1.Tühistada Harju Maakohtu 6. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12728 osas, millega maakohus jättis hagi 59 euro ulatuses rahuldamata, ja teha asjas uus otsus, millega hagi selles osas rahuldada.
2.3.Tagastada Politsei- ja Piirivalveametile pärast otsuse jõustumist väärteoasja nr 231616003281 toimik.
3.Rahuldada AK apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud võrdsetes osades AK ja FN kanda. Mõista FN-lt AK kasuks välja menetluskulude hüvitis 75 eurot.
2-17-12728 Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Menetluskulude hüvitise suuruse kindlaksmääramise peale (p 4) ei saa Riigikohtule edasi kaevata (TsMS § 178 lg 2). Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AK (hageja) esitas 27. augustil 2017 Harju Maakohtule FN (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista 84 eurot. Hagiavalduse kohaselt pidi kostja tagastama hagejale 5. jaanuaril 2015 hageja uue telefoni Samsung S7390, kuid ei teinud seda. Selle asemel viis tal telefoni pandimajja ja sai selle eest 20 eurot. Kuna kostja ei ole hagejale telefoni tagastanud, on hagejale tekkinud kahju 84 eurot (telefoni maksumus). Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja kinnitas, et andis hageja telefoni pandimajast välja ostmiseks hagejale 25 eurot ja sai hageja mobiiltelefoni oma valdusesse. Hageja lubas tuua telefoni eest raha hiljemalt
5.jaanuaril 2015, mille vastu pidi kostja talle telefoni tagastama, kuid hageja ei toonud raha ega olnud kättesaadav sidevahendite kaudu. Kostja ootas veel paar nädalat ja viis seejärel telefoni tagasi pandimajja. Kostja sai telefoni eest väiksema summa, kui hageja pidi talle maksma. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus jättis 6. novembri 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus menetles asja lihtsustatud korras ja luges poolte seletustega tõendatuks, et pooltel oli kokkulepe, mille kohaselt pidi kostja ostma hageja mobiiltelefoni pandimajast välja ning
5.jaanuaril 2015 pidi hageja maksma kostjale 25 eurot ja kostja pidi hagejale telefoni tagastama. Selliselt olid pooled sõlminud hoiulepingu (VÕS § 883), mille kohaselt oli hoiutähtaeg 5. jaanuar 2015 ja hoiutasu 25 eurot. Hageja väitel rikkus kostja lepingut sellega, et viis telefoni pandimajja enne 5. jaanuari 2015 tagasi. Kuigi lepingu rikkumise korral saab
2-17-12728 hageja nõuda kahju hüvitamist (VÕS § 115 lg 1), ei ole hageja tõendanud, et kostja rikkus hoiulepingut. Hageja seletusi ei kinnita muud tõendid, sh väärteoasja toimikus sisalduvad tõendid. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kostjal ei olnud tekkinud menetluskulusid, ei mõistnud maakohus hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitist välja. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis maakohus ekslikult, et pooled sõlmisid hoiulepingu. Pooltel ei olnud suulist ega kirjalikku hoiulepingut. Kostja lubas, et aitab hagejal telefoni pandimajast välja osta ja annab selle kohe hagejale, kuid pärast telefoni väljaostmist võttis selle omavoliliselt enda kätte ning viis ebaseaduslikult hagejale kuulunud telefoni enne
5.jaanuari 2015 pandimajja tagasi. Kostja ise kinnitas seda 17. detsembril 2014 hagejale. Hagi ei saa jätta rahuldamata üksnes seetõttu, et hagejal ei ole tunnistajat. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuse kohaselt ei saanud kostja telefoni omavoliliselt enda valdusesse. Telefon sai kokkuleppel pandimajast välja ostetud nii, et kostja tasus 25 eurot ja sai telefoni enda kätte. Kostja hoidis hageja telefoni kuni kokkulepitud tähtajani. Kuna hageja telefonile järele ei tulnud, tagastas kostja telefoni pandimajja.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja jätab kohtumenetluse kulud võrdsetes osades poolte kanda.
