Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
8. veebruar 2018. a, Tartu
Tsiviilasja number
2-16-17019
Tsiviilasi
OÜ Artiston hagi Allan Parkala vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
22 658,86 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 24. mai 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Artiston apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): OÜ Artiston (registrikood 10242514), esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik Vastustaja (kostja): Allan Parkala (isikukood XXX), esindaja vandeadvokaat Mart Sikut
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 24. mai 2017. a otsus.
2.Teha asjas uus otsus, millega rahuldada OÜ Artiston hagi Allan Parkala vastu.
3.Mõista Allan Parkalalt välja OÜ Artiston kasuks kahjuhüvitis summas 14 132,28 eurot (põhinõue) ning ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga (8. veebruar 2018. a) sissenõutavaks muutunud viivis summas 7000,58 eurot. Mõista Allan Parkalalt välja OÜ Artiston kasuks lisanduv viivis põhinõudelt (14 132,28 eurot) alates 9. veebruarist 2018. a kuni kohustuse kohase täitmiseni seadusjärgses määras (VÕS § 113 lg 1) arvestatuna õigeaegselt tasumata summalt.
5.Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Allan Parkala kanda.
6.Mõista Allan Parkalalt välja 4260,40 eurot maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks. Hüvitamisele kuulvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Artiston (hageja) esitas Allan Parkala (kostja) vastu hagi kahjuhüvitise 14 132,28 euro ning viivise 7396 euro väljamõistmiseks. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja viivise arvestatuna põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni seadusjärgse viivisemääraga õigeaegselt tasumata summalt. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja ja AS Fest-Forest sõlmisid 16.12.2009 kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepinguid. Lepingute kohaselt ostis hageja AS-ilt Fest-Forest kinnistutel X. 6, X. 7, X. 8 kasvava metsa raieõiguse. Hageja on lõiganud kinnistutelt ca 2033 m3 puitu, s.o palk, paberi- ja küttepuu, mille ladustas kinnistutel asuvale puidu ladustamise platsile eesmärgiga see hiljem edasi müüa. Jaanuaris-veebruaris 2010. aastal on hageja puidu ladustamise platsilt ära vedanud ca 800 m3 puitu. Peale puidu ära vedamist jäi platsile ca 416 m3 puitu. Hageja müüs töödeldud metsamaterjale oma kauaaegsele äripartnerile SCA Metsad Eesti AS-le (endise nimega Södra Eesti AS) ning teistele ostjatele. 03.06.2010 avastas hageja, et puidu ladustamise platsilt Viljandimaal Viiratsi vallas Rebaste külas X. kinnistul oli kaduma läinud ca 271 tihumeetrit (tm) puitu, sh 50 m3 kuusepalki (pikkusega 4,35,2 meetrit), 15 m3 kasepakku (pikkusega 3,1 meetrit), 32 m3 haavapakku (pikkusega 3,1 meetrit), 90 m3 kuusepaberit, 51 m3 leppa (pikkusega 3 meetrit), 15 m3 kasepaberit ja 18 m3 kuusepaberit. Lepingute lisade alusel fikseerisid hageja ja AS Fest-Forest varastatud puidu koguse (s.o 271,44 tm). Alternatiivne kahju arvutuskäik põhineb järgneval. Selle koguse puitu, mida ei varastatud ja mis platsile oli alles jäänud, vedas hageja ära 2010. a juulikuus. Kõiki äravedusid kajastavatelt veoselehtedelt ja laoprogrammi väljavõtetelt nähtub kogu puidu kogus, mille hageja on ladustamise platsilt ära vedanud. Hageja on nimetatud dokumentide alusel liitnud kokku kõik äraveetud puidu kogused ning saanud kogusummaks 978,36 tm. Seega kui lahutada lepingute alusel raiutud puidu kogusest (1257 tm), kogu ära veetud puidu kogus (978,36 tm), siis saame
koguse, mis ladustamise platsilt varastati: 278,64 tm. Vaatamata arvutuskäikude erinevusele on tõendatud, et kostja on hagejalt varastanud vähemalt 271 tm puitu. Varastatud ülestöötatud metsamaterjalide hulgas oli ülestöötatud ja müügiks ettevalmistatud palk ja paberpuu, mille väärtuseks on selle müügihind. Hageja on müünud metsamaterjale oma äripartnerile Södra Eesti AS-ile ja teistele ostjatele, kes oleks ka varastatud puitu hagejalt ära ostnud. Seega on põhjendatud varastatud metsamaterjali väärtuse määramisel lähtuda hageja ja Södra Eesti AS ning hageja ja teiste ostjate vahel sõlmitud metsamaterjali võõrandamise lepingutest. Hageja kahju on 14 132,28 eurot. Kostja on rikkunud hageja omandiõigust ning seega vastutab hagejale tekkinud kahju eest (VÕS § 1043). Puidu vargus kostja poolt on tõendatud tunnistaja Eero Reiksaare ütlustega, kelle ülekuulamise protokollist nähtub, et kostja on tellinud Eero Reiksaare käest hagejale kuulunud puidu veoteenust ning Martin Rosenbergi ütlustega, kelle ülekuulamise protokollist nähtub, et kostja on palunud tal näidata ühele autole, kus asuvad puud. Puidu väljavedu kostja poolt on tõendatud tunnistajate Ilmar Rüütli, Enn Haavli, Eero Reiksaare ning Marge Miljandi ütlustega. Kostja ei varja oma seotust, nimetades end teenuse vahendajaks. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et keegi oleks temaga sõlminud mõne teenuse osutamise lepingu. Seega ei ole teada ka väidetav metsamaterjali varguse tellija või käsundiandja. Isegi kui vastaks tõele, et kostja tõepoolest vahendas kellegi tellimust töö tegelikule tegijale, ei välista vahendamine tema vastutust. Eero Reiksaare kriminaalmenetluses antud ütluste kohaselt on tõendatud kostja poolt hagejale kuuluva metsamaterjali varastamise organiseerimine. Hageja esitas kostja vastu kriminaalasjas nr 10260102779 tsiviilhagi. Tartu Maakohus lõpetas kriminaalmenetluse 04.09.2015 põhjendusega: „KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada kriminaalasjas menetlus seoses menetluse mõistliku aja möödumisega Allan Parkala süüdistuses KarS § 199 lg 1 - § 21 lg 1 järgi.“ Tartu Maakohtu 03.06.2013 õigeksmõistev otsus kriminaalasjas ei tõenda ühtegi käesolevas tsiviilasjas tõendamisele kuuluvat asjaolu. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata, kuna kostja ei ole hagejale kuuluvat metsamaterjali varastanud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks hagejale süüliselt kahju tekitanud. Kriminaalasjas tunnistajatena ülekuulatud Ilmar Rüütli, Enn Haavli ning Marge Miljandi ütlustest ei ole võimalik järeldada, et varguse on toime pannud kostja. Martin Rosenbergi ütlused on vastuolulised. Kostja tunnistas, et võttis Martin Rosenbergiga ühendust ning palus tal juhatada Eero Reiksaar palkide juurde. Seejuures oli kostja kõigest vahendaja ning talle ei olnud teada, et palkide äravedu korraldades aitas ta sisuliselt kaasa varguse toimepanemisele. Kostja kinnitas, et temalt telliti veoteenust. Kuivõrd kostjal enesel ei olnud võimalik vastavat teenust pakkuda, helistas ta oma tuttavale, Eero Reiksaarele. Kostjale teadaolevalt pakub Eero Reiksaar metsaveo teenust ning seepärast oli kostja vaid teenuse vahendajaks. Kostja kinnitas, et ei ole pannud toime hagiavalduses kirjeldatud tegu. Ka ei ole seda võimalik järeldada kriminaaltoimiku materjalidest. Tartu Maakohtu otsusega 03.06.2013 kriminaalasjas nr 1-13-1145 mõisteti kostja talle inkrimineeritud kuriteos (kõnealune vargus) õigeks süütõendite puudumise tõttu. Maakohus leidis muuhulgas, et asjas uuritud tõendite pinnalt ei ole võimalik tõsikindlalt järeldada, et süüdistatav viis Martin Rosenbergi ja Eero Reiksaare eksitusse öeldes, et laoplatsi olev metsamaterjal kuulub talle. Tartu Ringkonnakohus küll tühistas oma määrusega 01.10.2013 maakohtu otsuse, kuid seda pigem formaalsetel kaalutlustel.
Hageja tõlgendab tervikuna ebaõigesti kriminaalasja nr 10260102779 eeluurimisel kogutud tõendeid, viidates valikuliselt üksikutele tõenditele (tunnistajate ütlustele), mis justkui kinnitaksid kostja süüd. Tunnistaja Martin Rosenbergi ütlused eeluurimisel ei saa olla käesolevas asjas lubatavaks tõendiks, kuivõrd tema ütlusi ei ole viidatud kriminaalasja kohtuliku menetluse käigus uuritud ning tema poolt antud ütlused on juba kriminaalasja menetlemisel tekitanud kahtlusi. Ka ei tõenda kostja süüd kuriteo toimepanemisel tunnistaja Eero Reiksaare kohtueelses menetluses antud ütlused, kes küll selgitab, et kostja kauples küll teda metsa välja vedama, kuid jätkab samas, et metsa viis teda üks tumedat värvi Audi ja see juhatas ta metsa ja sõitis ise minema, hiljem käis veel üks jalgrattaga mees kontrollimas, et teed ära ei lõhutaks jms. Tunnistajate Ilmar Rüütli, Enn Haavli ja Marge Miljandi ütlused kriminaalasja eeluurimisel ei tõenda mitte üheski positsioonis seda, et varastatud puitu oleks metsast välja vedanud kostja.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise Kohus asus seisukohale, et hageja ei saa tõendada kostja süüd ainult kriminaalasja nr 10260102779 eeluurimise materjalide alusel. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, missuguseid tõendeid kohus kohtuliku uurimise ajal uuris. Kohtueelse menetluse toimikust ei nähtu, millises mahus esitati kohtuliku uurimise käigus eeluurimise ajal kogutud tõendid ja missuguseid tõendeid kohtuistungil uuriti. Kohtueelses menetluses kogutud, kuid kohtuistungil mitte uuritud tõendid ei ole usaldusväärsed tõendid ka tsiviilkohtumenetluses. Kohus leidis, et neid ei saa antud asjas käsitleda dokumentaalsete tõenditena. Kohus leidis, et kostja ei ole süüdi mõistetud ja kohus ei saa tsiviilkohtumenetluses raames kriminaalasja kohtueelse uurimise materjalide alusel tuvastada kostja süüd ja õigusvastase teo toimepanekut. Hageja on märkinud, et kriminaalasja nr 10260102779 toimik tervikuna on tsiviilasjas lubatav ja asjakohane tõend, mida kohus saab kogumis koos teiste tõenditega hinnata. Muid tõendeid peale kriminaalasja kohtueelse uurimise toimiku hageja kohtule esitanud ei ole. Seega ei ole kohtul võimalik neid hinnata kogumis koos teiste tõenditega. Tsiviilasjas saab tunnistaja ütlustena kohtus arvestada üksnes tunnistaja poolt tsiviilasjas peetud kohtuistungil vande all antud, protokollitud ja allkirjastatud ütlusi (vt TsMS § 37 lg 2, § 101 ja § 107). Kriminaalasja eeluurimisel koostatud tunnistajana ülekuulamise protokolle võis hinnata üksnes kui dokumentaalseid tõendeid. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, kas üldse ja missuguseid ütlusi on andnud tunnistajad kriminaalasja kohtulikul uurimisel.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja 14 132,28 eurot ning seadusjärgne viivis põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et uut otsust ei saa teha, palub hageja maakohtu otsus tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus hindamata kriminaalasja nr 10260102779 toimiku ja selles sisalduvad tõendid. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kriminaalasja materjalid, muuhulgas kriminaalasjas kogutud tõendid (näiteks isikute ülekuulamise protokollid), on käsitletavad dokumentaalsete tõenditena TsMS § 272 mõttes (RKTKo 3-2-1-25-14 p 9, 32-1-91-11 p 10, 3-2-1-41-05, p 25). Seejuures ei oma dokumentaalse tõendi seisukohalt mingit tähtsust asjaolu, et kriminaaltoimikus sisalduvad tunnistajate ütlused, millega hageja soovib tõendada oma faktiväiteid, ei ole antud kohtuistungil vaid kohtueelse uurimise käigus. Maakohus on põhjendamatult jätnud hindamata ka hagiavalduse lisades 1, 3-13 nimetatud tõendid, millega hageja soovis kokkuvõtlikult tõendada enda omandiõigust metsamaterjalile, varastatud puidu kogust ja hagejale tekkinud varalise kahju suurust. Maakohus on õigesti viidanud sellele, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva süül põhineva vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama objektiivse koosseisu täitmise kostja poolt ja kahju tekitamise õigusvastasuse, misjärel kostja peab vastutusest vabanemiseks tõendama süü puudumise. Samas on maakohus aga leidnud, et hageja ei saa tõendada kostja süüd ainult kriminaaltoimiku materjalide alusel. Selles osas on kohtuotsus selgelt vastuoluline. Ringkonnakohus saab hagi rahuldada, kuna olemasolevate tõendite pinnalt on võimalik tuvastada, et kostja on käitunud õigusvastaselt ja vastutab hagejale tekkinud kahju eest.
5.Kostja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puuduvad alused selle tühistamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus on teinud otsuse langetamisel õige järelduse, et kriminaalasja eeluurimisel kogutud tõendeid ei saa käsitleda dokumentaalsete tõenditena kuivõrd kohtus ei ole neid tõendeid kontrollitud ega neile õiguslikku hinnangut antud, seega puudub kõnealustel tõenditel lubatavus. Maakohus on selgelt põhjendanud, et kõnealuste tõendite pinnalt ei ole võimalk tuvastada kostja süüd ja õigusvastase teo toimepanemist. Seega on maakohus sisuliselt andnud hinnangu hageja poolt viidatud kriminaalasja eeluurimisel kogutud ülekuulamisprotokollidele, mistõttu ei ole tegemist ka menetlusnormide rikkumisega. Otsitud on hageja viide sellele, et maakohus on jätnud hindamata hagiavalduse lisad 1, 3-13, kuna poolte vahel ei ole vaidlust selles, et metsmaterjal võiks kuuluda kolmandale isikule. Maakohtu otsus ei ole vastuoluline. Hageja etteheited on otsitud ja ainetud. Oluline on, et hageja kahju tekitaja on välja selgitamata ehk mitte millegagi pole tõendatud, et kostja oleks hagejale kahju tekitanud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme tõendite hindamisel, mis on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemise. Ringkonnakohus tühistab TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel maakohtu 24. mai 2017. a otsuse ning teeb asjas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus 14 132,28, hagi esitamise aja seisuga (11.11.2016) sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis summas 5594,74 eurot ning sellele lisanduv viivis alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni seadusjärgses viivisemääras. Ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga on sissenõutavaks muutunud täiendavalt (12.11.2016 – 08.02.2018) 1405,84 eurot.
7.Hagi kohaselt on kostja tekitanud talle varalist kahju, korraldades hagejale kuuluva metsamaterjali varguse.
Hagi rahuldamiseks VÕS § 1043 alusel tuleb nõude eelduste tasandil kontrollida, kas kostja on oma süülise õigusvastase teoga põhjustanud kannatanule (hagejale) kahju. Selleks tuleb tuvastada, kas ja milline tegu on põhjustanud kannatanul kahju tekkimise (objektiivne teokoosseis) ja kas selline tegu on õigusvastane. Õigusvastase teo tuvastamise korral eeldatakse, et teo toime pannud isikul esineb süü; kontrollida tuleb süüd välistavate asjaolude puudumist. Ringkonnakohus kontrollib esmalt hagejal kahju tekkimist ja selle ulatust. Seejärel käsitleb ringkonnakohus kostja poolt süülise õigusvastase teo toimepanekut ning ühtlasi põhjusliku seoses esinemist tekkinud kahju ja kostja teo vahel.
8.Hageja on ringkonnakohtu hinnangul tõendanud kahju tekkimise ja selle suuruse. Hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja AS Fest-Forest 16.12.2009. a kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingud nr 013L, 014L ja 015L, mille alusel omandas hageja X. 6-8 kinnistutel kasvava metsa raieõiguse. Lepingutest nähtuvalt (tl 8 – 13) omandas hageja kokku 1257 tm puitu. Hageja on tõendanud kinnistul ladustatud puidu omandiõiguse olemasolu. Hageja selgituste kohaselt lõikas ta kinnistutelt ca 2033 m3 puitu, millest osa veeti ära ning platsile jäi ca 416 m3 puitu. 03.06.2010 avastas hageja, et ladustamisplatsilt oli kaduma läinud ca 271 tm puitu, varastatud puidukogus fikseeriti aktides (tl 51 – 52). Alternatiivse arvestuskäigu kohaselt võttis hageja kahju arvestuse aluseks 16.12.2009.a lepingu alusel omandatud metsa raieõiguse mahu 1257 tm ning lahutas sellest puidu koguse, mille hageja on toimikus olevate metsamaterjali veoselehtede kohaselt platsilt ise ära vedanud, saades tulemuseks (1257 – 978,36) = 278,64 tm. Vaatamata erinevatele arvutuskäikudele on saadud tulemused ligilähedased; hageja on nõuet esitades lähtunud väiksemast kaotsiläinud kogusest, s.o 271 tihumeetrist.
