Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja (apellant) Sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus (registrikood 90005946; asukoht Narva mnt 7a, Tallinn), lepinguline esindaja Silvia Helmrosin
Keskus
Kostja (vastustaja) mittetulundusühing Kalastusklubi Livonia (registrikood 80331969; asukoht Kivistiku talu, Vorbuse küla, Tähtvere vald, Tartumaa), seaduslik esindaja JK Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 7. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-106663 ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada.
Mõista mittetulundusühingult Kalastusklubi Livonia Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus kasuks välja:
2.1.ettemaksuna saadud 3400 eurot;
2.2.tagastamata ettemaksult (3400 eurot) 9. veebruarist 2015 kuni 29. jaanuarini 2018 sissenõutavaks muutunud viivis 810 eurot 91 senti;
2-15-106663
2.3.tagastamata ettemaksult alates 30. jaanuarist 2018 kuni ettemaksu täieliku tagastamiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis.
3.Rahuldada Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus apellatsioonkaebus.
4.Jätta maa- ja ringkonnakohtu Kalastusklubi Livonia kanda.
menetluse
kulud
mittetulundusühingu
5.Mõista mittetulundusühingult Kalastusklubi Livonia Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus kasuks välja menetluskulude hüvitis 650 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus (hageja) esitas 26. märtsil 2015 Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse mittetulundusühingult Kalastusklubi Livonia (kostja) 3400 euro ja viivise saamiseks. Võlgnik esitas makseettepanekule vastuväite ja Harju Maakohus kohustas 4. juuni 2015. a määrusega avaldajat nõuetele vastavat hagiavaldust esitama.
2.Hageja esitas 18. juunil 2015 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 3400 eurot, 18. juuni 2015. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise ja alates
19.juunist 2015 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras viivise. Hagiavalduse kohaselt otsustas hageja nõukogu 19. juunil 2013 rahastada kostja taotluse alusel projekti „Harrastuskalastuse rahvusvaheline konverents 2013” keskkonnateadlikkuse programmist 8485 euroga. Rahastamisotsuse aluseks olnud kostja taotluse kohaselt pidi konverents toimuma 24. augustil 2013. Pooled sõlmisid 7. veebruaril 2014 projekti elluviimiseks sihtfinantseerimise lepingu nr 3-2_10/1205-6/2013 (leping). Lepingu järgi oli projekti tähtaeg 2. märts 2014 ja selleks
2-15-106663 ajaks kohustus kostja esitama hagejale projekti lõpparuande. Lepingu lisa kohaselt pidi konverents toimuma 21. või 28. veebruaril 2014 ning lõppmakse tuli teha 3. märtsil 2014.
17.veebruaril 2014 esitas kostja taotluse, milles palus muuta rahastamisotsust ja lepingut toetatava tegevuse läbiviimise lõpptähtaja, projekti nimetuse ja ettemaksu tähtaja osas. Hageja nõustus 28. veebruari 2014 kirjaga pikendama ettemaksu tasumise tähtaega 2014. a aprillini ja lepingu täitmise tähtaega 2. maini 2014, s.o andis täiendava tähtaja lepingu täitmiseks. Hageja hoiatas, et tähtaegadest tuleb hunni pidada ja järjekordse pikendustaotluse esitamisel võib hageja rakendada õiguskaitsevahendeid. Hageja tasus projekti rahastamiseks kostjale 28. märtsil 2014 3400 eurot ettemaksu.
25.aprillil 2014 esitas kostja hagejale uue taotluse rahastamisotsuse ja lepingu muutmiseks täitmise tähtaja osas ning palus pikendada tähtaega kuni 30. septembrini 2014, rakendamata leppetrahvi. Hageja konsulteeris Keskkonnaministeeriumiga ning viimane leidis 29. mai 2014. a kirjas, et kostja 2013. a kevadel taotletud rahvusvahelise konverentsi läbiviimine ei ole 2014. a II pooles enam aktuaalne, mistõttu ei ole enam põhjust seda projekti rahastada.
