepingutele, sest sellisel juhul puuduks teavitamisel mistahes mõte. Panga üldtingimuste p 1.2.4 kohaselt on kliendil õigus leping üles öelda, kui ta ei nõustu muudatustega, sh hinnakirja muudatustega. P 1.2.6 kohaselt, kui klient ei kasuta võimalust leping lõpetada, loetakse, et ta on tehtud muudatused aktsepteerinud ja tal ei ole pangale mh hinnakirja muudatustest tulenevaid pretensioone. Seega on pangal õigus hinnakirja muuta ja see on siduv ka varasemalt sõlmitud lepingutele. Nii üldtingimused kui ka seaduse säte viitab, et muudatus on siduv ka juba varasemalt sõlmitud lepingutele, mistõttu ei ole ka sellise sätte kohaldamine tühine.
28.Eeltoodust tulenevalt on hinnakirja muudatused kostjale siduvad olenemata Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehest. Hagi lisa nr 7 hinnakirja p-s 5 on kirjas, et väikelaenulepingu viivise määr pärast laenu tagastamise lõpptähtpäeva saabumist (sh pärast lepingu pangapoolset ülesütlemist) on lepingujärgne intressimäär aastas ehk käesoleva lepingu puhul 22% aastas. Hageja peab vajalikuks märkida, et lepingu kehtivuse ajal on tasumata summadelt arvestatud viivist vastavalt seadusele, mistõttu ei saa selles osas olla ka vaidlust ning täiesti arusaamatu on, miks kolmas isik on oma arvutustes väikelaenu puhul lähtunud viivise määrast suuruses 0,019% päevas. Hageja on seisukohal, et tema poolt esitatud viivise arvestus väikelaenulepingu puhul on korrektne, s.o lepingu kehtivuse ajal vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 ehk 0,022% päevas ja peale lepingu lõppemist vastavalt hinnakirjale lepingujärgses intressimääras 22% aastas ehk 0,061% päevas.
29.Kolmas isik leiab, et tema ei vastuta kostja võetud kohustuste eest solidaarselt ega ühisvõlgnikuna ning et Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2016 ostus ei tõenda, et laenuleping 05-xxxx-EL oleks poolte ühisvara. Ringkonnakohus jättis rahuldamata N. T’i nõude tuvastada laenulepingust tulenevate kohustuste kuulumist üksnes D. T’le ning mitte ühiskohustuste hulka. Seega ei ole tõendatud, et tegemist on kostja lahusvarasse kuuluva nõudega ning vastupidiste tõendite puudumisel tuleb see lugeda ühisvara hulka. Põhjus, miks kolmas isik kostja taotlusel menetlusse kaasati seisnes üksnes selles, et kostjal oleks hagi rahuldamise korral õigus esitada abikaasade ühisvaraks oleva kohustuse täitmisest tulenev regressnõue kolmanda isiku vastu. Kui selgub, et tegemist ei ole ühisvaraga, ei ole põhjendatud ka kolmanda isiku käesolevas menetluses osalemine.
30.07. veebruaril 2018 esitatud täiendavas seisukohas hageja märkis, et kolmas isik on viidanud ning kostja nõustunud, et hageja esitatud teabeleht (29.09.2017 seisukoha lisa 3) ei käi väikelaenulepingu nr 12-xxxx-VV kohta. Hageja möönab, et esitas ekslikult vale lepingu kohta käiva teabelehe ning selles kajastuv ei seostu käesoleva hagi esemeks oleva väikelaenulepinguga. See aga ei tähenda, et hagejal puuduks väikelaenulepingu osas alus seaduses sätestatud kõrgema viivise määra küsimist. Hageja jääb oma 19.12.2017 esitatud seisukoha juurde ning leiab, et esitatu tõendab hageja õigust arvestada väikelaenulepingu tasumata põhiosa jäägilt peale lepingu lõppemist viivist 0,061% päevas. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-25-16 märkinud, et tühiseks tuleks lugeda selline viivise määra kokkulepe, mis ületab kolmekordselt seadusejärgset viivise määra. Lisaks on Riigikohus lahendi 3-2-1120-08 p-s 12 leidnud, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Praegusel juhul oli lepingujärgne intressimäär 22% aastas ehk hageja on õigustatud nõudma viivist 0,061% päevas. 8 (13)
2-16-15801
MENETLUSE KÄIK
31.Seoses asja lahendanud kohtuniku Pille Aver’i ametist tagandamisega, 06.02.2018 jagati tsiviilasi menetlemiseks Viru Maakohtu Rakvere kohtumajale.
