Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Reet Allikvere ja Ele Liiv
Tsiviilasi
E-Service Aktsiaseltsi hagi Tapvei Estonia OÜ vastu 89 926 euro 54 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.08.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
E-Service Aktsiaseltsi apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsiooniastmes
105 822 eurot 61 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) E-Service Aktsiaselts (registrikood 10360030), esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus Kostja (vastustaja) Tapvei Estonia OÜ (registrikood 10431089), kostja esindajad Carmen Tars ja Mirjam-Mari Marastu
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 28.08.2017 otsus osas, milles hageja tasunõue kostja poolt ajavahemikul 07.03.2014-06.03.2015 arvestuseta tarbitud elektrienergia ja võrguteenuse eest ning sellelt põhinõudelt alates 06.11.2015 arvestatud viivisenõue jäeti rahuldamata, samuti tühistada otsus menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja ajavahemikul 07.03.2014-06.03.2015 arvestuseta tarbitud elektrienergia ja võrguteenuse eest 54 215 eurot 34 senti (põhinõue), sellelt summalt 16.01.2018 seisuga arvestatud sissenõutavaks muutunud viivis 9547 eurot 66 senti ning viivis 1(20)
Tsiviilasi nr: 2-16-10533 alates 17.01.2018 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude tasumata summalt kuni põhinõude täitmiseni. Maakohtu menetluses kantud menetluskulud jätta 42,1% ulatuses hageja kanda ning 57,9% ulatuses kostja kanda. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes maakohtu otsuse põhjendusi.
3.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Lugeda Harju Maakohtu 28.08.2017 otsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks sõnastuseks: 1) Rahuldada hagi osaliselt. 2) Mõista kostjalt Tapvei Estonia OÜ hageja E-Service Aktsiaseltsi kasuks välja ajavahemikul 07.03.2014-06.03.2015 arvestuseta tarbitud elektrienergia ja võrguteenuse eest 54 215 eurot 34 senti (põhinõue), sellelt summalt 16.01.2018 seisuga arvestatud sissenõutavaks muutunud viivis 9547 eurot 66 senti ning viivis alates 17.01.2018 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude tasumata summalt kuni põhinõude täitmiseni. 3) Muus osas jätta hageja nõuded rahuldamata. 4) Jätta menetluskulud 42,1% ulatuses hageja kanda ning 57,9% ulatuses kostja kanda.
5.Jätta apellatsioonkaebuste esitamisest tingitud menetluskulud 42,1% ulatuses hageja kanda ning 57,9% ulatuses kostja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.E-Service Aktsiaselts (hageja) esitas 08.07.2016 Harju Maakohtule hagi Tapvei Estonia OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 89 026 eurot 54 senti, viivise 9629 eurot 43 senti ja sissenõutavaks muutuva viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 21.03.2013 kostja ja Elektrilevi OÜ liitumislepingu uue võrguühenduse loomiseks ja uue alajaama ehitamiseks kostja kinnistul aadressiga 2(20)
Tsiviilasi nr: 2-16-10533 Lepiku talu, Paekna küla, Kiili vald, Harju maakond. Uue alajaama ehitustööde teostamiseks sõlmisid hageja (töövõtja), kostja (tellija) ja Elektrilevi OÜ (võrguettevõtja) 21.03.2013 koostöölepingu, mille alusel pidi hageja välja ehitama elektrivõrgu (koostööleping). Vastavalt koostöölepingu p-le 2.1 kohustus hageja tegema liitumisega seotud ehitustööd, sh paigaldama uue alajaama ja mõõtepunkti. Hageja ja Elektrilevi omavahelistele suhetele kohaldusid koostöölepingu p 2.2 järgi Elektrilevi OÜ elektripaigaldiste projekteerimise töövõtulepingu tüüptingimused ja elektripaigaldiste ehitustööde töövõtulepingu tüüptingimused ning võrguettevõtja kehtestatud tehnilised tingimused, standardid, nõuded, eeskirjad, juhendid ja protseduurid (viitega võrguettevõtja kodulehele, kus vastavad nõuded olid avaldatud). Tüüptingimuste mõistes loeti hageja töövõtjaks ning Elektrilevi OÜ tellijaks. Hageja teostas koostöölepingu alusel tööd ning andis need lepingu kohaselt üle Elektrilevi OÜ-le kui võrguettevõtjale 08.05.2013.
3.08.07.2013 sõlmis kostja Elektrilevi OÜ-ga võrgulepingu ning Eesti Energia AS-ga elektrienergia müügilepingu. Võrgulepingu osaks olid alates 01.01.2013 kehtivad „Elektrilevi OÜ võrgulepingu tüüptingimused madalpingel üle 63A ja keskpingel“ (võrguleping).
4.13.08.2013 sõlmisid hageja ja kostja käidulepingu, mille kohaselt osutas hageja kostjale alajaamas ja tootmiskompleksi elektripaigaldises käidukorraldusteenust (käiduleping).
5.06.03.2015 koostas Elektrilevi OÜ akti, mille kohaselt oli hageja paigaldatud voolutrafode ühenduse elektriskeemis viga, mis tõi kaasa kostja tarbitud elektrienergia koguse ebaõige mõõtmise. 06.03.2015 kl 10.00 likvideeris Elektrilevi OÜ mõõteseadme rikke. Mõõtesüsteemis tuvastatud vea oli teinud alajaama ehitamisel hageja alltöövõtja. Vea tulemusena mõõdeti tootmishoones tarbitud elektrienergiat ajavahemikus 09.07.2013 kell 00.00 kuni 06.03.2015 kell 10.00, s.o 20 kuud, 95% ulatuses valesti. Seda tõendab Elektrilevi OÜ koostatud arvestuseta tarbimise kalkulatsioon, mille kohaselt tarbiti viidatud ajavahemikul tootmishoones tegelikkuses mõõdetust rohkem elektrienergiat. Elektrienergiat tarbiti 89 026 euro 54 sendi väärtuses rohkem, kui näitas mõõteseade. Võrguettevõtja koostatud arvutus sisaldab kõiki tasusid, mida tarbijal tuleks maksta korrektse mõõtmise korral. Kohustus tasuda enamtarbitud elektrienergia eest tuleneb võrgulepingu tüüptingimuste p-st 8.3, mille järgi võib Elektrilevi OÜ viia võrguteenuste ja elektrienergia arvestuse vastavusse tegeliku kasutamisega, sealhulgas esitada täiendava arve. Kuna mõõteseade ei olnud nõuetekohane, tarbis kostja enamtarbitud elektrienergiat ebaseaduslikult.
6.07.05.2015 kohtus kostja esindaja Elektrilevi OÜ esindajatega ja kostjale anti üle Elektrilevi OÜ koostatud „Arvestuseta tarbimise akti kalkulatsioon“ (arvestuseta tarbimise akt). Kostja vaidles nõudele vastu.
3(20)
Tsiviilasi nr: 2-16-10533
7.06.10.2015 sõlmitud lepinguga loovutas Elektrilevi OÜ hagejale kostja vastu nõude summas 89 026 eurot 54 senti Elektrilevi OÜ osutatud võrguteenuste tasu eest ja kostja poolt tegelikult tarbitud elektrienergia eest ajavahemikus 09.07.2013 kuni 06.03.2015. Kostjale teatati nõude loovutamisest 21.10.2015. Kostja ei ole nõuet tasunud.
8.Võrgulepingu tüüptingimuste p 8.6 järgi loeb Elektrilevi OÜ nõuetekohase mõõtesüsteemiga mõõtmata edastatud elektrienergia koguste arvestusperioodiks perioodi, mis ei ole pikem kui 12 kuud tagasiulatuvalt, alates võrgulepingu sõlmimise päevast või varasema mõõtesüsteemi kontrollimise päevast. Seega saab võrgulepingu alusel kostjalt nõuda arvestuseta tarbitud elektrienergia eest tasumist 06.03.2015 eelnenud 12 kuu pikkuse perioodi eest. Elektrilevi OÜ-l tekkis nõue kostja vastu 06.03.2015, mil ta teatas kostjale, et viimane on tarbinud arvestuseta mõõdetud kogusest 95% rohkem elektrienergiat.