10.oktoobri 2014. a kirjaga edastas hageja kostjale nii eelnimetatud Keskkonnaministeeriumi seisukoha kui ka hageja nõukogu seisukoha selle kohta, et hageja keeldub tähtaega pikendamast. Kuna kirjas ei olnud selgelt märgitud, et hageja taganeb lepingust ja nõuab ettemaksu tagasi, taganes hageja 7. jaanuari 2015. a kirjas lepingust ja nõudis ettemaksu tagasi, hoiatades mh, et ettemaksu tähtaegselt tagastamata jätmise korral tuleb kostjal maksta ka seadusjärgses määras viivist. Hagejal oli lepingu p 5.1 ja hageja finantseerimise korra p 22.3 järgi õigus taganeda sõlmitud lepingust ning toetuse saaja kohustus tagastama juba saadud toetuse. Kostja ei ole kokkulepitud tähtaja jooksul taotluses näidatud tulemust saavutanud ja rikkumine on oluline, sest tähtaegade ületamise tõttu on langenud olulisel määral ära projekti riikliku rahastamise põhjendatus. Lepingu p 5.4 kohaselt kohustus toetuse saaja tagastama toetuse kuu aja jooksul pärast hagejalt nõudmise saamist. Selle tähtaja ületamisel kohustus toetuse saaja maksma viivist võlaõigusseaduses sätestatud määras. Hageja saatis kostjale taganemisavalduse 7. jaanuari 2015. a e-kirjaga ja see tuleb lugeda kätte saaduks järgmisel päeval. Kostja ei ole ettemaksu tagastanud. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt taganes hageja alusetult lepingust, sest kostja täitis lepingut ettenähtud korras ja esitas taotluse tähtaja pikendamiseks. Hageja nõukogu 10. oktoobri 2014. a otsus tühistada kostja projekti rahastamise otsus, ei ole sisuliselt ega õiguslikult põhjendatud. Nõukogu võttis otsuse aluseks hageja juhatuse 9. juuni 2014. a ettepaneku, mis saadeti ka vaidlustuse esitajale. Kiri on koostatud vigaselt ja otsitud põhjustel ning sellest nähtub, et Keskkonnaministeerium andis hagejale väärinformatsiooni. Vajadus konverentsi korraldamiseks langes ära seetõttu, et ministeerium asus ise korraldama seminari, mille teemad kattusid kostja projektis märgitud teemadega. Ekslik on ka hageja arusaam, et Eesti Kalastajate Seltsi loomine lahendas vaakumi harrastuskalastuse organiseerituse küsimuses. Tegemist on tavalise kalastusklubiga.
2-15-106663
Hageja saanuks kasutada kostja suhtes mõjutusvahendina leppetrahvi määramist. Kuna hageja ei ole lepingust kehtivalt taganenud, ei saa ta nõuda ettemaksu tagasi. Esimese astme kohtu otsus
4.Harju Maakohus jättis 7. detsembri 2016. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kuna kostjal ei olnud menetlusega seoses kulusid tekkinud, ei määranud maakohus kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - 18. aprillil 2013 esitas kostja hagejale taotluse, mille p 11.1 kohaselt oli tegevus- ja ajaplaanis Harrastuskalastuse rahvusvahelise konverentsi 2013 läbiviimine 24. augustil 2013; - 7. veebruaril 2014 sõlmisid pooled projekti elluviimiseks sihtfinantseerimise lepingu nr 3-2_10/1205-6/2013 (lepingul märgitud lepingu sõlmimise ajana 24. jaanuar 2016 ja lepingul puudub seda identifitseeriv number), mille p 1.2 kohaselt kohustab toetuse saaja kasutama toetust oma projekti teostamiseks, mis on lülitatud hageja 2013. aasta Kalandusprogrammi projektina nr 6292; - hageja tegi projekti rahastamiseks ettemaksu 3400 eurot (2500 eurot OÜ-le Kirevene Mulk ja 900 eurot OÜ-le Teadmine); - kostja esitas 17. veebruaril 2014 taotluse sihtfinantseerimise lepingu täitmise tähtaja pikendamiseks; - 28. veebruaril 2014 nõustus hageja pikendama kostja projekti täitmise tähtaega kuni
