Võlaõigus › Korteriühistuseaduse alusel osutatavate teenuste asjad

nõudnud, ja eelmiste perioodide võlgnevused kajastuvad kostjale edastatud arvetel; näiteks 2009.a juuni teenuste arvel on kirjas eelnevate perioodide võlgnevus summas 20 200,81 krooni. Kostja poolt perioodil juuni 2009-juuni2011.a makstud summad arvestati eelnevate perioodide võlgnevuste katteks, mistõttu ongi alates 2009.a juuni teenuste eest esitatud arved maksmata. Hageja märkis, et kostjale esitatud arvetel oli viivise arvestus vale ja kohtule on esitatud õige arvestus. Viivist on hageja arvestanud alates hagis nõutud võlgnevuse perioodist, so juulist 2009.a. Viivist tuleb arvestada kasvavalt võlgnevuselt päevades. 10.11.2017 esitatud seisukohas loobus hageja viivise nõudest alates 01.07.2011 (hagis ja selle muudatuses ekslikult aastaarv 2017), sest on selle nõude esitanud tsiviilasjas nr. 2-17-10632. Hagejal selgitas, et kostjal on tasumata järgmine võlg: perioodil 30.06.2009 - 31.12.2009 põhivõlg 303,62 eurot, viivis selle aja eest 39,53 eurot, kokku 343,15 eurot; perioodil 01.01.2010 - 31.12.2010 põhivõlg 971,91 eurot, viivis kokku 1881,86 eurot, kokku 2853,77 eurot; perioodil 01.01.2011 - 30.06.2011 põhivõlg kokku 1379,43 eurot, viivis 2691,80 eurot, kokku 4071,23 eurot. Hageja märkis 27.11.2017.a istungil, et kostjal on veel täitemenetluses veel võlg 336,97 eurot, mis jäi täituril määruse tühistamise tõttu täitmata. Hageja on kostjalt täituri kaudu saanud kätte 3734,21 eurot võlgnevuse katteks, nõue oli koos menetluskuludega 4193,37 eurot. Hageja teatas, et teise korteriomanikud ei ole nõus viiviste vähendamisega, sest tegemist on kroonilise võlglasega ja nõuavad korteri sundmüüki. 12.12.2017 esitas hageja selgitused lähtudes kostja vastuväidetest. Kostja vastuväitele, et ta l oli ettemaks märkis hageja, et kostjal oli ettemaks 2007.a juunis, kuid kuna kogu nõudeperioodi jooksul ei tasunud kostja nõutud suuruses põhivõlga, siis kogunes uus võlgnevus, millelt arvestati ka viiviseid. Hageja kordas, et kostja poolt tasutud summad arvestati varasema 2007.a septembrist kuni 2009.a maini tekkinud põhivõla ja viivise katteks. Kostjale esitatud arvetel on näidatud põhivõlg alates uuesti võla tekkimisest 2007.a septembris kuni arve esitamiseni. Kui hageja esitas hagi, siis ta muutis arvestust ja hakkas arvestama põhivõlga alates 2009.a juuni teenuses edasi kasvavalt, sest selle ajani oli kostja poolt tasutud summad katnud varasema võla ja viivise. Hageja hakkas ka uuesti arvestama kostja viivist tasumata kohustustelt. Hageja selgitas, et esitatud arvete ja raamatupidamise tabeli summad ei ühti, sest hagi esitamiseks tuli teha võlgnevuse ümberarvestus kogu võlaperioodi kohta alates juuni 2009.a kuni 30.juuni 2011.a. Pärnu Maakohtu 8.01.2013.a kohtumäärusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja põhinõudeid 4071,23 eurot ja riigilõivu 122,14 eurot, kokku 4193,37 eurot. Välja mõistetud summa koosnes põhivõlast 1379,43 eurot ja viivisest 2691,80 eurot. Kohtutäiturilt on laekunud hagejale tsiviilasja nr 2-12-28116 täitmiseks 3984,26 eurot ning võlaks jääb 209,11 eurot. Kuna kostja ei ole hagejalt tasutud summat tagasi nõudnud, siis ei saaks teha ka tasumisele kuuluva ja juba tasutud summa vahel tasaarvestust. Juhul, kui kohus arvestab, et hagejal on kostjalt käes viivist 2691,80 eurot ja põhivõlga 1170,15 eurot, siis nõuab hageja kostjalt ainult põhivõla 209,11 euro tasumist. Hageja ei nõustunud kostja taotlusega vähendada viivise, sest kostjalt nõutav viivis ei ole ebamõistlikult suur. Kostja on krooniline võlglane juba alates 2002. aastast. 2007.a keskel küll korraks tasus ta võla, kui edaspidi jättis enda poolt kasutatud teenuste eest jälle tasumata. Teised elamu kaasomanikud ei ole nõus kostjat tasuta krediteerima. Põhiistungil 13.02.2018.a jäi hageja nõude juurde ja palus välja mõista kokku 4071.23eurot ja hageja menetluskulud. Põhinõue on arvestatud alates juunist 2009.a. Hageja ei nõustunud kostja aegumise vastuväitega ning jäi varem esitatudvastuväidete juurde seoses viivise vähendamise taotlusega. Hageja selgitas, et kostja ei ole tasumise ajal määranud, millise