9.Ülejäänud kaheksa kuu jooksul enamtarbitud elektrienergia eest tasumise nõue oli Elektrilevi OÜ-l kostja vastu alusetu rikastumise sätete alusel tulenevalt VÕS §-st 1028. Kuna kostja elektripaigaldis ei olnud nõuetekohane, puudus Elektrilevi OÜ-l kohustus tarnida kostjale elektrit osas, mida arvesti ei mõõtnud ja mille eest kostja ei tasunud. Õiguse esitada kostja vastu alusetu rikastumise nõude annab ka elektrituruseaduse (ELTS) § 68 lg 2, mille kohaselt hüvitab turuosaline võrguettevõtjale ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja ebaseaduslikult kasutatud võrguteenuste maksumuse, elektrienergia ja võrguteenuse ebaseadusliku kasutamisega tekitatud kahju ning selle suuruse määramiseks tehtud mõistlikud kulutused.
10.Seega on hagejal kostja vastu arvestuseta tarbitud elektrienergia ja võrguteenuse eest tasumise nõue summas 89 026 eurot 54 senti, millest 12 kuu jooksul arvestuseta tarbitu eest tasumist nõuab hageja võrgulepingu alusel (54 215 eurot 34 senti) ning ülejäänud 8 kuu jooksul arvestuseta tarbitu eest tasumist alusetu rikastumise sätete alusel (34 811 eurot 20 senti).
11.Nõue muutus sissenõutavaks 06.03.2015, kui tuvastati mõõteviga. Poolte vahel puudus kokkulepe, et nõue muutuks sissenõutavaks arve esitamisega. Hagejal palus kostjalt välja mõista VÕS § 113 lg 1 alusel hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 9629 eurot 43 senti perioodi 06.03.2015-08.07.2016 eest ning sissenõutavaks muutuva viivise alates hagi esitamisest (08.07.2016). Kostja vastuväited
12.Kostja vaidles hagile vastu.
13.Hageja ja kostja vahel 13.08.2013 sõlmitud käidulepingu kohaselt osutas hageja kostjale alajaamas ja tootmiskompleksi elektripaigaldises käidukorraldusteenust. Hageja ei informeerinud kostjat kogu käidulepingu perioodi jooksul mõõtesüsteemi vaidlusalusest veast.
4(20)
Tsiviilasi nr: 2-16-10533
14.Pärast kostja omanike vahetust 2015. a palus kostja hagejal kui elektripaigaldise käidukorraldusteenuse osutajal uurida, miks on tootmishoone elektritarbimine ebamõistlikult väike. Hageja tunnistas tema poolt paigaldatud mõõteseadmes puuduse olemasolu ning teavitas sellest Elektrilevi OÜ mõõtesektorit. 06.03.2015 tuli Elektrilevi OÜ töötaja kinnistul asuvat alajaama kontrollima ning fikseeris puuduse ja rike likvideeriti.
15.07.05.2015 toimus kohtumine kostja ja Elektrilevi OÜ esindajate vahel, kus anti kostjale üle kalkulatsioon. 09.05.2015 palus kostja Elektrilevi OÜ-l täpsustada, kus oleks võimalik tutvuda mõõtevigade menetlemise korraga ning mille alusel Elektrilevi OÜ tuvastas mõõteveaks 95% ja laiendas vastavat määra kogu perioodile. Elektrilevi OÜ vastas, et nende sisedokumendid on ettevõttesiseseks kasutamiseks.
16.Kostjale esitatud elektriarved ei saa tõendada, et kostja oli mõõteveast teadlik. Uue alajaama ehitamise eesmärk oli elektrienergia tarbimise oluline vähendamine, sest alajaama ehitamine on väga suur rahaline investeering, mis peab ära tasuma läbi elektrienergia tarbimise olulise vähenemise. Kostja majandusaasta aruanded ei saa tõendada asjaolu, et kostja pidi olema teadlik mõõteveast.
17.Kostja ei ole rikkunud ühtegi ELTS-ist tulenevat nõuet. Mõõteseade ei puudunud ning võrguettevõtja pidas seda ise nõuetekohaseks. Kostja ei ole mõõteseadet kuidagi mõjutanud. Vastavalt võrgulepingule lasus Elektrilevi OÜ-l kohustus tagada mõõtesüsteemi nõuetekohasus ning korraldada vastavalt ettenähtud sagedusele selle perioodiline teenindamine. Seadusandja on pannud mõõteseadme korrashoidmise kohutuse võrguettevõtjale, mitte tarbijale.
18.Elektrilevi OÜ ei esitanud kostjale ühtegi nõuet, vaid toimusid arutelud tekkinud olukorra lahendamiseks. Tarbijast mitteolenevatel põhjustel tekkinud mõõtmistulemuste ebaõigsuse korral lasub vastutuse riisiko võrguettevõtjal. Kostja viitas VÕS § 213 lg-le 1 ja § 214 lg-le 2. Seadusandja piirab ajaliselt ja mahuliselt ostja lepingulisi kohustusi, välistades võimaluse, et müüja esitab pärast kauba/teenuse ostjale üleandmist täiendavalt lepingujärgseid nõudeid tulenevalt müügiobjekti omaduste hilisemast mõõtetulemusest.
19.Võrguettevõtjal oleks lepingu rikkumisest tulenev nõue tarbija vastu üksnes juhul, kui mõõtetulemust on mõjutanud tarbija või elektrienergiat on tarbitud ebaseaduslikult. Praegusel juhul toimus arvestus hageja paigaldatud ja Elektrilevi OÜ-le kuuluva mõõtevahendiga. Kostjal ei olnud õigust ega võimalust sekkuda mõõteseadme nõuetelevastavuse kontrolli menetlusse. Kostjal ei ole kohustust, sest puudub kostja õigusvastane ja süüline käitumine ning põhjuslik seos kostja käitumise ja võrguettevõtjal seeläbi väidetavalt tekkinud kahju vahel.
20.Hageja nõue kostja vastu on igal juhul alusetu seetõttu, et mõõteseadme viga oli tingitud hageja enda tegevusest. Hageja teostas töö ja oli kostja käidukorraldajaks. 5(20)
Tsiviilasi nr: 2-16-10533 Võrgulepingu tüüptingimuste p-d 8.3. ja 8.5 on tühised, sest nad näevad kostjale kui ostjale ette kohustuse hüvitada temast mitteolenevatel põhjustel tekkinud kahju. Tüüptingimused, mis sätestavad ostja kohustuse hüvitada temast mitteolenevatel põhjustel vales koguses müüdud kauba tõttu tekkinud kahju müüjale, kes sõlmis vastava müügilepingu oma majandus- ja kutsetegevuses, on ostjat ebamõistlikult kahjustavad VÕS § 42 (lg 3 p-d 10, 11, 13, 17 ja 23) ja § 44 tähenduses ja seeläbi VÕS § 42 lg 1 järgi tühised. Kostja leidis, et temalt saaks täiendavat tasu nõuda siis, kui ta oleks mõõteseadet ise mõjutanud.
21.Kui hageja leiab, et mõõtevea põhjustas tema lepingupartner AS Harju Elekter Elektrotehnika, tuleks hagejal oma nõue esitada pigem AS Harju Elekter Elektrotehnika vastu. Kostjal puudub nimetatud äriühinguga igasugune õiguslik suhe.
22.Alusetu rikastumise nõue esitati kostjale esmakordselt koos nõude loovutamise tõenditega 21.10.2015. Vabariigi Valitsuse 26.06.2003 määrusega nr 184 (määrus nr 184) kehtestatud võrgueeskirja § 582 lg 3 alusel on võimalik nõuet esitada vaid juhul, kui korrigeeritud andmed on saadetud andmevahetusplatvormile (AVP) ning kliendile on nende andmete alusel esitatud täiendav arve. Praegusel juhul on need eeldused täitmata. VÕS § 1028 alusel saab energia arvestuseta tarbimise osas alusetu rikastumise nõude esitada juhul, kui poolte vahel lepingut sõlmitud ei ole. Kui on sõlmitud leping, siis toimub soojusenergia üleandmine nimetatud lepingu täitmiseks ning konkureerivaid alusetu rikastumise nõudeid ei teki. VÕS § 1037 kohaldamise alast jäävad samuti välja nõuded ja õigused, mis kehtivad konkreetse võlasuhte poolte vahel. Poolte vahel oli sõlmitud võlaõiguslik leping elektrienergia tarbimiseks ja kostja ei olnud ennast võrku ühendanud omavoliliselt.