2.maini 2014, ettemaks tehakse aprillis 2014; - kostja esitas 25. aprillil 2014 taotluse, milles mh palus pikendada sihtfinantseerimise lepingu täitmise tähtaega; - 10. oktoobri 2014 kirjaga nr 3-2_10/2319-1/2014 andis hageja teada rahastamise otsuse tühistamisest, sest hageja ei nõustunud sihtfinantseerimise lepingu täitmise tähtaja pikendamisega ja hageja nõukogu tühistas 7. oktoobril 2014 projekti nr 6292 rahastamisotsuse, kuna toetuse saaja ei ole esitanud 2. mai 2014 seisuga sihtfinantseerimise lepingu täitmise aruannet; - 7. jaanuaril 2015 esitas hageja sihtfinantseerimise lepingust taganemise avalduse. Poolte 7. veebruaril 2014 sõlmitud sihtfinantseerimise lepingu p 1.2 kohaselt kohustab toetuse saaja kasutama toetust oma projekti teostamiseks, mis on lülitatud KIK-i 2013. aasta Kalandus programmi projektina nr 6292 „Harrastuskalastuse rahvusvaheline konverents 2013“. Lepingu p 2.1 järgi maksab KIK toetuse välja otse lepingu lisades nimetatud või toetuse saaja poolt hiljem teatatavatele isikutele (edaspidi teostajad), sellega täidab KIK toetuse saaja kohustuse teostaja ees, KIKil ei teki kohustust teostaja vastu. Tegemist on teenuse osutamisele suunatud lepinguga, sh võib tegemist olla segatüüpi lepinguga, millel on nii käsundus- kui ka töövõtulepingule omaseid tunnuseid. Kostja kohustus korraldama rahvusvahelise konverentsi ja hageja kohustus selle eest tasu maksma. Tegemist on ka VÕS § 80 lg 1 mõttes lepinguga kolmanda isiku kasuks. Hageja käitumisest nähtub, et leping ei lõppenud 2. mail 2014. Pooled pikendasid lepingu täitmise tähtaega 2. maini 2014. Kostja 25. aprilli 2014. a uuele tähtaja pikendamise taotlusele reageeris hageja alles 10. oktoobril 2014 rahastamise otsuse tühistamisest teatades, millele järgnes 7. jaanuaril 2015 lepingust taganemise avaldus. Kostjal võis hageja sellise käitumise puhul tekkida ka 25. aprilli 2014. a taotluse lahendamise osas õiguspärane ootus lepingu
2-15-106663 pikendamisele kostja määratud ajani. Seega selleks, et esineks hageja toodud asjaoludel alus leping üles öelda, pidi poolte võlasuhe kehtima edasi ka pärast 2. maid 2014. Seda isegi sellise lepingu puhul, mis hageja arvates andnuks aluse lepingust taganemiseks. Seetõttu on
7.veebruaril 2014 sõlmitud sihtfinantseerimise leping tähtajaline leping. Lepingu ülesütlemiseks või lepingust taganemiseks peavad olema täidetud kõik lepingu ülesütlemise või lepingust taganemise materiaalsed ja formaalsed eeldused. Hageja leidis, et kostja rikkus lepingut sellega, et ei pidanud kinni lepingu täitmise tähtajast, sh ei esitanud kostja täiendava tähtaja jooksul projekti lõpparuannet vastavalt lepingu p-dele 1.3 ja 4.22. Kostja ei tõendanud, et ta on hagejale lõpparuande esitanud ja korraldanud konverentsi teistkordses tähtaja pikendamise taotluses märgitud ajaks, s.o septembris 2014. Seega on täidetud lepingu ülesütlemise materiaalne eeldus. Hageja edastas 7. jaanuaril 2015 kostjale lepingust taganemise avalduse ja kostja ei ole väitnud, et ta ei ole seda kätte saanud. Siiski ei ole hageja lepingut üles öelnud või lepingust taganenud mõistliku aja jooksul (VÕS § 196 lg 3 või § 118). Arvestades asjaolu, et hageja andis kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks kuni 2. maini 2014 ning jättis kostja teadmatusse, ei saa olla mõeldav ja mõistlik, et hageja ütleb lepingu ca 8 kuud hiljem üles. Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus vääralt ja vastuolus hageja tegevuse ning toetuste andmise olemusega, et poolte õigussuhe on võlaõigusseaduse tähenduses käsund või töövõtt, samuti seda, et tegemist on lepinguga kolmanda isiku kasuks. Poolte vahel on eriline toetuse andmise-saamise suhe, mille kohaselt tekib toetuse saajal õigus toetusele rahastatud projekti teostamise korral ning vastupidisel juhul on toetuse ettemaks välja makstud alusetult ja tuleb tagastada. Maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et pooled leppisid lepingu p-s 5.3 kokku toetuse tagasinõudmises isegi veel viie aasta jooksul pärast projekti lõpparuande heakskiitmist. Selline kokkulepe ei ole vastuolus seaduse ega heade kommetega. Seega ei ole hageja taganemisavaldus ja tagastamisnõue esitatud hilinenult ega ebamõistlikult hilja. Asjas esitatud asjaolusid arvestades ei ole õige maakohtu järeldus, et kostjal võis hageja käitumisest tekkida 25. aprilli 2014 taotluse lahendamise osas õiguspärane ootus lepingu pikendamisele. Hageja ei jätnud kostjat teadmatusesse. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja märkis vastuses, et ta oli alates 9. juunist 2014 teadlik sellest, et hageja ei pikenda teist korda tähtaega. Isegi kui lähtuda maakohtu eeldusest, et mõistlik tagamise aeg on 6 kuud, siis on ka hageja 10. oktoobri 2014 kiri saadetud selle tähtaja raames. Sõltuvalt asjaoludest võib aga tähtaeg olla ka pikem. Seega on hageja taganenud lepingust mõistliku aja jooksul. Õige on maakohtu järeldus, et taganemise materiaalsed eeldused olid täidetud. Vastustaja seisukoht
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
2-15-106663
Vastuse kohaselt on apellandi tõlgendus lepingu olemusest ainetu ega vasta õiguse põhiprintsiipidele. Kui tegemist oleks erilise lepinguga, siis ei olekski vajadust lepingut sõlmida ja toetuse andmiseks piisaks haldusmenetlusest. Lepingu täitmine ja lõpetamine toimub võlaõigusseaduses sätestatu kohaselt. Maakohus on põhjalikult hinnanud ja selgitanud, miks ta leidis, et hageja esitas taganemisavalduse ebamõistlikult hilja. Maakohus ei jätnud poolte lepingu p 5.3 tähelepanuta ja leidis õigesti, et hageja jättis lepingu pikendamise küsimuses kostja teadmatusesse. Hageja käitumine ei vastanud hea halduse põhimõtetele ja oli vastuolus heade kommetega. Hagejal ei olnud alust lepingust taganeda ja ta oleks pidanud taganemise asemel nõudma leppetrahvi.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb muuta ka menetluskulude jaotust.
8.Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja peab tagastama hagejale sihtfinantseerimise lepingu alusel ettemaksuna saadud 3400 eurot ning tasuma ettemaksu tagastamisega viivitamise tõttu ka seaduses sätestatud määras viivist. Maakohus leidis, et hageja ei taganenud poolte vahel sõlmitud lepingust mõistliku aja jooksul, mistõttu ei saa ta nõuda ettemaksuna kostjale tasutud 3400 eurot tagasi. Kolleegium sellega ei nõustu. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi ja eksis poolte õigussuhtele õigusliku hinnangu andmisel, mistõttu jättis põhjendamatult hagi rahuldamata. Kolleegium saab maakohtu eksimuse parandada ja teha asjas ise uue otsuse.