kohustuse katteks summad arvestada, mistõttu hageja arvestas need varasemate võlgade katteks. Kostja vastuväited 28.08.2017 esitas kostja vastuse hagiavaldusele. Kostja ei nõustunud hagiavaldusega. Kostja leidis, et Pärnu Maakohus on õigustatud ja lõplikult otsustanud asja ja hagi tulnuks jätta menetlusse võtmata. Samuti palus kostja tagastada kohtutäituri poolt kinni peetud summa 4857,39 eurot, mis on hagejale laekunud. 02.10.2017 esitas kostja täiendava vastuse hagile Kostja teatas, et on nõus võlgnevusega perioodil 30.06.2009-31.12.2009 kokku 343,15 eurot. Perioodi 01.01.2010-31.12.2010 võlgnevusega summas 2852,77 eurot nõus ei ole, sest see on makstud ülekandega 01.01.201031.12.2010 – 8550 krooni. 01.01.2011-30.06.2011 põhivõlg 1379,43 eurot, viivis 2691,80 eurot, perioodil 01.01.2011-05.07.2011 temal makstud 230 eurot. Kostja leidis, et arvete järgi pidi ta maksma 430,55 eurot, millest põhivõlg on 200,55 eurot ja ülejäänud summa on tema arvates intress. Kostjale jäi arusaamatuks, mis meetoditel on intressid arvestatud ja ta ei ole andnud allkirja intresside aktsepteerimise kohta. 02.01.2018 esitas kostja esindaja vastuse hageja täpsustud nõudele, milles palus jätta hagi rahuldamata ja vähendada viivist 690 euroni. Kostja leidis, et nõude saaks hageja esitada võlgnevuse eest alates 01.01.2010 ning muus osas on nõue aegunud. Kostja oli seisukohal, et kuna varasemad nõuded on aegunud, ei saa hageja nende nõuete katteks laekumisi arvestada. Kuna hageja nõue hõlmab enne 19.07.2009 perioodi siis selles osas on hageja nõue aegunud ja selles osas palub kostja kohaldada aegumist. See tähendab, et arvestust tuleb hakata pidama alates 19.07.2009 ilma varasemaid nõudeid arvesse võtmata. Kostja selgitas, et antud juhul ei tulene hageja käitumisest ega ka osundatud tõenditest, et hageja oleks kindlaks määranud kohustuste täitmise korra ja seetõttu tuleb laekunud maksed arvata põhivõla katteks. Kostja arvestuste kohaselt puudub kostjal seisuga juuni 2011.a võlgnevus. Kostja esindaja avaldas, et ka juhul, kuid eeldada, et võlgnevuse ja viivise arvestus on õige, on võlgnikul õigus nõuda viivise vähendamist. Antud juhul ületab viivis põhivõla peaaegu kaks korda ja selline viivis on ebamõistlikult suur. Mõistlik viivis ei tohiks olla suurem kui on põhivõlg. Samas on kostja oma kohustust täitnud, kuigi ebaühtlaselt. Seda asjaolu tuleb viivise suuruse määramisel arvestada. Suur viivis takistaks kostjal edaspidiselt kohustuse täitmist, sest viivis lisab maksukoormust ja seega raskendab põhivõla tasumist. Mõistlik viivis oleks 690 eurot. 27.11.2017 toimunud kohtuistungil teatas kostja, et tema hinnangul on hageja nõue 2009.a osas aegunud. Kui 01.01.2010 tekib nõudeõigus, siis tuleb arvestusega alustada n.ö nullist ja mingisugust varasemat võlga ega viivist olla ei saa. Samuti leidis kostja, et hageja on arvetel arvestanud viiviselt viivist, mis ei ole lubatud. Kostja kinnitas, et tal on 4800 eurot makstud. Kostja teatas ka, et temal oli hoopiski ettemaks. Kui viivist mitte arvestada, siis juuni 2011 seisuga on saldo kostja jaoks plussis ja kostja esindaja arvestas kõiki tasumisi. Kostja teatas, et tasus kogu aeg põhivõlga. Sõltumata sellest, milline on viivisenõue, taotles kostja viivise vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel. 13.02.2018.a kohtuistungil jäi kostja esindaja kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Esindaja leidis, et varasema võlaga arvestamine ja sellelt viisvise arvestus on mõistetamatu. Kostja möönis, et põhivõlg tuleneb arvetest ja selle suuruse üle vaielda ei saa. Viivised on arvestatud ebaõigesti. Esindaja leidis, et hageja väide nagu poleks kostja avaldanud tahe, millise kohustuse katteks summad arvestada, on ebaõige- kostja ei soovinud summade

