alates hagi esitamise päevale järgnevast päevast (21.03.2017) kuni kohtuotsuse tegemiseni (8.03.2018) sissenõutavaks muutunud viivis 3484,06 eurot;
-
viivis põhivõlgnevuselt 3947,94 eurot alates 9.03.2018 määraga 0,25% päevas kuni põhinõude täitmiseni. Käendajatelt Albert Kopjevilt ja Žanna Kopjevalt mitte rohkem kui 1695,35 eurot, mille täitumisest alates mõista Albert Kopjevilt ja Žanna Kopjevilt viivis välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.Jätta hagi intressi 22,38 euro ja osaliselt lisanduva viivise väljamõistmise osas rahuldamata.
5.Määrata Credit.ee OÜ menetluskulude rahaliseks suuruseks ja välja mõista OSP Consult OÜ-lt, Albert Kopjevilt ja Žanna Kopjevalt solidaarselt Credit.ee OÜ kasuks 550 eurot.
6.Toimetada otsus kätte pooltele. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 632 lg 1, § 633 lg 7). Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse (TsMS § 187 lg 6). Asjaolud ja menetluse käik
1.Credit.ee OÜ esitas 6.02.2017 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse OSP Consult OÜ, Žanna Kopjeva ja Albert Kopjevi vastu solidaarselt kokku 4603,44 euro saamiseks. Seoses nõudele vastuväidete esitamisega andis kohtunikuabi 6.03.2017 kohtumäärusega nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 20.03.2017 esitas Credit.ee OÜ Harju Maakohtule hagiavalduse. 3.04.2017 määrusega jäeti hagi Harju Maakohtu menetlusse võtmata ning edastati kohtualluvuse järgi Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale.
2.Hagiavaldusest ning sellele lisatud tõenditest nähtuvalt sõlmisid Credit.ee OÜ (hageja, laenuandja) ja OSP Consult OÜ (kostja I, laenusaaja) 16.07.2016 laenulepingu nr 20160716/01 ning hageja ja kostjad Albert Kopjev (kostja II) ja Žanna Kopjeva (kostja III) käenduslepingud, mille p-i 1 kohaselt käendajad vastutavad laenuandja ees kõigi laenuvõtja kohustuste täitmise eest, mis tulenevad laenulepingust nr 20160716/01. Laenulepingu alusel sai kostja I laenu 4000 eurot. Laenusumma koos intressiga tuli tagastada 60 osamaksena vastavalt graafikule hiljemalt 30.06.2021. Laenulepingu järgi laekus hagejale kokku 324,92 eurot, millest 40 eurot arvestas hageja lepingu sõlmimise tasu katteks, 52,06 eurot põhiosa katteks, 232,60 eurot intressi katteks ja 0,26 eurot viivise katteks, vastavalt nende ajalisele järjekorrale alates sissenõutavaks muutumisest. Hageja palub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 3947,94 eurot, intressi 478,28 eurot, viivise hagi esitamise päeva (20.03.2017) seisuga 526,75 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulud 40 eurot ning jooksva viivise 0,25% päevas põhivõlast kindla summana alates 21.03.2017 kuni kohtuotsuse tegemiseni ning edasi 0,25% päevas põhivõlast kuni põhinõude täitmiseni.
3.Vastuses hagile kostjad ei võta hagi õigeks, samas kostjad ei vaidlusta asjaolu, et poolte vahel on 16.07.2016 sõlmitud hagiavalduses nimetatud laenuleping ning käenduslepingud, samuti ei vaidlusta kostjad võlgnevuse olemasolu. Kostjad teatasid, et neil on majanduslikud raskused ning tegid ettepaneku kompromissi sõlmimiseks. Pooled arutasid kompromissi sõlmimist 25.09.2017 kohtuistungil, kuid kompromissi sõlmimiseni pooled ei jõudnud.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt.