9.Pooled ei vaidle apellatsiooniastmes järgmiste maakohtu tuvastatud oluliste asjaolude üle: - kostja esitas 18. aprillil 2013 hagejale taotluse projekti (harrastuskalastuse rahvusvaheline konverents 2013) rahastamiseks; - hageja nõukogu otsustas 19. juunil 2013 projekti rahastada; - pooled sõlmisid 7. veebruaril 2014 projekti rahastamiseks sihtfinantseerimise lepingu; - kostja taotles 17. veebruaril 2014 lepingu muutmist (sh tähtaja pikendamist kuni 2. maini 2014) ning hageja nõustus pikendama tähtaega 2. maini 2014; - hageja tasus 28. märtsil 2014 projekti rahastamiseks ettemaksu 3400 eurot; - kostja taotles 24. aprillil 2014 uuesti lepingu muutmist ja tähtaja pikendamist kuni
30.septembrini 2014; - 10. oktoobril 2014 teatas hageja kostjale, et hageja nõukogu tühistas 7. oktoobri 2014. a koosolekul rahastamise otsuse, kuna hageja ei nõustunud tähtaja pikendamisega ja kostja ei esitanud 2. mai 2014. a seisuga lepingu täitmise aruannet; - 7. jaanuaril 2015 esitas hageja kostjale lepingust tagamise avalduse ja kostja sai selle kätte; - kostja ei ole hagejale lõpparuannet esitanud ega konverentsi korraldanud.
10.Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus kvalifitseeris poolte õigussuhte vääralt, kui leidis, et tegemist on teenuse osutamise lepinguga, millel on nii käsundus- kui ka töövõtulepingulepingu tunnused, sh on tegemist lepinguga kolmanda isiku
2-15-106663 kasuks. Kolleegiumi hinnangul võib küll poolte leping sisaldada erinevate lepinguliikide elemente, kuid arvestades poolte kohustusi ja lepingu olemust on tegemist sellise lepinguliigiga, mida võlaõigusseadus eraldi ei reguleeri. Poolte õigussuhet kvalifitseerides ja vaidlust lahendades tuleb arvestada asjaolu, et pooled sõlmisid lepingu keskkonnatasudest laekuva raha sihtotstarbelise kasutamise kohta, juhindudes keskkonnatasude seaduse (KeTS) §-st 59, KeTS § 59 lg 4 alusel kehtestatud Keskkonnaministri 17. veebruari 2006. a määrusega nr 13 kehtestatud korrast „Keskkonnakaitse valdkonna projekti rahastamise taotluse kohta esitatavad nõuded, taotluste hindamise tingimused, kord ja kriteeriumid, otsuse tegemise, lepingu täitmise üle kontrolli teostamise ning aruandluse kord“ lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonis (määrus) ning viimase alusel hageja nõukogu 19. veebruaril 2013 kinnitatud Keskkonnaprojektide finantseerimise korrast (kord) (tl 131–140). Kostja projekti rahastati kalanduse programmi raames määruse § 2 tähenduses. Määruse § 22 lg 1 järgi pidi keskkonnakaitse valdkondade rahastamiseks esitatud projektitaotluste rahuldamise või rahuldamata jätmise otsuse tegema SA KIK nõukogu keskkonnaministri ettepanekul. Korra p 6.1 täpsustas, et KIK viib taotluste nõuetele vastavuse hindamise läbi Keskkonnaministeeriumiga sõlmitud halduslepingu alusel. Toetuse rahuldamise otsuse alusel pidi SA KIK sõlmima määruse § 23 lg 1 järgi toetuse saajaga sihtfinantseerimise lepingu pärast seda, kui toetuse saaja on teinud nõuetekohase hanke või esitanud sihtfinantseerimise lepingu sõlmimiseks nõutavad dokumendid, sh toetuse saamise õigus tekkis sihtfinantseerimise lepingu alusel. Ka korra 8.1 järgi pidi KIK sõlmima toetuse taotlejaga projekti finantseerimise lepingu ning korra p 6.5 järgi ei tekkinud KIKil valdkondlikust programmi kinnitamisest varalisi kohustusi taotlejate ees, need tekkisid sihtfinantseerimise lepingu alusel ning korras ja selle lisades sätestatud finantseerimise tingimuste täitmisel. Sihtfinantseerimise lepingu eesmärgiks oli