arvestamist viiviste katteks. Seega ei ole ka tasumata põhivõla suurus õige. Kostja leidis, et igal juhul ei saa viivis olla suurem kui põhivõlg. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostjale kuulub korteriomand asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxx. samuti puudub vaidlus, et korterelamu, kus asub kostjale kuuluv korteriomand, haldamiseks on asutatud korteriühistu, so. hageja. Vastavalt kuni 31.12.2017.a kehtinud korteriomandi seadusele (KOS) oli hageja ülesandeks hooldada kaasomandi eset, vahendada korteriomanikele teenuseid ja valitseda korteriomanike ühiseid rahalisi vahendeid (KOS § 21 lg 1 p1, 2, 4, § 22 lg 1 p 5). Korteriomanikul on tulenevalt KOS § 13 lg 1 kohustus tasuda kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. Korteriomanikud võivad sellest suhtest kõrvale kalduda kokkuleppe alusel. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on korteriomanik kohustatud kaasomandi eseme korrashoiu ja valitsemise kulutused teistele korteriomanikele hüvitama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud suuruses. KÜ Tartu Põllu x 07.03.2007.a on kiitnud heaks ühistu kodukorra (t lk 144- 146), kus muuhulgas määratakse ka majanduskava koostamise alused ning kulude korteriomanike vahel jaotamise põhimõtted (p 42-43, 4.5-4.10). Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes ka KOS § 21 lg 2 p 5 tulenevast volitusnormist, on hagejal õigus kõigi teiste kaasomanike nimel nõuda KOS § 13 lg 1 ja 2 tuleneva kohustuse täitmata jätnud kaasomanikult kohustuse täitmist. Hageja on esitanud kostja vastu nõude väitel, et kostjal on tasumata ostutatud teenuste ja kaasomandi valitsemisega seotud kulud perioodil 01.06.2009- 30.06.2011.a. Kostja ei ole teenuste sisu ja mahu osas vastuväiteid esitanud, kuid leidis, et ta on nimetatud kohustuse täitnud. Kohus tegi kindlaks, et perioodi 01.06.2009 -30.06.2011 eest on kostjale esitatud arveid summas 1379.43€ (sh 2009.a 303.62€, 2010.a 668.29€, 2011.a 407,52€) (I kd t lk 147-153, 155-166, 170, 173-179, 213-215). Kohtule on esitatud täpsed andmed ja tõendid (kostja konto väljavõte I kd t lk 126-126, hageja konto väljavõtted laekumiste kohta I kd t lk 167, 169, 171,179) perioodi 01.01.2010-august 2012.a tasumiste kohta. Nimetatud perioodil on kostja ise tasunud kokku tasunud 932.57€, tema eest on tasunud xxxxxxxxxx kommunaalmakseid Cheiron AB OÜ kokku 159.21€, seega kokku on tasutud 1091.78€. Lisaks nähtub hageja aruandlusest, et 2009.aastal (alates 01.07.2009) on tasutud 204.52€ (I kd t lk 154). Kokku seega tasumine 1296.30€. Hageja raamatupidamise arvestuse kohaselt oli kostjal 2009.a mai lõpu seisuga võlgnevus kommunaalteenuste osas 20 200.81 krooni, so 1291.07€ (t lk 146). Nimetatud tabelist nähtub, et kostja pole vähemalt 2005.aastast tasunud täies mahus talle esitatud arveid ja on olnud pidev võlglane. 2007.a mais ja juunis on kostja tasunud suuremad summad nii, et tema võlg on saanud tasutud ja paaril kuul (juuni-august) on tal olnud ka ettemaks. Alates 2007.a septembrist on aga kostja jälle pidevalt võlas (oktoober 2007-mai 2009on ta tasunud vaid kuuel kuul ja ka siis mitte alati kogu jooksva kuus summat, rääkimata kogunenud võlast). Seega ei vasta tõele kostja väited, et tal oli ettemaks 2009.aastal- see oli paar aastat varem ning võlgnevus oli jälle kogunenud. Kostja leidis, et on tasunud perioodil juuni 2009-juuni 2011 (ka) oma kohustused. Hageja oli aga seisukohal, et tasutud summad tuli arvestada varasema võla katteks. Nimetatu nähtub ka