32.Kuna pooled ja kolmas isik on teatanud, et nõustuvad tsiviilasja edasi kirjalikus menetluses lahendamisega, siis 15.02.2018 määras kohus TsMS § 403 lg 1 alusel lahendada hagi kirjalikus menetluses. Kohus andis pooltele ja kolmandale isikule tähtaja menetluskulude nimekirjade esitamiseks kuni 26.02.2018.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
33.Kohus tutvunud hagiavalduse, kostja ja kolmanda isiku vastustega hagile ning poolte ja kolmanda isiku seisukohtadega, uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid leidis, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
34.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel kohus võib poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Sel juhul määrab kohus võimalikult kiiresti tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada avaldusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja ja teatab neist menetlusosalistele. Määruses tuleb märkida ka asja lahendav kohtunik. Pooled ja kolmas isik on taotlenud tsiviilasja edasi kirjalikus menetluses lahendamist. Kohus lahendab asja kirjalikus menetluses, sest tsiviilasja raames esitatud tõendid võimaldavad seda teha. Põhivõlgnevuse ja intressi väljamõistmise nõue
35.Hageja on hagiavalduses tuginenud sellele, et Swedbank AS (hageja) ja D. T (kostja) sõlmisid 09.03.2012 väikelaenulepingu nr 12-xxxx-VV, mille alusel väljastas hageja kostjale laenu summas 3 338.12 eurot intressimääraga 22% aastas ning laenusumma tagastamise tahtajaga 27.02.2017 (I kd, t.lk. 32-35). Kostja kohustus tagama igakuiselt maksegraafikus fikseeritud summade olemasolu oma arvelduskontol. Hagiavalduse kohaselt kostja ei täitnud kohaselt lepingust 1 tulenevat laenusumma tagasimaksmise ja intressi tasumise kohustust, mistõttu tekkis kostjal võlgnevus. Hagiavalduse juurde lisatud tabeli (lepingul sooritatud operatsioonid) järgi seisuga 19.10.2016 on kostjal tekkinud laenulepingust 12-xxxx-VV tulenev võlgnevus kokku 1 983.39 eurot, s.h põhivõlgnevus 1 465.92 eurot, intress 125.35 eurot ja viivis 392.12 eurot (I kd, tl 59-62), mida hageja nõuabki kostjalt välja mõista.
36.22.07.2005 sõlmisid AS Hansapank (hageja õiguseellane) ja kostja laenulepingu nr 05-xxxx-EL, mille alusel andis AS Hansapank kostjale laenu summas 29 098 eurot, intressimääraga 6 kuu Euribor + 1.700% aastas ja tagastamise lõpptähtpäevaga 13.07.2015 (I kd, t.lk. 17-10). Laenulepingule nr 05151629-EL sõlmiti 07.11.2005 Lisa 1, 18.09.2006 Lisa 2, 09.03.2012 Lisa 3, 25.10.2012 Lisa 4, 09.12.2013 Lisa 5 (I kd, t.lk. 11-30). Lisa nr 5 kohaselt oli laenulimiit 54 655.67 eurot, laenusumma tagastamise lõpptähtpäev 13.04.2043 ning intressimäär 6 kuu Euribor + 1.635% aastas. Hagiavalduse ja selle juurde lisatud arvestuste (lepingul sooritatud operatsioonid) järgi seisuga 19.10.2016 on kostjal tekkinud laenulepingust nr 05-xxxx-EL tulenev võlgnevus kokku 29 969.87 eurot, s.h põhisumma 25 769.26 eurot, intress 447.17 eurot, viivis 3 750.24 eurot ja menetlustasu 3.20 eurot (I kd, tl 48-58), mille väljamõistmist kostjalt hageja nõuab.