23.Igal juhul puudub hagejal õigus nõuda kostjalt arvestuseta tarbitud elektrienergia eest tasumist aja eest, mis ületab 12 kuud tagasiulatuvalt alates andmete korrigeerimist AVP-l.
24.Isegi siis, kui põhinõue on põhjendatud, tuleb viivisenõue jätta hea usu põhimõtte vastasuse tõttu rahuldamata. Hageja ise teostas puudusega töö, mille võrguettevõtja pretensioonideta ja kontrollimata vastu võttis. Hageja esitas alles hagiavalduses oma argumenteeritud nõude, millele kostja omapoolse seisukoha sai kujundada. Igal juhul on põhjendamatu viivise nõue alates 06.03.2015, kuna elektrienergia arvestuseta tarbimise väidetav nõue esitati kostjale esmakordselt alles 21.10.2015.
25.Kostja ei nõustunud hageja väitega, et viimase mõlemad nõuded muutusid sissenõutavateks 06.03.2015. Kostja viitas VÕS § 82 lg-le 3 ja lg-le 7. Mõlema nõude puhul tuleb hinnata, millal kohustus tekkis ja millal võis nõuda selle täitmist. Lepingust tulenev nõue muutub sissenõutavaks vastavalt lepingule. Elektrilevi OÜ ja kostja vahel sõlmitud võrgulepingu tüüptingimuste p-s 10.1 on pooled leppinud kokku, et tüüptingimustest tulenevad tasud tuleb tasuda arvetel märgitud maksetähtajaks, milleks on üldjuhul arve koostamisest 14 päeva. Kuna vastavalt
6(20)
Tsiviilasi nr: 2-16-10533 hagiavaldusele on lepingust tuleneva nõude aluseks võrgulepingu tüüptingimuste p 8.3, saab selline nõue muutuda sissenõutavaks alates 14 päeva möödumisel vastava arve esitamist. Kuna kostjale arvet esitatud ei ole, ei ole hageja võrgulepingust tulenev nõue sissenõutavaks muutunud. Igal juhul ei saa lugeda võrgulepingust tulenevat nõuet sissenõutavaks alates mõõteveast teadasaamisest, s.o alates 06.03.2015 ega mõistliku aja jooksul pärast 07.05.2015 kohtumist. Lepingust tuleneva nõude esitas hageja esmakordselt hagiavalduses. Maakohtu otsus
26.Harju Maakohus jättis 28.08.2017 otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja kulud õigusabile 5833 eurot 33 senti.
27.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale kui nõude omandanud ning samal ajal alajaama ehituse eest vastutavale isikule 89 026 eurot 54 senti tulenevalt sellest, et kostja tarbis ajavahemikul 09.07.2013-06.03.2015 alajaama mõõtevea tõttu elektrienergiat oluliselt suuremas koguses, kui ta selle eest tasus.
28.Maakohtu hinnangul puudus poolte vahel vaidlus selle üle, et kostjal oli Elektrilevi OÜ-ga sõlmitud võrgulepingu alusel kohustus tasuda tarbitud elektrienergia eest. Maakohus leidis, et kostja kohustus tasuda elektrienergia eest ei ole kõrvalkohustus. Elektrienergia müüki reguleerib elektrituruseadus ning kostja on ELTS § 12 lg 1 2 mõistes äritarbija. ELTS § 65 lg 1 p-dest 5 ja 6 tulenevalt on iseenesest õiged kostja väited, et mõõteseadme toimimise eest pidi vastutama võrguettevõtja. Samas on võrguettevõtjal ELTS § 65 lg 3 p 1 kohaselt õigus keelduda võrguteenuse osutamisest, kui võrguteenuse kasutaja elektripaigaldised ei ole kooskõlas õigusaktide nõuete või võrguettevõtja poolt võrguga ühendamiseks esitatud tehniliste tingimustega. Antud säte näeb kohtu hinnangul objektiivselt ette, et sõltumata sellest, millisel põhjusel ei ole elektripaigaldis õigusakti nõuetega kooskõlas või kes selle eest vastutab, ei ole võrguettevõtjal kohustust teenust osutada, kui mõõteseade tarbitud elektrienergia kogust õigesti ei mõõda.
29.Kohtu hinnangul tuleneb ELTS § 68 lg 1 p-st 1, et elektri tarbimine töökorras mitteolevat mõõteseadet kasutades on ebaseaduslik sõltumata sellest, millest tulenevalt mõõteseade töökorras ei ole. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja mõõteseadet ei mõjutanud ega rikkunud, kuid mõõteseade ei toiminud nõuetekohaselt ning tuvastatud viga mõjutas mõõteseadme näitu. Seetõttu leidis kohus, et tegemist oli kostja poolt ebaseadusliku elektrienergia ja võrguteenuse kasutamisega ELTS § 68 lg 1 p 1 mõistes, sest mõõteseadme näitu oli mõjutatud.
30.Ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja võrguteenuse maksumuse määramise kord on kinnitatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 15.05.2007 määrusega nr 34 (määrus nr 34). Määruse § 4 lg 4 näeb selgelt ette, et elektrienergia ja võrguteenuste
7(20)
Tsiviilasi nr: 2-16-10533 ebaseadusliku kasutamise aega arvestab ettevõtja lepingu sõlmimise päevast või mõõtesüsteemi eelmisest kontrollimisest kuni ebaseadusliku tarbimise tuvastamise päevani, kuid see aeg ei ole pikem kui üks aasta. Eeltoodud säte ei olnud kohtu hinnangul dispositiivne, vaid sätestas selgelt piirangu ebaseadusliku tarbimise puhul arvesse võetavale ajale.
31.Maakohus leidis, et mõõteseadme vea tõttu leidis aset ebaseaduslik tarbimine sõltumata sellest, et kostja mõõteseadet ei rikkunud. Ebaseadusliku tarbimise eest võis võrguettevõtja esitada tarbija vastu korrigeeriva nõude kõige enam tagasiulatuvalt 12 kuu eest alates vea tuvastamisest. Maakohtu hinnangul esinesid praegusel juhul asjaolud, mis vaatamata lepingulise nõude esitamiseks seadusliku aluse olemasolule välistavad hageja lepingulise nõude rahuldamise kostja vastu.
32.Maakohtu hinnangul oli hageja tõendanud ebaseaduslikult tarbitud elektrienergia koguse ja maksumuse esitatud tarbimise akti kalkulatsiooni ja ekspertarvamusega. Hinnates ekspertarvamust koos tabeliga ei nõustunud kohus kostja väidetega, et tabeli mõistmine vajab eriteadmisi ning tabelis kasutatud andmed ja tehtud arvutused ei ole kontrollitavad.
33.Vastates kostja väidetele ei nõustunud maakohus ka kostja arvamusega, et Elektrilevi OÜ võrgulepingu tüüptingimuste tühisuse tõttu puudus tal kohustus tasuda tegelikult tarbitud elektrienergia eest nende 12 kuu osas, mis eelnesid vea tuvastamisele. Maakohus ei nõustunud kostja väidetega, et tüüptingimuste punktid 8.3 ja 8.5 on tühised, kuna nendes ei ole ebamõistlikult laiendatud õigusaktidest tulenevat. Tüüptingimustes toodu on kooskõlas elektrituruseaduse ja selle alusel kehtestatud määrusega nr 34.
34.Kohus nõustus eelviidatud tüüptingimuste alusel kostja väitega, et Elektrilevi OÜ kostja vastu esitatud nõude sissenõutavaks muutumise üks eeltingimusi oli arve esitamine. Arve esitamise kohustus tuleneb ka kehtivatest õigusaktidest. Nimelt sätestab määrusega nr 184 kehtestatud võrgueeskirja § 58 lg 3, et võrguettevõtjal on õigus näitu korrigeerida, kui ta on tuvastanud, et tarbija esitatud näit või võrguettevõtja prognoosnäit ei vasta tegelikule tarbimisele või on tegemist mõõtesüsteemi rikkega. Korrigeeritud tarbimisandmed teeb võrguettevõtja kättesaadavaks AVP-le. Sama võrgueeskirja § 581 lg 1 sätestab et lähtudes § 57 ja § 58 lõike 3 alusel teostatud korrigeerimisest, esitab võrguettevõtja või tema nimetatud müüja tarbijale korrigeeriva arve üldteenuse raames müüdud elektrienergia eest. Kuigi kohtu hinnangul ei välistanud korrigeeritud andmete esitamata jätmine AVP-le Elektrilevi OÜ õigust nõuda elektritarbijalt täiendavat tasu tegelikult tarbitud elektrienergia eest, nõustub kohus kostja väitega, et võrguettevõtja oleks pidanud tasu saamiseks esitama kostjale arve. Vaidlus puudub selle üle, et Elektrilevi OÜ kostjale arvet ei esitanud. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et arvestuseta tarbimise akti kalkulatsioon oli sisuliselt arve. Seega nõustus kohus kostja väitega, et Elektrilevi OÜ nõue ei olnud kostja vastu muutunud sissenõutavaks arve esitamata jätmise tõttu.
