Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Eesti ja Läti on Euroopa Liidu liikmesriigid ning neile kohaldub Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2002 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi Brüsseli I bis määrus; TsMS § 70 lg 4 p 1). Brüsseli I bis määruse art 4 p 1 kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata; art 5 p 1 sätestab, et isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, saab teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes määruse II ptk 2.-7. jaos sätestatud korras. Pooled leppisid lepingus kokku, et lepingule kohaldatakse Eesti õigust ning vaidlused, mida ei hõlmata lepinguga, lahendatakse vastavalt Eesti õigusele (seadustele ja regulatsioonidele). Samuti leppisid pooled kokku, et vaidlused lahendatakse Harju Maakohtus. Maakohus leidis, et käenduslepingus sisalduv kohtualluvuse kokkulepe ei ole kooskõlas Eesti seadustega ja on TsMS § 106 lg 1 p 1 alusel tühine. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 143 lg 1 (ja lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS regulatsioon) sätestab, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Kostja, kes on käendajana füüsiline isik, on sõlminud käenduslepingu, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Kuna käenduslepingu kohaselt lahendatakse kokkuleppe mittesaavutamisel vaidlus Harju Maakohtus, Eesti õiguse kohaselt, ei ole kohtualluvuse kokkulepe sõlmitud ka spetsiaalselt TsMS § 104 lg 3 p-s 2 nimetatud juhuks (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-123-12, p 10). Brüsseli I bis määruse art 18 p 2 sätestab, et teine lepingupool võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmeriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht ja art 26 sätestab, et lisaks määruse muudest sätetest tulenevale pädevusele on pädev ka see liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub. Artikli 28 lg 1 kohaselt kui kostja, kelle alaline elukoht on ühes liikmesriigis, kaevatakse teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb määruse sätetest. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hagi menetlusse võtmata, lähtudes kohtualluvuse hindamisel Brüsseli I bis määruses, TsMS § 70 lg-tes 1 ja 4, § 75 lg-s 1 sätestatust ning asjaolust, et kostja kehtiv elukoht on Läti Vabariik. Määruskaebus

Käenduslepingu sõlmimise ajal oli kostja SIA „Art of Hair“ ja SIA „Spring Lady“ juhatuse esimees ja ainuosanik, mõlemad ühingud olid registreeritud kostja elukoha aadressil. Kostja majanduslik huvi langes kokku viidatud äriühingute majanduslike huvidega ja kostja sõlmis käenduslepingu huvist SIA „Art of Hair“ ja SIA „Spring Lady“ majandustegevuse vastu, olles sellest kasusaajaks. Seega ei ole sõlmitud leping kvalifitseeritav tarbijalepinguna Brüsseli I bis määruse tähenduses. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et kui käenduse andnud isik on samal ajal põhivõlgniku juhatuse liige ja ainuosanik, seondub käenduse andmine füüsilise isiku majandus- või kutsetegevusega (vt lahendid nr 3-2-1-89-08, 3-2-1-8-06). Kuna kostja ei tegutsenud lepingu sõlmimisel tarbijana, ei kohaldu asjas TsMS 106 lg 1 p 1. Arvestades, et pooled sõlmisid kohtualluvuse kokkuleppe, ei kohaldu Brüsseli I bis määruse art 4 lg 1. Juhindudes Brüsseli I bis määruse art 25 lg-st 1 on konkreetsest õigussuhtest tulenevate vaidluste lahendamiseks pädev liikmesriigi kohus, mille pädevuses pooled on kokku leppinud. Edasine menetluse käik

kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine.

/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak

/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.