9.Hageja on ühtlasi tõendanud, et puit varastati, mistõttu hageja kui õigustatud isik kaotas võimaluse ise see materjal realiseerida ning selle arvel tulu saada. Varguse toimepanekut kinnitavad kriminaalasja materjalid (kannatanu ülekuulamise protokoll, sündmuskoha vaatlusprotokoll ja tunnistajate ülekuulamisprotokollid). Ringkonnakohus loeb toimikus olevate tõendite alusel tõendatuks, et hageja tahte vastaselt viidi tema teadmata metsamaterjali ladustamisplatsilt minema 271 tm puitu, millega seoses kaotas hageja selle puidu omandiõiguse ning puidu väärtuse ulatuses on hagejal tekkinud kahju. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja tõendanud ka kahju suuruse. Esitatud tõendite kohaselt oli varastatud metsamaterjalide hulgas ülestöötatud ja müügiks ettevalmistatud palk ja paberipuu. Hageja on esitanud tõendid seda liiki metsamaterjali väärtuse kohta (tl 45 – 50 ja tl 66 – 69). Kostja ei ole esitanud hageja poolt kahju tekkimise ja kahju suuruse kohta esiletoodu osas mingeid vastuväiteid. Ringkonnakohus loeb tuvastatuks, et hagejal tekkis metsamaterjali varguse tagajärjel varaline kahju summas 14 132,28 eurot, mis väljendab kaotsiläinud puitmaterjali väärtust.
10.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kostjale etteheidetavat tegu ja selle seostamist hagejal tekkinud kahjuga. Asja materjalide kohaselt tugineb hageja sisuliselt kriminaalasja nr 2-13-1145 süüdistusaktis esitatud faktiliste asjaolude kirjeldusele, mis on lühidalt esitatud Tartu Maakohtu 3. juuni 2013. a otsuses. Kostjale etteheidetav väidetav tegu seisneb seega selles, et ajavahemikul 22.05.2010 kuni 03.06.2010 korraldas ta Viljandimaal Rebaste külas X. kinnistu laoplatsil hagejale kuuluva 271,33 tihumeetri metsamaterjali varguse. Kostja olevat väitnud Martin Rosenbergile ja Eero Reiksaarele, et laoplatsil olev metsamaterjal kuulub talle, näitas Martin Rosenbergile ette metsamaterjali asukoha ja tellis Eero Reiksaare metsaveoteenust osutama. Martin Rosenberg näitas Eero Reiksaarele ette metsamaterjali asukoha ning selle uue ladustamise koha vastavalt Allan Parkala
korraldustele. Eero Reiksaar viis traktoriga hagejale kuuluvalt ladustamisplatsilt metsamaterjali umbes 2 km kaugusele metsavahelise tee äärde.
11.Deliktiõigusliku nõude (omandiõiguse rikkumine) puhul ei oma sisulist tähtsust, kas ja millises ulatuses sai kahju tekitaja oma käitumise tulemusena võõra vara arvel ise kasu. Piisav on selle tõendamine, et kostja pani toime teo, mille tagajärjel kaotas vara tegelik omanik (hageja, kahju kannatanu) võimaluse ise talle kuuluvaid õigusi realiseerida. Vajalik ei ole tõendada, et kostja ise vahetult pani varguse toime ja sai sellest kasu. Kostja on vastuses hagile ise kinnitanud, et võttis Martin Rosenbergiga ühendust ning palus tal juhatada Eero Reiksaar palkide juurde. Seejuures oli kostja väidetavalt kõigest vahendaja ning talle ei olnud teada, et palkide äravedu korraldades aitas ta sisuliselt kaasa varguse toimepanemisele. Selles osas on tegemist faktiväidetega, mida kostjal tuleb üldises korras tõendada.
12.Küsimus sellest, kas kostja sai metsamaterjali äravedu organiseerides aru või pidi aru saama, et selline tegevus on ebaseaduslik, kuna selleks puudub puitmaterjali tegeliku omaniku vm õigustatud isiku nõusolek, kuulub süü tasandile. Objektiivselt eeldab süü käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmist, st tegu või tegevusetust, mis rikub nn käibekohustust ehk kohustust käituda viisil, mida saab tavaliselt sarnases olukorras oodata käibes osalevalt isikult. Subjektiivselt tähistab süü kahju tekitava teo toime pannud isiku võimet saada aru oma teo õigusvastasusest, sh käibekohustuse rikkumisest, ja isiku võimet järgida objektiivselt vajalikku hoolsust. Süü hindamisel tuleb juhinduda VÕS §-st 1050. Kriminaalasjas 3. juuni 2013. a tehtud otsuses nr 2-13-1145 asus maakohus seisukohale, et asjas uuritud tõendite pinnalt ei ole võimalik tõsikindlalt järeldada, et süüdistatav viis Martin Rosenbergi ja Eero Reiksaare eksitusse, öeldes, et laoplatsil olev metsamaterjal kuulub talle. Selle maakohtu seisukohaga ei ole ringkonnakohus praeguse asja läbivaatamisel esiteks seotud. Teiseks ei ole ka vältimatult vajalik tõendada, et kostja esines just nimelt metsamaterjali omanikuna. Piisab ka sellest, kui lähtuda kostja enda väidetest, mille kohaselt oli tema vahendajaks – sellisel juhul aga tuleb kostjal oma väiteid tõendada ning tuleb hinnata subjektiivse süü komponenti – st kas kostja pidi aru saama, et osaleb teisele isikule varalise kahju tekitamises.