5.Vaidlus puudub selles, et hageja ja kostja I vahel on 16.07.2016 sõlmitud laenuleping nr 20160716/01 (tl 44-46), mille alusel kostja I sai hagejalt laenu summas 4000 eurot (laenu ülekandmine kostjale I on tõendatud ka maksekorraldusega tl 53), ning hageja ja kostja II ja III vahel käenduslepingud kostjaga I sõlmitud laenulepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise tagamiseks (tl 37-38, 50-51). Hageja on esitanud kohtule nende lepingute rikkumisest tulenevad nõuded. Võlgnevuse olemasolu kostjad ei vaidlusta.
6.Kohustuse rikkumine on võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-d 1, 3, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, nõuda kahju hüvitamist, taganeda lepingust või öelda leping üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajal õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
7.Tulenevalt VÕS § 76 lg-st 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenuandja kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenulepingu ja laenulepingu üldtingimuste p-i 3.1 kohaselt kohustus kostja I tasuma lepingu sõlmimise tasu 40 eurot, intressi määraga 35% aastas ning tagastama laenu 4000 eurot 60 osamaksena vastavalt maksegraafikule. Viimase osamakse tasumise tähtpäev oli 30.06.2021.
8.Hagist ja nõude arvestusest (tl 55) nähtuvalt tasuti laenulepingust tulenevate kohustuste katteks kokku 324,92 eurot, mille hageja arvestas laenulepingust tulenevate nõuete katteks vastavalt nende sissenõutavaks muutumisele (40 eurot lepingu sõlmimise tasu, 52,06 eurot põhiosa, 232,60 eurot intressi ja 0,26 eurot viivise katteks). Seejärel tekkis tasumisel viivitus ning hageja ütles 27.01.2017 ülesütlemisavaldusega (tl 61) lepingu üles. Lepingu ülesütlemist ei ole kostjad vaidlustanud. Laenulepingu üldtingimuste p-i 4.3.1 järgi piisas laenulepingu ülesütlemiseks sellest, kui laenusaaja on lepingust tulenevate maksekohustuste täitmisega viivitanud kokku vähemalt 30 päeva. Hageja nõude arvestusest nähtuvalt oli laenusaaja 27.01.2017 seisuga viivituses nelja osamakse tasumisega. Seega oli hagejal õigus leping üles öelda ning nõuda kogu veel tagastamata laenu tagastamist (VÕS § 399 lg 1). Arvestades et lepingu järgi tasutud summadest on põhiosa katteks arvestatud 52,06 eurot, on tagastamata laenusumma 3947,94 eurot (4000 eurot - 52,0,6 eurot).
9.VÕS § 195 lg 2 järgi vabastab lepingu ülesütlemine mõlemad pooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Sellest tulenevalt lõpeb laenulepingu ülesütlemisega intressi tasumise kohustus. Hageja taotleb intressi väljamõistmist summas 478,28 eurot. Laenulepingus sisalduvast maksegraafikust nähtuvalt olid lepingu ülesütlemise ajaks 27.01.2017 maksegraafiku järgi muutunud sissenõutavaks intressimaksed kokku summas 688,5 eurot. Arvestades et lepingu järgi tasutud summadest on intressi katteks arvestatud 232,60 eurot, oli laenusaajal lepingu lõppemise aja seisuga intressivõlgenvus 455,9 eurot (688,5 eurot 232,60 eurot). Kohus leiab, et intressinõue seda ületavas osas, s.o 22,38 euro (478,28 eurot - 455,9 eurot) ulatuses tuleb jätta rahuldamata.
10.VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
11.Hageja taotleb hagi esitamise, s.o 20.03.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist summas 526,75 eurot. Lisaks palub hageja välja mõista viivise põhivõlgnevuselt (3947,94 eurot) määraga 0,25% päevas alates hagi esitamise päevale järgnevast päevast, s.o 21.03.2017 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ning edasi protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.