37.Pooltel ja kolmandal isikul ei ole vaidlust kostja ja hageja vahel laenulepingute sõlmimise, kostjal laenulepingute alusel võlgnevuste tekkimise, laenulepingu nr 05-xxxx-EL tagatise võõrandamise ning kostjal laenulepingute alusel hagiavalduses toodud ulatuses põhivõlgnevuste ja intresside tekkimise üle. Kostja vaidles hagile intresside osas vastu. Nimelt 17.11.2016 esitatud vastuses kostja on teatanud 9 (13)
2-16-15801 intressi vähendamise vajadusest (I kd, t.lk. 76). 02.10.2017 esitatud vastuses kostja on nõustunud kolmanda isiku 29.08.2017 vastuses toodud intresside arvestusega ja väikelaenulepingu intressi summaga 117 eurot. Samuti on kostja toetanud kolmanda isiku seisukohta laenulepingu 05-xxxx-EL intresside arvestuse osas (II kd, t.lk. 45). Kolmas isik üldse ei ole ühtegi laenulepinguga ettenähtud intressi määra vaidlustanud ega intresse ümber arvestanud. Kolmanda isiku vastuses toodule tuginedes ei nõustu kostja üksnes väikelaenulepinguga ettenähtud viivise määraga. Kostja ise ei ole selgesõnaliselt viivise määrasid vaidlustanud. Samas kostja on nõustunud kolmanda isiku seisukohtadega, mistõttu leiab kohus, et tegelikult vaidlustab kostja mitte intressi, vaid väikelaenulepingust tuleneva viivise määra. Lisaks taotleb kostja laenulepingust 05-xxxx-EL tuleneva viivise määra VÕS § 162 lg 1 alusel vähendamist.
38.Kostjal ja kolmandal isikul ei ole vaidlust mõlema lepingu alusel tekkinud põhivõlgnevuse üle. Eelmises punktis tuvastatu alusel ei ole neil ka vaidlust laenulepingute alusel lepingutes fikseeritud määrades arvestatud intressivõlgnevuse üle. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 440 lg 1 tulenevalt, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kostja on sisuliselt võtnud hagi põhinõude ja viiviste osas õigeks. TsMS § 440 lg 3 sätestab, et tagaseljaotsuse või hagi õigeksvõtul põhineva otsuse võib kohus teha kirjeldava ja põhjendava osata. Nende sätete alusel kohus rahuldab hagi põhinõude osas ilma hagi rahuldamist täiendavalt põhistamata ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja väikelaenulepingust nr 12-xxxx-VV tuleneva põhivõlgnevuse 1 465.92 eurot ja laenulepingust nr 05-xxxx-EL tuleneva põhivõlgnevuse 25 769.26 eurot.
39.Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks väikelaenulepingu nr 12-xxxx-VV alusel seisuga 19.10.2016 arvestatud intressi summas 125.35 (I kd, t.lk. 59-62) ja sama seisuga laenulepingu nr 05-151629-EL alusel arvestatud intressi summas 447.17 (I kd, tl. 48-57). Lisaks vastuväidete puudumise tõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduses toodud menetlustasu 3.20 eurot. Lepingust 12-xxxx-VV tulenev viivis
40.Selle lepingu sõlmisel leppisid pooled kokku, et kui laenusaaja arvelduskontol ei ole laenusumma tasumise tähtpäeval raha tasumisele kuuluva summa, on pangal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt tüüptingimustes sätestatud tingimustel. Viivisemäär on toodud panga hinnakirjas (lepingu punkt 4, I kd, tl 32 pöördel). Lepingu sõlmimise ajal (alates 01.07.2011) kehtinud väikelaenulepingu tüüptingimuste punktis 8.1. oli toodud, et kui arvelduskontol ei ole kohustuste täitmise tähtpäeval raha tasumisele kuuluva summa ulatuses, on pangal õigus alustada viivise arvestamist hinnakirjas fikseeritud määra alusel. Väikelaenu tüüptingimuste punkt 8.2 kohaselt on viivisemääraks on Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav intressimäär (EKP intress) + 7% aastas (I kd, tl 33 pöördel ja tl 34).
41.Kohus ei nõustu kolmanda isiku vastuväidetega, et kuna lepingu sõlmimise ajal oli viivisemäär tüüptingimustes konkreetselt toodud ja nii leping kui ka tüüptingimused on hageja ja kostja poolt lepingu sõlmimisel allkirjastatud, siis edasised hageja ühepoolsed hinnakirja muudatused ei oma tähendust viivisemäära osas. Kostja on kinnitanud väikelaenulepingu sõlmimisel, et lepingule 10 (13)
2-16-15801 allkirjastamisega, et talle on esitatud Euroopa tarbijakrediidi standartinfo teabeleht (I kd, tl 32 pöördel). Euroopa tarbijakrediidi standartinfo teabelehe kohaselt laenulepingu ülesütlemisega kaasnevad võla sissenõudekulud ning viivise tasumine arvestusega 22 % aastas (II kd, tl. 44 ja pöördel). 14.09.2015 hageja ütles mõlema laenulepingu üles (I kd, t.lk. 36).