määruse § 23 lg 2 järgi tagada riigieelarve vahendite sihtotstarbeline kasutamine taotluse eesmärkide elluviimisel ning toetuse kasutamine, kasutamise kontrollimine, aruandlus ja nõuete rikkumise korral toetuse vähendamine või tagasinõudmine pidi toimuma sihtfinantseerimise lepingu alusel. Sihtfinantseerimist on aga korra p 2.1 tähenduses mõistetud selliselt, et see on sihtotstarbeliselt antud ja teatud tingimustega seotud KIKi poolne toetus, mida tohib kasutada ainult teatud liiki kulutuste katteks või teatud tingimuste tagamiseks, kusjuures toetuse andja kontrollib toetuse sihtpärast kasutamist. Poolte 7. veebruaril 2014 sõlmitud sihtfinantseerimise lepingu p 1.1 järgi kohustus KIK rahastama toetuse saaja projekti abikõlbulikke kulusid ja lepingu p 1.2 järgi kohustus toetuse saaja kasutama toetust oma projekti „Harrastuskalastuse rahvusvaheline konverents 2013“ elluviimiseks. Eeltoodut arvestades oli poolte leping kantud eesmärgist viia keskkonnatasudest laekuva rahaga riikliku kalanduse programmi raames ellu kostja projekt ning lepinguga kohustus hageja eraldama kostjale selleks 8485 eurot toetust ja kostja kohustus kasutama toetust sihtotstarbeliselt. Sellisel eesmärgil ja sellise sisuga lepingut ei saa kolleegiumi hinnangul pidada käsundus- ega töövõtulepinguks, pigem sarnaneb sihtfinantseerimise leping kinkelepinguga VÕS § 259 tähenduses, mille puhul on kingisaajale kinkelepingus ettenähtud koormised või kohustused VÕS § 265 tähenduses. Sellest tulenevalt kohaldas maakohus asjas
2-15-106663 vääralt käsunduslepingu ülesütlemise ja alternatiivselt töövõtulepingust taganemise sätteid, kuigi lepingu olemusest tulenevalt tulnuks vaidluse lahendamisel juhinduda lepingust taganemise üldsätetest ning poole lepingust ja selle aluseks olnud õigusaktidest.
11.Kolleegium selgitab, et hageja nõude rahuldamiseks peab hageja olema kehtivalt lepingust taganenud, sh peavad olema lepingust taganemiseks täidetud nii formaalsed kui ka materiaalsed eeldused, nagu leidis õigesti ka maakohus. Üldjuhul võib lepingupool VÕS § 101 lg 1 p 4 ja § 116 lg 1 järgi lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud, sh on lepingupool lepingut VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi oluliselt rikkunud mh juhul, kui teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab aga VÕS § 118 lg 1 järgi õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama, või pärast seda, kui täitmiseks antud täiendav tähtaeg on möödunud. VÕS § 188 lg 1 järgi taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Praeguses asjas tuleb lisaks arvestada poolte lepingus ja selle aluseks olnud õigusaktides sätestatut. Määruse § 23 lg 2 II lause järgi pidi toetuse kasutamine, kasutamise kontrollimine, aruandlus ja nõuete rikkumise korral toetuse vähendamine või tagasinõudmine toimuma sihtfinantseerimise lepingu alusel. Lepingu p 5.1 järgi oli hagejal õigus lepingust taganeda ja toetuse saaja kohustus tagastama juba saadud toetuse vastavalt hageja põhjendatud nõudele. Hagejal oli lepingu p 5.1.8 järgi õigus lepingust taganeda mh juhul, kui projektiga ei saavutata taotluses näidatud tulemust, ning lepingu p 5.1.9 järgi juhul, kui toetuse saada ei esita projekti kohta aruandeid KIKi nõutavad korras ja sisuga. Lepingu p 5.4 järgi kohustus toetuse saaja tagastama toetuse kuu aja jooksul pärast KIKilt vastavasisulise nõudmise saamist ning selle tähtaja ületamisel kohustus toetuse saaja maksma KIKi nõudmisel viivist võlaõigusseaduses sätestatud määras.