nt 2009.a raamatupidamise andmetest (I kd t lk 154), kus tasumiste kohta on märgitud, millise kuu millise võla katteks hageja on summa arvestanud: nt 30.08.2009.a tasutud 31.96€ arvestati 2008.a märtsi arve katteks ning 30.10.2009.a tasutud 76.69€ osaliselt 2008.a märtsi arve katteks, osaliselt järgneva kuu- aprilli katteks jne. Analoogselt on laekunud summade arvestamine varasem võla ja viivise katteks nähtav ka 2010 ja 2011.a andmetest (I kd t lk 168, 172): 2011.a juunis tasutud 120€ on arvestatud näiteks 2009.a aprilli arve katteks. Kostja esindaja leidis, et hagejal puudus õigus arvestada tasutud summad varasema võla katteks. Kohus leiab, et hageja on tegutsenud õiguspäraselt. VÕS § 88 lg 1 tulenevalt võib võlgnik määrata, millise kohustuse täitmiseks tasutud summa arvestatakse, kui tasutud rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks. Käesolevalt ei ole vaidlust, et kostjal oli tasumata kohustused mitmete kuude eest ja käesoleva nõude algusperioodiks juuni 2009.a oli tal täitmata kohustusi kokku 1291.07€. Ei hageja poolt esitatud konto väljavõtetelt ega kostja enda esitatud konto väljavõtetelt nähtu, et kostja oleks ühelgi tasumise korral määranud, millise kuu arve ta tasub: selgitustes valdavalt „xxxxxxxxxx kommunaalteenused“. Kuna kostja ei olnud kohustuste täitmise järjekorda ise määranud, tuleb kohaldamisele VÕS § 88 lg 6, mis sätestab: Kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks: 1) esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus; 2) teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud kohustus; 3) kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus; 4) neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus. Kuna varasemad kuuarved olid sissenõutavaks muutunud varem, oli hagejal õigus arvestada ka tasutud summad n.ö kõige vanema võla katteks (§88 lg 6 p 1): sellisel viisil arvestades oli hageja katnud maksekäsu menetluse avalduse esitamise ajaks võlad, mis olid sissenõutavaks muutunud 2009.a juunis (/s.o 2009.a maikuu kohustus). Kohus leiab, et hagejal oli seadusest tulenev õigus sellisel viisil kostja poolt tasutud ebapiisavaid makseid arvestada. Eeltoodust tulenevalt on kostjal täitmata kohustus ikkagi alates 2009.a juunikuu eest esitatud arvest. Puudub vaidlus, et kostja ei ole vabatahtlikult nõude perioodi kohustusi täitnud. Käesoleva otsuse tegemise ajaks on kohustus suures osas täidetud sundtäitmise kaudu, kuid sundtäitmine toimus Pärnu Maakohtu 08.01.2013.a maksekäsu määruse alusel (I kd t lk 2223), mis aga on tühistatud Pärnu Maakohtu 10.07.2017.a määrusega (I kd t lk 82-83). Sundtäitmisel tasutud summasid käsitleb kohus allpool. Kostja esitas nõudel aegumise vastuväite, leides, et 2009.a nõuded olid aegunud. Kohus leiab, et 20098.a esitatud nõuded ei ole aegunud. TsÜS § 154 lg 1 sätestab: Korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Vastavalt VÕS § 82 lg 7 muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Käesolevalt on igal kostjale esitatud arvel märgitud maksetähtaeg, mistõttu eelviidatud paragrahvi lg 1 kohaselt muutusid kohustused arvel märgitud päeva saabumise järel sissenõutavaks. Varaseim nõude aluseks oleva arve on kostjale esitatud 30.06.2009, maksetähtajaga 20.07.2009 (I kd t lk 150). Lähtudes TsÜS § 154 lg 1 algab nimetatud arve ja sellele järgnevate 2009.a esitatud arvete aegumistähtaeg 2009.a lõppemise järel, so 01.01.2010.a. Hageja on esitanud maksekäsu avalduse 19.07.20012.a (t lk 1),so kolmeaastase aegumistähtaja sees (2009.a nõuded oleks aegunud 31.12.2012 järel). TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2p 3 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks ning hagiga on võrdsustatud ka maksekäsu kiirmenetluse avaldus. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt lõpeb nõude aegumise peatumine