8(20)
Tsiviilasi nr: 2-16-10533
35.Maakohus märkis, et kostja ei rikkunud kohustust teavitada Elektrilevi OÜ-d võimalikust mõõteseadme rikkest. Kohus ei nõustunud hageja väidetega, et ainuüksi elektriarvete suurusest pidid kostja kui äriühingu juhatuse liikmed koheselt ja enne 06.03.2015 saama aru mõõteseadme vea olemasolust. Kohus luges usutavaks kostja väiteid, et kostja juhatuse liikmed ei osanud pärast alajaama valmimist toimunud elektriarvete summade olulist vähenemist koheselt seostada mõõteseadme veaga. Kohus osundas, et kui elektriarvete summade oluline vähenemine pidi koheselt ja selgelt viitama mõõteseadme veale, ei oleks see pidanud jääma tähelepanuta ka Elektrilevi OÜ-le, kes vaatamata mõõteseadme korduvale kontrollimisele enne 06.03.2015 mõõteseadme viga ei tuvastanud.
36.Kohus ei nõustunud hageja väidetega, et mõõteseadme rike pidi olema kostjale ilmne seetõttu, et tema majandustulemused paranesid oluliselt ajal, mil mõõteseade tarbitud elektrienergiat ebaõigesti mõõtis. Kohus leidis, et hageja on alusetult seostanud kostja puhaskasumi ja müügitulu suhet üksnes kostja elektritarbimisega. Maakohus pidas usutavaks kostja väidet, et kostjale kuuluvas puiduhakkematerjali tootmistehases 18.11.2013 toimunud põlengu tõttu oli tema tootmine ja sellega seoses ka elektritarbimine 2013. aastal teatud ajaks oluliselt häiritud, mistõttu võis kostja objektiivselt seostada väiksemaid elektriarveid väiksema tarbimisega. Kokkuvõttes leidis kohus, et kostja varasem võimalikust mõõteseadme veast Elektrilevi OÜ-le teatamata jätmine oli vabandatav VÕS § 103 lg 2 alusel.
37.Vaatamata kõigele eeltoodule leidis kohus, et hageja nõue kostja vastu tuleb jätta rahuldamata eeskätt seetõttu, et mõõteseadme viga oli põhjustatud hageja enda tegevusest ning hageja ise vastutas mõõteseadme vea eest (VÕS § 171 lg 1, § 101 lg 3) Hageja kandis riisikot selle eest, et mõõteseade mõõtis kostja tarbitud elektrienergiat valesti, samuti selle eest, et mõõteseadme riket ei tuvastatud enne 06.03.2015 ehk mitu aastat pärast seda, kui mõõteseade paigaldati. Koostöölepingu alusel vastutas hageja paigaldatud mõõteseadme nõuetekohase ehitamise ja toimimise eest. Kuigi koostöölepingu tüüptingimused ei laienenud kostjale, tulenesid neist kohustused hagejale. Hageja vastutas tüüptingimuste kohaselt elektripaigaldise nõuetele vastavuse eest ka siis, kui ta kasutas alltöövõtjat. Hageja väited selle kohta, et pooltevahelise praktika kohaselt oli alltöövõtja kohustuseks teha kõik vajalikud maandused, on jäänud paljasõnalisteks ning on asjakohatud. Kohus leidis, et ka kostjaga sõlmitud käidulepingu alusel vastutas hageja enda rajatud mõõteseadme korrasoleku eest. Hagejal lasus selgesõnaline kohustus kontrollida maanduste nõuetekohasust. Kui hageja oleks oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, oleks mõõteseade toiminud nõuetekohaselt ja kostja oleks tasunud tegelikult tarbitud elektri eest. Kui hageja oleks täitnud nõuetekohaselt käidulepingust tulenevaid kohustusi, oleks ta pidanud mõõteseadme vea tuvastama oluliselt varem ning oleks pidanud sellest kostjat teavitama. Eeltoodut arvestades leidis kohus, et hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu summas 54 215 eurot 34 senti ei kuulu rahuldamisele VÕS § 101 lg 3 alusel.
9(20)
Tsiviilasi nr: 2-16-10533
38.Hageja alusetu rikastumise nõudega seonduvalt leidis maakohus, et nõude esitamise eeldused ei ole täidetud. Elektrilevi OÜ-l oli sõlmitud kostjaga leping. Kohus ei nõustunud hageja käsitlusega, et kuivõrd Elektrilevi OÜ-l oleks olnud õigus mõõtevea ilmnemisel keelduda kostjale elektri tarnimisest, tarnis viimane elektrit järelikult ilma õigusliku aluseta, mis võimaldab esitada alusetu rikastumise nõuet. Kohus osundas, et tarbimiseks oli seaduslik alus, kostjal oli kehtiv leping ning kostja seadet ei rikkunud. Kohus selgitas, et alusetu rikastumise nõuet saab esitada siis, kui leping puudub. Praegusel juhul oli kostjale elektri tarnimiseks olemas õiguslik alus ehk leping sõltumata sellest, kas üks või teine lepingu pool võis olla oma lepingulisi kohustusi rikkunud. Kui leping kehtib, siis ei saa tegemist olla alusetu sooritusega VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Kohus osundas, et ka VÕS § 1037 alusel nõude esitamine eeldab, et teise isiku omandi rikkumine peab olema toimunud ilma õigustatud isiku nõusolekuta. Kui elektri tarbimiseks on leping sõlmitud, on nõusolek olemas. Omavolilise tarbimisega VÕS § 1037 mõistes on tegemist siis, kui tarbimiseks ei ole sõlmitud lepingut. Kehtivatele õigusnormidele mittepõhinev on hageja arusaam, et kui lepingu alusel oleks olnud Elektrilevi OÜ-l õigus esitada kostja vastu nõue maksimaalselt 12 kuu eest, võib ülejäänud ajaperioodi eest esitada alusetu rikastumise nõude. Lepinguline suhe poolte vahel kehtis kogu tarbimise perioodi jooksul. Leping ega elektrituruseadus ei võimalda esitada nõuet pikema perioodi kohta kui 12 kuud.
39.Kohus ei nõustunud hageja väidetega, et tema õigus esitada alusetu rikastumise nõue 12 kuud ületava perioodi eest tuleneb ELTS § 68 lõikest 2. ELTS § 68 lg 3 sätestab, et ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja võrguteenuse maksumuse määramise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Selle sätte alusel määrusega nr 34 kehtestatud ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja võrguteenuse maksumuse määramise kord piiras nõuete esitamise aega.
40.Kohus ei nõustunud ka hageja väitega, et tema õigus esitada kostja vastu alusetu rikastumise nõue 12 kuud ületava perioodi eest tuleneb võrgueeskirjast. Määrusega nr 184 kehtestatud võrgueeskiri ei näe ette, et lepingu olemasolu korral oleks võrguettevõtjal õigus esitada mõõteseadme vea puhul tarbija vastu alusetu rikastumise nõuet pikema perioodi kui 12 kuu osas.
41.Hageja põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus rahuldamata ka viivise nõude. Samas nõustus kohus kostja väidetega, et hageja nõue ei saanud tervikuna muutuda sissenõutavaks alates 06.03.2015 ehk rikke tuvastamise päevast. Elektrilevi OÜ oleks saanud esitada kostja vastu üksnes lepingulise nõude ning lepingulise nõude sissenõutavaks muutumine oli seotud arve esitamisega. Elektrilevi OÜ kostjale arvet ei esitanud, järelikult ei muutunud nõue sissenõutavaks. Hageja ja kostja esindajate vahelisest e-kirjade vahetusest 2015. a augustis ja juulis nähtub, et hageja hinnangul oli kogu tema nõue tervikuna alusetu rikastumise nõue. Lepingu rikkumisest tulenevat
10(20)
Tsiviilasi nr: 2-16-10533 nõuet hageja kostja vastu ei esitanud. Järelikult ei saanud hageja lepinguline nõue kostja vastu muutuda sissenõutavaks alates 06.03.2015.