12.Hageja tõi hagis esile, et kostja rikkus lepingut sellega, et jättis lepingus kokkulepitud tähtajaks projekti ellu viimata ja aruande esitamata, s.o rikkus lepingu p 1.3 ja 4.22, mistõttu taganes hageja lepingu p-de 5.1.8 ja 5.1.9 alusel lepingust ja nõuab lepingu alusel makstud toetust tagasi. Lepingu p 1.3 järgi kestis projekti algne tähtaeg 3. märtsini 2014, kuid pooled pikendasid tähtaega kuni 2. maini 2014. Sama punkti II lause ja lepingu p 4.22 järgi kohustus toetuse saaja (kostja) esitama projekti lõpptähtajaks KIKile projekti lõpparuande. Ka määruse § 26 järgi pidi toetuse saaja esitama projekti lõppedes täitmise aruande ning nii määruse § 25 kui ka korra p 22.1 järgi oli hagejal (ja Keskkonnaministeeriumil) õigus teostada lepingu täitmise üle kontrolli, sh oli hagejal korra p 22.3 järgi õigus finantseerimine peatada ja juba makstud summad toetuse saajalt tagasi nõuda, kui selgub, et toetuse saaja ei ole kinni pidanud õigusaktidest, korrast või lepingutingimustest. Seega olid projekti tähtajast kinnipidamine ja aruande esitamine kostja olulisimaid kohustusi. Seda arvestades tuvastas maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti, et kostja rikkus oluliselt poolte lepingut, mis andis hagejale alust lepingust taganeda, st lepingust taganemise materiaalsed eeldused olid täidetud, sest kostja ei ole projekti ellu viinud (konverentsi korraldanud) ega aruannet tähtaegselt esitanud.
2-15-106663 Eeltoodud järeldust ei muuda ka see, et kostja esitas 24. aprillil 2014, s.o vahetult enne projekti elluviimise tähtaja saabumist taotluse projekti elluviimise tähtaja pikendamiseks
30.septembrini 2014, kuigi 17. veebruari 2014. a tähtaja pikendamise taotluse (tl 61) kohaselt pidi kostja korraldama konverentsi 18. või 25. aprillil 2014. Korra p 20.1 järgi võis hageja põhjendatud juhtudel nõustuda projekti muudatustega, kuid ei olnud selleks kohustatud. Kostja ei saanud eeldada, et hageja nõustub tähtaega veel kord pikendama ja pidi juhinduma lepingus kokkulepitud tähtajast, s.o viima projekti ellu 2. maiks 2014 sõltumata sellest, et kostja ei olnud selleks ajaks tema taotlusele vastanud. Kuni hageja ei olnud teatanud muudatuste aktsepteerimisest, oli tal korra p 20.5 järgi õigus käsitleda projekti elluviimist kokkulepitust erinevalt toetuse saaja kohustuse rikkumisena. Kostja kinnitas lepingu p-s 6, et on korraga põhjalikult tutvunud. Seega pidi kostja eeltoodut teadma ja sellega lepingut täites arvestama. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud kostja arusaam, et ta ei ole lepingut rikkunud, sest esitas taotluse tähtaja pikendamiseks.
13.Edasi vaidlevad pooled selle üle, kas hageja taganes lepingust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kostja lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. See sõltub omakorda esmalt sellest, millal hageja lepingust taganes. Hageja hinnangul nõudis ta ettemaksu tagastamist ja ühtlasi taganes lepingust juba
10.oktoobri 2014. a e-kirjaga, kuna aga kirjas ei olnud selgelt märgitud, et hageja taganeb lepingust, saatis hageja kostjale 7. jaanuaril 2015 selge taganemisavalduse. Kostjale
10.oktoobril 2014 saadetud kirjas teatas hageja kostjale, et hageja nõukogu otsustas
7.oktoobri 2014. a koosolekul tühistada kostja projekti rahastamise otsuse, kuna kostja ei ole esitanud 2. mai 2014. a seisuga lepingu täitmise aruannet. Samuti märkis hageja kirjas, et toetuse saaja kohustub tagastama saadud ettemaksu (3400 eurot) (tl 83). 