13.Käesoleva tsiviilasja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et kriminaalasja nr 1-13-1145 (10260102779) menetlemisel kostjat süüdi ei mõistetud. Tähtsust ei oma ei see, et maakohus mõistis oma 3. juuni 2013. a otsusega kostja süüdistatavana esmalt õigeks; et ringkonnakohus
1.oktoobri 2013. a määrusega selle otsuse tühistas ega ka see, et kriminaalasja menetlus lõpetati mõistliku menetlusaja möödumisel. Kriminaalasja menetluse käigus kogutud materjalid on tsiviilkohtumenetluses kasutatavad dokumentaalse tõendina TsMS § 272 järgi. Tsiviilasja lahendavale kohtule ei ole aga siduvad süüteomenetluses menetleja poolt tuvastatud või tuvastamata jäänud asjaolud. Asjaolu, millistel kaalutlustel (kas sisulistel või pigem formaalsetel) tühistas ringkonnakohus maakohtu eelneva lahendi, ei ole siinkohal tähendust. Nii tõendamiskoormis, tõendamisele kuuluvad asjaolud (hagi alus) kui ka tõendite hindamise reeglid on kriminaalasja ja tsiviilasja puhul erinevad. Nii on ka Riigikohus oma otsuses nr 3-2-1161-12 (p 14) rõhutanud, et väärteomenetluses (aga ka üldse süüteomenetluses) isiku süü tuvastamata jätmine ei tähenda seda, et isik ei võiks olla kahju tekitamises süüdi tsiviilõiguse sätete järgi. Süü mõiste on karistusõiguse ja deliktiõiguse järgi erinev. Järelikult on erinevad ka süü tõendamiseks vajalikud asjaolud. Samuti on erinev asjaolude tõendamise koormus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 14).
14.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hageja poolt esitatud tõendeid hagi aluseks olevate asjaolude osas, mis seonduvad kostjale etteheidetava käitumisega.
Hageja tugines tõenditena eelkõige kriminaalasja nr 10260102779 eeluurimise käigus kogutud materjalidele, soovides kostjale etteheidetavat käitumist tõendada kriminaalasja eeluurimisel antud tunnistajate ütlustega. Maakohus asus ebaõigesti seisukohale (kohtuotsuse p 12), et hageja ei saa tõendada kostja süüd ainult kriminaalasja eeluurimise materjalide alusel. Seadusel ei põhine kohtu seisukoht, et kohtueelses menetluses kogutud, kuid kohtuistungil mitte uuritud tõendid ei võiks olla tsiviilkohtumenetluses lubatavaks ja usaldusväärseks tõendiks. Tsiviilkohtumenetluses ei tunta eristust, mille kohaselt oleksid kohtulikult varem uuritud või uurimata tõendid erineva kaaluga. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ise ei ole kokku leppinud teisiti. Seega ei oma tsiviilasja lahendamise seisukohalt tähtsust, kas kriminaalasjas kuulati tunnistaja Martin Rosenberg kohtus üle või mitte. Nimetatud isik on üle kuulatud eeluurimise käigus, seejuures on teda hoiatatud teadvalt valede ütluste andmisega kaasneva vastutuse eest. Ülekuulamise kohta on vormistatud protokoll, mis on käesolevas tsiviilasjas dokumentaalseks tõendiks.
15.Ringkonnakohus nõustub hageja (apellandi) poolt esiletooduga, mille kohaselt on muuhulgas kriminaalasja eeluurimisel antud tunnistajate ütluste kohta koostatud protokollid tsiviilasja lahendamisel käsitatavad dokumentaalsete tõenditena. See seisukoht on kooskõlas Riigikohtu järjepideva praktikaga. Nii leidis Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-12 (p 13), et nii kriminaalasjas menetlusosalise vande all antud seletus kui ka tunnistaja ütlus on TsMS § 229 lg 2 järgi tsiviilasjas lubatavateks tõenditeks. TsMS § 251 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistaja ülekuulamise asendada tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega. Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on TsMS § 272 lg 2 kohaselt samuti dokumentaalseks tõendiks. TsMS § 232 lg 1 sätestab kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustuse ning tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest ei ole üldjuhul ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Ka Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-25-14 p 9 kohaselt on kriminaalmenetluse isikute ülekuulamise protokollide näol tegemist dokumentaalsete tõenditega TsMS § 272 mõttes.
16.Tsiviilasjas nr 3-2-1-91-11 (p 10) märkis Riigikohus, et kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võib kasutada tsiviilasjas faktiliste asjaolude tõendamiseks, kuid mitte faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmiseks. Samuti võib eelnimetatud dokumente kasutada dokumentaalse tõendina oma väidete tõendamiseks, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 25). Väär on maakohtu seisukoht (otsuse p 13), et kuna praeguses asjas ei ole hageja esitanud muid tõendeid peale kriminaalasja kohtueelse uurimise materjalide, siis puuduvad tõendid, millega kogumis neid tõendeid hinnata ning seega puudub üldse võimalus neile materjalidele tuginedes hageja väidete tõendatust hinnata. Olemasolevate ja lubatavate tõendite hindamist ei saa takistada asjaolu, et esitatud ei ole muid (teist liiki) tõendeid. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasja eeluurimise käigus toimunud ülekuulamiste protokollid on käsitatavad dokumentaalsete tõenditena, s.o kirjalike dokumentidena, milles väljendub info, et seal kirjeldatud sündmused on toimunud. Ülekuulamistel antud ütlustega saab seega väidetavaid asjaolusid tõendada.
17.Kriminaalasja materjalide hulgas on üheksa tunnistaja ütlused.