42.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohus luges kostja õigusabikulud põhjendatuks 58 t 20 min ulatuses ning arvestades kohtu poolt põhjendatuks peetud tunnitasu suurust 100 eurot, mõistis kohus hagejalt välja kostja õigusabikulud 5833 eurot 33 senti (käibemaksuta). Apellatsioonkaebus
43.Maakohtu otsuse peale on hageja esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldatakse. Samuti palus hageja tunnistada Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 lg-ga 2 vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata määrusega nr 34 kehtestatud „Ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja võrguteenuse maksumuse määramise korra“ § 4 lg 4 osas, mis piirab ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja võrguteenuse osutamise eest nõude esitamist ühe aastase perioodiga ning algatada osundatud sätte osas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
44.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus valesti TsÜS § 147 lg 1 ja VÕS § 82 lg 7, kui leidis, et hageja nõue ei ole sissenõutav arve esitamata jätmise tõttu. Antud asjas ei sea seadus hageja nõude sissenõutavust sõltuvusse arve esitamisega, sest tegemist ei olnud jooksva teenuse osutamisega, vaid tuvastatud mõõtevea alusel arvestuseta tarbitud elektrienergia eest nõude esitamisega.
45.Samuti hindas maakohus valesti tõendeid, kui leidis, et kostja ei pidanud saama aru elektriarvete drastilisest vähenemisest. Hageja on seisukohal, et kostja rikkus võrgulepingu tüüptingimuste p-s 11.3 sätestatud nõuet teatada võrguettevõtjale viivitamatult mõõtesüsteemi, sealhulgas tariifilülitusseadme rikkest või selle näitude mõjutamisest või moonutamisest. Selgusetuks jääb, kuidas järeldas kohus, et tarbimise 95% vähenemise mittemärkamine on mõistetav.
46.Maakohus hindas üllatuslikult kostja majandusaasta aruannetes „mitmesuguseid tegevuskulusid“, arvestamata tõsiasja, et elektrienergia kajastatakse tootmisettevõttes kasumiaruande real „kaubad, toore, materjal ja teenused“. Kui võrrelda kostja 2012 – 2014 majandusaastate aruannete rida „kaubad, toore, materjal ja teenused“, siis nähtub, et just tootmise järsu odavnemisega on kostja kasum suurenenud.
47.Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 101 lg 3, kui leidis, et hageja ei ole õigustatud nõudma enamtarbitud elektrienergia eest tasu seepärast, et mõõteseadme viga oli põhjustatud hageja enda tegevusest ning hageja ise vastutas selle eest. Kuivõrd lepingus sätestatud tagasinõude esitamine on olemuselt alusetu rikastumise nõue, ei ole VÕS § 101 lg 3 kohaldamine praegusel juhul võimalik.
11(20)
Tsiviilasi nr: 2-16-10533
48.Otsuse põhjendused hagi rahuldamata jätmiseks alusetu rikastumise sätete alusel on vastuolulised ja ebaõiged. Kohus märkis, et nõue alusetu rikastumise sätete alusel oleks põhjendatud, kui tegemist oleks olnud ebaseadusliku tarbimisega, kuid kostjal oli tarbimise seaduslik alus olemas. Samas on kohus nõustunud hagejaga selles, et mõõteseadme vea tõttu leidis aset ebaseaduslik tarbimine sõltumata sellest, et kostja mõõteseadet ei rikkunud. Vastuoluline on otsus ka osas, milles kohus käsitleb VÕS § 1028 lg 1 ja § 1037 lg 1 sätestatud nõuete eeldusi ning nendib, et lepingu olemasolu välistab VÕS § 1037 lg 1 sätestatud nõusoleku puudumise ja VÕS § 1028 lg 1 sätestatud kohustuse puudumise. Need järeldused on vastuolus kohtu tuvastusega sellest, et ELTS § 65 lg 3 p 1 kohaselt on võrguettevõtjal õigus keelduda teenuse osutamisest, kui tarbija mõõteseade ei mõõda tarbitud elektrikogust õigesti ja kohtu sedastusega sellest, et kostja tarbimine oli mõõteseade rikke tõttu igal juhul ebaseaduslik. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et VÕS § 1028 lg-s 1 ja ka §-s 1037 sätestatud eelduste olemasolu tõttu muutus ta nõue VÕS § 82 lg 3 sätestatud normist tulenevalt sissenõutavaks hiljemalt samal päeval, s.o 06.03.2015, mil Elektrilevi OÜ tuvastas mõõteseadme mittekohasuse. Seda põhjusel, et kostja oli väga suurest mõõteveast kindlasti teadlik juba enne vea fikseerimist 06.03.2015. Juhul, kui ringkonnakohus tuvastab, et nõue ei muutunud siiski arve esitamata jätmise tõttu sissenõutavaks, palub hageja esitatud hagi rahuldada TsMS § 369 sätestatud menetlusnormi alusel.
49.Maakohus kohaldas ebaõigesti määruse nr 34 § 4 lg-t 4, millest tulenevalt arvestab elektrienergia ja võrguteenuste ebaseadusliku kasutamise aega ettevõtja lepingu sõlmimise päevast või mõõtesüsteemi eelmisest kontrollimisest kuni ebaseadusliku tarbimise tuvastamise päevani, kuid see aeg ei ole pikem kui üks aasta. Nõudeõiguse ajaline piiramine ministri määrusega ei ole hageja arvates PS § 32 lg-st 2 tulenevalt võimalik. Lisaks põhiseadusele on määruse nr 34 § 4 lg 4 vastuolus ka VÕS § 1028 lgs 1 ja § 1037 lg-s 1 ja ELTS § 68 lg-s 2 sätestatud materiaalõigusliku regulatsiooniga ning TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtajaga, mis on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Samuti on osundatud säte vastuolus Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud võrgueeskirja § 582 lg 3, mille kohaselt on turuosalise nõudmisel võimalik viia läbi korrigeerimist pikema kui 12-kuulise perioodi eest. Määrusega nr 34 kehtestatud omandiõigust riivava normi oleks maakohus pidanud jätma kohaldamata. Vastustaja seisukoht
50.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse ja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
Ringkonnakohtu seisukoht
51.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles hageja 12(20)
Tsiviilasi nr: 2-16-10533 tasunõue kostja poolt ajavahemikul 07.03.2014-06.03.2015 arvestuseta tarbitud elektrienergia ja võrguteenuse eest ning sellelt põhinõudelt alates 06.11.2015 arvestatud viivisenõue jäeti rahuldamata, ning teha uus otsus, millega nimetatud nõuded rahuldada. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Kuivõrd käesoleva otsusega hagi osaliselt rahuldatakse, tuleb kolleegiumi hinnangul muuta menetluskulude jaotust ning sellega seoses tühistada maakohtu otsus ka menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
52.Maakohtu järelduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste õiguslikult tähtsate asjaolud üle: 21.03.2013 sõlmisid kostja ja Elektrilevi OÜ liitumislepingu nr 208728 uue võrguühenduse loomiseks ja uue alajaama ehitamiseks kostja kinnistul aadressiga Lepiku talu, Paekna küla, Kiili vald, Harju maakond; uue alajaama ehitustööde teostamiseks sõlmisid hageja, kostja ja Elektrilevi OÜ 21.03.2013 koostöölepingu nr 208728, mille alusel pidi hageja välja ehitama elektrivõrgu; hageja teostas koostöölepingu alusel tööd ning andis need lepingu kohaselt üle Elektrilevi OÜ-le kui võrguettevõtjale 08.05.2013; 08.07.2013 sõlmis kostja Elektrilevi OÜ-ga võrgulepingu nr 6589540702 ning Eesti Energia AS-ga elektrienergia müügilepingu nr 59851; kostja ja Elektrilevi OÜ vahel sõlmitud võrgulepingu osaks olid alates 01.01.2013 kehtivad „Elektrilevi OÜ võrgulepingu tüüptingimused madalpingel üle 63A ja keskpingel“; kostja sõlmis hagejaga 13.08.2013 käidulepingu nr KL130801/7, mille kohaselt osutas hageja kostjale alajaamas ja tootmiskompleksi elektripaigaldises käidukorraldusteenust; 06.03.2015 koostas Elektrilevi OÜ akti, mille kohaselt oli hageja paigaldatud voolutrafode ühenduse elektriskeemis viga, mis tõi kaasa kostja tarbitud elektrienergia koguse ebaõige mõõtmise; 06.03.2015 mõõtesüsteemis tuvastatud vea oli teinud alajaama ehitamisel hageja alltöövõtja; 07.05.2015 kohtus kostja esindaja Elektrilevi OÜ esindajatega ja kostjale anti üle Elektrilevi OÜ koostatud „Arvestuseta tarbimise akti kalkulatsioon“; 06.10.2015 sõlmitud lepinguga loovutas Elektrilevi OÜ hagejale kostja vastu nõude summas 89 026,54 eurot kostja poolt tegelikult tarbitud elektrienergia eest ajavahemikus 09.07.2013 kuni 06.03.2015; kostjale teatati nõude loovutamisest 21.10.2015.
