3.Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud ja maakohtu määrus
1.01.09.2017 esitas Aktsiaselts Salonshop Baltic (hageja) Harju Maakohtusse hagi XX (kostja) vastu võla saamiseks. Hageja tugines pooltevahelises käenduslepingus sätestatud kohtualluvuse kokkuleppele, mille kohaselt alluvad vaidlused Eesti kohtule.
2.12.10.2017 määrusega keeldus maakohus hagi menetlusse võtmast TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel, sest hagi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse reeglite järgi Harju Maakohtule. Hageja märkis hagis kostja elukohaks Läti Vabariigi. Kostja selgitas kohtule, et tema hinnangul tuleb tsiviilasi lahendada Lätis, kuna kostja püsiv elukoht on Lätis.
Eesti ja Läti on Euroopa Liidu liikmesriigid ning neile kohaldub Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2002 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi Brüsseli I bis määrus; TsMS § 70 lg 4 p 1). Brüsseli I bis määruse art 4 p 1 kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata; art 5 p 1 sätestab, et isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, saab teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes määruse II ptk 2.-7. jaos sätestatud korras. Pooled leppisid lepingus kokku, et lepingule kohaldatakse Eesti õigust ning vaidlused, mida ei hõlmata lepinguga, lahendatakse vastavalt Eesti õigusele (seadustele ja regulatsioonidele). Samuti leppisid pooled kokku, et vaidlused lahendatakse Harju Maakohtus. Maakohus leidis, et käenduslepingus sisalduv kohtualluvuse kokkulepe ei ole kooskõlas Eesti seadustega ja on TsMS § 106 lg 1 p 1 alusel tühine. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 143 lg 1 (ja lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS regulatsioon) sätestab, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Kostja, kes on käendajana füüsiline isik, on sõlminud käenduslepingu, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Kuna käenduslepingu kohaselt lahendatakse kokkuleppe mittesaavutamisel vaidlus Harju Maakohtus, Eesti õiguse kohaselt, ei ole kohtualluvuse kokkulepe sõlmitud ka spetsiaalselt TsMS § 104 lg 3 p-s 2 nimetatud juhuks (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-123-12, p 10). Brüsseli I bis määruse art 18 p 2 sätestab, et teine lepingupool võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmeriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht ja art 26 sätestab, et lisaks määruse muudest sätetest tulenevale pädevusele on pädev ka see liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub. Artikli 28 lg 1 kohaselt kui kostja, kelle alaline elukoht on ühes liikmesriigis, kaevatakse teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb määruse sätetest. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hagi menetlusse võtmata, lähtudes kohtualluvuse hindamisel Brüsseli I bis määruses, TsMS § 70 lg-tes 1 ja 4, § 75 lg-s 1 sätestatust ning asjaolust, et kostja kehtiv elukoht on Läti Vabariik. Määruskaebus
3.Hageja esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ja võtta hagi menetlusse. Asjas ei kohaldu Brüsseli I bis määruse art 4 lg 1 (üldine kohtualluvus), sest pooled on sõlminud kohtualluvuse kokkuleppe, ega art 18 lg 2, kuna kostja ei ole käsitletavas õigussuhtes määratletav tarbijana Brüsseli I bis määruse tähenduses. Tarbija mõistet ei saa Brüsseli I bis määruse tähenduses sisustada VÕS § 143 lg 1 alusel, vaid juhinduda tuleb tarbija mõiste määratlusest lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS §-s 34 ja asjakohases Euroopa õiguses. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ sätestavad, et tarbija on füüsiline isik, kes direktiiviga reguleeritud lepingute raames tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus-, ametialase või kutsetegevusega. Lepingu sõlmimise ajal 02.04.2013 reguleeris Eesti õiguses tarbija mõistet VÕS § 34 ja tarbijakaitseseaduse (TKS) § 2 p 1, mis mõlemad määratlesid tarbijat kui füüsilist isikut, kes teeb tehingu, mis (mille eesmärk) ei seondu tema majandus- ja kutsetegevusega. Asjaolu, et VÕS § 143 lg 1 sätestab tarbijakäenduse kui füüsilise isiku antud käenduse, ei oma tähendust Brüsseli I bis määruses sisalduva kohtualluvuse regulatsiooni sisustamisel. Seda kinnitab ka Brüsseli I bis määruse art 17 lg 1, mille kohaselt on tarbijaleping leping, mille isik on tarbijana sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil.