17.1.Tunnistajate Ilmar Rüütli, Marko Saare, Lauri Fatkini ega Kalev Lepiku ütlustest ei tulene infot kostja tegevuse vm hagi aluseks olevate asjaolude kohta. Tunnistaja Enn Haavel kuulis 2010. a mai lõpus telefonitsi naaber Aare Mangluselt seal kandis nähtud sõidukitest: Audi 911 AXH ja treiler/veok Sisu 841 APZ. Tunnistaja Aare Manglus nägi mai lõpus (25.05.2010) sõiduautot Audi 911 AXH ja treilerit/veokit Sisu 841 APZ; tunnistaja sõitis jalgrattaga sündmuskohale, milline asjaolu on kooskõlas ka teiste tunnistajate ütlustega.
17.2.Tunnistaja Martin Rosenberg kinnitas, et on sõiduki Audi 911 AXH omanik. Tunnistaja andis ütlusi kahel korral, kusjuures 31.03.2011 taganes oma varem antud ütlustest ja selgitas, et eelmisel korral valetas, kuna kostja palus seda teha. Tunnistaja sõnade kohaselt käis ta koos kostjaga palkide ladustamise platsil, kostja kõndis seal ringi ja seejärel sõideti koju. Mõned päevad hiljem helistas kostja uuesti ja palus, et M. Rosenberg läheks uuesti samasse kohta ja näitaks ühele autole, kus need palgid asuvad; kostja ise olevat kusagil ära. M. Rosenberg täitis selle palve. Saabus Sisu treiler, kus olevad mehed küsisid, kuhu materjal panna. M. Rosenberg helistas A. Parkalale ja küsis; A. Parkala käskis need palgid panna metsa vahele jääva tee äärde. Treiler SISU, mis metsa traktori viis, oli kunagi Parkala oma, hilisemat seisu ei tea. Tunnistaja kinnitas, et sai alles hiljem teada, et tegemist oli mingi musta äriga. Parkala palus valetada kütuse ostmise loo, aga täpsemalt ei seletanud.
17.3.Tunnistaja Eero Reiksaare ütluste kohaselt helistas kostja talle 2010 mais korduvalt ja kauples metsaveo teenust tegema. Mai lõpus mindi. Treiler oli SISU 841 APZ. Lepiti Allaniga kokku, et tuleb üks mees autoga ja näitab koha kätte. Tuli tumedat värvi Audiga noormees, kes juhatas palgivirnade juurde. Tunnistaja asus materjali ühest kohast teise tõstma. Vahepeal helistas kostja. Töö tuli lõpuks halvenenud teeolude pärast pooleli jätta. Vahepeal käis üks mees jalgrattaga. A. Parkala lubas teenuse eest tasuda, kuid ei teinud seda. Tunnistajale tundus olukord tagantjärele kahtlane, ehkki metsa minnes ta midagi kahtlustada ei osanud. A. Parkala helistas E. Reiksaarele hiljem ning vestlusest jäi mulje, et mõistlik oleks see metsas käimine ära unustada. E. Reiksaar möönis, et õigem oleks olnud küsida dokumente.
17.4.Tunnistaja Marge Miljandi ütlused seostuvad SISU treileriga, millega sarnane kuulus ka Allan Parkalale. Kostja möönis, et treiler SISU on tema või temaga seotud ettevõtete valduses olnud, kuid ta ei teadvat, mis sellest edasi sai. Kostja kriminaalasjas tunnistajana antud ütluste kohaselt pidi Lauri Fatkin treileri edasise saatuse kohta teadma, kuid nimetatud isik eitas seda. Asjakohased ega tsiviilasja lahendamise seisukohalt pädevad ei ole kostja väited seoses sellega, justkui tõlgendaks hageja kriminaalasja nr 10260102779 eeluurimisel kogutud tõendeid ebaõigesti või valikuliselt. Kogutud dokumentaalsetest tõenditest osa ei sisalda otseselt hagi alusega seonduvat tõendamisesemesse kuuluvat teavet, kuid see ei tähenda, justkui ei saaks kohus piirduda nende tõendite hindamisega, kus vastav teave kajastub. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et tsiviilkohtumenetluses ei tunta mõistet „tõendite kogumis hindamine“. TsMS § 232 lõike 1 kohaselt tuleb kohtul hinnata seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.
18.Ringkonnakohus on seisukohal, et eelviidatud dokumentaalsed tõendid, eelkõige kriminaalasjas tunnistajatena üle kuulatud Martin Rosenbergi ja Eero Reiksaare ütlused, tõendavad hagi aluseks olevaid faktiväiteid, mille kohaselt osales kostja hagejale kuulunud metsamaterjali äravedamise korraldamises vähemalt kaasaaitaja rollis VÕS § 1045 lg 4 mõttes. Tunnistajate ütlustest järeldub, et 2010. a maikuu lõpus käis tunnistaja Martin Rosenberg koos kostjaga Viljandi lähistel palkide ladustamise platsil, kuhu sõideti kostjale kuuluva autoga. Mõni aeg hiljem helistas kostja tunnistajale ja palus tal minna uuesti samale platsile, näitamaks palkide asukoht kätte neid ära vedama saabuvatele isikutele. Tunnistaja Martin Rosenberg nõustus ettepanekuga. Asja materjalidest nähtuvalt sõitis tunnistaja Martin Rosenberg tumeda (musta) sõiduautoga Audi 911 AXH, mis on kooskõlas ka teiste tunnistajate (Enn Haavel, Aare Manglus) ütlustega, samuti tunnistaja Eero Reiksaare ütlustega. Tunnistaja Eero Reiksaare ütluste kohaselt kauples kostja teda 2010. a mai lõpus Viljandimaal palke vedama. Palkide asukoha näitas kätte tumedat värvi Audiga sõitnud noormees. Kostja ei ole neid faktilisi asjaolusid vaidlustanud ega ümber lükanud, vaid on hagile esitatud vastuses ise kinnitanud, et võttis Martin Rosenbergiga ühendust ning palus tal juhatada Eero
Reiksaar palkide juurde. Seega loeb ringkonnakohus tõendatuks, et palkide äraveo korraldamine toimus hagi alusena esitatud asjaoludel ning et kostja selline käitumine tõi kaasa hagejale kahju tekkimise.