53.Eelmises punktis märgitud asjaolude üle puudub vaidlus ka apellatsioonimenetluses, mistõttu võtab ringkonnakohus need asjaolud apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg 1 p 1).
13(20)
Tsiviilasi nr: 2-16-10533
54.Pooled vaidlevad eeskätt selle üle, kas ja millises ulatuses peab kostja tasuma seoses ajavahemikul 09.07.2013 kuni 06.03.2015 alajaama mõõtevea tõttu mõõdetust suuremas koguses tarbitud elektrienergia ja võrguteenuste eest (vaidlusalune nõue kuulus algselt Elektrilevi OÜ-le, hiljem on selle omandanud hageja).
55.Kolleegium märgib esmalt, et hageja tasunõude aluseks saab tuvastatud ja apellatsioonimenetluses vaidlustamata (vt käesoleva otsuse p 52) asjaolusid arvestades olla kostja ja Elektrilevi OÜ vahel sõlmitud võrguleping (mille osaks olid võrgulepingu tüüptingimused) ning asjas kohalduvad lepingulisi võlasuhteid reguleerivad võlaõigusseaduse sätted. Tulenevalt VÕS § 76 lg-st 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral sätestab VÕS § 101, mille lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal muu hulgas õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Kohustuse täitmise nõude eeldusi täpsustab VÕS § 108.
56.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus olnud nõude õigusliku aluse käsitlemisel järjekindel ning samastanud elektrienergia ja võrguteenuse arvestuseta kasutamise selle ebaseadusliku kasutamisega. Kuivõrd kostjal oli elektrienergia ja võrguteenuse kasutamiseks praegusel juhul seaduslik alus (s.o sõlmitud võrguleping ja elektrienergia müügileping) ning kohtu ette toodud asjaoludel ei ole kostja kolleegiumi hinnangul rikkunud ka ELTS-ist tulenevaid muid nõudeid, ei ole tegemist elektrienergia ja võrguteenuse ebaseadusliku kasutamisega ELTS § 68 mõttes. Eelmärgitut arvestades tuleb elektrienergia ja võrguteenuse ebaseaduslikku kasutamist puudutavad põhjendused maakohtu otsusest (alates otsuse p-st 133) välja jätta.
57.Ringkonnakohus lisab, et ebaseadusliku kasutamisega ELTS § 68 lg 1 p 1 mõttes oleks tegu juhul, kui kostja ise oleks mõõteseadet rikkunud või selle toimimist muul viisil mõjutanud. Viidatud säte peaks kohaldamisele kuuluma eelkõige olukorras, kus mõõteseadme toimimise mõjutamise tagajärjena ei ole võimalik tarbija tegelikult saadud elektrienergia ja võrguteenuse kogust kindlaks teha. Mõõteseadme toimimise mõjutamisele kostja poolt ei ole hageja menetluses tuginenud. Samuti märgib kolleegium, et ka võrgulepingu tüüptingimuste p-des 8.3–8.6 eristatakse teineteisest arvestuseta kasutamise ja ebaseadusliku kasutamise mõisteid.
58.Eelmärgitut arvestades ei kuulu asjas kohaldamisele ka ELTS § 68 lg 3 alusel Majandus- ja kommunikatsiooniministri 15.05.2007 määrusega nr 34 kehtestatud "Ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja võrguteenuse maksumuse määramise kord" ning ringkonnakohtul puudub alus kontrollida nimetatud korra § 4 lg 4 põhiseaduspärasust. PS § 15 lg 1 ja § 152 lg 2 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (alates Riigikohtu üldkogu 22.12.2000 otsusest
14(20)
Tsiviilasi nr: 2-16-10533 asjas nr 3-4-1-10-00, p 10). Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (esimest korda Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsuses asjas nr 3-4-1-5-02, p 15). Kuivõrd viidatud kord praeguses asjas kohaldamisele ei kuulu, ei ole korra § 4 lõikel 4 otsustavat tähtsust.
59.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse (p-des 137-139) toodud põhjendustega, mille järgi Elektrilevi OÜ poolt korrigeeritud andmete edastamata jätmine AVP-le ei välista iseenesest tasunõuet kostja vastu. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu vastavaid põhjendusi korrata. Samuti ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul eksinud, leides, et hageja väited arvestuseta kasutatud elektrienergia koguse ja maksumuse kohta on tõendatud ja kontrollitavad. Nagu juba eelnevalt märgitud, on maakohus küll ekslikult nimetanud arvestuseta kasutatud elektrienergiat ebeseaduslikult kasutatud (tarbitud) elektrienergiaks, kuid muus osas ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata ka neid maakohtu otsuse p-des 141–146 esitatud põhjendusi.
60.Õige on kolleegiumi arvates ka maakohtu järeldus, mille kohaselt võrgulepingu tüüptingimuste (I kd, tl-d 31–40) asjakohased punktid (eelkõige p-d 8.3 ja 8.5) on kehtivad (st ei ole tühised). Vastavaid maakohtu otsuse põhjendusi otsuse p-des 147160 tuleb siiski osaliselt muuta.
61.Kolleegium rõhutab, et vea tuvastamisele eelnenud 12 kuu osas tegelikult tarbitud elektrienergia ja võrguteenuse eest tasumise kohtustus tuleneb käesoleval juhul eelõige võrgulepingu tüüptingimuste p-d 10.1 ja 8.3. Võrgulepingu tüüptingimuste punkt 8.4 ega ka punkti 8.5 viimane lause ei ole asjassepuutuvad, kuna kostja ei ole kasutanud elektrienergiat ega võrguteenust ebaseaduslikult. Vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta.
62.Võrgulepingu tüüptingimuste p 10.1 järgi pidi ostja (kostja) maksma võrguettevõtjale (st Elektrilevi OÜ-le) hinnakirja alusel võrgutasu, õigusaktides määratud tasu ning muud tüüptingimustest tulenevad tasud arvetel märgitud tähtajaks, tähtajaks oli üldjuhul 14 päeva arve koostamisest. Võrgulepingu tüüptingimuste p 8.3 järgi pidi võrguettevõtja võtma igast mõõtepunktist kontrollnäidu vähemalt üks kord aastas ja võis selle alusel viia võrguteenuste ja elektrienergia arvestuse vastavusse tegeliku kasutamisega, sh esitada täiendava arve. Samade tüüptingimuste p 8.5 esimesest lausest tulenes, et nõuetekohase mõõtesüsteemiga mõõtmata elektrienergia tarbimise korral, mis ei ole tingitud ostjast, lähtub võrguettevõtja elektrienergia ja koguste määramisel võrdlevatest mõõtmistulemustest, arvestades sesoonsusest tuleneva eripäraga. Kui eelnimetatud andmed puuduvad, pidi võrguettevõtja sama punkti teise lause järgi lähtuma elektrienergia ja võrguteenuste koguste arvutamisel nimipingest võrguühendusel, kaitseseadme nimivoolust ja selle kasutustegurist ning elektrienergia tarbimise vahemikust, keskpingel eelmisel kuul maksustatud võrguühenduse kasutusvõimsuse korrutamisest ajaperioodiga tundides.