menetlust lõpetava lahendi jõustumisel. Käesolevalt ei ole maksekäsu kiirmenetluses tehtud jõustunud lahendit, kuna Pärnu Maakohtu 10.07.2017.a määrusega varasem määrus tühistati ja anti avaldus üle menetlemiseks hagimenetluses. Eeltoodust tulenevalt ei olnud nõude esitamise ajal 19.02.2012.a hageja nõuded aegunud ning kuni käesolevas menetluse lõpplahendi jõustumiseni on aegumine peatunud. Kostja esindaja esitas ka vastuväite, et kostja tasutud summade arvestamine varasemate kohustuste katteks ei olnud lubatud, sest need kohustused olid aegunud. Kohus leiab, et tegemist on täiesti mõistetamatu käsitlusega. Esiteks saab aegumise vastuväidet kohaldada vaid võlgniku nõudel kohtus või muus vaidlust lahendavas organis (TsÜS § 143). Hageja polt 2009-2011.aastal varasemate kohustuste katteks summade arvestust ei toimunud kohus ega muus vaidlust lahendavas organis. Käesolevas menetluses kohus aga enne 2009.a juunit tekkinud nõuet ei menetle- see puutus asjasse vaid lähtudes kostja vastuväitest, et ta on samal perioodil summasid tasunud. Seega ei saa kostja esitada ka aegumise vastuväidet nõude osas, mille välja mõistmiseks tema vastu nõuet kohtusse esitatud ei ole. Teiseks toimusid varasemate kohustuste täitmised ka perioodil, mis jääb aeguimise tähtaja sisse: nt 30.08.2009.a tasutud summa arvestati 2008.a märtsi arve katteks (so 1, 5 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, 2011.a juunis tasutud summa arvestati 2009.a aprilli arve katteks (so 2 aastat sissenõutavaks muutumisest)- seega ei olnud aegumistähtaeg kindlasti veel ka saabunud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus aegumise vastuväite rahuldamata ja leiab, et nõuded on esitatud tähtaegselt ja õiguslikul alusel. Pooled ei vaielnud arvetel märgitud teenuste sisu ja mahu üle. Esitatud andmete kohaselt on kostjale esitatud perioodil juuni 2009-juuni 2011 (k.a) arveid kokku summas 1379.43€. Kohus leidis, et kostja ei ole arveid tasunud. VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt seadusele või lepingule. Kuna kostja seda kohustust ei täitnud, on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 alusel. Põhivõlgnevus tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja on täitmata kohustuselt arvestanud viivist kuni 01.01.2018.a kehtinud korteriühistu seaduse § 7 lg 4 aluseel. Nimetatud sätte kohaselt on õigus nõuda viivist 0,07% päevas maksmata maksmata summalt. Hageja on arvestanud viivist lähtudes seaduses sätestatud ajast: 2009.a juuni eest esitatud arvelt alates 2009.a augustist (maksetähtaeg oli 20.07.2009). Raamatupidamise andmete (I kd t lk 154, 168, 172) kohaselt on viivist arvestatud iga kuu kohta selle kuu alguseks tasumata arvete võlalt: 2009.a kokku 39.53€, 2010.a 1842€, 2011.a kokku 829.57€. Kokku on hageja arvetanud viiviseid 2711.11€. Kohus leiab, et viivise arvestus on õige. Kohtumenetluses palus hageja välja mõista viivised summas 2691.79€. Viivis kajastub kõigil kostjale edastatud arvetel, seega oli kostja viivise tasumise kohustusest teadlik. Hageja selgitas, et arvetel oli viivis arvestatud ebaõigesti ja nüüd kohtule on esitatud õige viivise arvestus. Nimetatud asjaolu ei vabasta kostjat viivise tasumise kohustusest, sest ta pole tasunud ei põhikohustust ega ka viiviseid- seega pole ta ebaõigete andmete saamise tõttu kannatada saanud. Kostja esitas taotluse viivise vähendamiseks ja leidis, et viivis ei tohiks ületada põhinõuet. Kostja viitas siinjuures kohtupraktikale. Samuti palus kostja vähendada viivist lisaks ka VÕS § 162 lg 1 alusel, kuna ta on kohiustust täitnud ning liialt suur viivise summa lisab maksukoormust ja seega raskendab põhivõla tasumist.