7.Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja peab hüvitama hagejale telefoni väärtuse, kuna kostja ei ole hagejale tema telefoni tagastanud. Seejuures on pooled kogu kohtumenetluse vältel kinnitanud järgmisi olulisi asjaolusid: - 9. detsembril 2014 läksid pooled pandimajja, kostja tasus pandimajale hageja telefoni väljaostmiseks 25 eurot ja telefon jäi kostja kätte; - 5. jaanuaril 2015 pidi hageja tasuma kostjale 25 eurot ja saama telefoni tagasi; - hageja ei ole tasunud kostjale 25 eurot ja kostja ei ole telefoni hagejale tagastanud; - kostja viis telefoni pandimajja.
8.Neil asjaoludel ei nõustu kolleegium hageja väitega, et pooltel ei olnud mingit kokkulepet. Maakohus leidis õigesti, et pooltel oli kokkulepe, mille kohaselt pidi kostja ostma hageja telefoni pandimajast välja ning 5. jaanuaril 2015 pidi hageja maksma kostjale 25 eurot ja kostja hagejale telefoni tagastama. Kolleegiumi hinnangul leidis aga maakohus ekslikult, et
2-17-12728 selline kokkulepe on käsitatav hoiulepinguna, st kostja pidi hoidma hageja telefoni kuni
5.jaanuarini 2015 ja hageja pidi kostjale selle eest maksma 25 eurot. Maakohus jättis seda järeldades tähelepanuta asjaolu, et hageja oli viinud oma telefoni pandimajja ja pidi selle kättesaamiseks tasuma pandimajale 25 eurot. Seega oli hageja saanud pandimajalt laenu ja pidi saadud laenu koos kõrvalkohustustega (25 eurot) pandimajale lepingu järgi tagastama. Laenu tagamiseks oli aga hageja jätnud oma telefoni pandimajja (pandimaja oli saanud telefoni käsipandi AÕS § 281 tähenduses). Kostja sai hageja telefoni enda kätte seetõttu, et ta tasus pandimajale hageja võla (25 eurot) ning poolte kokkuleppel läks kostjale üle nii pandimaja õigus nõuda hagejalt saadud laenu tagastamist (25 euro tasumist), kui ka selle tagatiseks olnud telefoni käsipant (AÕS § 289). Seega ei olnud pooled sõlminud telefoni hoiulepingut, vaid kostja sai telefoni oma valdusesse seetõttu, et pandiõigus läks temale üle. Seejuures ei ole õiged hageja väited, et kostja sai telefoni valduse omavoliliselt. Kui kostja tasus kokkuleppel hagejaga pandipidajale hageja võla (25 eurot) ja nõue läks temale üle, siis oli tal õigus nõuda pandimajalt ka panditud telefon enda valdusesse (AÕS § 289 lg 1). Seega oli telefon kostja kui pandipidaja valduses.