15(20)
Tsiviilasi nr: 2-16-10533
63.Võrgulepingu tüüptingimuste punktist 8.3 ja punkti 8.5 esimesest kahest lausest võib kolleegiumi hinnangul järeldada, et kasutatud võrguteenuse ja elektrienergia eest tasumine peab toimuma tegeliku tarbimise alusel. Punktis 8.5 on sätestatud, kuidas määrata nõuetekohase mõõtesüsteemiga mõõtmata elektrienergia tarbimise puhul tarbitud elektrienergia kogust. Võrgulepingu põhitingimustes (I kd, tl-d 39–30) on küll kokku lepitud, et kostja tasub kord kuus arve alusel, mille võrguettevõtja väljastab tema poolt mõõdetud koguste alusel, kuid sellest ei saa kolleegiumi hinnangul järeldada, et tegeliku tarbimise põhjal täiendava nõude esitamine tüüptingimuste p-de 8.3 ja 8.5 alusel on välistatud. Tüüptingimuste p-d 8.3 ja 8.5 ei reguleeri igakuiste arvete esitamist mõõdetud koguste alusel. Nende tüüptingimuste mittekohaldamises ei ole võrgulepingu pooled põhitingimustes kokku leppinud.
64.Kolleegium nõustub maakohtuga, et tõlgendades võrgulepingu tüüptingimuste p 8.3 kooskõlas VÕS § 39 lg-tega 1 ja 2, andis see võrguettevõtjale õiguse kontrollida mõõteseadet ja õiguse esitada tarbijale täiendava arve. Kõnealusese tüüptingimusega ei ole ka kolleegiumi hinnangul piiratud kostja võimalusi kaitsta oma õigusi kohtus või esitada tõendeid. Sättega ei ole kohustatud tarbijat arvet tasuma sõltumata sellest, kas ta on lepingut rikkunud ega antud võrguettevõtjale õigust ühepoolselt määrata, kas teenus vastab lepingutingimustele või kohustatud tarbijat tasuma teenuse eest, mida ta ei ole tellinud. Ka tüüptingimuste p 8.5 ei piira kostja õigust kaitsta end kohtus või esitada tõendeid ega pane kostjale ühtegi tasumise kohustust. Seega ei saa ka ringkonnakohtu hinnangul pidada kõnealuseid tüüptingimusi VÕS §-s 42 sätestatud alustel tühiseks. Lisaks, isegi kui need hageja nõude aluseks olevad tüüptingimused ei kehtiks, tuleneks kostja kohustus tasuda tarbitud elektrienergia eest ka VÕS § 208 lgtest 1 ja 3 (vt ka Riigikohtu 23.03.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 11).
65.Seega leiab ringkonnakohus, et Elektrilevi OÜ-l oli tekkinud kostja vastu nõue 54 215 euro 34 sendi saamiseks ajavahemikul 07.03.2014-06.03.2015 arvestuseta tarbitud elektrienergia eest (nõue on hiljem loovutatud hagejale). Põhimõtteliselt samasugusele lõppjäreldusele on jõudnud ka maakohus. Maakohtu hinnangul välistas aga hagi rahuldamise eelkõige asjaolu, et mõõteseadme viga oli põhjustatud hageja enda tegevusest ning hageja ise vastutas mõõteseadme vea eest (VÕS § 101 lg 3 ja § 171 lg 1) (maakohtu otsuse p-d 177-183). Samuti võib maakohtu põhjendustest otsuse p-des 161-163 järeldada, et hagi tuleks jätta rahuldamata põhjusel, et hageja nõue ei ole muutnud sissenõutavaks (VÕS § 82). Kolleegium maakohtu nende seisukohtadega ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlusalune nõue sissenõutav ning kohtu ette toodud asjaolude põhjal ei ole ajavahemikku 07.03.2014-06.03.2015 puudutav hageja täitmisnõue kostja vastu välistatud.
66.VÕS § 101 lg 3 järgi ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Maakohus on seostanud VÕS § 101 lg 3 rakendamist hageja poolt koostöölepingust (I kd, tl-d 10–28) ja käidulepingust (I kd, tl-d 102–111)
16(20)
Tsiviilasi nr: 2-16-10533 tulenevate kohustuste rikkumisega, mille tõttu sai võimalikuks tarbitud elektrienergia kogust ebaõigesti mõõtva mõõteseadme paigaldamine ja kasutamine. Viidatud koostööleping on sõlmitud hageja, kostja ning Elektrilevi OÜ vahel, käiduleping hageja ja kostja vahel.
67.Iseenesest õige on maakohtu poolt märgitu, et VÕS § 171 lg-st 1 tulenevalt võib võlgnik esitada nõude loovutamise korral uue võlausaldaja nõude vastu ka kõiki selliseid vastuväiteid, mis põhinevad tema suhetel uue võlausaldajaga. Samas on maakohus tõlgendanud VÕS § 101 lg-t 3 ja § 171 lg-t 1 põhjendamatult laialt. Kolleegiumi hinnangul võiks nõude rahuldamine VÕS § 101 lg-le 3 tuginedes olla välistatud juhul, kui kostja rikkumise oleks põhjustanud Elektrilevi OÜ (algse võlausaldaja) tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Sellised asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud ja esitatud tõendid ei anna ringkonnakohtu arvates selleks ka alust.
68.Kolleegium märgib, et juhul kui kostjal oleks koostöölepingust või käidulepingust tulenevaid täitmata rahalisi nõudeid hageja vastu, ei oleks VÕS § 171 lg-st 1 lähtudes välistatud nende kasutamine tasaarvestuseks (VÕS § 197), samuti ei saaks välistada kostja võimalust tugineda VÕS § 110 lg 1 kohasele vastuväitele. Samas ei ole kostja esitanud menetluses sellesisulisi vastuväiteid ega tuginenud koostöölepingu või käidulepingu rikkumisest tulenevate nõuete olemasolule.
69.Maakohus on õigesti järeldanud, et võrgulepingu tüüptingimuste p-dest 8.3, 9 ja 10.1 lähtudes tuli Elektrilevi OÜ-l esitada arvestuseta tarbitud elektrienergia ja võrguteenuse eest tasu saamiseks kostjale arve. Samuti nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et Elektrilevi OÜ ega hageja kostjale ajavahemikul 07.03.201406.03.2015 arvestuseta tarbitu eest arvet esitanud ei ole. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda arve esitamise küsimuses maakohtust erinevale seisukohale. VÕS § 821 lg 1 kohaldamise eelduseks on võlgnikule arve või muu makseettepaneku esitamine. Üksnes arvestuseta tarbimise akti esitamist kostjale 07.05.2015 ei saa kolleegiumi arvates arve ega makseettepanku esitamiseks lugeda.
70.Samas ei saa eelmärgitust järeldada, et vaidlusalune tasunõue ei ole arve esitamata jätmise tõttu muutunud sissenõutavaks. Senist kohtupraktikat arvestades ei anna nõuetekohase arve esitamata jätmine iseenesest alust jätta kasutatud teenuse või saadud kauba eest tasumata. Arve esitamisel võib lepingu täitmise seisukohalt olla oluline tähtsus juhul, kui ilma arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata ning selle suurusjärk selgub alles arve esitamisel (vt ka Riigikohtu 07.11.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-05, p 18; 14.03.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-08, p 14). Kostja poolt enne kohtumenetlust ja ka menetluse käigus esitatud vastuväited ei anna alust arvata, et arve esitamata jätmine iseenesest olnuks takistuseks kohustuse täitmisel.
17(20)
Tsiviilasi nr: 2-16-10533
71.Samas on arve esitamata jätmisel kolleegiumi arvates tähtsus nõude sissenõutavaks muutumise hetke määratlemisel (vt ka Riigikohtu ülalviidatud otsus tsiviilasjas nr 3-21-110-05, p 20 ja otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-08, p 14). Kolleegiumi hinnangul ei muutunud tasunõue sissenõutavaks 06.03.2015, st hetkel, mil Elektrilevi OÜ töötaja tuvastas mõõtevea ega ka mõistliku aja möödumisel arvestuseta tarbimise akti kostjale esitamisest (07.05.2015). Ringkonnakohus leiab, et nõue muutus VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 alusel sissenõutavaks mõisliku aja möödumisel hetkest, kui hageja teatas kostjale 21.10.2015 Elektrilevi OÜ-lt nõude omandamisest ja nõudis enamtarbitu eest maksmist (I kd, tl-d 56–57, sama tl 118). Arvestades kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust, peab kolleegium mõislikuks 14 päeva pikkust tähtaega. Seega muutus nõue sissenõutavaks alates 05.11.2015 (TsÜS § 135 lg 1 ja § 136 lg 6).