42.Õiged ei ole kolmanda isiku vastuväited hageja poolt väikelaenulepingule kohaldatud viivise määra võlaõigusseaduse (VÕS) 42 lg 3 p 14 alusel tühiseks tüüptingimuses lugemise vajaduse kohta. Nimetatud sätte kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette tingimuse kasutaja õigus seaduses sätestamata või lepingus nimetamata põhjusel või viisil muuta ühepoolselt lepingutingimusi. Vaidlust ei ole selle üle, et väikelaenulepingus sätestatud intressimäär on 22% aastas. Kohus peab vajalikuks märkida, et käesolevas vaidluses kostja ei ole vastuväiteid intressi määrale 22% aastas ega viivise määra kehtestamisele või muutmisele esitanud. Kolmas isik ei ole väitnud, et intressimäär 22% aastas kostjat ülemäära kahjustab. VÕS § 43 lg 1 sätestab, et sama seaduse § 42 lõike 3 punktis 14 nimetatud tingimust ei loeta teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks, kui krediidiasutus või muu finantsteenuste osutaja jätab endale tüüptingimusega õiguse põhjendatud juhtudel ette teatamata muuta teise lepingupoole poolt või teisele lepingupoolele makstavat intressimäära või muud tasu finantsteenuste eest tingimusel, et ta on kohustatud teist lepingupoolt või teisi lepingupooli viivitamata sellest teavitama ning teisel lepingupoolel on õigus leping kohe lõpetada. Kostja ei ole lepingut üles öelnud, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et viivise määr 22% aastas ei ole kostjat ülemäära koormav.
43.VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Maakohus leiab, et VÕS § 113 eesmärk ei ole kokkulepitud intressimäärast madalama viivise määra kehtestamine. Sätte eesmärgiks on kohustuste täitmise tagamine kohustuste rikkumisel rangemate santsioonide kohaldamisega. Intressist madalama viivisemäära kehtestamine aga ei pruugigi tagada lepingujärgsete kohustuste kohast täitmist, kuna sellisel juhul kohustuste täitmata jätmine teeb võlgniku positsiooni oluliselt soodsamaks ja võlgnikul võib tekkida lepingu rikkumise huvi, mis võib viia küll võlausaldaja poolt lepingu ülesütlemiseni, kuid selle tagajärjel tekib võlgnikul intressimäärast madalama viivise tasumise kohustus.
44.Eeltoodus tulenevalt kohus rahuldab hagi väikelaenulepingust tuleneva viivise nõudes ja mõistab kostjalt hageja kasuks seisuga 19.10.2016 arvestatud viivise summas 392.12 (I kd, t.lk. 59-62), alates hagi esitamist 20.10.2016 kuni otsuse tegemiseni 21.03.2018 määraga 22 % põhinõudelt 1 465.92 eurolt arvestatud viivise 456.80 eurot (22% : 365 x 1 465.92 eurot x 517 päeva) ning edasi alates 22.03.2018 kuni põhinõude tasumiseni määraga 0.06% põhinõudelt päevas. Laenulepingust nr 05-xxxx-EL tulenev viivis
45.Selle laenulepingu alusel arvestatud viivise üle kostjal ega kolmandal isikul vaidlust ei ole. Kolmas isik on taotlenud viivise määra vähendamist. VÕS § 113 lg 8 viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 ei ole kohtu jaoks imperatiivne. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, 11 (13)
2-16-15801 arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
46.Hageja ja kostja vahel 09.12.2013 sõlmitud laenulepingu nr 05-xxxx-EL Lisa nr 5 tüüptingimuste punkti 7.1 alusel viivise määra kehtestamisel lähtub pank seaduses sätestatud nõuetest (I kd, t.lk. 29). Maakohus ei nõustu kolmanda isiku taotlusega kostja kasuks arvestatud viivise määra vähendamisega. Seni poolte vahel toimunu, samuti menetluse käigus kostja poolt kohustuste üldse täitmata jätmist arvestades, ei pea maakohus põhjendatuks viivise määra vähendada. Menetluses esitatud tõendite ja väidete järgi ei ole võimalik järeldada, et 25 769.26 eurot põhikohustuse täitmata jätmise eest 16.10.2016 seisuga seadusejärgses määras arvestatud viivis 3 750.24 eurot kostjat ülemäära kahjustab. Sellepärast kohus rahuldab hagi ka selle lepingu alusel arvestatud viivise osas ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduses toodud viivise 3 750.24 eurot (I kd, t.lk. 48-58), alates hagi esitamist 20.10.2016 kuni otsuse tegemiseni 21.03.2018 määraga 22 % põhinõudelt 25 769.26 eurolt arvestatud viivise 2 920.05 eurot (8% : 365 x 25 769.26 eurot x 517 päeva) ning edasi alates 22.03.2018 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Abikaasade kohustuste tuvastamisest