9.Pandipidaja peab panditud asja säilitama (AÕS § 287 lg 1 p 1) ja käsipandi lõppemisel (mh siis, kui käsipant lõppeb võla tasumise tõttu (AÕS § 284 ja VÕS § 186 p 1)) panditud asja pantijale tagastama (AÕS § 290). Kui pantija jätab õigel ajal oma võla pandipidajale tasumata, tekib pandipidajal õigus müüa panditud asi (AÕS § 292 lg 2). Siiski peab pandipidaja teatama üldjuhul pantijale asja müügist ühe kuu ette või kui see ei ole võimalik, siis ei või pantija müüa asja enne seda, kui võla tasumata jätmisest on möödunud üks kuu (AÕS § 293 lg-d 1 ja 2). Panditud asi tuleb müüa avalikul enampakkumisel (AÕS § 294 lg 1) ning müügist saadud rahast tasutakse müügikulud ja loetakse täidetuks pantija võlg, kuid ülejäänud raha tuleb pantijale tagastada (AÕS § 295). Seda arvestades pidi kostja kui pandipidaja hoidma hageja telefoni alles. Kuna hageja pidi
5.jaanuaril 2015 tasuma kostjale võla, kuid ei teinud seda, siis pärast seda oli kostjal õigus hageja telefon avalikul enampakkumisel müüa, kuid sellest tuli teatada hagejale üks kuu ette, igal juhul ei võinud kostja hageja telefoni müüa enne ühe kuu möödumist, s.o enne
5.veebruari 2015. Sellest hoolimata viis kostja hageja telefoni pandimajja. Hageja väitel tegi kostja seda juba enne 17. detsembril 2014 ja kostja väitel paar nädalat pärast 5. jaanuari 2015. Kolleegiumi hinnangul ei ole praeguses asjas tähtsust sellel, millal täpselt kostja hageja telefoni pandimajja viis, sest kostja ei võinud seda üldse teha. Kostja pidi hageja telefoni avalikul enampakkumisel müüma ja saadud rahast võis ta maha arvata müügikulud ja hageja võla ning ülejäänud raha tulnuks hagejale tagastada. Seda ei ole aga kostja teinud ning sellega on kostja rikkunud pandipidaja kohustusi.
10.Kohustuse rikkumise korral saab pantija nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (VÕS § 115 lg 1). Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane sellele, milles ta oleks olnud, kui kohustust ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Kahju hüvitamiseks peab kahju olema tekkinud kohustuse rikkumise tagajärjel (VÕS § 127 lg 4). Hageja väitel tekkis talle kahju seetõttu, et kostja ei tagastanud talle telefoni ning kahju suuruseks on telefoni maksumus (84 eurot). Ülalmärgitu kohaselt olnuks kostjal kohustus telefon hagejale tagastada aga üksnes siis, kui hageja oleks tasunud kostjale võla (25 eurot). Hageja ei ole seda teinud. Seega ei pidanud kostja hagejale telefoni tagastama ja oleks saanud
2-17-12728 pandipidajana hageja telefoni võla katteks avalikul enampakkumisel müüa. Müügist ülejääva raha oleks aga kostja pidanud siiski hagejale tagastama. Seega rikkus kostja oma kohustust müüa hagejale kuulunud telefon avalikul enampakkumisel ja tagastada hagejale ülejäänud raha. Selle rikkumise tõttu jäi hagejal saamata telefoni müügist saadud raha, millest on maha arvatud hageja võlg (25 eurot). Hageja on tõendanud, et ostis 24. novembril 2014 vaidlusaluse telefoni Tele2 Eesti AS-ilt ning telefoni hind oli 84 eurot (tl 7), mille hageja tasus osamaksetena (tl 22–27). Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et telefoni avalikul enampakkumisel oleks telefoni hind olnud teistsugune. Seetõttu lähtub kolleegium kahju suurust määrates hageja tõendatud telefoni müügihinnast selle ostmisel ning arvab nimetatud summast maha 25 eurot, mille hageja pidi kostjale tasuma ja mille kostja võis hagejale tagastatavast rahast maha arvata. Seega peab kostja hüvitama hagejale 59 eurot. Kuna kostja ei võinud telefoni pandimajja viia, ei ole tähtsust asjaolul, et kostja sai telefoni eest pandimajas väidetavalt üksnes 20 eurot, millest ei piisanud isegi hageja võla katmiseks.
11.Neil põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada, maakohtu otsus osaliselt tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada.
Menetluskulud
12.Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 järgi poolte kanda võrdsetes osades. Kostja ei ole kandnud kohtuasja tõttu menetluskulusid. Hageja menetluskuludeks on olnud maa- ja ringkonnakohtus tasutud riigilõiv (2*75 eurot). Nimetatud kulu on olnud põhjendatud ja vajalik. Lähtudes menetluskulude võrdsest jaotusest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 75 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.