72.Nõude sissenõutavuse hetke ei mõjuta kokkuvõttes see, et hageja nõudis alates 21.10.2015 kuni hagi esitamiseni kogu arvestuseta tarbitu eest tasumist alusetu rikastumise sätete alusel (st hageja eksis nõude õiguslikus aluses).
73.Siiski on kostja tasunõue põhjendatud üksnes ajavahemikul 07.03.2014–06.03.2015 arvestuseta tarbitu osas. Tasunõude esitamise sellele eelneva aja eest välistab võrgulepingu tüüptingimuste p 8.6 (koosmõjus p-ga 8.3), mis ei võimalda esitada tagasiulatuvat tasunõuet pikema perioodi eest kui 12 kuud mõõtesüsteemi kontrollimise päevast arvates. Kolleegium märgib, et poolte majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute osas on VÕS § 108 sätted põhimõtteliselt dispositiivsed, v.a lg 8. Seega võivad pooled kokkuleppel VÕS § 108 kohaldamist piirata. Praegusel juhul sisaldub vastav piirang küll Elektrilevi OÜ poolt kasutatavates tüüptingimustes (VÕS § 35 lg 1). Samas ei ole kõnealune tingimus teist poolt (praegusel juhul kostjat) kahjustav, mistõttu ei saa küsimust tingimuse tühisusest (VÕS 42) tekkida. Kuigi kohus ei ole poolte õiguslike väidetega seotud (TsMS § 436 lg 7), lisab kolleegium, et ka hageja ise on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et ajavahemikul 07.03.2014 eelneva aja eest ei ole võimalik kostjalt lepingu alusel tasu nõuda.
74.Lepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse täitmise seisukohalt ei oma kolleegiumi hinnangul käesolevas asjas tähtsust poolte väited ega maakohtu põhjendused selle kohta, millal kostja pidi mõõteseadme veast teada saama, kas ta oleks pidanud Elektrilevi OÜ võimalikust veast juba varem teavitama, kas kostja on sellega rikkunud võrgulepingu tüüptingimuste p-st 11.3 tulenevat kohustust ning kas ja millisel ajavahemikul oli teatamata jätmine vabandatav.
75.Kohtupraktikat arvestades võib üksnes elektrienergia või võrguteenuse müüjast sõltuvate asjaolude tõttu rohkem saadu tagasi nõudmine olla hea usu põhimõttega (VÕS § 6) vastuolus, kui tagantjärele nõude esitamine oli elektri tarbija jaoks ettearvamatu ning tarbija ei saanud aru ega pidanudki aru saama arvestuse ebaõigsusest ning arve tagantjärele maksmine tooks talle kaasa tõsiseid tagajärgi (vt viidatud Riigikohtu otsus tsiviilajas nr 3-2-1-2-11, p 14). Kolleegiumi hinnangul ei saa
18(20)
Tsiviilasi nr: 2-16-10533 ajavahemikul 07.03.2014-06.03.2015 arvestuseta tarbitu osas praegusel juhul selliseid järeldusi teha. Selle ajaperioodi osas täiendava nõude esitamine ei saanud olla kostjale ootamatu. Selline võimalus oli ülalkäsitletud võrgulepingu tüüptingimuste p-des 8.3 ja 8.5 otseselt ette nähtud. Samuti ei ole võimalik kostja väidete põhjal järeldada, et tarbitu eest tagantjärele maksmine tooks talle kaasa tõsiseid tagajärgi.
76.Hageja leiab, et ajavahemikul 09.07.2013-06.03.2014 tarbitud elektrienergia ja võrguteenuse eest peab kostja tasuma alusetu rikastumise sätete alusel (34 811 eurot 2 senti). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel, mille üle apellatsioonimenetluses vaidlus puudub, olla hagejal kostja vastu lepinguvälisest võlasuhtest tulenevaid nõudeid, sh alusetu rikastumise nõudeid. Kostja on tarbinud elektrienergiat Eesti Energia AS-iga sõlmitud elektrienergia müügilepingu ja võrguteenust Elektrilevi OÜ-ga võrgulepingu alusel, seda ka ajavahemikul 09.07.2013–06.03.2014. Samuti ei ole menetluses esitatud väiteid, et kostja oleks tarbinud elektrienergiat müügilepingus sätestatust rohkem. Seega on kostja saanud elektrienergiat õiguslikul alusel ning VÕS § 1028 lg 1 kohase nõude eeldused ei ole täidetud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse vastavate põhjendustega ning neid siinkohal pikemalt ei korda.
77.Maakohtu VÕS § 1037 lg-t 1 puudutavad põhjendused (p-des 191 jj) on vastuolus otsuse varasema järeldusega, mille kohaselt oli kostja tarbimine ebaseaduslik. Selles osas nõustub kolleegium apellatsioonkaebuse väidetega. Samas, nagu eelnevalt märgitud, tuleb ebaseaduslikku tarbimist puudutavad põhjendused maakohtu otsusest välja jätta. Kostja ei ole tarbinud elektrienergiat ja võrguteenust ebaseaduslikult, vaid tarbimine on toimunud (lepingu alusel) arvestuseta. VÕS § 1037 lg 1 võiks kohalduda olukorras, kus kostja oleks ennast elektrivõrguga omavoliliselt ühendanud. Selliseid asjaolusid ei ole pooled kohtu ette toonud. Seega on kolleegiumi hinnangul ka VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eeldused täitmata.
78.Osaliselt tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue. VÕS § 167 lg 3 järgi lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile ning nõude loovutamise lepingus (I kd, tl-d 50–51) ei ole praegusel juhul kokku lepitud teisiti. Hageja on nõudnud viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ajavahemiku eest alates 06.03.2015, sh viivise väljamõistmist edasiulatuvalt. Ringkonnakohtu järelduste kohaselt muutus põhinõudeks olev kostja rahaline kohustus sissenõutavaks alates 05.11.2015, seega on õiguslikult põhjendatud viivise nõudmine alates 06.11.2015 (mitte alates 06.03.2015). VÕS § 113 lg 1 teises lauses nimetatud viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.
79.Põhinõudelt 54 215 eurot 34 senti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra alusel alates 06.11.2015 kuni käesoleva otsuse tegemiseni (16.01.2018) arvestatud viivis on 9547 eurot 66 senti. Viivise arvestamisel on kolleegium kasutatud viivisekalkulaatorit (kättesaadav veebilehel http://www.viivisekalkulaator.ee). Nimetatud sissenõutavaks
19(20)
Tsiviilasi nr: 2-16-10533 muutunud viivise mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja. Samuti tuleb TsMS § 367 alusel rahuldada hageja nõue alates 17.01.2018 sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude tasumata summalt kuni põhinõude täitmiseni.
80.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kostja poolt esile toodud asjaolud alust viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. 06.03.2015 tuvastatud mõõteseadme viga ei saanud takistada kostjal hageja nõude rahuldamist pärast 05.11.2015. Viivise nõudmine alates 06.11.2015 ei ole esitatud asjaoludel ka hea usu põhimõttega vastuolus. Menetluskulude jaotus
81.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus on jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
82.Ringkonnakohus rahuldab nii hagi kui apellatsioonkaebuse osaliselt ning peab seetõttu põhjendatuks jagada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hageja nõuete rahuldamise ulatusega. Hageja esitatud põhinõuded kokku moodustasid 89 026 eurot 54 senti (54 215,34+34 811,20) ning nõue hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise saamiseks 9629 eurot 43 senti. Ringkonnakohus rahuldab esitatud nõuded ligikaudu 57,9% ulatuses. Nõude rahuldamise ulatuse määratlemisel on mh arvestatud, et 54 215 euro 34 sendi suuruselt põhinõudelt arvutatuna moodustas põhjendatud sissenõutavaks muutunud viivis hagi esitamise seisuga (08.07.2016) 2934 eurot 64 senti. Eelmärgitut arvestades jätab ringkonnakohus nii maakohtu menetluses kui ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 42,1% ulatuses hageja kanda ja 57,9% ulatuses kostja kanda.
83.Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
20(20)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.