12.Lepingu üldtingimuste p-i 3.3 kohaselt loeti viivise määraks kohustuse mittetähtaegse täitmise korral laenulepingus kokku lepitud intressimäär päevas tähtajaks tasumata summalt päevas, välja arvatud juhul, kui lepinguga on kindlaks määratud teisiti. Viivise arvestamine algas maksetähtpäevale järgneval kalendripäeval ja lõpeb võlgnevuse laenuandja arvelduskontole laekumise päeval. Tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestatud. Laenulepingu kohaselt oli kokku lepitud viivise määras 0,25% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest.
13.Hageja viivisearvestusest (tl 55) nähtub, et kuni laenulepingu ülesütlemiseni on hageja arvestanud viivist iga üksiku osamaksega viivitamise eest alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast, alates lepingu ülesütlemise päevale järgnevast päevast on hageja arvestanud viivist kogu tasumata põhivõlalt. Kohus leiab, et hageja viivisenõue summas 526,75 eurot on seaduslik ja põhjendatud. Alates 21.03.2017 (hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast) kuni 8.03.2017 (kohtuotsuse tegemiseni) on sissenõutavaks muutunud viivis 353 päeva eest summas 3484,06 eurot (3947,94 eurot x 0,25% x 353 päeva). Edasi lisandub viivis protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.
14.Sissenõudmiskulude hüvitamist majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku poolt reguleerib VÕS § 1131, mille lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Seega hageja õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist 40 euro ulatuses tuleneb seadusest.
15.VÕS § 142 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.
16.Käenduslepingutega kohustusid kostja II ja III vastutama laenuandja ees kõigi laenulepingust nr 20160716/01 tulenevate laenuvõtja kohustuste täitmise eest solidaarselt laenuvõtja ja teiste käendajatega (käenduslepingute p-d 1, 7). Muu hulgas kohustusid käendajad tasuma võla sissenõudmisega seotud kulud (käenduslepingute p 8). Hagi kohaselt saadeti kõik tasulised võlateated lisaks põhivõlgnikule ka mõlemale käendajale. Seega on täidetud tingimus, et käendajatele anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse
teatamisega võimalus neid kulusid vältida ning käendajad vastutavad muu hulgas võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest.
17.Kummagi käendaja vastutuse maksimumsummaks oli käenduslepingutes kokku lepitud 10 150 eurot. Kohtupraktika kohaselt kaitseb käenduslepingus märgitud maksimumsumma käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga käenduslepingust tulenevate võlausaldajate täiendavate nõuete eest, mida võib esitada ka sõltumata vastutuse maksimumsummast (RKTKo 3-2-1-8-13, p 12). Sellisteks käenduslepingust tulenevateks täiendavateks nõueteks on muuhulgas käendaja enda viivitusest käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmisel tekkivad viivisenõuded (RKTKo 3-2-1-136-12, p 15). Käenduslepingute p-i 10 kohaselt käendaja kohustus oma kohustuse täitmisega viivitamise korral tasuma laenuandjale viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses viivise määras. Eeltoodut arvestades kohus leiab, et käendajatelt saab jooksva viivise, mis ületab käendajate vastutuse maksimumsummat, välja mõista seadusjärgses määras. Otsuse tegemise aja seisuga on hageja nõue kostjate vastu kokku 8454,65 eurot (põhivõlg 3947,94 eurot + intress 455,9 eurot + hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 526,75 eurot + sissenõudmiskulu 40 eurot + otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 3484,06 eurot). Seega laenulepingust tuleneva viivise eest saavad käendajad vastutada täiendavalt 1695,35 euro ulatuses (10 150 eurot - 8454,65 eurot). Edasi saab neilt välja mõista viivise seadusjärgses määras (käesoleval ajal 8% aastas).
18.Arvestades hagi rahuldamise ulatust, peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel kostjate kanda. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 500 eurot ning õigusabikulu 50 eurot. Hageja on riigilõivu tasunud seaduses sätestatud ulatuses, hageja õigusabikulude suurus on arvestades asja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud ja vajalik (TsMS § 175 lg 1). Eeltoodu alusel määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks ja mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 550 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.