19.TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagi menetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja ei ole esitanud menetluses mistahes tõendeid selle kohta, et ta oleks 2010. a mai lõpus hagejale kuulunud palkide ladustamisplatsilt metsamaterjali äraveo korraldamisel tegutsenud kellegi kolmanda ülesandel (käsundi vm sellesarnase suhte alusel). Kostja on seda üksnes väitnud, kuid sellekohased väited on tõendamata.
20.Kostja väidete kohaselt oli ta hagejale kuuluvalt ladustamisplatsilt metsamaterjali äravedamise korraldamisel vahendaja rollis ning talle ei olnud teada, et palkide äravedu korraldades aitas ta sisuliselt kaasa varguse toimepanemisele. Kostja kinnituse kohaselt telliti temalt veoteenust ning tema omakorda pöördus selle teenuse saamiseks Eero Reiksaare poole. Kostja viitas, et kriminaalmenetluses on kostja esitanud ka isiku, kes temalt teenust tellis, kontaktandmed. Niisuguste andmetena on võimalik käsitada kriminaalasjas nr 1-13-1145 maakohtu 3. juuni 2013. a otsuse p-s 2 märgitut. Kohtuotsuse kohaselt kinnitas tunnistaja Eero Reiksaar korduvalt, et süüdistatav öelnud talle, et „mingi sõber tahab midagi vedada“ ja „tema, st Allan Parkala, helistas mulle ja ütles, et mingi sõber tahab vedada puid ühest kohast teise.“ Maakohus märkis, et need ütlused on kooskõlas kohtuistungil antud süüdistatava ütlustega, mille kohaselt helistas ta (s.o kostja) Eero Reiksaarele kolmanda isiku palvel, kelle telefoninumbriks ta nimetas 56180959. Tartu Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2013. a kohtumäärusest (p 3.3) samas kriminaalasjas nähtub, et viidatud telefoninumber kuulus OÜ-le Viljandi Puit, kusjuures prokurör esitas kohtule taotluse kutsuda firmaga seotud isik kohtusse tulenevalt vajadusest kontrollida süüdistatava esitatud alibit, kuid kohus prokuröri taotlust ei rahuldanud.
21.Kostja poolt kriminaalasjas süüdistatavana antud ütlused (väited) ei ole käsitatavad tõendina TsMS § 229 järgi. Kostja ei ole esitanud konkreetseid andmeid temalt metsamaterjali veo tellinud isiku(te) ega täpsemate asjaolude kohta. Suvalise telefoninumbri mainimine ei ole käsitatav tsiviilkohtumenetluses tõendi esitamisena. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud oma väiteid, mille kohaselt ta tegutses puidu äravedamist vahendades kellegi teise ülesandel või korraldusel. Tegemist on faktiväitega, mis vajab üldises korras tõendamist. Isegi kui kostja oleks tõendanud, et metsamaterjali äravedamisega oli seotud veel teisigi isikuid, ei tähendaks see kostja automaatset vastutusest vabanemist. Kostja tegevus on ka sel juhul kvalifitseeritav kahju tekitamisele kaasaaitamisena VÕS § 1045 lõike 4 tähenduses. Kostja väited, mille kohaselt ta ei olnud teadlik ega osanud aimata, et palkide äraveo korraldamisega võidakse rikkuda tegelikult õigustatud isiku (metsamaterjali omaniku, s.o hageja) õigusi, ei ole eluliselt usutavad. Need väited ei ole kooskõlas ka asjas kogutud tõenditega. Nii järeldub tunnistajate Martin Rosenbergi ja Eero Reiksaare ütlustest, et kostja oli tegelikult asjaoludest teadlik, ta püüdis toimunut varjata. Tunnistaja Martin Rosenbergi ütluste kohaselt palus kostja tal metsas käimise kohta valetada. Sellega on kooskõlas ka tunnistaja Eero Reiksaare ütlused, mille kohaselt helistas kostja talle 2010. a sügisel ning andis mõista, et „mõistlik oleks see metsas käimine ära unustada“.
22.Kostja süü hindamisel tuleb mh tõendamiskoormise osas juhinduda VÕS §-st 1050, mille lõike 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb isiku süü hindamisel arvestada muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi.
Ka Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et sõltumata süüteomenetluses tuvastatust peab kohus hindama kõiki asjas esitatud tõendeid ning võtma delikti üldkoosseisu sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude puhul VÕS § 1050 lg 1 järgi seisukoha, kas kostja on tõendanud, et ta ei pannud õigusvastast tegu toime hooletusest. Kui kostja on füüsiline isik, saab ta juhul, kui on tõendatud tema hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi (nn väline hooletus), tugineda ka nn sisemise hooletuse puudumisele VÕS § 1050 lg 2 järgi (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-54-07, p 12; 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14). Kuivõrd kostja on enda selgituste kohaselt varem tegutsenud mitmete puiduga tegelevate äriühingute juhatuses, siis ei saanud talle ka teadmata olla selles valdkonnas ning üldisemalt äritegevuses kehtivad hoolsuskohustuse standardid. Metsas ladustatud puidu äravedamisel osalemine, eriti kui tegemist oli tähistatud puiduga (tl 23 pöördel olevalt fotolt nähtuvalt oli allesjäänud palgivirnale värviga kirjutatud ka hageja ärinimi Artiston), eeldab vähemalt mõistlikul tasemel veendumist, et materjali äravedu on seaduslik, s.o selleks on õigustatud isiku poolne nõusolek. Kostja ei ole ühegi tõendiga põhistanud ei seda, et keegi temalt üldse puidu äravedamise vahendamise tellis, ega ka seda, et kostjal oleks olnud täielik alus väidetavat käsundiandjat sedavõrd usaldada, et kostjal ei pidanuks tekkima mistahes kahtlusi, kas materjali äravedamine on kooskõlas selle omaniku tahtega.