7. jaanuari 2015. a kirjas märkis hageja, et taganeb lepingust ja nõuab lepingu alusel tehtud ettemaksu tagastamist (tl 86). Kuigi hageja ei ole 10. oktoobri 2014. a kirjas sõnaselgelt väljendanud, et taganeb lepingust, saab kolleegiumi hinnangul hageja kirja tõlgendada selliselt, et hageja esitas selles kostjale lepingust taganemise avalduse. Kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 järgi tõlgendada üldjuhul vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kuna hageja nõukogu oli kirjas märgitu kohaselt otsustanud, et kostja rikkumise tõttu tema projekti rahastamise otsus tühistatakse ning kostja peab ettemaksu tagastama, oli hageja tahteks taganeda ühes sellega ka otsuse alusel sõlmitud lepingust, et nõuda makstud toetuse ettemaks kostjalt tagasi. Arvestades seda, et hageja viitas kirjas kostja lepingurikkumisele ja soovile saada tasutud ettemaks tagasi, pidi ka kostja mõistma kirja selliselt, et hageja taganes lepingust ja nõudis sellest tulenevalt makstud toetust tagasi. Seega tegi hageja 10. oktoobril 2014 kostjale lepingust taganemise avalduse. Arvestades asjaolu, et hageja taganes lepingust seetõttu, et kostja jättis projekti 2. maiks 2014 ellu viimata ja selleks päevaks aruande esitamata, pidi hageja saama hiljemalt 3. mail 2014 kostja rikkumisest teada. Hageja esitas lepingust taganemise avalduse ülaltoodu kohaselt
10.oktoobril 2014, s.o ca 5 kuud pärast lepingurikkumisest teada saamist. Arvestades asjaolu, et hageja pidi määruse § 22 lg 1 ja korra p-de 6.1 ja 6.3 järgi kostja 24. aprilli 2014. a taotlusest tulenevalt projekti tähtaja pikendamise võimalust esmalt kooskõlastama Keskkonnaministeeriumiga, ning seda, et projekti tähtaja pikendamist sai Keskkonnaministeeriumi hinnangu alusel otsustada hageja nõukogu (mitte juhatus), kes tegi oma otsuse kostjale saadetud kirja kohaselt 7. oktoobril 2014, ei ole hageja esitanud 10. oktoobril 2014
2-15-106663 kostjale taganemisavaldust pärast mõistliku aja möödumist VÕS § 118 lg 1 p 1 tähenduses, nagu leidis ekslikult maakohus.
14.Eeltoodud põhjendustel on hageja kehtivalt lepingust taganenud, ning VÕS § 189 lg 1 ja lepingu p 5. järgi 1 peab kostja tagastama hagejale lepingu alusel ettemaksuna saadud 3400 eurot.
15.Kuna kostja ei ole hagejale ettemaksu tagastanud, on hagejal õigus nõuda kostjalt ka kohustuse täitmisega viivitamise tõttu viivist. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda VÕS § 113 lg 1 järgi võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ning viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Lepingu 5.4 järgi kohustus toetuse saaja tagastama taganemise korral saadud toetuse kuu aja jooksul alates nõude saamisest ning selle tähtaja ületamisel kohustus toetuse saaja maksma võlaõigusseaduses sätestatud määras viivist. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palus mõista kostjalt välja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise alates
9.veebruarist 2015 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja sealt edasi kuni kohustuse täitmiseni seadusjärgses määras. Viivisekalkulaatori järgi on alates 9. veebruarist 2015 kuni kohtuotsuse tegemise päevani (29. jaanuarini 2018) 3400 eurolt sissenõuetavaks muutunud seadusjärgne viivis 810 eurot 91 senti (vt viivisekalkulaator.ee).
16.Eelnevat arvestades on hagi kolleegiumi hinnangul põhjendatud ja tuleb rahuldada. Menetluskulud
17.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi, tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb hagi rahuldamisel jätta TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.
18.Hageja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema menetluskuludeks kohtumenetluses tasutud riigilõivud, sh maksekäsu kiirmenetlus avalduse esitamisel tasutud riigilõiv 110 eurot 63 senti, maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks üleminekul lisaks makstud riigilõiv 214 eurot 37 senti ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 325 eurot (kokku 650 eurot). Kohtumenetluses tasutud riigilõiv on vajalik ja põhjendatud menetluskulu TsMS § 174 lg 1 tähenduses ja tuleb kostjal hagejale hüvitada. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.