Käenduslepingu sõlmimise ajal oli kostja SIA „Art of Hair“ ja SIA „Spring Lady“ juhatuse esimees ja ainuosanik, mõlemad ühingud olid registreeritud kostja elukoha aadressil. Kostja majanduslik huvi langes kokku viidatud äriühingute majanduslike huvidega ja kostja sõlmis käenduslepingu huvist SIA „Art of Hair“ ja SIA „Spring Lady“ majandustegevuse vastu, olles sellest kasusaajaks. Seega ei ole sõlmitud leping kvalifitseeritav tarbijalepinguna Brüsseli I bis määruse tähenduses. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et kui käenduse andnud isik on samal ajal põhivõlgniku juhatuse liige ja ainuosanik, seondub käenduse andmine füüsilise isiku majandus- või kutsetegevusega (vt lahendid nr 3-2-1-89-08, 3-2-1-8-06). Kuna kostja ei tegutsenud lepingu sõlmimisel tarbijana, ei kohaldu asjas TsMS 106 lg 1 p 1. Arvestades, et pooled sõlmisid kohtualluvuse kokkuleppe, ei kohaldu Brüsseli I bis määruse art 4 lg 1. Juhindudes Brüsseli I bis määruse art 25 lg-st 1 on konkreetsest õigussuhtest tulenevate vaidluste lahendamiseks pädev liikmesriigi kohus, mille pädevuses pooled on kokku leppinud. Edasine menetluse käik
4.Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja leidis, et praegune vaidlus allub Läti kohtule.
5.Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ning tsiviilasi tuleb saata TsMS § 667 lg 2 alusel tagasi maakohtusse asja menetlusse võtmisse otsustamiseks.
7.Praeguses asjas on hageja ja kostja 02.04.2013 sõlminud lepingu, mille kohaselt kostja käendas SIA Art of Hair, mille juhatuse esimees ja ainuosanik ta oli, kohustusi hageja ees. Lepingu p 10.5 kohaselt kohaldatakse lepingule Eesti õigust ning p 8.1 (eesti keelses tõlkes märgitud p 10.7) kohaselt, kui vaidlust ei suudeta lahendada kokkuleppel, siis pöördutakse vaidluse lahendamiseks Harju Maakohtusse (tl 5-7, tõlge tl 17-18). Vaidlust ei ole selle üle, et kostja alaline elukoht oli lepingu sõlmimise hetkel ja on ka praegu Läti Vabariigis. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja tegutses käenduslepingut sõlmides tarbijana ja seetõttu tuleb lepingust tulenevad erimeelsused lahendada kostja elukohajärgses Läti kohtus või vastasel juhul kohtualluvuse kokkuleppele tuginedes Harju Maakohtus.
8.Hageja esitas kostja vastu käenduslepingu alusel Harju Maakohtusse hagi, mille menetlusse võtmisest maakohus keeldus TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel põhjendusel, et hagi ei allu Eesti kohtule, sest pooltevaheline kohtualluvuse kokkulepe ei ole kooskõlas Eesti seadustega, olles tühine TsMS § 106 lg 1 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu järeldus ennatlik.
9.Maakohus leidis iseenesest õigesti, et asja kohtualluvuse kontrollimisel tuleb praegusel juhul kohaldada Brüsseli I bis määrust. Määruse art 4 lg 1 kohaselt võib isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, esitada hagi selle liikmesriigi kohtusse ning art 5 lg 1 järgi võib isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, esitada hagi teise liikmesriigi kohtusse üksnes käesoleva määruse II peatüki 2.-7. jaos sätestatud korras. Brüsseli I bis 18 lg 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus on tarbija alaline elukoht.
10.Samas jättis maakohus tähelepanuta, et asjas võib kohalduda ka Brüsseli I bis määruse art 25 lg 1. Nimetatud sätte kohaselt juhul, kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus, on see kohus pädev, välja arvatud juhul,
kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine.