Riigikohus on lahendis 3-2-1-16-12 p 20 andnud viivise vähendamiseks järgmise juhised: „... hagis esitatud viivise vähendamise taotlus tuleb lahendada VÕS § 162 alusel. VÕS § 162 reguleerib leppetrahvi vähendamist, kuid VÕS § 113 lg 8 kohaselt tuleb VÕS § 162 järgi lahendada ka viivise vähendamise taotlus. Seega on asjakohane ka leppetrahvi/viivise vähendamist puudutav Riigikohtu praktika. Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamise jaoks tulenevad Riigikohtu 14. juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (otsuse p 16). Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad (otsuse p 20). Nimetatud lahendis jaotas Riigikohus ka tõendamiskoormuse. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (otsuse p-d 18 ja 19). Tõendamiskoormuse sellist jaotamist on kinnitatud ka Riigikohtu 26. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10 tehtud otsuse p-s 12. Kolleegium märgib täiendavalt, et VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur" ja „mõistlik". Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet.“ Samuti on Riigikohus leidnud lahendi 3-2-1-66-05 p 18, et viivise vähendamise ulatust ei ole võimalik summaliselt täpselt piiritleda, kuna see sõltub paljuski kohustuse täitmisega viivitamise asjaoludest. Siiski ei ole kolleegiumi arvates üldjuhul põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse (TsK § 231). Samuti on kolleegium arvamusel, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. VÕS § 162 lg 1 kohaselt juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Nimetatud säte kohaldub ka viivise vähendamisel tulenevalt VÕS § 113 lg 8. Riigikohus on selgitanud, et viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus ja viivise vähendamist peab kohus kaaluma ja piisavalt põhjendama. Kohus leiab esmalt, et käesolevalt hagejal puudub vajadus tõendada põhivõlast suurema viivisenõude esitamisel täiendavalt kahju olemasolu, sest hageja on esitanud oma nõude seaduse sätestatud viivise määra arvestades. Seega esineb vaid üks kahju tõendamise nõude eelustest- kostja taotlus, teine eeldus puudub, sest on olemas seaduses sätestatud viivise määr. KÜS § 7 lg 4 on sätestanud korteriomandi majandamiskulude tasumisega viivitamisel ette

viivise määr, mis on VÕS-s sätestatud seadusjärgsest viivise määrast suurem. Kohus leiab, et nimetaud määr on olnud seadusandja tahe ja kehtestatud teiste kaasomanike kaitseks: et vältida või heastada vastutustundetu kaasomaniku tegevusetuse tagajärjel teistele kaasomanikele tekkida võivat kahju. Kohus märgib, et korteriomandid on valdavalt isikute kodud ja kui terve korteriühistu jääb ühe kaasomaniku vastutustundetuse või hooletuse tõttu võlgu tervele elamule osutatud teenuste eest, satuvad vastutustundlikud kaasomanikud olukorda, kus nad võivad muuhulgas kaotada oma kodu. Seega on kõrgendatud seadusjärgse viivise määr korteriomandite puhul õigussuhte sisu ja olemust arvestades põhjendatud. Kohus on seisukohal, et hageja ei pea seega tõendama temal põhinõuet ületava kahju tekkimist eraldi ning tõendamiskoormis viivise ebaproportsionaalsuses lasub kostjal. Kostja ei ole tõendnaud, et hageja viivise nõue on ebamõistlikult suur. Kostja on viidanud vaid tavalisele kohtupraktikale, et viivis ei peaks ületama põhinõuet. Samas ei ole nimetatu aga üldine reegel vaid pigem hea tava ja sõltub mitmetest muudest asjaoludest. Kohus leiab, et käesolevalt tuleb arvestada muuhulgas seda, et selline viivise määr on seaduses lubatud, et kostja on olnud väga pikaajaline võlglane (menetluse käigus selgus, et kostjal on olnud pidev võlgnevus ka pärast käesoleva vaidluse perioodi, mis on temalt välja