23.Hageja on seega esitanud oma väidete kinnituseks tõendid, kostja ei ole omalt poolt neid tõendeid millegagi ümber lükanud. Järelikult tuleb lähtuda hageja esitatud tõenditest ning lugeda neis väljenduvad faktilised asjaolud tõendatuks. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja tegu ja hagejal tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos. Kahju ei oleks tekkinud, kui kostja ei oleks korraldanud puidu äravedamist selleks tegelikult õigustatud isiku eest varjatult ja ilma viimase nõusolekuta. Tähtsust ei oma seejuures, kes oli puitmaterjali äravedamise tegelikuks algatajaks ja peamiseks kasusaajaks, kuivõrd VÕS § 1045 lg 4 tähenduses on kostja näol igal juhul tegemist kahju tekkimisele kaasaitajaga; kostja ei ole mingil viisil põhistanud süü puudumist (VÕS § 1050). Seega on hagi põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele kahjuhüvitis 14 132,28 eurot.
24.Hageja on esitanud ka viivise nõude seadusjärgses määras arvestatuna alates 03.06.2010 kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni. Ringkonnakohus märgib, et hageja on 11.11.2016. a esitatud hagiavalduses viidanud viivise arvestamise osas VÕS § 113 lõike 2 sõnastusele, mis kehtis enne 5. aprilli 2011. a. Alates nimetatud ajast näeb VÕS § 113 lg 2 ette, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja on esile toonud, et ta esitas kostja vastu 29.12.2011. a kriminaalasjas nr 10260102779 tsiviilhagi, mis jäeti Tartu Maakohtu 4.09.2015. a määrusega kohtuasjas nr 1-13-1145 läbi vaatamata tulenevalt menetluse lõpetamisest mõistliku menetlusaja möödumisel. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilhagi esitamine on käsitatav VÕS § 113 lõikes 2 silmas peetud ajana, millal võlgnik sai teada tema vastu suunatud kahju hüvitamise nõude olemasolust. Seega arvestab ringkonnakohus viivist alates 29.12.2011. a. Hagi esitamise aja seisuga (11.11.2016. a) oli põhinõudelt 14 132,28 eurot seega sissenõutavaks muutunud viivis 5594,74 eurot. Ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga (12.11.2016 kuni 08.02.2018) on täiendavalt sissenõutavaks muutunud viivis 1405,84 eurot. Kokku rahuldab ringkonnakohus hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 7000,58 eurot. Lisaks rahuldab ringkonnakohus hageja nõude jooksvalt lisanduva viivise väljamõistmiseks vastavalt TsMS §-le 367.
25.Ringkonnakohus on seisukohal, et menetluskulud on põhjendatud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta täies ulatuses kostja kanda.
25.1.Maakohtu menetluses esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kandis hageja menetluskulusid summas 3058,33 eurot, millest 950 eurot moodustas riigilõiv (900 eurot hagi esitamisel ja 50 eurot hagi tagamisel) ning 2108,33 eurot (käibemaksuta) moodustasid kulutused õigusabile. Nimekirja täpsustuse kohaselt osutas hageja lepinguline esindaja õigusabi 19 tunni ja 7 minuti ulatuses töötunni hinnaga 110 eurot. Kostja esitas vastuväited, mille kohaselt on hageja menetluskulud üle paisutatud ega vasta asja keerukusele. Arusaamatud on hagi kaasajastamised ajakuluga 2,15 ja 0,45 h. Õigusabikuluks ei saa pidada ka kliendilepingu sõlmimist. Kostja ei nõustu ka sellega, et 06.04.2017 menetlusdokumendi koostamisele võis kuluda 7 h, seda menetluse lõppfaasis, kus poolte sisulised seisukohad olid juba korduvalt kohtule esitatud. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja õigusabikulud maakohtu menetluses on osaliselt üle paisutatud. Tegemist on keskmisest mõnevõrra vähem mahuka ja keeruka tsiviilasjaga, kus ei ole tehtud ajakulukaid ega keerukaid menetlustoiminguid. Asjas ei peetud kohtuistungeid ega kuulatud üle tunnistajaid, vaid asi lahendati kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja vajalik ja põhjendatud õigusabikulu on järgmine: hagiavalduse koostamine ja selle täiendamine 4,5 tundi, hagi tagamise avalduse koostamine ja sellega seotud toimingud kokku 1,5 tundi, kostja vastusele seisukoha koostamine 3,5 tundi ning 06.04.2017 menetlustoimingutele 3,5 tundi. Kokku on hageja õigusabikulud maakohtus vajalikud ja põhjendatud 13 töötunni ulatuses, tunnihind 110 eurot (käibemaksuta) on tavapärane ja mõistlik. Seega tuleb hagejale hüvitada (13 × 110) 1430 eurot maakohtus kantud õigusabikulude katteks ning 950 eurot riigilõivu katteks, kokku 2380 eurot.
25.2.Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kandis hageja apellatsiooniastmes menetluskulusid summas 1880,40 eurot, millest 900 eurot moodustas apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ja 980,40 õigusabikulud. Apellandi lepinguline esindaja osutas õigusabi 7,60 töötunni ulatuses tunnihinnaga 129 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus loeb apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud täies ulatuses vajalikuks ja põhjendatuks. Õigusabikulude suurus on kooskõlas tsiviilasja keerukuse ja mahuga.
25.3.Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 4260,40 eurot maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.