11.Brüsseli I bis määruse tõlgendamisel ja kohaldamisel tuleb lähtuda Euroopa Kohtu lahenditest. Seejuures saab, tuginedes mh Brüsseli I bis määruse art-tele 68 ja 80 ning EL Nõukogu 22.12.2000 määruse nr 44/2001 (edaspidi Brüsseli I määruse) art-le 68, arvestada nende Euroopa Kohtu lahenditega, mis on tehtud nimetatud määrustele eelnenud 27.09.1968 konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi Brüsseli konventsioon) kohta. Ka Brüsseli I bis määruse põhjenduste p-st 34 nähtub, et Brüsseli konventsiooni, Brüssel I määruse ja Brüsseli I bis määruse tõlgendustes tuleb tagada järjepidevus.
12.Brüsseli konventsiooni ja riigisisese õiguse vahekorda seoses tarbija mõiste sisustamisega on Euroopa Kohus 21.06.1978 otsuses kohtuasjas C-150/77: Société Betrand vs Paul Ott tõlgendanud selliselt, et tarbija mõistet tuleb käsitleda autonoomselt määruse kontekstis. Seega on põhjendatud Brüssel I bis määruses nimetatud tarbija mõiste sisustamisel lähtuda Euroopa Kohtu praktikas toodud tarbija mõiste tõlgendusest. Euroopa Kohus on rõhutanud, et Brüsseli konventsiooni tarbijalepingute regulatsioon kohaldub vaid lõplikele isiklikul eesmärgil eratarbijatele, kes ei ole sõlminud vastavat lepingut majandus- või kutsetegevuses, vaid eratarbijana oma isiklike vajaduste rahuldamiseks (vt 27.10.1992 otsus kohtuasjas C-89/91 Shearson Lehmann Hutton Inc. vs TVB Treuhandgesellschaft für Vermögensverwaltung und Beteiligungen mbH; 03.07.1997 otsus kohtuasja, C-269/95: Francesco Benincasa vs Dentalkit Srl). Isegi juhul, kui leping on vaid osaliselt seotud isiku majandus- või kutsetegevusega ja osaliselt isiklikku laadi, ei kuulu tarbija Brüsseli I bis määruse tarbijasätete kaitsealasse. Sellisel juhul on tarbijalepingute kohtualluvuse reeglid Euroopa Kohtu hinnangul kohaldatavad üksnes siis, kui side lepingu ja isiku majandus- või kutsetegevuse vahel on nii nõrk ja teisejärguline, et omab lepingu kui terviku seisukohalt vaid tühist rolli (vt 20.05.2005 otsus kohtuasjas C-464/01: Johann Gruber vs Bay Wa AG).
13.Hagi menetlusse võtmise otsustamisel tuli maakohtul kvalifitseerida õigussuhe, mille alusel hageja kostjalt raha nõuab. Maakohus leidis, et kostja on sõlminud hagejaga käenduslepingu tarbijana VÕS § 143 lg 1 mõttes, mistõttu pooltevaheline kohtualluvuse kokkulepe on tühine. Ülaltoodust tulenevalt on selline maakohtu järeldus väär, kuivõrd tarbija mõiste tuleb sisustada lähtuvalt Brüsseli I bis määrusest. Asja materjalidest nähtub, et kostja võis olla sõlminud hagejaga käenduslepingu ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Ainuüksi asjaolu, et kostja oli käenduslepingus märgitud füüsilise isikuna, seda ei välista.
14.Eeltoodule tuginedes, leiab ringkonnakohus, et maakohus jättis asja menetlusse võtmise otsustamisel olulised asjaolud välja selgitamata ning kohtualluvuse puudumisele tuginedes põhjendamatult menetlusse võtmata lepingu rikkumisega seotud haginõude. Maakohtu määrus tuleb tühistada ja asi saata hageja nõude osas uuesti menetlusse võtmise otsustamiseks Harju Maakohtule. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel välja selgitama, kas kostja sõlmis hagejaga käenduslepingu tarbijana Brüssel I bis määruse mõttes.
15.Menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.