mõistetud kohtu kaudu), ta ei täitnud oma kohustust ka pärast maksekäsu menetluse algatamist vabatahtlikult pikendades sellega veelgi perioodi, kus teised kaasomanikud pidid tasuma tema kulude eest, ning et hageja ei ole kasutanud oma õigust nõuda viivist kogu aja eest, kui kostja kohustus oli täitmata ja on piirdunud vaid viivise nõudega, mis kogunes nõude tekkimise perioodil juuni 2009-juuni 2011 (k.a). Hageja on esitanud viivise nõude nii igakuistel arvetel kui ka kohe maksekäsu kiirmenetluse avalduses, mistõttu on hageja käitunud kostja suhtes heas usus ja ettenähtavalt. Küsitav on kostja tegevus, kui ta vaidlustas Pärnu Maakohtu 08.01.2013.a maksekäsu määruse alles 17.05.2017.a kui tema vastu suunatud nõue oli suures osas sundtäitmise korras täidetud. Kohus märgib ka, et kostja pidi aru saama tema suhtes sundtäitmise toimumisest, sest nähtuvalt kostja konto väljavõttest pidas kohtutäitur tema kontolt alates maist 2016 kõnealuse kohustuse katteks kinni summasid (I kd t lk 110). Kohus leiab, et ainuüksi viitega kohtupraktikale ei ole põhjendatud viivise vähendamine põhivõlani. Nimetatud alusel tuleb kostja taotlus jätta rahuldamata. Kostja taotlus vähendada viivist lähtudes tema raskest majanduslikust olukorrast ja selles, et ta on kohustust ikkagi täitnud, tuleb samuti jätta rahuldamata. Kohus eelpool analüüsis seda, milline oli kostja tegelik maksedistsipliin. Kokkuvõtvalt oli see väga halb pikkade aastate lõikes. Seega ei ole asjakohane kostja väide, et ta on kohustust siiski täitnud. Arvestades mittetasumisest tulenevaid võimalikke negatiivseid mõjusid teistele kaasomanikele (kostja naabritele) on kostja tegevus olnud selgelt vastutustundetu või isegi pahatahtlik. Hageja rõhutas, et teise kaasomanikud ei ole nõus viivise vähendamisega just seetõttu, et kostja on võlgnik olnud pika aega ja ei arvesta teiste huvidega. Kohus nõustub selle põhjendusega, sest VÕS § 162 lg 1 on hagejal kaalukas õigustatud huvi saada kostjalt ka viiviseid. Kohus leiab, et viivise välja mõistmine hageja nõutud ulatuses ei saa kostjat seada raskesse majanduslikku olukorda, sest enamus nõudest (nii põhinõudest kui viivisest) on juba täidetud. Kohtutäitur Reet Rosenthali 12.12.2017.a teatise (II kd t lk 2) kohaselt on põhi- ja kõrvalkulude nõudest summas 4071.23€ täidetud 3984.86€. Seega on täitmata hageja nõudest vaid 86.37€. Kohus möönab, et sellele lisanduvad nüüd siiski ka menetluskulud. Raskesse majanduslikku olukoda ei saa sattuda tagasiulatuvalt-s t kohus ei saa hinnata, kas sundtäitmise ajal oli kostjal raske majanduslik olukord seetõttu, et temalt nõuti lisaks põhivõlale ka viiviste tasumist. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal võimalik tulevikus sattuda raskesse majanduslikku olukorda ainuüksi viiviste suuruse tõttu. Kohus, kaalunud poolte käitumist ja huve, leiab, et kostja taotlused viiviste vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 1379.43€ ja viivis 2691.79€, kokku 4071.22€. Menetluses on kindlaks tehtud, et Pärnu Maakohtu 08.01.2013.a maksekäsu määruse alusel on kostja suhtes täiteasjas 186/2015/243 hageja kasuks sisse nõutud ja üle antud 3984.86€ (II kd t lk 2). Hageja ise on teatanud, et nimetatud määruse alusel on täitmata 209.11€. Kohus leiab, et hageja arvestus täitmata kohustus osas ei ole päris õige, sest hageja on arvetanud ka maksekäsu välja mõistetud riigilõivuga, mille osas kohus teeb eraldi otsustused. Arvestades nõude summat, mis mõisteti välja 08.01.2013.a lahendiga, käesolevalt rahuldamisele kuuluvat nõude summat ja kohtutäituri poolt juba täidetud summat, on kostjal tegelikkuses tasumata põhi- ja kõrvalkulude katteks vaid 86.36€. Hageja leidis, et täiteasjas kinni peetud summade osas saab välja mõistetava summa lugeda täidetutuks. TsMS § 455 lg 1 sätestab: Kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Kohus leiab, et käesolevalt tuleb kostjalt välja mõista 4071.22€, kuid õiglane on lugeda sellest täiteasjas 186/2015/243 hageja kasuks täidetuks 3984.86€ ning täitmisele kuulub seega 86.37€. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti ning lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesolevalt kohus rahuldas hagi kostja vastu, mistõttu tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja tasus maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel riigilõivu 122.14€ ja kohtule avalduse esitamisel veel täiendavalt 277.86€, kokku 400€. Nimetatud kulud on menetluskulu vastavalt TsMS § 139 lg 1. Pooled esitasid menetluskulude nimekirjad kohtule. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetluses esindaja osalemisega kulud kokku 2790€, mille lisandub viimasel istungi osalemise tasu. Kohtuistung kestis 40minutit, seega on istungiga seotud kulu 80€. Nimekirjas esitatud kulud koosnevad kuludest kohtule kirjalike dokumentide esitamiseks, kulutatud aeg 18 tundi 45 min, ning 27.11.2017.a toimunud istungil osalemiseks 1tund 30 min. Kokku seega 19 tundi 35 min, summas 2870€. Kostja hageja kuludele vastuväiteid ei esitanud. Kostja esindaja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt oli osutatud õigusabi riigi õigusabi määruse alusel kokku summas 570€, 11 tundi 50min. Hageja taotlusele vastuväiteid ei eitanud. Poolte esindajate kulud on kohtuvälised kulud vastavalt TsMS § 144 p 1.

TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus peab seega hindama tehtud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust konkreetse menetluse kontekstis. Kostja esindaja kulude põhjendatust hindab kohus eraldi esindaja tasu määruses. Nimetatud kulud jäävad riigi kanda. Kohus leiab, et hageja esindaja kulud ja nende summa ei ole vaidlus sisu ja keerukust arvestades asjakohased. Esiteks märgib kohus, et hageja esindaja tunnitasu on sama kõrge kui enamiku piirkonnas tegutsevate kvalifitseeritud advokaatide tunnitasu. Kohus leiab, et kuna advokaadil on seadusest tulenev vastutus, tema kvalifikatsioon on hinnatud ja ka järelkontrollitud, millised asjaolusid tavalisel lepingu alusel tegutseval juristil ei ole, ei ole põhjendatud juristil advokaadiga samaväärse tunnitasu küsimine. Kohus märgib ka, et hageja esindaja ei pidanud tegelema ka tavapärasest keerukama asjaga või et tema esitatu oleks olnud laimatu ja alati üheselt mõistetav. Seega on põhjendatud tema tunnihinde vähendamine 100 euroni tunnist. Kohus märkis, et hageja esindaja ei tegutsenud alati asjatundlikult: hagiavaldust esitades ei teinud esindaja kindlaks nõude ajalisi piire (esitati nõue aja eest, milles oli juba kohtulahend tehtud) ning hagi oli vaja korduvalt täpsustada, sest viiviste arvutused olid esitatud ebaselgelt. Nimetud tegevused tingisid aga lisa ajakulu. Kohus leiab, et kostja ei pea kandma vastaspoole esindaja valikust tingitud lisakulusid ja see on esindaja valinud poole risk. Kohus vähendab seetõttu hageja esindaja esindusele kulunud põhjendatud aega 1 tunni 45 min võrra ja loeb kohaseks ajakuluks ajakulu 17 tundi 40 min. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus põhjendatuks hageja esindamisega seotud kulud 1766.67€. Kostjalt tuleb hageja kasuks segas välja mõista kokku menetluskulud 2166.67€. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras. Käesolevalt on nn seadusjärgse viivise suuruseks 8% aastas.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.