47.Kostja on taotlenud kolmanda isiku kaasamist põhjusel, et kostja arvates vastutab kolmas isik koos kostjaga hageja ees rahaliste kohustuste täitmise osas ühiselt, kuna laenuleping nr 05-xxxx-EL sõlmiti ajal, mil kostja ja kolmas isik olid abielus (I kd, t.lk. 76). 02.10.2017 seisukohas on kostja palunud kajastada otsuses, et mõlemad laenulepingud olid sõlmitud ajal, mil kostja ja kolmanda isiku vahel oli kehtiv abielu (II kd, t.lk. 45). TsMS § 5 lg 1 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Laenukohustuste ühiseks kohustusteks lugemises taotlemisel on kostja tuginenud Harju Maakohtu 18.04.2016 otsuse tsiviilasjas 2-14-xxxx, millega loeti laenulepingust nr 05xxxx-EL tulenev laenujääk seisuga 02.12.2014 summas 54 082.32 eurot D. T’i ja N. T’i solidaarkohustuseks AS-i Swedbank ees. Kolmas isik oma 14.11.2017 seisukohas ei ole sellega nõustunud, leides, et Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2016 otsuse resolutsiooni punkt 1 tühistas Harju Maakohtu 18.04.2016 otsuse osas, millega loeti kolmanda isiku ja kostja solidaarkohustuseks laenujääk Swedbank AS-i ees, mis tuleneb Swedbank AS-i ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust nr 05-xxxxEL. Seega menetluses esitatud tõendite alusel ei ole maakohtul võimalik järelda, et hageja ja kostjal vahel sõlmitud ja käesolevas asjas vaidluse all olnud laenulepingustes tulenevad kohustused on kostja ja kolmanda isiku ühised kohustused hageja ees. Sellepärast jätab kohus kostja taotluse selles osas rahuldamata. Menetluskulud
48.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
49.TsMS § 162 lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, siis jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Hageja on tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu kokku 1 000 eurot (I kd, t.lk. 73), mis kuulub väljamõistmisele kostjalt.
50.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist 12 (13)
2-16-15801 võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on hagis nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab menetluskuludelt viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
51.Käesolevas asjas 08.08.2017 tehtud kohtumäärusega rahuldati kolmanda isiku riigi õigusabi taotlus ja N. T’ile anti riigi õigusabi isiku tema esindamiseks käesolevas tsiviilasjas, kohustusega hüvitada 50% riigi õigusabi tasust ja riigi õigusabi kuludest 6 kuu jooksul pärast riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse kindlaksmääramist. Viru Maakohtu 21.03.2018 kohtumäärusega rahuldati kolmanda isiku esindaja riigi õigusabi korras esitatud tasutaotlused osaliselt ning mõisteti välja riigi eelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Lillo & Partnerid kasuks kokku koos käibemaksuga 525.60 euro vandeadvokaat Henn Koduvere poolt käesolevas tsiviilasjas kolmandale isikule osutatud riigi õigusabi eest.
52.TsMS § 167 lg 1 tulenevalt iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja tema seadusliku esindaja menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt käesolevas jaos sätestatule. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt, kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kulud iseseisva nõudeta kolmanda isiku kanda. See ei välista ega piira kolmanda isiku õigust nõuda kulude hüvitamist eraõigusest tuleneval alusel. Kuna hagi rahuldatakse, siis kolmanda isiku menetluskulusid ei ole võimalik hagejalt välja mõista. Kuna hagi rahuldatakse, siis 08.08.2017 kohtumäärusest ja RÕS § 27 lg 1 p 1, TsMS § 179 lg 1, § 180 lg 4 tulenevalt kuulub kolmandalt isikult väljamõistmisele riigituludesse 1⁄2 riigi õigusabi tasu ja õigusabi kuludest summas 262.80 eurot (525.60 x 50%), mis tuleb tasuda 6 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt summas 43.80 eurot (262.80: 6) Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele vastavalt kas nr EE351010052031000004 AS-is SEB Pank, nr EE502200221014193355 AS-is Swedbank, nr EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis või nr EE401700017002872300 AS-is Luminor Bank, personaalse viitenumbriga 99918700016905.
53.Kohtuotsus on tehtud eeltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS § 434, § 436, § 438, § 442, § 452, § 453 lg 1, lg 2, § 630 lg 2 sätete kohaselt. /digitaalselt allkirjastatud/
Ifret Mamedguseinov kohtunik
13 (13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.